Coco Chanel

Coco Chanel - moeikoon, Chaneli brändi looja ja natside spioon?!

Coco Chanel (sünninimi Gabrielle Bonheur Chasnel; 19. august 1883 Saumur – 10. jaanuar 1971) oli prantsuse moelooja.

Ta oli 20. sajandi üks innovaatilisem ja tähtsam moelooja.

Biograafia

Chanel ise on oma lapsepõlve ja noorpõlve kohta levitanud ilustatud versioone.

Ta sündis rändkaupmees Albert Chaneli ja tema armukese Jeanne Devolle'i teise abieluvälise tütrena Saumuris. Isa oli pärit Gardist rändkaupmeeste suguvõsast. Ema oli pärit Courpière'ist.

Sünnitunnistusele kanti eksikombel nimi Chasnel, ja see viga jäigi parandamata.

Vanemad abiellusid 1883.

Gabrielle'il olid õed Julia (sündis 1882) ja Antoinette (1887) ning vennad Alphonse (1885), Lucien (1889) ja Augustin (sündis 1891, suri mõnekuuselt). Lapsepõlves ei pandud Gabrielle'i kasvatusele erilist rõhku.

16. veebruaril 1895, kui Gabrielle oli 12-aastane, ema suri. Isa jättis lapsed maha ja läks Ameerikasse õnne otsima. Gabrielle ja tema õed pandi Aubazine'i kloostri orbudekodusse, vennad anti taludesse. Aubazine'is veetis Gabrielle seitse aastat, õppides õmbleja ja õmbluskaupade müüja ametit. Seejärel õppis Coco kaks aastat Moulinsis Aubazine'i tsistertslaste kloostri nunnade pansionaadis Moulinsi Notre-Dame'i Instituudis.

20-aastasena töötas ta koos oma isa õe Adrienne'iga Moulinsis pruudi- ja beebikaupade äris ning tegi eraviisiliselt õmblejatööd. Moulinsis esines Gabrielle ka lauljana varietees Rotonde, kus ta esitas peamiselt kaht šansooni: "Qui qu'a vu Çoco dans l' Trocadéro?" ja "Co Co Ri Co". Arvatakse, et tema hüüdnimi Coco ongi pärit sellest ajast, sest publik (eriti Moulinsi jäägrirügemendi ohvitserid) hüüdsid teda laulude järgi nii. Tal oli armulugu ühe ohvitseriga.

Aastal 1904 tutvus ta Pariisi töösturipoja Etienne Balsan'iga (1880–1953), kes viis ta seltskonda ning kellega ta elas 1906–1910 Royallieus koos. Tema rahalise abiga avas ta 1910 Pariisis naistekübarate ateljee.

Kui Natsi-Saksamaa okupeeris Prantsusmaa, oli Chanel armusuhetes Saksa ohvitseri Hans Gunther von Dincklagega. Pärast Prantsusmaa vabastamist liitlasvägede poolt pidi Chanel põgenema Šveitsi. Kümne aasta pärast naasis ta Prantsusmaale ning hoolimata kõrgest vanusest, jätkas edukat moeloojakarjääri kuni oma surmani.

Moelooja

Coco Chaneli esimesed riided ilmusid müügile pärast Esimest maailmasõda. Endiste ebamugavate korsettide ja mitmekihiliste seelikute asemel tutvustas Chanel kitsaid seelikuid ja avaraid jakke, mille kandmine muutus naiste seas väga populaarseks.

Pärast suhet lahke ja varaka mehe – sõjaväeohvitseriga, Étienne Balson'iga ja hiljem Inglise vabrikandi, Arthur Cappeliga – avas ta oma esimese butiigi Deauville 1913. aastal ja järgmise – Couture House'i – aastal 1915.

Aastal 1921 esitles Coco oma esimest ja hinnatuimat parfüümi Chanel No. 5. See oli esimene parfüüm, mida müüdi kogu maailmas. Praegugi müüakse seda parfüümi üks pudel iga kolmekümne sekundi jooksul.

Isiklikku

Chanelil oli palju armusuhteid, kuid ta jäi vallaliseks.

Muud

Edmonde Charles-Roux kirjutas temast elulooraamatu ja režissöör Anne Fontaine lavastas teose põhjal filmi "Coco enne Chaneli", mis kandideeris mitmele rahvusvahelisele filmiauhinnale, teiste seas kuuele Césarile, neljale Briti filmiauhinnale BAFTA ja Oscarile parima kostüümi kategoorias (vaata 2010. aasta Oscari auhinnad).

Vastuoluline moelegend Coco Chanel: orbudekodu, comeback, allakäik ja surm Ritzi hotelli sviidis

Coco (Gabrielle) Chanel 1969. aastal

“Kuidas küll naised nende all mõelda suudavad?” küsib Coco Chanel filmis “Coco enne Chaneli”, viidates 20. sajandi alguse hunnitutele kübaratele, mida ehtisid kuld ja kard, pitsid ja suled. Chaneli vahe mõistus ja terav keel olid sama legendaarsed kui ta ise.

Coco Chaneli kui moerevolutsionääri teekond saigi alguse kübaratest – ta valmistas neid endale ja peagi ka oma tutvusringkonna daamidele. Tollases kontekstis isegi talupoeglikuna mõjunud õlgkübarad olid uudsed ja lihtsad, kuid ometi šikid. Need kübarad said kiiresti paljude lemmikuks, nagu ka Chaneli 60aastase elutöö teised uuendused: naise “vabastanud” siluett, lihtsa lõikega riided, müütiline parfüüm, uudne ehtemood ja palju muud. Temalt on pärit ka tsitaatide kuldvaramusse kuuluv lause “Mood aegub, kuid stiil on igavene”.

Lapsepõlv orbudekodus

1883. aastal sündinud Chanel oli tuntud mütomaan, kes jutustas oma minevikust ilustatud lugusid. Nii nagu seda tänapäeval teeb tema mantlipärija Karl Lagerfeld. Mine tea, on see temalgi veres või imiteerib ta teadlikult surematut meistrit?
Näiteks meeldis Chanelile rääkida, et ema surma järel aastal 1895 lahkus ta isa Ameerikasse õnne otsima, tema aga saadeti elama õelatest vanatüdrukutest tädide juurde. Kord proovis ta end isegi kümme aastat nooremaks valetada. Tegelikult veetis Chanel ülejäänud teismeea – pärast seda, kui ema suri ja rändkaupmehest isa pere maha jättis – karmi korraga katoliiklikus orbudekodus nunnade järelevalve all.
Nagu filmi nimigi vihjab, kujutab see perioodi, mil Chanel polnud veel SEE Chanel, kelle nimetähed meetrikõrgustena poefassaade kaunistasid. Nii algabki lugu sellest, kuidas 18aastane Chanel pärast orbudekodust lahkumist ühes õmblustöökojas tööle asus. Kuid kindlameelne ja ambitsioonikas noor daam ei kavatsenud jätkata oma vanemate jälgedes ega jääda elu lõpuni suvaliseks õmblejannaks. Chanel vihkas vaesust, mis teda lapsepõlves ümbritsenud oli.

Gabrielle’ist saab Coco
Kuigi Chanel polnud mitte kõige musikaalsem, pidas ta piisavalt viisi, et saada õmblemise kõrval varsti tööd ühes revüükohvikus, kus ta hakkas õhtuti meesklientuuri silmarõõmuks kupleesid esitama. Tema leivanumbriks kujunes “Qui qa’a vu Coco?”, kergelt kahemõtteline lauluke, mis jutustab tüdrukust, kes kaotanud Coco-nimelise koerakese.
Sealsamas kohtus Coco rikka ohvitseri Étienne Balsaniga. Kohtumisest kasvas välja armulugu ja sellest edasi sõprus. Just tänu Balsanile sai Coco tuttavaks “rikaste ja ilusatega”, kelle hulgast ta leidis oma kübaratele esimesed “stiilisaadikud”. Just Balsani kaudu tutvus Chanel ka Arthur “Boy” Capeliga, keda peetakse tema elu armastuseks ja kes õhutas teda oma äri alustama.
1909. aastal avas naine Balsani Pariisi korteris oma kübarakoja. See läks küll peatselt pankrotti, kuid edasipürgiv Chanel ei lasknud end sellest heidutada ja üüris uue armsama abil Pariisis Camboni tänaval varsti uued ruumid. Seekord kirjutas ta juba ka oma nimetähed vitriinile.
Chanel astus ellu ajal, mil naised endiselt nipsasjakesi meenutasid. Kuigi tolle aja suurim staarmoelooja Paul Poiret oli vabastanud naised korsetist, mähkis ta nad vastukaaluks ahenevasse seelikusse, milles sai vaid pisikeste sammukeste kaupa ringi tippida. Chaneli uudseid siluette nähes kommenteeris Poiret mürgiselt, et too muudab naised alasöödetud telegrafistideks. Selle peale olevat Chanel vastanud, et ta ei soovi, et naised meenutaksid haaremist põgenenud orje.

Näppas meeste garderoobist

Karmi korraga orbudekodus kasvanud Chanelile imponeerisid praktilisemad meesterõivad ning rustikaalsemad materjalid. Coco oli harjunud näppama oma austajate garderoobist ideid ja riideesemeid, mida ta enda kehale sobivaks kohandas. Polomängijast Capelilt võttis ta üle spordiriided, suurvürst Dmitri inspireeris teda kokku kuhjama eksootilisi juveele ning Westminsteri hertsogilt tulid tviidid ja Šoti kudumid.
Kui esimese menu tõid Chanelile kübarad, siis laialdasem edu saabus jersey-kudumitega, mille ta avastas mereäärsetes kalurikülades puhates. Enne kui Chanel selle materjali šikiks kandis, polnud meeste alusrõivaste valmistamiseks kasutatud riie naistemoes veel rakendust leidnud.
Chanel oli ise oma stiili parim saadik. Tema kõhetud, androgüünsed vormid ja sportlik siluett, lühikeseks lõigatud juuksed ja päevitunud nahk olid midagi seninägematut ja revolutsioonilist, mis mõjusid äkki väga šikilt ning mida teised naised pühendunult jäljendama hakkasid.
Chaneli filosoofia oli muuta naine ilusaks lihtsate, mugavate ja praktiliste rõivastega, anda talle iseseisvust ning – kuigi see võib tunduda irooniline – vabastada ta moedisainerite diktaadi alt. Chaneli rõivad pidid olema loodud naise jaoks, mitte vastupidi. Ehk nagu Coco ise ütles: “Lihtsus on võti tõelise elegantsi juurde.”
Eelkõige oli Chanelil hea vaist, et ühiskonnas toimuvaid muutusi ära tunda. Esimese maailmasõja saabudes olid ka seni rantjee-elu nautinud ilunaised üha sagedamini sunnitud tööle asuma ning vajasid seetõttu muidugi ka mugavamat riietust. Nii sobis Chaneli kehasõbralikum siluett ideaalselt uue ajastu vaimuga – naise emantsipatsiooni, džässi ja tšarlstoniga.

Maailma kuulsaim lõhn
Vene balletiteatri Pariisi-gastrollid eelmise sajandi teisel kümnendil avaldasid Prantsusmaa pealinna loovseltskonnale suurt mõju. See mõju kasvas veelgi, kui Oktoobrirevolutsiooni järel kolisid Valguse Linna arvukad Vene emigrandid. Paljud neist ümbritsesid 1920. aastail ka Chaneli. Nende kaudu tutvus ta parfüümilooja Ernest Beaux’ga, kes pakkus talle võimalust luua omanimeline parfüüm. Nii sündiski 1921. aastal Chanel N° 5, millest sai maailma ilmselt kõige kuulsam lõhn.
Armastatud Capeli surmale järgnesid Chaneli üha aristokraatlikumad meesseiklused. Lisaks Vene suurvürstile Dmitrile oli tema saatjaks üks tolle aja Euroopa rikkamaid mehi, Westminsteri hertsog. Abielusadamasse ei purjetanud Chanel aga kellegagi. Ta olevat põhjenduseks maininud, et Westminsteri hertsoginnasid on palju, Coco Chanel aga ainult üks.
1926. aastal esitles Chanel oma kollektsioonis esimest korda väikest musta kleiti. Legend räägib, et mademoiselle lõi kuulsaks saanud kleidi Capeli mälestuseks, et panna kogu maailm teda leinama. Praktilise inimesena taipas Chanel musta värvi universaalsust ja ühendas selle lihtsama kleidisiluetiga. USA Vogue nimetas kleiti Chaneli Fordiks – nii nagu viimane muutis inimeste eluviisi kõigile kättesaadava autoga, suutis sama korda saata väike must kleit.

Sõjaaegsed möödalaskmised
Chaneli impeerium aina kasvas ning andis näiteks 1935. aastal tööd 4000 inimesele, kes tootsid aastas 28 000 eset. Tuline sõda Elsa Schiaparelliga, kellest oli saanud Pariisi kõrgmoe uus favoriit ning Poiret’ allakäigu järel Chaneli rivaal, innustas olema leidlikum ja uuenduslikum.
Teine maailmasõda tõi aga Chaneli ellu mustema perioodi. Sõja saabudes sulges ta oma moemaja, kuid jäi elama Saksa okupatsiooni alla langenud Pariisi – Ritzi hotelli, mis asus tema endisest ateljeest peaaegu et üle tänava. Sealsamas hotellis rullus lahti Chaneli armulugu natsiohvitseriga. Sõjaaeg aitas valla päästa ka Chaneli antisemiitlikud vaated ja homofoobia. Parfüümiäri kiirendamiseks oli ta müünud oma nime kasutusõiguse Bourjois’ kosmeetikafirma omanikele vendadele Wertheimeritele, saades vastu 10% osaluse. Sõjaolukorda ära kasutades üritas ta oma nime täielikult tagasi saada, viidates Wertheimerite juudi päritolule.
Pärast sõda pääses Chanel üle noatera, et teda kohtu alla ei antud, ja seda just tänu tema lähedastele suhetele Briti kuningaperega. Kuid prantslased ei andestanud Chanelile tema sõjaaegset tegevust ning nii oli ta sunnitud kolima Šveitsi.

Coco Chanel 1957. aastal oma loomingut vaatlemas.

TopFoto / Scanpix

Comeback ja allakäik
1947. aastal raputas moemaailma uus revolutsioon – Diori new look. Chanel jälestas uut stiili ning ahastas nähes, et kõik tema saavutatu niimoodi üleöö vastu taevast lendas. Ta võttis end kokku ja naasis 1954. aastal moeärisse. Prantsuse press aga suhtus temasse väga leigelt, ainult USA ja Inglise ajakirjanduse ning kaubamajade entusiastlik toetus innustas teda jätkama.
Nii sündis uus siluett, mis koosnes põlvini seelikust, tviidjakist ja kettsangaga käekotist. Praeguseks on need muutunud rohkemgi Chaneli firmamärgiks kui tema jersey-kudumid. Uus stiil vallutas ruttu naisterahvaste südamed. Chanelil õnnestus korda saata uus moerevolutsioon ja teha uhke comeback.
Kuid 1960.–70. aastate vabadusevaimu ei suutnud Chanel enam vastu võtta. Tema, kes ta oli jälestanud “süsteemi” ja selle vastu võidelnud, oli muutunud ise selle osaks – vanaks ja natuke aegunud moedinosauruseks. Prantsusmaal näidatakse teleris aeg-ajalt vanu intervjuusid 80. eluaastates Chaneliga, kes laitis karmisõnaliselt uut noorsugu ning teatas, et ükski seelik ei tohiks tõusta üle põlve, sest põlved on lihtsalt niivõrd koledad. Elu lõpuaastail muutus ta veelgi tujukamaks ja isegi kibestunuks, ning natuke unustatu ja piredana ta 1971. aasta jaanuaris Ritzi hotelli sviidis ka suri.
Kuid Chaneli lugu polnud sellega veel lõppenud. Wertheimerid pärisid tema moemaja ning värbasid 1983. aastal disaineriks Karl Lagerfeldi, kes andis sellele kiiresti uue aja vaimuga sobiva lihvi. Nüüdseks on Chanelist saanud legendaarne, kuid samas salapärane luksusinstitutsioon, mida kohati võrreldakse isegi sektiga. Näiteks ehib Chaneli Camboni tänava moemaja tualettruumi värsivormis silt “Si tu pisses partout, t’es pas Chanel du tout” (kui sa pissid igale poole, pole sa üldse Chaneli moodi).
Nii et Chanel pole enam ainult inimene, temast on saanud elustiil ja filosoofia.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

André Malraux

Navigeerimisele liikumineOtsingule hüppamine

André Malraux
Malraux 1974. aastal
Sündinud	Georges André Malraux 3. november 1901 Pariis, Prantsusmaa
Suri	23. november 1976 (75-aastane) Créteil, Prantsusmaa
Okupatsioon	Autor, riigimees
Kodakondsus	Prantsuse
Märkimisväärsed teosed	La Condition Humaine (Inimese saatus) (1933)
Märkimisväärsed auhinnad	Prix Goncourt
Abikaasa	Clara Goldschmidt Marie-Madeleine Lioux
Partner	Josette Clotis Louise de Vilmorin
Lapsed	Florence Pierre-Gauthier Vincent

Prantsuse kirjandus
kategooriate kaupa
Prantsuse kirjandusajalugu
Keskaegne renessanss 17. 18. 19. sajand 20. sajandi kaasaegne
Prantsuse kirjanikud
Kronoloogiline nimekiri Kirjanikud kategooria järgi Esseistid Romaanikirjanikud Näitekirjanikud Luuletajad Lühijuttud kirjanikud Lastekirjanikud
Portaalid
Prantsusmaa kirjandus
v t e

Georges André Malraux (/mælˈroʊ/ mal-ROH, prantsuse keeles [ʒɔʁʒ ɑ̃dʁe malʁo]; 3. november 1901 – 23. november 1976) oli prantsuse kirjanik, kunstiteoreetik ja kultuuriminister. Malraux' romaan "La Condition Humaine" ("Mehe saatus") (1933) võitis Goncourti auhinna. President Charles de Gaulle nimetas ta infoministriks (1945–1946) ja seejärel De Gaulle'i eesistumise ajal (1959–1969) Prantsusmaa esimeseks kultuuriministriks.

Algusaastad

Malraux sündis 1901. aastal Pariisis Fernand-Georges Malraux' (1875–1930) ja Berthe Félicie Lamy (1877–1932) pojana. Tema vanemad läksid lahku 1905. aastal ja lõpuks lahutasid. On oletusi, et Malraux isapoolne vanaisa sooritas 1909. aastal enesetapu.

Malraux'd kasvatasid tema ema, ematädi Marie Lamy ja emapoolne vanaema Adrienne Lamy (neiupõlvenimega Romagna), kellel oli Bondy väikelinnas toidupood. ^{Tema isa}, börsimaakler, sooritas enesetapu 1930. aastal pärast rahvusvahelist aktsiaturu krahhi ja suure depressiooni algust. ^{Lapsepõlvest} peale märkasid kaaslased, et André oli tähistanud närvilisust ning motoorseid ja vokaalseid puugid. Hiljutine biograaf Olivier Todd, kes avaldas 2005. aastal Malraux'i raamatu, viitab sellele, et tal oli Tourette'i sündroom, kuigi seda ei ole kinnitatud.  Mõlemal juhul ei ole enamik kriitikuid pidanud seda Oluliseks teguriks Malraux' elus või kirjandusteostes.

Noor Malraux lahkus formaalsest haridusest varakult, kuid ta järgis oma uudishimu Pariisi raamatukaupluste ja muuseumide kaudu ning uuris ka selle rikkalikke raamatukogusid.

Banteay Srei tempel oli kuulsa kunstivarguse juhtum, kui André Malraux varastas 1923. aastal neli devatat (ta arreteeriti varsti ja arvud tagastati).

André Malraux 1933. aastal

Karjäär

Algusaastad[muuda]

Malraux' esimene avaldatud teos pealkirjaga "Kubistliku luule päritolu" ilmus Florent Felsi ajakirjas Action 1920. aastal. Sellele järgnesid 1921. aastal kolm poolsürrealistlikku lugu, millest ühte, "Paberikuud", illustreeris Fernand Léger. Malraux külastas ka selle perioodi Pariisi kunsti- ja kirjanduslikku miljööd, kohtudes selliste isikutega nagu Demetrios Galanis, Max Jacob, François Mauriac, Guy de Pourtalès, André Salmon, Jean Cocteau, Raymond Radiguet, Florent Fels, Pascal Pia, Marcel Arland, Edmond Jaloux ja Pierre Mac Orlan. 1922^. aastal abiellus Malraux Clara Goldschmidtiga. Malraux ja tema esimene naine läksid lahku 1938. aastal, kuid lahutasid alles 1947. aastal. Tema tütar sellest abielust Florence (s. 1933) abiellus filmitegija Alain Resnais'ga. ^20-aastaselt luges Malraux saksa filosoofi Friedrich Nietzsche tööd, kes pidi jääma talle suureks mõjutajaks kogu ülejäänud eluks. ^Eriti avaldas Malraux'le muljet Nietzsche teooria pidevas segaduses olevast maailmast ja tema väitest, et "indiviid ise on endiselt kõige uuem looming", kes vastutas täielikult kõigi oma tegude eest. ^Kõige enam võttis Malraux omaks Nietzsche teooria Übermenschist, kangelaslikust, ülendatud inimesest, kes looks suuri kunstiteoseid ja kelle tahe võimaldaks tal kõige üle võidutseda. 

Indohiina

T. E. Lawrence, teise nimega "Araabia Lawrence", on Prantsusmaal tuntud kui mees, kes väidetavalt vastutas Prantsusmaa murede eest Süürias 1920. aastatel. Erandiks oli Malraux, kes pidas Lawrence'it eeskujuks, intellektuaalseks-cum-man-of-action'iks ja romantiliseks, mõistatuslikuks kangelaseks. ^Malraux tunnistas sageli, et tal on Lawrence'ist "teatud vaimustus" ja on väidetud, et Malraux' äkiline otsus loobuda sürrealistlikust kirjandusmaastikust Pariisis seikluseks Kaug-Idas oli ajendatud soovist jäljendada Lawrence'it, kes alustas oma karjääri arheoloogina Ottomani impeeriumis, kaevates välja iidse Karmeheetika linna varemed Aleppo vilayetis, mis on nüüd tänapäevane Süüria.  Kuna Lawrence oli esmakordselt teinud oma maine Lähis-Idas iidse tsivilisatsiooni varemeid kaevates, oli loomulik, et Malraux peaks minema Kaug-Itta, et teha ka oma maine Aasias kaevates iidseid varemeid.  Lawrence pidas end eelkõige kirjanikuks, esitades end samal ajal ka teomehena, Nietzsche kangelasena, kes võidutseb oma tahtejõul nii keskkonna kui ka inimeste üle, isiksus, keda Malraux teadlikult jäljendas. Malraux kirjutas sageli Lawrence'ist, keda ta kirjeldas imetlusega kui meest, kellel oli vaja "absoluutset", kelle jaoks ei olnud kompromissid võimalikud ja kelle jaoks kogu tee oli ainus tee.  Samamoodi väitis Malraux, et Lawrence'it ei tohiks mäletada peamiselt araabia mässu sissijuhina ja Briti kontaktametnikuna emiiri Faisaliga, vaid pigem romantilise lüürilise kirjanikuna, kuna kirjutamine oli Lawrence'i esimene kirg, mis kirjeldas ka Malraux'd väga hästi. ^Kuigi Malraux saavutas kuulsuse oma romaanide, luuletuste ja esseede kaudu kunstist koos seikluste ja poliitilise aktivismiga, oli ta intensiivselt häbelik ja eraklik mees, kes hoidis omaette, säilitades distantsi enda ja teiste vahel. ^Malraux' vaoshoitus sundis tema esimest naist Clarat hiljem ütlema, et ta vaevu tundis teda nende abielu ajal. 

1923. aastal lahkusid Malraux ja Clara 22-aastaselt Prantsuse Protektoraati Kambodžas.  Angkor Wat on tohutu 12. sajandi tempel, mis asub khmeeri impeeriumi vanas pealinnas. Angkor (Yasodharapura) oli 11. ja 12. sajandil "maailma suurim linnaline asula", mida toetas kagu-Aasia mandriosa kanalite ja teede keerukas võrgustik enne lagunemist ja langemist džunglisse.  Angkor Wati varemete avastamine läänlaste poolt (khmeerid ei olnud kunagi täielikult loobunud Angkori templitest) džunglis prantsuse maadeavastaja Henri Mouhoti poolt 1861. aastal oli andnud Kambodžale romantilise maine Prantsusmaal, kui khmeeride impeeriumi tohutute salapäraste varemete kodu. Kambodžasse jõudes asusid Malraux, Clara ja sõber Louis Chevasson ekspeditsiooni endiste keiserlike asulate uurimata piirkondadesse peidetud templite otsimiseks, lootes leida esemeid ja esemeid, mida saaks müüa kunstikogujatele ja muuseumidele. Umbes samal ajal eemaldasid arheoloogid Prantsuse valitsuse heakskiidul Angkorist suure hulga esemeid , millest paljud asuvad nüüd Pariisis Guimeti muuseumis. Tema tagasipöördumisel malraux arreteeriti ja Prantsuse koloniaalvõimud süüdistasid Malraux'd bas-reljeefi eemaldamises peenest Banteay Srei templist. Malraux, kes uskus, et ta tegutses seaduse piires, nagu see siis oli, vaidlustas süüdistused, kuid ebaõnnestus. 

Malraux' kogemused Indohiinas viisid ta sealsete Prantsuse koloniaalvõimude suhtes väga kriitiliseks. 1925. aastal aitas ta koos progressiivse advokaadi Paul Moniniga organiseerida Noort Annami Liigat ja asutas vietnami iseseisvuse eest võitlemiseks ajalehe L'Indohiine.  Pärast Prantsuse võimude pahameelt väitis Malraux, et läks üle Hiinasse, kus ta oli seotud Kuomintangi ja nende tolleaegsete liitlaste, Hiina kommunistidega, nende võitluses sõjapealike vastu Suurel Põhjaekspeditsioonil, enne kui nad 1927. aastal üksteise vastu pöördusid, mis tähistas Hiina kodusõja algust, mis pidi kestma kuni 1949. aastani.  Tegelikult ei külastanud Malraux Esimest korda Hiinat kuni 1931. aastani ja ta ei näinud Hiina kommunistide verist mahasurumist Kuomintangi poolt 1927. aastal esmakordselt, nagu ta sageli vihjas, et ta seda tegi, kuigi ta tegi sellel teemal palju lugemist. 

Aasia romaanid

Prantsusmaale naastes avaldas Malraux raamatu "The Temptation of the West" (1926). Teos oli lääne ja aasialase vahelise kirjavahetuse vormis, milles võrreldi kahe kultuuri aspekte. Sellele järgnes tema esimene romaan "Vallutajad" (1928) ja seejärel "Kuninglik tee" (1930), mis kajastas mõningaid tema Kambodža kogemusi. Ameerika kirjanduskriitik Dennis Roak kirjeldas Les Conquérantsit kui mõjutatud tarkuse seitsmest sambast, nagu seda jutustati praeguses pinges "... oma staccato dialoogi ja heli ja nägemise, valguse ja pimeduse kujutistega, mis loovad veenvalt kummitava atmosfääri. ^[14] Les Conquérants loodi 1925. aasta suvel Hiina Kommunistliku Partei (CCP) ja Kuomintangi poolt Hongkongis ja Kantonis kokku kutsutud üldstreigi taustal, romaan puudutab poliitilisi intriige "imperialismivastase" laagri seas. Romaani jutustab nimetu prantslane, kes reisib Saigonist Hongkongi Kantoni, et kohtuda vana sõbra Garine'iga, kes on professionaalne revolutsionäär, kes töötab Mihhail Borodiniga, kes reaalses elus oli Kominterni peamine agent Hiinas. Kuomintangi kujutatakse üsna ebameeldivalt konservatiivsete Hiina rahvuslastena, kes ei ole huvitatud sotsiaalreformist, teist fraktsiooni juhib Hong, Hiina palgamõrvar, kes on vägivalla huvides pühendunud revolutsioonilisele vägivallale, ja ainult kommuniste kujutatakse suhteliselt soodsalt. Suur osa dramaatilisest pingest romaani vahel puudutab kolmepoolset võitlust kangelase Garine'i ja Borodini vahel, kes on huvitatud ainult Hiina revolutsiooni kasutamisest Nõukogude välispoliitika eesmärkide saavutamiseks. Asjaolu, et Euroopa tegelased on märkimisväärselt paremini joonistatud kui Aasia tegelased, peegeldas Malraux' arusaamist Hiinast sel ajal kui pigem eksootilisest kohast, kus eurooplased mängisid läbi oma draamasid, mitte kohta, mida tuleb omaette mõista. Esialgu peegeldasid Malraux' kirjutised Aasiast "orientalismi" mõju, mis esitles Kaug-Ida kummalise, eksootilise, dekadentliku, salapärase, sensuaalse ja vägivaldsena, kuid Malraux' pilt Hiinast muutus mõnevõrra inimlikumaks ja mõistvamaks, kuna Malraux eiras oma orientalistlikku ja eurotsentristlikku seisukohta sellise kasuks, mis esitles hiinlasi kaasinimestena.

Malraux' Aasia romaanide teine oli poolautobiograafiline La Voie Royale, mis jutustab prantslase Claude Vanneci seiklustest, kes koos oma Taani sõbra Perkeniga suunduvad mööda tiitli kuninglikku teed Kambodža džunglisse eesmärgiga varastada hindu templite varemetest bas-reljeefseid skulptuure.  Pärast paljusid ohtlikke seiklusi vallutavad Vaenulikud hõimud Vanneci ja Perkeni ning leiavad Perkeni vana sõbra Graboti, kes oli juba mõnda aega kinni võetud. ^Grabot, prantsuse võõrleegioni desertöör, oli taandatud mitte millekski, kuna tema vangistajad pimestasid teda ja jätsid ta seotuks vaia nälgimisega, karmi pildiga inimeste allakäigust.  Kolm eurooplast põgenevad, kuid Perken on haavatud ja sureb nakkusesse. ^{Seiklusromaani} kaudu on "La Voie Royale" tegelikult filosoofiline romaan, mis käsitleb eksistentsiaalseid küsimusi elu mõtte kohta. Raamat oli tol ajal läbikukkunud, kuna kirjastajad turustasid seda kui kauges, eksootilises Kambodžas aset leidnud liigutavat seikluslugu, mis ajas segadusse paljud lugejad, kes selle asemel leidsid romaani, mis mõtiskles sügavate filosoofiliste küsimuste üle.

Oma Aasia romaanides kasutas Malraux Aasiat kui pulga, et võita Euroopat, kuna ta väitis, et pärast Esimest maailmasõda oli euroopa progressi ideaal inimkonna üldiseks arenguks paremaks ja paremaks muutumas.  Sellisena väitis Malraux nüüd, et Euroopa tsivilisatsioon seisis silmitsi Nietzsche'i tühjusega, hämara maailmaga, ilma Jumala või progressita, kus vanad väärtused olid osutunud väärtusetuks ja vaimsuse tunne, mis oli kunagi eksisteerinud, oli kadunud.  Agnostik, kuid intensiivselt vaimne inimene, Malraux väitis, et vaja on "esteetilist vaimsust", milles armastus "kunsti" ja "tsivilisatsiooni" vastu võimaldaks hinnata le sacré'd elus, tundlikkust, mis oli nii traagiline kui ka aukartustäratav, kui uuriti kõiki maailma kultuuriväärtusi, müstilist inimlikkuse koha tunnet universumis, mis oli sama hämmastavalt ilus kui salapärane. Malraux väitis, et kuna surm on vältimatu ja maailmas, millel puudub tähendus, mis seega oli "absurdne", võib ainult kunst pakkuda tähendust "absurdses" maailmas. Malraux väitis, et kunst ületas aja, kuna kunst võimaldas minevikuga ühendust võtta, ja kunsti väärtustamise akt oli iseenesest kunstiteos, kuna kunstiarmastus oli osa lõputu kunstilise metamorfoosi jätkumisest, mis lõi pidevalt midagi uut.  Malraux väitis, et kui erinevad kunstiliigid läksid stiili sisse ja välja, oli stiili taaselustamine metamorfoos, kuna kunsti ei saanud kunagi hinnata täpselt samamoodi nagu varem. ^Kuna kunst oli ajatu, vallutas see aja ja surma, kui kunstiteosed elasid edasi pärast kunstniku surma. Ameerika kirjanduskriitik Jean-Pierre Hérubel kirjutas, et Malraux ei töötanud kunagi täielikult välja sidusat filosoofiat, kuna tema müstiline Weltanschauung (maailmavaade) põhines pigem emotsioonidel kui loogikal. ^Malraux' arvates oli kunstnik kõigist elukutsetest kõige olulisem, sest kunstnikud olid inimvaimu uurijad ja rändurid, kuna kunstilooming oli inimsaavutuste kõrgeim vorm ainult kunsti jaoks, mis võis illustreerida inimkonna suhteid universumiga. Malraux on öelnud: "On midagi palju suuremat kui ajalugu ja see on geniaalsuse püsivus." Hérubel väitis, et on viljatu püüda kritiseerida Malraux'd tema metodoloogilise järjepidevuse puudumise pärast, kuna Malraux kasvatas poeetilise tundlikkuse, teatud lüürilise stiili, mis meeldis rohkem südamele kui ajule. ^Malraux oli uhke prantslane, kuid ta nägi ennast ka maailmakodanikuna, mehena, kes armastas kõigi maailma tsivilisatsioonide kultuurilisi saavutusi. ^Samal ajal kritiseeris Malraux neid intellektuaale, kes tahtsid elevandiluust torni taganeda, väites selle asemel, et intellektuaalide kohus on osaleda ja võidelda (nii metafooriliselt kui ka sõna otseses mõttes) tolle aja suurtel poliitilistel põhjustel, et ainsad tõeliselt suured põhjused olid need, mille nimel ollakse valmis surema.

1933. aastal avaldas Malraux romaani "Inimese saatus" (La Condition Humaine), romaani 1927. aasta ebaõnnestunud kommunistlikust mässust Shanghais. Hoolimata Malraux' katsetest esitleda oma hiina tegelasi kolmemõõtmelisemana ja arenes välja kui Les Conquérantsis, kirjutas tema biograaf Oliver Todd, et ta ei suutnud "päris selgelt vabaneda tavapärasest ideest Hiinast coolies, bambusevõrsete, oopiumisuitsetajate, puudustkannatavate ja prostituutidega", mis olid tol ajal Hiina tavalised prantsuse stereotüübid Teos pälvis 1933. aasta Prix Goncourti. ^Pärast abielu katkemist Claraga elas Malraux alates 1933. aastast ajakirjaniku ja romaanikirjaniku Josette Clotise juures. Malraux'l ja Josette'il oli kaks poega: Pierre-Gauthier (1940–1961) ja Vincent (1943–1961). 1944. aastal, kui Malraux võitles Alsace'is, suri Josette 34-aastaselt, kui ta rongile minnes libises. Tema kaks poega hukkusid koos 1961. aastal autoõnnetuses. Auto, millega nad sõitsid, oli neile andnud Vincenti tüdruksõber, jõukas Clara Saint. 

Kadunud linnade otsimine

22. veebruaril 1934 alustas Malraux koos Édouard Corniglion-Molinieriga palju avalikustatud ekspeditsiooni, et leida Vanas Testamendis mainitud Seeba kuninganna kadunud pealinn.  Saudi Araabia ja Jeemen olid mõlemad kauged, ohtlikud kohad, mida sel ajal külastasid vähesed läänlased, ja ekspeditsiooni tegi eriti ohtlikuks, kui Malraux otsis kadunud šeba linnu, Saudi Araabia kuningas Ibn Saud tungis Jeemenisse ja järgnenud Saudi-Jeemeni sõda raskendas malraux' otsinguid oluliselt. Pärast mitu nädalat kestnud lendamist saudi araabia ja Jeemeni kõrbete kohal naasis Malraux Prantsusmaale, et teatada, et Jeemeni mägedest leitud varemed olid Šeba kuninganna pealinn. ^Kuigi Arheoloogid ei aktsepteeri Malraux' väidet üldiselt, tugevdas ekspeditsioon Malraux' kuulsust ja andis materjali mitmele tema hilisemale esseele.

Hispaania kodusõda

1930. aastatel tegutses Malraux Prantsusmaal antifašistlikul Rahvarindel. Hispaania kodusõja alguses liitus ta Hispaania vabariiklaste jõududega, teenides ja aidates organiseerida väikeseid Hispaania vabariiklikke õhujõude. ^Curtis Cate, üks tema biograafidest, kirjutab, et Malraux sai 1936. aastal Madridi lahingu peatamise püüdlustes kaks korda kergelt haavata, kuna Hispaania rahvuslased üritasid Madridi vallutada, kuid ajaloolane Hugh Thomas väidab vastupidist.

Prantsuse valitsus saatis lennukid Hispaania vabariiklikele vägedele, kuid need olid 1936. aasta standardite järgi vananenud. Nad olid peamiselt Potez 540 pommitajad ja Dewoitine D.372 hävitajad. Aeglane Potez 540 elas harva üle kolm kuud kestnud õhumissioone, lennates 160 sõlme vaenlase võitlejate vastu, kes lendasid rohkem kui 250 sõlmega. Vähesed võitlejad osutusid õhukõlblikuks ja nad toimetati tahtlikult ilma relvade või relvadeta. Prantsusmaa kaitseministeerium kartis, et saksa kondoride leegion, kes võitleb kindral Francisco Francoga, vallutab kergesti kaasaegseid lennukeid, ja väiksemad mudelid on viis ametliku "neutraalsuse" säilitamiseks.  Lennukeid ületasid modernsemad tüübid, mis võeti kasutusele 1936. aasta lõpuks mõlemalt poolt.

Vabariik levitas fotosid Malraux'st, kes seisis mõne Potez 540 pommitaja kõrval, mis viitab sellele, et Prantsusmaa oli nende poolel ajal, mil Prantsusmaa ja Ühendkuningriik olid ametlikult neutraalsuse välja kuulutanud. Kuid Malraux' pühendumus vabariiklastele oli isiklik, nagu ka paljude teiste välismaiste vabatahtlike oma, ja kunagi ei olnud ühtegi soovitust, et ta oli seal Prantsuse valitsuse korraldusel. Malraux ise ei olnud piloot ja ei väitnud kunagi, et ta on üks, kuid tema juhtimisomadused näivad olevat tunnistatud, sest ta tehti España eskadroni eskaadri juhiks. Olles teravalt teadlik vabariiklaste madalamast relvastusest, millest vananenud lennukid olid vaid üks näide, külastas ta Ameerika Ühendriike, et koguda raha selle eesmärgi saavutamiseks. 1937. aastal avaldas ta romaani "L'Espoir" ("Mehe lootus"), mida mõjutasid tema Hispaania sõjakogemused. 1937^{. aasta juulis} osales ta Teisel rahvusvahelisel kirjanike kongressil, mille eesmärk oli arutada intellektuaalide suhtumist Sõtta, mis toimus Valencias, Barcelonas ja Madridis ning kus osalesid paljud kirjanikud, sealhulgas Ernest Hemingway, Stephen Spender ja Pablo Neruda.

Malraux' osalemine suurtes ajaloolistes sündmustes, nagu Hispaania kodusõda, tõi talle paratamatult nii kindlameelseid vastaseid kui ka tugevaid toetajaid ning sellest tulenev arvamuste polariseerumine on värvinud ja muutnud küsitavaks palju, mis on kirjutatud tema elust. Kaasvõitlejad kiitsid Malraux' juhtimist ja seltsimehelikkust^,[42] samas kui André Marty Kominternist nimetas teda "seiklejaks" oma kõrge profiili ja nõudmiste tõttu Hispaania vabariiklikule valitsusele.  Briti ajaloolane Antony Beevor väidab ka, et "Malraux paistab silma mitte ainult sellepärast, et ta oli mütomaania oma võitluskunsti kangelaslikkuse väidetes - Hispaanias ja hiljem Prantsuse vastupanuliikumises -, vaid sellepärast, et ta kasutas küüniliselt ära intellektuaalse kangelaslikkuse võimalust Hispaania Vabariigi legendis."

Igal juhul on Malraux osalemine sellistes sündmustes nagu Hispaania kodusõda kaldunud tähelepanu kõrvale juhtima tema olulistelt kirjanduslikelt saavutustelt. Malraux nägi ennast ennekõike kirjaniku ja mõtlejana (ja mitte "tegude mehena", nagu biograafid teda nii sageli kujutavad), kuid tema äärmiselt sündmusterohke elu - kaugel prantsuse intellektuaali stereotüübist, mis piirdus tema õppimisega või Vasakkalda kohvikuga - on kaldunud seda asjaolu varjama. Selle tulemusena on tema kirjandusteosed, sealhulgas tema olulised kunstiteosed kunstiteooria kohta, saanud vähem tähelepanu, kui võiks arvata, eriti anglofoonilistes riikides.

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja alguses liitus Malraux Prantsuse armeega. Ta võeti kinni 1940. aastal Prantsusmaa lahingus, kuid põgenes ja liitus hiljem Prantsuse vastupanuliikumisega. ^1944. aastal vangistas gestaapo ta. ^Hiljem juhatas ta Strasbourgi kaitseks ja Stuttgardi ründamisel Alsace-Lorraine'i brigaadi. 

André poolvend Claude, erioperatsioonide juhi (SOE) agent, võeti samuti sakslaste poolt kinni ja hukati Gross-Roseni koonduslaagris 1944. aastal. 

Otto Abetz oli Saksamaa suursaadik ja koostas rea "musti nimekirju" autoritest, keda oli keelatud lugeda, levitada või müüa natside okupeeritud Prantsusmaal. Nende hulka kuulusid kõik, mille kirjutasid juut, kommunist, anglosaks või keegi teine, kes oli antigermaanlik või antifašist. Louis Aragon ja André Malraux olid mõlemad keelatud autorite Otto nimekirjades.

Pärast sõda autasustati Malraux'd Médaille de la Résistance'iga ja Croix de Guerre'iga. Britid andsid talle väljapaistva teenistusordu töö eest Briti sideohvitseridega Corrèze'is, Dordogne'is ja Lotis. Pärast Dordogne'i vabastamist juhtis Malraux endiste vastupanuvõitlejate pataljoni Alsace-Lorraine'i, kus nad võitlesid koos Esimese armeega. 

Sõja ajal töötas ta oma viimase romaani "Võitlus ingliga" kallal, mille pealkiri oli tuletatud Piibli Jaakobi loost. Gestaapo hävitas käsikirja pärast tema vangistamist 1944. aastal. Säilinud esimene osa pealkirjaga "Altenburgi pähklipuud" avaldati pärast sõda.

Pärast sõda

AMEERIKA Ühendriikide president John F. Kennedy, Marie-Madeleine Lioux, André Malraux, USA Esimene leedi Jacqueline Kennedy ja USA asepresident Lyndon B. Johnson Mona Lisa avamisel Washingtoni Rahvusgaleriis kirjeldas proua Kennedy Malraux'd kui "kõige põnevamat meest, kellega ma kunagi rääkinud olen". ^[51]

Varsti pärast sõda nimetas kindral Charles de Gaulle Malraux' oma infoministriks (1945–1946). Varsti pärast seda valmis tal esimene kunstiraamat "Kunsti psühholoogia", mis ilmus kolmes köites (1947–1949). Seejärel vaadati teos üle ja avaldati uuesti ühes köites kui "Vaikuse hääled" (Les Voix du Silence), mille esimene osa on avaldatud eraldi kui "Seinteta muuseum". Sellele pidid järgnema ka teised olulised kunstiteooriaalased teosed. Nende hulka kuulusid kolmeköiteline jumalate metamorfoos ja ebakindel inimene ja kirjandus, viimane avaldati postuumselt 1977. aastal. 1948. aastal abiellus Malraux teist korda kontsertpianisti ja oma poolvenna Roland Malraux' lesega Marie-Madeleine Lioux'ga. Nad läksid lahku 1966. aastal. Seejärel elas Malraux koos Louise de Vilmoriniga Vilmorini perekonna château's Verrières-le-Buissonis Essonne'is, eeslinnas Pariisist edelas. Vilmorin oli kõige paremini tuntud kui delikaatsete, kuid mordantsete lugude kirjutaja, kes sageli asus aristokraatlikus või kunstilises keskkonnas. Tema kuulsaim romaan oli "Madame de...", mis ilmus 1951. aastal ja mis kohandati kuulsaks filmiks "Madame de... kõrvarõngad" (1953), mille režissöör on Max Ophüls ja peaosades Charles Boyer, Danielle Darrieux ja Vittorio de Sica. Vilmorini teiste tööde hulka kuulusid Juliette, La lettre dans un taxi, Les belles amours, Saintes-Unefois ja Intimités. Tema kirjad Jean Cocteau'le avaldati pärast mõlema korrespondendi surma. Pärast Louise'i surma veetis Malraux oma viimased aastad koos oma sugulase Sophie de Vilmoriniga.

1957. aastal avaldas Malraux oma kunstitriloogia esimese köite pealkirjaga "Jumalate metamorfoos". Kaks teist köidet (veel inglise keelde tõlkimata) avaldati veidi enne tema surma 1976. aastal. Nende pealkiri on L'Irréel ja L'Intemporel ning nad arutavad kunstilisi arenguid renessanssist tänapäevani. Malraux algatas ka sarja "Arts of Mankind", ambitsioonika maailmakunsti uuringu, mis tekitas rohkem kui kolmkümmend suurt illustreeritud köidet.

Kui de Gaulle naasis 1958. aastal Prantsusmaa presidendiks, sai Malraux'st Prantsusmaa esimene kultuuriminister, ametikoht, mida ta pidas aastatel 1958–1969. 7. veebruaril 1962 sooritas Malraux organisatsiooni armée secrète (OAS) atentaadi, mis pani pommi tema kortermajale, mis ei suutnud tappa kavandatud sihtmärki, kuid jättis nelja-aastase tüdruku, kes elas külgnevas korteris, šrapnellidest pimestatuna.  Irooniline, et Malraux oli leige toetaja de Gaulle'i otsusele anda Alžeeriale iseseisvus, kuid OAS ei olnud sellest teadlik ja otsustas Malraux mõrvata kõrgetasemelise ministrina.

Paljude algatuste hulgas käivitas Malraux uuendusliku (ja hiljem laialdaselt jäljendatud) programmi, et puhastada märkimisväärsete Prantsuse hoonete mustad fassaadid, paljastades selle all oleva looduskivi. ^{Ta lõi} provintsilinnades ka mitmeid maisons de la kultuuri ja töötas Prantsusmaa rahvusliku pärandi säilitamise nimel, edendades tööstusarheoloogiat. ^{Intellektuaal,} kes võttis kunsti väga tõsiselt, nägi Malraux oma kultuuriministri missiooni säilitada Prantsusmaa pärandit ja parandada masside kultuurilist taset.  Malraux' jõupingutused prantsuse kultuuri edendamiseks puudutasid peamiselt vanade uuendamist või uute raamatukogude, kunstigaleriide, muuseumide, teatrite, ooperimajade ja maisons de la kultuuri ehitamist (provintsilinnades ehitatud keskused, mis olid segu raamatukogust, kunstigaleriist ja teatrist).  Film, televisioon ja muusika võtsid Malraux' aega vähem ning kolmandast maailmast pärit sisserändest tingitud muutuv demograafia takistas tema jõupingutusi prantsuse kõrgkultuuri edendamiseks, kuna paljud moslemi- ja Aafrika riikidest pärit sisserändajad ei pidanud Prantsuse kõrgkultuuri nii veenvaks. Kirglik bibliofiil Malraux ehitas tohutu hulga raamatuid nii rahva kultuuriministrina kui ka enda jaoks mehena. 

Malraux oli Bangladeshi vabastusliikumise avameelne toetaja 1971. aasta Bangladeshi Vabadussõja ajal ja vaatamata oma vanusele kaalus ta tõsiselt võitlusega liitumist. Kui Indira Gandhi 1971. aasta novembris Pariisi tuli, oli nende vahel ulatuslik arutelu olukorra üle Bangladeshis.

Sel sõjajärgsel perioodil avaldas Malraux poolautobiograafiliste teoste sarja, millest esimene kandis pealkirja "Antimémoires" (1967). Sarja hilisem köide Laatsarus peegeldab surma, mille põhjustasid tema kogemused raske haiguse ajal. La Tête d'obsidienne (1974) (tõlgitud Picasso maskina) puudutab Picassot ja visuaalset kunsti üldisemalt. Oma viimases raamatus, mis avaldati postuumselt 1977. aastal, propageeris Malraux oma viimases raamatus, mis avaldati postuumselt 1977. aastal, L'Homme précaire et la littérature, propageeris Malraux teooriat, et on olemas bibliothèque imaginaire, kus kirjanikud lõid teoseid, mis mõjutasid järgnevaid kirjanikke palju, kui maalikunstnikud õppisid oma käsitööd, uurides vanu meistrid; kui nad on vanade meistrite tööst aru saanud, läksid kirjanikud saadud teadmistega edasi, et luua uusi teoseid, mis lisasid kasvavale ja lõputule bibliothèque imaginaire'ile.  Elitaarne, kes hindas seda, mida ta nägi kõigi maailma rahvaste kõrgkultuurina, oli Malraux eriti huvitatud kunstiajaloost ja arheoloogiast ning nägi oma kohustust kirjanikuna jagada seda, mida ta teadis tavaliste inimestega.  Esteet, Malraux uskus, et kunst on vaimselt rikastav ja inimkonnale vajalik. 

Surm

Malraux suri 23. novembril 1976 Pariisi lähedal Créteilis kopsuemboolia tagajärjel. Ta oli suitsetaja ja tal oli vähk. ^Ta tuhastati ja tema tuhk maeti Verrières-le-Buissoni (Essonne) kalmistule. Tunnustades tema panust prantsuse kultuuri, viidi tema tuhk 1996. aastal, tema 20. surma-aastapäeval, Pariisi Panthéoni.

Pärand ja autasud

André Malraux 1974. aastal

• 1933, Prix Goncourt
• Médaille de la Résistance
• Croix de Guerre
• Väärikas teeninduskorraldus (Ühendkuningriik)
• 1959, São Paulo Ülikooli aukraad
• Jawaharlal Nehru rahvusvahelise mõistmise auhind, 1974 (India)

Malraux' kirjandusliku œuvre'i kohta on palju kriitilisi kommentaare, sealhulgas tema ulatuslikke kirjutisi kunsti kohta. Kuid mõned tema teosed, sealhulgas jumalate metamorfoosi kaks viimast köidet (L'Irréel ja L'Intemporel), ei ole veel ingliskeelses tõlkes saadaval. Malraux' teosed kunstiteooriast sisaldavad revolutsioonilist lähenemist kunstile, mis seab kahtluse alla valgustusajastu traditsiooni, mis käsitleb kunsti lihtsalt kui "esteetilise naudingu" allikat. Kuid nagu prantsuse kirjanik André Brincourt on kommenteerinud, on Malraux' kunstiraamatuid "palju kooritud, kuid väga vähe loetud" (see kehtib eriti anglofoonilistes riikides) ning tema mõtlemise radikaalsed tagajärjed jäävad sageli kahe silma vahele. Malraux' kunstist mõtlemise eriti oluline aspekt on tema selgitus kunsti võime kohta ületada aega. Vastupidiselt traditsioonilisele arusaamale, et kunst talub, sest see on ajatu ("igavene"), väidab Malraux, et kunst elab edasi metamorfoosi kaudu – elustamise protsess (kus teos oli hämaraks jäänud) ja tähenduse muutumine. 

• 1968. aastal asutati Ameerika Ühendriikides rahvusvaheline Malraux' Selts. See toodab ajakirja Revue André Malraux Review, Oklahoma ülikooli toimetaja Michel Lantelme. 
• Teine rahvusvaheline Malraux ühendus, Amitiés internationales André Malraux, asub Pariisis.
• Prantsuskeelne veebisait Site littéraire André Malraux pakub malraux' teoste kohta uurimistööd, teavet ja kriitilisi kommentaare. 
• Tsitaat Malraux' antimémoires'ist lisati 1997. aasta originaaltõlkesse "Castlevania: Öö sümfoonia". Tsitaat: "Mis on mees? Õnnetu väike hunnik saladusi" oli osa üllatavalt kuulsast ja populaarsest monoloogist mängu alguses. 
• André Malraux' auks on nimetatud londoni Lycée Français Charles de Gaulle'i üks peamisi "söötjaid".

Bibliograafia

• Lunes en Papier, 1923 (Paper Moons, 2005)
• La Tentation de l'Occident, 1926 (Lääne kiusatus, 1926)
• Royaume-Farfelu, 1928 (Farfelu kuningriik, 2005)
• Malraux, André (1928). Les Conquérants ("Vallutajad"). Chicago ülikooli ajakirjandus. ISBN 978-0-226-50290-8. (kordustrükk University of Chicago Press, 1992, ISBN 978-0-226-50290-8)
• La Voie royale, 1930 (Kuninglik tee või kuningate tee, 1930)
• La Condition humaine, 1933 (Inimese saatus, 1934)
• Le Temps du mépris, 1935 ("Viha päevad", 1935)
• L'Espoir, 1937 (Mehe lootus, 1938)
• Malraux, André (1948). Les Noyers de l'Altenburg (Altenburgi pähklipuud). Chicago ülikooli ajakirjandus. ISBN 978-0-226-50289-2. (kordustrükk University of Chicago Press, 1992, ISBN 978-0-226-50289-2)
• La Psychologie de l'Art, 1947–1949 (Kunsti psühholoogia))
• Le Musée imaginaire de la sculpture mondiale (1952–1954) (Maailma skulptuuri kujuteldav muuseum (kolmes köites))
• Les Voix du silence, 1951 ("Vaikuse hääled", 1953)
• "La Métamorphose des dieux" (ingliskeelne tõlge: "Jumalate metamorfoos", autor Stuart Gilbert):
  • Vol 1. Le Surnaturel, 1957
  • Vol 2. L'Irréel, 1974
  • Vol 3. L'Intemporel, 1976
• Antimémoires, 1967 (Anti-Memuaarid, 1968 – autobiograafia)
• Les Chênes qu'on abat, 1971 (Langetatud tammed või Langenud tammed)
• Lazare, 1974 (Laatsarus, 1977)
• L'Homme précaire et la littérature, 1977
• Saturne: Le destin, l'art et Goya, (Pariis: Gallimard, 1978) (1957. aastal ilmunud varasema väljaande tõlge: Malraux, André. * Saturn: Essee Goyast. Tõlkinud C. W. Chilton. London: Phaidon Press, 1957.)
• Lettres choisies, 1920–1976. Pariis, Gallimard, 2012.

Näitused

• André Malraux, Fondation Maeght, Vence, 1973
• André Malraux et la modernité - le dernier des romantiques, Centennial Exhibition of his Birth, Musée de la Vie romantique, Pariis, 2001, autor Solange Thierry, kaasautorid Marc Lambron, Solange Thierry, Daniel Marchesseau, Pierre Cabanne, Antoine Terrasse, Christiane Moatti, Gilles Béguin ja Germain Viatte (ISBN 978-2-87900-558-4)