Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Belli Nõia Koobas
Pole olemas võimsamat kummituslugu, kui Tennessee Belli nõia ajalugu. Oleks vaja lausa eraldi raamatut, et kronoloogiliselt kirjeldada kummituslikke juhtumeid, mis leidsid aset Robertson Country-s ajavahemikul 1817 kuni 1821 (ja seda on ka tehtud - Troy Taylori sulest ilmunud Season of the Witch), kuid lühidalt kirjeldades: Kohaliku farmeri Jochn Belli ja tema perekonda piinas müstiline ja vägivaldne vaim ligemale neli aastat. Kummituslike juhtumite hulka kuulusid viirastuslikud olendid, kehatud hääled, uskumatu vägivald ja lõpuks ka perepea John Belli surm --- Kõike seda läbi kurikuulsa Belli nõia käe läbi.
Õõvastavad sündmused algasid aastal 1817, kui Belli perekond hakkas kogema veidraid juhtumisi enda kodus. ?ks esimesi asju, mis hakkasid maja vaevama, olid koputamine, rappimishääled ja õõvastavad hääled, mis meenutasid küüntega seina kraapimist.
Nende vooditelt loobiti tekke ära, pereliikmeid löödi, kraabiti ja nende juukseid kisuti. Kõige hullemat piina pidi kannatama noor Elizabeth Bell, keda löödi, näpistati ja torgiti nõeltega. Alguses otsustas John Bell need sündmused enda teada hoida, kuid mõne aja pärast usaldas ta oma saladuse sõbrale, kes lõi uurimiskomitee. John Bell ja tema sõbrad avastasid, et kehatul häälel majas oli õõva tekitav intelligents. Mõne aja pärast leidis see olend omale hääle, ning sellest ajast ei olnud majas enam hetkekski vaikust.
Vaim tutvustas end kui Kate Batts-i nõid. Kate Batts oli Bellide naaber, kellega John oli kogenud hapuks läinud äritehinguid, mis hõlmas mõnda ostetud orja. Kate, nagu kohalik rahvas seda hinge kutsus, ilmutas end iga päev Bellide majas, et rahu rikkuda ja kogu elamist segi peksta. Inimesed kogu ümbruskonnast olid varsti teadlikud Belli nõiast ja peale seda külastas nõid tervet Robertson Country-t, andes endast märku erinevate häälte ja vägivalla aktidega.
Kummitus sai koguni nii kuulsaks, et kindral Andrew Jackson ise külastas Bellide kodu. Ka tema ei jäänud ilma kahtlastest sündmustest - Tema hobuvankri rattad keeldusid pööramast, kuni "nõid"seda lubanud ei olnud.
John Bell oli ka mitmete imelike haiguste ohver, milles võttis süü enda peale muidugi kurikuulus Belli nõid. Sel ajal, kui ta oli voodis haige, kiusas ja piinas vaim teda lakkamatult, nii et puhkust ta ei leidnudki. ?hel päeval jäi ta voodihaigeks, ning sellest ta enam ei paranenudki. Ta leiti meelemärkuseta ühel hommikul oma voodist, mille kõrval oli veider pudelike. Belli hingeõhk lehkas samamoodi, nagu must tõrvalaadne vedelik seal pudelis. Uurijad otsustasid valada tilga seda vedelikku kassi keelele ja vaadati, mis juhtub. Loom vajus hetkega surnuna põrandale. Sama juhtus ka John Belliga. Belli nõid kriiskas oma võidujoovastuses. Nõid ilmus isegi vaese Belli matustele, andes enda kohalolekust teada valju naeru, needmise ja laulmisega, kui meest hauda sängitati.
Belli nõid aga ei kadunud peale perepea surma. Tema järgmine sihtmärk oli peretütar Betsy Bell, keda nõid keelitas abiellumast oma armastatu, Joshua Gardneriga. Keegi ei tea, miks, kuid nõid lasi hiljem täies rahus Betsy-l abielluda kohaliku kooliõpetaja, Richard Powell-iga. Belli nõid lahkus üsna varsti perekonna juurest, jättes endast maha kohutava lubaduse seitsme aasta pärast naaseda. Ta tuligi tagasi, kimbutas perekonda kahe nädala jagu, kuid kadus seejärel jäljetult. Perekond usub siiani, et ta pole kaugele läinud...
Kes oli Belli nõid? Oli ta tõesti kummitus, kes oli seotud elusa inimesega? Või kujundas Kate Batts-i kibestunud ja vihane mõttemaailm eraldi olemuse? Või oli see hoopis Betsy Belli energiast toituv poltergeist? Keegi ei teadnud seda ja ei saa ka kunagi teda - Kuid mis iganes see ka ei ole, paljud usuvad, et Belli nõid pole Adamsist, Tennesseest lahkunudki...
Punase jõe ligidal, endise Belli farmi aladel on koobas, mida kutsutakse ka Belli nõia koopaks. Tänu paljudele kuulujuttudele, paistsid paljud inimesed arvavat, et selles koopas puhkas Belli nõia vaim, kui ta parasjagu Belli perekonda ei terroriseerinud. Teised aga arvavad, et see koobas on "uks";, mille kaudu Kate sisenes siia maailma, ning, ehk teeb ta seda ühel päeval jälle? Kuid, kui arvesse võtta kordi, kui palju on teatatud veidratest intsidentidest Belli nõia koopa juures, ei ole tema tagasitulek nii kahtlane, kui tunduda võib.
Kuigi koobas on viimasel ajal aina kuulsust kogunud, leidub ka neid, kes kahtlevad koopa spirituaalses minevikus. Arvatakse, et vanasti kasutati koobast selleks, et hoida toitu külmana. Räägiti ka, et Kate-i häält oli tihti koopa ümbruses kuulda, ning ühel päeval olevat väga lähedalt kokku puutunud Kate Battsi endaga.. Koobas ise asus suure järsaku keskel, mis lookles piki jõekallast. Koopasuu ise on väga lai, kuid koopasse viib sisse tegelikult üpriski kitsas tunnel. Koobas ei ole eriti suur, võrreldes teiste tavapäraste koobastega, aga siiski on koopa tegelik pikkus teadmata, kuna külastajatel on lubatud minna vaid 152 meetri kaugusele. Kuigi geoloogiliselt võttes on see kuivkoobas, mis on uuristatud enamasti paekivi sisse, siis märgade ilmade korral purskab täpselt koopa suu juurest vihmavetest tekkinud hoovus. Tänu sellele ei lasta külastajaid sel ajal sinna, kuna üksteisega suhtlemine üle voolava vee möirgamise on võimatu ja koobas on väga raskesti ligipääsetav. Kuivadel aegadel on koobas olnud päris korralik atraktsioon närvikõdi-otsijadele ja kummitusjahtijatele. Kui oled jõudnud koopasuust sisse, näed sa suurt ruumi, millest läheb kohe edasi väike, kitsam tunnel. Selle tunneli lõpus leidub veel üks avaram ruum, kuid sealt läheb koobas juba palju kitsamaks ja ka ohtlikumaks.
Belli nõia koobas sattus kõige esimesena huviorbiiti mehele, kelle nimi oli Bill Eden. Tema oli esimene Bellide maalapi omanik peale kõiki neid aastaid. Edenil oli koopa kohta päris palju informatsiooni ja ta oli ka täiesti teadlik nendest veidratest sündmustest, mis leidsid aset koopa ümber ja John Belli vanal maalapil. Kuigi Eden oli vaid farmer, lisas ta koopale ka enda poolt midagi, ehitades sinna elektrilised valgustid., kuid see oli ka kõik.
Hoolimata sellest, et koobas ei olnud viimasele tasemele välja arendatud, püüdis see sadade külastajate pilke igal aastal. Bill osutas alati koopa külastamise teenust, kuigi ta ei teadnud peaaegu kunagi, kuidas külastajad olid selle koha kohta kuulnud või selle üles leidnud. Kusagil ei olnud ühtegi teeviita, kuid külastajad leidsid alati tee koopani, ning pärisid Edenilt nõia kohta ja palusid tal ka endaga seal juhtunud veidraid juhtumisi rääkida.
Kuigi palju imelikke juhtumeid leidis just aset külalistega koopas, oli Edenil tõesti ka endal rääkida imelikke juhtumeid enda kogemustest. Näiteks, oli ühel päeval ilmunud Edeni juurde mees, kes palus end lasta koobast vaatama. Naine oli kaasa võtnud ka grupi oma sõpru, ning koos Edeniga mindigi viieteise liikmelise grupiga mööda koopa ohtlikke käänakuid lõpu poole. Täiesti etteaimamatult ja järsult istus gruppi juhtiv naine keset rada maha. Naisele kõige lähemal olev inimene oli küsinud, et miks naine seal maha istuda kavatses. Naine aga seepeale vastanud, et ta ei kavatsenudki. Tema ainult tundis vastupandamatut piinavat jõudu, mis teda nagu raskusjõul sinna istuma oli surunud. Teiste abiga aidati naine püsti ja kanti koopast välja tema auto juurde, kus teda tuli päris kaua turgutada.
Bill Eden ei suutnud kokku lugeda, mitu "juhtumit"tal endal on seal koopas üksi olles juhtunud. Ta väitis, et kuuleb seal alalõpmata kajavaid samme, kuid ei näe mitte kedagi. Tema väitel tulevad paljud inimesed siia, et näha kummitust või nõida või kuidas iganes teda kutsuda. Eden nimetab teda lihtsalt Hingeks. Ta näeb välja nagu hägune pilt inimesest, kes seisab sinu poole seljaga, tehtud raskest lumivalgest udust või tolmust. Kuid ta olevat nii ühtlaste piirjoontega, et temast läbi näha ei saanud. Sellel olid täiesti selged inimese piirjooned, peaaegu alla välja, kuni pahkluudeni See ei puudutanudki põrandat - Ta lihtsalt triivis ringi.
Nagu Eden mainis, paljud inimesed tulid koopasse vaatama või kogema sündmusi Belli nõiaga, pidid paljud minema tagas longuspäi. Aga leidus ka neid, kes olid nii õnnelikud, et nad kogesid palju-palju rohkemat, kui nad lootnud olid.
Eden oli viinud grupi noori koopasse ringi uitama. Peale rännakut jäid nad koopa tunneli ees olevasse ruumi juttu rääkima ja Bill rääkis Edenile oma kogemustest koopas. Kui noored hakkasid koopast lahkuma, kurtis üks tüdruk, et ta on väga pettunud selles, et koopas midagi erilist ei juhtunud ja seadis üldse kogu koopa kummitamise kahtluse alla. Ta jätkas oma monoloogi kuni kitsa tunnelini, mis ühendas kahte suuremat ruumi. Teistel noortel paistis olevat koopas kvaliteetaeg ja Eden oli harjunud kuulma itsitusi, naeru ja kiljatusi, kui ta just nooremapoolseid inimesi koobast uurima viis. Tüdruk, kes oli koopas pettunud, kõndis sel hetkel täpselt Edeni ette.
Ta kõndis edasi ja ja koperdas järsult tagasi, otsekui oleks teda tõugatud. Ta astus paar sammu tagasi ja istus koopapõrandale maha. Tüdruk väitis, et keegi olevat andnud talle laksu, kuigi Eden väitis vastupidist. Eden juhatas noored koopasuu juurde, ise skeptilisust täis. Kui nad päevavalguse kätte jõudsid, nägi Eden oma suureks üllatuseks, et tüdruku nägu oli punane ja tema põsel oli selge punetav käelaik, täpselt selles kohas, kus tüdruk väitis olevat laksatust tundnud!
1977 aasta varasuvel tulid mõned noored sõdurid Kentucky-st koobast külastama. Eden viiski grupi koopasse tuurile ja, nagu tavaks, istuti koopa eesruumis ja räägiti juhtumitest, mis olid kunagi farmis juhtunud.
Üks meestest avaldas viisakat kahtlust nende lugude tõesuses. Ta oli käinud paljudes kohtades, mille kohta räägiti kummituslugusid, kuid polnud kunagi kogenud midagi ebatavalist. Eden naeris ja patsutas meest õlale. Ta oli selles kohas näinud nii palju kummalisi asju, et ta teadis väga hästi, et midagi siin toimus. "Kui sinuga midagi ebatavalist juhtuks, siis vaevalt sa siia tagasi tulla julgeks"lisas Eden naerulise grimassiga.
Grupp rääkis veel pikalt edasi, ning kui oli aeg lahkumiseks, liikusid kõik vaikselt väljapääsu poole, välja arvatud noormees, kes avaldas kahtlust lugude tõesuses. "Härra Eden, palun tulge appi. Ma ei saa püsti!"hüüdis ta Edenile. Eden ja teised arvasid, et poiss tegi nalja ja nad kõik hakkasid naerma. Nad naersid kuni Eden taipas, et midagi on väga valesti. Piisas ühest pilgust, et näha, kuidas noormees hädiselt abi palus ja tema nägu oli pingutamisest nii higine, nagu keegi oleks talle ämbritäie vett pähe kallanud. Ta ulatas noormehele abikäe ja tundis, kuidas ta käsi oli külm ja tuim, nagu poiss oleks hakanud shokki langema.
Kahtlev sõdur hüüdis endiselt appi ja väitis, et tunneb tugevaid külmasid käsi enda rindkere ümber, mis pigistasid teda tugevalt ja takistasid tal hingamast. Eden ja teised sõdurid aitasid mehe jalule ja talutasid ta koopasuu juurde, kus Eden kastis poisi näo jahedasse vette, mis koopasuu juures jooksis. Kui sõdur sai oma kindluse tagasi ja suutis omal jalal kõndida, suundusid nad koopast välja. Selleks ajaks, kui nad lahkuma hakkasid, ei kurtnud sõdur enam mingite kahtlaste sümptomite üle. Samamoodi ei kurtnud sõdur enam ka selle üle, et need lood oleks olnud välja mõeldud. Auto juurde suundudes hüüdis sõdur Edenile "Teil oli ühes asjas õigus, härra Eden. Siia ma enam tagasi ei tule! "; .
Koopa praegused omanikud on Chris ja Walter Kirby, kes on tänu Bill Edenile kogunud väga palju kuulsust. Walter ajab tubakaäri ja Chris hoolitseb selle eest, et koopasse edaspidigi avastamisretkesid teha ja ekspeditsioone korraldada. Suvehooajal on see ülesanne rohkem kui täiskohaga töö.
Kirby-d ostsid maatüki 1993 aasta aprillis. See koht oli olnud peale Bill Edeni surma aastaid tühi, kuid alates sellest suvest oli koobas taaskord avatud. Järgmise aastanumbri jooksul tehti koopas palju uuendusi, sealhulgas ka uued elektroonilised valgustid, uus elektrisüsteem, uuem ja turvalisem rada koopasse, puust rajad koopasse, et mõned kohad oleks paremini läbitavad ja paljud teised taolised uuendused. Need püsivad seal tänapäevani.
Väga lühidalt peale seda, kui Kirby-d maa-ala ostsid ja koopa taas kasutamiskõlblikuks muutsid, said nad aru, et ostetud kinnisvaral ei olnud kõik korras. Nad märkasid, et siin ja seal kuulsid nad hääli, millel ei paistnud mitte mingit seletust olevat. "Me oleme neid kuulnud nii koopas, kui ka talumajas sees"ütles Chris intervjuu ajal. "Minu arvates, kui te otsite kohta, kus kummitab, siis te olete ka selle leidnud! Esiteks, on sellel kohal juba kummitava koha maine juures. Koopa esisel alal oli kunagi palju aega tagasi indiaanlaste matmispaik. Samas, eelmine omanik on meie magamistoas surnud!";
Ühel päeval juhatas Chris koos oma koeraga taas koopasse ühte ekskurssiooni.Ta avas just metallväravaid, mis koopa juurde viisid, kui ta kuulis kummalist häält - Sellist häält oli ka kuulnud endine omanik Bill Eden. "See oli nagu ääretult kähisev hingamine"rääkis ta. "Täpselt selline tunne, nagu keegi ahmiks lämbudes õhku. See kestis vaid loetud sekundid, ning kadus siis järsult."Chris kontrollis gruppi, kuid viimased olid samal ajal lõbusasti juttu puhunud ja keegi teine ei kuulnud mitte midagi.
Ekskurssioon liikus edasi läbi esimese ruumi, mööda kitsast tunnelit teise ruumini. Siin, nagu oli Koopa Ekskurssioonidel tavaks, rääkis Chris õõvastavaid lugusid, mis koopa ja taluga olid kaasas käinud. Samal ajal, kui ta rääkis, reageeris koer millegile, mida keegi teine ei näinud. Ta tõusis püsti, hakkas ogaralt urisema ja oma hambaid näitama. Grupp päris närviliselt, et mis koeral viga on, kuid Chrisil polnud aimugi. Tal õnnestus koer maha rahustad, kuid koer hakkas niuksuma ja tõmbas saba jalge vahele. Ta puges värisedes Chrisi ligidale ja selsamal hetkel kustus tema taskulamp.
"Ma arvasin alguses, et lihtsalt patarei sai tühjaks,"meenutas Chris, "kuid äkitselt lõpetas ka ühe tüdruku videokaamera töötamise. Me seisime nagu soolasambad ja ma olin valmis võimalikult kiiresti koopast välja põgenema ja ega teisedki teistmoodi ei arvanud!";
Chris rääkis ka ilmutistest, mida paljud koopa külastajad ja nemad ise olid näinud. Räägiti, et need kujundid olid hägused ja udused, need ilmusid koopa erinevates kohtades vaid hetkeks, et seejärel uuesti kaduda. Peale selle olevat ka paljud näinud koopa ligidal oleva tee seest ilmuvaid aurujugasid. Neid väideti nähtavat ainult silmanurgast, ning kui hakata täpsemalt vaatama, olid need jälle kadunud.
Üks legendidest, mis koopaga kaasas käis oli kivide koopast kaasa viimine. Mõned uskusid, et selle koha energia oli ka süübinud koopa seintesse ja kõike seda hõlmavasse ja kui sealt mida kaasa võtta, näiteks nagu kivi, saad sa endaga kaasa kaitsva energiavälja, kui kivi enda lähedal hoiad, nagu talismani. Teised nii positiivsed ei olnud - nemad uskusid, et kui koopast midagi kaasa võtta jälitab Belli nõid sind kõikjal elu lõpuni!
See traditsioon olevat saanud alguse aastaid tagasi, kui teetöölised leidsid sealt lähistelt naisterahva säilmed. Kuna oli teada, et Belli maa-aladel oli kunagi indiaanlaste matmispaik, otsustati, et naise säilmed asetatakse puhkama Belli koopasse. Säilmed viidi koopa esimesse ruumi, kuid kahjuks ei jäänud need sinna kauaks.
Vähese aja jooksul nihverdasid koopa külastajad ükshaaval naise säilmed sealt koopast ära - kuid ei, mitte ilma maksmata! Liikusid ringi jutud, et kõikidega, kes julgesid koopast naise säilmeid endaga kaasa võtta, saatsid mitme päeva jooksul õnnetused ja ebaõnnestumised. Viimase paari aasta jooksul olen ma (ehk siis Troy Taylor) saanud teateid inimestelt, et nad on võtnud Belli nõia koopast kaasa kive, ning peale selle on nad kogenud ebaõnnestumisi ja kahtlaseid kokkusattumusi ja imelikke nähtusid nende endises mitte-kummitavas kodus. Chris Kirby väidab, et on saanud paari viimase aasta jooksul mitmeid pakke, millega saadetakse tagasi kive ja muid asju, mida koopast on kaasa võetud. Peale seda, kui ohvrid olid kivid koju viinud, hakkasid nad kannatama väga imelike õnnetuste ja juhtumiste all. Nad arvasid, et kivide tagastamine koopasse võiks ehk nende probleemid lahendada.
Alates hilistest seitsmekümnendatest on Belli nõia koobas olnud sihtmärgiks paljudele kummitusejahtijatele ja närvikõdi otsijatele. Imelikke fenomene on selle maalapi kohta teatatud sajandeid, alates sellest ajast, kui seal elasid veel Belli perekond aastatel 1810-1820. Imelikud sündmused kestavad seal tänapäevani. Kõik, kellel tekkis huvi, võivad võtta ette retke Tennessee väikelinna Adamsisse ja külastada Belli nõia koobast - Kui te julgete!
Õõvastavad sündmused algasid aastal 1817, kui Belli perekond hakkas kogema veidraid juhtumisi enda kodus. ?ks esimesi asju, mis hakkasid maja vaevama, olid koputamine, rappimishääled ja õõvastavad hääled, mis meenutasid küüntega seina kraapimist.
Nende vooditelt loobiti tekke ära, pereliikmeid löödi, kraabiti ja nende juukseid kisuti. Kõige hullemat piina pidi kannatama noor Elizabeth Bell, keda löödi, näpistati ja torgiti nõeltega. Alguses otsustas John Bell need sündmused enda teada hoida, kuid mõne aja pärast usaldas ta oma saladuse sõbrale, kes lõi uurimiskomitee. John Bell ja tema sõbrad avastasid, et kehatul häälel majas oli õõva tekitav intelligents. Mõne aja pärast leidis see olend omale hääle, ning sellest ajast ei olnud majas enam hetkekski vaikust.
Vaim tutvustas end kui Kate Batts-i nõid. Kate Batts oli Bellide naaber, kellega John oli kogenud hapuks läinud äritehinguid, mis hõlmas mõnda ostetud orja. Kate, nagu kohalik rahvas seda hinge kutsus, ilmutas end iga päev Bellide majas, et rahu rikkuda ja kogu elamist segi peksta. Inimesed kogu ümbruskonnast olid varsti teadlikud Belli nõiast ja peale seda külastas nõid tervet Robertson Country-t, andes endast märku erinevate häälte ja vägivalla aktidega.
Kummitus sai koguni nii kuulsaks, et kindral Andrew Jackson ise külastas Bellide kodu. Ka tema ei jäänud ilma kahtlastest sündmustest - Tema hobuvankri rattad keeldusid pööramast, kuni "nõid"seda lubanud ei olnud.
John Bell oli ka mitmete imelike haiguste ohver, milles võttis süü enda peale muidugi kurikuulus Belli nõid. Sel ajal, kui ta oli voodis haige, kiusas ja piinas vaim teda lakkamatult, nii et puhkust ta ei leidnudki. ?hel päeval jäi ta voodihaigeks, ning sellest ta enam ei paranenudki. Ta leiti meelemärkuseta ühel hommikul oma voodist, mille kõrval oli veider pudelike. Belli hingeõhk lehkas samamoodi, nagu must tõrvalaadne vedelik seal pudelis. Uurijad otsustasid valada tilga seda vedelikku kassi keelele ja vaadati, mis juhtub. Loom vajus hetkega surnuna põrandale. Sama juhtus ka John Belliga. Belli nõid kriiskas oma võidujoovastuses. Nõid ilmus isegi vaese Belli matustele, andes enda kohalolekust teada valju naeru, needmise ja laulmisega, kui meest hauda sängitati.
Belli nõid aga ei kadunud peale perepea surma. Tema järgmine sihtmärk oli peretütar Betsy Bell, keda nõid keelitas abiellumast oma armastatu, Joshua Gardneriga. Keegi ei tea, miks, kuid nõid lasi hiljem täies rahus Betsy-l abielluda kohaliku kooliõpetaja, Richard Powell-iga. Belli nõid lahkus üsna varsti perekonna juurest, jättes endast maha kohutava lubaduse seitsme aasta pärast naaseda. Ta tuligi tagasi, kimbutas perekonda kahe nädala jagu, kuid kadus seejärel jäljetult. Perekond usub siiani, et ta pole kaugele läinud...
Kes oli Belli nõid? Oli ta tõesti kummitus, kes oli seotud elusa inimesega? Või kujundas Kate Batts-i kibestunud ja vihane mõttemaailm eraldi olemuse? Või oli see hoopis Betsy Belli energiast toituv poltergeist? Keegi ei teadnud seda ja ei saa ka kunagi teda - Kuid mis iganes see ka ei ole, paljud usuvad, et Belli nõid pole Adamsist, Tennesseest lahkunudki...
Punase jõe ligidal, endise Belli farmi aladel on koobas, mida kutsutakse ka Belli nõia koopaks. Tänu paljudele kuulujuttudele, paistsid paljud inimesed arvavat, et selles koopas puhkas Belli nõia vaim, kui ta parasjagu Belli perekonda ei terroriseerinud. Teised aga arvavad, et see koobas on "uks";, mille kaudu Kate sisenes siia maailma, ning, ehk teeb ta seda ühel päeval jälle? Kuid, kui arvesse võtta kordi, kui palju on teatatud veidratest intsidentidest Belli nõia koopa juures, ei ole tema tagasitulek nii kahtlane, kui tunduda võib.
Kuigi koobas on viimasel ajal aina kuulsust kogunud, leidub ka neid, kes kahtlevad koopa spirituaalses minevikus. Arvatakse, et vanasti kasutati koobast selleks, et hoida toitu külmana. Räägiti ka, et Kate-i häält oli tihti koopa ümbruses kuulda, ning ühel päeval olevat väga lähedalt kokku puutunud Kate Battsi endaga.. Koobas ise asus suure järsaku keskel, mis lookles piki jõekallast. Koopasuu ise on väga lai, kuid koopasse viib sisse tegelikult üpriski kitsas tunnel. Koobas ei ole eriti suur, võrreldes teiste tavapäraste koobastega, aga siiski on koopa tegelik pikkus teadmata, kuna külastajatel on lubatud minna vaid 152 meetri kaugusele. Kuigi geoloogiliselt võttes on see kuivkoobas, mis on uuristatud enamasti paekivi sisse, siis märgade ilmade korral purskab täpselt koopa suu juurest vihmavetest tekkinud hoovus. Tänu sellele ei lasta külastajaid sel ajal sinna, kuna üksteisega suhtlemine üle voolava vee möirgamise on võimatu ja koobas on väga raskesti ligipääsetav. Kuivadel aegadel on koobas olnud päris korralik atraktsioon närvikõdi-otsijadele ja kummitusjahtijatele. Kui oled jõudnud koopasuust sisse, näed sa suurt ruumi, millest läheb kohe edasi väike, kitsam tunnel. Selle tunneli lõpus leidub veel üks avaram ruum, kuid sealt läheb koobas juba palju kitsamaks ja ka ohtlikumaks.
Belli nõia koobas sattus kõige esimesena huviorbiiti mehele, kelle nimi oli Bill Eden. Tema oli esimene Bellide maalapi omanik peale kõiki neid aastaid. Edenil oli koopa kohta päris palju informatsiooni ja ta oli ka täiesti teadlik nendest veidratest sündmustest, mis leidsid aset koopa ümber ja John Belli vanal maalapil. Kuigi Eden oli vaid farmer, lisas ta koopale ka enda poolt midagi, ehitades sinna elektrilised valgustid., kuid see oli ka kõik.
Hoolimata sellest, et koobas ei olnud viimasele tasemele välja arendatud, püüdis see sadade külastajate pilke igal aastal. Bill osutas alati koopa külastamise teenust, kuigi ta ei teadnud peaaegu kunagi, kuidas külastajad olid selle koha kohta kuulnud või selle üles leidnud. Kusagil ei olnud ühtegi teeviita, kuid külastajad leidsid alati tee koopani, ning pärisid Edenilt nõia kohta ja palusid tal ka endaga seal juhtunud veidraid juhtumisi rääkida.
Kuigi palju imelikke juhtumeid leidis just aset külalistega koopas, oli Edenil tõesti ka endal rääkida imelikke juhtumeid enda kogemustest. Näiteks, oli ühel päeval ilmunud Edeni juurde mees, kes palus end lasta koobast vaatama. Naine oli kaasa võtnud ka grupi oma sõpru, ning koos Edeniga mindigi viieteise liikmelise grupiga mööda koopa ohtlikke käänakuid lõpu poole. Täiesti etteaimamatult ja järsult istus gruppi juhtiv naine keset rada maha. Naisele kõige lähemal olev inimene oli küsinud, et miks naine seal maha istuda kavatses. Naine aga seepeale vastanud, et ta ei kavatsenudki. Tema ainult tundis vastupandamatut piinavat jõudu, mis teda nagu raskusjõul sinna istuma oli surunud. Teiste abiga aidati naine püsti ja kanti koopast välja tema auto juurde, kus teda tuli päris kaua turgutada.
Bill Eden ei suutnud kokku lugeda, mitu "juhtumit"tal endal on seal koopas üksi olles juhtunud. Ta väitis, et kuuleb seal alalõpmata kajavaid samme, kuid ei näe mitte kedagi. Tema väitel tulevad paljud inimesed siia, et näha kummitust või nõida või kuidas iganes teda kutsuda. Eden nimetab teda lihtsalt Hingeks. Ta näeb välja nagu hägune pilt inimesest, kes seisab sinu poole seljaga, tehtud raskest lumivalgest udust või tolmust. Kuid ta olevat nii ühtlaste piirjoontega, et temast läbi näha ei saanud. Sellel olid täiesti selged inimese piirjooned, peaaegu alla välja, kuni pahkluudeni See ei puudutanudki põrandat - Ta lihtsalt triivis ringi.
Nagu Eden mainis, paljud inimesed tulid koopasse vaatama või kogema sündmusi Belli nõiaga, pidid paljud minema tagas longuspäi. Aga leidus ka neid, kes olid nii õnnelikud, et nad kogesid palju-palju rohkemat, kui nad lootnud olid.
Eden oli viinud grupi noori koopasse ringi uitama. Peale rännakut jäid nad koopa tunneli ees olevasse ruumi juttu rääkima ja Bill rääkis Edenile oma kogemustest koopas. Kui noored hakkasid koopast lahkuma, kurtis üks tüdruk, et ta on väga pettunud selles, et koopas midagi erilist ei juhtunud ja seadis üldse kogu koopa kummitamise kahtluse alla. Ta jätkas oma monoloogi kuni kitsa tunnelini, mis ühendas kahte suuremat ruumi. Teistel noortel paistis olevat koopas kvaliteetaeg ja Eden oli harjunud kuulma itsitusi, naeru ja kiljatusi, kui ta just nooremapoolseid inimesi koobast uurima viis. Tüdruk, kes oli koopas pettunud, kõndis sel hetkel täpselt Edeni ette.
Ta kõndis edasi ja ja koperdas järsult tagasi, otsekui oleks teda tõugatud. Ta astus paar sammu tagasi ja istus koopapõrandale maha. Tüdruk väitis, et keegi olevat andnud talle laksu, kuigi Eden väitis vastupidist. Eden juhatas noored koopasuu juurde, ise skeptilisust täis. Kui nad päevavalguse kätte jõudsid, nägi Eden oma suureks üllatuseks, et tüdruku nägu oli punane ja tema põsel oli selge punetav käelaik, täpselt selles kohas, kus tüdruk väitis olevat laksatust tundnud!
1977 aasta varasuvel tulid mõned noored sõdurid Kentucky-st koobast külastama. Eden viiski grupi koopasse tuurile ja, nagu tavaks, istuti koopa eesruumis ja räägiti juhtumitest, mis olid kunagi farmis juhtunud.
Üks meestest avaldas viisakat kahtlust nende lugude tõesuses. Ta oli käinud paljudes kohtades, mille kohta räägiti kummituslugusid, kuid polnud kunagi kogenud midagi ebatavalist. Eden naeris ja patsutas meest õlale. Ta oli selles kohas näinud nii palju kummalisi asju, et ta teadis väga hästi, et midagi siin toimus. "Kui sinuga midagi ebatavalist juhtuks, siis vaevalt sa siia tagasi tulla julgeks"lisas Eden naerulise grimassiga.
Grupp rääkis veel pikalt edasi, ning kui oli aeg lahkumiseks, liikusid kõik vaikselt väljapääsu poole, välja arvatud noormees, kes avaldas kahtlust lugude tõesuses. "Härra Eden, palun tulge appi. Ma ei saa püsti!"hüüdis ta Edenile. Eden ja teised arvasid, et poiss tegi nalja ja nad kõik hakkasid naerma. Nad naersid kuni Eden taipas, et midagi on väga valesti. Piisas ühest pilgust, et näha, kuidas noormees hädiselt abi palus ja tema nägu oli pingutamisest nii higine, nagu keegi oleks talle ämbritäie vett pähe kallanud. Ta ulatas noormehele abikäe ja tundis, kuidas ta käsi oli külm ja tuim, nagu poiss oleks hakanud shokki langema.
Kahtlev sõdur hüüdis endiselt appi ja väitis, et tunneb tugevaid külmasid käsi enda rindkere ümber, mis pigistasid teda tugevalt ja takistasid tal hingamast. Eden ja teised sõdurid aitasid mehe jalule ja talutasid ta koopasuu juurde, kus Eden kastis poisi näo jahedasse vette, mis koopasuu juures jooksis. Kui sõdur sai oma kindluse tagasi ja suutis omal jalal kõndida, suundusid nad koopast välja. Selleks ajaks, kui nad lahkuma hakkasid, ei kurtnud sõdur enam mingite kahtlaste sümptomite üle. Samamoodi ei kurtnud sõdur enam ka selle üle, et need lood oleks olnud välja mõeldud. Auto juurde suundudes hüüdis sõdur Edenile "Teil oli ühes asjas õigus, härra Eden. Siia ma enam tagasi ei tule! "; .
Koopa praegused omanikud on Chris ja Walter Kirby, kes on tänu Bill Edenile kogunud väga palju kuulsust. Walter ajab tubakaäri ja Chris hoolitseb selle eest, et koopasse edaspidigi avastamisretkesid teha ja ekspeditsioone korraldada. Suvehooajal on see ülesanne rohkem kui täiskohaga töö.
Kirby-d ostsid maatüki 1993 aasta aprillis. See koht oli olnud peale Bill Edeni surma aastaid tühi, kuid alates sellest suvest oli koobas taaskord avatud. Järgmise aastanumbri jooksul tehti koopas palju uuendusi, sealhulgas ka uued elektroonilised valgustid, uus elektrisüsteem, uuem ja turvalisem rada koopasse, puust rajad koopasse, et mõned kohad oleks paremini läbitavad ja paljud teised taolised uuendused. Need püsivad seal tänapäevani.
Väga lühidalt peale seda, kui Kirby-d maa-ala ostsid ja koopa taas kasutamiskõlblikuks muutsid, said nad aru, et ostetud kinnisvaral ei olnud kõik korras. Nad märkasid, et siin ja seal kuulsid nad hääli, millel ei paistnud mitte mingit seletust olevat. "Me oleme neid kuulnud nii koopas, kui ka talumajas sees"ütles Chris intervjuu ajal. "Minu arvates, kui te otsite kohta, kus kummitab, siis te olete ka selle leidnud! Esiteks, on sellel kohal juba kummitava koha maine juures. Koopa esisel alal oli kunagi palju aega tagasi indiaanlaste matmispaik. Samas, eelmine omanik on meie magamistoas surnud!";
Ühel päeval juhatas Chris koos oma koeraga taas koopasse ühte ekskurssiooni.Ta avas just metallväravaid, mis koopa juurde viisid, kui ta kuulis kummalist häält - Sellist häält oli ka kuulnud endine omanik Bill Eden. "See oli nagu ääretult kähisev hingamine"rääkis ta. "Täpselt selline tunne, nagu keegi ahmiks lämbudes õhku. See kestis vaid loetud sekundid, ning kadus siis järsult."Chris kontrollis gruppi, kuid viimased olid samal ajal lõbusasti juttu puhunud ja keegi teine ei kuulnud mitte midagi.
Ekskurssioon liikus edasi läbi esimese ruumi, mööda kitsast tunnelit teise ruumini. Siin, nagu oli Koopa Ekskurssioonidel tavaks, rääkis Chris õõvastavaid lugusid, mis koopa ja taluga olid kaasas käinud. Samal ajal, kui ta rääkis, reageeris koer millegile, mida keegi teine ei näinud. Ta tõusis püsti, hakkas ogaralt urisema ja oma hambaid näitama. Grupp päris närviliselt, et mis koeral viga on, kuid Chrisil polnud aimugi. Tal õnnestus koer maha rahustad, kuid koer hakkas niuksuma ja tõmbas saba jalge vahele. Ta puges värisedes Chrisi ligidale ja selsamal hetkel kustus tema taskulamp.
"Ma arvasin alguses, et lihtsalt patarei sai tühjaks,"meenutas Chris, "kuid äkitselt lõpetas ka ühe tüdruku videokaamera töötamise. Me seisime nagu soolasambad ja ma olin valmis võimalikult kiiresti koopast välja põgenema ja ega teisedki teistmoodi ei arvanud!";
Chris rääkis ka ilmutistest, mida paljud koopa külastajad ja nemad ise olid näinud. Räägiti, et need kujundid olid hägused ja udused, need ilmusid koopa erinevates kohtades vaid hetkeks, et seejärel uuesti kaduda. Peale selle olevat ka paljud näinud koopa ligidal oleva tee seest ilmuvaid aurujugasid. Neid väideti nähtavat ainult silmanurgast, ning kui hakata täpsemalt vaatama, olid need jälle kadunud.
Üks legendidest, mis koopaga kaasas käis oli kivide koopast kaasa viimine. Mõned uskusid, et selle koha energia oli ka süübinud koopa seintesse ja kõike seda hõlmavasse ja kui sealt mida kaasa võtta, näiteks nagu kivi, saad sa endaga kaasa kaitsva energiavälja, kui kivi enda lähedal hoiad, nagu talismani. Teised nii positiivsed ei olnud - nemad uskusid, et kui koopast midagi kaasa võtta jälitab Belli nõid sind kõikjal elu lõpuni!
See traditsioon olevat saanud alguse aastaid tagasi, kui teetöölised leidsid sealt lähistelt naisterahva säilmed. Kuna oli teada, et Belli maa-aladel oli kunagi indiaanlaste matmispaik, otsustati, et naise säilmed asetatakse puhkama Belli koopasse. Säilmed viidi koopa esimesse ruumi, kuid kahjuks ei jäänud need sinna kauaks.
Vähese aja jooksul nihverdasid koopa külastajad ükshaaval naise säilmed sealt koopast ära - kuid ei, mitte ilma maksmata! Liikusid ringi jutud, et kõikidega, kes julgesid koopast naise säilmeid endaga kaasa võtta, saatsid mitme päeva jooksul õnnetused ja ebaõnnestumised. Viimase paari aasta jooksul olen ma (ehk siis Troy Taylor) saanud teateid inimestelt, et nad on võtnud Belli nõia koopast kaasa kive, ning peale selle on nad kogenud ebaõnnestumisi ja kahtlaseid kokkusattumusi ja imelikke nähtusid nende endises mitte-kummitavas kodus. Chris Kirby väidab, et on saanud paari viimase aasta jooksul mitmeid pakke, millega saadetakse tagasi kive ja muid asju, mida koopast on kaasa võetud. Peale seda, kui ohvrid olid kivid koju viinud, hakkasid nad kannatama väga imelike õnnetuste ja juhtumiste all. Nad arvasid, et kivide tagastamine koopasse võiks ehk nende probleemid lahendada.
Alates hilistest seitsmekümnendatest on Belli nõia koobas olnud sihtmärgiks paljudele kummitusejahtijatele ja närvikõdi otsijatele. Imelikke fenomene on selle maalapi kohta teatatud sajandeid, alates sellest ajast, kui seal elasid veel Belli perekond aastatel 1810-1820. Imelikud sündmused kestavad seal tänapäevani. Kõik, kellel tekkis huvi, võivad võtta ette retke Tennessee väikelinna Adamsisse ja külastada Belli nõia koobast - Kui te julgete!
