Insuliin on enamiku selgroogsete pankrease Langerhansi saarte beetarakkude toodetud valguline hormoon, mille toime reguleerib ka vere glükoosisisaldust.
Insuliini vabaneb verre proportsionaalselt söögikorrajärgse (toidukord aga ka joogid) veresuhkru ehk glükoosi hulga tõusuga.
Insuliini sekretsiooni pankrease rakkudest reguleerib adenosiintrifosfaat.
Pankrease Langerhansi saarte beetarakkude töö tugeva häirumise korral aga ka nimetatud rakkude kaasasündinud ainevahetushäired ning selle kaasuvad muutused organismis, ka insuliinivaegust, loetakse suhkurtõve välja kujunemisel oluliseks teguriks.
Insuliini biokeemiline koostis
- Insuliin on valguline peptiidhormoon, mille morfoloogia võib varieeruda nii loomaliigiti ja indiviiditi kui ka arenguastmeti.
Inimese insuliini molekul
- Insuliinimolekuli koostises on 52 aminohapet.
- Molaarmass on 5808 daltonit (Da).
Biofunktsioonid ja patoloogia
Kolesterool
Insuliin võib tõsta diabeedi esimest tüüpi ehk insuliinisõltuvat diabeeti põdevatel HDL-i ehk kõrgtihedusega lipoproteiinide taset vereplasmas, mille kolesterooli osakaal aga on üsna väike.
Ajaloolist
- 1912 söör Edward (Albert) Sharpey-Schafer (1850–1935) pakkus välja teooria, mille kohaselt on melliitdiabeedi põhjustajaks pankreases leiduv aktiivne aine insuliin (inglise keeles insuline);
- Esimesena eraldasid pankrease Langerhansi saarte beetarakkude ekstraktist insuliini Frederick Grant Banting ja Charles Herbert Best 1921. aastal. Ravitoimet katsetati koertel, kelle pankreas oli eemaldatud – pankreaseekstrakti süstimine aitas neil edukalt diabeediga elada.
Koduloomade elunditest eraldatud insuliini hakati ka diabeediraviks kasutama. Insuliin võeti kasutusele ajal, mil puudusid nõuded inimestel kasutatavate ravimite kliiniliste uuringute jms läbiviimise kohta.
Pärast insuliini keemilist sünteesimist 1963. aastal sai võimalikuks vähendada loomse insuliini kasutamist ravi otstarbel.
