Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

teisipäev, 28. detsember 2021

Vana-Egiptus






Giza püramiidid
Vana-Egiptus ehk Egiptus oli vanaaja maa Kirde-Aafrikas Niiluse kallastel ligikaudu praeguse Egiptuse kohal.
Egiptus koosnes põhjapoolsest Alam-Egiptusest ja lõunapoolsest Ülem-Egiptusest. Kogupindala oli umbes 34 000 km².
Vana-Egiptuse algust loetakse umbes aastat 3100 eKr ning lõppu vallutusest Rooma riigi poolt 30 eKr või mõnikord kreeklaste vallutusest 332 eKr.

Määratlus





Vanaajal nimetati Egiptuseks Niiluse jõe kitsast orgu alates 1. kärestikust Syene juurest (Ülem-Egiptust) ja Niiluse deltat, mille moodustasid mitu Vahemerre suubuvat jõeharu (Alam-Egiptust). Niiluse oru laius oli 1–20 km (teistel andmetel 8–25 km; keskmiselt 5–10 km) ja Ülem-Egiptuse pikkus oli umbes 700 km. Delta pikkus oli 150–200 km. Niiluse jõgi ei ole tollest ajast oma sängi oluliselt muutnud, välja arvatud deltas. Peale Niiluse oru ja delta hõlmas Vana-Egiptus Al-Fayyūmi oaasi (ajuti olid Egiptuse kontrolli all ka Sahara idaosa oaasid).
Herodotos määratles Egiptust nii: "Egiptus on kogu see maa, mida oma vetega niisutab Niilus, ja egiptlased on kõik need, kes elavad allpool Elephantine linna ning joovad vett Niiluse jõest."
Egiptuse lõunanaaber oli Nuubia.

Nimi





Nimi Egiptus tuleb kreekakeelsest nimest Aígyptos. See nimi tuleneb rahvaetümoloogia põhjal Egiptuse kõige vanema pealinna Memphise egiptusekeelsest nimest. See oli Hetka-Ptah (Hwt-Ka-Ptah) ehk Hikupta või Hikuptah ('Ka on Ptahi maja': kiilkirjaline vorm umbes aastast 1400 eKr), mis tähendas 'jumal Ptahi hinge (ka) kindlus (või maja)'. Ptah oli Memphises peajumal. Jutt oli Uue riigi ajal ehitatud Ptahi templist. See tempel sai Memphise linna uueks nimeks.
Egiptlased nimetasid oma maad "Kemet" (Kêmet, Ta-Kemet, Kamt, Quemt; või "Kemi"; kopti keeles Kême ja Khêmi) 'must (maa)' Niiluse oru ülesküntud maa (Niiluse mudast tekkinud mulla) värvi järgi. Algselt käis see nimetus Niiluse oru kohta. Seevastu Punane maa (Dešret, ta dešer) oli Liibüa ja Araabia kõrbe tuliste liivade ja kiviste eelmäestike maa (jutt oli oaasidest, kus sai elada). Egiptlased nimetasid end Kemeti inimesteks ja oma maad sageli lihtsalt maaks.
Kaananlased ja babüloonlased nimetasid Egiptust Misr, mis tähendab 'piir', aga pole selge, mida sellega silmas peeti.
Heebrea keeles kasutatakse duaalivormi Misraim 'kaks Egiptust', mis ilmselt vastab egiptlaste mõistele 'mõlemad maad' (Alam- ja Ülem-Egiptus). Sõna Misr (või Masr) kasutavad ka praegused araabia keelt rääkivad egiptlased Niiluse oru ja eriti Kairo kohta. Misr tähendab araabia keeles ka 'tsivilisatsiooni' või 'metropoli'.

Looduslikud tingimused





Egiptuse asend


Vana-Egiptuse kaart, millel on näidatud dünastiate aja (umbes 3150 eKr – 30 eKr) tähtsamad linnad ja paigad
Egiptus asetseb Aafrika mandri kirdenurgas ning on kitsa Suessi maakitsuse kaudu karavanitee vahendusel ühenduses Ees-Aasia kultuurikeskustega. Niiluse kaudu toimus Egiptuse suhtlemine Troopilise Aafrika ja Vahemere maadega. Küllaltki varakult võtsid muinasegiptlased teedena kasutusele kuivanud jõesängid (vadid), mis viisid Niilusest Punase mere kaldale, kust avanesid mereteed Siinai poolsaareleAraabiasse ning Bab el Mandebi väina kaudu tänapäeva Somaaliasse (kus arvatavasti asus Puntimaa).
Egiptus asus otsekui ristteel, kust oli ühendus paljude maadega, kuid see ühendus realiseerus siis, kui egiptlased olid kõik teed kasutusele võtnud. Ajuti aga oli Egiptus geograafiliselt üsna isoleeritud. Niiluse raskesti läbitavad kärestikud takistasid suhtlemist lõunapoolsete maadega (kärestikest saab küll kergesti jõekaldaid mööda ringi minna, kuid kitsas jõeorus on vähe haritavat maad ja toitu), Araabia kõrbe hõõguvad liivad eraldasid orgu Punasest merest, soine delta raskendas Vahemereni jõudmist. Eraldatust suurendasid ka lõuna-, lääne- ja idapiiridel elavad nomaadid, kes olid Egiptuse suhtes vaenulikud.
Selline eraldatus tekkis millalgi 4. ja 3. aastatuhande jooksul, mil egiptlaste asualade ümber tekkis kõrb. Kesk-Holotseenis sadas Egiptuses rohkem vihma kui praegu, mistõttu mõlemal pool kasvas taimi Niilusest eemal, ka oli Niilusel lisajõgesid.

Sõltuvus Niilusest

Niiluse-äärne viljakas muld lõi asustuseks ja põllumajanduseks head tingimused. Kõrbetes jõest kaugemal (välja arvatud Al-Fayyūmi oaas) oli elu peaaegu võimatu. Maaharimine oli seotud iga-aastaste Niiluse üleujutustega, millest Egiptuse tsivilisatsioon sõltus. (1830. aastal ehitati lüüsid ja tammid, mis mõjutasid vee loomuliku käiku, ja 1971. aastal rajatud Aswāni tammiga tehti Niiluse üleujutustele lõpp.) Ida-Aafrika mägedest pärinev üleujutusvesi jõudis Aswāni ja Ülem-Egiptuseni juuni alguses. Juulist oktoobrini vesi tõusis ning kohale jõudis viljakat muda.

Riik





Kuningas

Riigi kuningas oli egiptlaste jaoks olemasolu kese ning riigi edu ja jõukuse tagatis. Tal oli ainsana otseside jumalatega, ta kehastas jumalate ligiolu maa peal, mõjutas looduse ja ajaloo käiku ja tagas maailmakorda. Ta oli teoreetiliselt kõigi Egiptuse templite ainus legitiimne preester; tema funktsioonid olid delegeeritud preestritele. Kõike, mida kuningas rahva ja maa nimel saavutas, peeti jumalate anniks vastutasuna ehitiste, ohvrite ja muude templiandide eest.
Kuningas ei olnud mitte ainult jumalate poolt väljavalitu, vaid oli ise jumal. Jumalana samastati teda pärast surma taevajumala Horosega, kuid peale surnud kuninga austamise mingit spetsiaalset kuningate kultust jumalate austamise kõrval ei olnud. Uuemate uurimuste järgi oli jumalkuningal ka jumalatest madalam staatus. Eri dünastiate ajal omistati jumalkuningatele erinevat tähtsust: Ramseste ja Ptolemaioste ajal pandi nendele rõhku, seevastu 17. dünastia ja Port-Saidi renessansi ajal olid nad vähetähtsad.
Kuningaamet oli põhimõtteliselt pärandatav. Kui dünastia vahetus (seda juhtus küllaltki sageli), sidus uus kuningas end genealoogiliselt varasema kuninga suguvõsaga.
Valitseva kuninga võimu ja au kajastas ka tema titulatuur. Igal kuningal oli viis ametlikku nime ning peale selle võis tal olla aunimetusi. Kuninga nimedest tuntuim on Horose-nimi – epiteet, mis samastas kuningat pistrikjumal Horose mõne aspekti ilminguga. 1. aastatuhandel eKr ilmus esimest korda tiitel pir-o ('suur maja'), mis ei esinenud sageli, kuid millest pärineb sõna "vaarao".
Kuninga positsioonist annavad tunnistust võimsad hauarajatised, näiteks Abydos kõige varasemal ajal, püramiidid Vana riigi ajal ja Kuningate org Teebast läänes Uue riigi ajal.

Preestrid

Vanast ajast peeti preestriametit kõrvalametina ja preestrite võim oli piiratud.
Kui Egiptusest sai 18. dünastia ajal majanduslikult ja poliitiliselt võimas riik, kasvasid templiehitised tunduvalt ning kujunes välja täisajaga töötavate, templitest elatist saavate preestrite seisus. Ramseste ajal olid preestrid koos kõrgemate ohvitseridega oma võimu tipul ning võimas ametnikkond oli nende kontrolli all. Templitel olid maavaldused, koolid ja töökojad ning nad etendasid majanduses olulist osa. Pika aja jooksul oli suurem osa maast ligikaudu võrdselt jaotatud kuninga, suurmaaomanike ja templite vahel.
Preestrid olid ametnike (sealhulgas kõrgemate ohvitseride) kõrval ainsad, kes oskasid lugeda ja kirjutada.
Kohalike preestrite ülem oli väga mõjukas isik, eriti suurtes kultusekeskustes Amoni templites Teebas (Luxor), Ptahi templites MemphisesRa templites Heliopolises ja Thoti templites Hermopolises.
Preestrid olid väga mõjukad ka hiljem, eriti antiikajal. Et kuningavõim oli tunduvalt nõrgenenud, jäid preestrid Egiptuse põhilisteks kultuurikandjateks. Sel ajal olid preestrid oma võimu tipul, mistõttu Vana-Kreekas jäi mulje Egiptusest kui preestrite valitsetud maast.

Haldusjaotus

Egiptus oli varajasest dünastiate ajast saadik jaotatud haldusüksusteks, mida nimetatakse noomideks. Noomide eesotsas olid nomarhid.
Noomide arv kasvas. Ülem-Egiptuse lõplik noomide arv 22 kujunes välja 5. dünastia ajaks. Alam-Egiptuse lõpliku noomide arvuni (20) jõuti antiikajal.

Sõjavägi

Suhteliselt isoleeritud asendi tõttu ei olnud Egiptusel eriti karta. Egiptuse üleoleku tõttu ei tekitanud suurt muret ka kummalgi pool Niilust elavate kõrbehõimude katsed sisse tungida.
Vanas riigis oli alalised sõdurid, kellele vajaduse korral kutsuti ajutisi sõdureid appi.
I vaheperioodil tekkis vajadus alaliste sõjaväeüksuste järele. Kohalikud valitsejad organiseerisid oma väikesed sõjaväed. Võeti kasutusele välismaa palgasõdurid.
Keskmise riigi ajal oli hästi korraldatud sõjavägi (jalavägi ja ka merevägi), mida vajaduse korral toetasid kohalikud väed. Alates 12. dünastiast tungisid egiptlased Nuubiasse ning rajasid sinna oma kindlustused.
18. dünastia ajal hakkas Egiptus võitlema ülemvõimu pärast Süüria ja Palestiina aladel, mistõttu oli tarvis väga hästi organiseeritud sõjaväge. Võeti kasutusele keerukamad relvad, rajati vankriväeüksused ning jalavägi jaotati 250-mehelisteks kompaniideks. Strateegia ja taktika muutusid üha tähtsamaks. Sõjaväe võimu kasvades omandasid kõrgemad ohvitserid poliitilise tähtsuse.
Hilisel dünastiate ajal koosnes sõjavägi peamiselt välismaa palgasõduritest.
Egiptuses kasutati relvadena vibukilpioda, keppi, sõjakirvest, kõverat saablitnuiapistoda ja viskoda.

Ühiskond





Perekond ja seksuaalsus

Perekonnal oli usundiline roll, näiteks seoses surnute austamisega.
Kogu omand kuulus perekonnale.
Kõige tavalisem oli tuumikperekond, ja sellel oli suur tähtsust ühiskonna elemendina. Perekond hoolitses kõigi haigete, vanade ja vaeste eest.
Abielu sõlmimise kohta on vähe teada. Abielulepinguid ei ole säilinud. Arvatavasti oli korraldatud abielust rohkem levinud armastusabielu. See on üks Vana-Egiptuse ühiskonna individualistlikke jooni. Abielu oli soositud ja seda peeti loomulikuks. Abielu võis olla nii matrilokaalne kui ka patrilokaalneAbielurikkumine oli mõlema abikaasa puhul tõsine asi. Oli olemas ka abieluta kooselu, millel oli teatav juriidiline tunnustus.
Et keskmine eluiga oli lühike, väärtustati viljakust ja järglasi. Maaharimine nõudis palju tööjõudu, mistõttu maaharijatel oli tähtis saada järeltulijaid.
Erootilised stseenid hauakaunistustel ja kirjalikes allikates annavad tunnistust sellest, et muinasegiptlased pidasid au sees ka seksuaalset naudingut. Hilisematest aegadest on teateid ka lesbilisusest.
Meditsiinilised tekstid käsitlevad sünnitusabiabortiviljatustviljatusravi ja sündimusprognoose.
Seksuaalsusel oli ka religioosseid aspekte. See oli seotud loomisega ning oli tähtis ka seoses taassünniga teispoolsuses.
Mehed olid kodulembesed ja perekonnal oli nende elus tähtis koht. Teispoolsuses tahtis mees perekonnaga taasühineda.
Poeg jätkas tavaliselt isa elukutset. Kujunes peaaegu kastisüsteem, vähemalt üksikute juhtivate positsioonide suhtes, kuigi teoreetiliselt peeti võimekust sugulusest olulisemaks.

Soorollid

Naiste- ja meesteasjad olid rangelt lahus. Mees osales avalikus elus, naine tegeles koduse majapidamise ja lastekasvatusega.
Naist austati ning tal oli vabam asend kui vanaaja maades tavaliselt (allikad räägivad peamiselt ülemkihtide naistest). Keskmisest riigist alates oli abielunaistel tiitel "maja valitsejanna". Naine oli juriidiliste õigustega isik, tal võis olla omand, ta võis pärida ning pärandada oma omandiosa testamendiga. Abielulahutuse puhuks tagas abieluleping naisele majandusliku toe. Kuigi lahutused olid haruldased ja eluiga oli vaid 20 aasta ringis, esines sageli varanduse üleminekuid ja keerukaid pärimisasju. Lesestuda võidi mitu korda. Kuigi abikaasad olid juriidiliselt põhimõtteliselt võrdõiguslikud, ei olnud kunagi täielikku võrdõiguslikkust. Tavaliselt läks pärandus isalt lastele.
Väga vähesed naised oskasid lugeda ja kirjutada, mida aga nõuti ametnikelt. Mõnel naisel oli kohustusi väljaspool kodu. Nad võisid olla preestrid või arstid; on teada ka, et naisi on kasutatud näiteks kudumistöökodades. Põllutööd tegid ainult kõige madalamate kihtide naised. Kuninga abikaasal ja emal oli kõrge staatus. Markantne naine oli Amenhotep IV abikaasa Nefertiti. Oli ka naismonarhe, näiteks Hatšepsut.

Igapäevaelu

Teadmised Vana-Egiptuse igapäevaelu kohta pärinevad põhiliselt haudade maalingutelt ja reljeefidelt, vähemal määral kirjanduslikest ja halduslikest tekstidest. Kuigi kujutised pärinevad ülemkihtide haudadest, on neil sageli tagaplaanil kujutatud tavaliste inimeste igapäevatoimetusi.
Kujutatud on teraviljakasvatust, veinitegemist, karjavalvamist, loomapidamist, jahti ja kalapüüki, samuti käsitöölisi (puuseppi, paadimeistreid, kullasseppiseppipottseppi, köiepunujaid, müürseppikiviraidureidlihunikkepagareidõllepruule). Paljud kujutised on hämmastavalt meisterlikud. Palju on kujutatud ka tantsijaid ja muusikuid ning mängu ja meelelahutust. Tunti palju tööriistu. Näha on rõiva- ning ehete- ja kosmeetikamoe muutumist. Kodusest majapidamisest head ettekujutust ei saa.

Orjapidamine

Rangelt võttes Vana-Egiptuses orjapidamist ei olnud. Inimesi sai küll omada, müüa, pärandada, laenata ja vabaks lasta, kuid neil samadel inimestel võis olla omand, mida nad ise käsutasid, nad võisid palgata töölisi ja abielluda vabade naistega, nii et tegu oli pigem pärisorjuse kui orjusega. Mittevabade seas oli egiptlasi, kuid enamik olid võõramaalastest sõjavangid. Pärisorjad tegid mitmesugust tööd põllul, majapidamises ja töönduses, kuid neil ei olnud majanduses tähtsat osa.

Majandus





Põllumajandus

Tänu Niiluse üleujutustele oli maaharimine alati tähtsaim majandusharu. Oktoobris ja novembris, kui üleujutuste vesi oli taganenud, külvati ning jaanuarist, eriti märtsis ja aprillis, koristati saaki.
Kunstlikuks niisutuseks juhiti üleujutuste vett kanalite kaudu looduslikesse tiikidesse jõe lähedal ning sealt pikkade kaldu asetsevate terrasside süsteemi abil edasi. Niisutust korraldati tavaliselt kohalikul või piirkondlikul tasandil. Erandlik oli olukord Al-Fayyūmi oaasis, kus keskvõim 12. dünastia ajal kasutas põllumaa saamiseks suurt järve, kust tuli suure tööjõukuluga vett ammutada. Vee mehaaniliseks tõstmiseks tunti ainult šaduffi, mis võeti kasutatusele Uue riigi ajal; mastaapseteks töödeks see ei sobinud.
Egiptus oli Lähis-Ida viljaait. Kasvatati leiva ja õlle jaoks nisu ja otra, samuti porrulaukusibulatsalatitmeloneidkurki ja ube. Eri taimedest tehti õli. Saadi ka oliiviõli, kuid seda toodi põhiliselt sisse Palestiinast ja Liibüast. Puuviljadest olid tähtsamad viigimarjad ja datlid.
Koduloomadena peeti härgi, vasikaid, sigu, lambaid ja kitsi. Jahiti antiloope, kaljukitsi, jaanalinde ja jäneseid. Püüti linde. Niilusest ja jõega seotud tiikidest püüti kala. Tähtis koht oli mesindusel.
Põllumajanduse lahutamatu osa on kalender. Egiptuses oli kasutusel 360-päevane päikesekalender. Aasta algas täht siriuse tõusuga mis jäi suvise pööripäeva lähedale. Kõige suurejoonelisem talvise päikesetõusu vaatlemise rajatis on Amon-Re tempel Karnakis Luksori lähedal. Aastal 1480 eKr. ehitati templile juurde pidustustehall ja päikesevaatlusruum. Päikesetõusu vaatlemine muutus vaarao ja preestrite privileegiks.

Papüürus

Kuigi kohapeal kasutati näiteks palme, oli suur puudus puidust, mida toodi sisse Liibanonist. Papüürus-lõikheina saadi Niiluse deltast ning seda kasutati mitmel otstarbel. Eriti tähtis oli avastus, et selle säsist saadavat papüürust saab kasutada kirjutusmaterjalina. See võimaldas välja kujundada keeruka riigiaparaadi ja halduse.

Maavarad

Egiptuses ei olnud palju maavarasid, kuid idapoolsel kõrbealal leidus karneooligranaatijaspistmäekristalliamasoniitikulda ja hõbedatSiinai poolsaarel ja idakõrbes leidus rikkalikult vaske, kuid pronks võeti kasutusele alles Uue riigi ajal. Söögisoodatkeedusoola ja pesusoodat kasutati mitmel tööstuslikul otstarbe. Kvartsist valmistati klaasi. Palju leidus lubjakivi ja liivakivi, millest rajati monumentaalehitisi. Samuti leidus graniitibasaltidioriitidoleriitialabastritserpentiini ja talki, mida kasutati mitmel otstarbel. Egiptuse kiviraidurite meisterlikkus oli laialt tuntud.

Ajalugu



Vana-Egiptuse elu koondus ümber Niiluse. Niiluse poolt üleujutatav viljakas tasandik võimaldas luua paikse agraarmajanduse ning keerulisema, tsentraliseeritud ühiskonna, millest sai tsivilisatsiooni ajaloo üks nurgakivisid. Nomaadidest (küttidest-korilastestanatoomiliselt tänapäevased inimesed asusid Niiluse orgu elama Keskpleistotseenis umbes 120 000 aastat tagasi. Paleoliitikumi lõpuks muutus Põhja-Aafrika ariidne kliima aina kuumemaks ja kuivemaks, mistõttu inimesed olid sunnitud koonduma Niiluse äärde.

Eeldünastiline periood


Tüüpiline Naqada II gasellidega kaunistatud anum (eeldünastiline periood)
Eeldünastilisel perioodil ja varadünastilisel perioodil oli Egiptuse kliima palju vähem ariidne kui tänapäeval. Suured alad olid kaetud puudega savanniga, kus elas palju kabjalisi. Taimestik ja loomastik oli palju rikkam ning Niiluse ääres elas palju veelindeJahipidamine oli väga tavaline. Sellesse aega langeb ka paljude loomade esmakordne kodustamine.

VANA-EGIPTUS

Egiptlased nimetasid Egiptust mustaks ja punaseks maaks, sest Niiluse ääres oli must ja viljakas muld, kuid sellest edasi laius kõrb
VANA-EGIPTUSE KULTUUR

Vanem kiviaeg kuni 10 000a. e.Kr. Siis jahtisid egiptlased lõvisid, kitsi ja metsikuid karju maal ning krokodille ja jõehobusid jõe soos.

Noorem kiviaeg algas umbes 5000 a. e.Kr. Sel perioodil avastasid inimesed tule. Õppisid loomi karjatama ja vilja kasvatama.

Kahe kuningriigi maa sai alguse umbes a. 3000 e.Kr., kui Menes ühendas Ülem-ja Alam-Egiptuse. Kaevati kraave, et kuivendada pinnast. Tekkisid kindlad külad.

Vaaraode valitsemine 2920e.Kr.-332 e.Kr. Egiptuses oli oma oma võimsuse tipul. Arendati kaubandust võõraste maadega

VAARAODE VÕIM
Vana-Egiptuse tsivilisatsioon sai alguse 5000 a. tagasi, kui algas vaaraode valitsemine. Vaaraod maeti püramiididesse, mida olid ehitatud terve vaarao eluaja. Pojad pärisid isadelt ameti.
JUMAL-KUNINGAD
Vana-Egiptuse loomismüüt räägib, kuidas päikesejumal Ra saatis jumal Osirise maad valitsema. Egiptlased uskusid, et kõik vaaraod on jumalad.
ÜHISKONDLIK KORD
Vana-Egiptuse ühiskond sarnases püramiidile. Orjadel ei olnud mingeid õigusi. Kõige kõrgemal positsioonil oli vaarao, siis peaminister, järgnesid kuningliku pere liikmed, kirjutajad, ametnikud, templipreestrid, käsitöölised ja talupojad. Kokku oli ühiskonnas 5 ühiskonna "pulka".
KAUPADE KAALUMINE
Vanad-Egiptlased ei kasutanud raha. Müüjad kaalusid kaupu vasest kaaluvihtidega, mida nimetati debeniteks ja määrasid vastava hinna. Kui kitse väärtuseks oli 1 deben, siis sai selle vahetada 1 deben kaalunud puuviljade vastu.
Muistses-Egiptuses mõõdeti rikkusi karjaga, mitte rahas.
INIMESTE JUMALAD
Muistsete egiptlaste tähtsaim jumal oli Amon-Ra. Egiptlased kujutasid jumalaid loomadena.
Tähtsamad jumalad olid Thoth, Ra, Hathor, Anubis, Osiris, Isis ja Horos.

JUMALATE AUSTAMINE
Vanad egiptlased uskusid, et jumalate hinged elavad templites. Iga templi südames asus jumalakuju. Seda võisid vaatamas käia vaid vaarao ja ülempreester. Naised pidid jumalaid lõbustama. Ülempreester viis kolm korda päevas pühakotta sööki ja jooki.
VALMISTUMINE HAUATAGUSEKS ELUKS
Inimesed Egiptuses uskusid, et nende kehas elavad vaimud. Elujõuks oli Ka, mis tekkis sündimisel ja vabanes surres. Ba oli inimese hing. Selleks, et elada igavesti, pidid Ka ja Ba olema ühendatud kehaga ka pärast surma ja sellepärast tuligi inimkehi säilitada.
MUUMIATE TEGEMINE
Mumifitseerimine on surnukeha aeglase kuivatamise protsess, et peatada selle kõdunemist. Vanas-Egiptuses võttis see protsess aega 70 päeva. Palsameerijad eemaldasid sisikonna ja panid selle eraldi 4 urni, mis hiljem asetati hauda muumia kõrvale.
REIS OSIRISE JUURDE
Arvati, et kui surnu jõuab Osirise juurde, kaalub kohtunik Anubis surnu südant tõesule vastu. Nii sai Anubis teada, kuidas inimene oli oma maises elus käitunud. Anubis viskas kõlbmatud südamed Ammitile, "surnute õgijale".
SFINKS
Sfinksil oli inimese pea( mõistuse sümbol) ja lõvi keha( jõu sümbol). Koos tähistavad need kuninglikku võimu.
PÜRAMIIDIDE EHITAMINE
Püramiididesse asetati puhkama vaaraode mumifitseeritud kehad. Vaarao hauakamber asus püramiidid keskel. Chopsi suure püramiidi ehitamiseks kulus üle 20 aasta. Paljud töölised said ehitusel viga, kas murdsid luid või kukkusid surnuks, kuid nad uskusid, et püramiidide ehitamine annab neile võimaluse nautida hauatagust elu koos vaaraoga.
KUNINGATE ORG
Kaugel Niiluse kallastest on Kuningate org, mis asub kõrbekaljude vahel Teeba lähedal. Kuna püramiididest varastati vaaraode varandust, hakati hauakambreid ehitama Kuningate orgu. Kõik hauakambrid, peale ühe, rüüstati. Teadlased on leidnud puutumatuna vaid Tutanhamoni hauakambri
KOLME AASTAAJA JÕGI
Egiptust nimetati Niiluse anniks, sest sealt sai toitu (kalu), seal kasvas papüürus ja kui Niiluse üle kallaste ujutas, tekkis jõe äärde rammus muda. Jõgi jaotas põllumeeste aasta kolmeks. "Üleujutuste aeg", kui ei tehtud põllutöid, kestis juulist oktoobrini, "tärkamise aeg", kui künti ja külvati, kestis novembrist veebruarini ja "viljakoristuse aeg" märtsist juunini.
PÕLLUHARIMINE
Kui Niiluse üleujutus oli väike, kasutasid egiptlased põldude niisutamiseks kraave ja kanaleid. Talupojad kasvatasid otra, nisu, puu-ja juurvilja ning lina. Viljalõikajateks olid mehed. Naistel ei lubatud töötada tööriistadega, millel oli lõiketerad, nende ülesandeks oli tuulamine. Viljakasvatamise kõrval pidasid talupojad ka lehmi, lambaid, kitsi, parte ja hanesid.
PEREKONNAELU
Muistses Egiptuses elasid inimesed küladena. Majad ehitati päikese käes kuivatatud tellistest. Majade katustel valmistati toitu. Muistsed egiptlased abiellusid varakult, tüdrukutest said pruudid 12-aastaselt ja poisid võtsid naise 14-aastaselt.
RIIETUS
Muistses Egiptuses kanti valgest linasest riidest rõivaid. Mehed kandsid niudevöid, tuunikalaadseid särke ja seelikuid. Naised kandsid pahkluuni ulatuvaid tuppkleite koos salli või keebiga jahedama ilma jaoks. Lapsed riideid ei kandnud. Inimesed armastasid kanda ehteid ja kasutati palju kosmeetikat.
KIRJUTAMINE JA HARIDUS
Vanad egiptlased kasutasid piltkirja-hieroglüüfe-templite ja hauakambrite seintele kirjutamiseks. Kulus 10 aastat, et saada selgeks sadu hieroglüüfe. Koolis käisid ainult poisid. Nad õppisid astronoomiat, matemaatikat, astroloogiat, tarbekunsti, mitmeid mänge ja spordialasid. Tüdrukud olid emadega kodus.
RAVITSEMINE JA MAAGIA
Muistses Egiptuses panid arstid luumurdudele puust lahased, mis seoti kinni taimekiududega. Samuti puhastasid arstid haavu õli ja meega. Nad kasutasid opereerimisel nuge, tange ja metall- või puusonde. Kui ravi ei andnud soovitatud tulemusi, pöörduti maagia poole. Inimesed kandsid amulette, et hoida eemal haigusi ja õnnetusi. Mõnikord sõi ema ära hiire, et ravida haiget last. Hiire luud pani ta kotikesse, sidus kotile sõlme peale ja riputas lapsele kaela.
KUNSTNIKE TÖÖ
Kunstnikud maalisid majade ja hauakambrite seintele ning templite sammastele. Värve saadi looduslikest ainetest - kivimitest ja mineraalidest. Värvid on säilitanud oma erksuse paljude templite ja hauakambrite seintel meie päevini, kuigi värvimisest on möödas 5000 aastat.

Egiptus (Vana-Egiptus)

Egiptus vaaraode ajal umbes 2900–525 eKr
Niiluse orus arenes põllukultuuride viljelemine, siin tekkis üks esimestest kõrgkultuuridest. Vana riigi ajal (umbes aastast 3000 eKr) umbes 2900 eKr ühinesid Alam- ja Ülem-Egiptus üheks riigiks. Egiptuse ajaloos eristatakse
  • Vana riigi (u 2778–2263 eKr, 3.–10. dünastia)
  • Keskmise riigi (2040–1730 eKr, 11.–13. dünastia)
  • Uue riigi (1562–1085 eKr, 18.–20. dünastia)
  • Hilis-Egiptuse (1085–332 eKr, 21.–31. dünastia) ja
  • Kreeka-Rooma aega (332 eKr – 395 pKr).
Vana riigi ajal arenes Niiluse orus ühtne tugeva keskvõimuga riik; pealinn oli Memphis. Valitses päikesejumala Amon-Ra kultus, maapealseks jumalaks oli piiramatu võimuga vaarao. Umbes 2600 eKr püstitati esimene püramiid – vaarao Dzoserile, Saqqārah'sse, umbes 2500 eKr ehitati Giza püramiidid. Tekkis preester- ja ametnikkond, arenes hieroglüüfkiri.
12. dünastia ajal (1991–1786 eKr) toimus Keskmise riigi tõus. Vaheperioodi ajal ühines Egiptus uuesti, pealinn oli Teeba. Tekkis impeerium, tehti sõjaretki Nuubiasse ja Süüriasse, püramiidide asemel rajati teisi hiiglaslikke haudehitisi ja templeid. Keskvõim nõrgenes, Väike-Aasiast tulnud hüksoslased vallutasid Egiptuse ja panid aluse teisele vaheperioodile, pealinn oli Avaris.
Uue riigi ajal tõrjuti hüksoslased välja, pealinn oli Teeba. 18. dünastia ajal (1562–1308 eKr) oli Egiptus sõjaväeline suurriik, mis oli laienenud Eufrati ja Nuubiani (vaarao Thutmosis I, kuninganna Hatšepsuti ja Thutmosis III ajal). Amenhotep IV (Ehnaton [1361–1340 eKr]) ajal valitses päikesejumal Atoni kultus, pealinn oli Ahet-Aton (AI-'Amārinah). Tema järglased taastasid Amoni kultuse ja tõid pealinna tagasi Teebasse. Ramses II rajas sinna uue pealinna. Ramses III allutas 12. sajandil eKr nn mererahvad.
Kolmandal vaheperioodil kaotati vallutatud alad, võimul olid liibüalastest valitsejad. Nn Hilis-Egiptuse ajajärgul (1085–332 eKr) oli ta Pärsia satraapkond. Ptolemaioste dünastia ajal (323–30 eKr) kuulus Egiptus Kreeka kultuuripiirkonda (hellenistlik riik). Egiptus oli ajuti maailma võimsaim riik. Aleksandriast sai kultuurikeskus. Viimane valitseja Kleopatra tegi 30 eKr enesetapu. 30 eKr sai Egiptusest Rooma, 395 pKr Ida-Rooma (Bütsantsi) provints.