Londoni suur tulekahju

Londoni suur tulekahju tundmatu autori maalil. Sellel on kujutatud tulekahju sellisena nagu seda 1666. aasta 4. septembri teisipäeva õhtul Tower Wharfi lähedalt paadilt näha võis. Paremal on Toweri torn ja vasakul London Bridge, kauguses on Vana Püha Pauluse Katedraal, mida ümbritsevad kõige kõrgemad leegid

Londoni suur tulekahju oli Londoni kesklinnas 1666. aasta 2.–5. septembril möllanud tulekahju. Tuli laastas Vana-Rooma-aegse müüri sisse jäävat Londoni osa. See ohustas, kuid ei ulatunud aristokraatliku Westminsteri piirkonda, Charles II Whitehalli paleeni ja suurema osa linnaäärsete slummideni.

Tulekahju hävitas 13 200 hoonet, 87 kirikut, Püha Pauluse Katedraali ja suurem osa linna juhtkonna hoonetest. See hävitas kesklinna elanike 80 000 kodust hinnanguliselt 70 000. Hukkunute arv on teadmata, kuid traditsioonilise arvamuse kohaselt võis see olla väike, kuna märgiti ainult kuut tõendatud hukkunut. Hiljuti on leitud, et selline väide võis olla vale, sest vaeste ja keskklassi inimeste seas olevaid hukkunuid üles ei märgitud, lisaks võis tuli paljud ohvrid söestada, mille tõttu ei jäänud ühtegi tuvastatavat jäänust. Pudding Lane'i juurest, kust tulekahju alguse sai, leitud sulanud savinõude tükid on välja pandud Londoni Muuseumis. Sulanud savinõud osutavad sellele, et temperatuur tõusis tules 1700 kraadini.

Tulekahju sai alguse Thomas Farrineri (või Farynor) pagariärist Pudding Lane'il pühapäeval, 2. septembril veidi pärast keskööd. Tulekahju levis kiiresti läände üle Londoni kesklinna. Tuletõkkena lammutati osad hooned maha. Suure tuule tõttu sai pagariärist alguse saanud tulekahju kiiresti tuletormiks. Tuli tungis esmaspäeval põhja, südalinna. Teisipäeval levis tulekahju üle terve kesklinna. On arvatud, et tuli õnnestus summutada tänu kahele asjaolule: tugev idatuul vaibus ja Toweri torni garnison kasutas tõhusate tuletõkete loomisel püssirohtu, millega peatati tule edasine levik idapoole.

Õnnetuse tekitatud sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid olid tohutusuured. Vara ja kodu kaotanud inimeste mujale ümberasumist toetas tugevalt Charles II, kes kartis, et nende seas võib puhkeda mäss. Vaatamata sellele, et London taheti ülesehitada uue plaani järgi, jäädi linna ülesehitamisel tulekahjueelse tänavaplaani juurde.

Suurbritannia kahe maailmasõja vahelisel ajal

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Suurbritannia

1. peale I maailmasõda demokraatia laiendamine:

• üldine valimisõigus meestele 21.eluaastast (kaotati varanduslik tsensus)
• naistele valimisõiguse andmine

• valimisõigus jäi esialgu piiratuks (alates 30. eluaastat, naine pidi omama varandust või ülikooliharidust)
• 1919 esimene naissaadik parlamendi alamkojas (leedi Nancy Astor)
• 1928 naistele üldine valimisõigus 21.eluaastast
• 1929 Inglismaa sai esimese naisministri

1. muudatused senises parteisüsteemis 

• varasemal perioodil olid Inglismaal vaheldumisi võimul kaks parteid - Konservatiivne Partei ja Liberaalne Partei
• peale I maailmasõda kaotasid liberaalid oma positsiooni sotsiaaldemokraatlikule Leiboristlikule Parteile (ka Tööerakond; loodi 1906), mis esindas eeskätt tööliste huve
• Tööerakond on esialgu võimul vähe > 1924.aastal mõned kuud ja 1929-1931
• Seega kujundasid Suurbritannia poliitikat sõdadevahelisel perioodil konservatiivid

1. olulisemad sisepoliitilised sündmused:

• 1926 esimene ja seni ainus üldstreik (4 miljonit töölist streikisid 9 päeva, kauem kestis streik kaevuritel, kelle nõudmised olid ka streigi algatuseks)
• Iirimaa iseseisvumine. 1916 puhkes Iirimaal niinimetatud Lihavõtteülestõus, mis suruti inglaste poolt maha. Peale seda kasvas iseseisvuse pooldajate hulk ja iirlased polnud enam nõus home ruliga. 1918 toimusid kogu saarel demonstratsioonid ja miitingud. Parlamendivalimistel võitsid Sinn Feini (iseseisvuslased) kandidaadid. Vanglast põgenenud Sinn Feini liider De Valera eestvedamisel kuulutati Dublini raekojas 21.jaanuaril 1919 välja Iiri Vabariik, aprillis moodustati valitsus. Algas vabadusvõitlus inglastega, mille käigus kujunes IRA (Iiri Vabariiklik Armee). 1921 Inglise-Iiri kokkulepe, millega loodi Iirimaa Vaba Riik dominiooni õigustes, kuid Ulster (Põhja-Iirimaa) pidi jääma Suurbritannia koosseisu. 1937. Aasta põhiseadusega kuulutati Iirimaa vabariigiks, mille riigipeaks oli valitav president.

Suurbritannia

1. 1920´aastatel üritas Suurbritannia hoiduda sekkumast konfliktidesse Mandri-Euroopas ning tihendada sidemeid dominioonide ja kolooniatega. Impeeriumi valitsemisel toimusid kahe maailmasõja vahel muutused:

• osa asumaid olid dominioonid (Kanada, Lõuna-Aafrika, Austraalia, Uus- Meremaa) see tähendab, et nad omasid laialdast omavalitsust (sisuliselt sõltumatud riigid, sest neil oma seadusandlus, parlament, kohtussüsteem; riigipeaks oli Inglise kuningas)
• 1931 Westministri statuut - dominioonid said õiguse sõltumatuks sise- ja välispoliitikaks, nende otsused ei vajanud enam Londoni heakskiitu). Loodi Briti Rahvaste Ühendus, mille kaudu üritati endiseid kolooniaid hoida oma mõjusfääris
• mõned asumaad saavutasid iseseisvuse (Egiptus 1922, Jeemen, Saudi Araabia 1932, Iraak 1921/1930)

1. Iirimaa iseseisvumine 1919. 1921 anti Iirimaale dominiooni staatus, 1937 aastast on Iirimaa sõltumatu vabariik. Põhja-Iirimaa jäi Suurbritannia koosseisu ja riigi ametlikuks nimeks sai Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriik (Põhja-Iirimaal säilivad inglaste ja iirlaste vastuolud).
2. Koos Prantsusmaagaga on Inglismaa 1920´aastatel peamiseid kommunismivastaseid riike (Valgete toetamine Vene kodusõjas)
3. Üritati takistada Prantsusmaa liigset domineerimist Euroopa mandril. Näiteks: toetatakse Saksamaad 1920´ Ruhri kriisi ajal; 1935 mereväekokkulepe Saksamaaga.

Tööstusrevolutsioon

Tööstuslik pööre ehk tööstusrevolutsioon oli uusaja periood 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil, mil toimusid suured tööstuse arenguga seotud muutused põllumajanduses, tootmises, kaevandamises ja transpordis, mis kõik mõjutasid ühiskonna sotsiaal-majanduslikku ja kultuurilist olukorda. Pööre sai alguse valgustusajastu järgsest imperiaalsest Suurbritanniast, levis sealt mujale Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse ning lõpuks üle terve maailma.
18. sajandil hakkas seni valitsenud manufaktuurne tootmine asenduma vabrikutootmisega. Esmalt toimus see Suurbritannia tekstiilitööstuses. Järjest rohkem kasutati inimese tööjõu asemel masinaid. Uute masinate leiutamine ning nende rakendamine vabrikutes ongi tööstusliku pöörde peamine tunnus. Samas oli oluliseks vesirataste asemel uudse energiaallikana ka auru kasutusele võtmine praktilise aurumasina kommertsliku tootmise läbi.
Uute masinate loomine, tootmine ja kasutuselevõtmine nõudis raha ja inimesi, kes masinatega töötaksid. Esialgne kapital, mida Suurbritannias vajati uuenduste tegemiseks, saadi peamiselt orjakaubandusest ja suhkruroo kultiveerimisest Kariibi mere saartel. Esimesed vabrikud rajati 18. sajandi alguspoolel, kuid nende edasisele arengule andis hoo sisse 1850. alanud uute tarastamisaktide vastuvõtmine ja 1855. seaduse alusel 1861. aastal alanud kanalite ehitamise buum. Masinate kasutusele võtmine, ka põllumajanduses, vabastas aga hulgaliselt inimesi, kes leidsid rakendust uutes vabrikutes. Nemad muutusid palgatöölisteks.
Masintootmine suurendas oluliselt kaupade tootmist. Ühiskonnas pidi aga olema vajadus selliste kaupade ostmiseks. Nii hakkas turg tootmist üha enam mõjutama. Kui mingi kauba järele puudus nõudlus, osutus selle edasi tootmine mõttetuks. Samal ajal kujunes tootjate vahel konkurents. See sundis ühesuguseid kaupu tootvaid ettevõtjaid oma toodete kvaliteeti parandama ja hoidma hinda ostjatele vastuvõetavana. Lisaks oli vaja piisavalt toorainet, millest kaupu valmistada.

Inglismaa Uusajal

Suurbritannia kuningriik

konstitutsiooniline monarhia Lääne-Euroopas 1707–1801

Suurbritannia kuningriik Kingdom of Great Britain
1707–1801
Suurbritannia kuningriigi lipp Hannoveri dünastiast Suurbritannia kuningate vapp
Valitsusvorm	Monarhia
Pealinn	London
Pindala	230 977 km² (1801)
Rahvaarv	u. 16,3 miljonit (1801)
Riigikeeled	Inglise keel
Rahaühik	Naelsterling
Deviis	Dieu et mon droit (prantsuse)
Hümn	God Save the King

Suurbritannia kuningriik (inglise Kingdom of Great Britain) oli kuningriik Euroopas 1707–1801.
Suurbritannia kuningriik loodi 1707. aasta Act of Unioniga, mis liitis kokku Inglismaa ja Šotimaa kuningriigi. Alates 1603. aastast olid Inglismaa ja Šotimaa olnud personaalunioonis.
Kuni 1714. aastani valitses riiki viimane Stuartite dünastiast valitseja Anne. 1714. aastal tuli võimule Hannoveri dünastia.
Suurbritannia kuningriigile järgnes 1801. aastal Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, mis loodi 1800. aasta Act of Unioniga. See otsus liitis omavahel Suurbritannia ja Iirimaa kuningriigi.

Suurbritannia monarhid

• 1707–1714 Anne
• 1714–1727 George I
• 1727–1760 George II
• 1760–1801 George III

Ajalugu

Ameerika koloniseerimine

Esimese katse kolooniat asutada Põhja-Ameerikas tegid inglased 1585. aastal Virginias Walter Raleigh' juhtimisel, kuid see ebaõnnestus. 1607. aastal rajas sadakond Inglismaalt pärit kolonisti Chesapeake'i lahe äärde Jamestowni – Põhja-Ameerika esimese püsiva inglaste asunduse (sellest kasvas välja Virginia koloonia). Järgmise 150 aasta jooksul jätkus kolonistide saabumine ning asustati peaaegu kogu rannikuala. 18. sajandi keskpaigaks oli suurem osa inglaste asundusi jagunenud 13 koloonia vahel. Igaühel neist oli oma kuberner ja seadusandlus, ent Suurbritannia kuningriigi valitsuse all. 13 kolooniat moodustasid kolm suurt rühma: Uus-Inglismaa (Massachusetts, Connecticut, Rhode Island, New Hampshire); Kesk- (New York, New Jersey, Pennsylvania, Delaware). Uus-Inglismaa kolooniad rajasid Inglismaa ametlikule kirikule vastanduvad puritaanid. Esimesena asutasid nad 1620 Plymouthi (ümberasujate tuntuim laev on "Mayflower").

 

Lõuna kolooniad (Virginia, Maryland, Põhja-Carolina, Lõuna-Carolina, Georgia, asutasid kolonistid, kes olid inglismaa katoliiklased. Marylandi ja Virginia koloonia ja teistes Lõuna kolooniates tegeleti tubakakasvatusega, mille toodang veeti Euroopasse, nendesse piirkondadesse hakati ka 17. sajandi II poolel tooma Aafrika orje.

Hispaania pärilussõda

1701–1714 toimus Euroopas Hispaania pärilussõda, milles osalesid peaaegu kõik toonased Euroopa suurriigid. Hispaania pärilussõja põhjustas Saksa-Rooma keisri Leopold I ja Prantsusmaa kuninga Louis XIV vaheline vastuolu küsimuses, kes peaks pääsema Hispaania troonile pärast viimase Habsburgide soost Hispaania kuninga järglasteta Carlos II surma. Saksa-Rooma keiser Leopold I aga soovis Hispaania troonil näha endiselt Habsburgide soost kuningat ning alustas sõda Louis XIV Prantsusmaa vastu. Saksa-Rooma vägede poolel astusid sõtta ka teised Prantsusmaa ülemvõimupüüdlusi piirata soovivad Euroopa suurriigid: Suurbritannia kuningriik, Hollandi vabariik, Portugali kuningriik, Preisi kuningriik ja Savoia hertsogkond.

Seitsmeaastane sõda

Seitsmeaastane sõda oli aastail 1756–1763 Euroopas, Põhja-Ameerikas, Indias ja Lääne-Aafrikas peetud sõda, milles osalesid praktiliselt kõik Euroopa olulisemad riigid. Põhja-Ameerika kolooniates toimunud Inglise-Prantsuse ja indiaanisõja (1754–1763) tõttu kartis Suurbritannia Prantsuse sissetungi Hannoveri, mille valitseja oli personaaluniooni alusel Suurbritannia ja Iirimaa kuningas George II. Georg II August moodustas liidu oma nõo, Brandenburgi-Preisi valitseja Preisimaa kuninga Friedrich Suurega, kombineerides Põhja-Ameerika konflikti Brandenburgi-Preisi–Austria kolmanda Sileesia või seitsmeaastase sõjaga (1756–1763).

Suurbritannia kuningriigi territoorium 1789. aastal

Austraalia koloniseerimine

1770. aasta 21. augustil kuulutas James Cook Austraalia idaosa Suurbritannia kuningriigilele kuuluvaks, nimetades selle Uus-Lõuna-Walesiks. Uus-Lõuna-Wales asutati 1788. aastal ning hõlmas algselt suure osa Austraalia mandrist. 1788. aastal, saabusid Botany Baysse 700 sunnitööle mõistetud vangi ja 200 meremeest ning tasandikele tänapäeva Sydney kohal rajati esimesed asulad.

Inglismaa 19. sajandi I poolel

Koloniaalvallutused

Sõda revolutsioonilise Prantsusmaa vastu kasutasid inglased ära Prantsusmaa asumaade vallutamiseks. Suurbritannia võimu alla langesid Prantsuse asumaad Lääne-Indias.

Edasi langesid inglaste koloniaalvallutuste objektiks Hollandi asumaad. 1788. aastal oli Inglismaa kuulutanud nende territooriumiks kogu Austraalia mandri.

Tööstuslik areng

Inglismaa suureks eeliseks teiste ees oli üleminek vabrikutootmisele. Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade ajal muutusid eriti nõutavaks Inglismaal toodetud kangad ja nendest valmistatud tekstiilitooted. Sõda tekitas suure nõudmise raua järgi, mida vajati suurtükkide ja püsside valmistamiseks. Rauatootmine omakorda vajas kivisütt ja nii laienesid söekaevandused.

Majanduslikku arengut segas Napoleoni välja kuulutatud kontinentaalblokaad, aga peale sõdade lõppu avanesid taas Inglismaa võimalused.

Masinad, mida kasutati, võimaldasid ulatuslikult naiste ja laste tööjõudu kasutada, eriti tekstiilitööstuses. Varem olid olnud käsitööliste naised kodus, aga nüüd veetsid nad pikki päevi ketrusmasinate või kangastelgede taga. Kuna vabriku omanikule oli eriti odav laste tööjõud, hakati meeste asemel üha rohkem lapsi tööle võtma.

Võitlus parlamendireformi eest

Elanikud, kes olid valitseva olukorraga rahulolematud, arvasid, et muutused peavad tulema parlamendi seadusandluse kaudu. Selleks tuli muuta parlamendi koosseisu, see aga eeldas valmisõiguse laiendamist.

Parlamendi Ülemkoda koosnes aristokraatidest ja kõrgematest vaimulikest. Alamkoja valimistel oli kõrge valimistsensus ja hääletamine toimus lahtiselt. Eriti oldi rahulolematud sellega, et valimisringkonnad oldi ebavõrdsed.

1832. aastal viidi parlamendireform ellu. Alandati varanduslikku tsensust, likvideeriti „pehkinud kohad“.

Pärast parlamendireformi muudeti parteide nimetusi. Toorid said konservatiivideks ja viigid liberaalideks.

Iirimaa näljahäda

Suuri probleeme tekitas Inglismaale olukord Iirimaal. 1840. aastate II poolel tabas Iirimaad suur näljahäda. Selle põhjuseks oli kartulihaigus, tõenäoliselt lehemädanik. 1846. aastal muutusid kartulipõllud mädanevaks massiks ja saak jäi saamata. Kuna kartul oli iirlaste põhiline toit, puhkes suur näljahäda, millesse suri umbes 1,5 miljonit inimest.

Tšartistlik liikumine

Parlamendireform oli järeleandmine neile, kes nõudsid valimisõiguse laiendamist ja valimiskorra kaasajastamist, kuid see jättis valimisõigusest ilma suured rahvahulgad. Seepärast võitlus jätkus. 1836. aastal asutati Londoni Töölisühing. Inglismaa ümberkorraldamise eesmärgil otsustati pöörduda parlamendi poole Rahva Hartaga. See dokument andis liikumisele nime- tšartism. See oli demokraatlike ümberkorralduste programm, mille elluviimine oleks muutnud parlamendi tõeliseks rahvaesinduseks. Kõrvuti parlamendi valimise uuendamisega nõuti veel viljatollide kaotamist ja töömajade likvideerimist.

Esimese harta toetuseks koguti 1 250 000 allkirja, aga parlament lükkas selle ilma pikema jututa tagasi.

Tšartistliku liikumise mõjul kaotas valitsus 1846. aastal viljatollid, toimus üleminek vabakaubandusele ja 1847. aastal kehtestati 10-tunnine tööpäev.