| Ajalooliselt pole Pärsia rahvust kunagi olemas olnud. Pärsia rahvaste riike võib nimetada Iraani riikideks. Nendeks on Pärsia Impeerium, Ahhemniidide riik Pärsia Islamivabariik, Seleukiidide riik, Sassaniitide riik, Partia Riik jne... Ahhemeniidide riik | |
| 550 eKr–330 eKr | |
 | |
| Valitsusvorm | Monarhia |
| Pealinn | Babülon, Pasargadae, Ekbatana, Susa, Persepolis |
| Religioon | Zoroastrism |
Riik sai alguse Meedia riigi liidendamisest Vana-Iraani valitseja Kyros II poolt 550 eKr. Ahhemeniidide valitsemisele tegi lõpu Aleksander Suure vallutus 330 eKr.
6. sajandi lõpust kuni 4. sajandi teise pooleni eKr laius see tänapäeva Iraani, Iraagi, Afganistani, Usbekistani, Türgi, Küprose, Süüria, Liibanoni, Iisraeli ja Egiptuse alal. Suurima ulatuse saavutas impeerium umbes 500 eKr, mil ta hõlmas ka tänapäeva Liibüa, Kreeka, Bulgaaria, Pakistani, Sudaani ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikide alasid, kokku ligikaudu 8 miljonit km².
5. sajandil eKr elas Ahhemeniidide riigis ligikaudu 50 miljonit inimest ehk arvatavalt 45% maailma rahvastikust; ühegi impeeriumi elanikkonna osakaal maailma rahvastikus pole varem ega hiljem nii suur olnud.
Ajalooallikad
Epigraafilised allikad ei ole kuigi informatiivsed, kuna peamiselt on tegemist formaalsete kuninglike raidkirjadega, mis osaliselt kattuvad. Ainukesena tõuseb esile Behistuni raidkiri, mis kujutab endast üksikasjalikku Dareios I tegude kirjeldust. Lisaks on olemas haldusliku iseloomuga ülestähendused Persepolisest, mis annavad elava mulje majandus- ja igapäevaelust Pārsās endas, kuid need ei ole veel lõplikult läbi uuritud.
Uurituim ja tuntuim allikate rühm on Kreeka ajaloolaste teosed. Esmajoones tuleb nimetada Herodotost, kes annab oma "Ajaloos" põhjaliku kirjelduse Ahhemeniidide riigist ja selle ajaloost kuni 5. sajandi alguseni eKr, kelle väidetesse tuleb aga kohati suhtuda teatud ettevaatusega. Peale selle kuuluvad oluliste allikate hulka muu hulgas Xenophoni "Anabasis", "Hellenika" ja "Kyroupaideia", Plutarchose Artaxerxes II elulugu, Quintus Curtius Rufuse, Arrhianose ja teiste Aleksander Suurest kirjutanud ajaloolaste ning üldajalugude autorite Junianus Justinuse ja Diodorose teosed. Ka Strabonilt leiame üksikasju Ahhemeniidide riigi kohta. Lisaks mainitakse seda riiki veel paljudes teiste autorite tekstides (need on säilinud muu hulgas tsitaatidena Athenaiosel). Mitu spetsiaalselt Ahhemeniidide riiki käsitlevat teost (Persika), nagu näiteks Knidose Ktesiase oma (küll vähe usaldusväärne), Kyme Herakleidese oma (mis annab olulist teavet õukonnaelu kohta) ja Kolophoni Dinoni oma, on meieni jõudnud vaid fragmentidena, kuigi osa eelnimetatud autoritest on neid allikatena kasutanud.
Enne Ahhemeniidide riigi ulatuslikku arheoloogilist uurimist 19. ja eelkõige 20. sajandil olid Kreeka tekstid koos Piibliga ainsad kättesaadavad allikad. Uuem uurimistöö on näidanud, et suur osa kreeka ajaloolaste kirjutatust on moonutatud või väär, mistõttu tänapäeval võetakse kreeka tekstide tõlgendamisel appi uuemad pärsia allikad. Sama kehtib Piibli kohta, kus pärslastest on juttu eelkõige Taanieli raamatus, Esra raamatus ja Estri raamatus.
Ajalugu
Riigi teke
Kyros II haud Pasargadais
Nekropol Naqsh-e Rustam nelja ahhemeniidide kuninga kaljuhauaga
Aasia impeeriumid ca 600 a eKr: Lüüdia, Vana-Egiptus, Mesopotaamia-Babüloonia, Meedia, Pärsia impeerium
Meedia vallutamine
Meedia riik, mis paljude uurijate arvates oli pigem lõtv konföderatsioon, ulatus Iraani mägismaa idaosas asuvast hägusast piirist Mesopotaamiani ning Halyse jõeni (tänapäeval Kızılırmak), mis alates 580. aastast eKr moodustas ametliku piiri Lüüdia riigiga. Kambyses I ajal tekkis nähtavasti midagi pärslaste kohaliku ülemvõimu sarnast, millele toetudes astus Kyros II 553 eKr meedlaste vastu. Lahingus Pasargadai all võitsid pärslased meedlasi. Aastal 550 eKr vallutas Kyros II, kes ei nimetanud end ise Ahhemeniidiks, vaid Teispiidiks (Teispese järeltulijaks), Meedia pealinna Ekbatana, kus kuulutas end lisaks Pärsia kuninga tiitlile meedlaste kuningaks.Lüüdia vallutamine
Kyros II nõudis Lüüdia kuninga Kroisose kohalikelt asevalitsejatel, et need allutaksid end tema riigile, kuid enamik neist ei teinud seda. Kroisos, kes nähtavasti tahtis Meedia ülemvõimu langusest kasu lõigata, ületas oma sõjaväega Halyse ja võitles järgnenud Pteria lahingus pärslaste kuninga vastu. Et võitlus ei leidnud lahendust ja talv oli tulekul, tõmbus Kroisos tagasi oma pealinna Sardesesse, mille pärslased varsti ootamatult sisse piirasid ja (tõenäoliselt) 541 eKr (või juba 546 eKr) vallutasid. Kroisose saatus on teadmata, Vana-Kreeka ajaloolased esitavad vastuolulisi andmeid. Tõenäoliselt sai ta surma ning hilisemad teated, nagu oleks Kyros talle armu andnud, on õpetlaste leiutis.Lüüdia võimu all olid tollal ka kreeklaste asulad Väike-Aasia läänerannikul, millest tähtsaim oli Mileetos. Neil "Joonia" linnadel oli Lüüdias eristaatus, mis peegeldus muu hulgas ka selles, et Lüüdia kultuur oli lähenemas Kreeka omale. Nii olevat Kroisos Herodotose sõnul enne oma sõjakäiku pärslaste vastu küsinud nõu Delfi oraaklilt (sellel teatel võib tõepõhi all olla, kuigi sel kujul nagu Herodotos ta tubli 100 aastat hiljem kirja pani, ei ole lugu kuigi usutav). Kui pärslased Lüüdia riigi purutasid, tundsid kreeklased, et nende eristaatus on ohus, ja paljud neist osutasid pärslastele vastupanu (erandiks oli Mileetos). Neist ei olnud aga pärslaste ülekaalukatele jõududele vastast ja linn linna järel langes piiramise või pistise abil pärslaste võimu alla. Seal määrasid pärslased tihti valitsejateks neile ustavad kreeklastest türannid.
Babüloonia vallutamine
Väike-Aasia langes mõne aastaga kindlalt pärslaste võimu alla ja Kyros II suunas põhitähelepanu Babüloonia riigile. Kyros II Suur otsustas 539 eKr minna sõtta ka babüloonlaste vastu. Uus-Babüloonia kuningas Nabû-naʾid langes tema suhtes vaenulikult meelestatud ning Kyros II-ega sidemed sõlminud Marduki preestrite intriigide ohvriks. Nii ei olnud üllatuseks, et Kyros II kohtas sõjalist vastupanu vaid Opise linna juures. Preestrite ootused täitis Kyros II sellega, et tunnustas ametlikult peajumalat Mardukit, kelle Nabû-naʾid oli kukutanud ja laskis ennast kroonida Babüloonia kuningaks. Pärslaste kuningas ühendas Babüloonia riigi personaalunioonis Meedia ja Pärsiaga. Riigi ülejäänud osa liitus esialgu vastupanuta, sest Babüloonial ei olnud enam sõjaväge.
Pärsia suurriik 500 eKr
Egiptuse vallutamine
525 eKr tungis Kambyses II Egiptusesse, pärast paarikuust kampaaniat oli kogu riik tema kätte langenud, samaaegselt alistusid talle ka Vahemere ääres elavad liibüa hõimud ja sealsed kreeka kolooniad. Et oma võimu Egiptuses legitimiseerida, kuulutas Kambyses II end vaaraoks ja väitis, et on viimase vaarao tütrepoeg, samuti Egiptuse jumalate Ra, Horose ja Osirise kehastus. Formaalselt rajas ta Egiptuse 27. dünastia, mis kestis kuni aastani 404 eKr. Egiptuses veetis Kambyses kolm aastat, otsustades vallutada ka Nuubia. Kuid tema sõjaretk sinna kukkus täielikult läbi, enamik sõjaväest hukkus ning Egiptuses ja Pärsias puhkesid mässud. Egiptuse ülestõusu surus Kambyses II kohe maha, kuid seejärel, olles teel suruma maha Pärsias puhkenut, mille algatas ta vend Bardia, ta hukkus.Dareios IRedigeeri
Lisaks võttis ta ette sõjaretki sküütide ja teiste Mustast merest põhjas elavate hõimude vastu, kuid ei suutnud neid alistada. 512 eKr allutas ta endale aga Traakia, seega ulatusid Pärsia valdused juba Euroopasse.
499 eKr puhkes Väike-Aasia kreeka linnades ülestõus, mida õhutasid ka Joonia mere idakalda linnriigid, eriti Ateena ja Eretria. Seetõttu otsustas Dareios peale Väike-Aasia ülestõusu mahasurumist ka teisi kreeklasi karistada, kuid tema väimehe Mardoniose juhitud laevastik jäi Kreeka Chalkidike poolsaare Áthosee kaljude lähedal 492 eKr tormi kätte ning 490 eKr võitsid kreeklased pärslasi Maratoni lahingus. Nii kukkus Dareiose sissetung Kreekasse läbi, kuid Väike-Aasia kreeka linnad jäid endiselt tema kätte. Dareiose viimastel valitsusaastatel puhkes ülestõus Egiptuses, mistõttu kreeklaste karistamine jäi tema poja Xerxes I ülesandeks.
Kreeka-Pärsia sõjad
Dareios I suri ajal, mil ta valmistas ette sissetungi Kreekasse, et karistada Ateena, Naxose ja Eretria elanikke Joonia ülestõusu sekkumise, Sardise põletamise ja pärslaste purustamise eest Maratoni lahingus. See ülesanne jäi tema pojale Xerxes I-sele, kes valmistas alates aastast 483 eKr ette oma sõjakäiku. Xerxes sõlmis liidu Kartaagoga ja lõikas sellega kreeklased ära Sitsiilias asuvate Sürakuusa ja Agrigentumi valitsejate toetusest. Paljud väiksemad Kreeka riigid asusid pärslaste poolele, teiste seas Tessaalia, Teeba ja Argos. Aastal 480 eKr asus kuningas ise Sardisest teele laevastiku ja sõjaväega ja esimestes lahingutes saatis Xerxese vägesid edu. Termopüülide lahingus seisis pärslaste vastas arvuliselt väike kreeklaste armee, mida juhtis Sparta kuningas Leonidas I. Kuigi kreeklased võitlesid vapralt, said nad lõpuks lüüa. Pärast Termopüülide lahingut langes Ateena ning ateenlased pidid taanduma oma viimastele kaitsepositsioonidele Korinthose maakitsusel ja Saroni lahel.
Kreeka-Pärsia sõjad (499 eKr–449 eKr
Pärast sõjalisi ebaõnnestumisi Kreekas pöördus Xerxes Pärsiasse tagasi ja viis lõpule oma isa pooleli jäänud arvukad ehitusprojektid Susas ja Persepolises. Augustis 465 eKr mõrvas Xerxese kuningliku ihukaitse ülem Artabanos.
Ateena eestvõttel jätkus sõda 478 eKr asutatud Ateena mereliidu jõududega. 468 eKr võitis Kimon pärslasi Eurymedoni lahingus Väike-Aasia lõunarannikul ja 449 eKr Salamise juures Küprosel, millele järgnes Ateena ja Pärsia kuninga Artaxerxes I-e vahel Susas sõlmitud Kalliase rahu. Kreeka-Pärsia sõdade tagajärjel vabanes Egeuse mere piirkond Pärsia ülemvõimust ja Kalliase rahulepinguga Pärsia tunnustas Väike-Aasia lääneranniku, Hellespontose ja Propontise-äärsete kreeka linnade iseseisvust. Kuid Pärsia jäi mõjutama kogu Kreeka elu kuni Aleksander Suure ajani sajandi pärast.
4. sajand eKr teisel poolel Pärsia suurriik nõrgenes üha enam. Pärsia kuningas Artaxerxes III Ochos surus vahetpidamata maha ülestõuse maa eri osades ja püüdis tugevdada keskvõimu. Peamise sõjajõu, millega ta oma poliitikat ellu viis, moodustasid kreeka palgasõdurid, mitte aga kohalikud väed. Kreeklaste Korintose kongressi otsusega kreeklastel ja makedoonlastel oli keelatud teenida palgasõduritena sh. Pärsia armees. Artaxerxes III Ochos tapeti ta aastal 338 eKr õukondlaste poolt.
Pärast kahte aastat kestnud segadust, pani õukonnaklikk troonile kuningliku perekonna kauge sugulase Kodomannose, kes, saanud kuningaks, võttis endale nimeks Dareios. Dareios III Kodamannos (336–330) oli nõrga iseloomuga teovõimetu mees, mistõttu võimsad õukondlased ja oma tegelikku iseseisvust hoidvad satraabid ta troonile tõstsidki.
Makedoonia vallutus ja riigi lõpp
Kreeka hegemooni ja Makedoonia kuninga Aleksander Suure esialgne sõja eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ja Ateena purustamise ning ja Kreeka templite rüvetamise eest Xerxese sissetungi käigus Kreeka-Pärsia sõdade ajal, rohkem kui sada aastat varem.Aastal 334 eKr ületas Aleksander Suur Dardanellid ja tungis seega Pärsia riiki, Pärsia laevastik, mis omas pärast Antalkidase rahu baase Egeuse merel, aga ei takistanud Aleksandri sõjaväe ületulekut.
Granikose lahingus purustas Aleksandri ja Parmenioni Kreeka-Makedoonia sõjavägi Pärsia Väike-Aasia provintside väed ja jätkates liikumist piki Väike-Aasia rannikut. Aleksanderile alistus Pärsia provintsi pealinn Sardis, Aleksander sai selle varakambri enda valdusse. Seejärel liikus ta allapoole Joonia mere rannikut. Kreeka linnad tervitasid teda kui vabastajat, Aleksander hakkas Väike-Aasias kukutama pärslaste poolt võimule pandud valitsejaid ja türanne ning taastama demokraatiat.
Aleksandri Kreeka-Makedoonia sõjaväele panid vastu ainult kaks kreeka linna – Mileetos ja Halikarnassos, neis asusid Pärsia teenistuses olevate kreeka palgasõdurite tugevad väesalgad ning läheduses viibis Pärsia sõjalaevastik uue Pärsia ülemjuhataja kreeklase Memnoni juhtimisel. Halikarnassoses pidas Aleksander esimese paljudest edukatest piiramistest, sundides viimaks oma vastased, kreeka palgasõdurite juhi Rhodose Memnoni ja Pärsia Kaaria satraabi Orontobatese, mööda merd taganema. Halikarnassosest liikus Aleksander edasi mägisesse Lüükiasse, saavutades kontrolli kõikide rannikuäärsete linnade üle. Aleksander hõivas Väike-Aasia administratiivsed ja kaubanduslikud keskused ning võttis oma kontrolli alla kõik teed. Früügia muistses pealinnas Gordionis näidati Aleksandrile kohaliku legendaarse kuninga kaarikut, millel oli väga sassiaetud rihmadest sõlm. Oli ebausk, et see, kes sõlme lahti harutab, saab Aasia valitsejaks. Aleksander ei suutnud rahva ja oma sõdurite juuresolekul sõlme lahti harutada ja ta haaras ta mõõga ja raius Gordioni sõlme läbi.
334. aasta eKr lõpul ja 333. a eKr algul oli Aleksander juba vallutanud või kontrollis suuremat osa Väike-Aasiast. Ta suhtus lugupidamisega kohalikesse tavadesse, ei tõstnud makse, mida kohalikud elanikud ammust ajast maksid, ei muutnud mittekreeka piirkondades harjumuslikku kohalikku valitsemist, allutades selle ainult Makedoonia sõjaväeliste asehaldurite kontrollile. Kõikidesse nii sõjalisest kui ka poliitilisest seisukohast vajalikesse punktidesse paigutati Makedoonia garnisonid. Aleksander ületas Taurose mäheaheliku ja vallutas Süüria piiril Tarsose linna.
Kiliikias astus ta vastu Pärsia suurkuningale Dareios III-le, kelle üle Aleksander saavutas 333 eKr Issose lahingus täieliku võidu ning otsustas seejärel vallutada terve Pärsia impeerium. Pärsia armee riismed eesotsas Dareios III-ga põgenesid, Aleksandri kätte langes hiiglaslik saak: kogu rikas Pärsia laager ühes Dareiose välilossiga. Vangide seas oli Dareiose perekond: tema ema, naine ka kaks tütart. Issose lahingu tagajärjel Foiniikia linnad hakkasid Aleksandrile vastupanuta kapituleeruma. Tüüros, mis paiknes ranna läheduses kaljusel saarel, kuulutas enda neutraalseks ega avanud Makedoonia sõjaväele oma väravaid. 332 eKr, pärast Tüürose piiramist ja rüüstamist ning Gaza vallutamist kuulus aga kogu Vahemere idakallas Aleksandri võimu alla. Foiniikia ranniku hõivamise järel Pärsia Vahemere laevastiku, kus teenisid peamiselt foiniikia meremehed hakkasid makedoonlastele alistuma.
Pärast lüüasaamist ja perekonna kaotamist alustas Dareios III kahel korral Aleksandriga rahuläbirääkimisi, kuid tulemusteta. Aleksander teatas, et sõlmib rahu ainult sel tingimusel, kui Dareios loovutab talle kogu oma riigi ning tunnistab enda tema alamaks.
Pärast Tüürose vallutamist okupeeris Aleksander kogu Vahemere idaranniku ja suundus Egiptusse, mis talle vastupanuta alistus. Pärsia satraap võttis Aleksandrit pidulikult vastu ja andis talle üle aastal 332 eKr võimu ja riigikassa. Egiptuse preestrid kuulutasid Aleksandri vaaraoks. Egiptuses rajas ta Niiluse deltasse Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenismimaailma suurimaks metropoliks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu mujalegi, kuid ükski teistest ei saanud nii suureks ja edukaks kui Egiptuse oma.
Pärast Egiptuse vallutamist makedoonlaste poolt osutus kogu Vahemeri Pärsiast äralõigatuks, pärslaste sõjalaevastik, mis oli pärast Issose lahingut küll tunduvalt nõrgenenud, aga siiski takistas Aleksandri armeed Kreeka ja Makedooniaga regulaarselt sidet pidamast, kapituleerus nüüd täies koosseisus. Egiptuse alistamise järel algas sõja teine järk, mil Aleksander liikus Assüüriasse ja lõi seal 331 eKr Dareiose väge Gaugamela lahingus, Dareios põgenes ja tapeti järgmisel aastal oma lähikondlaste poolt. Aleksander vallutas aga põlised Pärsia alad ning pealinnad Babüloni, Elami, Susa ja Persepolise. 330 eKr allutas Aleksander Pärsia riigi põhiosa ja Meedia.
Ahhemeniididest valitsejad
- umbes 705 – umbes 675 eKr Achaemenes
- umbes 675 – 640 eKr Teispes
- 640–600 eKr Kyros I
- 600–559 eKr Kambyses I
- 559–529 eKr Kyros II Suur
- 529–522 eKr Kambyses II
- 521–486 eKr Dareios I Suur
- 486–465 eKr Xerxes I
- 465–424 eKr Artaxerxes I
- 424 eKr Xerxes II
- 424–423 eKr Sogdianus
- 423–404 eKr Dareios II
- 404–358 eKr Artaxerxes II
- 358–338 eKr Artaxerxes III
- 338–336 eKr Artaxerxes IV
- 336–330 eKr Dareios III
Elam ja Uus-Sumeri kuningriik ning Elam pärast 2000 a-t eKr
Kui gutilaste võim Sumeris ja Akkadis 21. saj lõpus lõppes, rajas Sumeri kuningas Ur-Namma (2112–2094) võimsa Uus-Sumeri suurriigi ning allutas kogu Mesopotaamia. Elam oli tol ajal nõrk. Ilmselt suutsid Ur-Namma ja ta poeg Šulgi kontrollida ka mõningaid Elami alasid (Хинц 1977, 79–80).
Sumeri võimu sai Elam eriti tunda siis, kui Sumeris tuli võimule kuningas Šulgi (2094–2047), Uus-Sumeri kõige hiilgavam ja võimsam kuningas, kes kontrollis Lähis-Ida Vahemerest kuni Pärsia laheni, nagu kunagi varem Naram-Su’en või Sargon I. Šulgi vallutas Susa piirkonna, kus asusid valitsema Uri linnast määratud asehaldurid, ning korraldas mitu retke ka Anšani elamiitide vastu (Хинц 1977, 79–81).
Šulgi[1] korraldas näiteks ehitustöid mitte ainult Sumeris ja Akkadis, vaid ehitas ka Susasse templi „oma isandale, jumal Inšušinakile“ ning tegi rikkalikke annetusi teistele Elami templitele. Šulgi oli nutikas poliitik ning ta hakkas oma valitsemise lõpus looma Elami palgasõduritest väeosi. Nende eesmärk oli tugevdada Sumeri garnisone ja armeeüksusi. Uus-Sumeri kuningad andsid oma sugulasi Elami valitsejatele naisteks, näiteks kuningas Šu-Su’en, Šulgi pojapoeg, andis ühe oma tütre kaasaks Anšani valitsejale. Nii sidusid Sumeri kuningad Elami valitsejaid oma dünastiaga (Хинц 1977, 79–80).
Olukord Lähis-Idas muutus, kui 2030. a paiku tõusis võimule viimane Uus-Sumeri kuningas Ibbi-Su’en. See auahne ja alguses edukas valitseja lõpetas äärmiselt nukralt. Kui läänest sisse tunginud lääne-semiidi päritolu amoriidi hõimud hakkasid hõivama Sumeri ja Akkadi linnu, reetis Isini linna asehaldur ja kindral akkadlane Išbi-Erra 2017. a oma kuninga ning kuulutas ennast „Isini kuningaks“. Temaga ühinesid veel mitu Ibbi-Su’eni asehaldurit, mis nõrgestas veelgi Uri võimsust ja Uus-Sumeri kuningriik hakkas lagunema. Seda asjaolu ei jätnud kasutamata elamlased, kes tungisid Sumerisse. Elamlaste retke saatis edu ning 2004. a eKr vallutasid ja rüüstasid Elami väed Uri, hävitades Uus-Sumeri riigi jäänused. Nad viisid kuningas Ibbi-Su’eni vangi Elamisse, kus too nähtavasti jõhkralt hukati (Дьяконов 1990, 10–11).
Nii võis Elami kuningas nautida võitu oma vana verivaenlase üle, kuna kontrollis Uri linna. Oma roll selles edus oli ka kuningas Šulgi loodud elami väeüksustel, kes reetsid Ibbi-Su’eni. Sumeri kuujumala Su’eni (Nanna) kuju, mis asus Uris, ja ka teised jumalate kujud viis Elami kuningas Anšani. Sumer kui riik kadus lõplikult maailma areenilt, sumeri keel aga suri tasapisi välja, jäädes üksnes kirjanduse ja teaduse keeleks.
Sellega Elami ja Mesopotaamia suhted siiski ei lõppenud. Sõjad jätkusid ka hiljem, 2. ja 1. at eKr. Elamit laastas ka Hammurapi, hiljem korraldasid elamlased omakorda ülimalt jõhkraid retki Babülooniasse.
1. at eKr tekkis Mesopotaamias Uus-Assüüria riik, mille ekspansionistlikule poliitikale ei suutnud vastu panna ka kunagi võimsad Babüloonia, Elam, Egiptus ja Urartu. Assüürlased vallutasid ja peaaegu hävitasid Elami 7. saj eKr. Elam tõstis Assüüria ikke vastu küll korduvalt pead, aga vähese eduga. Lõpuks aga kadusid poliitiliselt areenilt nii assüürlased, babüloonlased kui elamlased, olles 6. saj eKr kergeks saagiks pärslastele.
Täheldusi Pärsia riikluse tekkest ning pärsia kultuste ja zoroastrismi seostest judaismi, kristluse ja islamiga
Muistsed iraani hõimud kuulusid indoeurooplaste hulka, nagu ka muistsed kreeklased, roomlased, keldid, slaavlased või germaanlased. Seega leidub iraani keeltes, folklooris, mütoloogias ja usundis palju ühist nii India rahvaste kui ka eurooplastega. Muistsed iraanlased, kelle algkodu võis asuda Kesk-Aasias, olid Iraani aladel olemas juba 1. at alguses eKr. Seega pole täpselt teada, millisel ajal tulid nad Kesk-Aasiast Iraani. See võis aset leida kusagil 2. või 1. at vahetusel eKr (Дандамаев 1985, 5).
Esimene kindel teadaolev iraanlaste rajatud riik oli Meedia kuningriik Lääne-Iraani aladel kusagil 9.–8. saj eKr. Iraani päritolu meedialased vallutasid Lääne-Iraani ning ka pärslased sattusid nende võimu alla (Олмстед 2012, 48–53).
6. saj eKr sai Lähis-Ida kergeks saagiks pärslastele. Selleks ajaks olid nad juba õppinud assüürlastelt, babüloonlastelt, meedialastelt, elamlastelt ja teistel rahvastelt, kuidas riiki valitseda.
Nii kerkis esile esimene pärslaste suurriik ja seda riiki valitsesid kuningad Ahhemeniidide suguvõsast (558–330).[2] Ahhemeniidid olid Pärsia kuningate dünastia, mis sai alguse müütilisest tegelasest Ahhemenist, legendaarsest pärsia hõimude muistsest liidrist. Üks Ahhemeniididest, Kyros II Suur[3] (558–530) vallutas terve Lähis-Ida. Ta lõi võimsa impeeriumi, mis järgmised 220 aastat oli valitsev kogu tollaegses maailmas ja mis sai eeskujuks paljudele hilisematele impeeriumitele – Aleksander Suure, Partia, Rooma, Sassaniidide impeeriumiltee, hiljem juba ka Safaviidide suurriigile, Pahlavī dünastiale, mis valitses Iraanis 1925–1979 ja isegi tänapäeva Iraanile.
Ahhemenidiide dünastia tuntuim esindaja oli Dareios I (522–486 eKr). Ta oli suur vallutaja, reformaator, aga ka pärsia ametliku propagandaaparaadi tähtsamaid eestvedajaid. Propagandistlikke võtteid ja suurkuningluse ideoloogia elemente õppisid pärslased Assüüria ja Babüloonia impeeriumitelt, aga ka Elamilt (vt nt Widengren 1959; Westenholz 2000). Iraanlaste arhailine „imperialistlik mõtteviis“ kujunes mitme faktori koosmõjul – alates sellest, et iraanlased olid pikka aega vasallsõltuvuses mitmest suurriigist, kõige rohkem mõjuvõimsast Uus-Assüria impeeriumist (9.–7. saj eKr), mille eesotsas oli piiramatu võimuga, despootlik kuningas-väejuht, kes ühtlasi pretendeeris nii universumi valitseja, päikesejumala ja kangelase kui ka jumalate asehalduri staatusele maa peal.
Kui Dareios I sai kuningaks, algasid riigis mässud – ta kirjutab sellest oma „Behistuni raidkirja“ esimeses ja teises tulbas. Kohe alguses, 522. a eKr algasid ülestõusud Babüloonias ja Elamis. Babüloonias alanud rahutused osutusid Pärsia riigi jaoks väga ohtlikuks. Babüloonlane Nidintu-Bēl kuulutas rahvale, et ta on viimase Babüloonia kuninga Nabonidese[4] (556–539) poeg, ning võttis endale Babüloonia tuntud valitseja Nebukadnetsari nime, olles seega järjestikku kolmas Nebukadnetsar. Üllataval moel toetas peaaegu terve Babüloonia usurpaatori pretensioone Babüloni troonile. Pärslastel õnnestus vallutada Babüloonia ja kukutada kuningas. Kuid siis tõusid üles Pärsia, Sattagüüdia, Meedia, Partia, Elam, Egiptus jt. Algas raske ja verine võitlus, mis nõudis Dareioselt ning tema toetajatelt kõiki jõupingutusi, et hoida ära impeeriumi hävingut. Ka Pärsias oli ohtlik ülestõus, mis algas 522. a sügis-talvel ja mida juhatas Vahyazdata (vt Behistuni raidkiri, tulp IV, 26–28[5]), kes nimetas ennast kuningas Kyrose II (558–530) pojaks Bardijaks. Alles suvel 521. a suutis Dareios I võita Vahjazdata[6] armee ja ta vangistada. Dareios pidi võitlema veel Fravartišega, kes kontrollis Assüüriat, Meediat, Armeeniat, Partiat ja Hürkaaniat. Ka selle suure ülestõusu surus Dareios edukalt maha. Kuid taas tõusis üles Babüloonia, kus oli võimul uus usurpaator Nebukadnetsar (IV), kes samuti väitis, et ta on Nabonidese poeg. Dareios oli sunnitud taas vallutama Babüloni ja teised Babüloonia linnad 521. a eKr (Дандамаев 1985, 85–100).
Pärast kõikide ülalmainitud mässude edukat mahasurumist alustas Dareios I oma vallutuspoliitikat erinevates suundades ja laiendas edukalt impeeriumi piire. Suur vallutaja tegi retke sküütide vastu (ajavahemikul 516–512 eKr), tegi vallutusi Indias, Traakias ja ka Makedoonias. 522. a eKr langes Pärsia võimu alla Samose saar, 516. a eKr Hiose saar. Traakiast ja Makedooniast said 512. a eKr Pärsia impeeriumi provintsid. 5. saj eKr leidsid aset Kreeka-Pärsia sõjad, mis algasid ülestõusuga Ioonias (499–494 eKr). 494. a eKr hõivasid pärslased mässulise Mileetose linna. Siis otsustas Dareios I vallutada ka Mandri-Kreeka. Algas sõjategevus linnriikidega nagu Ateena ja Sparta. Selles sõjas osutusid kreeklased edukateks. 490. a eKr suutsid kreeklased võita Maratoni lahingus pärslasi. 486. a eKr Dareios I suri ja ta maeti hauakambrisse Naqš-i-Rustamis (Дандамаев 1985, 112–133).
Olles usurpaator, katsus Dareios I oma võimu tugevdada. Esiteks sõjaliselt, surudes maha kõik mässulised ja olles selles edukas. Teiseks, kõrvaldades kõik võimalikud konkurendid, ka selles oli ta edukas. Kolmandaks, olles küll Ahhemeniid, aga siiski ebaseaduslik usurpaator, abiellus ta Ahhemeniidide impeeriumi rajaja Kyros II tütre Atossaga. Lisaks lasi ta koostada hiigelsuure bareljeefi[7] koos kolmekeelse (akkadi, vana-pärsia ja elami) raidkirjaga kohas, mis on nüüd tuntud Behistunina (vt Sazonov 2012, 27–44).
Behistuni raidkirjast üldisemalt, selle ülesehitusest ja struktuurist
Bisitun ehk Behistun paikneb muistse Meedia riigi (tänap Lääne-Iraani) aladel, täpsemalt asub see Kermanšahist Hamadani viival teel. Tuntud Behistuni mäel on üle 100 meetri kõrgusel kivisse raiutud Dareios I bareljeef koos raidkirjaga, mida erialakirjanduses nimetatakse Behistuni raidkirjaks. See on monumentaalne ja kaugele paistev muistis kõrgusega 7 meetrit ja laiusega u 22 meetrit. Muidugi on bareljeefi keskse isikuna kujutatud kuningat, keda näidatakse jumala Ahura Mazda protektsiooni all olevana. Kuningat on kujutatud loomulikus suuruses, krooniga peas, ning tema parem käsi on palves pööratud jumal Ahura Mazda[8] poole, mis näitab kuninga jumalakartlikust; vasaku käega toetub ta aga vibu peale. Kuninga ees seisavad üheksa kuningat ja klannijuhti, kelle käed on kinni seotud, kaelas nöör. Dareios I seisab kümnenda kuninga surnukeha peal (Weissbach 1911, XII; Дандамаев 1985, 98–103; Олмстед 2012, 137–139).
Bareljeefil asub ka jumal Ahura Mazda, kes ulatab oma vasaku käe Dareiosele, andes sümboolselt talle kuningluse, ja kes õnnistab parema käega kuningat. Vasaku jalaga tallab Dareios lamavat maagi Gaumatat, kelle Dareios kukutas troonilt 522 a eKr. Seejärel on kujutatud veel kaheksat suurt mässajat ja sakide juht, kes ei tahtnud Dareiosele alluda. Dareios võitis nad ja allutas oma võimule. Kuninga selja taga seisavad ka kaks tema sõjameest.
Raidkiri on kõige pikem vana-pärsiakeelne tekst, mis on säilinud, selles on 414 rida ja vana-pärsiakeelses versioonis kokku viis tulpa. Kuid akkadi- ja elamikeelses tekstis on vaid neli tulpa. Viies vana-pärsiakeelne tulp on hiljem juurde kirjutatud.
Behistuni raidkirja kompositsioon on üsnagi lihtne – see koosneb vaid kolmest osast. Alguses on sissejuhatus, kus on ära toodud Dareios I genealoogia. Teises osas mainitakse ajaloolisi sündmusi, mis on tema ajal aset leidnud. Behistuni raidkirja järelsõnas palub kuningas Ahura Mazda õnnistust kõikidele neile, kes kavatsevad raidkirja kaitsta, ja needusi nendele, kes kavatsevad raidkirja hävitada või mingil moel kahjustada (Дандамаев 1985, 98–103).
Raidkirja eesmärk, otstarve ja ideoloogiline taust
Kuigi Dareios I oli pärit Ahhemeniidide[9] kuninglikust suguvõsast, mis valitses Pärsia impeeriumi alates Kyros II-st, oli ta usurpaator, kes haaras võimu ebaseaduslikult. Seetõttu lasigi ta koostatada Behistuni raidkirja, eesmärgiga ülistada oma võitu vaenlaste ja mässajate üle ning legitimeerida oma võimu. Samuti üritas ta teha nii, et selle raidkirja sisu oleks saanud teatavaks kõikidele tema kuningriigi alamatele. Dandamajevi väitel oli tekst tõlgitud ka paljudesse teistesse keeltesse. Tõepoolest avastasid arheoloogid XX saj alguses Elefantiine saarel papüüruse sama teksti fragmendiga aramea keeles. Lisaks leiti 1899. a Babülonis, endises Nebukadnetsar II palees kivitükk, mis osutus Behistuni raidkirja fragmendiks (Дандамаев 1985, 98).
Selles ülimalt propagandistlikus raidkirjas loetleb Dareios I oma esivanemaid, alates Ahhemenist, poolmüütilisest Ahhemeniidide dünastia rajajast.[10] Behistuni raidkirja I tulp käsitleb Dareios I valitsemisele eelnenud aastat ja tema valitsemise algust – seega 522. a algusest kuni selle lõpuni.
Raidkirja algus, read 1–11 käsitlevad Dareiose titulatuuri ja genealoogiat, kus ta toonitab, et ta pärineb Ahhemeniidide kuninglikust suguvõsast, kes valitsesid Pärsias juba ammu ja kes said suurkuningateks ja impeeriumi valitsejateks alates kogu Lähis-Ida vallutanud Kyros II-st ning tema pojast Kambysesest (530–522), kes vallutas 525 eKr Egiptuse. Kuna aga Dareios ei maini ei Kyrost ega Kambysest oma suguvõsas, küll aga Ahhemeni oma esiisana, siis võib järeldada, et ta polnud nende lähedane sugulane, vaid kuulus Ahhemeniidide kõrvalharusse.
Behistuni raidkirja alguses (read 1–2) loetleb Dareios I oma suuremas osas Mesopotaamia päritolu tiitleid, s.h leidub ka koguni Akkadi kuningate tiitleid 24.–23. saj-st eKr. Dareios kirjutab: „Mina olen Darayavauš, suurkuningas, kuningate kuningas, Pärsia (Parsa) kuningas, maade kuningas, Hystaspese poeg, Arsamese poeg, Ahhemeniid“.[11]
Dareios nimetab ennast „suurkuningaks“ ja „(kõikide) kuningate kuningaks“, kopeerides muistsete Assüüria ja Babüloonia valitsejate tiitleid. See on üks kõige esimesi ja tähtsamaid tekste Iraani riikliku ideoloogia kujunemise seisukohast. Ahhemeniidide kuninglusele on appelleerinud hiljem nii mitmedki Iraani valitsejad. Dareios soovis olla pantokraator ehk „kõiksuse valitseja“, „kuningate kuningas“, nagu olid ta eelkäijad Assüürias ja Babüloonias, ning ka Kyros II. Pantokraatori motiiv on tuntud samuti Vanas ja Uues Testamendis ning Koraanis. Näiteks Vanas Testamendis on kirjas (Tn 2:37): „Sina, kuningas, oled kuningate kuningas, kellele taeva Jumal on andnud kuningriigi, võimu, vägevuse ja au“.
Koraanis aga leiame sellise koha (1. suura): „Kiitus Jumalale, maailmade Isandale, armulisele, heldele, viimse kohtupäeva kuningale“ (H. Udami tõlkes, Koraan, 14).
Soome assürioloog Simo Parpola kirjutab: „As rulers of the universe, the „great gods“ were similar in rile and function to the gnostic archons (litterary, „rulers“), who were in turn essentially equivalents of the Jewish and Christian „archangels““ (Parpola 2000, 180). Samuti oli zoroastristide jumal Ahura Mazda kõiksuse valtseja, kõikvõimas looja, sarnane kristlikule jumalale, keda ladina keeles nimetati Deus ja heebrea keeles Adonai.[12] Allāh esineb Koraani lõpus „Palves lugemiseks Koraani lõpetamisel“ kui „kõikide maade isand“ (Koraan, 360). Peatuksime sellel viimasel epiteedil „kõikide maade isand“. Vana-pärsia keeles on olemas kuninglik epiteet xšāyaθiya dahyūnām – „maade kuningas“, mis on laenatud Mesopotaamiast, kuna juba Sumeris 24. saj eKr kasutati epiteeti lugal-kur-kur-ra – „kõikide maade kuningas“ (RIME 1, E.1.14.20.1, 436).
Selle sumerikeelse epiteedi teine variant on EN KUR.KUR(hia) – „kõikide maade isand“. EN.KUR.KUR(hia)[13] või selle akadikeelne vaste bēl mātāti, mida kasutati Babüloonia peajumal Marduki puhul, on oma sisult ja vormilt sama mis kaks ülejäänud universaalset akkadikeelset tiitlit šar kiššatim „universumi kuningas“ ja šar kibrātim arba’i „nelja ilmakaare kuningas“. Andreas Johandi kirjutab oma artiklis (2012, 171): „In this text the Sumerian title lugal-kur-kur-ra („king of all the lands“) appears. In the Sumerian texts it was used as a title of the gods Enlil and An. The title could be a distant predecessor of the Old Persian title xšāyaθiya dahyūnām („king of countries“)“. Veel üks Assüüria ja Babüloonia kuningate epiteet „kuningate kuningas“ (šar šarrani) on oluline ja esineb ka Taanieli raamatus (Schäfer 1974, 26; vt Tn 2:37 ja Hs 26:7). Sellega sarnased või lausa sünonüümsed on järgmised tiitlid bēl bēlē – „kõikide isandate isand“ ja malīk malikī – „kõikide vürstide vürst”. Vana-pärsia keeles on selle vasteks xšāyaөiya xšāyaөiyānām ja elami keeles sunkuk sunkukipinna.[14] Pärsia kuningad Sassaniidide suguvõsast toonitasid, et on Ahhemeniidide järeltulijad, ehkki nad muidugi polnud nende järeltulijad, kuid Sassaniidide suguvõsa oli siiski saanud alguse sealtsamast, Persepolise linna kandist, mis oli kunagi Ahhemeniidide pealinn. Sassaniidide kuningad alates Ardašir I-st (224–241 pKr) nimetasid ennast järgmiselt: šāhān šāh Ērān ud-Anēran – „kõikide Iraani ja mitte-Iraani kuningate kuningas“ (Wiesehöfer 2005, 53–54). Kas siin näeme pärsia või pärsia-mesopotaamia mõjutusi? Võimalik, et jah.
Avesta
Avesta[15] on, lühidalt öelduna, kõige püham raamat zoroastristide jaoks. Pole teada, mida tähendab sõna Avesta. Sõna osad pärinevad erinevatest ajastutest ning need erinevad märgatavalt ka vormi ja sisu poolest. Oletatavasti juba 6.–4. saj eKr oli olemas esimene Zoroastri õpetuse terviktekst. See pandi kirja pärgamendile, töödeldud härjanahale, ja asus Iraanis, muistses Persepolise linnas Pärsia kuninga lossis. Kuid esimese Avesta versiooni hävitas 330. eKr Aleksander Suur Persepolise linna vallutamise ja põletamise, s.h ka suure Pärsia kuningate raamatukogu põletamise käigus. Alles mõni sajand hiljem tehti katse taastada esialgne Avesta. Uus Avesta tekst oli pandud kirja aramea kirjas, mis aga ei kajasta vokaale. Rääkides Avestast, ei tohi unustada, et kultuslik avesta keel on üks muistsemaid säilinud kirjalikest iraani keeltest. Ka tänapäeval kasutavad zoroastristid Iraanis ja Indias avesta keelt kultuslik keelena. Avesta sõnad on tugevasti mõjutanud pärsia jt iraani keeli. Tänapäeva pärsia keeles on palju avesta päritolu sõnu, nt kasvõi sõna behešt, tähendades „paradiisi“.
Zoroastrism
Tasub ehk mainida mõne sõnaga, et iraanlaste poolt loodud monoteistlik religioon, mida me teame zoroastrismi nime all, on tegelikkuses maailma vanim monoteistlik usund. See tekkis tuhandeid aastaid tagasi Iraani aladel ja on religioonina üks huvitavaimaid fenomene. Ilmselt on tegemist usundiga, mis on kõige rohkem inimkonda mõjutanud. Oletatakse, et mitmed tähtsad nähtused, nagu näiteks ülestõusmine, inimkonna lunastaja või apokalüpsis, tulid ilmselt kristlusesse zoroastrismist. Viimane mõjutas teatud määral isegi muistset kreeka filosoofilist mõtet ja antiikfilosoofia arengut (Бойс 1994, 11).
Zoroastrismi rajajaks peetakse prohvet Zoroastrit. Erinevate allikate kohaselt dateeritakse ta eluaastad lausa 2. aastatuhandesse eKr, kõige hiljem aga 6. sajandisse eKr. Usundi õpetuse kohaselt on Ahura Mazda peajumal ning maailma ja inimkonna looja (tõlkes tähendab „Hea Mõte“). Temale vastandub kurjust kehastav jõud Ahriman („Kuri Vaim“). Need kaks, oma loomult erinevat jõudu ehk teisisõnu „headus“ ja „kurjus“ võitlevad omavahel. Selline dualistlik idee esineb ka teistes suurtes monoteistlikes religioonides. Nt on Ahura Mazda ja Ahrimani vastasseisuga mingil määral võrreldav Jumala ja Saatana vastasseis kristluses.
Järelsõna
Lõpetuseks aga tahaksin mainida, et kahtlemata on Idamaad tugevasti mõjutanud Läänemaailma, ning siin on just tuntavat rolli mänginud zoroastrism ja ka teised iraani päritolu kultused nagu Mithra jne. Iraanist ja Idamaadest laiemalt levis Mithra kultus Rooma ja eelkõige oli see seotud roomlaste vallutustega Idamaades. Jaan Lahe sõnul „Rooma keisririigis tekkisid Mithra müsteeriumid, mis levisid erakordselt ulatuslikul alal ja leidsid endale rohkesti poolehoidjaid, ehkki vaieldakse selle üle, kuidas tuleks mõista Iraani Mithra kultuse ja Rooma Mithrase müsteeriumide omavahelist suhet“ (Lahe 2005, 12). Mithraisimi baasil tekkis Roomas idee keisrist kui „Võitmatust päikesest“ ehk Sol Invictus (Lahe 2005, 18–19). Nagu on näha, levis päikesejumala idee muistsetest Idamaadest ka läände – Rooma. Nii zoroastrtism, mithraism kui ka Mani õpetus, aga ka teised ida kultused ja religioonid jätsid tugeva jälje Õhtumaade tsivilisatsiooni kujunemisele. Siiski pole zoroastrismi mõju monoteistlikele usunditele nagu judaism, kristlus ja islam lõplikult välja selgitatud.
