Psühhoanalüüsi teooria kohaselt on enamik inimese käitumisest määratud psüühikasiseste jõudude poolt. Isiksusetuumaks on konfliktsed teadvustamata tungid, mis tähendab, et suurem osa inimese motivatsioonist pole teadvustatud. Motivatsioonilised jõud kujunevad eelkõige lapsepõlvekogemuse ja sotsialiseerumise põhjal.
Psühhoanalüüsi teooriale pani 1895. aastal aluse Sigmund Freud teosega "Uurimusi hüsteeriast". Järgnenud enam kui sajandi jooksul on psühhoanalüüs arenenud erinevate autorite töö läbi küllaltki erinevatesse suundadesse ja Freudi tööde roll tänapäevases psühhoanalüüsi teoorias sellevõrra vähenenud. Teoreetilised erinevused seisnevad peaasjalikult erinevate aspektide suuremas või vähemas tähtsustamises. Olulisemate psühhoanalüütiliste teoreetikutena võiks mainida Jacques Lacan'i, kes põimib ühte keeleteaduse ja väidetavalt päris-freudistliku psühhoanalüüsi, Melanie Kleini, kes uuris inimese suhteid teda ümbritsevate reaalsete ja temas sisalduvate psüühiliste objektidega ja nende suhete kujunemist, ning Gilles Deleuze'i ja Félix Guattari, kelle poolt arendatud skisoanalüüs püüab eemaldada sellest perekonnadraama elemente. Mitmed Freudi õpilased ja kolleegid (Alfred Adler, Carl Gustav Jung, Erich Fromm jt) arendasid Freudi ideedest lähtudes oma käsitlusi ja teooriaid.
Psühhoanalüüsi teooriale tuginevad ka paljud psühhoteraapia vormid.
Psühhoanalüüsi praktiseeritakse Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides, Ladina-Ameerikas ja Suurbritannias. Mitmed kriitikud seavad psühhoanalüüsi teaduslikkuse kahtluse alla (vt Psühhoanalüüs#Kriitika).
Klassikaline (freudistlik) psühhoanalüütiline teooriaRedigeeri
Allolev teoreetiline ülevaade esitab psühhoanalüüsi põhijooned "klassikalise psühhoanalüüsi" järgi, mis lähtub eelkõige Freudi töödest ning mis on omaks võetud ja rakenduses rahvusvaheliste psühhoanalüütikute organisatsioonide poolt. Samas tuleb võtta arvesse, et psühhoanalüütiline teooria on freudismist palju ulatuslikum. Freudi tööd moodustavad psühhoanalüüsi teooria arengu esimese etapi.
Freud arendas oma teooriat pidevalt edasi ja aja jooksul mõningad tema seisukohad muutusid.
Klassikalise psühhoanalüüsi aluseks on viis aspekti.
Põhialused
Psüühika topograafiline käsitlus
Psühhoanalüüsi kohaselt asuvad psüühilised fenomenid erinevatel teadvustatuse astmetel:
teadvuses (psüühika pealispinnal)
eelteadvuses (teadvuse piirimaal)
alateadvuses (Saksa k. Unbewusste, Inglise k. Unconscious )(vahel ekslikult tõlgitud ka mitteteadvuseks või teadvustamatuks. psüühika sügavamates, otseselt ligipääsmatutes kihtides. See ei ole mitteteadvus, sest see on osa teadvusest ja see ei ole teadvustamatu, sest seda on võimalik teadvustada. Psühhoanalüüsi ülesanne ongi teadvustada alateadlikke konflikte, et siis saaks oma käitumist muuta.)
Alateadvus on psüühika teadvustamata osa, mis siiski oluliselt määrab inimese käitumist. Freudi arvates on enamik inimese igapäevakäitumisest motiveeritud alateadlike jõudude poolt. Oluline on dünaamiline alateadvus või nagu Freud ütles, "päris" alateadvus – see osa meie teadvusest, mida me saame vaid suurte pingutustega teadvustada, sest teadvustamist takistavad mingid sisemised jõud.
Freud eristas alateadvuses kahte erinevat tasandit. Protsesse, mis on kirjeldatavad kui alateadlikud ja mida nimetatakse tänapäeval eelteadvuseks ning "päris alateadvust".[1]
Teadvuse erinevad tasemed, püstkriipsud on "tsensoriteks" nende vahel
Repressioon ehk väljatõrjumine on mehhanism, mille abil ebameeldivad mõtted, soovid, tunded ja mälestused tõrjutakse alateadvusse. Kuigi nad ei ole seal teadlikud, mõjutavad nad siiski käitumist ning otsivad avaldumist varjatud ja moonutatud kujul. Tõrjutakse seda, mida on kas liiga valus meenutada, moraalselt laiduväärne,
enesehinnangut alandav või liiga suuri nõudmisi esitav.
Isiksuse mudel
Psühhoanalüüsi kohaselt koosneb isiksus kolmest funktsionaalsest osast. Teisiti öeldes on inimeses kolm motiveerivat jõudu.
Miski (saksa k. Es, inglise k. Id) on isiksuse esmane süsteem, sünnipärane psüühiline reaalsus. Miski on samastatav bioloogilistetungidega; sealt pärinevad primitiivsed ihad ja soovid. Miski on ühtlasi ka energiaallikas ning seotud füsioloogiliste protsessidega. Miski lähtub mõnuprintsiibist: pinged tuleb kohe lahendada ning saada rahuldus.
Peamised tungide grupid on seotud seksuaalsuse ja agressiivsusega. Oma hilisemates teostes nimetas Freud nad ümber elu- ja surmatungideks (Eros ja Thanatos). Seksuaaltungi energiat nimetatakse libiidoks.
Freud eristas kaht mõtlemistüüpi: primaar- ja sekundaarprotsessilist mõtlemist.
Primaarprotsessid ei arvesta reaalsust ega loogikat; tegelikkust asendab fantaasia, soovmõtlemine. Selline mõtlemine on väga kiire ja liikuv, samaaegselt võib toimuda mitmeid primaarprotsesse. Täiskasvanud inimesed kasutavad primaarprotsessilist mõtlemist pidevalt, kuid see toimub alateadvuses ja jääb teadvustatud mõtlemise varju. Täiskasvanutel näeme me primaarprotsesslist mõtlemist unenägudes, loomingulises inspiratsioonis või psühhootilistes seisundites. Freudi arvates on see mõtlemistüüp valdav imikute psüühikas.
Sekundaarprotsessid järgivad traditsioonilisi loogikareegleid; ideid hinnatakse sisuliselt ja loogiliselt, mitte emotsionaalselt. Et ideed seonduvad järjestikku, on selline mõtlemine aeglasem.
Mina (saksa k. Ich, inglise k. Ego ) on isiksuse keskus, mis tegeleb adekvaatse suhtlemisega, tajumise, tõlgendamise ja tegutsemisega. Mina on puhver Miski ja välismaailma vahel, lähtudes reaalsusprintsiibist. Mina ohjeldab tungide energiat, kuni vajaduste rahuldamine on võimalik ja sobiv ega ohusta indiviidi ja sotsiaalset keskkonda. Mina kujunemisest lapsepõlves annab tunnistust võime rahuldust edasi lükata. Mina otsustab, milliseid vajadusi ja millisel viisil rahuldada.
Mina ülesanded on tungide kontroll, regulatsioon ja kaitse; reaalsusega suhtlemine, tunnetus, reaalsuse testimine; tegutsemine, suhete loomine ja süntees.
Ülimina (saksa k. Über-Ich, inglise k. Super-Ego ) on sisemine kultuurinormide ja -väärtuste kogum, mis omandatakse vanematelt ja teistelt olulistelt inimestelt. Ülimina kujuneb välja kõige hiljem, asendades vanemate kontrolli enesekontrolliga.
Ülimina on sarnaselt miskiga ebaratsionaalne. Kui mina tahab naudingut vaid sobivate võimaluste tekkimiseni edasi lükata, siis ülimina tahab seda täielikult tõkestada. Ülimina peamine emotsioon on süütunne.
Esialgu oletas Freud, et ülimina kujuneb välja vanemlikest nõudmistest. Hiljem leidis ta, et ülimina on pigem vanemate vastu tekkinud agressiooni sissepoole pööramise tulemus. Ülimina on sisemine agressor ja karistaja. Tugev ülimina tekib suurte vanemlike nõudmiste tõttu, sest tekkinud agressioon on tugev ja selle väljendamine pole võimalik. See võib tekkida nii liiga rangete kui ka liiga heade vanemate puhul.
Psühhodünaamika
Kõik psüühilised fenomenid on vastandlike jõudude koosmõju tagajärg. Inimese käitumine ja tema motivatsioonid on aktiivsed, energiaga laetud ning muutuvad pidevalt. Kuna isiksuse struktuuri osad on oma loomult vastandlikud, on pidev sisekonflikt inimesele omane. Minafunktsioonid suudavad siiski enamasti tagada konflikti talutavuse. Kui aga mingitel põhjustel Miski või ülimina nõudmised tugevnevad, siis võib tasakaal paigast ära minna. See võib toimuda näiteks eluperioodil, mil seksuaaltung on tugevam. Tekib ärevus, kasutusele võetakse kaitsemehhanismid.
Ökonoomika
Psüühilist energiat jagatakse otstarbekalt, kuna seda on piiratud hulgal. Üks alasüsteem saab energiat teiste arvel. Kui näiteks Minakulutab kaitsemehhanismide käigushoidmiseks liiga palju energiat, siis jääb vähem energiat loominguks või suhtlemiseks. Inimene muutub kinniseks, kartlikuks, sukeldub endasse.
Genees
Arengulooliselt kujuneb isiksus välja läbi järjestikuste astmete. Freudi jaoks oli oluline psühhoseksuaalne areng, milles eristuvad arenguastmed vastavalt naudinguallikaks olevatele kehapiirkondadele. Igal arenguastmel peab laps lahendama konfliktid, mis tekivad naudingu soovi ja piirangute vahel. Kui rahuldust või piiranguid on liiga palju, tekib fiksatsioon sellesse arengustaadiumisse ning see võib põhjustada probleeme täiskasvanuna.
Freud eristas järgmisi psühhoseksuaalse arengu astmeid:
Oraalne faas kestab umbes 18 esimest elukuud. Sel perioodil on vajadused, tajud ja väljendusviisid seotud suu piirkonnaga, imemisrefleksiga. Eesmärgiks on luua usaldav sõltuvussuhe. Faasi edukas läbimine annab aluse andmise ja saamise võimeks ilma sõltuvuse ja kadeduseta; loob võime usaldada ennast ja teisi.
Anaalne faas kestab 1.–3. eluaastani. Tekib pärakulihaste kontroll; passiivsus asendub aktiivsusega. Eesmärgiks on iseseisvus, enesekontroll, teiste kontrolli alt vabanemine. Selle faasi edukas läbimine loob aluse autonoomseks isiksuseks, kes on ettevõtlik ilma liigse süütundeta; lähtub käitumisel iseendast ning on suutnud tasakaalustada korralikkuse ja minnalaskmise.
Falliline faas kestab 3.–5. eluaastani. Sel perioodil keskendub seksuaalne huvi genitaalidele; tekib kiindumus vastassoost vanemasse, kujuneb Oidipuse kompleks. Selle faasi edukas läbimine loob sooidentsuse, annab aluse uudishimuks ilma piinlikkustundeta; toimetuleku nii välismaailma kui sisemiste impulssidega. Fallilisse faasi takerdumine võib kaasa tuua kastratsiooniärevuse, hirmu seksuaalsuse ees, võimu- ja konkurentsiprobleemid jne.
Neile järgnevatele faasidele pööras Freud suhteliselt vähe tähelepanu.
Latentne faas
Genitaalne faas
Pikemalt artiklis Sigmund Freud
Kaitsemehhanismid
Kaitsemehhanismid on teadvustamatud meetodid ängiga toimetulekuks.
Märkus: terminit "äng" (saksa keeles Angst, inglise keeles anxiety) on eesti keelde tõlgitud ka kui "ärevus" või "hirm".
Kaitsemehhanismid jagunevad kolme gruppi.
Neurootilised kaitsed
Repressioon (väljatõrjumine) – tugevad ängi tekitavad motiivid tõrjutakse sügavale teadvustamatusesse, kus nad ei häiri teadvust. See mehhanism on üks kesksemaid psühhoanalüüsi teoorias. Väljatõrjutud motiivid võivad avalduda unenägudes, kõnevääratustes vm kujul, kuid neid pole võimalik tavalisel viisil teadvustada. Nad näivad olevat unustatud, kuid püsivad teadvustamatuses ning võivad ootamatult esile kerkida hoopis teistel asjaoludel.
Nihe – tugevad tunded keelatud objekti suhtes nihutatakse teisele objektile. Tüüpiliseks näiteks on õnnetu armastuse puhul klammerdumine kellessegi teise.
Vastureaktsioon – teadvustamata tunne väljendatakse selle vastandina. Väljend "Ma vihkan sind" võib sageli tähendada armastust. Teine näide: pettumus valitud erialas võib viia kinnitamiseni, et seda armastatakse.
Projektsioon – probleemides või õnnetustes süüdistatakse kedagi teist. Näiteks võidakse öelda: "Kurat sundis mind seda tegema."
Ratsionaliseerimine – ebasobivate põhjuste asemele tuuakse sobivamad. Näiteks läbikukkumist eksamil põhjendatakse väsimuse, aga mitte laiskusega, kuna laiskus ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav põhjus.
Regressioon – ilmnevad varasemate, lapsepõlvest pärinevate arengustaadiumite käitumismallid. Näiteks nutma puhkemine või mahaviskumine stressipõhjustava nähtuse ilmnemisel.
Primitiivsed kaitsed
Eitamine – ängi reaalseid põhjusi eiratakse ega teadvustata. Näiteks ema võib teadvustamatult keelduda tunnistamast oma poja tõelist iseloomu, kuna see põhjustab ängi. Eitamine võib kaasa tuua reaalsuse ootamatu sissetungi. Toosama ema võib näiteks saada teate, et tema poeg on arreteeritud relvastatud röövimise eest.
Väljaelamine – tugevad teadvustamatud ängid elatakse välja tüli norides, kakeldes, märatsedes.
Lõhestamine – kaksikelu elamine. Kuna ängiga ei tulda toime, siis hakatakse erinevates keskkondades käituma erinevalt; luuakse endast justkui mitu tegelast.
Lisandus: seda terminit kasutatakse ka varases eas esineva mustvalge suhtumise kohta, kus lapse kogemuses on teine inimene ainult kas "täiesti hea" või "täiesti halb" ja viitab pigem seisundile kui psüühilisele tegevusele. Enne teatud vanust (preoidiplaalses faasis) on see normaalne, samas kui täiskasvanute puhul viitab seiskunud psüühilisele arengule[2].
Autistlik fantaasia – reaalsus asendatakse kujutlusega. Tüüpiliseks näiteks on kujutleda seksuaalvahekorra ajal ette vahekorda kellegi teisega.
Projektiivne identifikatsioon – kujutletakse end kellegi teisena, eitatakse omaenda olemust.
Primitiivne idealiseerimine – ängi tekitavaid motiive hakatakse käsitlema kui soovikohaseid: "Olen jah paks, ja tahangi olla!"
Omnipotentsus – hakatakse tegelema kõigega, võetakse endale ülejõukäivaid ülesandeid, tahetakse olla asjatundja igal alal. Tüüpiliseks näiteks on ülemus, kes tahab alluvate eest kogu töö ise ära teha.
Alavääristamine – teadvustamatu ängiga toimetulemiseks hakatakse ennast alandama, alavääristama lootuses, et teised sellele vastu vaidlevad ja kiidavad.
Küpsed kaitsed
Kompenseerimine – kujuteldav puudujääk kompenseeritakse oskuste või eduga mõnel teisel alal. Näiteks äng lühikese kasvu pärast võidakse kompenseerida eduga äris, kunstis, poliitikas vm.
Asendamine – ohtlikult või keelatud objektilt suunatakse energia moraalselt aktsepteeritavale alale. Näiteks võib kiindumus abielus olevasse inimesse asenduda mõne teise tegevusega. Klassikalisteks näiteiks on musitseerimine, luuletamine vms.
Allasurumine – sarnane repressiooniga, kuid rohkem teadvustatud.
Intellektualiseerimine – emotsionaalne äng suunatakse mitteemotsionaalsele, intellektuaalsele alale. Näiteks keegi, kes saab teada oma abielu purunemisest, hakkab rahulikult arutlema abielu plusside ja miinuste üle.
Ennetamine – ängi põhjustaja eemaldatakse enne, kui see jõuab häirima hakata. Näiteks inimene, kes tunneb hirmu töökoha kaotamise pärast, hakkab otsima lisateenimise võimalusi.
Altruism – tegeldakse teiste inimeste probleemidega, mis on sarnased enda omadega.
Huumor – ängi põhjuseid naeruvääristatakse, võetakse huumoriga, elatakse välja naljades ja eneseiroonias.
Sublimatsioon – instinktiivsed psüühilised jõud (sugutung, agressiivsus vm) muudetakse ja suunatakse kultuuris aktsepteerivatesse tegevustesse. Näiteks agressiivsus suunatakse mängudesse, sporti, meelelahutusse jmt.
Käsitlused ühiskonnast, inimrühmadest, kultuurist ja kunstist
Freudi seisukoha järgi on psüühilised ja sotsiaalsed nähtused vastastikuses seoses ja lahutamatud.
Kunstiline eneseväljendus toetub Freudi teooria kohaselt seksuaalenergia ehk libiidosublimeerimisele, st otsest seksuaalset väljendust mitte leidva seksuaalenergia muundumisele loominguliseks energiaks.
Freudi käsitlus monoteistlikest religioonidest
Freudi käsitluses on monoteistlikud religioonid (nt. judaism, kristlus ja muhameedlus) kaitseks ärevuse eest, mida kutsub esile emast eraldumisest alguse saav enda täielikult eraldiseisva üksusena tajumisest põhjuststud üksilduse hirm. Turvatunde taasloomiseks tekib teatvustamata fantaasia kõikvõimsast kaitsvast jumalast, n-ö isast.
Praktika
Psühhoanalüütiline teraapia
Psühhoanalüütiline teraapia toimub individuaalselt või rühmas. Levinum on individuaalne teraapiavorm. Kolmanda vormina on olemas laste psühhoanalüüs.
Individuaalne psühhoanalüüsRedigeeri
Psühhoanalüüsi seanss toimub üldreeglina analüütiku kabinetis. Patsient (klient) ehk analüüsija heidab pikali kušetile või istub analüütiku vastas. Juttu alustab üldjuhul patsient.
Terapeut hoidub igasugustest hinnangutest, arvamustest või emotsioonidest ja delikaatsel viisil palub hetkel, kui patsient väljendab midagi tähendusrikast, mõtet täpsustada. Analüütik soodustab talle tähenduslikena tunduvate seostejadade jätkamist hetkel, kui patsient mingil põhjusel seda enam ei suuda või ei oska. Seda eriti siis, kui patsient räägib oma unenägudest, unistustest, fantaasiatest, lapsepõlvest jne. Samuti viitab ta sobival hetkel neutraalsel viisil patsiendi öeldule või tehtule. Samuti väldib analüütik patsiendi jutule vahele segamast. Kirjeldatud vabade assotsiatsioonide meetod on psühhoanalüüsi praktikas kõige tavalisem.
Terapeudi kommentaarid ja selgitused võivad olla sissevaatavad või toetavad. Sissevaatavaid tehnikaid kasutatakse üldreeglina tervemate patsientide puhul ning toetavaid tehnikaid nende patsientide puhul, kes on suuremas stressis.
Sissevaatava tehnika puhul kirjeldatakse patsiendile mõnda tema teadvustamatut kompleksi, soovi, ängi või kaitsemehhanismi. Psühhoanalüütikud eelistavad võimaluse korral kasutada seda tehnikat, kuna õigesti rakendatuna see lihtsalt kirjeldab patsiendi hinges toimuvat ja sellega on seanss oma ülesande täitnud.
Toetava meetodi puhul püüab terapeut laskuda patsiendi ängide ja hirmude tasemele, veendes teda nendest ülesaamises või üleolekus.
Tavaliselt tehakse 3–5 seanssi nädalas. Normaalne psühhoanalüüsi kuur kestab 3–7 aastat.
Rühmapsühhoanalüüs
Rühmas toimuvale psühhoanalüüsile pani aluse Wilfried Bion 1940. aastatel psühhiaatriahaiglas töötades.
Laste psühhoanalüüs
Laste psühhoanalüüsi vormi on arendanud Anna Freud, Melanie Klein, Donald Winnicottja Françoise Dolto. Laste psühhoanalüüs erineb märgatavalt harilikust psühhoanalüüsi seansist: lapsed ei lama kušetil, vaid on oma tegevuses vabad. Analüüs toimub tihti läbi mängude ja joonistamise, analüütik vestleb patsiendiga ja püüab mõista, mida too väljendab.
Psühhoanalüütikute väljaõpe
Psühhoanalüütikute väljaõpe, mis annab õiguse psühhoanalüüsi praktiseerimiseks, toimub psühhoanalüütikute organisatsioonide õppeasutustes. Väljaõpe sisaldab loenguid, praktikat juhendaja juuresolekul ning isiklikku psühhoanalüüsi, mis võib kesta üle nelja aasta. Kogu väljaõpe kestab 4–10 aastat. Enamik psühhoanalüütikuid ette valmistavaid õppeasutusi nõuab kandidaatidelt eelnevalt omandatud kõrgharidust sotsiaaltöö, kliinilise psühholoogia või meditsiini alal.
Ülikoolide juures üldreeglina teraapiaga tegelevaks psühhoanalüütikuks õppida ei saa. Ülikoolide psühhoanalüüsi õppetoolid tegelevad eelkõige psühhoanalüüsi teooriaga.
Koolkonnad
Psühhoanalüütilisi rühmitusi piiritletakse kitsamalt mõjukate teoreetikute järgi, kuid psühhoanalüütilised koolkonnad jaotuvad ka erinevate piirkondade ja kultuuride lõikes.
Klassikaline psühhoanalüüs (n.-ö. Viini koolkond) (Sigmund Freud, Sándor Ferenczi, Anna Freud)
Analüütiline psühholoogia (Carl Gustav Jung)
Individuaalpsühholoogia (Alfred Adler)
Antipedagoogika (Alice Miller)
Inglise koolkond
Objektsuhete teooriad (Melanie Klein)
Sõltumatu rühmitus (Donald Winnicott, Wilfried Bion, William Ronald Dodds Fairbairn, Michael Balint, John Bowlby)
Prantsuse koolkond
Lakaanlik (Jacques Lacan, Françoise Dolto, Élisabeth Roudinesco)
Neljas grupp (Cornelius Castoriadis, Piera Aulagnier, Nathalie Zaltzman)
Tsentristlik rühm (Jean Laplance, Jean-Bertrand Pontalis, Daniel Lagache)
Inimrühmade psüühilist aparaati käsitlev (René Kaës, Didier Anzieu)
"Neutraalsed" (André Green, Conrad Stein, Julia Kristeva)
Ameerika Ühendriikide koolkond
Mina-analüütiline (Erik Erikson)
Kultuuriline (Karen Horney)
Interpersonaalne (Harry Stack Sullivan)
Sotsio-psühhoanalüütiline (Erich Fromm)
Psühhoanalüüsi mõju filosoofiale, kirjandusele ja kunstile
Psühhoanalüütilises teoorias on palju uuritud loovuse ja loomingulise tegevuse kui nähtuse olemust, samuti inimeste omavahelise suhestumist teiste inimeste ja inimrühmadega. Psühhoanlüüs pakub välja ka küllaltki tervikliku kontseptisooni inimese kui olendi loomusest. Seetõttu on psühhoanalüüs avaldanud olulist mõju nii filosoofiale, kirjandusele kui kunstile. Samuti toetuvad psühhoanalüütilisele teooriale paljud kultuurikriitikud.
Teiste hulgas on psühhoanalüüsist lähtunud või inspiratsiooni leidnud
Jean-Paul Sartre, Gilles Deleuze, Slavoj Žižek,Michel Foucault, Salvador Dalí, Alfred Hitchcock, Woody Allen, Federico Fellini,Thomas Mann ja André Breton.
Eesti literaatidest on psühhoanalüüs mõjutanud näiteks Hasso Krulli, Anton Hansen Tammsaare, Uku Masingu, Mihkel Muti, Ilmar Laabani, Johannes Semperi, Aadu Hindi ja Vaino Vahingu loomingut.
(Teostest vt näiteks Adamson, Jaanus. "Freudi häda". Tartu: Veljesto, 2015.)
Psühhoanalüüs ja kasvatusteadused
Psühhoanalüütiline teooria, mille oluliseks komponendiks on inimese psüühiline kujunemine, on kogu oma arengu jooksul leidnud kasutamist kasvatusteadlaste ja pedagoogide hulgas.
Tuntumaid psühhoanalüütiliste teadmiste rakendajaid pedagoogikas on Anna Freud. Täiskasvanukoolitsuse osas võib ära märkida Michael Balinti, kelle loodud arutelurühmad üldarstidele on pannud aluse täiskasvanute professionnaalse arengu sariseminaride meetodile.
Eestis on ilmselt tuntuimad psühhoanalüüsist mõjutatud kasvatusteadlased Johannes Käisja Aleksander Elango. Mõlemad lähtusid eelkõige Alfred Adleri teooriatest.
Kriitika
Psühhoanalüüsi kriitika jaguneb kolme rühma. Need on järgmised:
Kriitika Sigmund Freudi kui isiku suhtes
Psühhoanalüütiliste mõistete kriitika
Psühhonalüüsi epistemoloogiline kriitika, mis põhineb eelkõige positivistlikul teaduskontseptioonil. Positivistide peamisteks etteheideteks on olnud kvantitatiivsete suuruste puudumine, falsifitseeritavuse puudumine jmt.
Adolf Grünbaum. Is Freudian psychoanalytic theory pseudoscientific by Karl Popper's criterion of demarcation? – American Philosophical Quarterly, 1979, 16, lk 131–141.
Frank Cioffi. Psychoanalysis, pseudoscience and testability. – Gregory Currie, Alan Musgrave, (toim). 'Popper and the Human Sciences, Dordrecht: Martinus Nijhoff Publishers, Dordrecht 1985, lk 13–44.
Frank Cioffi. Freud and the Question of Pseudoscience, Chicago: Open Court 1998.
Nii Freudi kui isiku kui erinevate psühhoanalüütiliste seisukohtade kriitika on levinud ka psühhoanalüüsi teoreetikute hulgas, selle tulemusena on tekkinud küllaltki palju erinevaid psühhoanalüüsi koolkondi.
Karl Popper väitis, et psühhoanalüüs on pseudoteadus, sest selle väited ei ole testitavad ja neid ei saa ümber lükata; st, need ei ole falsifitseeritavad. Teadusfilosoof Imre Lakatos kirjutas hiljem, et "freudiste ei ole kitsikusse viinud Popperi põhiline väljakutse teadusliku aususe kohta. Tõepoolest, nad on keeldunud rakendamast eksperimentaalseid tingimusi, mille kohaselt nad loobuksid oma põhieeldustest." Briti psühholoog Hans Jürgen Eysenck tegi metaanalüüsi olulistest publikatsioonidest psühhoanalüüsi tõhususe kohta. Paljude uurimuste põhjal tuli Eysenck järeldusele, et remissioon ilma mingi ravita ("spontaanne remissioon") esineb neurootiliste haigete puhul niisama sageli kui psühhoanalüüsiga ravimise järel: ligikaudu 67% tõsiste sümptomitega haigetest tervenesid kahe aasta jooksul. Lähtudes sellest, et psühhoanalüüs ei ole tõhusam kui platseebo, tegi Eysenck järelduse, et teooria ise, mis on selle aluseks, on väär, ja et "on täiesti ebaeetiline määrata seda haigetele, võtta neilt selle eest raha või õpetada välja terapeute selliseks ebatõhusaks meetodiks".
Kirjandus
Psühhoanalüüsi-alase kirjanduse hulk on üsna suur. Bibliograafia, mille on koostanud Ameerika Ühendriikide Psühhoanalüütiline Ühing, sisaldab üle 34 000 väljaande ja artikli.
Eesti keeles
Psühhoanalüütiline teooria
Adler, Alfred. Inimesetundmine: inimeste iseloomude peategurid ja nende areng. 1939. Sari Elav Teadus, nr 85/86, EKS, Tartu. (2. trükk: Kupar, Tallinn 1995).
Adler, Alfred. Raskelt kasvatatavad lapsed. 1932. Eesti Lastesõprade Ühing, Tallinn.
Bettelheim, Bruno. Muinasjuttude võlujõud.c2007. Atlex, Tartu.
Freud, Sigmund. Poeet ja fantaasia. Tõlkinud Aivar Kull. Noorus 1987, nr 7.
Freud, Sigmund. Uned folklooris. (koos David Ernst Oppenheimiga), ajalehe Kostabilisa, Tartu 1992, 24 lk
Freud, Sigmund. Mäluhäire Akropolisel: Kiri Romain Rolland'ile. Tõlkinud Krista Läänemets. Vikerkaar 1994, nr 1.
Freud, Sigmund. Miks sõda? Tõlkinud Jaanus Adamson. Vikerkaar 1997, nr 7-8.
Freud, Sigmund. Leonardo da Vincilapsepõlvemälestus. Tõlkinud Tiiu Relve; eessõna: Hasso Krull. Loomingu Raamatukogu 1998, nr 40, 88 lk
Freud, Sigmund. Inimhinge anatoomiast. Tõlkinud Anne Lill, kommenteerinud Jüri Allik. Tartu Ülikooli Kirjastus 1999, 432 lk; ISBN 9985-56-399-9 (Sisaldab töid "Tungid ja tungisaatused", "Teadvustamatus" ja "Mina ja Miski")
Freud, Sigmund. Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi. Kirjastus Vagabund, Tallinn2000, 170 lk; ISBN 9985-835-43-3
Freud, Sigmund. Argielu psühhopatoloogia: Psüühika teadvustamata riukad: unustamisest, keelevääratustest, ebausust ja eksitustest. Tõlkinud Piret Metspalu. Kirjastus Väike Vanker, 2001, 242 lk; ISBN 9985-9347-3-3
Freud, Sigmund. Unenägude tõlgendamine. Tõlkinud Anne Lill ja Mari Tarvas; järelsõna: Anne Lill. Kirjastus Tänapäev, Tallinn, 2007, 604 lk; ISBN 978-9985-62-324-4
Freud, Sigmund. Nali ja selle seos teadvustamatusega (sisaldab ka Freudi esseed "Huumor"). Tõlkinud Mari Tarvas. Tänapäev 2008, 296 lk
Freud, Sigmund. Lein ja melhanhoolia. Tõlkinud Krista Räni. Akadeemia 2006, nr 1.
Fromm, Erich. Armastuse kunst. c2006. Pilgrim, Tallinn.
Fromm, Erich. Omada või olla? Tõlkinud Ilmar Palli, järelsõna "Erich Frommi radikaalhumanistlik psühhoanalüüs": Anti Kidron. 2011. Mondo, Tallinn.
Fromm, Erich. Psühhoanalüüs ja zen-budism. 2001. Kirjastus Mondo. ISBN 9985-9323-2-3.
Jung, Carl Gustav jt. Inimene ja tema sümbolid. 2005. Eesti C. G. Jungi Analüütilise Psühholoogia Selts. ISBN 9985-57-699-3.
Jung, Carl Gustav. Mina ja alateadvus. 2005. Kirjastus Ilo. ISBN 9985-57-708-6.
Miller, Alice. Sinu enese pärast. c2007. Väike Vanker, Melliste.
Mollon, Phil. Häbi ja armukadedus : hinge keeristormid. Tallinn : Cum Grano, c2009.
Mylläriniemi, Jorma. Depressioon: Hinge valu. Tallinn : Cum Grano, [2010].
Mylläriniemi, Jorma. Nartsissism: Hälve ja jõuallikas. Tallinn : Cum Grano, c2008.
Stern, Daniel. Beebi päevik. Tallinn : Cum Grano, 2010.
Symington, Neville. Isiksuseks kasvamine psühhoanalüüsis. c2009. Cum Grano, Tallinn.
Talvik, Endel. Narcissus ja Echo. 2013. Pilgrim, Tallinn.
Muid psühhoanalüüsi käsitlevaid teoseid ja artikleid
Teosed
Afasižev, Marat. Psühhoanalüüs ja kodanlik kunst. 1977. Kirjastus Kunst.
Holtzmeyer, Karl. Alateadvus ja psühhoanalüüs. 1934. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.
Mangs, Karin; Martell, Barbro. Psühhoanalüütiline arengukäsitlus. 2000. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.
Sigmund Freudi tarkuseraamat. 2003. Kirjastus Ersen. ISBN 9985-76-749-7.
Suurvee, Eve. Kas Eesti vajab psühhoanalüüsi? : aulaloeng 29. aprillil 1994.1995. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.
Zweig, Stefan. Tervenemine vaimu läbi. 1998. Kirjastus Kuldsulg.
ArtiklidRedigeeri
Adams, Valmar. "Alfred Adleri vaimne pärandus" – Looming, nr 7, 1937.; uustrükk: Valmar Adams, "Oomega. Esseid ja murdmemuaare", LR 1985, nr 1/2, lk 62–67
Althusser, Louis. "Freud ja Lacan". Akadeemia, nr 5, 2010.
Baks, Eduard. "Psühhoanalüüsist ja psühholoogiast". Akadeemia, nr 6, 1938.
Blum, Ernst. "Mõningaid eelarvamusist psühhoanalüüsi puhul". Akadeemia, nr 6, 1938.
Blum, Ernst. "Hingelisuse sisu ja struktuur psühho-analüütilise vaatlusviisi alusel". Akadeemia, nr 4, 1938.
Elango, Aleksander. "Analüütilised voolud psühholoogias ja nende rakendamine pedagoogikas" – Kasvatus 1933, nr 6 ja 8; uustrükk Elango artiklikogumikus "Tagasivaade", Tartu Ülikooli Kirjastus 2001.
Jaanus, Maire. "Jacques Lacani alateadvuslik individualism: keha ja keel." Vikerkaar, nr 11, 1990.
Jüriloo, Alo. "Väike psühhoanalüüsi sõnaraamat". Akadeemia, nr 8 ja 9, 1994.
Jüriloo, Alo, Vahing, Vaino. "Psühhoanalüüsi loeng : Sigmund Freudi psühhoanalüüsi õpetus (I-VII)". Vikerkaar, nr 2, 5, 7, 9 ja 11, 1990; nr 3 ja 5, 1991.
Krull, Hasso. "Psühhoanalüütilised mõisted ja nende tõlkeprobleemid. Lacanlik vaatepunkt". Keel ja Kirjandus, nr 9 ja 10, 1998.
Koort, A. "Kultuur ja neuroos". Akadeemia, nr 2, 1940.
Pork, Mare. "Psühholoogiline kaitse." Looming, nr 7, 1984.
Suurvee, Eve. "Juhid ja grupid psühhoanalüütilisest vaatepunktist". Akadeemia, nr 8, 1991.
Sütt, Meelis; Parktal, Ants. "Mõtisklusi psühhoanalüüsi eestindamisest". Akadeemia, nr 7, 2015.
Talvik, Endel. "Psühhoanalüütiliste terminite eestindamisest: Unbewusste – alateadvus?" Akadeemia, nr 12, 2015.
Tõnisson, Ilmar. "Psühhoanalüüsi viimseaegsest arengust." Vikerkaar, nr 11, 1990.
Vahing, Vaido. "Freudi tõlkimisest". Akadeemia, nr 12, 2000.
