Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rabastuvad metsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Rabastuvad metsad  ...

esmaspäev, 10. veebruar 2020

Nüüdismuusika, Uus muusika

Nüüdismuusika ehk uus muusika on muusikas üldmõiste, mis hõlmab uutes muusikasuundadesmuusikastiilides ja uuenduslike kompositsioonimeetodite abil loodud muusikat 20. sajandi algusest tänapäevani. Nüüdismuusika alla kuuluvad kõik tänapäevased muusikastiilid (reggae, räpp, rokk, bluus, R&B, diskomuusika, elektrooniline tantsumuusika jne...), uusbarokk, uusklassitsism, uusromantism, uusimpressionism.
Nüüdismuusika mõiste on kasutusel nii süva- kui ka levimuusikas.
Väljend "nüüdismuusika" ehk "uus muusika" on mõistena läbinud 20. sajandi jooksul mitu vaheastet. 20. sajandi alguses peegeldas mõiste "nüüdismuusika" sajandivahetuseaegset soovi teha vahet uue ja vana vahel ning oli seotud teadliku sooviga eemalduda romantismist.
Sellel taustal kasutab mõistet "nüüdismuusika" esimest korda 1919. aastal Paul Bekker oma ettekandes "Nüüdismuusika" (saksa keeles "Neue Musik"), millega see sõnavorm tuleb avalikult käibele. Bekker mõistab sõna "nüüdismuusika" all kasutatava muusikalise materjali ja muusikatunnetuse uuendamist. Alates 1921. aastast suureneb Bekkeri tähenduses väljendi "nüüdismuusika" kasutamine, mis viib 1924. aastaks väljendi "nüüdismuusika" kvaasiterminoloogilisele kinnistumisele. Herbert Eimert rõhutab 1960. aastal formuleeringuga "nüüdismuusika teine arengufaas" ühest küljest spetsiaalselt seriaalse mõtlemise uudsust ning teisest küljest seob mõiste "nüüdismuusika" laiemalt alates 1945. aastast tehtud muusikaliste avastustega. Seevastu Leo Schrade ja Hans Oesch rõhutavad mõistega "nüüdismuusika" eelkõige muusika uut algust pärast aastat 1945. Samal ajal kohtab pärast Teist maailmasõda järjest kasvaval määral pluralistlikku käsitust, mille järgi mõistega "nüüdismuusika" tähistatakse kõiki alates umbes 1910. aastast aset leidnud innovatsioone kunstmuusika ajaloos.
Palju tähelepanu äratanud aspekt on nüüdisaegse ja traditsioonilise uudne seos. 20. sajandi algusest peale on mõiste "nüüdismuusika" olnud seotud arusaamaga kaasaegse heliloomingu aktuaalsusest. Eriti pärast 1945. aastat on uue muusika aktuaalsuse ja eesrindlikkuse nõudega seotud sõna "avangard". Teisest küljest on ikka ja jälle püstitatud küsimus nüüdismuusika seostest traditsiooniga, mistõttu nüüdismuusikat ei mõisteta mitte ainult aktuaalse innovatsiooni, vaid ka usaldusväärsete traditsioonide jätkuna.
Alates umbes 1926. aastast on mõistet "nüüdismuusika" sageli teatud muusikasuundade õigustamise huvides piiritletud kaasaegse muusikaga, mis oma väärtushinnangutes on seotud teistsuguste muusikaliste tendentsidega. Hans Mersmannja Heinrich Strobel pidasid Schönbergi koolkonnast olulisemaks nii uusasjalikku(Paul Hindemith) kui ka neoklassitsistlikku(Igor Stravinski) muusikat kui ainsat kaasaegset muusikat, mis nii muusikalisest kui ka ühiskondlikust aspektist hinnates teenis uut. Mõistele "nüüdismuusika" sellise ühekülgse tähenduse andmise vastu võitles Theodor Adorno, kes pidas autentselt uueks Arnold Schönbergi muusikat. Omapoolse range välistamisega tõlgendab ta Schönbergi kompositsioonimeetodeid muusikasotsioloogilise ja ajaloofilosoofiliseprogressina ning nimetab 1949. aastal Stravinskit halvustavalt "restauratsioonimuusikuks". Seriaalses muusikas näeb Adorno 1956. aastal märke "nüüdismuusika raugastumisest". Sotsialistliku realismi aspektist piiritleti mõistet "nüüdismuusika" Saksa Demokraatlikus Vabariigis umbes kuni 1970. aastani kui "ühiskondlikult relevantset muusikat", mis toetas sotsialismi ülesehitamist.
Heliloojate suhe mõistesse "nüüdismuusika" oli alguses rõhutatult skeptiline. Arnold Schönberg nägi mõistes "nüüdismuusika" tehnilis-stilistilise käsitööoskuse ületähtsustamist ja kahtlustas helilooja tahtevabaduse piiramist muusikaajaloolaste ja -kriitikute poolt. Arnold Schönberg kiitis mõiste "nüüdismuusika" uudse muusikalise mõtlemise käsitlemisel omaenda loomingu määratlejana heaks alles 1930. aastal seoses innovatsiooni traditsiooniseose rõhutamisega. Täie otsustavusega võtsid mõiste "nüüdismuusika" 1933 aastal seoses Schönbergi koolkonnaga kasutusele Anton Webern ja Ernst Křenek. Igor Stravinski seevastu taunis mõistet "nüüdismuusika" veel 1963. aastal. Karlheinz Stockhauseni täielikult uudset kompositsioonitehnikat esindava muusikalise mõtlemisega saavutas mõiste "nüüdismuusika" iseenesestmõistetava staatuse alles pärast 1950. aastat.

Histortsism muusikas

Historitsism on muusikastiil, mida iseloomustab eelmiste ajastute muusikale omase materjali, struktuuri, stiili, kompositsioonimeetodi või esteetika teadlik, eesmärgipärane ja tihti mütologiseeritud kasutamine uues muusikas. Historitsismiga võib käia kaasas ka teooria, et uue muusika või esituspraktika olemuse põhiline määraja on muusika ajalugu. Kuigi ajaloo traditsioonide ülistamist on esinenud ka varem, räägitakse historitsismist muusikas eelkõige 19. ja 20. sajandi kontekstis.
Historitsismi alguseks peetakse Johann Sebastian Bachi loomingu laialdast taasavastamist, mis sai suurema hoo sisse "Matthäuse passiooni" esitusega Felix Mendelssohn-Bartholdy juhatusel 1829. aastal pärast umbes saja-aastast pausi. Sellest peale omandavad varasemate perioodide teatud heliloojad ja nende looming tihti mütoloogilise klassika staatuse, näiteks:
Kuigi 19. sajandil ollakse varasemast muusikast palju rohkem informeeritud kui eelmistel sajanditel, on 19. sajandi muusikalisele historitsismile omane, et varasemat muusikat ei esitatud eriti allikatruult. Väga levinud oli vanade meistrite muusika "parandamine": ümberorkestreerimine, esituskoosseisude suurendamine ning esitamine liialdatud dünaamika ja tempodega.
Ka muusika kompositsiooniõpetuses õpetati jätkuvalt vanu kompositsioonimeetodeid, kuid tihti tehti seda reflekteerimata, tuimalt käsitööoskusi treenides. Selline tegevus viis elutu konservatiivse akademismini: ei loodud enam elavat muusikat, vaid eklektiliselt ja mehaaniliselt erinevaid muusikastiile ühendavaid mineviku muusika koopiaid.