Itaalia kahe maailmasõja vaheliel ajal

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

ITAALIA KAHE MAAILMASÕJA VAHEL

Lühikokkuvõte

Itaalia oli I maailmasõja alguses Kolmikliidus, kuid sõja lõpus võitles Antanti poolel. Väljus sõjast võitjariigina, kuuludes koos USA, Inglismaa ja Prantsusmaaga “Suurde nelikusse“. Pärast I maailmasõda oli Itaalias raske poliitiline olukord, palju sõjast rusutud ja vigastatud inimesi. Itaalia oli töölisriik, võttes eeskuju Venemaalt. 1919. aastal algas fašistlik liikumine, algsest 17 000 liikmest sai lõpuks 300 000...

I Mussolini / fašistide võimuletulek:

• 1920-ndate aastate alguses süvenes Itaalias sisepoliitiline kriis.
• Selle põhjused olid:
  • Itaalia osales I maailmasõjas küll võitjate poolel, ent inimkaotused olid väga suured.
  • Niigi suhteliselt nõrk majandus oli sõja tõttu tugevasti kannatada saanud.
  • Pariisi rahukonverentsil ei arvestatud Itaalia nõudmistega (näiteks ühendada kõik itaallastega asustatud alad); see tekitas revanšismitaotluseid.
  • Itaalia ühiskonnas kasvas pidevalt vasakpoolsete mõju (eriti Sotsialistliku Partei tähtsus; Euroopa sotsiaaldemokraatlikest parteidest vasakpoolseim).
  • Vastukaaluks vasakpoolsuse kasvule hakkasid koonduma ka parempoolsed jõud, kes kartsid Venemaa mudeli kordumist (ehk kommunistide võimulepääs 1917.a. oktoobris).
  • Kasutades hirmu vasakpoolsuse ees hakkasid tekkima peamiselt sõjaveteranidest koosnevad ning natsionalistliku meelsust kandvad nn. võitlusliidud.
  • Võitlusliidud kujunevad endise sotsialisti B.Mussolini juhtimisel Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks (fašistid). Selle populaarsust suurendab lubadus lüüa riigis kord majja ja rahvusluse (mitte klassivõitluse ) rõhutamine.
• 1922.a. korraldasid fašistid “marsi Rooma”- jõudemonstratsiooni, millega taheti valitsusele ja kuningale näidata oma jõudu ning nõuti ministrikohti valitsuses.
• Alludes survele, anti Mussolinile valitsusjuhi (peaministri) koht ja 5 ministrikohta.

II Fašistliku diktatuuri olemus:

A) Sisepoliitikas:

• NB! Fašistlikku diktatuuri ei kehtestatud mitte kohe. Esialgu üritas Mussolini valitseda Itaaliat vormiliselt demokraatlike meetoditega. (valitsuses oli fašiste 1/3; parlamendis ~10%).
• Diktatuur kehtestus järk-järgult 1925-1929 aastatel.
• Valitsusest eemaldati kõik mittefašistid.
• Laiendati valitsusjuhi (Mussolini) õiguseid, kes enam ei vastutanud parlamendi ees, vaid ainult kuninga ees (samas oli kuningas pideva fašistide poolt lähtuva surve all).
• Keelustati kõik parteid peale fašistliku; kehtestati üheparteisüsteem.
• Suleti opositsioonilised ajalehed ja kehtestati tsensuur.
• Propageeriti rahvuslust.
• Kiusati taga antifašiste; suleti neid koonduslaagritesse (NB! Erinevalt Saksamaast ja NSV Liidust oli terror Itaalias palju pehmem; massilisi hukkamisi ei toimunud).
• Parlamendivalimised muudeti farsiks; parlament kaotas oma senise tähtsuse.
• Kehtestati kontroll hariduse, armee ja ühiskondlike organisatsioonide üle.
• Riigis toimusid propagandistlikud massiüritused ja tekkis Mussolini isikukultus.
• Mussolini isikukultuse näiteid fašistliku propaganda põhjal:
• Mussolini riigimehena:
  • Itaalia päästja.
  • Jumala saadik ja tema poolt kaitstu.
  • Ülim patrioot ja rahvuse kehastaja.
  • Julius Caesari ja Augustuse troonipärija.
  • Kõige targem valitseja.
  • Armastab isalikult oma rahvast.
• Mussolini inimesena:
  • Sõjakangelane, kes vaatamata 40 haavale ei vajanud operatsiooni ajal tuimestusvahendeid.
  • Töötab päevas 20 tundi; tegudeinimene.
  • Suur armastaja.
  • Äraostmatu; raha suhtes ükskõikne.
  • Tõeline rahvamees.
  • Tõeline fašist; mehelik ja kultuurne.

B) Majanduses:

• Riik sekkus aktiivselt majandusse.
• Eraomand säilis, ent ettevõtte omanik vastutas riigi ees tootmisküsimustes (riik võis sekkuda tootmisküsimustesse, kui eraalgatus polnud küllaldane või puudus).
• Riigis kehtestati majanduse juhtimise korporatiivne süsteem -ehk tööandjate ja tööliste koondiste / korporatsioonide loomine, mille kaudu organiseeriti klasside koostööd kutsealade kaupa. Sellega taheti vältida klassivõitlust. Samas oli valitsusel võimalik läbi korporatsioonide juhtida riigi majandust.
• Ametiühingutesse kuulumine tehti kohustuslikuks (need olid riigi kontrolli all); töölistele kehtestati teatud soodustused (kindel tasuline puhkus; abirahad töötuse korral).
• Streigid olid keelatud.
• Itaalia majandus arenes teistest suurriikidest (ka totalitaarsetest) aeglasemalt.

C) Välispoliitikas:

• Itaalia eesmärk oli Vahemere ääres domineeriva ja itaalia rahvusel põhineva “Suur-Itaalia” loomine.
• Itaalia välispoliitikat iseloomustas agressiivsus.
• Kuna seni oli Itaalia koloniaalpoliitikas suhteliselt kõrvalseisja rollis olnud (erandiks Türgilt 1911.-1912.a. hõivatud Liibüa ja 19.sajandi lõpul hõivatud osa Somaaliast ning Eritrea); üritati kaotatut tasa teha.
• 1935-1936.a. vallutati Etioopia (kes oli Rahvasteliidu liige, ent erilisi Itaalia vastaseid sanktsioone sellele ei järgnenud).
• 1930-ndate teisel poolel lähenes Itaalia Saksamaale (ühendavaks teguriks diktatuur ja agressiivne välispoliitika); ühiselt tegutseti Hispaanias ning sõlmiti liidusuhted.