Demokraatia (ka rahva võim) on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Rahvas teostab võimu konsensuse, otseste referendumite (otsedemokraatia) või rahva poolt valitud esindajate kaudu (esindusdemokraatia).
Sõna tuleneb vanakreeka keelest: δημοκρατία, mis koosneb tüvedest δημος ('rahvas', 'hulk') ja κρατος ('võim', 'valitsus'). Sõna „demos“ tähistas Ateenas kinnisvaraomanikest täiskasvanud mehi, kes olid perekonnapead, tasusid linnale makse ning osalesid isiklikult (oma varustusega) linna kaitsmisel ning selle poolt korraldatud sõjalistes välisaktsioonides. See tähendab, et poliitiliste otsuste langetamisel osales vaid u. 10% Ateena elanikkonnast, kuigi kodaniku staatusest tulenevaid õigusi nautisid kõik, kes olid sünnipäralt ateenlased.
"Demokraatia on rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides (of, by and for the people)." (Abraham Lincoln)
Demokraatlikus riigis on valitsus ainult üks osake paljude teiste asutuste, erakondade, seltside ja ühenduste kõrval (pluralism – arvamuste ja vaadete paljusus). Need organisatsioonid esindavad oma liikmete huve mitmel moel ja püüavad omakorda mõjutada poliitiliste otsuste vastuvõtmist.
Demokraatia kriitikud on väitnud, et kõik ühiskonnaliikmed ei ole võrdselt kompetentsed ühiskonnaelu olulisi otsuseid tegema, samuti on osadel ühiskonnaliikmet oluliselt rohkem ressursse, et propageerida oma seisukohti ja edendada huvisid, seega võib näiline demokraatia sisuliselt moonduda ohlokraatiaks, plutokraatiaks, tehnokraatiaks vm.
Demokraatia ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Varaseimad kirjalikud viited demokraatlikule valitsemiskorraldusele pärinevad Sumeri linnriikidest (3. aastatuhat eKr). Kiilkirjatahvlid räägivad kahekojalisest parlamendist ja seal peetud aruteludest.[1] Eufrati keskjooksul asuvast Mari linnast on välja kaevatud astmeliselt tõusev ringauditoorium, mis võis olla üheks selliste arutelude toimumise kohaks.
Aaria hõimude sissetungi (u 1800 eKr) ning nende ülemvõimu kinnistumise järel moodustati Põhja-India alal 16 territoriaalset ühendust ehk mahajanapadat (u 700 eKr), millest suurimad olid Magadha, Kosala ja Vaishal (tänapäeva Bihar). Olemuslikult olid need oligarhilised esindusdemokraatiad, sest nõukogu liikmed valiti preestrite (braahmanite) klassist. Sellel nn panchayati süsteemil põhineb ka tänapäeva India külade halduskorraldus.
Spartas hakati hääletamisel põhinevat valimissüsteemi kasutama u 700 eKr ning sellel osalesid kõik 30-aastased või vanemad sõdalase staatust kandvad meessoost isikud.[2] Ateena linnriigis kehtestas otsedemokraatliku riigikorra 508–507 eKr ülik ja riigimees Cleisthenes, kes reformis valitsemiskorraldust.[3] Ka Roomat valitseti esindusdemokraatlikult: juba kuningriigi perioodil juurdus plebeide rahvakoosoleku (otsedemokraatia) tava. Vabariigi väljakuulutamise järel, 509. aastal eKr läks võim Senatile, mille liikmeteks olid hõimuvanemad ja kus otsuseid langetati enamusdemokraatia põhimõttel.[4] Keskaja Itaalia linnriike, näiteks Veneetsiat, Genovat, Firenzet, Pisat, Luccat, Amalfit, Sienat ja San Marinot valitseti demokraatlike esinduskogude kaudu. Šveitsi Tirooli aladel sündis otsedemokraatial põhinev territoriaalne omavalitsus (Šveitsi Konföderatsioon) 1291. aastal.
Hõimuvanemate ja sõjapealike kogunemist ning hääletamise teel otsuste langetamist (esindus- ja enamusdemokraatia) rakendati vanaaja ja keskaja alguse germaani hõimudes (Thing, varaseim säilinud viide 193. aastast), Norras (Frostating), Inglismaal (Witenagemot, 849), Islandil (Althing, 930–1799), Friisi hõimualadel (10.–15. sajand), Fääri saartel (Løgtingið, 1274–1816) jm.
Slaavlaste hõimualadel valiti demokraatlikult ametisse uusi vürste Carantanias (tänapäeva Sloveenia alal, 7.–15. sajand), otsustati riigiasju rahvakoosolekutel Pihkvas (veetše, 862–1510), Novgorodis (1016–1478) ja Kiievis (1068–1240) ning Poola-Leedu Rzeczpospolitas (sejm, 1180, 1569–1795).
Araabia maailmast on demokraatliku valitsemiskorraldusega end ajalukku jäädvustanud Rashiduni („õigesti juhitud“, 632–661) kalifaat, mis hõlmas kogu Pärsia, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ala Tuneesiani välja. Demokraatlikult otsuseid langetava vanematekogu vahendusel hallati ka nakhide hõimu alasid (Põhja-Kaukaasias tänapäeva Tšetšeenia ja Inguššia ala), nride hõimu alasid (Nigeerias 948–1911), sikhide territooriumi (alates 10. sajandist), Sakai kaubanduslinna (Jaapanis 1450–1600) jms alasid.
Protsess, mille käigus kujunes valitsevast eliidist, s.t hõimuvanematest, sõjapealikest ja kõrgetest vaimulikest koosnev volikogu seadusandlikuks institutsiooniks, sai alguse Inglismaal. Sealsed maaomanikest lääniisandad hakkasid vastu isevalitseja maksunõuetele ning sundisid 1215. aastal varatuks jäänud kuninga John I ehk John Maata (1166–1216) alla kirjutama Magna Carta lepingule, millega kuningas tunnustas lääniisandate õigust otsustada, kas kuninga maksunõue muutub seaduslikuks kohustuseks või mitte. Tegelik Inglise parlament sündis siiski 1265. aastal, kui kuningas Edward I (1254–1299) maksunõuete vastu mässavad maaomanikud, kelle eesotsas oli parun Simon de Montfort (1208–1265), sundisid tõrkuvat valitsejat tunnustama lääniisandate esinduskogu seadusandliku organina.
Kuna Magna Carta leping kehtestas põhimõtte „Pole maksukohustust ilma maksumaksjate esindajate kaasarääkimise õiguseta“, siis laiendati 1341. aastal Inglise parlamenti ning asutati alamkoda, mis hakkas esindama uusi maksumaksjaid ehk linnakodanlaste klassi. Lääne-Euroopa kaubalinnades, mis olid omandanud vabalinna staatuse, tekkisid 12-13. sajandil linnanõukogud, kus lisaks ümbruskonna hõimu- ja sõjapealikele ning vaimulikele olid esindatud ka linna suuremad käsitööliste tsunftid ja kaupmeeste gildid.
Demokraatia järgmine arenguhüpe ehk poliitiliste õiguste laienemine toimus esimese tööstusrevolutsiooni järel olukorras, kus domineerivaks muutus tehastes tehtav palgatöö ja sellelt kogutavast tulumaksust sai uute territoriaalriikide kõige olulisem tuluallikas. Esmalt laienes valimisõigus palgatööl käivatele meestele ning hiljem – suuresti tänu Euroopat laastanud kahele maailmasõjale, mille ajal ka naised hõlmati palgatööliste ringi – ka naistele.
Demokraatia edasine laiendamine ehk totaliseerumine on hakanud selle algset ideed ohustama, sest koos valimisõiguse üldise laienemisega on kasvanud valijate hulgas nende inimeste osakaal, kes riigile makse ei tasu, kuid saavad kõikvõimalike abirahade vormis kasu riigieelarve eraldistest. Võimalus saada hüvesid kohustusi kandmata on pannud aluse populistliku poliitika tekkele ja selle arengule, sest vähese haridusega inimesed ei ole kunagi aru saanud põhjuse-tagajärje seosest ega ole olnud huvitatud osalemisest keerulistes erialastes diskussioonides. Saamahimust üles köetud lihtsameelsete inimeste massi on populaarsete lubadustega võimalik emotsionaalselt nii üles kütta, et see laviinina liikudes hävitab kõik, mis tema teele ette jääb, sh ka demokraatia enese.[5]
Alates Teisest maailmasõjast on demokraatlik valitsusviis maailmas järjest enam levinud. Francis Fukuyama "ajaloo lõpu" teooria järgi on liberaalne demokraatlik riik inimühiskonna korralduse universaalne standard, milleni varem või hiljem jõuavad kõik rahvad.
Demokraatia vormid[muuda | muuda lähteteksti]
Demokraatliku otsustusprotsessi saab rakendada nii perekonnas, ettevõttes, kohalikus kogukonnas, riigis ja riikidevahelistes suhetes. Demokraatia eelduseks on vabadus ja võrdsus. Vabadus tähendab, et igal inimesel on õigus ise otsustada, kas ta tahab kuuluda sellesse sootsiumi ja osaleda selle tegevuses. Võrdsus tähendab, et igal inimesel on õigus (kui see teema teda puudutab) avaldada oma arvamust, osaleda arutelus ja anda oma hääl otsuse langetamise protsessis.
Võrdse esindatuse ulatust aluseks võttes võib demokraatiad jagada:
- Otsedemokraatia ehk vahetu demokraatia – inimesed osalevad isiklikult igas arutelu ja otsustusprotsessis;
- Voolav- või delegeeriv demokraatia, s.h huvigrupi põhine demokraatia - vaid need, keda arutelu objektiks olev probleem puudutab, osalevad aktiivselt grupipõhises arutelus ja otsuse langetamises, kuid delegeerivad hääletusõiguse valitud isikule, kes esindab neid KOV volikogus või Riigikogus. Sotsiokraatlikus mudelis võib neid olla rohkem kui üks;
- Esindusdemokraatiaks, mis on olemuslikult kaudne demokraatia, s.t inimestel on õigus valida määratud perioodiks enda huve esindama isik, keda ta usaldab, kuid tal endal puudub õigus ja võimalus osaleda õiguskorda sätestavas protsessis.
- Osalusdemokraatia ehk partitsipatoorne demokraatia – kõigil huvitatud isikutel on õigus avaldada oma arvamust ja võimu teostavad ametnikud võivad neid võtta arvesse, kuid ei pea lähtuma arvamusavalduste tulemusest.[5]
Sootsiumis valitsevat vabaduse astet saab hinnata selle järgi, millisel määral arvestatakse otsuse langetamisel osalenud inimeste tahteavaldust. Sellest määrast lähtudes võib demokraatiad jagada:
- Enamusdemokraatiaks, mille puhul otsus langetatakse, kui vähemalt 51% on ettepaneku poolt. See loob olukorra, milles väike enamus kehtestab oma tahte suure vähemuse üle ja lõhestab sellega ühiskonna.
- Leppedemokraatiaks, mille puhul on seadusega sätestatud, et poolt hääletanute arv peab olema vähemalt 2/3 või vahemikus 66-89%.
- Konsensusdemokraatiaks, mille puhul poolt hääletanute arv peab olema suurem kui 90%. Seda põhimõtet rakendatakse enim ühistulises ettevõtluses äriühingu poolt kõige olulisemate otsuste langetamisel ning oluliselt harvamini avalikku ruumi sätestavas seadusloome protsessis.[5]
Liberaalne demokraatia on demokraatia vorm, kus pööratakse olulist tähelepanu osalejate vabaduse ning vähemuste huvide kaitsele. Tänapäeva liberaaldemokraatias moodustavad valijaskonna peaaegu kõik täisealised kodanikud või elanikud; kitsendused on seotud peamiselt kriminaalkaristusega, mõnes riigis ka terve mõistusega (teovõimega). Peale otsustusvõime seatakse piiranguid ka sellele, keda ja millistes tingimustes saab valida. Piiranguteks võib olla üks või mitu järgnevatest:
- Valida saab ainult ülikuid (paljud vanad demokraatiad)
- Valida saab erakondi või nende liikmeid, ent erakondade moodustamine ja nendesse kuulumine ei ole piiratud
- Piirangud parlamenti kandideerimisel (vanusepiirang, riigikeele oskus)
- Piirangud erakondade loomisele (NSV Liit – üheparteisüsteem, USA – sisuline kaheparteisüsteem) ja sellega seoses võib osutuda valituks ainult see, kes on eelnevalt saanud loa kitsalt ringilt ehk neilt, kes juba mõnda erakonda kuuluvad.
Sotsiaaldemokraatia ei ole õigupoolest päriselt demokraatliku valitsusviisi vorm vaid pigem ideoloogia, mis rõhutab sotsiaalse võrdsuse ja solidaarsuse printsiipi koos demokraatiaga. Sotsiaaldemokraatia ja teiste vasakpoolsete ideoloogiate esindajad on kritiseerinud nn kodanlikku demokraatiat; marksistid ja kommunistid on selle asemel pooldanud demokraatlikku tsentralismi ja nõukogude demokraatiat. Anarhistid kalduvad pooldama otsedemokraatiat, kuid nad on ka väitnud, et enamuse otsused ei saa olla ühelgi juhul vähemusele ega üksikisikule siduvad. Konsensus- ja kaalutlusdemokraatia taotlevad demokraatliku otsustusprotsessi juures osalejate üksmeelele jõudmist, mitte enamuse tahte kehtestamist vähemuse oma üle.
Juhitud demokraatiat jt pseudodemokraatia vorme, mille puhul vähemus manipuleerib enamusega, kasutades enda huvides maksumaksjatelt kogutud riigieelarve vahendeid ning piirates avaliku meedia tegevusvõimalusi, ei saa nimetada demokraatiaks.
Demokraatia otseseks vastandiks on diktatuur – valitsussüsteem, kus oluline osa võimust on ühe isiku või kitsa isikute grupi käes, sh juhtimiseks vajalikud privileegid on teatud juhul sünnipärased või antakse mõne mittevalitava koosluse, näiteks kiriku poolt.
Demokraatia tunnused[muuda | muuda lähteteksti]
Sootsiumi demokraatlikust saab hinnata järgmiste tunnuste järgi:
- kes saab valida/hääletada;
- kes saab kandideerida;
- milline on valimise/hääletamise viis;
- milline on organisatsiooni juhtimisstruktuur;
- kes, kuidas ja millistes punktides saab otsustamist mõjutada;
- mida loetakse organisatsiooni pädevuses olevaks;
- kes osalevad millistes hääletustes.
Demokraatia tulevik[muuda | muuda lähteteksti]
Demokraatia sõltub sootsiumi moodustanud inimestest, õigemini nende
- haritusest s.t nende võimest luua meelepilt ümbritsevast keskkonnast, mõista toimuvate protsesside põhjuseid ning nende poolt langetatud otsuste tagajärgi nii nendele enestele kui ka sootsiumile ja looduslikule keskkonnale tervikuna;
- julgusest väljendada oma arvamust, mis taas sõltub otseselt nende majandusliku sõltumatuse astmest ehk eraomandi suurusest.
Inimesi, kes mõistavad põhjuse-tagajärje seost, on majanduslikult sõltumatud, pole manipuleeritavad tööandjate, religioossete või parteiliste juhtide poolt ning julgevad tegutseda oma tahtest lähtudes nimetatakse isiksusteks. Kui selliseid isiksusi on vähe (2–5%), siis moodustub neist ühiskonda valitsev eliit. Kui isiksuste arv kasvab ületab 5% piiri ja nad on üksteise suhtes sallivad, siis paneb see aluse demokraatliku ühiskonnakorraldusele. Kui isiksuste arv jõuab 20% piirimaile, siis algab uut tüüpi kodanikuühiskonna arengutee. Nii suure osa elanikkonna arvamuse arvestamine, ühisosa leidmine ja otsuse langetamine on võimalik vaid internetipõhises virtuaalkeskkonnas, mis ühendab inimesi aja ja ruumi piiranguteta ning tehisintelligentsi rakendades, mis suudab reaalajas kokku lugeda hääled ja tuua välja arvamuse avaldajate ühisosa.
