Inglismaa Uusajal

Suurbritannia kuningriik

konstitutsiooniline monarhia Lääne-Euroopas 1707–1801

Suurbritannia kuningriik Kingdom of Great Britain
1707–1801
Suurbritannia kuningriigi lipp Hannoveri dünastiast Suurbritannia kuningate vapp
Valitsusvorm	Monarhia
Pealinn	London
Pindala	230 977 km² (1801)
Rahvaarv	u. 16,3 miljonit (1801)
Riigikeeled	Inglise keel
Rahaühik	Naelsterling
Deviis	Dieu et mon droit (prantsuse)
Hümn	God Save the King

Suurbritannia kuningriik (inglise Kingdom of Great Britain) oli kuningriik Euroopas 1707–1801.
Suurbritannia kuningriik loodi 1707. aasta Act of Unioniga, mis liitis kokku Inglismaa ja Šotimaa kuningriigi. Alates 1603. aastast olid Inglismaa ja Šotimaa olnud personaalunioonis.
Kuni 1714. aastani valitses riiki viimane Stuartite dünastiast valitseja Anne. 1714. aastal tuli võimule Hannoveri dünastia.
Suurbritannia kuningriigile järgnes 1801. aastal Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, mis loodi 1800. aasta Act of Unioniga. See otsus liitis omavahel Suurbritannia ja Iirimaa kuningriigi.

Suurbritannia monarhid

• 1707–1714 Anne
• 1714–1727 George I
• 1727–1760 George II
• 1760–1801 George III

Ajalugu

Ameerika koloniseerimine

Esimese katse kolooniat asutada Põhja-Ameerikas tegid inglased 1585. aastal Virginias Walter Raleigh' juhtimisel, kuid see ebaõnnestus. 1607. aastal rajas sadakond Inglismaalt pärit kolonisti Chesapeake'i lahe äärde Jamestowni – Põhja-Ameerika esimese püsiva inglaste asunduse (sellest kasvas välja Virginia koloonia). Järgmise 150 aasta jooksul jätkus kolonistide saabumine ning asustati peaaegu kogu rannikuala. 18. sajandi keskpaigaks oli suurem osa inglaste asundusi jagunenud 13 koloonia vahel. Igaühel neist oli oma kuberner ja seadusandlus, ent Suurbritannia kuningriigi valitsuse all. 13 kolooniat moodustasid kolm suurt rühma: Uus-Inglismaa (Massachusetts, Connecticut, Rhode Island, New Hampshire); Kesk- (New York, New Jersey, Pennsylvania, Delaware). Uus-Inglismaa kolooniad rajasid Inglismaa ametlikule kirikule vastanduvad puritaanid. Esimesena asutasid nad 1620 Plymouthi (ümberasujate tuntuim laev on "Mayflower").

 

Lõuna kolooniad (Virginia, Maryland, Põhja-Carolina, Lõuna-Carolina, Georgia, asutasid kolonistid, kes olid inglismaa katoliiklased. Marylandi ja Virginia koloonia ja teistes Lõuna kolooniates tegeleti tubakakasvatusega, mille toodang veeti Euroopasse, nendesse piirkondadesse hakati ka 17. sajandi II poolel tooma Aafrika orje.

Hispaania pärilussõda

1701–1714 toimus Euroopas Hispaania pärilussõda, milles osalesid peaaegu kõik toonased Euroopa suurriigid. Hispaania pärilussõja põhjustas Saksa-Rooma keisri Leopold I ja Prantsusmaa kuninga Louis XIV vaheline vastuolu küsimuses, kes peaks pääsema Hispaania troonile pärast viimase Habsburgide soost Hispaania kuninga järglasteta Carlos II surma. Saksa-Rooma keiser Leopold I aga soovis Hispaania troonil näha endiselt Habsburgide soost kuningat ning alustas sõda Louis XIV Prantsusmaa vastu. Saksa-Rooma vägede poolel astusid sõtta ka teised Prantsusmaa ülemvõimupüüdlusi piirata soovivad Euroopa suurriigid: Suurbritannia kuningriik, Hollandi vabariik, Portugali kuningriik, Preisi kuningriik ja Savoia hertsogkond.

Seitsmeaastane sõda

Seitsmeaastane sõda oli aastail 1756–1763 Euroopas, Põhja-Ameerikas, Indias ja Lääne-Aafrikas peetud sõda, milles osalesid praktiliselt kõik Euroopa olulisemad riigid. Põhja-Ameerika kolooniates toimunud Inglise-Prantsuse ja indiaanisõja (1754–1763) tõttu kartis Suurbritannia Prantsuse sissetungi Hannoveri, mille valitseja oli personaaluniooni alusel Suurbritannia ja Iirimaa kuningas George II. Georg II August moodustas liidu oma nõo, Brandenburgi-Preisi valitseja Preisimaa kuninga Friedrich Suurega, kombineerides Põhja-Ameerika konflikti Brandenburgi-Preisi–Austria kolmanda Sileesia või seitsmeaastase sõjaga (1756–1763).

Suurbritannia kuningriigi territoorium 1789. aastal

Austraalia koloniseerimine

1770. aasta 21. augustil kuulutas James Cook Austraalia idaosa Suurbritannia kuningriigilele kuuluvaks, nimetades selle Uus-Lõuna-Walesiks. Uus-Lõuna-Wales asutati 1788. aastal ning hõlmas algselt suure osa Austraalia mandrist. 1788. aastal, saabusid Botany Baysse 700 sunnitööle mõistetud vangi ja 200 meremeest ning tasandikele tänapäeva Sydney kohal rajati esimesed asulad.

Inglismaa 19. sajandi I poolel

Koloniaalvallutused

Sõda revolutsioonilise Prantsusmaa vastu kasutasid inglased ära Prantsusmaa asumaade vallutamiseks. Suurbritannia võimu alla langesid Prantsuse asumaad Lääne-Indias.

Edasi langesid inglaste koloniaalvallutuste objektiks Hollandi asumaad. 1788. aastal oli Inglismaa kuulutanud nende territooriumiks kogu Austraalia mandri.

Tööstuslik areng

Inglismaa suureks eeliseks teiste ees oli üleminek vabrikutootmisele. Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade ajal muutusid eriti nõutavaks Inglismaal toodetud kangad ja nendest valmistatud tekstiilitooted. Sõda tekitas suure nõudmise raua järgi, mida vajati suurtükkide ja püsside valmistamiseks. Rauatootmine omakorda vajas kivisütt ja nii laienesid söekaevandused.

Majanduslikku arengut segas Napoleoni välja kuulutatud kontinentaalblokaad, aga peale sõdade lõppu avanesid taas Inglismaa võimalused.

Masinad, mida kasutati, võimaldasid ulatuslikult naiste ja laste tööjõudu kasutada, eriti tekstiilitööstuses. Varem olid olnud käsitööliste naised kodus, aga nüüd veetsid nad pikki päevi ketrusmasinate või kangastelgede taga. Kuna vabriku omanikule oli eriti odav laste tööjõud, hakati meeste asemel üha rohkem lapsi tööle võtma.

Võitlus parlamendireformi eest

Elanikud, kes olid valitseva olukorraga rahulolematud, arvasid, et muutused peavad tulema parlamendi seadusandluse kaudu. Selleks tuli muuta parlamendi koosseisu, see aga eeldas valmisõiguse laiendamist.

Parlamendi Ülemkoda koosnes aristokraatidest ja kõrgematest vaimulikest. Alamkoja valimistel oli kõrge valimistsensus ja hääletamine toimus lahtiselt. Eriti oldi rahulolematud sellega, et valimisringkonnad oldi ebavõrdsed.

1832. aastal viidi parlamendireform ellu. Alandati varanduslikku tsensust, likvideeriti „pehkinud kohad“.

Pärast parlamendireformi muudeti parteide nimetusi. Toorid said konservatiivideks ja viigid liberaalideks.

Iirimaa näljahäda

Suuri probleeme tekitas Inglismaale olukord Iirimaal. 1840. aastate II poolel tabas Iirimaad suur näljahäda. Selle põhjuseks oli kartulihaigus, tõenäoliselt lehemädanik. 1846. aastal muutusid kartulipõllud mädanevaks massiks ja saak jäi saamata. Kuna kartul oli iirlaste põhiline toit, puhkes suur näljahäda, millesse suri umbes 1,5 miljonit inimest.

Tšartistlik liikumine

Parlamendireform oli järeleandmine neile, kes nõudsid valimisõiguse laiendamist ja valimiskorra kaasajastamist, kuid see jättis valimisõigusest ilma suured rahvahulgad. Seepärast võitlus jätkus. 1836. aastal asutati Londoni Töölisühing. Inglismaa ümberkorraldamise eesmärgil otsustati pöörduda parlamendi poole Rahva Hartaga. See dokument andis liikumisele nime- tšartism. See oli demokraatlike ümberkorralduste programm, mille elluviimine oleks muutnud parlamendi tõeliseks rahvaesinduseks. Kõrvuti parlamendi valimise uuendamisega nõuti veel viljatollide kaotamist ja töömajade likvideerimist.

Esimese harta toetuseks koguti 1 250 000 allkirja, aga parlament lükkas selle ilma pikema jututa tagasi.

Tšartistliku liikumise mõjul kaotas valitsus 1846. aastal viljatollid, toimus üleminek vabakaubandusele ja 1847. aastal kehtestati 10-tunnine tööpäev.