Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

esmaspäev, 21. november 2022

Vanaaja seitse maailmaimet

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Seitse maailmaimet, täpsemalt vanaaja seitse maailmaimet olid antiikajal (alates 3. sajandist eKr) välja valitud seitse maailma ehituskunsti ja skulptuuri tippsaavutust.

Maailmaimede nimekirju on olnud erinevaid. Esimese seitsme maailmaime nimekirja koostas vanakreeka õpetlane Kallimachos Aleksandria Museionis. See ei ole aga säilinud ja ei ole teada, kas see on samasugune, nagu meie seda tunneme. Vanim säilinud seitsme maailmaime nimekiri on säilinud ühes raidkirjas, mis pärineb 2. sajandist eKr ja mille on üles tähendanud kreeklane Antipatros Sidonist:

"Nägin su müüre, suur Babülon, laiu, et vankriga sõida, näinud olen ka Zeusi Olümpia külas, vaadanud Babüloni rippuvaid aedu ja Heliose tohutut kolossi, ja püramiidi, mille loonud kestev raske vaev, tunnen Mausolose hiigelhauakambrit. (...) Ent kui ma nägin Artemisele pühendatud pühakoda, mille katus pilvi riivab, siis kahvatas ta kõrval kõik, sest väljaspool Olümpost ei kohta päike kuskil sellist ilu."

Sellest lähtudes on kõige sagedamini vanaaja seitsme maailmaime hulka arvatud

Neist on tänaseni säilinud ainult Cheopsi püramiid.

Maailmaimede hulgast jäeti välja Ateena akropol, sest kreeklastele polnud vaja seda tutvustada. Välja jäeti ka Paabeli torn, sest kreeklaste jaoks ei olnud sellest alles jäänud varemed vaatamist väärt. Algselt seitsme maailmaime hulka kuulunud Babüloni müürid asendati hiljem Pharose tuletorniga. 

Ateena akropol:

Mine otsikasti

Vaade Ateena akropolile.

Ateena akropol on Ateena linnriigi ehk polise keskele kaljukünkale ehitatud kindlus, tuntuim Vana-Kreeka akropol.

Ateena akropoli küngas ulatub 150 meetri kõrgusele merepinnast, akropoli pindala on ligikaudu kolm hektarit.

Ajalooliste seoste ning mitme kuulsa ehitise – eelkõige Parthenoni ja Erechtheioni – tõttu tuntakse Ateena akropoli ka lihtsalt Akropolina.

Ateena akropol kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse

Babüloni müürid:

Suured ja paksud sinised müürid, mis olid kaetud kaunistustega, umbes nagu Ištari värav, mis viis müüride taha, Babüloni linna.


Pilt: Babüloni müürid

Pilt: Ištari värav

Cheopsi püramiid:

Cheopsi püramiid

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vaade Cheopsi püramiidile kirdest

Cheopsi püramiid (ka Giza suur püramiid ja Hufu püramiid) on Egiptuse püramiid, mis on nime saanud Vana-Egiptuse kuninga Cheopsi (Hufu) järgi.

Cheops laskis selle ehitada aastatel 25512471 eKr. Cheopsi püramiid asub Egiptuses, Giza platool ja on suurim Egiptuse püramiididest ja maailma kõrgeim püramiid.

Ta loeti vanaaja seitsme maailmaime hulka ja on nendest ainuke, mis on tänapäevani säilinud. Ligi neli ja pool tuhat aastat oli ta maailma kõrgeim ehitis – kuni 1300. aasta paiku valmis Inglismaal Lincolni katedraal

Tehnilised andmed

  • Ehitisealune pindala 5,4 hektarit
  • kõrgus ehitamisel 146,6 meetrit
  • kõrgus praegu 137,3 meetrit
  • küljepikkus ehitamisel 232,4 meetrit
  • küljepikkus praegu 230,37 meetrit
  • maht ehitamisel 2 521 000 kuupmeetrit
  • maht praegu umbes 2 351 000 kuupmeetrit
  • kiviplokkide arv ligi 2,25 miljonit
  • keskmine kiviploki kaal umbes 2,5 tonni (esineb ka 15 ja isegi 70 tonni raskusi plokke)
  • umbkaudne kaal 6,5–7 miljonit tonni
  • astmeid 203
  • üks aste 1m,39cm
  • küljepikkused erinevad ligi 20 sentimeetrit
Püramiidi originaalne valgest lubjakivist kattekiht on nähtav vaid põhjakülje esimesel astmel

Asend

Cheopsi püramiid asub praktiliselt ideaalselt tasandatud kaljul (kuni 2 cm kõikumised) ja püramiidi põhi on lähedane ideaalsele ruudule. Püramiid on orienteeritud põhiilmakaartega nii, et iga külg on täpselt risti kahega neist.

Algselt kaeti püramiid valge lubjakiviga, kuid alates 14. sajandist on püramiidi vahelduva eduga kasutatud kivimurruna ja katteplaadid kasutati ära Kairo linna ehitamisel. Samuti on maha kulunud püramiidi tipp, mis praegu on 7,85 meetri võrra madalamal.

Siseehitus

Püramiid on ehitatud kolmes järgus ja igal etapil ehitati ka uus hauakamber, kuna tõenäoliselt kuningas soovis, et üks oleks teda alati ootamas.

Vaade alumisest kaldkäigust tagasi üles.
Suur galerii
Vaade peamise hauakambi sissepääsule. Läbipääsemiseks on tarvis laskuda küürakile või neljakäpukile.

Esimene maa-alune hauakamber on raiutud püramiidi alla kaljusse umbes 30 meetrit allpool maapinda ja see ei asu täpselt püramiidi aluse keskpunktis. Hauakambri mõõtmed on 8x14 meetrit ja kõrgus 3,5 meetrit. See on lõpetamata. Tema juurde viib peasissepääsu juurest 36 meetrit pikk ja meeter kõrge järsk käik.

Teine hauakamber (tinglikult nimetatud kuninganna kambriks) asub umbes 20 meetri kõrgusel püramiidi jalamist ja asetseb täpselt tipu all. Kambri mõõtmed on 5,7x5,2 meetrit ja selle võlvlagi on kõrgeimas kohas 6,7 meetrit kõrge.

Selle hauakabri sissepääsu juurest algab 47 meetrit pikk ja 8,5 meetrit kõrge nn. suur galerii, mis viib peamisse hauakambrisse.

Kolmas, nn. kuninga hauakamber on lõpetatud ja selles asub ka kivist sarkofaag. Hauakamber asub 42,3 meetri kõrgusel maapinnast ja püramiidi teljest veidi lõuna pool. Kambri mõõtmed on 5,20x10,43 meetrit, kõrgus 5,81 meetrit.

Kogu püramiid on ehitatud liivakivist, kuid see hauakamber on vooderdatud lihvitud ja hoolikalt ühendatud graniitplokkidega. Selle ruumi kohal asetseb ligi kaks kolmandikku kogu püramiidi raskusest.

Hauakambris asuv ühest graniidipangast valmistatud sarkofaag on laiem kui kitsas ja madal sissepääs hauakambrisse (sisse pääsemiseks tuleb käpuli laskuda). Samas on uurijad oletanud, et praegune seinaplokkide asetus sissepääsu ümber ei ole ehitusjärgne, vaid pärast kõige vajaliku sisseviimist lasti eelnevalt rippu jäetud kiviplokid oma praegusele kohale. Sellest annavad tunnistust ka sooned plokkide külgedel ja tühimikud nende kohal.

Et kamber püramiidi raskuse all ei puruneks, tuli see raskus ühtlaselt jaotada. Selleks on hauakambri lae peal viis üksteise kohal asuvat nn. montaažikambrit kogukõrgusega 17 meetrit. Viimane neist lõpeb nürinurga all kokku pandud suurtest kiviplaatidest katusega, mis kannavad püramiidi raskust nii, et see ei rõhu hauakambrile. Samasuguseid kambreid on leitud ka teistest püramiididest.

Lisaks peakäikudele ja hauakambritele on püramiidis veel keeruline koridoride süsteem. Selline labürint oli osalt tehniliseks otstarbeks, osalt pääsuks hauakambrisse, aga samuti ohutuse mõttes, et varas või hauakambri juhuslik rüvetaja eksiks ja hukkuks.

Paljud koridorid lõpevad umbteega ning paljud ristuvad üksteisega. Mõned koridorid on nii madalad, et neist pääseb läbi ainult roomates, teised on küllalt kõrged. Koridorides on raske hingata, sest püramiidi sisetemperatuur on üle kolmekümne kraadi. Osa koridore on järsu kallakuga, mõned aga lõpevad äkki sügava šahtiga.

Vaade peamisele hauakambrile ja selles asuvale sarkofaagile

Ehituskäik

Cheopsi püramiidi ehitamise kohta on kaks peamist teooriat. Esimese järgi, mis pärineb kreeklastelt, arvatakse, et püramiid on ehitatud orjade tööjõuga ja neid sunniti selleks. Sellest teatab kreeka ajaloolane Herodotos. Ta lisab, et Cheopsi püramiidi püstitamiseks rajati kõigepealt kiviplokkide vedamiseks vajaminev kaldtee ja maa-aluseid ruumid kalju sees. Seejärel ehitati püramiid ise.

On selge, et Herodotos ei saanud ise püramiidi ehitamist näha ja ta on selle informatsiooni saanud oma eelkäijatelt, kes kogunud selle pärimuse tõenäoliselt Giza nekropolis töötanud preestritelt.

Herodotose "Historia" andmetel ehitasid Cheopsi püramiidi 20 aasta jooksul 400 000 meest, kes töötasid 100 000 mehe kaupa kolmekuulistes vahetustes.

Teine teooria, millel on tänapäeva egüptoloogide hulgas rohkem pooldajaid, väidab, et püramiid on ehitatud sadade oskustööliste poolt. Neil oli elamislaager samas kõrval ja nad said oma töö eest palka või ei pidanud selle eest mõnda aega makse tasuma.

Samuti on teadlased jõudnud üksmeelele, et samal Giza platool asuv sfinks on kõrvalasuva, Chephreni püramiidi tellija-ehitaja nägu. 

Püramiidi ehituseks vajalike kiviplokkide kohaletoimetamiseks Niiluse ääres asuvast kivimurrust kasutati plokkide alla kinnitatud jalaseid. Tõenäoline on, et lisaks madalale kaldteele, mida mööda plokid püramiidi jalamile veeti, ehitati ka püramiidi kerkides selle astmetele spiraalis tõusev kaldtee. Mõned uurijad eelistavad küll ühe pika kaldtee versiooni, mida siis pidevalt tõsteti, kuid see ei ole tõenäoline, kuna sellisel juhul oleks see veel enne püramiidi tipuni jõudmist enda alla matnud kogu kivimurru.

Plokkide kõrgusesse liigutamisel kasutati lisaks kaldteele kange ja rullikuid. Kiviplokid paigaldati ülitäpselt, sisuliselt on ehitis veekindel.

Pärast põhimüüride valmimist kaeti need valge lubjakiviga. Selleks murti kive Gizast umbes 30 km kaugusel asuvatest Niiluse paremkalda lubjakivikarjääridest. Pärast paigaldamist lihviti plaadid siledaks. Legendid teatavad, et kuningate ajal valged püramiidid sädelesid päikesekiirtes, ja mõne allika väitel pimestas nende lehtkullast kattega tippude sära silmi.

Tänapäeval pole püramiididel valgest lubjakivikattest jälgegi. 14. sajandi rändurid on kirjutanud püramiidil sipelgatena tegutsevatest ja poleeritud plaate alla laskvatest inimestest. Uus Kairo on ehitatud paljuski just nendest plaatidest.

Uurimine

2004. aasta augustis teatasid kaks prantsuse amatöör-egüptoloogi, Gilles Dormion ja Jean-Yves Verd'hurt, et nad on maaradari ja arhitektuurilise analüüsi abiga leidnud püramiidist senitundmatu koridori. Kui nende oletus vastab tõele, siis ei ole sellesse koridori tõenäoliselt kunagi võõras jalg astunud ja see võib viia võimaliku puutumatu hauakambrini, mis sisaldab kuninga säilmeid. Seni ei ole Egiptuse muinsuskaitseametnikud andnud amatöörteadlastele luba uurimist jätkata. 


Giza püramiid

Niiluse jõe kallaste läheduses kõrguvad kõrbes kuulsad Egiptuse püramiidid. Need ligikaudu 5000 aastat tagasi muistses Egiptuses rajatud ehitised on seitsme maailmaime seas vanimad ja ainsad mis on tänapäevanigi säilinud.

Püramiidid ehitati muistse Egiptuse kuningate hauakambriteks. Muistsed egiptlased uskusid hauatagusesse ellu ning et kindlustada oma kuningat kõigega, mis neil sealses elus võis vaja minna, panid nad palju lahkunu isiklikke asju talle hauda kaasa. Püramiidide matusekambritest on arheoloogid leidnud väärisehteid, toitu, tarbeesemeid, muusikariistu ja jahimehevarustust.

Giza püramiid püstitati vaarao Cheopsi auks. Seda püramiidi ehitasid mehed 30 aastat. Ehitus lõpetati aastal 2580 aastal e.Kr.

Püramiidi kõrgus on 137 meetrit (449 jalga) ja aluse iga külje pikkus on 230 meetrit (775 jalga). Püramiid on ehitatud ligikaudu 2 miljonist kiviplokist, millest igaüks kaalub umbes 2300 kg (5074 naela).

Püramiidi jalamil on kolm väikest püramiidi. Nendesse on maetud vaarao Cheopsi kolm tähtsamat kuningannat.

Ehitus: Püramiidi ehitati ilma igasuguste masinateta ja ainult üsna väheste algeliste tööriistade abil. Mehed, kes püramiide ehitasid ei olnud orjad, vaid oskustöölised ja talupojad, kes töötasid ehitusel nende kuude jooksul, mil Niilus põllud üle ujutas ja maaharimise võimatuks tegi.

Püramiidi ehitati astmete kaupa. Esiteks tasandati alus, siis määras ülevaataja (inimene, kes juhtis töömeeste salku ja ütles, mida peab tegema) tähtede järgi kindlaks ruudukujulise aluse asendi, nii et selle neli külge olid vastavalt suunatud põhja, lõunasse, itta ja läände.

Kui alus oli rajatud, ehitati müürid, milleks kasutati hiiglasuuri kiviplokke, mis toodi kaugemalt kivimurrust mööda Niilust parvetades. Lõpuks ümbritseti püramiid valge lubjakiviga.

Giza sfinks. Suur sfinks, mis on välja raiutud kaljust, valvab Giza püramiide. Sfinksil on inimese pea, mõistuse sümbol, ja lõvi keha jõu sümbol. Koos tähistavad need kuninglikku võimu.


Semiramise rippaiad:

Semiramise rippaiad.

Ükski seitsmest maailmaimest pole sütitanud inimeste kujutlusvõimet nii nagu Babüloni rippaiad. Tolleaegsetelt kirjutajatelt ei ole nende aedade kirjeldusi, aga jutustused neist aedadest levisid suusõnal ning kasvasid legendiks keset kõrbe kerkivast maapealsest paradiisist.

Üks rooma kirjanik külastas neid aedu tükk aega pärast Babüloni hävimist ja leidis need ikka veel püsivat. Ta kirjeldas neid kui rida üksteisest üle ulatuvaid võlvide kohale püramiidikujuliselt ehitatud terrasse, kus lopsakas taimestik 7,6 m (25 jala) kõrguselt mööda müüre alla ripub. Igal terrassil oli paks mullakiht, et puud saaksid kasvada.

Pärimuse järgi ehitas Babüloni aiad kuninganna Semiramis. Tegelikult rajas rippaiad Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II 6.sajandil e.K.r oma naisele Amytisele, kes igatses oma kodumaa rohelisuse ja künkliku maastiku järele. Lopsakad aiad pakkusid jahedat varju Babüloni ümbritseva kõrbe põletava kuumuse eest ning olid alati külastajatest tulvil.

Aedade kastmiseks pumbati vett linna külje all asuvast Eufrati jõest ja juhiti see varjatud torustiku kaudu terassidele.

Kahjuks keegi ei tea täpselt, kus rippaiad tegelikult paiknesid. Arheoloogide arvates on nad avastanud võlvid, mis moodustasid palee juurde kuuluvate aedade aluse.


Mine otsikasti

Babüloni rippaiad, tagaplaanil Paabeli torn. Martin Heemskercki gravüür 16. sajandist
Assüüria kujutis Babüloni rippaedadest

Semiramise rippaiad ehk Babüloni rippaiad koos Babüloni linnamüüriga on üks vanaaja Seitsmest maailmaimest. Nii aiad kui müür arvatakse olevat ehitatud kuningas Nebukadnetsar II käsul umbes 600 eKr.

Legendi kohaselt olevat kuningas Nebukadnetsar lasknud aiad ehitada oma koduigatsust tundvale naisele Amitale. Amita oli Meedia kuninga Kyaxarese tütar, kes oli Babüloonia kuninga Nabopolassari pojale Nebukadnetsarile naiseks antud, kindlustamaks Meedia ja Babüloonia liitu. Amita kodumaa oli roheline ja mägine, Babülon aga päikesekuum tasandik. Nii otsustas pärast isa surma Babüloonia kuningaks saanud Nebukadnetsar ehitada oma kuningannale kunstliku mäe koos roheliste aedadega.

Veel varasem legend omistab neid aedu Assüüria kuninga Šamšiadad V Babülooniast pärit naisele Šammuramatile, kelle kreekapärastatud nimi on Semiramis ja kes valitses oma alaealise poja Adadnirari III regendina 809782 eKr.

Rippaedu on kirjeldanud vanakreeka ajaloolased, sealhulgas Herodotos, Klesias, Strabon ja Diodoros Siculus, kuid muud materjali nende kohta on vähe.

Kirjeldustes arvatakse aedade pindala ligi 1200 ruutmeetrile. Aiad asusid kuningapalee kirdeosas Ištari väravate lähedal laial neljaastmelisel terrassil. Iga korrust kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid kõrgetele kivisammastele. Terrasside platvormid olid ehitatud võimsatest pealt kõrkjakihi ja asfaldiga kaetud kiviplaatidest. Nendel lasus kipsiga ühendatud telliskividest vahekiht ja tinast plaadid, mis takistasid vee valgumist alumistele astmetele. Kõige peal oli paks mullakiht, mis võimaldas seal kasvatada ka suuri puid.

Terrasse ühendasid roosast ja valgest lihvitud kivist trepid. Nende kõrvale oli paigutatud keerdpumbad, mille abil orjad pumpasid aedade kastmiseks vahetpidamata Eufratist vett.

Aiad ei olnud tõenäoliselt sõna otseses mõttes rippuvad; see nimetus tuleneb ilmselt kreekakeelest sõnast kremastos, mis tähendab "üle ulatuma" ja kirjeldab aedade paigutust üksteisest üleulatuvatele terrassidele.

Artemise tempel:

Artemise tempel Ephesoses (kreeka keeles Ἀρτεμίσιον või Artemision), tuntud ka kui Diana tempel, on jumalanna Artemisele pühendatud tempel, mis on üks seitsmest maailmaimest. Templi siseruumis, mida nimetati pühamuks, paiknes jumalanna hiilgav kuju, mida kaunistasid kalliskivid ja väärismetallid. See asus Ephesoses (tänapäeva Selçuki lähedal, İzmiri provintsis Türgi aladel) ja seda ehitati kolm korda üles, enne kui see hävitati lõplikult 401. aastal.

Asukoht

Artemise tempel asus vana linna – Ephesose – kõrval. Umbes 50 km lõuna pool asub moodne sadamalinn İzmir Türgis.

Hävitamised

Esimese templi hävitas 7. sajandil eKr üleujutus. See restaureeriti umbes 550. aastal eKr. Projekt valmis kümne aastaga. Teise templi hävitas aga 356. aastal eKr Herostratus, kes pani selle põlema. Hiljem ehitati see uuesti. 262. aastal kahjustasid seda goodid. 401. aastal hävitas Saint John Chrysostom templi lõplikult. 

Ajalugu ja ehitus

Artemise kuju

Esimene ehitus

Artemise tempel oli üks oma aja suuremaid, esimene tempel ehitati umbes 800 eKr.

Teine ehitus

Ristkülikukujuline tempel oli pärast teist ehitust 115 m (377 jalga) pikk ja 46 m (151 jalga) lai. Templi põhiplaan koosnes pearuumist ja sammaskojast. Kaks rida massiivseid sambaid pikkusega 20 m (65 jalga) ja läbimõõduga 3 m (10 jalga) asetsesid paralleelselt templi seintega. Pärast seda, kui templi vundament oli rajatud ja põrand ehitatud, hakati sambaid aegamööda plokk ploki kaupa kõrgemaks ehitama. Raskete kiviplokkide ülestõstmiseks kasutati kraanasid ja talisid, ning kui ehitise ilme hakkas juba kujunema, püstitati tema ümber tellingud.

Templil oli 127 sammast. Neid kaunistasid keerulised skulptuurid, mis kujutasid jumalate ja kangelaste vägitegusid. Iga sammas pandi kokku umbkaudu 12 ümmargusest kiviplokist, mis paigutati täpselt üksteise otsa. Samba alumine plokk oli enne paigaldamist skulptuuriks välja raiutud, kuid ülejäänud viimistlemine toimus hiljem. Kiviraidurid tahusid sambale ülevalt alla vaod, mida nimetatakse kannelüürideks.

Sarikad ja horisontaalsed puittalad moodustasid karkassi, mis hoidis katust üleval. Puitsõrestik vooderdati ning kaeti terrakotast lamedate katusekivide ja harjakividega.

Kolmas ehitus

Kolmas tempel oli veel suurem kui teine. Tempel oli 137 m (450 jalga) pikk 69 m (225 jalga) lai ja 18 m (60 jalga) kõrge, ning rohkem kui 127 sambaga. 262. aastal kahjustasid seda goodid, 401. aastal hävitas selle lõplikult Saint John Chrysostom.

Antipatros Sidonisti arvamus

Antipatros Sidonist, kes koostas esimese seitsme maailmaime nimekirja 2. sajandil eKr, ütles nii: "Ent kui ma nägin Artemisele pühendatud pühakoda, mille katus pilvi riivab, siis kahvatas ta kõrval kõik, sest väljaspool Olümpost ei kohta päike kuskil sellist ilu."

Fakte

  • Templit ehitati 120 aastat.
  • Peale jumala austamise koha oli Artemise templil teinegi funktsioon: seal varjasid end riiklikud kurjategijad ja põgenenud orjad. Lõpuks kujutas Artemise tempel endast veel mitte ainult Artemise austamise kohta ja poliitilist varjupaika, vaid ka oma aja kõige suuremat panka Aasias, kuhu oli paigutatud palju eraisikute (välismaalaste, kuningate) raha.
  • Ehituse lõpetamise aastat me ei tea, see-eest on aga uskumatult täpselt teada teise templi hävitamise päev. "Sel ööl, kui sündis Aleksander Suur (Juliuse kalendri 20. juulil 356. aasta eKr), süüdati tempel."


Zeusi kuju:

Zeusi kuju Olümpias

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vana-Rooma päritolu Istuv Zeus, marmor ja pronks, Pheidiase järgi (Ermitaaž)

Zeusi kuju Olümpias oli üks seitsmest maailmaimest. Kuju valmistati umbes 432–430 eKr Vana-Kreekas Olümpias. Selle autor oli kuulus kujur Pheidias. Kuju asus Zeusi templis.

Kirjeldus

Kuju oli 12–13 meetrit kõrge ja kujutas oma aujärel istuvat Zeusi, see oli nii suur, et täitis kogu tema jaoks ehitatud templi. Strabon kirjutas: "kui Zeus tõuseks püsti, tõstaks ta templi katuse pealt". Kuju oli valmistatud kullast, elevandiluust ja eebenipuust ning oli kaunistatud vääriskividega. Kuju troon oli valmistatud seedripuust.

Kuju on kirjeldanud ka Pausanias.

Umbes 360 pKr viidi kuju Konstantinoopolisse, kus see hävis 475 tulekahjus. 

Zeusi kuju.

Aastal 433 e.Kr. valmistas kreeka skulptor Pheidias Olümpias kreeka jumalate kuninga Zeusi suurejoonelise kuju. Kuju paiknes selleks spetsiaalselt ehitatud templis ja peagi hakati seda pidama üheks maailmaimeks. Muistsetele kreeklastele oli see kuju täiuslikkuse sümbol ning igal aastal käis tuhandeid inimesi selles Olümpia pühamus Zeusile austust avaldamas.

Zeusi kuju võttis enda alla kogu templi külglöövi laiuse. Tolle aja kirjutaja sõnul oli kuju 12 m (ligikaudu 40 jalga) kõrge, ja kui ta oleks saanud püsti tõusta, siis oleks tema pea ulatanud läbi katuse.

Kuju püsis templis sajandeid, kuid Rooma ajal jäi pühamus hooletusse.

Aastal 394 viidi kuju tõenäoliselt Konstantinoopolisse (Istanbuli), kus see ilmselt hävis tulekahjus.

Jumalate kuningas Zeus istus uhkel seedripuust troonil mis oli kaetud elevandiluu, kulla, eebenipuu ja vääriskividega.

Zeusi keha oli tahutud elevandiluust. Juuksed ja habe olid valmistatud kullast ning silmad hinnalistest kalliskividest.

Zeusi parema käe peopesal seisis võidujumalanna Nike väike kuju. Vasakus käes hoidis Zeus säravat skepterit, (elevandiluust või kullast valitsuskepp, üks kuningavõimu sümboleid) mille otsas istus kotkas. See sümboliseeris Zeusi võimu.

Zeus on Vana-Kreeka mütoloogia peajumal, kes valitseb ja kaitseb jumalaid ja inimesi, samuti on ta taeva ja kõue käsutaja.

Halikarnossose mausoleum:

Halikarnassose Mausoleum.

Kuningas Mausolos valitses Kaarias, tänapäeva Türgi ühes osas 4. sajandil e.Kr. Ta oli auahne kuningas ning ründas paljusid naabruses asuvaid linnu ja riike. Oma vallutusretkedelt saadud rahaga ehitas ta uue pealinna Halikarnassose.

Elu lõpul otsustas kuningas Mausolos ehitada endale hauamonumendi, mis pidi jääma mälestusmärgiks tema võimsusest. Ta tahtis, et see oleks kõige suurejoonlisem hauamonument, mida kunagi nähtud. Kulutusi kokku ei hoitud ja hauakamber sai nii võimas, et seda hakati Mausolose nime järgi kutsuma mausoleumiks.

Mausoleumi alusehitis oli mõõtmetega 38,4 m (126 jalga) ja 32 m (105 jalga). Valmis monumendi kõrgus oli üle 42,6 m (140 jalga).

Mausoleum püsis sajandeid ja viimaks lagunes varemeiks. 1581. aastal hakati varemeist võtma kive kindluse ehitamiseks.

Ehitamine: Mausolos tahtis mausoleumi saada valmis enda surma ajaks. Aga kui ta 353.aastal e.Kr. suri, oli ehitis veel lõpetamata. Ehituse lõpetas alles neli aastat hiljem tema lesk Artemisia.

Mausoleum oli kavandatud selliselt, et see oleks üheaegselt nii tempel kui hauakamber. Säravvalgest marmorist ehitis koosnes kolmest korrusest, mille ülemisel korrusel asus sammastest ja skulptuuridest ümbritsetud tempel. Püramiidikujulisel katusel oli hobustest veetav triumfivanker, milles seisid Mausolose ja Artemisia suursugused kujud.

Mausoleumi kuulsust kroonis umbes 3 m (10 jala) kõrgune suurejooneline marmorist skulptuurigrupp, mis kujutas Mausolost ja Artemisiat seismas nelja kõrvuti rakendatud hobusega triumfivankris. Kuju fragmendid, sealhulgas triumfivankri 3,8 m (12,5 jalga) läbimõõduga ratas, on nüüd Londonis Briti Muuseumis.


Halikarnassose mausoleum on üks seitsmest maailmaimest.

Mausoleumi laskis Halikarnassosesse (tänapäeval Bodrum Türgis) ehitada Kaaria valitsejanna Artemisia II oma 353 eKr surnud abikaasa Mausolose mälestuseks. Mausoleum valmis kiiresti, aastail 353-350 eKr. On oletatud, et niisuguse hoone ehitamiseks on 3 aastat liiga vähe, mistõttu tema ehitus võis alata juba Mausolose eluajal või lõppeda mõnevõrra hiljem.

Mausoleumi peaarhitekt oli Pytheos. Seda kaunistasid oma aja tähtsaimate kujurite Skopase, Leocharese, Bryaxise ja Timotheose reljeefsed friisid, mis tänapäeval asuvad Briti Muuseumis

Mausoleumi moodustas suur ristkülikukujuline müüritis, mida kroonis 36 sambast koosnev sammaskäik, mille kohal oli 24 astmega püramiidikujuline katus. Hoone tipus oli kvadriiga kujutis, milles olid kuninga ja kuninganna kujud.

Halikarnassose mausoleum oli Egiptuse püramiidide järel suurim hauamonument. Mausoleum oli mõeldud valitseja hauakambriks, aga ka templiks, kus talle pärast surma pidi austusavaldusi osutatama.

Artemisia suri pisut enne mausoleumi valmimist ja skulptorid otsustasid Plinius Vanema sõnul hoone valmis ehitada lihtsalt kuulsuse saamiseks. Pytheos ja Satyros kirjutasid Mausoleumi ehitamisest raamatu, mis ei ole säilinud, aga Vitruvius oli sellega tuttav, sest vihjab oma loomingus sellele teosele korduvalt.

Aleksander Suur laskis Halikarnassose juba 333 eKr täielikult purustada, misjärel linn kaotas tähtsuse, aga Mausoleum säilis. Teda ei kahjustanud ka piraatide rünnakud selles piirkonnas 62 eKr ja 58 eKr.

Mausoleum püsis sajandeid, kuni lagunes varemeteks. Millal ta lagunes, ei ole teada, aga 12. sajandil kirjutas Eustathius oma kommentaarides "Iliasele": "See oli ja on ime," millest on järeldatud, et 12. sajandil oli Mausoleum veel terve. Kuid see oli varemeis siis, kui Malta ordu rüütlid sinnakanti 1402 saabusid. Tõenäoliselt purunes hoone maavärinas. Malta ordu ise rüüstas varemeid veelgi, kasutades sellest võetud kive Bodrumi kindluse ehitamiseks ja need on kindluses tänapäevani äratuntavad. Mausoleumi marmor põletati suuremalt jaolt lubjaks. 1581. aastal hakati sellelt võtma kive kindluse ehitamiseks. Mõned selle ehitise osad, sealhulgas ka triumfivankri ratas, on nüüd Briti Muuseumis hoiul.

Halikarnassose mausoleumi järgi on hakatud igasuguse kujuga monumentaalseid hauarajatisi kutsuma mausoleumideks.

Rhodose koloss:

Rhodose koloss.

Antiikmütoloogias kuulus Türgi ranniku lähedal paiknev Rhodose saar päikesejumalale Heliosele. Pärast Rhodose saare edukat kaitsmist sissetungijate vastu 304. aastal e.Kr. püstitasid rhodoslased Lindosesse, Rhodose peamisse sadamalinna määratu suure Heliose kuju tänutäheks selle eest, et ta neid oli kaitsnud.

Keegi ei tea, kus see kuju täpselt asetses või kuidas ta välja nägi. Arvatakse, et kuju seisis harkisjalu sadama sissepääsu ees, nii et laevad võisid tema jalge vahelt läbi sõita. Siiski on tõenäolisem, et kuju paiknes linnast vaadates üle sadama.

Kuju nimetati kolossiks tema kolossaalsete mõõtmete pärast. Kuju oli 37 m (120 jalga) kõrge, seega tavalisest inimesest üle 20 korra pikem ning teda võis silmata juba kaugelt merelt.

Kõigest 66 aastat pärast kuju valmimist paiskas tugev maavärin ta õnnetult merepõhja.

Kuju oli valmistatud pronksist. Päikesekiirtest kroon ümber Heliose pea sümboliseeris tema kui päikesejumala rolli.

Ehitus: Enamus, mida me teame Rhodose kolossist, rajaneb tolle aja kirjutajate teateil. Kuju püstitas kreeka kuulsa kujuri Lysippose õpilane Chares. Ühtede kirjalike andmete kohaselt kasutati kuju ehitamiseks 12,7 tonni pronksi ja 7,6 tonni rauda.

Arheoloogid on järeldanud, et kuna kuju ehitamiseks kasutatud pronksi hulk oli suhteliselt väike, siis oli ainult kolossi väliskiht ehk "nahk" tehtud pronksist, mis tõenäoliselt vormiti massiivse raudsõrestiku ümber. Huvitav on teada, et New Yorgi sadamas paiknev Vabadussammas ehitati sadu aastaid hiljem samal viisil, millest järeldub, et kolossi ehitamisel kasutati oma aja eesrindlikku meetodit.

Rhodos oli iseseisev saar, mille kreeklased tahtsid liita oma impeeriumiga. Kui Kreeka laevastik püüdis 304. aastal e.Kr. saarele tungida, siis asusid rhodoslased nende vastu ägedasse võitlusesse nii, et Kreeka väepealik oli sunnitud alistuma ja tema laevastik võeti sõjasaagiks. Laevadest ja relvadest saadud vara kasutasid rhodoslased kolossi ehitamise eest tasumiseks.


Rhodose koloss oli vanakreeka päikesejumala Heliose auks püstitatud kuju, mis asus Kreekas Rhodose saarel. Selle täpne asukoht pole teada, sest pole leitud selle jäänuseid.

Rhodose koloss oli üks vanaaja seitsmest maailmaimest.

Koloss ehitati aastatel 292 eKr280 eKr, mis tähendab, et ehitus kestis kokku 12 aastat. Kolossi kõrgus oli 37 meetrit.

Koloss hävis maavärinas aastal 226 eKr. Seega oli ta kõige lühemat aega püsinud maailmaime (60 aastat).

653. aastal müüdi kolossi jäänused vanametallina Süüria kaupmehele. Nende ära vedamiseks olevat vaja olnud 900 kaamelit.


(kunstniku arusaam Rhodose kolossist)

Pharose tuletorn:

Pharose tuletorn Aleksandrias.

Aastal 279 e.Kr., pärast 20 aastat kestnud ehitamist oli Aleksandria tuletorn valmis ja nimetati kohe üheks maailmaimeks. See oli esimene suur tuletorn, mida iganes ehitatud, ning pealegi võimas, et pidas vastu üle tuhande aasta ka mitmele maavärinale.

Tuletorn sai oma nime Pharose saarelt, kuhu ta ehitati. Paljudes keeltes tähendab sõna "pharos" tänapäevani "tuletorni". Saar asus väljaspool Aleksandria sadamat ning oli ühendatud maismaaga teetammi kaudu.

Me võime Pharose tuletornist saada ettekujutuse Rooma müntide järgi ja vanaaja käsikirjadest leitud kirjelduste põhjal. 122 meetri (400 jala) kõrgust tuletorni võisid merel seilavad laevad näha paljude miilide kauguselt.

Valgest marmorist Pharose tuletornil oli kolm järku, millest igaüks oli kitsam. Torni alumine korrus oli ristkülikukujuline, keskosa oli kaheksanurkne ja ülaosa silindriline.

Aastal 1326  sai tuletorn maavärina tagajärjel tugevasti kannatada ning hiljem ehitati selle varemeile kindlus. Muistse Pharose tuletorni vundamenti võib kaasajal näha seal, kus seisab Quait Bay Fort.

Tuletorni tipus põles tuli nii päeval kui öösel. Tuletorni valgus oli nii hele, et see paistis merele 56 km kaugusele.


Mine otsikasti

3D-arvutimudel Pharose tuletorni arvatavast välimusest.
Tuletorn Aleksandria müntidel 2. sajandist pKr: Antoninus Pius ja Commoduse müntide tagaküljed.

Aleksandria tuletorn ehk Pharose tuletorn (vanakreeka keeles ὁ Φάρος τῆς Ἀλεξανδρείας) oli maailma vanim teadaolev tuletorn, üks antiikaja seitsmest maailmaimest. See asus Ptolemaiose Egiptuses Aleksandria sadamas Pharose saarel ning valmis aastal 279 eKr. Mitme sajandi vältel oli see üks kõrgemaid ehitisi kogu maailmas. Selle tipus asus 7 meetri kõrgune merejumal Poseidoni pronkskuju.

Kolm 956. ja 1323. aasta vahel toimunud maavärinat muutsid torni rusuhunnikuks. Eluea pikkuselt oli Aleksandria tuletorn antiiksete maailmaimede seas kolmas (Halikarnassose mausoleumi ja tänaseni säilinud Giza püramiidide järel). 1480. aastal kasutati viimaseid tornist säilinud kive Qaitbay kindluse rajamisel samasse paika. 1994. aastal avastasid Prantsuse arheoloogid mõned tuletorni jäänused Aleksandria Idalahe põhjas.

Eellugu

Algselt oli Pharos vaid saareke Niiluse delta lääneserva lähedal. 332 eKr rajas Aleksander Suur Pharose vastu maakitsusele Aleksandria linna ning ühendas saare rannikuga muuli abil. Muuli nimeks said Heptastadion ("seitse staadioni"), kuna selle pikkus oli 1260 m ehk peaaegu seitse kreeka pikkusühikut staadioni. Muulist itta jäi Suur laht, mis tänapäeval on merele avatud laht; läände jäi Eunostose sadam, mille sisebassein Kibotos on nüüd kasvanud suureks laheks.

Uusaegse linna laiendus senise Suure väljaku ja Ras al-Tiini rajooni vahel on rajatud mudale, mis ajapikku laienes ja hävitas muuli. Tänapäeval on Ras al-Tiin viimane jäänus Pharose saarest, tuletorni asukoha idaservas on aga meri laiali kandnud.

Ehitus

Majakas ehitati 3. sajandil eKr. Pärast Aleksander Suure surma 32 aasta vanuselt kuulutas ennast Egiptuse kuningaks Ptolemaios I Soter, Potolemaioste dünastia rajaja. Peatselt andis ta käsu majakaehituseks. Ehitis valmis tema poja, Ptolemaios II Philadelphosse valitsusajal. Ehituseks kulus 12 aastat ning 800 talenti. See sai eeskujuks kõigile hilisematele tuletornidele. Valgust andis tornitippu ehitatud ahi, põhiliseks ehitusmaterjaliks olid suured lubjakivitükid.

Straboni teatel lasi Sostratos paigaldada tornile metalltähtedest pühenduskirja "päästvaile jumalaile". hiljem kirjutas Plinius Vanem eksklikult, et Sostratos oli torni arhitekt. 2. sajandil pKr väitis satiirik Lukianos, et Sostratus kirjutas oma nime kivile, mis oli kaetud krohvikihiga, mis omakorda kandis kuningas Ptolemaiose nime. Nii jäi Sostratose nimi kestma, kui Ptolemaiose oma oli ammu murenenud. 

Kirjeldus

Judith McKenzie kirjutab, et "araabia kirjeldused tuletornist on märkimisväärselt sarnased, ehkki seda parandati korduvalt, eriti maavärinate tõttu. Nende kõrgusehinnangud kõiguvad vaid 15%, jäädes umbkaudu 103 ja 118 meetri vahele, tuletorni alus olnud aga 30 korda 30 meetrit... Araabia autorite järgi oli tornil kolm korrust, mis olnud järjestikku ruudukujuline, kaheksanurkne ja ringikujuline, kõige alla aga suur kõrge platvorm". 

Pikima kirjelduse esitas "araabia rändur Abou Haggag Youssef Ibn Mohammed el-Balawi el-Andaloussi, kes külastas Pharost turistina 1166. aastal." 

Suurtest heledatest tahutud lubjakivitükkidest tornil oli niisiis kolm korrust: alumine ruudukujuline, keskmine kaheksanurkne ning ülemine ringikujuline. torni tipus paiknes peegel, mis peegeldas päeval päikesevalgust, öösiti põles aga tuli. Aleksandrias vermitud rooma mündid kujutavad ehitise nelja nurga juures ka Tritoni kujusid. Torni tipus seisis Poseidoni või Zeusi kuju. Pharose tuletorn oli ehitatud sideaineta ning kive liitis sulatina, et müürid lainete löökidele vastu peaksid.. 

Häving

796. aastal võis tuletorn kaotada ülakorruse, mida nähtavasti polnud sajandi vältel parandatud. Mõne teate kohaselt ehitas sultan Ahmad ibn Tulun (868–884) ülakorruse asemele kupliga mošee, kuid see ei sobi geograaf Muhammad al-Idrisi teatega, et tema külaskäigu ajal 1115. aastal toimis ehitis endiselt tuletornina. 

956. aasta maavärinas sai hoone tugevalt kannatada, sama kordus 1303 ja 1323. Kaks viimast maavärinat kahjustasid torni sedavõrd, et Araabia ränduri Ibn Battuta väitel ei saanud varemetesse enam siseneda. Jäänused hävitati 1480. aastal, kui Egiptuse sultan Qaitbay ehitas tuletorni platvormile viimastest kividest kindluse.

Tänapäev

1994. aastal leidis tuletorni varemed Aleksandria Idalahest Prantsuse arheoloogide meeskond Jean-Yves Empereuri juhtimisel.

Tuletorni varemete asukoha geograafilised koordinaadid on 31° 12′ 51″ N, 29° 53′ 6″ E

Paabeli torn:

Ajalooline tagapõhi

Legendi Paabeli tornist on seostatud mitme ajaloolise ehitisega. Kõige sagedamini peetakse selle aluseks Babüloni tsikuraati nimega Etemenanki, mis oli algselt rajatud oletatavasti 2. aastatuhandel eKr.  Aegade jooksul on Etemenankit korduvalt purustatud ja jälle üles ehitatud.

Hilisemate kirjelduste järgi (seda on maininud ka Herodotos) oli tsikuraat seitsmekorruseline. Välistrepid viisid selle tippu, kus paiknes tempel, milles elas Babüloonia peajumal Marduk. Tellistest ehitatud hoone oli 91 meetrit kõrge ja selle põhi oli ristkülikukujuline. Seda on nimetatud maailmaimeks, ehkki Vana-Kreekast pärit seitsme maailmaime loendites seda tavaliselt ei mainita.Mittemainimise põhjuseks võis olla see, et seitsme maailmaime kirjutamise ajaks oli Paabeli tornist jäänud järgi ainult varemed ning kreeklased ei pidanud varemeid vaatamisväärseteks.

On võimalik, et Assüüria vallutuse järel Babüloni küüditatud heebrealased võtsid Etemenanki taastamisest osa ja sealtkaudu jõudis legend Paabeli tornist vanasse testamenti.


(Babüloni tsirkuraat; võimalik, et Paabeli torn oli selline. Tipus on peajumal Mardukile pühendatud tempel.)

Tänapäeval arvatakse, et Etemenanki võis olla Piiblis kirjeldatud Paabeli torni prototüüp. Piiblilegendi järgi tahtsid maailmalinna Paabeli uhkeks muutunud asukad rajada taevani ulatuva torni. Jumal vihastas nende kavatsuse peale ja segas ära ehitajate keeled, nii et need ühel päeval järsku enam omavahel kõnelda ei saanud, läksid laiali ning jätsid torniehituse pooleli.

On võimalik, et Assüüria vallutuse järel Babüloni küüditatud juudid võtsid Etemenanki taastamisest osa ja sealtkaudu jõudis legend Paabeli tornist vanasse testamenti.