Määramatusseos või
määramatuse printsiip, tuntud ka kui
Heisenbergi määramatuse printsiip, (
inglise keeles uncertainty principle) on
kvantmehaanikas Werner Heisenbergi poolt 1927. aastal tõestatud tõsiasi, et on olemas teatud
osakeste füüsikaliste suuruste paarid, mis ei saa olla samaaegselt kuitahes täpselt määratud. Teisiti öeldes, mida täpsemini mõõdetakse osakese ühte omadust, seda vähem täpselt saab mõõta teist omadust. Osakeste määramatuse seosed tulenevad osakeste laineloomusest.
Üheks selliseks paariks on osakese
asukoht (koordinaat)
x ja
impulss p. Formaalse ebavõrdsuse matemaatilise valemi, mis on seotud asukoha
σx mõõtemääramatuse ja impulsi
σp mõõtemääramatusega, tuletas 1928. aastal
Earle Hesse Kennard ja sõltumatult Kennardist veel samal aastal
Hermann Weyl:
-
kus
on
taandatud Plancki konstant.
