Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Moore'i maja kummitused
10. juunil aastal 1912 sai väiksest Villisca peremajast toimumispaik ajastu kõige räigemale mõrvale. J.B. Moore'i perekond ja 2 öömajalist tapeti une pealt kirvelöökidega peapiirkonda. Maja jättis endast jälje Ameerika kriminaalminevikku, ning samuti jättis ta endast maha tontliku legendi.
Aastate jooksul oli majal palju omanikke ja üürnikke, kuid aastal 1994 pakkus kohalik kinnisvaramaakler maja müügiks Darwin ja Martha Linn'ile, kes sel ajal tegelesid Villisca linnas vana muuseumiga. Linnid ostsid maja ära, kuna see andis nende muuseumiärile veelgi hoogu juurde ja nad olid ka ise huvitatud maja ajaloost. Maja oli aga nii kehvas seisus, et linn ähvardas selle maatasa teha. Siiski, aastate jooksul taastasid Linn´id maja seisukorra selliseks, nagu see oli olnud aastal 1912.
Kasutades vanasid fotosid, alustasid Linn'id renoveerimist hilisel 1994 aastal. Renoveerimine hõlmas ka täiesti uut välisseina, torustiku ja mugavuse eemaldamist majast. Vanast sahvrist oli vahepeal ehitatud vannituba, kuid seegi renoveeriti tagasi 1912 aasta aegseks. Seejärel, kasutades informatsiooni tunnistustest, üritasid nad paigutada mööbli samadele kohtadele, nagu see oli mõrvade aegu. Kahjuks olid Moore'idele kuulunud mööbliesemed aastaid tagasi juba kadunud, kuid kadunud esemed asendati muude samaaegsete antiikesemetega.
Moore'ide maja lisati ajalooliste paikade rahvusregistrisse aastal 1998, ning see on tänaseni säilinud, kui edukas pilt aastast 1912. Selle koha seinad peidavad nii mõningaidki saladusi --- alustades mõrvari tegelikust isikust, ja lõpetades sellega, kuidas ta täpselt jõhkra veretöö korda saatis. --- ja just need saladused viivadki veel seiklejaid selle maja ukse taha. Vähesed tulevad kuulama maja ajalugu, enamik siiski tuleb otsima siit majast kummitusi.
Sellest ajast, kui Moore'ide maja avati külastajatele ööpäevaringselt, on sinna voorinud sadu ja sadu kummitusekütte, seiklusteotsijaid ja muid paranormaalsuste huvilisi, kes kõik on tulnud otsima kõike veidrat, müstilist ja kummituslikku. Mõned on majas viibinud ihuüksi, nagu Des Moines'i plaadikeerutaja, kes ärkas keset ööd laste kisa peale, kuigi majas ei viibinud ühtegi last. Teised on kohale tulnud gruppidega, ning lahkunud müstiliste heli-ning videosalvestistega, mis tõestavad, et miskit üleloomulikku nende majaseinte vahel siiski liigub. Enamus ekskurssioone on pooleli jäätud, kuna poole pealt hakkasid lambid alla kukkuma, uksed paukuma, esemed lendama, ning hakkas kostuma laste naeru. Ka on pendeldajad rääkinud, et majas on vaimud, kellega annab tõesti suhelda.
Kui kasvõi murdosa nendest juttudest oleks tõsi, arvasin ma* (originaali kirjutas Troy Taylor), kui kuulsin esimest korda "Villisca Kirvemõrvari majast", et see on üks enam kummitavamaid asutusi kogu Ameerikas. Maja ajaloo põhjal võis tõesti arvata, et koht on kummitustest ülekülvatud --- kuid, kas ikka oli? Selle uurisin ma ise järgi 2005. aasta maikuus, kui ma viibisin Villisca majas ühe öö. See, mis seal majas toimus, mis on detailselt kirjutatud raamatus "So, there I was", tegi minust uskuja, et selles majas midagi toimus. Kuid, kas Moore'ide maja Villiscas on tõesti kummitav? On paljusid, kes arvavad, et see ei kummita. Nad räägivad, et mitmed inimesed elasid majas aastaid, ning ei kurtnud mitte millegi müstilise ega ebatavalise pärast. Seal ei toimunudki midagi enne, kui maja renoveeritud sai, kogu kummituslik juhtumite jada hakkas pihta siis, kui avati näituslik "kirvemõrvari maja".
Kas need sündmused olid inimeste ettekujutuse ja fantaasia vili? Seda tahaksid nii mõnedki uskuda, kuid ärge laske ennast lolliks teha. Ja samamoodi ei tasu minu sõna puhta kullana võtta.
Mina olen jõudnud uskumusele, et maja kummitab, tänu minu enda kogemustele seal majas. Ma loodan, et ka lugeja saab kätte oma ausa arvamuse, kui ta seal majas ühe öö veedab. See ei ole koht nõrganärvilistele, kuid kui te siiski otsite kohta, kus kogeda mõnda paranormaalset fenomeni, siis otsige üles oma kaardilt Villisca, ning olge valmis kogema ajalugu, olge valmis astuma kummitavasse majja.
10. juunil aastal 1912 sai väiksest Villisca peremajast toimumispaik ajastu kõige räigemale mõrvale. J.B. Moore'i perekond ja 2 öömajalist tapeti une pealt kirvelöökidega peapiirkonda. Maja jättis endast jälje Ameerika kriminaalminevikku, ning samuti jättis ta endast maha tontliku legendi.
Aastate jooksul oli majal palju omanikke ja üürnikke, kuid aastal 1994 pakkus kohalik kinnisvaramaakler maja müügiks Darwin ja Martha Linn'ile, kes sel ajal tegelesid Villisca linnas vana muuseumiga. Linnid ostsid maja ära, kuna see andis nende muuseumiärile veelgi hoogu juurde ja nad olid ka ise huvitatud maja ajaloost. Maja oli aga nii kehvas seisus, et linn ähvardas selle maatasa teha. Siiski, aastate jooksul taastasid Linn´id maja seisukorra selliseks, nagu see oli olnud aastal 1912.
Kasutades vanasid fotosid, alustasid Linn'id renoveerimist hilisel 1994 aastal. Renoveerimine hõlmas ka täiesti uut välisseina, torustiku ja mugavuse eemaldamist majast. Vanast sahvrist oli vahepeal ehitatud vannituba, kuid seegi renoveeriti tagasi 1912 aasta aegseks. Seejärel, kasutades informatsiooni tunnistustest, üritasid nad paigutada mööbli samadele kohtadele, nagu see oli mõrvade aegu. Kahjuks olid Moore'idele kuulunud mööbliesemed aastaid tagasi juba kadunud, kuid kadunud esemed asendati muude samaaegsete antiikesemetega.
Moore'ide maja lisati ajalooliste paikade rahvusregistrisse aastal 1998, ning see on tänaseni säilinud, kui edukas pilt aastast 1912. Selle koha seinad peidavad nii mõningaidki saladusi --- alustades mõrvari tegelikust isikust, ja lõpetades sellega, kuidas ta täpselt jõhkra veretöö korda saatis. --- ja just need saladused viivadki veel seiklejaid selle maja ukse taha. Vähesed tulevad kuulama maja ajalugu, enamik siiski tuleb otsima siit majast kummitusi.
Sellest ajast, kui Moore'ide maja avati külastajatele ööpäevaringselt, on sinna voorinud sadu ja sadu kummitusekütte, seiklusteotsijaid ja muid paranormaalsuste huvilisi, kes kõik on tulnud otsima kõike veidrat, müstilist ja kummituslikku. Mõned on majas viibinud ihuüksi, nagu Des Moines'i plaadikeerutaja, kes ärkas keset ööd laste kisa peale, kuigi majas ei viibinud ühtegi last. Teised on kohale tulnud gruppidega, ning lahkunud müstiliste heli-ning videosalvestistega, mis tõestavad, et miskit üleloomulikku nende majaseinte vahel siiski liigub. Enamus ekskurssioone on pooleli jäätud, kuna poole pealt hakkasid lambid alla kukkuma, uksed paukuma, esemed lendama, ning hakkas kostuma laste naeru. Ka on pendeldajad rääkinud, et majas on vaimud, kellega annab tõesti suhelda.
Kui kasvõi murdosa nendest juttudest oleks tõsi, arvasin ma* (originaali kirjutas Troy Taylor), kui kuulsin esimest korda "Villisca Kirvemõrvari majast", et see on üks enam kummitavamaid asutusi kogu Ameerikas. Maja ajaloo põhjal võis tõesti arvata, et koht on kummitustest ülekülvatud --- kuid, kas ikka oli? Selle uurisin ma ise järgi 2005. aasta maikuus, kui ma viibisin Villisca majas ühe öö. See, mis seal majas toimus, mis on detailselt kirjutatud raamatus "So, there I was", tegi minust uskuja, et selles majas midagi toimus. Kuid, kas Moore'ide maja Villiscas on tõesti kummitav? On paljusid, kes arvavad, et see ei kummita. Nad räägivad, et mitmed inimesed elasid majas aastaid, ning ei kurtnud mitte millegi müstilise ega ebatavalise pärast. Seal ei toimunudki midagi enne, kui maja renoveeritud sai, kogu kummituslik juhtumite jada hakkas pihta siis, kui avati näituslik "kirvemõrvari maja".
Kas need sündmused olid inimeste ettekujutuse ja fantaasia vili? Seda tahaksid nii mõnedki uskuda, kuid ärge laske ennast lolliks teha. Ja samamoodi ei tasu minu sõna puhta kullana võtta.
Mina olen jõudnud uskumusele, et maja kummitab, tänu minu enda kogemustele seal majas. Ma loodan, et ka lugeja saab kätte oma ausa arvamuse, kui ta seal majas ühe öö veedab. See ei ole koht nõrganärvilistele, kuid kui te siiski otsite kohta, kus kogeda mõnda paranormaalset fenomeni, siis otsige üles oma kaardilt Villisca, ning olge valmis kogema ajalugu, olge valmis astuma kummitavasse majja.
