Sissejuhatus
Liikide muutumisvõimest räägiti juba antiikajal. Vana-Kreeka filosoof Aristoteles oli üks esimesi teadlasi, kes pani tähele, et organisme saab teatud sarnaste tunnuste alusel rühmitada. Keskajal sai valitsevaks kristlik maailmakäsitlus. Kuni 19. sajandi keskpaigani oli valitsevaks teooriaks kreatsionism, s.t. kõik Maal elavad liigid on Jumala poolt loodud. Loodusteaduste arengust tulenevalt on mitmed teadlased esitanud erinevaid evolutsioonikäsitlusi. Selles peatükis tutvud olulisemate hüpoteesidega.
Õpieesmärgid
Selle peatüki lõpuks:
teate,
- milliseid erinevaid evolutsioonikäsitlusi on avaldatud;
- milles seisneb Darwini ja Wallaci evolutsioonikäsitlus;
- evolutsiooniidee täiustumise seost loodusteaduste arenguga;
oskate
- selgitada Darwini ja Wallaci evolutsioonikäsitlust.
Evolutsioon
Evolutsioon on populatsioonisiseste päritavate tunnuste pöördumatu muutumine ajas. Lihtsamatest organismidest arenevad järkjärgult keerukamad organismid. Liikide ajaloolist arengut nimetataakse fülogeneesiks.
Paleontoloogia ja Georges Cuvier (1769 – 1832)
Georges Cuvier oli prantsuse loodusteadlane, keda peetakse paleontoloogia rajajaks (joonis 4.1.1.1.).
Joonis 4.1.1.1. Georges Cuvier
Cuvier avastas, et mida sügavamatest kivimikihtidest leiud tulevad, seda enam erinevad need tänapäeval elavatest organismidest. Cuvier tuvastas, et paljud fossiilid pärinevad väljasurnud liikidelt, seega oli ta esimene teadlane, kes väitis, et ürgsed organismid on välja surnud. Siiski jäi ta üldtuntud seisukohale, et liigid on algselt loodud ning muutumatud. Cuvieri arvates oli paljude liikide väljasuremine põhjustatud looduskatastroofidest. Cuvieri, kelle teose „Uurimus fossiilsetest luudest” ilmumisest on möödunud enam kui kakssada aastat, on nimetatud ka „väljasuremiste isaks” (joonis 4.1.1.2.).
Joonis 4.1.1.2. Pilt Georges Cuvieri raamatust: „Uurimus fossiilsetest luudest”
Cuvier oli esimene teadlane, kes kasutas selgroogsete võrdlevat anatoomiat, et neid klassifitseerida.
Jean-Baptiste Lamarck (1744 – 1829)
Jean-Baptiste Lamarck oli prantsuse loodusteadlane ja esimese tervikliku evolutsiooniteooria rajaja (joonis 4.1.1.3.). Lamarcki evolutsiooniteooria ilmus 1809. aastal pealkirjaga “Zooloogia filosoofia”.
Joonis 4.1.1.3. Jean-Baptiste de Monet Chevalier de Lamarck
Lamarcki teooria, lamarksismi (transformismi), kohaselt tekkis ja tekib elu isetärkamise teel spontaanselt ning algelistest organismidest arenevad järk-järgult täiuslikumad organismid. Kõige iseloomulikuma näitena võib välja tuua Lamarcki kaelkirjaku. Lamarck arvas, et kaelkirjaku pikk kael arenes välja, kuna igal järgneval põlvkonnal oli vaja kaela sirutada järjest kõrgemal olevate puulehtede poole. Lamarcki teoorias on rõhutatud väidet, et elu jooksul omandatud tunnused, mis esinevad mõlemal vanemal, päranduvad ka järglastele. Kuna Lamarck lükkas ümber piibelliku loomisteooria, oli tema evolutsiooniteoorial palju vastaseid, nende hulgas ka Cuvier.
Charles Darwin (1809 – 1882)
Charles Darwin oli inglise loodusteadlane, kes juba varakult tundis huvi looduse vastu, kuid õppis esialgu meditsiini ja teoloogiat (joonis 4.1.1.4.).
Joonis 4.1.1.4. Charles Darwin
1831. a. kutsuti Charles Darwin teaduslikule merereisile ümber maailma. Darwini merereis kestis väikesel sõjalaeval “Beagle” viis aastat. Darwin uuris Lõuna-Ameerika, Austraalia, Uus-Meremaa ja Vaikse ookeani saarte taimi, loomi ning geoloogiat. Erilist huvi pakkusid Darwinile Galapagose saared Vaikses ookeanis. Selle viie aastaga kogus ta endale piisavalt materjali evolutsiooniteooria loomiseks, kuid kulus üle kahekümne aasta, enne kui 1859. aastal ilmus raamat "Liikide tekkimine" (joonis 4.1.1.5.).
Joonis 4.1.1.5. Charles Darwin “The Origin of Species”
Darwin pakkus oma evolutsiooniteoorias, mida on nimetatud ka darvinismiks, välja kaks peamist seisukohta. Esmalt kirjeldas ta liikide muutumist ja uuteks liikideks jagunemist, millega kaasneb ka paljude liikide pidev väljasuremine. Selle ideeni oli ta jõudnud juba varem ja esimesed visandid algelisest evolutsioonipuust pärinevad juba aastast 1837 (joonis 4.1.1.6.). Teine oluline seisukoht oli loodusliku valiku ja olelusvõitluse idee, kui evolutsiooni mehhanism.
Joonis 4.1.1.6. Darwini evolutsioonipuu esimene visand aastast 1837
Alfred Russel Wallace (1823 – 1913)
Alfred Wallace oli briti loodusteadlane, kes osales mitmetel ekspeditsioonidel Amazonase piirkonnas ja hiljem Malai saarestikus (joonis 4.1.1.7.). Oma loodusvaatluste käigus jõudis Wallace Darwinist eraldiseisvalt sarnasele loodusliku valiku ja ühise esivanema ideele. 1858. aastal kirjutas Wallace oma loodusliku valiku ideedest Darwinile, mis sundis Darwinit oma idee avalikustamisega kiirustama.
Joonis 4.1.1.7. Alfred Russel Wallace
Kokkuvõte
Idee, et tunnused päranduvad vanematelt järglastele, pärineb juba Vana-Kreekast. Siiski on valdavalt usutud loomise teooriasse. Erinevad fossiilsed leiud on näidanud, et varasemad liigid on tänapäevastest liikidest oluliselt erinevad. Prantsuse paleontoloog Georges Cuvier esitas hüpoteesi, et varased liigid on katastroofide tagajärel hukkunud. Esimese tervikliku evolutsiooniteooria esitas prantsuse teadlane Jean-Baptiste Lamarck, väites, et elu tekib spontaanselt elutust ainest ning organismid arenevad järjest täiuslikumaks. Evolutsiooni hakati tunnistama kui üldist loodusseadust peale inglaste Charles Darwini ja Alfred Russel Wallaci loodusliku valiku teooria avalikustamist.
