Klassitsism on 18.–19. sajandi kunstisuund, mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ning avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas.
Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia, näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja Aleksander I ajal. Prantsuse revolutsiooni päevil muutus klassitsism tõusva kodanluse kunstiks ning sai Napoleon I ajastul taas valitsevaks kunstisuunaks. Tollal nimetati klassitsismi ampiirstiiliks (prantsuse sõnast empire 'impeerium').
Klassitsistiks nimetatakse kreeka ja ladina kultuuride uurijat.
Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia, näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja Aleksander I ajal. Prantsuse revolutsiooni päevil muutus klassitsism tõusva kodanluse kunstiks ning sai Napoleon I ajastul taas valitsevaks kunstisuunaks. Tollal nimetati klassitsismi ampiirstiiliks (prantsuse sõnast empire 'impeerium').
Klassitsistiks nimetatakse kreeka ja ladina kultuuride uurijat.
Klassitsismi mõistest eri traditsioonides
- Eesti kunstiajaloo käsitlustes nagu Saksamaal, Venemaal ning Kesk- ja Ida-Euroopas kannab 17. sajandi Prantsusmaa klassitsistlik barokkstiil nimetust barokk-klassitsism, eestikeelses kirjanduses on kasutatud ka terminit vanaklassitsism. Klassitsismiks nimetatakse selle traditsiooni kohaselt 18. sajandi lõpus välja kujunenud ja 19. sajandi esimesel poolel (aastail 1762–1840) valitsenud kunstistiili. Historitsistlik ja juugendijärgne klassitsismist lähtuv arhitektuur on tuntud uusklassitsismina.
- Prantsusmaal, Inglismaal ja mujal läänepoolses Euroopas nimetatakse klassitsismiks 17. sajandil Louis XIV ajal valitsenud stiili, mis vastandudes Itaalia barokile otsis stiilieeskujusid antiikkunstist nii nagu oli seda teinud renessansskunst. Nendes maades nimetatakse aastail 1762–1840 valitsenud stiili uusklassitsismiks.
Klassitsism arhitektuuris
Perioodi u 1770.–1790. aastateni võib Eestis pidada varaklassitsismiks, kus klassitsismi elemente kasutati enamjaolt käsikäes baroksetega. Perioodi ca 1800–1830 (osalt ka 1840) võib pidada kõrgklassitsismi ajastuks, mil baroksed vormid olid enamasti juba hüljatud. Sellele järgneb nn järelklassitsismi periood, mil valitsenud historitsismis kasutati sageli veel endiselt klassitsismi elemente või (harvemini) ehitati endiselt klassitsismi reeglitest lähtuvalt. Alates 20. sajandi algusest räägitakse uusklassitsismist. Uusklassitsismi on Eesti viljeldud paralleelselt juugendarhitektuuriga 1920. aastatel, eriti aga 1940.–1950. aastatel (vahel nimetatud ka stalinistlikuks arhitektuuriks).
Arhitekte
- Carl Ludvig Engel
- Adolf Abel
- Theophil Freiherr von Hansen
- Karl Friedrich Schinkel
- Vassili Stassov
- Juan de Villanueva
Ehitisi
Klassitsism maali- ja raidkunstis
Maali- ja raidkunstis eelistati mütoloogilist või ajaloolist ainestikku. Portreedele oli omane idealiseeriv laad. Kompositsioonis taotleti selgust ja rahulikkust.
