Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

esmaspäev, 13. detsember 2021

Nõukogude okupatsioon Eestis 1944-1991




Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991) oli Eesti ala okupeerimine NSV Liidu poolt Teise maailmasõja käigus ja selle järel. See algas jaanuaris 1944 Nõukogude vägede sissetungiga Eestisse ning lõppes Eesti Vabariigi taastamisega augustis 1991 ja Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni vägede väljaviimisega Eestist augustis 1994.
Eesti okupeerimine Teises maailmasõjas NSV Liidu poolt
Osa NSV Liidu okupatsioonidest ja anneksioonidest Teises maailmasõjas Kesk- ja Ida-Euroopas
Toimumisaeg19441991
ToimumiskohtEestimaa.
TulemusNõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
Osalised
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu NLKP KK
Flag of the Soviet Union.svg Punaarmee
Flag of the Soviet Union.svg Balti laevastik
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Siseministeerium
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee
Flag of the Estonian Soviet Socialist Republic (1940–1953).svg Eesti Kommunistlik Partei
Flag of the Estonian Soviet Socialist Republic (1940–1953).svg Eesti NSV Ministrite Nõukogu
Flag of the Estonian Soviet Socialist Republic (1940–1953).svg Eesti NSV Siseministeerium
Flag of the Estonian Soviet Socialist Republic (1940–1953).svg Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee
Väejuhid või liidrid
Flag of the Soviet Union.svg ÜK(b)P KK/NLKP KK sekretär Jossif Stalin
Flag of the Soviet Union.svg Nikita Hruštšov
Flag of the Soviet Union.svg Leonid Brežnev
Flag of the Soviet Union.svg Mihhail Gorbatšov
Flag of the Estonian Soviet Socialist Republic (1940–1953).svg EKP KK I sekretär Nikolai Karotamm
Flag of the Estonian Soviet Socialist Republic (1940–1953).svg EKP KK I sekretär Johannes Käbin
Flag of the Estonian Soviet Socialist Republic (1940–1953).svg EKP KK I sekretär Karl Vaino
Flag of the Estonian Soviet Socialist Republic (1940–1953).svg ENSV RKN esimees Arnold Veimer
Flag of the Estonian Soviet Socialist Republic (1940–1953).svg ENSV MN esimees Aleksei Müürisepp
Flag of the Estonian Soviet Socialist Republic (1940–1953).svg ENSV MN esimees Valter Klauson
Flag of the Estonian Soviet Socialist Republic (1940–1953).svg ENSV MN esimees Bruno Saul
Kaotused
Eesti territooriumist liigendati Narva-tagused alad ja osa Setumaast1949. aasta märtsiküüditamine
kaotused metsavendadena

Nõukogude vägede sissetung




Next.svg 
1944. aasta jaanuaris lõi Punaarmee Leningradi rinne Saksa 18. armee tagasi ja rinne jõudis Narva jõeni. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinna jõuda. Veebruari esimestel päevadel algas Narva lahingOberkommando des Heeres otsustas strateegiliselt tähtsat Eestit kaitsta, kasutades sealjuures võimalikult palju eestlastest formeeritud üksusi. Jaanuari lõpul oli kuulutatud välja üldmobilisatsioon. Selle edukuse tagas rahvuslike ringkondade toetus ja Jüri Uluotsa üleskutse kaitsta maad Nõukogude vägede sissetungi eest. Kogunes 38 000 meest, kellest moodustati piirikaitserügemendid ja täiendati 20. eesti diviisi. Paljud eestlased nägid rahvuslikes üksustes Eesti Vabariigi taassünni eeldust. Saksa ja eesti vägede visa vastupanuga löödi tagasi Nõukogude vägede Kingisepa–Gdovi pealetungveebruari Narva pealetungmärtsi alguse ja märtsi lõpu Narva pealetung. Eestlaste vastupanu halvamiseks tegi Nõukogude lennuvägi maatasa ajaloolise Narva linna, tugevasti said kannatada Tartu ja Jõhvi, ka Pärnu. Tallinna 9. märtsi pommitamise ohvrite arv ulatus 1400-ni, hävis ligi pool elamispinnast, 20 000 inimest jäi peavarjuta.
Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 26. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud erakordselt veristes Sinimägede lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda. Suutmata läbi murda Virumaal, alustas Punaarmee augustis Tartu pealetungi ja vallutas linna 25. augustilOberkommando des Heeres otsustas Eesti maha jätta. Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone õgvendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. Sakslaste taandumisest võtsid osa eesti üksused, mis hävitati või löödi laiali. Avinurme ja Porkuni lahingus tuli võidelda Punaarmee 8. eesti laskurkorpuses sõdinud rahvuskaaslaste vastu.
Rahvuslikult meelestatud iseseisvuslased osutasid Saksa okupatsioonivõimudele passiivset vastupanu. Märtsis 1944 moodustasid nad üle-eestilise koordineeriva keskuse – Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Peaminister Jüri Uluots, kes Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi täitis Vabariigi Presidendi ülesandeid, püüdis taastada seaduslikke võimuorganeid. 18. septembril nimetas ta ametisse koalitsioonivalitsuse, mille tegelik juht oli Otto TiefPika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp. Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi kestmist ja erapooletust käimasolevas sõjas ning püüdis organiseerida Tallinna kaitset, kuid edutult. Punaarmee üksused jõudsid sakslastest mahajäetud Tallinna 22. septembril. Viimased Saksa väeosad evakueeriti Saaremaalt 25. novembril19. detsembril hõivas Punaarmee Ruhnu saare. Lääne-Eesti saarestiku hõivamise järel oli kogu Eesti Punaarmee poolt taas okupeeritud.

Stalini aeg

Hruštšovi aeg




Next.svg 
See hakkas leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel 33 aastaks saladusse jäi. Eestis (nagu ka mujal NSV Liidus) on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sulaajaks".

Brežnevi aeg




Next.svg 
1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt uues venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Aastatel 1978–1983 viidi läbi ulatuslik kaadrivahetus, sealhulgas pandi kohtadele EKP Keskkomitee sekretär ideoloogiaküsimuste alal Rein Ristlaan, Eesti NSV KGB juht Karl Kortelainen, Glavliti ülem Kurt Ingerman jt. Kaadrivahetus ulatus ka mujale, sealhulgas kultuuriorganisatsioonidesse nagu Kirjanike Liit jt. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.
1980. aastal toimus Tallinnas ka Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu ehitati Tallinnasse ka linna kõrgeim hotell "Olümpia".
Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni.

Gorbatšovi aeg




Next.svg 
1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis olid otsustaval positsioonil paraku needsamad ametnikud, kes olid kohtadele paigutatud pärast Karl Vaino kohalemääramist. Muutused said siiski alguse. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988.

Okupatsioonivõimu kuriteod




Next.svg 
Next.svg 

Repressiivasutused Tallinnas ja Eestis

Eesti NSV SARKi vägede Sõjatribunal
Asutatud1944
AsukohtLauristini tänav 8a
TegevuspiirkondEesti NSV
Next.svg 
Next.svg 
Next.svg 
Next.svg 
Next.svg 
Next.svg 
Next.svg  ülem kindralmajor Aleksandr Bõstrov
Next.svg 
Next.svg 

Inimsusvastased kuriteod Eesti elanikkonna vastu


Vastupanu




Next.svg Pikemalt artiklis Vastupanutegevus Eesti NSVs
Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. aasta septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrēds Riekstiņš põgenesid Inglismaale ja Rootsi ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.
Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades. Paljud värvatud mehed deserteerusid ning võtsid relvad endaga kaasa.
Samuti moodustati noorte ning kooliõpilaste organisatsioone, millest osa võttis osa aktiivsest vastupanust relvade kogumise, lendlehtede levitamise või kommunistlike monumentide õhkimise teel. Metsavendade järgi kutsusid nad end linnavendadeks.
Kaitseliidu taastamisega 1990. aastal valmistuti võimalikuks sõjaliseks vastupanuks.
Eesti vabanes okupatsioonist alles 1991. aastal. 1988. aastal käivitunud Perestroika käigus hakkasid eestlased aina enam meelt avaldama ning pärast kolme aastat võitlust nii poliitika kui ka rahva tasemel, kuulutatigi 1991. aasta 20. augustil välja Eesti riiklik iseseisvus. 1991. aasta novembris lagunes ka lõplikult Nõukogude Liit.
Aastal 1994 sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt pidid Eesti pinnalt lahkuma kõik Vene väed.
Kokkuvõtlikult väljendus Moskva kontroll ja abi nõukogude perioodil Eesti NSV-s (ja teiste Balti liiduvabariikide) puhul eelkõige järgmises:

Okupatsiooni lõppRedigeeri




Käibel on erinevaid seisukohti, mida pidada nõukogude okupatsiooni lõpudaatumiks.
Lähtudes 7. oktoobril 1992 vastu võetud Riigikogu deklaratsioonist põhiseadusliku riigikorra taastamise kohta Eestis, on ka seda peetud okupatsiooni lõpu kuupäevaks.
Lähtudes Venemaa Föderatsiooni vägede viibimisest Eesti territooriumil ka pärast Eesti Vabariigi taastamist 20. augustil 1991, väidetakse, et okupatsioon kestis 1995. aastani, kui viimased Venemaa väeosad lahkusid Paldiskist.
Tänaseni kestvaks nõukogude okupatsiooni jätkuks on peetud Venemaa kontrolli Petserimaa ja Narva-taguste alade üle.
Siiski tuleb märkida, et juriidiliselt ega faktiliselt ei saa kõneleda pärast 1991. aastat nõukogude okupatsioonist Eesti territooriumil, sest okupeeriv riik Nõukogude Liit lõpetas oma eksistentsi 26. detsembril 1991. Seetõttu peaks hilisemate aastate puhul kõnelema Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni okupatsioonist Eesti territooriumil.