Sissejuhatus
Sooline aspekt on sotsiaalteadustes viimase kolme aastakümne jooksul pälvinud üha kasvavat tähelepanu. Naisliikumisest lähtunud ideed ja võrdsusnõuded on andnud ühelt poolt tõuke uute teoreetiliste lähtepunktide arenguks ja teisalt aidanud muuta sugupooleideoloogiat ning sellest tulenevalt ka traditsioonilisi soorolle ühiskonnas. Arusaam, et naisi ja mehi "toodab" tegelikult ühiskond, polegi seega nii vana ega teadvuses juurdunud. Viimane tõsiasi on ajendanud nii teoreetikuid kui praktikuid sugupooleteemal jätkuvalt sõna võtma ja uusi seisukohti esitama.
Eesti ühiskonnas on sotsiaalse soo mõiste suhteliselt tundmatu ja vähe käsitletud teema. Feminismist räägitakse selja taga ja selles suunas naismõtlejatele näidatakse näpuga. Meil on mehed, kuna nad ju on Mehed ning naised on juba naisena sündinud. Seda, et mees või naine olla tähendab ühiskonna poolt pakutavaid erinevaid võimalusi ja hüvesid, tunnetatakse küll ebaõiglasena, kuid ometi iseenestmõistetavana. Sotsiaalse soo konstruktsioon on lahti seletamata protsess ja sugupool kui sotsiaalne institutsioon veel teadvustamata ühiskondlik aspekt.
Antud teemavalik oligi suuresti tingitud konkreetse sotsiaalse aspekti teadvustamatusest Eesti oludes. Sugupoolesuhteid tuleb aga arvesse võtta kõigis sotsioloogia aspektides ja sugupoole mõistet ning selle olemust tundmata aga pole võimalik adekvaatselt mõista erinevate sotsiaalsete suhete sisu ja tuuma.
Asjaolu, et meestele ja naistele ühiskonnaredelil erinevad pulgad reserveeritud on, teeb kibedamaks see, et mehed suudavad üldjuhul kõrgemale ronivada, samal ajal kui naised lepivad. madalamate positsioonidega. Sugupoole võimusuhted paneb paika see, et kui sa oled naine koduseinte vahel, oled sa naine ka tööturul ja kui sa oled mees ametikohal, oled seda ka kodustes suhetes. Võimu ongi enamasti mõõdetud selle mõõdupuu järgi, kuid nagu selgub, ei saa sugupoole võimusuhteid abielus ja perekonnas mõõta üksnes avaliku ja kodusfääri eraldatusele ja vastandatusele tuginedes.
Käesoleva töö eesmärgiks on erinevate autorite seisukohtadele ja töödele toetudes anda teoreetiline ülevaade sugupoole kui sotsiaalsest institutsiooni olemusest ning analüüsida selle osa mikrotasandi võimusuhetes.
Töö ülesehitus järgib traditsiooni liikuda üldiselt spetsiifilisemale. Esimene peatükk tutvustab sugupoole mõistet ning kirjeldab ülevaatlikult sugupooleteooriate kujunemist ning arengut läbi antropoloogilise ja psühholoogilise diskursuse. Enam pööratakse siin aga tähelepanu sugupoole sotsioloogilisele käsitlusele - sotsiaalse soo institutsionaalsusele ja selle sotsiaalsele konstrueeritusele. Peatükiga püütakse anda vastus küsimustele, mis sugupool ikkagi on ja kuidas ühiskond seda "toodab ja taastoodab".
Teine peatükk analüüsib sugupoole võimusuhteid abielus ning perekonnas, viidates erinevate autorite töödele ja seisukohtadele. Kuidas on sugupool võimu määravaks teguriks ja millistel alustel võimu sotsiaalsetes suhetes mõõta, on teemad millele konkreetne osa tööst keskendub.
Töö kirjutamisel on kasutatud eranditult võõrkeelseid materjale, muuhulgas erinevate autorite monograafiaid, artikleid vastavateemalistest kogumitest, kaasaegset sotsioloogiaalast õppekirjandust ning sotsiaalteaduslikke teatmeteoseid. Siinkohal suur tänu juhendaja Anu Laasile abi eest erialakirjanduse leidmisel ja valikul.
I Sotsiaalse sookategooria käsitlus
1.1 Sugupooleuurimuste teke ja sugupooleteooriate areng
Sugupool on sotsiaalteadustes suhteliselt hilja defineeritud mõiste. Otsene keskendumine sugupoole küsimustele ja vastavate teooriate arendus mahub viimasesse kolme kümnendisse. Selle aja jooksul on sugupooleteooriad ja lähenemised läbinud mitmeid tasandeid ja omanud erinevad rõhuasetusi. Esmalt aga sugupoole mõistest üldiselt.
1.1.1 Sugupoole mõistest
See, et inimkond koosneb meestest ja naistest ning et nende kahe soolise kategooria vahel eksisteerivad teatud erinevused, on üldtunnustatud arusaam. Kuid millest need erinevused tingitud on ja mil viisil nad avalduvad, selle üle pole kas piisavalt juureldud või pole osatud üheselt vastata.
Rääkides soolistest erinevustest, tuleb kindlasti täpsustada, kas silmas peetakse bioloogilisi või sotsiaalseid erinevusi. Bioloogiliste või anatoomiliste erinevustega viidatakse sookategooriale , mille inglisekeelseks vastseks on termin "sex"; sotsiaalset, psühholoogilist või kultuurilist aspekti arvesse võttes aga sotsiaalsele soole, inglisekeelse tähistusega "gender". Eestikeelses terminoloogias on soomekeelse mõiste "sukupuoli" analoogiana kasutusele võetud termin "sugupool". Ka antud töös tähistab "sugu" edaspidi bioloogilist ja "sugupool" sotsiaalset kategooriat.
Lisaks soole ja sugupoolele on välja pakutud veel ka kolmandat kategooriat. Errington (1990) on näiteks eristanud "soo" (sex), "Soo" (sex) ja "sugupoole" (gender) mõistet. Termin Sugu tähistab konkreetsete inimkehade sotsiaalset konstruktsiooni, sugu viitab vastupidiselt inimkehade füüsilisele konstruktsioonile ja sugupool märgib seda, mida erinevad kultuurid soost loovad (Kuper & Kuper 1996). Kuna aga üldiselt on sugupoolekäsitluste aluseks kahe kategooria mudel, siis antud töös sellel vaatepunktil rohkem ei peatuks.
Kuigi bioloogilist sugu on vastandatud sotsiaalsele soole, on soo ja sugupoole, looduse ja kultuuri vaheline suhe interaktiivne ja üks ei määra teist. Seega ei saa tõsiselt arvestatavaks pidada Yanagisako ja Collier'i (1987) ettepanekut, lahutada sugupooleuurimus üldse soo mõistest; et tuleks uurida üksnes kultuurilist konstruktsiooni (Kuper & Kuper 1996). See ähmastaks nähtavasti sugupoole mõistet veelgi, kuna sugupoole ettekujutuse aluseks on siiski bioloogilised sookategooriad.
Lähtuvalt kahe sookategooria mudelist on Lääne ühiskondades eristatavad kaks sugupoolt: mees ja naine. Samas kirjeldab Judith Lorber (1994) ühiskondi, kus on võimalik määratleda ka kolmandat sugupoolt. Need on bioloogilised mehed, kes käituvad, riietuvad ja töötavad nagu naised ning keda ka koheldakse sotsiaalsete naistena; nad pole seetõttu ei mehed ega naissoost naised, vaid meessoost naised (male women). Sarnaselt võib mõningates Aafrika ja Ameerika pärismaalaste ühiskondades eristada kolmanda sugupoolena naisi, kelle sotsiaalset staatust määratletakse naissoost mehena (female men).
Tinglikke paralleele võib Lääne ühiskondades tõmmata transseksuaalide ja transvestiitidega, kelle puhul on sugupoole piirid küll ähmastunud, kuid keda ei defineerita siiski kolmanda sugupoolena. Transseksuaalid on bioloogiliselt meessoost või naissoost isikud, kes, ajendatuna vastuolust oma sookuuluvuse ja kujunenud identiteedi vahel, teevad läbi soovahetusoperatsiooni, muutes nii oma sootunnuseid ja sookuuluvust. Nad ei muutu seeläbi kolmandaks sugupooleks, vaid kooskõlastavad oma bioloogilise sookategooria ja sooidentiteedi. Keerulisem on lugu transvestiitidega, kes jäädes oma sookuuluvuse juurde, käituvad ja riietuvad aeg-ajalt vastassookohaselt; nad ületavad küll sugupoole piire, kuid nad ei vaheta sugupoolekategooriaid jäädavalt.
1.1.2 Sugupooleteooriate lähtekohad ja edasiarendused
Kuigi sooliste erinevuste bioloogiliselt determineeritud olemuse pani Margaret Mead küsitavuse alla juba 1935. aastal, märgitakse sugupooleuuringute (gender studies) algust 1960. aastate antropoloogias, mil hakati teadvustama naisvaatepunkti alaesindatust traditsioonilistes etnograafiates (Kuper & Kuper 1996). Ületamaks varasemaid meestekeskseid teooriaid ja bioloogilise determinismi hoiakuid, oli vaja arendada uusi teoreetilisi ja analüütilisi lähenemisi. Vaatluse alla võeti see, kuidas soolisi erinevusi luuakse läbi sotsiaalse ja ajaloolise diskursuse ja interaktsiooni. Antropoloogide keskseks küsimuseks jäi tollal, miks ja kuidas näisid naised peaaegu kõikides ühiskondades kogevat teatud allasurutust meestele.
Naiste positsiooni ja sugupoolt puudutavates uurimustes võis täheldada kahte teoreetilist lähenemist (Kuper & Kuper 1996). Esimene neist, mõjutatuna Engelsi eristusest tootmise ja taastootmise vahel ning tema soolise tööjaotuse analüüsist, võttis oma teeside aluseks majanduslikud suhted. Teine põhines kultuuri ja looduse vahelise eraldatuse analüüsil ning sai oma alguse Freud’i ja Levi-Strauss’i töödest.
Marksistlikud uurijad seostasid naiste allasurutust koduse ja avaliku sfääri dihhotoomia ja soolise tööjaotusega ning püüdsid naiste positsiooni ühiskonnas seletada naiste juurdepääsuga tootmisvahenditele. Antud vaatepunkt osutus aga liiga kitsaks ja etnotsentristlikuks ning selle teoreetilised oletused lähtusid industrialiseeritud klassidel põhinevast ühiskonnakorraldusest. Kuid mitte kõikides ühiskondades ei eksisteeri teravat vahet avaliku ja erasfääri vahel ning soolise tööjaotuse aluseks neis ühiskondades pole ebavõrdsed, vaid komplementaarsed suhted.
Strukturalistliku käsitluslaadi esindaja Michelle Rosaldo (1974), põhjendades naiste positsiooni nende määratusega kodusfääri, osutas, et naised samastavad end kodusfääriga oma emarolli tõttu (Kuper & Kuper 1996). Ta rõhutas erinevust naistele omistatud staatuse (ascribed status) ja meeste omandatud staatuse (achieved status) vahel. Omistatud staatus on jäigalt fikseeritud sotsiaalne tunnus, mis ei sõltu konkreetsetest isikuomadustest, vaid teatud klassi- või grupikuuluvusest. Omandatud staatus aga põhineb indiviidi isiksusest tulenevatel saavutustel ning see pole niivõrd absoluutne. Naist vaadeldakse seega pigem grupikontekstis, kus tema positsioon on paika pandud; ta ei oma väärtust üksikisikuna. Meest võetakse aga kui sõltumatut isiksust, kellel on võimalus oma olemasolevat positsiooni alati parandada.
Rosaldo järgi suudaksid naised ületada oma allasurutud rolli üksnes liikumisega erasfäärist avalikkusesse, meeste valdusesse. Ka seda lähenemist kritiseeriti peamiselt Lääne ühiskonna kesksuse ja lihtsa üldistuse pärast. Tõsi küll, Rosaldo hiljem muutis oma seisukohta, märkides, et kodu ja avaliku sfääri vaheline lõhe ei pruugi olla üldkehtiv.
Niisiis vaidlustati lõplikult nais- ja meeskategooria universaalsus ja üheks põhikriteeriumiks sugupoolekategooriate vaatlusel ja analüüsil sai aja ja koha konteksti arvestamine, kuna sugupoolt konstrueeritakse igas kultuuris erinevalt ja ta pole ajas muutumatu.
Elaine Graham (1995) on sugupooleteooriaid eristanud lähtuvalt nende orienteeritusest kolmele erinevale sugupooleküsimuste aspektile. Üks osa neist vaatleb sugupoole identiteedi (gender identity) kujunemist ja omandamist, rõhutades just maskuliinseid ja feminiinseid isikuomadusi, mille tähendus indiviidi jaoks mõjutab tema kujutlust iseendast. Teise valdkonna moodustavad sugupoolesuhete teooriad, mis käsitlevad muuhulgas võimusuhteid, norme ja rolle, kombeid, seadusandlust ja soolist tööjaotust. Viimane aspekt puudutab sugupoole kujutamist, sugupoole sümboolseid ja epistemoloogilisi dimensioone.
Graham tõdeb, et viimase kolme aastakümnega sugupoole kriitilised uuringud nihkunud sooliste erinevuste empiiriliselt mõõtmiselt sugupoole kui sotsiaalsete suhete teoreetilisemale iseloomustamisele. Varasemad uuringud, ajendatuna sotsiaalsetest muutustest, keskendusid naiste ajaloolise eraldatuse ja sugupoole stereotüüpide määratlemisele. Järgnevad uurimused lõhkusid müüdi, mille järgi soolised erinevused olevat täielikult määratud looduslike jõudude poolt. Hilisemad tööd erinevalt varasematest pole niivõrd seotud sugupoolte erinevuste määratlemise ja kummutamisega, vaid tegelevad inimkultuuri protsesside ja nähtustega, mis annavad edasi ja kinnistavad sugupoolele omistatud omadusi.
1.1.3 Psühhoanalüütiline sugupoole käsitlus
Psühhoanalüütilise feminismi esindaja Nancy Chodorow (1995) ei nõustu teoreetiliste seisukohtadega, mille järgi on sugupoole näol tegemist täielikult kultuurilise, lingvistilise või poliitilise konstruktsiooniga.
Chodorow lisab sugupoole käsitluse kultuurilisele aspektile isikliku faktori ning määratleb sugupoolt isikliku ja kultuurilise konstruktsioonina. Lisaks kultuurile, keelele ja võimusuhetele eksisteerivad ka individuaalsed psühholoogilised protsessid, mis loovad sugupoole isikliku tähenduse. (Isikliku tähendusega viitab Chodorow psühholoogilisele kogemusele, mis luuakse psühhodünaamilistes protsessides, kirjeldatuna eelkõige emotsiooni ja alateadliku fantaasiana.)
Chodorow väidab, et "iga isiku sugupooletunnetus (sense of gender) - tema sugupoole identiteet või sugupoole subjektiivsus - on kultuurilise tähenduse ja isiklikult loodu /.../ mitte lahutatav sulam." Kuigi inimesed kasutavad olemasolevaid kultuurilisi tähendusi ja kujutelmi, kogevad nad neid nii emotsionaalselt ja läbi alateadlike fantaasiate kui ka interpersonaalsetes kontekstides; seega iga indiviid loob "oma" sugupoole.
Chodorow teooria kohaselt pole sugupool muutumatu kategooria, vaid sugupoole identiteeti, sugupoole tunnetust ja fantaasiaid formeeritakse ja reformeeritakse kogu elutsükli jooksul. Olulisteks aspektideks siinjuures on just indiviidi seksuaalne identiteet, tema seksuaalsed fantaasiad, oma vanematega seonduvad kujutlused ja tunded, maskuliinsuse ja feminiinsusega seonduvad ettekujutused, tunnetus oma kehast ja kultuuriline kontekst.
Oma psühhoanalüütilise kogemuse põhjal tõdeb Chodorow, et häbi ja süütunne näivad olevat kesksed naiste tunnetes ja fantaasiates ema, iseenda ja sugupoole suhtes. Ta seostab seda patriarhaalses ühiskonnas üleskasvamisega, kus rõhutatakse meeste domineerivust nii ideoloogias, religioonis, sugulus- ja perekonnasuhetes.
Patriarhaalsust on defineeritud sotsiaalsete struktuuride ja praktikate süsteemina, milles mehed domineerivad, rõhuvad ja ekspluateerivad naisi. Kõige abstraktsemal tasandil eksisteerib selline struktuur sotsiaalsete suhete süsteemina (Walby 1990).
Seega võib sugupoolt käsitleda kui sotsiaalse keskkonna tunnetust ja kogemust indiviidi teadvuses.
1.2 Sotsioloogiline perspektiiv sugupoole käsitluses
Nihkudes esialgselt antropoloogiliselt ja psühholoogiliselt perspektiivilt sotsioloogilisele perspektiivile , võiks sugupoolt üldistavalt määratleda Judith Lorberi (1994:17) väitega: "Sugupoolt ei saa võrdsustada bioloogiliste ja füsioloogiliste erinevustega naiste ja meeste vahel; sugupoole nurgakivideks on sotsiaalselt konstrueeritud staatused." Kuigi sooerinevused eksisteerivad kõikides ühiskondades, erinevad neile omistatavad väärtused oluliselt ja koos nendega naiste staatus võrrelduna meestega.
Sotsioloogilisestes käsitlustes rõhutatakse sotsiaalse soo institutsionaalset aspekti ning sugupoolt vaadeldaksegi ühe sotsiaalse aspektina. Selle lähenemisviisi paremaks mõistmiseks tuleks aga esmalt lühidalt käsitleda sotsiaalsete institutsioonide olemust ja funktsioone.
1.2.1 Sotsiaalsete institutsioonide olemus ja funktsioonid
Kõige üldisemalt võib sotsiaalseid institutsioone määratleda struktuuridena, mis reguleerivad ja korraldavad inimeste, gruppide ja sotsiaalsete organisatsioonide suhteid ja käitumist ühiskondliku elu erinevates valdkondades, kehtestades teatud kindlaid reegleid ja juhiseid.
Institutsioonide puhul rõhutatakse kolme põhilist aspekti. Esiteks, käitumismustrid, mida institutsioonid reguleerivad puudutavad iga ühiskonna kestvaid, põhilisi probleeme. Teiseks, institutsioonid hõlmavad indiviidide käitumise regulatsiooni ühiskonnas vastavalt teatud kindlatele, pidevatele ja korraldatud mustritele. Kolmandaks, need mustrid hõlmavad kindlat normatiivset korraldatust ja regulatsiooni, see tähendab, et regulatsiooni toetatakse normide ja sanktsioonidega, mis on omakorda nende normidega legitimiseeritud
Institutsioone võib seega defineerida reguleerivate printsiipidena, mis organiseerivad indiviidide tegevused ühiskonnas kindlatesse organisatsioonilistesse mustrisse. Iga selline muster on omakorda erinevatele struktuurilistele positsioonidele asetatud inimeste ning organisatsiooniliste survemeetmete tulem.
Sotsiaalsetel institutsioonidel on ühiskonna seisukohalt täita mitmeid olulisi funktsioone, muuhulgas näiteks erinevate ühiskondlike eesmärkide täitmine ja mitmete ühiskondlike vajaduste rahuldamine, ühiskondliku stabiilsuse säilitamine, ühiskondliku integreerituse suurendamine, sotsiaalsete muutustega kohanemise hõlbustamine.
Peamiste institutsiooniliste sfääridena määratletakse perekonda ja sugulussuhteid, haridust, majandust, poliitikat, kultuuri ja stratifikatsiooni. Eksisteerib suuremaid ja väiksemaid institutsioone ning viimased on osa esimestest.
Igasuguse sotsiaalse süsteemi institutsionaliseerimine tähendab kindlate väärtuste, sanktsioonide ja organisatsioonide asetust, mis reguleerivad juurdepääsu erinevatele positsioonidele ja kehtestavad kindlad sotsiaalsete ressursside vahetamise normid.
Iga institutsionaalne sfäär on sõltuv teistest ning muutus ühes institutsioonis toob kaasa ka ümberkorralduse teistes institutsionaalsetes sfäärides.
Kuna sotsiaalsete institutsioonide peamine roll on sotsiaalse elukorralduse reguleerimine ja sotsiaalse korra säilitamise tagamine, siis iseloomustab institutsioone suhteline jäikus ja fikseeritus, mis teevad nende muutmise keeruliseks. Lisaks veel asjaolu, et mida vahetumalt on indiviid mingi sotsiaalse institutsiooniga seotud, seda muutmatumaks see institutsioon osutub, kuna kord paika pandud reeglistikke ja struktuure ei soovita niisama kergelt lõhkuda.
1.2.2 Sugupool kui sotsiaalne institutsioon
Sotsioloogias vaadeldakse sotsiaalset sugu ühena sotsiaalsete institutsioonide süsteemis.
Judith Lorber (1994) on oma raamatus "Pradoxes of Gender" põhjalikult lahti kirjutanud sugupoole institutsionaalse olemuse, mis aitab mõista erinevate sotsiaalsete suhete eripära sooaspektist vaadatuna. Tema määratluse järgi moodustavad sugupoole kui sotsiaalse institutsiooni järgmised sugupoole komponendid:
Sugupoole staatus (gender status), mille moodustavad sugupoolele omistatud normid ja ootused; nende sotsiaalsete normide ja ootuste rakendamine käitumuslikult, esteetiliselt, lingvistiliselt, emotsionaalselt, füüsiliselt. Sugupoole staatuste näol on tegemist omistatava staatusega (ascribed status), mis piirab oluliselt või vastupidi loob võimalused individuaalseteks saavutusteks. Sugupoolestaatustele on tähelepanu juhtinud ka Rosaldo (vt ptk 1.1.2 ).
Sugupoolel põhinev tööjaotus (gendered division of labour) on tugevalt mõjutatud sugupoolele omistatud staatusest. Ühiskondliku hinnangu kohaselt määratakse kõrgema staatusega sugupoolele prestiizhsem ja väärtustatum töö. Tööle antav hinnanguline väärtus aga omakorda tugevdab ja kinnistab sugupoole staatust. Tööjaotus dikteerib paljuski ka avaliku ja koduse sfääri dihhotoomia, kusjuures naisi vaadeldakse sageli kodu- ja mehi avalikku sfääri kuuluvana. Kuna ühiskond väärtustab palju kõrgemalt tööd avalikus sfääris, siis on ka selle töö eest antavad hüved suuremad. Seeläbi omandavad mehed enam ressursse, mis on samuti aluseks nende kõrgemale sotsiaalsele staatusele ja, nagu hiljem vaadeldakse, ka suuremale võimubaasile .
Sugupoolel põhinev sugulus (gendered kinship) tähistab perekondlikke õigusi ja kohustusi, mis vastavad sugupoole staatusele. Siia juurde kuulub ka perekondlike rollide jaotus ja perekondlike või sugulussuhete reguleerimine, mis on osa perekonna ja abielu institutsioonist. Lääne ühiskond vaatleb traditsioonilise perekonnapeana meest ning ka sugulussuhteid hinnatakse meesliinist lähtuvalt.
Sugupoolel põhinevad seksuaalsed ettekirjutused (gendered sexual scripts) kujutavad endast seksuaalseid normatiive, mis reguleerivad sugupoole seksuaalset käitumist ja ootusi. Dominantse sugupoole esindajatel on tavaliselt rohkem seksuaalseid eelisõigusi, allasurutud sugupoole liikmeid võidakse aga seksuaalselt ära kasutada. Seda sugupoole aspekti on üsna põhjalikult käsitlenud Simone de Beauvoir oma raamatus "Teine sugupool". Naistele sisendatakse juba kasvatusega seksuaalset passiivsust ja hirme, meestele aga agressiivsust, vallutushimu.
Sugupoolel põhinevad isiksuslikud omadused (gendered personalities) on sugupoolenormide alusel loodud iseloomujoonte kombinatsioonid, mida omistatakse erinevatele sugupooltele. Sellised isiksuselised ettekirjutused määravad, kuidas kumbki sugupool peaks tundma ja käituma; millist temperamenti ja iseloomuomadusi peetakse maskuliinseteks ja feminiinseteks.
Sugupoolel põhinev sotsiaalne kontroll (gendered social control) hõlmab positiivseid ja negatiivseid sanktsioone, mida rakendatakse ühiskonna poolt vastavalt kas ootuspärase ja sobiliku või sotsiaalselt kohatu käitumise korral. Sotsiaalne kontroll toimib nii formaalsel kui mitteformaalsel tasandil ning sunnib inimesi järgima sugupoolele kehtestatud norme ja ootusi. Sugupoolekohase käitumise korral väljendatakse tunnustust, heakskiitu või toetust, vastupidisel juhul aga hukkamõistu, halvakspanu.
Sugupoole ideoloogia (gender ideology) on vaieldamatult üks tugevamaid sugupoole institutsiooni tugesid. Sugupoole ideoloogiaga õigustatakse erinevaid staatusi. Alcoff (1996:20) vaadeldes ideoloogiat Marxi kohaselt mitte üksnes ideede kogumina, vaid praktikate süsteemina, määratleb sugupoole ideoloogiat "praktikate kogumina, mis organiseerib, reguleerib ja defineerib suhteid meeste ja naiste vahel, kaasa arvatud seksuaalset aktiivsust, reproduktiivset käitumist ja kõiki sugupoolel põhinevaid rolle." Ta rõhutab, et sugupoole ideoloogia töötabki selleks, et luua sugupoolt.
Sugupoole esitlus (gender representation) märgib sugupoole kujutamist kultuuris, sugupoole kehastumist sümbolilises keeles ja kunstis. Tänapäeval on meedia muutunud üheks peamiseks sugupoole kujutluste loojaks. Kultuur, sealhulgas meedia ei loo ja ei kinnista mitte üksnes sugupoole stereotüüpe, vaid toetab oluliselt seeläbi ka valitsevat sugupoole ideoloogiat.
Seega võib näha, et sugupool on äärmiselt mitmetahuline ja keeruline konstruktsioon ning selle erinevad osad toetavad vastastikku sugupoole kui terviku püsimist. Muutused ühes sugupoole aspektis, toovad seeläbi paratamatult kaasa ümbervaatamise teistes. Kuidas sugupoolt maast madalast indiviidi jaoks konstrueeritakse, seda kirjeldab järgnev alapeatükk.
1.2.3 Sugupoole sotsiaalne konstruktsioon
Indiviidi jaoks algab sugupoole sotsiaalne konstruktsioon tema sünnijärgse soolise kategooria määratlemisega vastavalt tema sootunnustele. Sookategooria on üldiselt sugupoole identiteedi aluseks. Kui indiviidi sookategooria ei vasta tema identiteedile, võib ta oma sookategooriat muuta vastava operatsiooni teel.
Indiviidi sugupoole identiteet ehk enda samastamine kindla sugupoolega kujuneb välja sotsialisatsiooni protsessi varases staadiumis. Laps õpib sugupoole erinevusi ja ootusi täiskasvanutelt, kes teadlikult või alateadlikult kohtlevad teda vastavalt tema sookuuluvusele. Sugupoole identiteet ja sotsialiseerimine loovad arusaama vastavatest sugupoolerollidest: ühiskondlikult aktsepteeritud ja ootuspärasest sugupoolekohasest käitumisest. Poistele õpetatakse maskuliinset, tüdrukutele feminiinset käitumist.
Ka vanemaksolemine on sugupoolest tulenev, kehtestades erinevaid ootusi isadele ja emadele. Isa esmane kohustus on oma perekonda varustada rahaliselt, tema emotsionaalset osalust vastandina emale vaadeldakse harva samavõrd olulisena (Chodorow 1978). Täiskasvanud suunatakse erinevatele ametitele, lähtuvalt arusaamadest naiselike ja mehelike elukutsete kohta. See kõik kujundab naiste ja meeste elukogemusi, mis omakorda loovad erinevaid tundeid, teadvust, suhteid, oskusi - neid olemisviise, mida me nimetame feminiinsuseks või maskuliinsuseks.
Protsessina kujundab sugupool sotsiaalsed erinevused, mis defineerivad "mehe" ja "naise". Inimesed õpivad kogu oma elu jooksul sotsiaalse interaktsiooni käigus, mida neilt oodatakse; nad käituvad ja reageerivad ootuspärasel viisil, nii samaaegselt konstrueerides ja säilitades sugupoolt.
Vastavate käitumisnormide ja ootuste aluseks on aga ühiskonnas või kultuuris valitsev sugupoole ideoloogia.
Judith Lorber (1994:26) kirjutab selle kohta: "Sugupoole sotsiaalses konstruktsioonis ei loe see, mida mehed ja naised tegelikult teevad, see ei loe isegi siis, kui nad teevad täpselt sama asja. Sugupoole sotsiaalne institutsioon sisendab üksnes, et seda, mida nad teevad tajutakse erinevalt."
Kokkuvõtlikult võib sugupoole puhul rõhutada järgmisi aspekte:
- sugupool on sotsiaalselt konstrueeritud: ühiskond dikteerib, millised peavad olema naised ja mehed, kuidas nad peavad käituma;
- sugupool on õpitud rollikäitumine: ühiskondlikud sugupoolenormid seotuna üksteisega loovad sugupoolerolli, mille täitmist kontrollitakse erinevate abinõudega;
- sugupool on ajas muutuv: erinevate sotsiaalsete institutsioonide vastastikusest seotusest tingituna kajastuvad ühiskondlikud muutused ka sugupoole ideoloogias ning sugupool konstrueeritakse ajas ümber.
- sugupool on ajalooline: sugupoole ideoloogia on suuresti erinevate traditsioonide tulem, olulist rolli mängivad siin muuhulgas religioon ja mütoloogilised pärimused;
- sugupool on kultuurispetsiifiline: igal kultuuril on oma ajalugu, mis on kujundanud erinevad väärtusorientatsioonid, arusaamad, ettekujutused;
- sugupool on erinev kultuuri sees: lähtudes Chodorow psühhoanalüütilisest sugupoole teooriast, on igal indiviidil oma subjektiivne sugupooletunnetus, mis loob "oma" sugupoole (vt ka ptk 1.1.3 );
- sugupool on suhteline kategooria
- sugupoolesüsteem on hierarhiline: sugupoolestaatused on erinevalt hinnatavad ja väärtustatud, naised asetsevad enamasti madalamates kihtides.
Järgnev peatükk püüab kummutada traditsioonilist arusaama, mille järgi seostatakse võimu üksnes selliste makrotasandi institutsioonidega nagu näiteks riik, poliitika, majandus. Kuid võim kajastub kõikides sotsiaalsetes suhetes, kaasa arvatud abielus ja perekonnas. Nagu kirjutab J. K Gibson-Graham (1996:237) Foucoult’st lähtudes: "/…/ võim on kõikjale sisse kirjutatud, naistesse ja nii naiste kui meeste poolt, nii teooriasse kui praktikasse, nii erinevusesse kui ühtsusesse."
Sugupoolt kui institutsiooni ja stratifikatsioonisüsteemi võib käsitleda ühe võimusuhete keskse aspektina ning ümberpöördult, võimu võib vaadelda jällegi sugupoolesuhete keskse aspektina, millele vastavalt on naistel vähem juurdepääsu enamikele võimuliikidele võrreldes meestega. Kõige stereotüüpsemad meeste-naiste erinevused tulenevat just sellest tasakaalu puudumisest, nagu väidab Helen Lips (1991) oma raamatu "Men, Women and Power" eessõnas.
Sotsiaalteaduslik võimukäsitlus ja sugupool kui võimukonstruktsioon
Enamik ühiskondi klassifitseerib sugupooli vastavalt prestiizhile ja võimule ning loob nad ebavõrdsetena, nii et liikumine ühest sugupoole staatusest või -rollist teise, tähendab ka liikumist sotsiaalsel skaalal üles või alla. Selline sugupoole stratifikatiivne olemus hierarhiliste rollisuhete näol annab ühele sugupoolele eelisi võrreldes teisega ja on ka baasiks sugupoole võimusuhetele. Lips (1991) nendib, et "meie ühiskonna arusaamad võimust ja sugupoolest on niivõrd läbi põimunud, et neid kahte on võimatu lahutada."
Üldistatuna määratlevad erinevad võimudefinitsioonid võimu kui võimet teha või käituda; füüsilist tugevust või jõudu; kontrolli, mõju või autoriteeti. Sotsiaalteadustes on vaatluse alla võetud just viimane aspekt.
Sotsiaalteadustes on võimu defineeritud kui kontrolli ressursside (kaasa arvatud inimressursid) üle ja kui sotsiaalsete institutsioonide põhiolemust - kontrolli, mis teeb võimalikuks efektiivsete sanktsioonide rakenduse. Psühholoog David Winter (1973) on defineerinud sotsiaalset võimu kui võimet rakendada tahtliku mõju teise isiku (või grupi) käitumisele või emotsioonidele (Scanzoni & Scanzoni1988).
Teiseks rõhutatakse, et võim pole staatiline fenomen, midagi, mida võimulolijad omavad, vaid protsess, milles osalevad kõik inimsuhete võrgustikku kuulujad. Helen Lips (1991) on võimu võrrelnud kokkuleppele jõudmise ja kompromissi protsessina, milles osapooled panevad paika prioriteedid ja võtavad vastu otsuseid.
Mõned sotsioloogid on püüdnud selgitada kahte liiki mõju ja kontrolli teiste üle, eristades autoriteedi ja võimu mõisteid. Autoriteeti vaadeldakse legitiimse, võimu mittelegitiimsena. Sotsioloog Walter Buckley (1976) näiteks defineerib autoriteedi kui teiste käitumise suunamise või kontrolli ühiste eesmärkide toetuseks. Võtmesõnad on teadvustatud nõusolek (informed consent) ja kollektiivsed eesmärgid. Võim vastupidiselt on kontroll või mõju teiste tegevuste üle, saavutamaks oma eesmärke vastu nende tahet või nende teadmise ja nõusolekuta. Mittelegitiimne võim pole välja teenitud ega aktsepteeritud.
Nagu nähtub puudub ühtne arusaam võimust kui sellisest ning erinevad autorid rõhutavad võimust rääkides erinevaid aspekte. Juba see muudab võimukäsitluse .
2.1.1 Sotsiaalse vahetuse teooria ja interpersonaalne võim
Sotsiaalteaduste seisukohalt põhineb inimeste võime mõjutada teisi nende mõtlemis- või käitumisviisi suhtes ressurssidel. Sellest lähtudes on välja arendatud sotsiaalse vahetuse teooria, mille kohaselt ühe isiku võime mõjutada teist sõltub esimese kontrollist ressursside üle, mida teine isik ihaldab (Lips 1991). Ressursid võivad olla nii konkreetsed - sissetulek, haridus, füüsiline jõud, ametialane staatus- kui ka abstraktsed - füüsiline atraktiivsus, armastus, emotsionaalne sõltuvus. Sotsiaalsete ressursside vahetusega saab ja annab indiviid midagi, mida ta himustab või vajab. Niikaua, kui ühel isikul on midagi, mida teine vajab, pole kummalgi täielikku või lõplikku kontrolli teise üle.
Lähtuvalt antud töö suunatusest mikrotasandi võimusuhetele, sobib siinkohal viidata seoses sotsiaalse vahetuse teooria John French'i ja Bertram Raven'i (1959) interpersonaalse võimu käsitlusele. Nende definitsiooni järgi on interpersonaalse võimu aluseks kahe inimese vaheline suhe, mis on ühe isiku võimu allikaks teise üle (Lips 1991). French ja Raven reastasid viis võimubaasi, millel selline võim põhineda võib.
Hüvitusvõimu (reward power) aluseks on ühe isiku tajutud võime hüvitada teist inimest. Mida suuremaid ja tähtsamaid hüvesid üks isik teisele anda võib, seda tõenäosem on, et teine isik teeb seda, mida esimene palub, või püüab oma käitumisega talle meelepärane olla.
Sunnivõim (coercive power) tähistab otsest karistusähvardust kohatu või ootuspäratu käitumise või ühe osapoole nõudmiste või tingimustega mittenõustumise korral. Sunnivõimu puhul rakendatakse oma soovitud eesmärgi saavutamisel vastuseisu tõrjumiseks või selle ennetamiseks otseseid survemeetmeid.
Legitiimset võimu (legitimate power) vaadeldakse konkreetse isiku õigusena.
Esindusvõim (referent power) avaldub suhetes, kus üks isik soovib sarnaneda või samastada end mõne teise isikuga, andes nii viimasele teatud võimu enda suhtes. Kehtib näiteks vanema-lapse suhetes, kus vanem on lapsele eeskujuks ja autoriteediks.
Ekspertvõim (expert power) toetub ühe osapoole teadmistele ja asjatundlikkusele, mis teisel osapoolel puuduvad. Selline olukord toob kaasa teatud sõltuvussuhte.
Antud võimubaasid pole loomulikult täiesti absoluutsed ja selgepiirilised, vaid toimivad tegelikkuses tavaliselt omavahel kombineeritult.
2.2 Võimusuhted abielus ja perekonnas
Enne, kui asuda perekonna- ja abielusiseste võimusuhete olemust kirjeldama ja selgitama, tuleks eelkõike defineerida perekonna ja abielu mõisted. Kuigi abielu ja perekonna mõisted on praktikas sageli osaliselt kattuvad, on siiski teoreetiliselt tegemist kahe eraldiseisva sotsiaalse institutsiooniga. Eristamaks abielu perekonnast tuleks arvesse võtta kolme komponenti: struktuuri, funktsiooni ja emotsionaalset seotust. Võrreldes perekonnaga on abielu küll kitsamalt defineeritud, kuid siiski erinevate vormide ja mitmete funktsioonidega sotsiaalne nähtus.
2.2.1 Abielu definitsioonid ja käsitlused
Abielu on defineeritud kui kultuuriliselt tunnustatud ühe mehe ja ühe naise (monogaamia) või ühe mehe ja mitme naise ( polügaamia) vahelist suhet, mille raames toimub seksuaalne läbikäimine ja mis seadustab selles sündivad lapsed. See definitsioon aga ei võta arvesse tänaseks juba mitmel pool legaliseeritud homoabielusid, kus suhe on fikseeritud sama sugupoole esindajate vahel. Seega võiks eelistada üldistavamat määratlust, mille järgi abielu on leping kahe või enama täiskasvanu vahel, millega muudetakse legitiimseks seksuaalne läbikäimine. Abielu struktuuriks Lääne traditsioonis on paar ja selle funktsioonid hõlmavad seksuaalset intiimsust, ühist vastastikust sõltuvust ja ressursside, eesmärkide ja väärtuste jagamist.
Feministlik teooria puudutab abielu selliseid aspekte nagu sugupoole kategooriate taastootmine, naiste rõhumine ja sooline tööjaotus ning vaatleb seda kui mudelit teistele soolisi norme kandvatele institutsioonidele.
Feministlikust perspektiivist on M. Humm (1995) määratlenud abielu institutsioonina, mis traditsiooniliselt annab naisele sotsiaalse staatuse. Seda võib teatud määral pidada vanenenud arusaamaks, mille järgi on ühiskonnas aktsepteeritud üksnes abikaasa ja emana. Radikaalfeministid on abielu koguni defineerinud sundusliku heteroseksuaalse vormina, mille peamine eesmärk on kontrollida naise seksuaalsust, sidudes ta abikaasa külge. See, kombineerituna meeste kontrolliga naiste kodutöö üle, teeb abielust naiste rõhumise ja patriarhaalsuse keskse allika. Marksistlikud feministid käsitlevad abielu peamiselt soolise tööjaotuse perspektiivist. Christine Delphy (1977) on väitnud, et abielu on tööleping, millega naise tasustamata töö omastamine mehe poolt loob koduse tootmisviisi ja patriarhaalse ekspluatatsiooni (Humm 1995).
2.2.2 Perekonna definitsioonid ja käsitlused
Perekond on abielu kõrval palju laiahaardelisem ja keerukama struktuuriga institutsioon. Perekonda defineeritakse harilikult lähedaste ja üksteisest sõltuvate isikute kooslusena, kes jagavad teatud väärtusi, eesmärke, ressursse ja vastutust otsuste suhtes nagu ka kohustust üksteise suhtes.
Funktsionalistlik käsitlus võtab omaks perekonnadefinitsiooni, mis rõhutab perekonna tegevusi ja nende mõju ühiskonna struktuuri säilitamiseks, millest perekond on omakorda üks osa (Kuper & Kuper 1989).
Murdock'i (1949) kohaselt täidab perekond nelja funktsionaalset ühiskonna püsimiseks vajalikku tingimust: kontroll seksuaalsuhete üle, taastootmine, noorte sotsialiseerimine ja majanduslik ühistegevus (Steinmetz et al 1990).
Reiss (1965) on perekonda pidanud institutsiooniks, mis koosneb sotsiaalselt defineeritud normidest ja suhetest. Tema arvates on perekonna peamisteks funktsioonideks järeltulijate legaliseerimine ja sotsialiseerimine (Steinmetz et al 1990).
Tänapäeval defineerivad perekonda emotsionaalne seotus, vastastikune sõltuvus ja vastutus. Selle definitsiooni kohaselt võivad end perekonnana määratleda indiviidid, kes pole bioloogiliselt ega seadusliku lepinguga seotud, lastetud paarid, üksikvanemad ja kasulapse hooldajad, kui nad täidavad eelpool nimetatud tingimusi ja töötavad loodud suhte püsimise nimel.
2.2.3 Võimusuhete käsitlus orienteerituna abielule
Sotsioloogide jaoks on abieluvõimukontseptsioon esitanud probleeme nii selle defineerimise kui mõõtmise osas. Mõned sotsioloogid on seda mõistet kasutanud sünonüümselt teiste mõistetega nagu autoriteet, otsuste tegemine ja mõjukus, samas kui teised on erinevate terminite vahel vahet teinud.
Abieluvõimu käsitlevate uurimuste alguse võib dateerida 1960.aastasse, mil Robert Blood ja Donald Wolfe viisid läbi esimese vastavateemalise uurimuse.( Siinkohal tuleb märkida, et erinevad allikad viitavad antud võimukontseptsioonile erinevalt. Raamatus "Marriage and Family Realities" kasutatakse konkreetsele uurimusele viidates mõistet abieluvõim (marital power), teoses "Family Relations" aga perekonnavõim (family power)).
Blood ja Wolfe kasutasid oma uurimuses resssursimudelit (resource model) ning väitsid, et võim, mida indiviid omab, on otseselt seotud tema poolt kontrollitavate ressurssidega - mida enam ressursse, seda rohkem võimu (Glenn & Coleman 1988). Võimu mõõdeti selle kaudu, kellel partneritest oli otsuste tegemisel öelda viimane sõna. Muuhulgas näiteks kasutati otsuste puhul selliseid tunnuseid nagu autoost, elukohavalik, kumbagi abikaasa tööga seonduvad küsimused. Nähes, et mehe osa otsuste tegemisel oli seotud tema hariduse, sissetuleku ja ametialase staatusega, järeldasid nad, et mida kõrgem on ühtlasi abikaasa sotsiaalne staatus, seda suurem on ka tema võim. Järgnevad uurimused samal teemal kasutasid mitmesuguseid variatsioone antud meetodist hindamaks "kes on majas boss" (Steinmetz et al 1990).
Antud uurimused on kriitikat pälvinud mitmes punktis. Esiteks, antud meetodiline pagas kaldub võimu üle otsustama väga piiratud alustel, mõõtes üksnes vähesid majapidamisega seotud otsustusi. Teiseks koguti enamike uurimuste raames andmeid üksnes ühelt abikaasalt, tavaliselt naiselt, ja see ei pruugi kajastada tegelikku olukorda Nagu hilisemad uurimused ka kinnitavad, ei pruugi abikaasad perekonnasisest otsustusprotsessi näha ühesugusel viisil (Steinmetz et al 1990). Võrreldes abikaasadelt saadud andmeid, on ilmnenud, et lahknevused esinevad selles, kes väidetavalt ühtesid või teisi otsuseid vastu võtab või milliseid ülesandeid täidab. Kolmandaks pole selge, kas võimukam pool on see, kellel on tõepoolest lõplik sõna, või see, kes loovutab lõppotsuse teisele osapoolele, andes väärikalt alla või loobudes rahu säilitamise eesmärgil. Ehk teisiti väljendades, allaandev partner pidas konkreetset küsimust võib-olla suhteliselt ebaoluliseks võrreldes teiste abielu- ja perekonnavaidlustega.
Ka sotsioloog Constantina Safilios-Rothschild (1970) on kritiseerinud, et liiga paljud uurimused on vaadelnud üksnes mehe-naise vahelist otsuste tegemise protsessi, pööramata piisavalt tähelepanu võimusuhete varjatutele aspektidele (Scanzoni & Scanzoni 1988). Tema arusaama järgi tuleks perekonna võimustruktuuri vaadelda kolme komponendi suhtes: autoriteetsus (kellel arvatakse olevat legitiimne õigus ütelda viimane sõna vastavalt valitsevatele kultuurilistele ja sotsiaalsetele normidele), otsustetegemine (kes teeb otsuseid, kui sageli jne) ja mõjukus.
Võrdlevas rahvusvahelises uurimuses avastas sotsioloog Hyman Rodman (1967,1972) samuti raskusi seletamaks abieluvõimu üksnes ressursside kaudu (Scanzoni & Scanzoni 1988). Rodman leidis, et Prantsusmaal ja USA-s kehtis seos, et mida kõrgem oli mehe haridus, sissetulek ja ametialane staatus, seda suuremat võimu omas ta ka abielus. Kuid hoopis vastupidine ilmnes Kreekas ja Jugoslaavias, kus kõrgema haridustasemega meestel olid abieluvõimus madalaimad skoorid. Rodman pakkus omaltpoolt välja kultuurikontekstiga seotud ressursiteooria, mille järgi tulenevad abieluvõimusuhted kahe faktori omavahelisest seosest: abikaasade võrreldavad ressursid seotuna valitsevate sotsiaalsete abielunormidega konkreetses kultuuris või subkultuuris. Kui kultuur ootab abielus mehelt suuremat võimu, võib antud normil olla sügav mõju abieluvõimule hoolimata abikaasade võrreldavatest ressurssidest. Teisalt, kui kultuur toetab rohkem võrdsuslikumat abieluvaadet, ei peeta mehe võimu automaatseks ning igasugune võim tuleb välja teenida. Niisiis ilmnes siin jällegi näide kultuurikonteksti arvestamise vajadusest, millele sai viidatud juba sugupooleteooriate arengut käsitledes.
Hiljem on ressursiteooriat mõnevõrra modifitseeritud. Heer (1963) on pidanud vajalikuks võrrelda, missugune on abikaasa poolt antavate ressursside väärtus kõrvutatuna ressurssidega, mis on isiku jaoks kättesaadavad väljaspool abielu (Scanzoni & Scanzoni 1988). Seega, ühe isiku võim teise üle võib kasvada, kui ta leiab muid kättesaadavaid ressursiallikaid.
Antud vaatepunkt sobib Williard Waller'i (1938) vähima huvi printsiibiga (principle of least interest), mis ütleb, et isik, kes on vähem huvitatud suhte jätkuvast säilitamisest, omab rohkem võimu; see, kellele suhe tähendab rohkem ja kes tunneb selle järele suuremat vajadust, on suhte säilitamiseks enam valmis teisele alistuma ja seeläbi oma potentsiaalsest võimust loobuma (Scanzoni & Scanzoni 1988)
.Kuna ühiskond on traditsiooniliselt enam sallivamalt suhtunud meeste abieluvälistesse suhetesse, siis võib oletada, et meestel on suhteliselt enam võimalusi rahuldada osa oma vajadustest väljaspool abielu. Naiste puhul on abieluväliseid suhteid peetud äärmiselt taunitavateks ning naine võib seeläbi kaotada oma olemas olevagi staatuse ja võimuressursid.
2.2.4 Võimusuhete käsitlus orienteerituna perekonnale
Perekonnas võib täheldada erinevaid võimubaase. Lääne ühiskonnas on rollid ja vastutused sageli traditsiooniliselt jagatud sugupoole alusel - mehel lasub vastutus perekonna majandusliku ülalpidamise ja naisel majapidamisega seotud toimetuleku ees. Sugupoolel põhinevad võimupärandid on seotud hulga ressurssidega. Need ressursid, tavaliselt majanduslikud, võivadki moodustada võimubaasi. Blumstein ja Schwartz, uurinud 12 000 Ameerika paari, sealhulgas abielus olevaid, koos elavaid, hetero- ja homoseksuaalseid, nentisid oma raamatus "American Couples" (1983), et üldiselt omasid otsuste tegemisel kõige rohkem võimu just need indiviidid, kes omasid ka kõige rohkem raha, välja arvatud lesbipaaride hulgas (Steinmetz et al 1990).
Parson ja mitmed teised feminismi teoreetikud osutavad, et abikaasa/isa ametialane roll tingib kogu perekonna staatuse ja klassipositsiooni, seega ka naise klassipositsioon ja staatus tuleneb abikaasa omast (Chodorow 1978).
Üks olulisemaid võimukriteeriume on kindlasti sotsiaalmajanduslik staatus, mis määrab suures osas ära omatavate ressursside väärtuse. On leitud, et madalamasse sotsiaalsesse klassi kuuluvad mehed vastandina keskklassi abikaasadele kasutavad peresuhetes enam domineerimist ja autoritaarsust. Kuna pereliikmed aktsepteerivad nende mõju vähem vabatahtlikult, võib nende autoriteedi omandamiseks kasutatud taktika olla enam otsene ilmne ja sunniviisiline (Steinmetz et al 1990).
Williard Walleriga (1938) põhimõtteliselt sama mõtte on sõnastanud ka Szinovacz (1987), kelle järgi võimu määrab see, millised on pereliikmete vajadused ja mil määral nende vajadusi suhtes rahuldatakse ja saadakse rahuldada üksnes selles suhtes. Seega võimusuhteid ei muuda ainult muutused pereliikmete ressurssides, vaid ka ühe osapoole sõltuvuse vähenemine teisest (Steinmetz et al 1990). Samale olukorrale sai viidatud ka eelnevas alapeatükis.
Võimusuhteid perekonnas võib vaadelda ka kui protsessi, mis vältab ja muutub kogu elutsükli jooksul. Saab väita, et suhte loomise eelsel (kurameerimise) perioodil omab paar suhteliselt võrdsel määral võimu. Kuigi erinevusi võib esineda, on nende mõjud vähemärgatavad, kuna kooselamisest tulenevad sõltuvusestruktuurid pole veel välja kujunenud (Muncie et al 1995). Pere võimusuhetes räägib kindlasti kaasa ka laste olemasolu ning laste sünniga naise võim tõenäoliselt väheneb. See on seletatav naise sulgumisega kodusfääri ja tema majandusliku sõltuvuse suurenemisega mehest (Steinmetz et al 1990, Muncie et al 1995). Lastega kodus olles ja töölt kõrvale jäädes kaotab naine kogemusi ja tema karjäärivõimalused vähenevad. Seega tema sotsiaalmajandusliku staatuse potentsiaal kahaneb ja see annab tagasilööke vastavates ressurssides. Mees seevastu, kandmaks laste olemasolust tingitud lisakulusid, võib rohkem pühenduda tööle, andes sel teel suurema panuse oma karjääri ja omandades enam sotsiaalmajanduslikke ressursse. Laste suuremaks saades võib naine naasta tööle ning tema võim võib hakata kasvama ning tasakaalustuma mehe omaga. Pensioniea lähenedes võivad abielupaari võimumäärad enam ühtlustada, kuid kultuurilised normid võivad siiski säilitada teatud ebavõrdsuse.
Märksa kriitilisemalt varasemate perekonnavõimu puudutavate uurimuste ja lähenemiste suhtes on oma seisukohtadega välja tulnud Marion Kranichfeld (1988). Oma artiklis "Rethinking Family Power" pakub ta välja mitmeid uusi lähtealuseid perekonnavõimu käsitlemiseks.
Kranichfeld (1988:231) tõdeb, et "perekonnavõimu on maskuliniseeritud ja vaadeldud peaaegu eranditult makrotasandi perspektiivist, milles perekond on uurimisobjektiks olnud eelkõige kontekstina, kus mehed ja naised tegutsevad ja võitlevad võimu nimel, mitte valdkonnana omaette. Uurijad eeldavad jätkuvalt, et perekonnavõim tuleneb oskuste, ressursside ja staatuste omandamisest väljaspool perekonda, mitte niivõrd oskustest siduda end teistega perekonna sees."
Perekonnavõimu tuleks tema arvates uurida mikroperspektiivist, misläbi naiste positsioonid perekonna võimustruktuuris muutuksid palju selgemaks. Näiteks on ignoreeritud ressursse, mida naine tegelikult omab: oskusi siduda ja soodustada teiste arengut. Tähelepanu on selle asemel suunatud tavaliselt meeste ressurssidele, mida genereeritakse väljaspool perekonda ja mis on aluseks stratifikatsioonile ühiskonna laiemas plaanis.
Defineerides perekonnavõimu, rõhutab Kranchfeld kolme aspekti. Esiteks, Cromwelli ja Olsoni (1975) kohaselt on perekonnavõim individuaalsete pereliikmete võime muuta teiste pereliikmete käitumist (kaasa arvatud mõtteid ja tundeid). Teiseks, perekonnavõim sisaldab asümmeetriat pereliikmetevahelistes suhetes; ja kolmandaks, viidatuna McDonaldile (1980) peegeldab perekonnavõim pigem perekonnasüsteemi omadusi, mitte niivõrd võimuka pereliikme tunnuseid. Seega tuleneb perekonnavõim isiku suhetest perekonnas, mitte üksnes tema isikuomadustest.
Kranchfeld peab samuti vajalikuks mõjukuse (influence) ja sunni (coercion) mõiste eristamist. Mõjukust, mis on tunduvalt laiem mõiste kui võim, kirjeldab ta olukorraga, milles ühel isikul on mõju teise käitumisele. Mõjukus võib olla nii tahtlik kui tahtmatu, samas kui võim on Hustoni (1983) järgi võime mõjutada teist tahtlikult kindlate eesmärkide taotlemisel. Sundi kui tegu, millega sunnitakse teist tegema midagi vastu tema tahtmist, eristab võimust selle huvidekonflikti eeldav olemus. Suur osa perekonnavõimu uurimustest on Kranchfeldi arvates tegelenud pigem sunnikontseptsiooniga - kes on perekonnas boss ja milline pereliige jääb lahkarvamuste korral peale.
Võim näib olevat automaatselt defineeritud ükskõik milliste õigustena, mida mehed omavad ja naised mitte, ning sellise definitsiooni järgi on naised tõepoolest võimutud. Kui võimu vaadelda aga erinevast perspektiivist, võib siiski näha, et naistel on tegelikult hulk võimu. Kranchfeld viitab Rapheal’ile (1975), kes on kirjutanud, et "/.../ kui võimu defineeritaks võimena kanda, harida ja kujundada isiksust, iga ühiskonnaliikme väärtusi, uskumusi, vihkamisi ja armastusi, kontrollida tegelikult, kes jääb ellu ja kes mitte, on naised kindlasti valitsevad." Seega kui võimu defineerida võimena muuta tahtlikult teiste käitumist, siis on see paljuski just see, mida naised teevad. Tegelikult naised mitte ei muuda teiste käitumist, vaid nad muudavad terveid generatsioone.
Samas võib tugevalt kahelda viimases seisukohas, kuna emad ju üldjuhul vahendavad lastele üksnes sotsiaalselt jagatud väärtusi ning vanemaks olles järgivad jätkuvalt sotsiaalseid ettekirjutusi, seega nende võime kujundada isiksuse arengut on suhteliselt piiratud. Naistel on emadena pigem teadvustamata võim, neil on vaid võimupotentsiaal kuid mitte reaalne võim.
Antud uurimisvaldkond on keskendunud selgelt meeste-naiste vahelistele suhetele. Siiski, kui perekonnasuhteid analüüsida vastavalt kahele fundamentaalsele kriteeriumile
-sideme kestvus ja seotuse määr - saab vägagi selgeks, et tegemist on põlvkondadevahelise sidemega, see tähendab pigem vanema-lapse suhet kui horisontaalset abielusuhet. Perekonnavõimu uurimuste probleem ongi sageli, et abielu on võrdsustatud või asendatud perekonnaga. Kuna naistel on üleüldiselt suurem juurdepääs lastele ja nad seisavad abielu- ja vanema-lapse suhete ristteel, on perekonnas just naised suuremal võimupositsioonil. Nende eelis perekonnavõimu suhete perspektiivist seisneb ka selles, et kui abielu või suhe mehega katkeb, siis naine üldjuhul säilitab oma võimu, jäädes seotuks lastega, kuid mees kaotab oma perekonnasisese võimubaasi.
Ka mõte, et naised teevad suurema osa laste eest hoolitsemisel mitte niivõrd pealesunnitud paratamatusest, vaid vabatahtlikust soovist säilitada kontroll koduse valduse üle, on arvestatav.
Siinkohal on tegemist olukorraga, kus praktikas tegelikult abielu ja perekonna mõisted osaliselt kattuvad ning neid on keeruline käsitleda rangelt eraldi. Vaadeldes perekonda, kus on tegemist isa, ema ja lastega, võib täheldada tegelikult kahte eraldi võimubaasi. Isa ja ema vaheline abielu on aluseks hüvitusvõimule ning vanema-lapse suhe referentvõimule. Kummaski võimusuhete liinis kehtivad oma seaduspärasused. Oma võimu abikaasa suhtes saab naine suurendada, moodustades koalitsioone lastega, kelle suhtes omab ta mehega võrreldes enam võimu.
Kõige lihtsamalt arusaadavasse määratlusse ümberpandult on sugupoole näol tegemist ühiskonnas juurdunud arusaamadega naiste ja meeste kohta. Need hõlmavad käitumisnorme, ettekujutusi nais- ja meesmaailma mõtetest, tunnetest, väärtustest, hoiakutest ja huvidest.
Ühiskond sunnib oma liikmetele neid arusaamu peale, mille tulemusena need võetakse omaks ja nendest juhindutakse oma igapäevaelus.
Inimesi sisuliselt kasvatatakse meesteks ja naisteks, sisendades neile jagatud ootusi, arusaamu, hoiakuid, mis kokkuvõttes määravadki nende käitumise ja mõtted. Sugupoolel on kahtlemata oluline mõju viisile, kuidas indiviid tajub ühiskonda ja võimalusi, mida see talle pakub. Oluliseks märksõnaks peab siinkirjutaja just teadvustatust. Mõistes, et sugude puhul pole tegemist mitte isiksuseomaduste, vaid sugupoolele omistatud omadustega, suudab indiviid adekvaatsemalt hinnata oma potentsiaale, õigusi ja kohustusi.
Kuigi sugupooleteooriate areng on teinud läbi ülemineku lihtsatelt tõdemustelt enam analüütilistele tasanditele, on see siiski kinni veel aegunud seisukohtades ega propageeri viimase kümnendi sugupooleideoloogias toimunud nihkeid. Kuigi reaalsetes soorollides pole vahest niivõrd kardinaalseid muutusi võimalik täheldada, on need aset leidnud hoiakute tasandil. Seda aga võib pidada eeltingimuseks praktikate ümber kujundamiseks.
Naiste esindatus avalikus sfääris ja selle tunnustamine loovad eelduse sugupoolte staatuste ümberhindamiseks.
Oluliseks mõjuriks või kaasarääkijaks sugupoole ideoloogia ja sugupoole praktikate puhul on kahtlematult konkreetne kultuurikontekst, mis võib omalt poolt kas soodustada või tõkestada muutusi ning mille arvestamine on oluline sugupoolesuhete tõlgitsemisel.
Võimusuhete käsitluste puhul valitsev kontseptsioonide ebaselgus ja varieeruvus teevad neile hinnagu andmise keeruliseks. Põhjus peitub kindlasti ka võimu multidimensionaalses olemuses, mis ei võimalda seda üheselt määratleda. Sellest
tulenevalt on üpriski keeruline ühildada erinevate autorite seisukohti ja vaatlustulemusi. Vahest olulisim järeldus, mida antud töös esitatud seisukohtade puhul teha võib, on see, et lähtuvalt abielu- ja perekonnainstitutsiooni eraldiseisvusest, eksisteerivad kummaski oma võimuliinid ja -suhted, mille tõlgendust pole võimalik ühest institutsioonist teise lihtsalt üle kanda.
Samuti pole abielu- ja perekonnavõimu puudutavate uurimuste metoodika teinud läbi põhimõttelist muutust alates esimesest vastavateemalisest uurimusest 1960. aastal ning teoreetilised lähtekohad on jäänud paljuski samadesse raamidesse.
Perekonnainstitutsioon väärib võimusuhete kontekstis esiletõstmist just seeläbi, et see on pea ainus valdkond, kus naistel on potentsiaalselt suuremad võimuressursid, seda just võimena siduda endaga teisi pereliikmeid, eelkõige lapsi. Lisaks räägib kaasa veel asjaolu, et mehi on vaadeldud pigem avalikku kui kodusfääri kuuluvatena ning kes seetõttu on perekonnast suhteliselt eraldunud. Kuigi Lääne ühiskond määratleb traditsiooniliselt perekonnapeana meest, on naise positsioon pere
Abielus säilitavad edumaa mehed, vähemalt niikaua kui nende majanduslikud ressursid võrrelduna naistega on suuremad. Siinkohal saab eriti ilmseks sugupoole seotus abieluvõimusuhetega. Seni, kuni naistele omistatavaid staatusi hinnatakse madalamalt kõrvutatuna meestega, puuduvad neil reaalsed võimalused oma positsiooni tööturul parandada ja oma sissetulekuid suurendada. Sotsiaalmajanduslikud ressursid, mis on peamiseks baasiks ühiskondlikule positsioonile, annavad meestele tajutud õiguse suuremaks võimu rakenduseks.
