Sissejuhatus
Eesti liikumine taasvabanemise poole on tihedalt seotud looduse ja keskkonnakaitse küsimustega.1986. aastal tuli ilmsiks Nõukogude Liidu Väetiseministeeriumi kavatsus asuda Eestis, Virumaal, fosforiiti kaevandama. Nõukogudemaa hiigelmajandus vajas väetist kiratsema kippuva põllumajanduse turgutamiseks. See, mis oli Nõukogude valitsusele vaid tilluke lapike riigikaardi loodeservas, oli ainutunnistatud kodumaa ning elupaik Eesti rahva jaoks.
Kaevanduste rajamisega Toolses, Rakvere lähistel ja eriti Kabalas oleks kaasnenud paratamatult keskkonnasaaste, muutused veerežiimis, tõsine reostusoht Kunda ning Pada jõgedes, puistangutesse sattuva diktüoneemakilda isesüttimine jpm. Suurkaevanduste teenindamiseks oleks Virumaale kolinud tuhandeid uuselanikke kogu Nõukogude Liidust ja eestikeelse ning –meelse elanikkonna osakaal oleks Rakverest ida poole muutunud tähtsusetuks.
Inimesed asusid kavandatavate kaevanduste vastu protestima, algas nn fosforiidisõda. Eelkõige arutati asja isekeskis, kuid üha enam astus avalikkus oma arvamuse avaldamiseks üles. Sõna võtsid teadlased, keskkonnakaitsjad, ajakirjanikud, ühiskonna- ja poliitikategelased. "Fosforiidivastased" aktsioonid haarasid eriti kaasa noori. Nn „vale” arvamuse esitamine ei olnud nõukogude režiimi tingimustes sugugi ohutu. Sellele ajastule kohaselt järgnesid ebasoosing, ülekuulamised ja koguni kehvastimagatud ööd kinnimajades.
Tärkava kodanikeliikumise koordineerimiseks ja toetamiseks tekkis Eesti Roheline Liikumine kui üks kodanikualgatusel põhinevaid keskkonnaorganisatsioone. Nii näiteks olid rohelised jalgrattaretke „Kuidas elad, Virumaa?” algatajaks 1988. aastal ja keskkonnateemalised rattaretked toimuvad tänaseni.
Fosforiidisõja tulemusena pidid Nõukogude liidu ametkonnad, otsusetegijad Tallinnas ja Moskvas hakkama arvestama Eesti rahva arvamuse ja tahtega. Rahva võit fosforiidiküsimustes oli üks Eesti taasiseseisvumise algsündmusi.
Millised on tänapäeval inimeste võimalused avaldada oma arvamust ning tahet keskkonnateemadel ning kuidas seda paremini teha?
Õpieesmärgid
Selle peatüki lõpuks teate,- millised on kodanikuaktiivsusele tuginevad loodus- ja keskkonnakaitselised suundumused ning meetmed;
- millised on kodanikuaktiivsusel põhinevad tegevusvõimalused.
Ühiskonna kolm sektorit
Ühiskonna kolm koostoimivat sektorit on:
b) vabatahtlik tegevus, kus kodanikualgatust viiakse ellu vabatahtlikkuse alusel, sageli peale oma päevatööd mõnes asutuses.
Kolmandas sektoris tegutsevate organisatsioonide vormideks on mittetulundusühing (MTÜ), sihtasutus (SA) ja seltsing – kõiki kolme võib nimetada ka ühe sõnaga mittetulundus-, kodaniku- või vabaühendusteks. Sõna "mittetulundus" ei tähenda seda, et ühingud ei tohiks teenida tulu, koguda annetusi vms, vaid kogu saadud tulu tohib kasutada üksnes ühingu eesmärkide elluviimise huvides.
Eestis on loodud sadakond suuremat või väiksemat keskkonnaorganisatsiooni. Oma iseloomult ja ülesannetelt on neid mitmesuguseid. Mõned organisatsioonid ühendavad sarnaste huvidega inimesi, pakkudes võimalust omavahel suhelda ning tegelda ühisel huvialal nagu näiteks botaanika, ornitoloogia, kodu-uurimine jms. Teised võtavad enda korraldada ja kanda teatud ülesandeid nagu näiteks inimeste keskkonna-alane teavitamine, mõne taime- või loomaliigi kaitse eest seismine, kodutute loomade eest hoolitsemine jpm. Mõjukamad ühingud hoiavad silma peal tähtsamate otsuste tegemisel, analüüsides nende võimalikku keskkonnamõju ning öeldes sõna sekka neile sobival ja võimalikul viisil. Suurem osa vabaühenduste tegevustest tehakse ära vabatahtliku tööna.
- Avalik ehk riiklik sektor, mis tegeleb üldiste ja rahvuslike hüvede kaitsmise, vastavate poliitikate kujundamise, seadusandluse ja muu sellisega nii üleriigilisel kui kohalikul tasandil. Sinna kuuluvad riigi- ja omavalitsusasutused ning avalik-õiguslikud institutsioonid
- Ärisektor, mis tegeleb kasumi tootmisega ettevõtluse kaudu. Selliste ettevõtete nimetusi täiendavad sageli lühendid AS (aktsiaselts), OÜ (osaühing) jms
- Nn kolmas sektor, mis on omakorda jaguneb kaheks:
b) vabatahtlik tegevus, kus kodanikualgatust viiakse ellu vabatahtlikkuse alusel, sageli peale oma päevatööd mõnes asutuses.
Kolmandas sektoris tegutsevate organisatsioonide vormideks on mittetulundusühing (MTÜ), sihtasutus (SA) ja seltsing – kõiki kolme võib nimetada ka ühe sõnaga mittetulundus-, kodaniku- või vabaühendusteks. Sõna "mittetulundus" ei tähenda seda, et ühingud ei tohiks teenida tulu, koguda annetusi vms, vaid kogu saadud tulu tohib kasutada üksnes ühingu eesmärkide elluviimise huvides.
Mida keskkonnaorganisatsioonid teevad?
Eesti on demokraatlik riik, kus inimestel on õigus avaldada oma arvamust. Lisaks oma üksikarvamusele saavad inimesed ühiskonnas kaasa rääkida valitsusväliste organisatsioonide ehk kodanikeühenduste kaudu, mis riigi- ja erasektori kõrval moodustavad nn. kolmanda sektori.Eestis on loodud sadakond suuremat või väiksemat keskkonnaorganisatsiooni. Oma iseloomult ja ülesannetelt on neid mitmesuguseid. Mõned organisatsioonid ühendavad sarnaste huvidega inimesi, pakkudes võimalust omavahel suhelda ning tegelda ühisel huvialal nagu näiteks botaanika, ornitoloogia, kodu-uurimine jms. Teised võtavad enda korraldada ja kanda teatud ülesandeid nagu näiteks inimeste keskkonna-alane teavitamine, mõne taime- või loomaliigi kaitse eest seismine, kodutute loomade eest hoolitsemine jpm. Mõjukamad ühingud hoiavad silma peal tähtsamate otsuste tegemisel, analüüsides nende võimalikku keskkonnamõju ning öeldes sõna sekka neile sobival ja võimalikul viisil. Suurem osa vabaühenduste tegevustest tehakse ära vabatahtliku tööna.
Kuidas riik ühendustega suhtleb?
Riik omalt poolt peab arvesse võtma avalikkuse arvamust. Ühenduste esindajaid tuleb kaasata seaduste väljatöötamisse ja sel eesmärgil korraldatakse ümarlaudu, kohtumisi jms. Kuna tänaseks on Eestis sadakond looduse- ja keskkonnaorganisatsiooni, siis on need riigiga ladusama suhtlemise huvides loonud Eesti Keskkonnaorganisatsioonide Koja (EKO). Koja liikmed esindavad riigi ees teisi keskkonnaorganisatsioone, võtavad sõna riigi olulistel keskkonnateemadel, kohtuvad perioodiliselt keskkonnaministriga ja palju muud.
Mida ühingud teevad?
Ühe enam häirib mõtlevaid inimesi Eestis toimuv arutu linnujaht (joonis 4.3.9.1.). Igal sügisel saabub siia välismaalt tuhandeid jahituriste, kes võtavad raha eest osa veelindude massilisest laskmisest. Selliseid tapatalguid soosivad leebed jahiseadused, mille muutmisest pole teatud osapooled huvitatud. 2017. aasta sügisel töötas Eesti Ornitoloogiaühing välja ettepaneku veelindude arutu tapmise lõpetamiseks, soovitades paika panna iga jahilinnuliigi küttimise mahud, seada ülempiir küttida lubatud lindude arvule ning kehtestada maksimaalne ühe päeva jooksul kütitavate lindude arv jahipidaja kohta. Näidates, et küsimus läheb korda paljudele inimestele kogus ühing oma seisukoha toetuseks rohkem kui 2500 allkirja ja Riigikogu oli kohustatud ettepaneku menetlusse võtma. Aeg näitab, mis edasi saab.
"Teeme ära!" on 2008. aastal algatatud üle-eestiline koristusaktsioon, mis nüüdseks on saanud rahvusvahelised mõõtmed (joonis 4.3.9.2.). „Teeme ära!” ei ole üksnes prügikoristuskampaania. Eestis on lisaks korraldatud veel mõttetalguid, külatalguid jpm.
Joonis 4.3.9.3. Pildid Kadrina Keskkooli konnatalgutest
Alates 2012. aastast korraldatakse Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel aktsiooni „Konnad teel(t)”. Igal kevadel päästetakse vabatahtlike abiga autorataste alt 15-20000 kudemisrändele asunud konna, aidates need üle maanteede (joonis 4.3.9.3.).
Põhitegevuseks on koduta jäänud kassidele uute püsivate kodude leidmine. Aasta jooksul leiab uue kodu keskmiselt 500 kassi. Oma tegevusega soovib ühing vähendada kodutute loomade arvu Tallinna tänavatel ning tõsta eelkõige laste ja noorte lemmikloomapidamise kultuuri. Ühing levitab teadmisi lemmikloomapidamisest ja sellega kaasnevast vastutusest.
Alates 2012. aastast korraldatakse Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel aktsiooni „Konnad teel(t)”. Igal kevadel päästetakse vabatahtlike abiga autorataste alt 15-20000 kudemisrändele asunud konna, aidates need üle maanteede (joonis 4.3.9.3.).
Hooli ja aita kiisu koju!
MTÜ Kassiabi soovib vähendada hulkuvate kasside arvu tänavatel ja aidata kaasa lemmikloomapidamise kultuuri paranemisele Eestis.Põhitegevuseks on koduta jäänud kassidele uute püsivate kodude leidmine. Aasta jooksul leiab uue kodu keskmiselt 500 kassi. Oma tegevusega soovib ühing vähendada kodutute loomade arvu Tallinna tänavatel ning tõsta eelkõige laste ja noorte lemmikloomapidamise kultuuri. Ühing levitab teadmisi lemmikloomapidamisest ja sellega kaasnevast vastutusest.
Lindude rehabilitatsioonikeskus
Naftareostuse korral on kõige enam ohustatud merelinnud. 2008. aastal tabas Lääne-Eesti rannikut tõsine naftareostus, mille likvideerimisele tõttasid kümned vabatahtlikud. Selle sündmuse tulemusena loodi lindude rehabilitatsioonikeskus (joonis 4.3.9.4)