Otsing sellest blogist

UUS!!!

Laanemetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Laanemetsad Laaneme...

esmaspäev, 30. jaanuar 2023

Villisca Kirvemõrvari maja

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.


Villisca Kirvemõrvari Maja

Villisca asub kaugel Iowa nurgas, kaugel kaasaegsetest superlinnadest, ning sama kaugel teistest linnadest, milles oli samuti vaid paartuhat hingelist. See on täiesti isoleeritud koht, kuhu pääeseb vaid vana kaherealise kiirtee kaudu, ja uskuge või mitte, aastal 1900 oli see linnake värvikas ja ilus. Nendel aegadel oli Villisca, mis tõlkes tähendab "kaunist vaadet", õitsev linnake, kus elas üle 2 500 inimese. Tänavaid ääristasid õitsvad ärid ja linnast käis iga päev läbi mitu tosinat trammi. See oli populaarne koht üle kogu Montginery, mis pakkus mitte ainult õitsvaid ärisid, vaid ka restorane ja teatreidki.
Villisca oli kokkuhoidev kohake, kus kõik tundsid kõiki. See rahumeelsus ja usaldus kadus 10. juunil 1912, kui leiti kaheksa verist laipa, otse linna kauneimal tänaval asuvast majast. J.B. Moore'I perekond, austatud ja kõigile meeldivad, koos kahe külalisega, leiti mõrvatult nende endi vooditest. Ja praegu, rohkem kui 90 aastat hiljem, on see kuritegu siiani lahendamata.
Mis juhtus sellel tumedal öösel Villiscas? Ja mis põhjustas selle, et vähemalt mõne mõrvatu hing sinna majja maha jäi?

Verine Mõrv

Edela-Iowas, Villisca nimelises linnakeses oli soe õhtu, linn säras loojuva päikese helgis. Õhtusöögiaeg oli ammuilma läbi, ning nii mõnedki lahkusid varjulistelt verandadelt, kui päeva kuumus kaduma hakkas. Poed suleti järgemööda, ning tänavate pimenedes, võis märgata kodudes üha rohkem süüdatud tulesid. Presbyteriani kirikust kostus tänavale muusikat, naermist ja viisakat plaksutamist. Päevane noortekeskus suleti umbes kella poole kümne paiku õhtul, ja üsna pea valgusid tänavale jõmpsikad, kes igaüks omasse kodusse läks.

Sarah Moore, kes oli selle päevakeskuse juhataja, kogus kokku oma perekonna ja läks nendega samuti kodu poole. Temaga koos olid tema abikaasa, Josiah, keda tunti linnakeses kui J.B., ja nende lapsed, Herman, Catherine, Boyd ja Paul. Kaks koort tütarlast. Moore'i laste sõbrad, kes samuti päevakeskuses käisid, ühinesid Moore'idega, ja läksid nende juurde öömajale.

Järgmisel hommikul, kümnendal juunil, astus Mary Peckham, Moore'ide naaber, välja oma tagauksest, et oma linad nööridele kuivama asetada. Kuni Mary aias toimetas, läks palju aega mööda ja ta mõistis, et Moore'id pole veel kordagi majast väljas käinud, et samuti enda koduste toimetamistega alustada, ning ka nende maja oli kuidagi liiga vaikne. See oli väga imelik, kuna J.B. läks alati varahommikul tööle, ning Sarah oli alati hommikul üleval, et kõigile hommikusööki vaaritada. Moore'ide maja oli täis noori lapsi, kes tavaliselt hommikuti olid väga lärmakad ja kisakõrid. Kas Moore'id olid haiged? Mary ootas veel mõned minutid, ning siis suundus naabermajani, ning koputas välisuksele. Majas oli ikka veel õõvastavalt vaikne. Ta ootas veel paar hetke, ning koputas siis uuesti. Ikka veel ei tulnud keegi ukse peale, ning siis üritas ta ust avada, et pista pea ukse vahelt sisse, ning Sarah't hüüda. Ta katsus ukselinki, ning avastas, et uks oli seestpoolt lukku keeratud.

Mary läks tagaaeda väikese aediku juurde, ning lasi kanad õue peale ringi kõndima. Ta mõtles, et see on vähim, mis ta sai Sarah'i aitamiseks teha, kes kindlasti kodus haigena vaevleb. Peale seda, kui ta oli kanad välja lasknud, läks ta tagasi enda majja, kuid mida rohkem ta hiirvaiksele naabermajale mõtles, seda rohkem ta muretsema hakkas. Viimaks, kui ta seda enam taluda ei suutnud, võttis ta telefoni, et helistada J.B vennale, Ross Moore'ile, ja ta lubas läbi tulla nii kiiresti, kui võimalik. See oli esimene asi, mis lükkas käima terve ajastu kõige julmema kriminaaluurimise.

Kui Ross Moore saabus oma venna majja, kohtus ta Mary Peckhamiga, kes senimaani üritas kedagi naabermajast üles äratada. Ross proovis ise ust avada, kuid veendus, et uks oli kindlalt kinni. Seejärel küünitas ta magamistoa aknast sisse vaatama, kuid oli liiga pime, et midagi märgata. Ta läks uuesti ukse juurde, tagus seda rusikaga ja hüüdis oma venda ja vennanaist. Ikka ei olnud vastust. Ta võttis enda võtmekimbu, otsis välja selle, mis esiukse avas. Moore astus majja, Mary tema kannul. Moore vaatas ringi, kuid ei näinud köögis kedagi. Ta hüüdis oma venda, kuid ei saanud vastust. Esiku teises otsas oli uks, mis viis ühte laste magamistuppa. Ta avas ettevaatlikult ukse ja vaatas tuppa. Ta kiunatas, kui nägi kahte verist keha voodite peal lamamas, linadel verised plekid. Moore ei vaadanud kordagi, et kes seal lamas. Ta jooksis tagasi välja ja karjus, et Mary sheriffi kutsuks --- keegi oli mõrvatud!
Linnakese korravalvur Hank Horton jõudis kohale üsna pea, ning otsis terve maja läbi. Need kaks surnukeha allkorrusel kuulusid 12 aastasele Lena Stillingerile ja 8 aastasele Ina Stillingerile. Tüdrukud olid Moore'ide juures öömajal. Nad olid tulnud koos Moorie'i perekonnaga peale kirikuprogrammi. Kõik Moore'i perekonna liikmed leiti ülemise korruse magamistubadest. Kõik perekonnaliikmed olid brutaalselt mõrvatud, nende koljud olid kirvega purustatud. Ohvriteks olid: 43 aastane Josiah Moore, 44 aastane Sarah Moore, 11 aastane Herman, 10 aastane Catherine, 7 aastane Boyd, 5 aastane Paul ja eelmainitud Stillingeri õed.
Sama kiiresti, kui mõrvad avastati, levis ka linnas ringi jutt sarimõrvarist. Kuna sõbrad, naabrid ja muidu seiklusteotsijad tunglesid pidevalt maja ümbruses, kaotas politsei kiiresti kontrolli kuriteopaiga üle. Räägitakse, et sõna otseses mõttes, sajad inimesed marssisid Moore'ide majast läbi, jõllitasid surnukehasid ja puutusid kõike, enne kui Villisca Politseiprefekt saabus, et kuriteopaik sulgeda. Praegu oleks kerge näidata kohaliku politsei peale näpuga, kuid siiski, aastal 1912, oli selliste mõrvade lahendamine peaaegu võimatu. Sel ajal oli sõrmejälgede kontrollimine väga uus asi, sündmuskohast tehti pilte väga harva ja DNA proovid olid veel kümnete aastate kaugusel tulevikus.
Lühidalt, sellise kaliibriga mõrvasid ei olnud sellises maakohas aastal 1912 väga pikka aega nähtud. Sellest hoolimata, uurijad said siiski mõned tähtsad märkmed kirja, enne, kui kõik tõendid hävinesid. Nagu arvata, kõik tõendid, mis majja jäid, need hävinesid.
Tänu sellele on mõrvad tänaseni lahendamata.

Veri nende kätel?

Kuigi kedagi ei mõistetud mõrvades kunagi süüdi, siis kahtlusalustest seal puudu ei tulnud. Järgmistel päevadel, peale mõrvu, olid igas ajalehes pidevalt neli nime. Kuid siiski, kahtlused kustusid kiiresti, alibid leidsid kinnitust ja motiivid langesid ära. Kohalik politsei, riiklik korrakaitse, eradetektiivid ja pearahakütid järgisid igat võimalikku juhtnööri, kuid ei tuvastatud siiski midagi. Kümneid teooriaid pakuti välja, ja taaskord tundus, et asi hakkab lahenema, kuid siiski vajus asi taas koost. Aja jooksul hakkas võimalus aina kahanema, et see asi üldse laheneb, ning lõpuks kustus üldse lootus, ja asi jäigi soiku.

Tänapäeval on ajaloolastel ja muidu asjast huvitatutel oma teooriad, kes kuritöö korda saatsid. Paljud uskusid, et mõrvariks oli kohalik mees, kes oli ohvrite tuttav, samas teised uskusid, et mõrvariks oli hulluks läinud preester, mõni juhuslik hulkur või ohtlik sarimõrtsukas. Peamised kahtlusalused:
- Frank F. Jones, silmapaistev Villisca elanik ja riigi senaator. J.B Moore töötas Jones'i heaks mitu aastat, kuni ta avas oma iseseisva äri aastal 1908. Mitmete elanike sõnul, oli Jones äärmiselt vihane, et Moore lahkus tema alluvusest ning avas oma äri, võttes oma partneriks John Deere. Jones oli ka kahtlemata linna mõjuvõimsaim mees, ning ta poleks kannatanud ära, nagu öeldakse, "lüüa saamist". Aga kas see oleks olnud piisav põhjus mõrvata Moore'i ja tervet tema perekonda? Mõned räägivad, et asja tegid hullemaks kuulujutud selle kohta, et Moore'il oli afäär Jones'i tütre, Danaga. Kuigi tõendeid mingist armuafäärist ei olnud, siis kuulujutud selle kohta ringlesid kogu aeg. See võis endast välja viia nii Frank Jones'i, kui tema poja, Alberti.
- William Mansfield oli mees, keda arvati olevat Jones'i "musta töö" tegija. Sellest ajast, kui uurimisse sekkus Burnsi Detektiivibüroo Kansasest, nende peadetektiiv, James Newton Wilkerson, kahtlustas kuni lõpuni välja, et Jones on asjaga seotud. Ta süüdistas avalikult Frank ja Albert Jones'i selles, et palkasid mehe nimega William Mansfield, tapatööd sooritama. Samuti uskus ta, et J.B. Moore oli ainuke sihtmärk, kuid Mansfield läks ja tappis kõik, kes majas viibisid. Kumbagi Jones'idest ei vahistatud kunagi, ning nemad jätkasid kindlakäeliselt oma süütuse väitmist.

Mansfield oli pärit Blue Islandilt, Illinoisist. Wilkerson uskus, et Mansfield, kes oli ka tuntud nimede George Worley ja Jack Tumbaugh' all, oli kokaiinisõltlane ja oli ka vastutav mõnede muude mõrvade eest. Tema uurimine paljastas, et teised mõrvad olid sooritatud peaaegu samamoodi, millest ta järeldas, et kõikide nende taga oli üks ja sama isik. Wilkersonil õnnestus aastal 1916 veenda ülemkohust, et need avaksid juurdluse, ning Mansfield vahistati ja toodi Kansases kohtu ette. Kuid Mansfieldil õnnestus hankida vettpidavaid tõendeid, et ta oli Illinoisis sel ajal, kui sooritati Villisca mõrvad. Kuna rohkem tõendeid Mansfieldi vastu ei leitud, lasti ta vabadusse.
- Reverend George Kelly, ringi rändav preester, oli ka üks peamisi kahtlusaluseid. Teda kirjeldati kui ettevaatliku väikest meest, peast eemale hoidvate kõrvade, silmapaistva ninaga, kõrge otsaesise ja laia suuga. Inimesed rääkisid, et tema tumedad silmad ei jõudnud teisteni. Ta oli kergesti erutuv ja ta rääkis tavaliselt nii kiiresti, et temast oli raske aru saada. Räägiti ka, et mees eritas ülearu sülge ja sülgas kõiki tahtmatult täis, kui ta oma kiiret juttu puhus.
Kelly ja tema naine elasid Iowas, Makedoonias aastal 1912, peale mitut aastat jutlustamist keskläänes. Ta jätkas palverändurina ja ta oli Päevakeskuses sellel õhtul, kui mõrvad toimusid. Tema kohalolek mõrvade ajal ja tema haihtumine 10. juuni varastel hommikutundidel tegid tema peamiseks kahtlusaluseks mõrvades. Räägiti ka, et vaimulik pihtis rongiga Makedooniasse tagasi sõites, et tema oli mõrvad sooritanud,kuna nägi nägemust, mis ütles talle: "Tapa, ja tapa täielikult", fraas, mis pärineb piiblist.

Siiski, enne tema "ülestunnistust", kirjutas Kelly võimudele mitmeid kirju Moore/Stillingeri mõrvade kohta. Kirjades paistis, et Kellyle olid mõrvad saanud kinnisideeks ja ta kirjutas asju, mida teaks vaid õige mõrvar. Tema ülestunistusi mõrvade kohta kuulsid mitu inimest rongis, enne kui mõrvadest üldse teada saadi. Tõsi või ei, otsustage ise, kuid Kelly saatis pesumajja ühe verise särgi, mida kunagi enam ei nähtud...
Kelly siiski arreteeriti aastal 1914, kuid mitte mõrvade eest. Ta saadeti trellide taha selle eest, et ta saatis võimuorganitele vulgaarse ja rõveda sisuga kirju, ning ta mõisteti selle eest vangi. Vangimaja asemel aga sattus ta vaimuhaiglasse. Aastaks 1917 oli kahtlus taas Kelly peale langenud ja ta saadeti mõrvades süüdistatuna kohtu alla. Tal õnnestus siiski oma jälgi nii palju segada ja oa tunnistusi muuta, et ta mõisteti õigeks.

- Andy Sawyer: Hoolimata sellest, et nii mõnegi kohaliku inimese kohta olid väga tugevad tõendid, ei suutnud uurijad mööda vaadata faktist, et lähiajal oli palju sarnaseid mõrvu toimunud kesk-läänes. Tänu sellele jäi pidama väga kindel usk, et tegu võib olla sarimõrtsukaga. Kuigi paljusid rändureid ja võõraid asukaid süüdistati aja jooksul seotuses Villisca mõrvadega, olid mõned, kes kõigi nendesuguste eest seisid. Üks neist oli mees nimega Andy Sawyer. Kuigi Sawyerit ei sidunud mõrvadega ükski reaalne asitõend, käis tema nimi uurimisest mitmeid kordi läbi. Sawyeri andis välja tema boss, kes paistis teadvat mõrvadest rohkem, kui ta tohiks. Ta oskas kindlalt väita, et Sawyer magab öösiti, kirves kaisus, ning peab oma kirvega maha pikkasid dialooge. Sawyer arreteeriti ja toodi ülekuulamiseks uurijateni,kuid vabastati kohe, kuna avastati, et tema kohta on ametlikud tõendid, et ta viibis mõrvade ajal Osceolas, Iowas kohalike ametivõimude juures vahi all. Ta vahistati ringi hulkumise eest, ning kohalik ¹heriff saatis ta rongiga koju umbes kell 23:00, 9 juuni õhtul. Kas ta oleks jõudnud veel õigeks ajaks Villiscasse, et mõrvad sooritada? Tema ülemus ja muud närvilised linnakodanikud uskusid, et kindlasti oleks, kuid seda ei tõestatud kunagi, ning Sawyer haihtus ajalukku.

- Henry Moore (polnud perekonnaga suguluses) oli kõige tõenäolisem kahtlusalune "hulkurite" kategoorias. Kuigi tema perekonnanimi on ohvrite omadega ühtiv, ei olnud ta nendega suguluses. Kuigi teda süüdistati täpselt samades asjades, kui Mansfieldi, mõistetigi Moore mõrvades süüdi. Mõned uskusid, et peale Villisca mõrvade oli ta veel vastutav Kesk-ida verise mõrvalaine eest. Moore võeti vastutusele aastal 1912 oma ema ning vanaema mõrva eest Columbias. Ta tappis mõlemad oma ohvrid kirvega, ning kui see polnud veel piisavalt õudne, siis see mõrvade laine kestis poolteist aastat, millesse kuulus üle 20 mõrva kokku viies riigis. Arvatakse, et Villisca mõrvad aitasidki uurijad Moore'i jälgedele.
Tapmiste lainet poleks ilmselt avastatudki, kui Villisca poleks abi palunud föderaalidelt, lahendamaks kohaliku mõrvari juhtumit aastal 1912. Politseil oli ohvrite jõhkralt moonutatud surnukehad, kuid ei ühtegi juhtlõnga juurdluse edasi viimiseks.
Föderaalohvitser M.W. McClaughry määrati seda juhtumit uurima, ning tema uurimus paljastas, et Villisca mõrvad ei olnud unikaalsed. 9 kuud enne seda, 1911 aasta septembris, oli toimunud samasugune mõrv Colorado Springs'is. Seal tapeti H.C. Wayne, tema naine ja tema laps, ning proua A.J. Burnham koos tema kahe lapsega. Kuu hiljem, oktoobris, mõrvati samal viisil Dewsonite perekond Monmouthis, Illinoisis, ning veel nädalake hiljem, Showmani perekonna viis liiget Ellsworthis, une pealt, nende voodites. Kõikide juhtumite puhul oli mõrvar ohvrite majja sisse murdnud hilisõhtul, ning terve maja rahva tapnud unepealt, nende voodites, kirvega...

5. juunil 1912 --- vaid paar päeva enne Villisca tragöödiat --- tapeti Paolas, Kansases Rollin Hudson ning tema naine. Mõrvad sooritati, nagu kõik eelmised, ning nagu järgmine, Villiscas. McClaughry oli veendunud, et mõrvade taga oli üks ja sama sarimõrvar. Ja kuigi ta oli kõva detektiiv, oli see puhas õnn ja kokkusattumus, et Henry Moore tema teele sattus. McClaughry isa oli Leavenworthi föderaalvangla valvur, ning tal oli nõõ mõnigi tutvus föderaalsüsteemis. Kui ta kuulis, et Henry Moore kannab eluaegset karistust oma ema ja vanaema mõrva eest, informeeris ta sellest ka oma poega. Lõpuks, kui asitõendeid oli igas juhtumis võrreldud, saadi selgeks, et kõik juhtumid on omavahel seotud, nind McClaughry süüdistas Moore'i 23-s mõrvas.
Kahjuks ei võtnud keegi neid tõendeid tõsiselt, ning enamus olid rahul seletusega, et mõrvar on hoopis reverend George Kelly, kes "tunnistas" üles Villisca mõrvad. Kellyt ei saanud siiski süüdi mõista, kuna tema seisund näitas tõsist vaimset hälvet. Peale kahte põhjalikku kohtuprotsessi mõisteti reverend George Kelly õigeks.
Nende kohtuprotsesside saginas ja tunglemises unustati muidugi ära McClaughry versioon asjast. Siiski, oli McClaughry veendunud, et süüdi oli Moore ja ta oli müsteeriumi lahendanud.

Ametlikult on asi muide tänapäevani avatud.