Pärisaruniit
Pärisaruniit on niidu tüüp, aruniidu alaliik.
Taimestik
Indikaatorliigid
Madal mustjuur – vars lihtne, paljas või hõredalt pehmevillane. Õied kuldkollased. Lehed tipu suunas pikalt ahenevad, süstjad või lineaalsüstjad, terveservalised ja tumerohelised, küllaltki jäigad.
Harilik härghein – puisniitude, hõredate metsade ja niiskemate niitude taim. Metsas jalutamas käies on kindlasti enamik inimesi märganud kollase-lillakirjut kaunist lille, keda on sageli terve metsaalune täis. Just see taim ongi härghein. Härgheina juured on lühikesed, 1–2 cm pikkused, veidi harunenud. Kuid see-eest on neil abivahendid, mille abil härgheinad kinnituvad teiste taimede juurtele ja imevad sealt toitaineid[viide?]. Härgheina peremeestaimedeks on tavaliselt tugevad puud ja põõsad, kellele ei valmista väikeste taimede toitmine mingeid probleeme. Nii ei saa seda ilusat metsalille pidada ka kuigi kahjulikuks.
Pääsusilm – õied on lillakaspunased. Õisik ja lehtede alakülg valkjas-kollaka jahuja kirmega. Taime tähtsam osa asub maa sees. Seal on peidus lühike vars, mida nimetatakse botaanikute keeles risoomiks. Risoomist kasvab aga välja rohkesti peeneid lisajuuri. Risoomid koos juurtega on pääsusilma tagalaks, nemad elavad kauem kui teised taimeosad.
Harilik käoraamat – ilmselt üks meie tavalisemaid käpalisi, looduslik orhidee. Lääne-Eesti ja Põhja-Eesti liigirikastel niitudel ja puisniitudel on ta kohati päris sage. See aga ei tähenda, et tavaline oleks tema välimus. Tal on kaunis, enam kui 10 cm pikkune, lillakaspunane või roosakas tihe õisik. Mõnikord moodustab õisik isegi üle kolmandiku käoraamatu pikast varrest. Ja varre pikkus võib tal olla üle poole meetri. Seega on käoraamat väga ilus lill. Kuid peale ilusa välimuse on tal ka väga tugev lõhn.
Tehnilised näitajad
Pärisaruniidud on enamasti puisniiduilmelised hõredama või tihedama puistuga kuivad kuni parasniisked niidud. Valdavalt keskmise sügavusega rähkmuld, leostunud ja leetjad mullad. Pärisaruniidud võsastuvad sageli erinevate puuliikidega – kujuneb võsa, mida võib omakorda jagada lehtpuu- ja okaspuuvõsaks. Kuivematel pärisaruniitudel, sh sürjaniitudel võib aga areneda ka kadastik. Lõpuks kujunevad pärisaruniitudest laane-, sürja- või salumetsad. Katvus alla 30%.
Väärtus
Kuna enamust aruniitudest on viimase 50 aasta jooksul kas küntud, väetatud või muul moel kultuuristatud, siis ei ole nende rohumaade kaitseväärtust peetud kuigi kõrgeks (Kukk 2004). Säärane arvamus on siiski ekslik, sest nii kuivadel kui ka mõõdukalt niisketel aruniitudel leidub kaitsealuseid taime- ja loomaliike. Lisaks on aruniidud väärtuslikud maastiku osana pakkudes esteetilist naudingut inimestele ning rändekoridori, toitumis- ja puhkepaika looma- ja linnuliikidele.
Ajalooline teke
Seda tüüpi rohumaad on enamasti kujunenud lagedaks raiutud metsa, põõsastiku, puisniidu või mahajäetud põllu asemele (Talvi 2001). Kuivad pärisaruniidud on tekkinud peamiselt põldudele ja neid on tugevasti mõjutanud maaparandus. Lääne- ja Põhja-Eesti lubjarikkad pärisaruniidud võivad olla üsna liigirikkad. Mõõdukalt niisked pärisaruniidud on sageli tekkinud laanemetsadest ja nende muld ei ole enamasti lubjarikas (Luhamaa jt 2001).
Levik ja hooldamine
Eestis on säilinud umbes 21 000 hektarit kuivi ja 25 000 hektarit mõõdukalt niiskeid pärisaruniite. Need kuuluvad erinevatesse Natura elupaigatüüpidesse. Paiknevad peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis ja Saaremaal[viide?]. Riik maksab pärisaruniitude eest hoolitsevatele talunike kompensatsiooni. See tagab teataval määral pärisaruniitude säilimise.
