Eestlaste Ekspeditsioon Pamiiri mägedes 1974

• Ekspeditsioon Leninile (7134m) lõunast koos 7 tipu vallutamisega (2 neist esmavallutamine ja 1 esmaläbimine) Ilmar Priimetsa juhtimisel. Leninil käisid Juhan Ahlberg, H. Kriis, Enn Branno, M. Klein, Vello Park, Kaljo Palmiste, Risto Tanner, Lembit Hiiesalu ja Ilmar Palo.
• Ekspeditsioon lõppes traagiliselt - 3 kogenud alpinisti hukkus. Lenini raskeima marsruudi läbimise lõpuosas, suhteliselt laugel nõlval ilmselt maavärina tõttu liikuma hakanud laviin mattis suurde jääprakku 3 meest. Hukkusid Priit Vürst, Eerik Reino ja Tõnu Tennisson. Üle noatera pääsesid Jaak Sumeri ja Enn Saar.
• Vahetult pärast katastroofi toimunud esimene välisreis (valuutavaba gruppide vahetus läänesakslastega) Saksa ja Austria Alpidesse andis palju kogemusi valdavalt noorematele osavõtjatele.
• Suleti alpinistide jaoks piiril asuv Pobeda teravate suhete pärast Hiinaga.
• Esimesed eestlased McKinley tipus (6194m), mis on Põhja-Ameerika kõrgeim tipp, väliseestlased Olaf Sööt ja Jüri Tint.

Traagiliselt lõppenud 1974. aastal Kalevi ekspeditsioonRedigeeri

1974. aastal toimus Ilmar Priimetsa juhtimisel spordiühingu Kalev ekspeditsioon Lenini mäetipule. Tippu tõusti kahe grupiga erinevatel marsruutidel. Enn Saare juhtimisel 5-liikmeline grupp valis tippu tõusmiseks mitte tavapärase harjapidi kulgeva marsruudi, vaid ronimise mööda kaguseina (marsruudi raskuskategooria Vene süsteemi järgi 5B). 27. juulil tabas neid 6800 m kõrgusel laviin, milles hukkusid Priit Vürst, Eerik Reino ja Tõnu Tennisson. Enn Saar ja Jaak Sumeri õnnekombel pääsesid. Jäänud ilma telgist, toidust ja kaaslastest, laskusid nad kurnatuna neli päeva mööda kagunõlva (laskumist Lenini mäetipult mööda kagunõlva polnud veel keegi varem üritanud), enne kui päästerühm nad leidis.

Mägimatkamine

Eesti mägimatkajad Kesk-Pamiiris (1984)

Mägimatkamine on matkamise liik, kus matkaja liigub jalgsi kõrgmägedes (reeglina alates 3000 meetrist merepinnast), ületades mäekurusid ja mägijõgesid ning tõustes mäetippudele. Sellist matkajat nimetatakse mägimatkajaks.

Mägimatka eesmärk on läbida ulatuslik marsruut, mille sees on kurusid ja tippe. Mägimatkajatel on suur iseseisvus, valikuvabadus piirkonna ja marsruudi valikul ning selle läbimisel. Mägimatkadel määravad marsruudi keerukuse ehk matka raskusastme läbitavad mäekurud ja nende arv. Venemaal ja teistel endise Nõukogude Liidu aladel on käidavad mäekurud jagatud raskusastmetesse.

Kõige lihtsamad mäekurud on klassifitseerimata. Paljusid lihtsaid kurusid on iidsetest aegadest kasutanud kohalikud elanikud. Raskematel kurudel on peamiselt sportlik tähtsus. Mäekuru ja mäetippu iseloomustab absoluutne kõrgus. Tavaliselt on kurul või tipul kivihunnik – tuur, milles on eelmise grupi (tuuri)kiri. Selle asemele jäetakse enda oma.

Mägimatkamisega on tihedalt seotud alpinism ehk mägironimine. Alpinistide tegevus ja ettevalmistus toimuvad põhiliselt alpilaagrites ja alpiklubides. Alpinismis on tavaliselt eesmärgiks tõusta väljavalitud tippu. Ühte tippu võivad viia eri raskusega marsruudid.

Eesti mägimatkamise ajalugu 

Mägituriaadi korraldajad Lääne-Kaukasusel (1991)

• Suvel 1954 esimesel sõjajärgsel mägimatkal Kaukasusel Elbruse ümbruses (rühmas Peeter Varep, Guido Vene, Koido Kadopa, Enno Välk, Tiit Masso jt) liiguti paralleelselt Moskva matkarühmaga, mida juhtis Issaak Naumov. Mindi üle kuue ca 3000 m kõrguse kuru.
• 22. detsembril 1967 alustas Tallinna Turismiklubi juures tegevust mägimatka instruktorite seminar. Õppustel osales 26 matkajat alpinismiinstruktorite Heino Paltseri ja Ragnar Palmre juhendamisel. Lõpetajaid oli 19, sh Edgar Haavik, Uudo Kaar, Ahti Olli, Rein Randma, Raimond Tamming, Jaan Tätte, Ruth Ääro jt. Seda sündmust peetakse organiseeritud mägimatkamise ja matkaõppe alguseks Eestis.
• 9. veebruaril 1968 loodi Tallinna Turismiklubi juurde mägimatkasektsioon – esimene Eestis. 1969. aastal moodustati vabariiklik mägimatkasektsioon. Selle esimeheks valiti Raimond Tamming. Sel ajal oli Eestis üle 200 mägimatkaja.
• Peagi alustas matkajate õpet Tallinna Turismiklubi mägimatkakool. Kooli juhatas algusaastatel Ahti Olli, 1975. aastast alates Jaan Henno ja Ülo Kangur. Loengud toimusid Mustamäel Tallinna Polütehnilise Instituudi auditooriumides ning õppused Pirita jõe järsul kaldal, Naagel ja Rannamõisas. Iga-aastased õppematkad viisid mitukümmend kooli lõpetanut NSV Liidu kõrgmägedesse.
• 1971 toimus Kesk-Kaukasusel Osseetias I vabariiklik mägituriaad Osseetia`71. Enne mägimatkale minekut toimusid baaslaagris 4–5-päevased treeningõppused. Turiaadist osavõtt toimus õppetuusikute alusel. Turiaadist võttis osa 21 matkagruppi 331 osavõtjaga.
• 1973 jõudis Tallinna Turismiklubi matkagrupp Jaan Tätte juhtimisel esimese Eesti matkagrupina Pamiiri südamesse – Fedtšenko hiidliustikule. Tõusti 6000 m kõrgusele.
• 1974 toimub Lääne-Kaukasusel Gvandra mäesõlmes II vabariiklik mägituriaad 257 mägimatkajale.
• 1975 saavutas Eesti koondvõistkond II üleliidulistel mägimatkatehnika võistlustel Põhja-Osseetias Tseis 31 võistkonna hulgas kolmanda koha. Võistkonda kuulusid Edgar Haavik (kapten), Kristi Mägi-Raja, Viiu Rebane, Johannes Presmann, Arvo Müürsepp ja Kalle Aedviir.
• 23. mail 1976 toimusid Türisalu pangal esimesed Eesti mägimatkatehnika meistrivõistlused, kus osales 5 võistkonda 3 matkaklubist. Eesti meistriks tuli Tallinna Turismiklubi võistkond (Rein Lond, Ants Salk, Taivo Lang ja Taimi Ristal).
• Juulis–augustis 1978 toimus Kirgiisias Terskei-Alatau mäeahelikul III mägituriaad Terskei´78, millest võttis osa 45 matkagruppi 365 matkajaga. Esmakordselt võtsid üritusest osa 7–9-aastased lapsed koos oma matkajatest vanematega. Turiaadi üldjuht oli Jaan Tätte.
• Augustis 1980 toimusid Eesti mägimatkaekspeditsioon ja sellele järgnev mägimatk Matša mäesõlmes Turkestani ahelikul. Ürituse eesmärk oli mäesõlme uurimine, kaardistamine ja mäekurude leidmine. Kinnitamiseks esitati 12 mäekuru. Kurude nimetamisel lähtuti olümpiaregati toimumisest Tallinnas ja Tartu linna 950. aastapäevast: Olümpia, Lord Killanin, 950 aastat Tartut, Star, Finn, Tornaado jne. Ekspeditsiooni juht oli Tõnis Kallejärv, liikmed Jaak Lokk, Tõivo Sarmet, Mart Kainel, Helme Suuk, Ants Kask, Kaljo Mitt.
• 1981 sooritas Tallinna Turismiklubi matkagrupp Edgar Haaviku juhtimisel Eesti esimese 6. raskuskategooria mägimatka Kesk-Kaukasusel.
• 1982 toimus Eesti mägimatkajate suurima osavõtjate arvuga IV mägituriaad Baksan`82 Kaukasuses, kus osales 552 matkajat (50 matkagruppi). Turiaadi käigus toimus osavõtjaterohke tipputõus: Elbruse idatippu jõudis 72 mägimatkajat. Turiaadi üldjuht oli Raimond Tamming, laagri ülem Jaan Tätte.
• 24. juulist 14. augustini 1983 toimus Eesti mägimatkajate ekspeditsioon Edela-Pamiiris ülevaate saamiseks Iškašimi ja Šahh-Dara ahelike liustikest, mäekurudega tutvumiseks ja sobivate marsruutide koostamiseks selle rajooni kohta. Ekspeditsiooni juht oli Johannes Presmann, asetäitja Ahti Olli.
• 1984 läbis Tõivo Sarmeti matkagrupp 6. kategooria mägimatkal Kesk-Pamiiris meie mägimatkajatele esmakordselt seni kõrgeima Umar Hajjami nimelise mäekuru (6100 m) Fedtšenko liustiku ülemjooksul ja tõusis matka käigus Jubileinõi mäetippu (6253 m).
• 1985 toimus V mägituriaad Tjan-Šanis Kirgiisi Alatoo mägedes mitmesajale matkajale.
• Augustis 1986 toimus Eesti mägimatkajate ekspeditsioon Takali mäesõlmes, kus ühinevad Hissaari, Zerevšani ja Karategini ahelikud, senikäimata rajooni tundmaõppimiseks. Ekspeditsiooni juhtisid Jaan Tätte ja Jaan Henno.
• 1988 toimus VI mägituriaad Kesk-Kaukasusel Digooria mägedes 528 mägimatkajale.

Harju MK matkajad päästetööde õppusel

• 7. augustil 1990 heiskas Tõivo Sarmeti matkagrupp Eesti rahvuslipu Estonia mäetipul (6211 m) Pamiiris, olles meie esmavallutajate (1960, Varep) järel teised eestlased sel tipul. Esmakordselt lülitati Eesti mägimatkajate marsruuti alpinistlik tõus mäetippu.
• 1991 Tallinna MK mägimatkagrupp Tõivo Sarmeti juhtimisel sooritab augustis 6. r/a mägimatka Kesk-Pamiiris, mille käigus tõustakse nii Korženevski mäetippu (7105) kui ka NSV Liidu kõrgeimasse, Kommunismi mäetippu (7495 m). Kommunismi mäetippu jõuavad Tõivo Sarmet, Raivo Plumer ja Heiki Erm augustipöörde ajal ... et vaadata esimestena nüüd juba mittekommunistlikule impeeriumile.

Augustis toimub Lääne-Kaukasusel Eesti mägimatkajate VII mägituriaad Ullu-Kam`91. Üritusel osaleb 19 matkagruppi kuuest matkaklubist, osalejaid kokku 223 inimest. Turiaadi üldjuht Edgar Haavik, õppuste juht Ülo Kangur.

• 1994 juulis-augustis tõusevad Eesti mägimatkajad Edgar Haavik (grupijuht), Ivo Goldi, Ivar Lai, Rein Lond, Enno Needrit, Karl Ottis, Emil Sakkis, Jaanus-Arno Sarapuu, Meelis Sarapuu, Heldur Toomet ja Georg Vimb Prantsuse Alpides 5 tipule, sh Mont Blanci tippu (4807 m).
• 1995 tõusevad Eesti mägimatkajad Raivo Plumer, Tõivo Sarmet, Ivar Lai, Ülle Metsur ja Toomas Liivamägi Alpides Šveitsi poolt Matterhorni tippu (4478 m) ning teadaolevalt esimeste eestlastena Itaalia poolt Mont Blancile (4807 m).
• 1997 jaanuaris vallutavad Eesti mägimatkajad Tõivo Sarmeti juhtimisel (Raivo Plumer, Margus Proos, Arne Sarapuu) Ameerika mandri kõrgeima, 6959-meetrise Aconcagua mäetipu (Argentina ja Tšiili piiril Andides).
• 1998 oktoobris toimub Eesti esimene Himaalaja-ekspeditsioon, esimese kaheksatuhandese mäetipu vallutamine. Kõrguselt maailma kuuenda mäe Cho Oyu tippu (8201 m) tõusevad Mägiekspeditsioonide Klubi liikmed Tarmo Riga ja Aarne Sarapuu 9. oktoobril ning Raivo Plumer, Margus Proos ja ekspeditsiooni juht Tõivo Sarmet 11. oktoobril.
• 1999. aasta mais alistavad Mägiekspeditsioonide Klubi liikmed Tõivo Sarmeti juhtimisel Põhja-Ameerika kõrgeima McKinley (kohalik nimi Denali) mäetipu (6194 m). Esimeste eestlastena vallutasid Denali USA-s elavad Olaf Sööt ja Jüri Tint 1974. aastal. Augustis toimub Noorte Matkaklubi mägituriaad Alpides. Turiaadil osaleb 8 matkarühma kokku 77 matkajaga, selle käigus tõuseb enamik matkajatest Itaalia Alpidest Mont Blanci tippu (4807 m).
• 2000 juulis korraldavad Noorte Matkaklubi grupid Valdo Kanguri juhtimisel Kesk-Kaukasusel osavõtjaterohke turiaadi (alpiniaadi), mille lõpul tõuseb 60 inimest Euroopa kõrgeima mäe Elbruse tippudele (5621 m ja 5642 m).
• 2001 juulis toimus Mägiekspeditsioonide Klubi ekspeditsioon Tõivo Sarmeti juhtimisel Karakorami mäeahelikul Broad Peaki mäetippu (8047 m), kõrguselt maailma kaheteistkümnendale tipule. See on eestlaste teine tõus 8000 m mäetippu. Ekspeditsiooni liikmed Raivo Plumer ja Tarmo Riga jõudsid mäe esimesele eeltipule (8028 m), Margus Proos ja Tõivo Sarmet 8021 m kõrgusele.
• 2002 veebruaris tõusevad Mägiekspeditsioonide Klubi liikmed Inna Lai, Ivar Lai, Rauno Pukonen ja Artjom Sokolev Tõivo Sarmeti juhtimisel Aafrika kõrgeimasse tippu Kilimanjarole (5895 m).
• 2003 mais toimub Mägiekspeditsioonide Klubi Himaalaja ekspeditsioon Džomolungmale Tõivo Sarmeti juhtimisel. Ekspeditsiooni koosseisu kuuluvad: Raivo Plumer, Ivar Lai, Margus Proos, Boriss Slepikovski, Alar Sikk. Esimese eestlasena tõuseb maailma kõrgeima mäe tippu (8848 m) 22. mail Alar Sikk koos leedulase Saulius Viliusega.
• 2004 liitub Eesti Matkaliit Eesti Olümpiakomitee ja SA Kutsekoda sporditreenerite atesteerimise süsteemiga, mis loob soodsa pinnase ka matkaõppe jätkamiseks uutes oludes. Seekord matkatreeneri õppena, mis toimub praegugi mitu korda aastas EML kutsekomisjoni korraldusel.
• 2006. aastast jätkub ka matkajate õpe Harju MK matkakursuse nime all. Programm on koostatud mägi-, jalgsi-, suusa- ja jalgrattamatka vajadusi arvestades. Kursust juhendavad matkatreenerid Tõnis Puss ja Ülo Kangur.

Meistersportlased mägimatkamises

• 1979 – Edgar Haavik (s 1932) Tallinna MK
• 1979 – Uudo Kaar (s 1942) Tallinna MK
• 1983 – Arvo Müürsepp (s 1943) Tartu MK
• 1983 – Tõnis Kallejärv (s 1941) Tartu MK
• 1989 – Ülo Kangur (s 1943) Tallinna MK
• 1990 – Tõivo Sarmet (s 1944) Tallinna MK

Kõrgema taseme mägimatka treenerid on Raivo Plumer, Ülo Kangur, Valdo Kangur. Palju on madalama tasemega mägimatkatreenereid, vt Eesti Olümpiakomitee veebilehte eok.ee.

• Alpinism#Ajalugu

Mägimatkade ja mäekurude raskusastmed

Sportlike mägimatkade raskusastmed on toodud "Sportlike matkade klassifikatsioonis", mille kinnitas Eesti Matkaliidu (EML) volikogu (matkaliit.ee). Selle järgi on kuus matkade raskusastet (sh. 6 mägimatkade raskusastet), alates kõige lihtsama esimese (I) ja lõpetades kõige raskema kuuenda (VI) raskusastmega. I raskusastme matkadest pikkuselt ja ajaliselt lühemad on raskusastmeta matkad, näiteks puhkepäeva- ja noortematkad.

Matka raskusastme nõuete täitmiseks võib klassifitseeritud mäekurude asemel läbida sama palju samaväärse tehnilise raskusega tipumarsruute. Hooajaväliste matkade puhul hinnatakse mäekurude/ tipumarsruutide raskused ühe kategooria võrra raskemaks. Tabelis on toodud põhiliste matkaregioonide maksimaalsed matkade raskusastmed. Lähiregioonid on tabelis loetletud detailsemalt ja kaugemad piirkonnad esialgu üldisemalt. Tabel täieneb pidevalt võrdlusmaterjali hulga ja kogemuste suurenedes. Ka on aktsepteeritav transpordi kasutamine ebahuvitava lõigu vahelejätmiseks ning ööbimine kämpingutes ja matkaonnides. Need lihtsustused on eriti olulised tihedalt asustatud matkaregioonides, samuti looduskaitsealadel ja rahvusparkides.

"Sportlike matkade klassifikatsiooni" järgi on (mäe)kurude raskusastmeid kuus: 1A, 1B, 2A, 2B, 3A ja 3B. Lihtsaimad 1A raskusastme kurud on vajalikud I raskusastme mägimatkal. II raskusastme mägimatkal on nõutav 1B raskusastme kuru ületamine. III raskusastme mägimatkal on raskeim kuru 2A, IV raskusastme mägimatkal – 2B, V raskusastme mägimatkal – 3A ja VI raskusastme mägimatkal – 3B.

Tipumarsruutide raskusastmeid hinnatakse eri riikides erinevalt. Näiteks Vene alpinismisüsteemis on 6 põhigruppi, mis jagunevad veel a- ja b-alagruppideks. Oma raskusastmed on veel USA-s, Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal ja Rahvusvahelisel Alpinismiassotsiatsioonide Liidul (UIAA). Nende võrdlus on toodud raamatus.

Nõuded osavõtjale, juhile ja grupi koostamine

"Sportlike matkade klassifikatsioonis" on määratud matka minimaalne kestus päevades ja pikkus kilomeetrites (tabel 1), nõuded osavõtjatele ja grupijuhile. Minimaalset pikkust võib vähendada kuni 25%, kui marsruudil on palju takistusi. Nõuded mägimatka marsruudile on esitatud tabelis 3 (minimaalne vertikaalse tõusu kilometraaž, klassifitseeritud mäekurude arv).

Sportlike matkade klassifikatsiooni rakendusjuhise järgi (vt EML-i kodulehte) peavad sportlike matkade arvestust ja kinnitavad matkad matkaklubid ja volitatud organisatsioonid. Grupijuhile ja osavõtjaile väljastatakse matkatõend. Raskemad matkad (IV, V ja VI raskusaste) tuleb eelnevalt registreerida EML-i matkakomisjonis, mis annab ka matkaeelset konsultatsiooni ja pärast kinnitab matka esitatud kirjaliku aruande alusel ning väljastab matkatõendid. Sportliku matka grupijuhile ja osavõtjaile väljastatakse lisaks kolme klassi Põhjatähe ja Põhjavalguse matkamärke.

Populaarsed mägiregioonid

Mäestikud on kujunenud maakoore tektooniliselt aktiivsetes piirkondades. Põhilised mägiregioonid ehk mäestikud on toodud "Sportlike matkade klassifikatsiooni" tabelis, kus rooma numbrid näitavad sportliku matka maksimaalset raskusastet. Mägiregioonid jaotatakse kõrg- ja keskmägiregioonideks. Keskmägiregioonid on Karpaadid, Tatrad, Skandinaavia mäestik jne, kus absoluutsed kõrgused on 1000–3000 meetrit merepinna suhtes.

Mägimatku ja alpinistlikke tõuse sooritatakse reeglina (kõrg)mägiregioonides (tippude kõrgused on üle 3000 meetri merepinnast) nagu Kaukasus, Alpid, Püreneed, Pamiir, Tjan-šan, Altai, Himaalaja, Andid jne. Neid iseloomustavad lisaks suured kõrguste vahed, järsud nõlvad ja liustikutekkeliste pinnavormide rohkus. Iseloomulik on kõrguslik tsonaalsus, mis väljendub järgnevalt: allpool on metsavöönd teatud kõrguseni, järgneb lähisalpiinne vöönd ja veel kõrgemal alpiniidud. Kõige kõrgemal on igilumega kaetud tipud. Lumepiir (liin) on tinglik joon kõrgmägedes, millest alates lume kuhjumine ületab lume ja jää sulamise. Põhjanõlvadel on see reeglina madalamal kui lõunanõlvadel. Polaaraladel laskub lumepiir merepinna kõrgusele.

Konkreetse mägiregiooni mäeahelikest annab ülevaate selle orograafiline skeem. Enamiku kohta leiab selle koos lühiiseloomustusega eestikeelsetest entsüklopeediatest. Samuti raamatust 

Mägimatka ettevalmistamine ja teostamine

Kuhu, millal ja kellega minna

Matkagrupi moodustamisel on soovitatav lähtuda sportlike matkade klassifikatsioonist. Oluline on, et moodustuks ühtlane, võrdsete võimete ja huvidega grupp. Ülesandeid jätkub kõigile grupi liikmetele, näiteks grupijuht, tema asetäitja, meedik, majandusülem, peakokk, remondimeister, fotograaf, päevikupidaja, ilmavaatleja jne. Ettevalmistus hõlmab teoreetilist, füüsilist ja matkatehnilist osa. Enne matka tuleks kõigil käia arstlikus kontrollis.

Matkaregiooni valik sõltub inimeste soovidest ja võimalustest, matka liigist, raskusastmest jne. Valikut piiravad looduskaitsealad ja piiritsoonid. Lisaks suletakse aeg-ajalt mõni piirkond halbade ilmastikutingimuste ja taudide tõttu. Regiooni tundmaõppimine hõlmab tutvumist kirjanduse ja teiste gruppide aruannete – päevikute, kaartide ja skeemidega raamatukogudes ja internetis, vestlusi konsultantidega ja piirkonnas varem käinutega. Matkale mineku aeg on üldiselt piiratud antud regioonile kehtestatud hooajaga. See on tingitud põhiliselt ilmastikutingimustega regioonis ning on mõeldud matkajate ohutuse tagamiseks. Kogenud matkajad teevad ka hooajaväliseid matku. Täpsem aeg sõltub grupi taktikalistest kaalutlustest ja osavõtjate puhkustest. Mõistlik on arvestada meteoroloogilisi tähelepanekuid antud regiooni kohta.

Mägimatka ettevalmistamine

Võimalikud on kas joon-, ring-, radiaal- (tuldud teed mööda liigutakse tagasi) või segamarsruudid. Koormuse vähendamiseks ja aklimatiseerumiseks planeeritakse matka algul 1–4-päevane radiaalmarsruut, kusjuures osa toiduaineid ja kütust (pandam) peidetakse kuhugi ära ja tullakse tagasi. Järgnev marsruudi põhiosa on tavaliselt lineaarne (joonmarsruut). Koos põhivariandiga töötatakse välja ka kergem(ad) varuvariant(id) ning avariivariandid lähimate asustatud punktideni. Planeeritakse puhkepäevad (esimene soovitatavalt 3.-4. päeval) ja varupäevad.

Matka kaart-skeemile tuleb märkida oletatavad laagrikohad ja grupi päevane teekond. Arvestamaks et kõrgmägede reljeefsel maastikul on teekond reeglina pikem, korrutatakse saadud tulemus kordajaga 1,2. Matka algul on soovitatav kilometraaži ja kõrgusega tagasi hoida, eriti esimest korda mägedes viibivate inimestega. Samuti ei planeerita sinna kõige raskemaid kurusid ja tippe. Esimesteks päevadeks (raske seljakotiga) on mõistlik planeerida 5–10 km. Pärast aklimatiseerumist on normaalne läbida 10–20 km ja tõusta 800–1000 m päevas. Laskumisaega samal teel hinnatakse tavaliselt 50–70% tõusuajast. Suurtel kõrgustel inimese töövõime väheneb.

Lisaks kaart-skeemile laagrikohtade kandmisele vormistatakse planeeritav liikumisgraafik, kus võivad olla järgmised veerud: matka- või kuupäev, lõigu algus- ja lõpp-punkt, lõigu iseloomustus, lõigu pikkus kilomeetrites. Lõigu algus- ja lõpp-punktid võivad olla telkimiskohad, kuid võtmelõikude kohta on mõistlik ühe päeva kohta teha mitu lõiku.

Viimasel ajal kasutatakse ka internetis saadavaid kolmemõõtmelisi niinimetatud Google'i kaarte printides neid paberile. Varustuse, toiduainete, sõidupiletite jne hankimine pole teisejärguline ülesanne. Seljakoti soovitatav kaal on 1/3 naiste ja 2/5 meeste kehakaalust. Isikliku varustuse kaalu piiratakse 13–17 kg-ga. Toiduaineid arvestatakse tavaliselt 0,9 kg inimese kohta päevas.

Enne matkaregiooni väljasõitu vormistatakse sportlik matk kohaliku matkaklubi või raskemate matkade puhul EML matkakomisjonis. Reeglina vormistatakse seal grupijuhile matkaleht või marsruutraamat.

Taktika matkal, orienteerumine, liikumisgraafik

Matkagrupp on jõudnud matkaregiooni. Tavaline probleem on nüüd kohalikus (matkajate või alpinistide) kontroll-päästeteenistuses (KPT) info hankimine ja registreerimine (Venemaal ja Kesk-Aasia riikides), puuduvate toiduainete ja kütuse (gaasi, vedelkütuse) ostmine ning transpordi hankimine matka alguspunkti sõiduks. Täiendavat infot ilmastiku, lumikatte, laviini- ja seliohu, liustike, jõgede jne kohta on võimalik saada KPT-s, vastutulevatelt gruppidelt ja kohalikelt inimestelt.

Esimestel päevadel on eriti tähtis koormuse õige doseerimine ja aklimatiseerumine. Saavutatav osaline aklimatiseerumine kestab Kaukasusel, Alpides ja Pamiiri-Alai Fani mägedes 4 päeva, Põhja-Tjan-Šanis ja Pamiiri-Alai Matša mäesõlmes 5 päeva, kõrgemates Kesk-Tjan-Šanis, Andides ja Pamiiris – 5–7 päeva. Himaalajas ilmselt veelgi enam. Esimesena kohaneb närvisüsteem, siis lihased, vereringe ja süda. Matkajad kasutavad reeglina aktiivset aklimatiseerumist. Matka algul enne põhimarsruudile minekut on soovitatav 1-4-päevane radiaal võimalikult kergete seljakottidega.

Kõige ökonoomsem on rütmiline liikumine: puhkepeatustega vahelduv ühtlane jõukohane koormus kõigile grupiliikmetele. Matka algul soovitatakse kontrollida pulssi, võrrelda õhtusi ja hommikusi näitajaid. Nendel, kes tunnevad end halvemini ja kipuvad maha jääma, vähendatakse ajutiselt seljakoti kaalu. Pikema matka korral tuleb varustuse ümberjaotamist teha mitu korda.

Harilikult liigub ees grupijuht või mõni kogenud matkaja, kes valib liikumistee ja tempo. Grupi lõpus liigub ’sulgeja’ – samuti kogenud matkaja, kes jälgib et ei oleks mahajääjaid. Tavaliselt orus liikudes iga 40–50 minuti pikkuse liikumise järel puhatakse 5–10 minutit võttes seljakoti seljast, istudes. Puhkepeatuse ajal märgib grupijuht või päevikupidaja üles sellesse marsruudi punkti jõudmise kellaaja ja lõigu kirjelduse. Nende kellaaegade ja märkuste alusel saame lisaks enne matka planeeritud liikumisgraafikule veel matka tegeliku liikumisgraafiku mustandi. Lihtsama matka puhul piisab liikumisgraafikust koos mõne pildiga matka aruandeks.

Tõusudel samm lüheneb, liikumine aeglustub ja puhkusi tehakse sagedamini. Järsul tõusul tehakse lühikesi peatusi hingamisrütmi taastamiseks ka seljakotti seljast võtmata. Astmete pressimise korral lumenõlval vahetub eesliikuja pidevalt ja lühikese aja tagant. Pikem lõunapeatus tehakse kui näiteks keskpäeval ei sobi kuuma ilma tõttu liikuda. Arvestada tuleb aga et päeva teisel poolel mägijõgede veetase tõuseb, liustikel ja lumenõlvadel muutub lumi pehmemaks ja suureneb laviinioht. Seepärast nende lõikude puhul tuleb liikumist alustada hommikul vara, kella 4–6 ajal. Õige päevarežiimi valikuga võib oluliselt jõudu kokku hoida. Öölaagrisse tuleb jääda varakult, enne pimeduse saabumist. Laagrikoha valikul on esmaseks tingimuseks ohutus kivivaringute, laviinide ja selide suhtes. Alles siis saab mõelda mugavustele: hea laagriplats, puhas vesi ja tuulevari.

1A ja 1B kurud saab tavaliselt ületada ühe päevaga ’rohelisest rohelisse’ ning nende puhul pole suuri liustikulõhesid ega jäämurde. Raskemate kurude puhul tuleb tihti tõusta kuruvisangu alla ning ööbida lume ja jää peal. Kui olete ikkagi kurul, siis tuleb kaaluda kurusadulal ööbimist. Ohtlikum on kurult või tipult laskuda päeva teisel poolel ja jääda pimedale ajale. Vajadusel tuleb esimesena allajõudnutele kaasa anda laagrivarustus ja toiduained õhtusöögiks. Õige ja ohutu liikumistee valik on kunst, mis omandatakse kogemuste kaudu.

Ohud mägedes

• reljeefist tingitud ohud
• kliimast ja kõrgusest tingitud ohud
• mägijõgedest tingitud ohud

Julgestuse alused ja sõlmed

• julgestusvõtted ja -liigid
• julgestus köisseongus liikumisel

Chivruay kuru intsident

Mihail Kuznetsov

Valentin Zemlyanov

Ilya Altshuller

Artyom Lekant

Sergey Gusev

Aleksander Novosyolov

Yuri Ushkov

Lidiya Martina

Yuri Krivov

Anatoliy Pirogov

47 aastat tagasi šokeeris kogu NSVLi matkajaid tragöödia - KAI poolsaare KuAI matkajate hukkumine

25. jaanuaril 1973 alustasid kümme Kuibõševi Lennuinstituudi (KuAI) tudengit, juhid Mihail Kuznetsov ja Valentin Zemlyanov, marsruuti mööda Lovozero tundrat ("tundra" on Koola poolsaare mäed). Sel päeval läksid nad läbi Elmorayoki kuru ja asusid ööbima metsa piirile. 26. jaanuar oli pakane päev (-24C või -11F). Nad möödusid Seydozero järvest, ronisid Chivruay jõkke ja lõid metsas telgi kuuma õhtusöögiga. Hiljem välja töötatud filmi järgi otsustades sadas lund. Vaatamata lühikese jaanuaripäeva ebaõnnestunud vähesele valgusele hakkasid nad kõik platoole ronima. Päevikutes puuduvad dokumendid, mis nende otsust selgitaksid. Nende käitumisele pole selgitust. See oli marsruudi algus, neil oli piisavalt varustust, pääsme trekimine oli kavandatud järgmiseks päevaks. Nad ronisid platsi põhjapoolsel rajal. Tuul oli vastik, kuid puhus tagant. Ilma ja Puncha küla elanike sõnul ulatus tuule kiirus 50 mps-ni(millipaskalini). Temperatuur langes järsult. Nad ületasid pimeduses platoo ja seisid Kitkuay jõe tsirkuse ääres.

Nad ei läinud Kitkuay jõe orus kõik alla. Alguses ilmselt peatusid nad teel mõtisklemas. Viis inimest riietusid soojalt ja lahkusid. Ülejäänud viis, lootes, et skaudid varsti tagasi tulevad, laotasid telgi laiali ja heitsid selle peale. Tugeva tuule tõttu ei saanud nad telgist üles tõusta. Nad ei viinud isegi seljakotte lähemale ega pannud soojemaid riideid selga, kui lahkusid. Nad suutsid, kuid mingil põhjusel ei teinud seda. Nad lebasid tihedalt üksteise vastu. Viimane tuule poole poole üritas end telgiga katta. Kaks skauti otsustasid naasta ülejäänud rühma. Noor Novosyolov kinkis oma naissoost kaaslasele kõik soojad riided ja ta ise jäi ruudulisse särki. Altshuller ja tema kaks seltsimeest laskusid ohutult orgu, kuid leidsid end lõksust: ilma suuskadeta nad külasse ei pääsenud ja neil polnud piisavalt jõudu, et tuule vastu tagasi minna.

Nende tagasisaatmise tähtaeg 31. jaanuar möödus. Vihmasadu ja tugev tuul takistasid päästjate maanduvust Chevruay platoole. Sinna suuski jõudsid nad alles 6. veebruaril, tsirkuse kaljust 10 m kaugusel, leiti viis külmunud surnukeha ja mitte kaugel - veel kaks. Suuskadel olevale pealdisele "KuAI" ja märkmikule selgus, et need olid Kuibõševi matkajad. Ülejäänud otsimine jätkus terve kuu. 27. veebruaril leiti Kitkuay jõe orus tsirkusest 2 km kaugusel asuva kurust väljapääsu juures kaks surnukeha, 10 m kaugusel üksteisest. Nende valveaeg peatus umbes kell 5:00. Alles 1. juunil leiti viimane liige Altshuller kuristiku paremal nõlval 400 m kaugusel kohast, kus kaks viimast leiti surid. Ta oli soojalt riides, kuid ilma kinnasteta. Tema valveaeg peatus kell 4:33.

Miski ennustatud mured. Igal sügise laupäeval ja pühapäeval ning talve esimesel kuul olid poisid koos. Rühmast neli: Misha Kuznetsov, Valentin Zemlyanov, Lidiya Martina, Ilja Altshuler - suurte kogemustega matkajad, koolilõpetajad. Ülejäänud on uustulnukad, kuid mitte mägironimise uustulnukad. Ainult Artjom Lekanti jaoks oli see reis selles kategoorias esimene, mitte nädalavahetuse reis.

Nad tundsid üksteist, igapäevane suhtlus instituudis, nädalavahetuse koolitus andsid neile emotsionaalse sideme, nad said üksteist tunda ja võiks öelda, et tajutavad hinge tuju. Veniamin Mochalihini juhatusel toimuv marsruudikomisjon ütles: rühm oli hästi ette valmistatud, meeskond oli ühendatud, peaaegu kogu rühm asus trassi kaitsmisele; juht Mihail Kuznetsov on seda teed teinud kolm korda ja tema asetäitja Valentin Zemlyanov - kaks korda.

Ja ... 27. jaanuar tuli hämarusest teade kogu grupi surma kohta Kuivõševi Lennuinstituudis Chivruays. Tee algus, kiirustamiseks polnud põhjust, kuid suure tõenäosusega otsustasid nad möödasõidule lähemale jõuda, et saaksime järgmisel päeval enne pimedat üle minna, kuna jaanuarikuu päevad on lühikesed. Ilma küla elanikud ütlesid, et sel päeval oli härmas, tuulevaikne.

Matkajate seljakottidest leitud filmide pealt on selge, et see hakkas äkki pimenema ja lund sadas üsna vähe. Nad ületasid Chivruay platoo ja seisid Kitkuay jõe tsirkuse äärel, sõna otseses mõttes 10 m kaugusel kaljust ...

Ja siin on väga raske aru saada, arvata, ennustada, miks rühm jagunes.

Midagi juhtus? Keegi kukkus kaljust maha ja vajas abi ning nii nad tegutsesid, nagu keegi oleks teinud, üks kõigi eest ja kõik ühe eest?

Või ei suutnud aja, pimeda, halva ilmaga sammu pidada, pidid nad uurima ... nad teadsid, tundsid, et nad pole kaugel metsatsoonist, kus nad saavad lõket teha.

Chivruay tragöödiat võrreldi tragöödiaga, mis juhtus Uurali polütehnilise instituudi õpilastega Igor Djatlovi juhtimisel 1959. aasta veebruaris Põhja-Uuralites.

Juhtumite vahel on palju sarnasusi: rühma jagunemine, surm grupis külmumisest ja seejärel ükshaaval kallakult laskumisel, sarnastes tingimustes külmumine ja alajahtumine. Nii Chivruay kui ka Djatlovi rühmi süüdistati kiirustades sobimatus otsuses, millal alustada tõusu jne.

Otsimistoimingute kestuse ja keerukuse järgi ületas hukkunute arv - 10 inimest - Chivruay tragöödia Dyatlov Passi surnud mäe lähedal.

Lisaks on meil 1959. aastal Põhja-Uuralites matkajate käitumisvigu, nende surma seletati muude eeldustega: sõjalised kohtuprotsessid, UFO-d, kohtumised Yetiga. Nende müstiliste teooriate argumentidena tuuakse välja otsingumaterjalide ja KGB kaasamine läbiotsimisse jne.

Põhja-Uuralites hukkunute naha tumenemine on identne Chivruay tragöödias hukkunute naha tumenemisega. 27. jaanuaril 1973 tuumakatsetusi ei toimunud, kuid sel päeval üritati meteoriidiraketi abil tsüklon lahti murda, et nõrgendada selle tõsist külma. Kirovski ja Apatity linnades, Ilma ja Puncha asulates registreeriti tol ajal kõige suurem külmumise tagajärjel hukkunute arv.

Sarnasus oli ka sellega, et matkajate otsimisega tegelesid Kirovski sõjaväeteenistused ning võimud avaldasid kaastunnet hukkunu vanematele ning ka seda, et Mihail Kuznetsovi ja Sasha Novosyolovi vanemaid ei lubatud. viia läbi erajuurdlus.

7. veebruaril 2013, ühel Grushini neljapäeval, kogunesid Valeriy Grushini auditooriumis aadressil 151 Molodogvardeyskaya matkajad ja ohvrite sugulased. Õpilaste, nende sõpruse ja nooruse kohta on palju räägitud.

Me kasvasime üles ja vanaks ning nad jäid igavesti nooreks ja ainult kitarr vaikis seekord. Me ei laulnud ühtegi laulu. See on mõistetav - kõik ja kõik jäid minevikku.

* Juhtunu koht Koola poolsaar

Chivruay tragöödia Koola poolsaarel

Hukkunute mälestuseks

Nad magavad. Nad unistavad mägedest.

Puhkuseks pole aega.

Tähtkujud peade kohal.

Homme ootab neid pass.

Nii raske oli koguda!

Kõigist künnistest ületamine

Testide läbimine ja väljaõpe

Päevade loendamine.

Teadliku meelega, seadmed

Nad kontrollisid seda väsimatult.

Lüüasaamine neid ei alista.

Ja nüüd magavad nad nüüd vaikselt.

See polnud kohustus ega teenus,

Kuid paralleelsed teed.

Sõprus raiskas nad Koola kallale,

Mis ei saa olla tugevam.

Kuid tõusu lävel

Issand saatis neile tiivad

Ja elu ei pikendanud seda hetke ...

Ainult nende hinged on uuele päevale jõudnud ...

Valge müraga ruut

Ja eelmise aasta nostalgia ...

Tere tulemast neid näha,

Nende nägudest pole lähemat sugulust

Tundub, et nad asuvad meie lähedal.

Istume kõik suure perega.

Elav vanus ajaga

Kuid nad ei vananenud südamest ...

Seljakotid maas. Laul on läbi,

Pole aega hüvastijätmiseks ja pisarateks.

Neid oli kümme. Armastusega, mis tugevneb ...

Vaatame tagasi nelikümmend viis aastat.

O. Tselebrovskaja

Nad maeti (kõik peale Sergei Gusevi) Kubõševi Rubežnoje kalmistule, tõstsid rühmasamba ja üksikuid monumente. Chivruay kurus on ka mälestustahvel.

Djatlovi kuru intsident

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

See insident toimus 1959. aastal, 2. veebruaril.

Tegemist on tõestisündunud looga.

Lugu räägib 9 inimese väga kummalisest surmajuhtumist.

1959 aasta veebruaris otsustasid algselt 10 liikmeline matkagrupp noori läbida 10 km raja Põhja-Uurali mäestikus. Raja raskusaste oli tähistatud numbriga 3, mis tähendab, et see oli üsnagi keerukas.

Matkagrupi juhi nimi oli Igor Alekseievich Dyatlov, kelle järgi ka see insident nime sai. Samamoodi sai tema järgi nime ka see mäekuru, kus nad hukkusid. 

1.veebruaril asus matkagrupp teele, kuid üks liikmetest jäi haigeks ja pidi seepärast alguspunkti naasma.

Nüüd oli alles vaid üheksa liiget. Arvan, et algne pettumus, mida haigeks jäänud liige tundis, asendus suure kergendustundega, kui ta sai teada, mis ülejäänud matkajatega juhtus.

9. liikmeline matkagrupp jätkas oma teekonda, kuigi ilmastikuolud olid väga kehvad ning sel ajal polnud ka varustus väga hea.

1. veebruaril läbisid nad mäekuru, kuid halva ilma tõttu kaldusid nad ka väga palju rajalt kõrvale. Seetõttu pidid nad jääma 2.veebruari õhtul laagrisse. Tegelikult asus poolteist km allamäge ka metsatukk, kus oleks olnud ohutum peatuda, kuid matkajad ei näinud seda.

Dyatlov oli oma lähedastega kokku leppinud, et saadab 12.veebruaril sihtpunktist telegrammi välja. Ta andis ka mõista maha jäänud liikmele, et kui retk venib oodatust pikemaks, ei tasu muretseda.

Kuid kui ka 20. veebruariks ei olnud matkajatelt mingit teadet tulnud, saadeti teele päästegrupid ja paar päeva hiljem ka helikopterid.

Matkajate šokeeriv laagripaik leiti alles 26. veebruaril.

Telgid olid noaga seestpoolt lahti lõigatud ning sisse olid jäetud kõik riided ja ka jalanõud.

Telki ümbritsesid 8 või 9 inimese jalajäljed, mis viisid umbes 500m allamäge, edasi olid jalajäljed lume alla mattunud.

Metsatuka äärest leiti ka 2 esimest surnukeha. Oli näha märke väikesest lõkkest ning keegi oli üritanud puu otsa ronida.

Hiljem leiti metsatukast, puu otsast veel 3 inimese surnukehad. Algselt kahtlustati alajahtumist kuid kui leiti viimased 4 surnukeha, muutusid tulemused sootuks.

Viimased surnukehad leiti 4 m sügavuselt lumekihi alt. Neil olid purunenud koljud ja rindkered ning mõnel puudusid isegi silmalaug, keel või huuled. Tehti kindlaks, et nende vigastused olid nii suured, nagu nad oleks veoauto alla jäänud.

(Arvan, et mõningatele neist pandi n.ö pildistamiseks riided selga.)

On ka teada, et juhtumi ööl oli Dyatlov'i kurus -25°.

Uurijad ja teadlased on teinud kindlaks, et tegemist oli kindlasti telkide juurest põgenemisega. Oli näha, et telgid olid tagantpoolt nugadega katki lõigatud.

On kahtlustatud nii lumelaviine, mäestike inimesi, metsloomi kui ka lumelaviine, kuid kuna matkajate vigastused olid niivõrd veidrad, ei sobi ka need ennetused juhtumiga kokku.

Siia maani pole teada, mille eest nad põgenesid ning miks nad olid sunnitud oma üleriided maha jätma ning paljajalu end telgist nugadega välja lõikama.

Djatlovi kuru intsidendiks nimetatakse üheksa suusamatkaja hukkumist teadmata põhjustel Põhja-Uuralis 2. veebruaril 1959. Hukkumiskoht nimetati hiljem matkajate rühmajuhi järgi Djatlovi kuruks (vene keeles Перевал Дятлова).

Igor Djatlovi juhitud kaugmatkajate rühm põgenes ööbimise ajal seletamata põhjusel telgist ja hukkus sellest kuni 1,5 kilomeetri kaugusel temperatuuril –30 °C. Mõnel surnukehal leiti kolju- ja roidemurde. Juurdluse andmetel teisi inimesi ümbruskonnas ei olnud. Juhtumi seletamiseks on esitatud mitmesuguseid teooriaid (laviin, põgenenud vangide kallaletung, manside rünnak nende pühal mäel viibijaile, sõjaväe eriüksuse rünnak, relvakatsetuspiirkonda sattumine, mõrvamine välisriigi luurajate poolt, keravälk, lumeinimese rünnak, metslooma (näiteks karu) rünnak, infraheli, ülitugev magnetväli, üleloomulik või maaväline jõud).

Enamik rühma liikmeid oli Uurali Polütehnilise Instituudi (praegu Uurali Riiklik Tehnikaülikool) üliõpilased või vilistlased.

• 
  
  

Rühma koosseis

• Igor Djatlov, sündinud 13. jaanuaril 1936, raadiotehnika 5. kursuse üliõpilane;
• Zinaida Kolmogorova, sündinud 12. jaanuaril 1937, raadiotehnika 5. kursuse üliõpilane;
• Ljudmilla Dubinina, sündinud 12. mail 1938, ehitusteaduskonna 4. kursuse üliõpilane;
• Aleksandr Kolevatov, sündinud 16. novembril 1934, füüsilise tehnoloogia 4. kursuse üliõpilane;
• Rustem Slobodin, sündinud 11. jaanuaril 1936, mehaanikateaduskonna vilistlane (1958), kombinaadi nr 817 insener Tšeljabinsk-40-s;
• Georgi Krivoništšenko (hüüdnimi Juri), sündinud 7. veebruaril 1935, ehitusteaduskonna vilistlane (1957), kombinaadi nr 817 insener Tšeljabinsk-40-s;
• Juri Dorošenko, sündinud 29. jaanuaril 1938, raadiotehnika 4. kursuse üliõpilane;
• Nikolai Thibeaux-Brignolles, sündinud 5. juulil 1935, ehitusteaduskonna vilistlane (1958), insener; (Tema isa oli Prantsuse kommunist, kes tapeti Stalini ajal);
• Semjon Zolotarjov (hüüdnimi Saša, selle järgi on vahel eesnimena antud Aleksandr); sündinud 2. veebruaril 1921, Valgevene NSV kehakultuuriinstituudi vilistlane (1950), Kourovski turismibaasi instruktor;
• Juri Judin, sündinud 19. juulil 1937, inseneri- ja majandusteaduskonna 4. kursuse üliõpilane; katkestas matka haigestumise (radikuliit) tõttu 28. jaanuaril ja jäi eemalviibijana grupist ainsana ellu, suri 27. aprillil 2013.

Juurdluse tulemused

• Kuus grupi liiget surid alajahtumise tõttu ja kolm grupi liiget vigastuste tõttu
• Ümbruskonnas ei viibinud teisi inimesi
• Telk lõigati katki seestpoolt
• Ohvrid surid 6 kuni 8 tundi pärast viimast söögikorda
• Kõik grupi liikmed lahkusid telgist ise omal jalal
• Vigastustesse surnute vigastused olid sellised, et neid ei saanud tekitada teised inimesed
• Mõnede hukkunute riietel leiti jälgi radioaktiivsest saastusest.
• Dubininal ja Zolotarjovil puudusid silmad, Dubininal oli ka puudu keel ja terve suu limaskest.

Igatahes oli, mis oli, see juhtum on igatahes väga veider ning ilmselt ei saa inimesed mitte kunagi päriselt teada, mis matkaseltskonnaga tegelikult juhtus.