Nõukogude okupatsioon Eestis 1944-1991

Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991) oli Eesti ala okupeerimine NSV Liidu poolt Teise maailmasõja käigus ja selle järel. See algas jaanuaris 1944 Nõukogude vägede sissetungiga Eestisse ning lõppes Eesti Vabariigi taastamisega augustis 1991 ja Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni vägede väljaviimisega Eestist augustis 1994.

Eesti okupeerimine Teises maailmasõjas NSV Liidu poolt
Osa NSV Liidu okupatsioonidest ja anneksioonidest Teises maailmasõjas Kesk- ja Ida-Euroopas
Toimumisaeg	1944–1991
Toimumiskoht	Eestimaa.
Tulemus	Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
Osalised
NSV Liidu NLKP KK  Punaarmee  Balti laevastik  NSV Liidu Siseministeerium  NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee  Eesti Kommunistlik Partei  Eesti NSV Ministrite Nõukogu  Eesti NSV Siseministeerium  Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee
Väejuhid või liidrid
ÜK(b)P KK/NLKP KK sekretär Jossif Stalin  Nikita Hruštšov  Leonid Brežnev  Mihhail Gorbatšov  EKP KK I sekretär Nikolai Karotamm  EKP KK I sekretär Johannes Käbin  EKP KK I sekretär Karl Vaino  ENSV RKN esimees Arnold Veimer  ENSV MN esimees Aleksei Müürisepp  ENSV MN esimees Valter Klauson  ENSV MN esimees Bruno Saul
Kaotused
Eesti territooriumist liigendati Narva-tagused alad ja osa Setumaast 1949. aasta märtsiküüditamine kaotused metsavendadena

Nõukogude vägede sissetung

 

1944. aasta jaanuaris lõi Punaarmee Leningradi rinne Saksa 18. armee tagasi ja rinne jõudis Narva jõeni. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinna jõuda. Veebruari esimestel päevadel algas Narva lahing. Oberkommando des Heeres otsustas strateegiliselt tähtsat Eestit kaitsta, kasutades sealjuures võimalikult palju eestlastest formeeritud üksusi. Jaanuari lõpul oli kuulutatud välja üldmobilisatsioon. Selle edukuse tagas rahvuslike ringkondade toetus ja Jüri Uluotsa üleskutse kaitsta maad Nõukogude vägede sissetungi eest. Kogunes 38 000 meest, kellest moodustati piirikaitserügemendid ja täiendati 20. eesti diviisi. Paljud eestlased nägid rahvuslikes üksustes Eesti Vabariigi taassünni eeldust. Saksa ja eesti vägede visa vastupanuga löödi tagasi Nõukogude vägede Kingisepa–Gdovi pealetung, veebruari Narva pealetung, märtsi alguse ja märtsi lõpu Narva pealetung. Eestlaste vastupanu halvamiseks tegi Nõukogude lennuvägi maatasa ajaloolise Narva linna, tugevasti said kannatada Tartu ja Jõhvi, ka Pärnu. Tallinna 9. märtsi pommitamise ohvrite arv ulatus 1400-ni, hävis ligi pool elamispinnast, 20 000 inimest jäi peavarjuta.
Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 26. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud erakordselt veristes Sinimägede lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda. Suutmata läbi murda Virumaal, alustas Punaarmee augustis Tartu pealetungi ja vallutas linna 25. augustil. Oberkommando des Heeres otsustas Eesti maha jätta. Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone õgvendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. Sakslaste taandumisest võtsid osa eesti üksused, mis hävitati või löödi laiali. Avinurme ja Porkuni lahingus tuli võidelda Punaarmee 8. eesti laskurkorpuses sõdinud rahvuskaaslaste vastu.
Rahvuslikult meelestatud iseseisvuslased osutasid Saksa okupatsioonivõimudele passiivset vastupanu. Märtsis 1944 moodustasid nad üle-eestilise koordineeriva keskuse – Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Peaminister Jüri Uluots, kes Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi täitis Vabariigi Presidendi ülesandeid, püüdis taastada seaduslikke võimuorganeid. 18. septembril nimetas ta ametisse koalitsioonivalitsuse, mille tegelik juht oli Otto Tief. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp. Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi kestmist ja erapooletust käimasolevas sõjas ning püüdis organiseerida Tallinna kaitset, kuid edutult. Punaarmee üksused jõudsid sakslastest mahajäetud Tallinna 22. septembril. Viimased Saksa väeosad evakueeriti Saaremaalt 25. novembril. 19. detsembril hõivas Punaarmee Ruhnu saare. Lääne-Eesti saarestiku hõivamise järel oli kogu Eesti Punaarmee poolt taas okupeeritud.

Stalini aeg

Hruštšovi aeg

 

See hakkas leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel 33 aastaks saladusse jäi. Eestis (nagu ka mujal NSV Liidus) on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sulaajaks".

Brežnevi aeg

 

1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt uues venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Aastatel 1978–1983 viidi läbi ulatuslik kaadrivahetus, sealhulgas pandi kohtadele EKP Keskkomitee sekretär ideoloogiaküsimuste alal Rein Ristlaan, Eesti NSV KGB juht Karl Kortelainen, Glavliti ülem Kurt Ingerman jt. Kaadrivahetus ulatus ka mujale, sealhulgas kultuuriorganisatsioonidesse nagu Kirjanike Liit jt. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.
1980. aastal toimus Tallinnas ka Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu ehitati Tallinnasse ka linna kõrgeim hotell "Olümpia".
Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni.

Gorbatšovi aeg

 

1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis olid otsustaval positsioonil paraku needsamad ametnikud, kes olid kohtadele paigutatud pärast Karl Vaino kohalemääramist. Muutused said siiski alguse. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988.

Okupatsioonivõimu kuriteod

 

 

Repressiivasutused Tallinnas ja Eestis

Eesti NSV SARKi vägede Sõjatribunal

Asutatud	1944
Asukoht	Lauristini tänav 8a
Tegevuspiirkond	Eesti NSV

• Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Erinõupidamine, Tallinnas Pagari tänav nr. 1^[3];
• Punalipulise Balti Laevastiku 3. osakond asus Tallinnas Raua tänava majas nr. 14, aastail 1944. Ülem diviisikomissar Aleksei Lebedev. Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunal asus Tallinnas aadressil Roosikrantsi tänav 4B, kus mõisteti kinnipeetuile kõrgeim karistusmäär ning viidi ka sama maja keldris täide.

 

 

 

 

 

 

  ülem kindralmajor Aleksandr Bõstrov

 

 

Inimsusvastased kuriteod Eesti elanikkonna vastu

• hävitusagent Rudolf Tuvi (varjunimi Aus) ja tema NKVD-lasest ülemus Vladimir Penart, kes süüdistuse kohaselt andis 1952. aastal hävitusagent Tuvile käsu tappa Tartumaal tegutsenud metsavend Oskar Rumm. Tuvi mõrvas Rummi 1952. aasta 3. augustil Aakre vallas;
• hävitusagent Karl-Leonhard Paulov (varjunimi Välk), kes mõrvas aastatel 1945–1946 kolm metsavenda.

Vastupanu

 Pikemalt artiklis Vastupanutegevus Eesti NSVs

Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. aasta septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrēds Riekstiņš põgenesid Inglismaale ja Rootsi ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.
Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades. Paljud värvatud mehed deserteerusid ning võtsid relvad endaga kaasa.
Samuti moodustati noorte ning kooliõpilaste organisatsioone, millest osa võttis osa aktiivsest vastupanust relvade kogumise, lendlehtede levitamise või kommunistlike monumentide õhkimise teel. Metsavendade järgi kutsusid nad end linnavendadeks.
Kaitseliidu taastamisega 1990. aastal valmistuti võimalikuks sõjaliseks vastupanuks.
Eesti vabanes okupatsioonist alles 1991. aastal. 1988. aastal käivitunud Perestroika käigus hakkasid eestlased aina enam meelt avaldama ning pärast kolme aastat võitlust nii poliitika kui ka rahva tasemel, kuulutatigi 1991. aasta 20. augustil välja Eesti riiklik iseseisvus. 1991. aasta novembris lagunes ka lõplikult Nõukogude Liit.
Aastal 1994 sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt pidid Eesti pinnalt lahkuma kõik Vene väed.
Kokkuvõtlikult väljendus Moskva kontroll ja abi nõukogude perioodil Eesti NSV-s (ja teiste Balti liiduvabariikide) puhul eelkõige järgmises:

• eriliste institutsioonide – ÜK(b)P Keskkomitee liiduvabariikide büroode loomist vahetult sõjajärgsel ajal (ÜK(b)P KK Eesti büroo moodustati 11. novembril 1944, Nikolai Šatalin, Georgi Perov);
• keskuse "nõunike" saatmist liiduvabariiki (partei keskkomitee 2. sekretärid: Sergei Sazonov, Georgi Kedrov, Vassili Kossov, Leonid Lentsman, Artur Vader, Konstantin Lebedev, Aleksandr Kudrjavtsev, Georgi Aljošin), üleliiduliste ametkondade volinikud jmt, NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi volinik Eesti NSV-s, Nikolai Gorlinski);
• nomenklatuuri rakendamist kontrollifunktsioonide täitmiseks;
• liiduvabariike puudutavate otsuste vastuvõtmist;
• okupatsiooniarmee kohalolekut(NSV Liidu relvajõud Eestis);
• julgeolekuorganite tegevust(Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat, Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium, Eesti NSV Siseministeerium, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee ;
• korrapärast aruandlust (n-ö pidevat eneseanalüüsi näiteks iga-aastaste KK aruannete kaudu) ja Moskva poolt teostatavate perioodiliste inspekteerimiste teostamist;
• n-ö valvsate kodanike käest laekuva informatsiooni(pealekaebamised) ärakasutamist^[5].

Okupatsiooni lõppRedigeeri

Käibel on erinevaid seisukohti, mida pidada nõukogude okupatsiooni lõpudaatumiks.
Lähtudes 7. oktoobril 1992 vastu võetud Riigikogu deklaratsioonist põhiseadusliku riigikorra taastamise kohta Eestis, on ka seda peetud okupatsiooni lõpu kuupäevaks.
Lähtudes Venemaa Föderatsiooni vägede viibimisest Eesti territooriumil ka pärast Eesti Vabariigi taastamist 20. augustil 1991, väidetakse, et okupatsioon kestis 1995. aastani, kui viimased Venemaa väeosad lahkusid Paldiskist.
Tänaseni kestvaks nõukogude okupatsiooni jätkuks on peetud Venemaa kontrolli Petserimaa ja Narva-taguste alade üle.
Siiski tuleb märkida, et juriidiliselt ega faktiliselt ei saa kõneleda pärast 1991. aastat nõukogude okupatsioonist Eesti territooriumil, sest okupeeriv riik Nõukogude Liit lõpetas oma eksistentsi 26. detsembril 1991. Seetõttu peaks hilisemate aastate puhul kõnelema Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni okupatsioonist Eesti territooriumil.