Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rohusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. 2.2. Rohusoometsad ...

esmaspäev, 30. november 2020

Oma hing ja võõras keha; oma keha, kelle hing?

Alar Karis 
Looduse ja teaduse aastaraamat „Lehed ja tähed“ (2006)

reede, 27. november 2020

Infra Power Vinyasa jooga

Infra Power Vinyasa jooga

Infra Power Vinyasa põhineb samuti Vinyasa Flow joogastiilil, kus ühest asendist teise liigutakse hingamisterütmis ilma puhkepausideta. Selles dünaamilises ja kiiremas tempoga tunnis on joogasendid jõulisemad ja intensiivsemad.
Läbi jooga harjutuste saad jõudu ning muutud painduvamaks, hakkad oma keha paremini tunnetama ja saad teadlikkumaks oma sisemaailmast. Su enesetunne ja keskendumisvõime paranevad, saavutad enesekindluse ning rahulolu.


Tund toimub infrapunasoojusega saalis, mille tempe-ratuur on +27 kuni +32 kraadi. 


Milline on joogatund?

Iga tund on natuke erinev, sisaldades päikesetervitusi, erinevaid harjutuste seeriaid ning lõpulõdvestust. Tund toimub muusika saatel, et saavutada paremat tunnetust ning ühtsust hingamises ja harjutustes.
Infra Power Vinyasa joogatunnis tugevdad lihaseid, suurendad vastupidavust ja tasakaalu ning Su keha muutub painduvamaks. 

Miks teha joogat soojas?

Soe ruum on jooga harrastamiseks parim. Kõrgem temperatuur muudab keha paindlikumaks, lihaste pinge ja jäikus vähenevad ning nii on võimalik asendites sügavamale minna. Painutuste, venituste ja kehapöörete kaudu masseeritakse seedeelundeid ning vabastatakse keha stressist ja pingetest. Soojus vähendab ka vigastuste ohtu.  Boonusena aitab infrapunasoojus efektiivselt kaasa kaalulangetusele. See aktiveerib ainevahetuse ja vereringe ning põletab nahaalust rasvakihti. Olenevalt sellest, kui intensiivselt tunnis osaled, võib keha ühes joogatunnis põletada 300–600 kilokalorit. 

Kellele see tund sobib?

See joogatund sobib nii algajatele kui ka edasijõudnutele jooga harrastajatele kuna jooga annab võimaluse harjutuste koormust reguleerida nii, et saad ise raskusastme valida ja järgida oma keha võimeid. Kui sul on terviseprobleeme, siis on soovitav enne tundi tulekut konsulteerida oma arstiga, kuna kasutame infrapunasoojust.
Infra Vinyasa joogatunnid EI SOBI RASEDATELE. 

neljapäev, 26. november 2020

Infra Vinyasa Flow Jooga

Infra Vinyasa Flow Joogat tehakse soojas ruumis ja seda nimetatakse ka soojendatud ruumis tehtavaks Vinyasa joogaks.

Vinyasa jooga soojendatud ruumis

See tund põhineb Vinyasa Flow stiilil, mis ühendab endas joogaasendid ja hingamise. Ühest asendist teise minnakse üle sujuvalt ning ilma puhkepausideta, ühendades liikumise sisse-ja väljahingamiste rütmiga. 

Tund toimub saalis, mille temperatuur on +26 kuni +30 kraadi, kuid ei kasutata infrapunasoojust.


Milline on joogatund?

See jõuline ja intensiivne, kuid samas voolav liikumine, tekitab ahelefekti harjutuste vahel ning muudab need üheks tervikuks nii, et samal ajal on võimalik ka mediteerida. ​Igas joogatunnis koged tugevust, paindlikkust ja vastupidavust, sest ühte tundi mahub nii jõu arendamine oma keha raskuse abil, kui ka venitused ning sirutused. Iga tund on natuke erinev, sisaldades päikesetervitusi, erinevaid harjutuste seeriad ning lõpulõdvestust. 

Miks teha joogat soojas?

Soe ruum on jooga harrastamiseks parim. Kõrgem temperatuur muudab keha paindlikumaks, lihaste pinge ja jäikus vähenevad ning nii on võimalik asendites sügavamale minna. Painutuste, venituste ja kehapöörete kaudu masseeritakse seedeelundeid ning vabastatakse keha stressist ja pingetest. Soojus vähendab ka vigastuste ohtu. Tänu intensiivsusele, põletab Vinyasa jooga kaloreid ning puhastab organismi, ainevahetus kiireneb ning püsib kiirena ka pikka aega peale treeningut. Olenevalt sellest, kui intensiivselt tunnis osaleda, võib keha põletada 300-400 kilokalorit ühe joogatunni jooksul.

Kellele see tund sobib?

See joogatund sobib nii algajatele kui ka edasijõudnutele jooga harrastajatele kuna jooga annab võimaluse harjutuste koormust reguleerida nii, et saad ise raskusastme valida ja järgida oma keha võimeid. 
Kui sul on terviseprobleeme, siis on soovitav enne tundi tulekut konsulteerida oma arstiga, kuna tund toimub tavalisest kõrgema temperatuuriga saalis.

kolmapäev, 25. november 2020

Infra Vinyasa jooga

Infra Vinyasa jooga

Infra Vinyasa joogatund põhineb Vinyasa Flow stiilil, mis ühendab endas joogaasendid ja hingamise. Ühest asendist teise minnakse üle sujuvalt ning ilma puhkepausideta, ühendades liikumise sisse-ja väljahingamiste rütmiga. See jõuline ja intensiivne, kuid samas voolav liikumine, tekitab ahelefekti harjutuste vahel ning muudab need üheks tervikuks nii, et samal ajal on võimalik ka mediteerida. Joogaharjutuste ühendamine teadliku hingamisega rahustab Sinu närvisüsteemi, väheneb stress ja pinged ning Sa oled elurõõmsam ja õnnelikum.

Tund toimub infrapunasoojusega saalis, mille tempe-ratuur on +27 kuni +32 kraadi. 


Milline on joogatund?

Infra Vinyasa tunnis koged tugevust, paindlikkust ja vastupidavust, sest ühte tundi mahub nii jõu arendamine oma keha raskuse abil, kui ka venitused ning sirutused. Iga tund on natuke erinev, sisaldades päikesetervitusi, erinevaid harjutuste seeriaid ning lõpulõdvestust.
Tund toimub muusika saatel, et saavutada paremat tunnetust ning ühtsust hingamises ja harjutustes.
Selles joogatunnis tugevdad lihaseid, suurendad vastupidavust ja tasakaalu ning Su keha muutub painduvamaks.


Miks teha joogat soojas?

Soe ruum on jooga harrastamiseks parim. Kõrgem temperatuur muudab keha paindlikumaks, lihaste pinge ja jäikus vähenevad ning nii on võimalik asendites sügavamale minna. Painutuste, venituste ja kehapöörete kaudu masseeritakse seedeelundeid ning vabastatakse keha stressist ja pingetest. Soojus vähendab ka vigastuste ohtu.  Boonusena aitab infrapunasoojus efektiivselt kaasa kaalulangetusele. See aktiveerib ainevahetuse ja vereringe ning põletab nahaalust rasvakihti. Olenevalt sellest, kui intensiivselt tunnis osaled, võib keha ühes joogatunnis põletada 300–600 kilokalorit. 

Kellele see tund sobib?

See joogatund sobib nii algajatele kui ka edasijõudnutele jooga harrastajatele kuna jooga annab võimaluse harjutuste koormust reguleerida nii, et saad ise raskusastme valida ja järgida oma keha võimeid. Kui sul on terviseprobleeme, siis on soovitav enne tundi tulekut konsulteerida oma arstiga, kuna kasutame infrapunasoojust.
Infra Vinyasa joogatunnid EI SOBI RASEDATELE. 

teisipäev, 24. november 2020

Sadhana

Sadhana on joogide igapäevane varahommikune spirituaalne praktika, meele ja keha distsipliin hinge teenimiseks. Sadhana annab energiat terveks päevaks. Sadhana praktiseerimine tasakaalustab ja hoiab meele puhta ning tekitab sügava rahuseisundi.
Sadhana efekt – meele duaalsuse ületamine, spirituaalne vormisolek, integreerumine ja pühendumine. Sadhana loob meditatiivse meele.
Hommikune sadhana (Morning Sadhana) – koos grupiga praktiseerimine. Kestab 2,5 tundi (kell 5.00-7.30). Sadhana algab Japji lugemisega (u. 20 minutit). Sellele järgneb tavaline joogatund. Peale seda lauldakse Veevalaja ajastu mantraid (62 minutit) ja lõpetatakse tund.
Japji on osa iidsest gurmukikeelsest käsikirjast. Japji sisaldab 40 salmi, mis on kirja pandud valgustunud õpetaja Guru Nanaki poolt. Yogi Bhajan on öelnud, et see, kes mõistab Japji’t, mõistab kogu jumalikku tarkust. See tähendab, et Japji’s on kõik tarkused kirjas. Veevalaja ajastu mantraid on Yogi Bhajani poolt antud 7.
Korrapärane Sadhana tegemine ei hoia eemal elus esilekerkivaid probleeme ja muudatusi, kuid Sadhana annab püsiva sisemise jõu kõigi nendega hakkamasaamiseks. Rühma Sadhana arendab ühisteadvust, kus osalejate individuaalsed aurad ühinevad.
Joogi Bhajani käest küsiti kord: ”Miks teie teete Sadhanat, olete ju meister?” Ta vastas: “ Ma teen seda juba palju aastaid. Teen selleks, et jääda meistriks.”

esmaspäev, 23. november 2020

Valge Tantra Jooga

Valge Tantra Jooga on üks Kundalini jooga harudest.

Valge Tantra

Valge Tantra Jooga on lahutamatu osa kundalini jooga kogemusest. On aga üks oluline erinevus - Valge Tantra Jooga peab olema juhendatud Mahan Tantriku poolt. Valge Tantra Joogat tehakse grupimeditatsioonina paarides. Istutakse näoga vastamisi ja järgitakse meditatsiooni juhiseid, mis tulevad videoekraanilt joogi Bhajanilt (Mahan Tantric). Päeva jooksul tehakse 6-8 kriyat/meditatsiooni, mis sisaldavad endast kindlat joogaasendit ja/või käteasendit; silmade fookust ja/või mantrat. Meditatsioonide/kriyade pikkus varieerub 11 minutist kuni 62 minutini. Iga meditatsiooni/kriya vahel on puhkepaus.
Mida Valge Tantra Jooga annab? Valge Tantra Jooga on suurepärane vahend alateadlike programmide ja mustrite vabastamiseks ning puhastamiseks. Pärast ühepäevast Valge Tantra Jooga praktiseerimist on meel puhas ja selge; arusaamine endast ja elust muutub; inimene tunneb end vaba, rõõmsa ja teadlikumana.

Ei ole erilisi nõudeid või eeltingimusi selleks, et võtta osa Valge Tantra Joogast. Küll on aga oluline riietuda valgesse ja katta oma pea. Kuna meditatsiooni ajal on jalad paljad, siis on soovitav panna jalga midagi sellist, mida saad kergesti jalast ära võtta. Istumise alla võta kas lambanahk või tekk ning lõdvestuse ajaks on samuti soovitav end kerge tekiga katta. Kuna tegu on puhastusprotsessiga, siis võta kindlasti kaasa ka vesi.
Kes on Mahan Tantric? Joogi Bhajan sai Indias kundalini jooga meistriks 16-aastaselt; läände saabus ta 1969.aastal. 1971.aastal omistati talle Valge Tantra Jooga Meistri ehk siis Mahan Tantriku õigus ja volitused, kuna tollane Mahan Tantric - Lama Lilan Po (Tiibetist) lahkus oma kehast. Iidsetest aegadest on Valge Tantra Joogat antud edasi vaid õpetajalt õpilasele ja läbi aegade on maailmas olnud vaid üks Mahan Tantric. Joogi Bhajan oli Mahan Tantricutest esimene, kes otsustas, et Valge Tantra Jooga võimast elamust saavad kogeda kõik, kes soovivad.
Valge Tantra Joogat on võimalus praktiseerida erinevates paikades üle maailma.

reede, 20. november 2020

Kundalini jooga

Joogi Bhajan

Joogi Bhajan ehk Harbhajan Singh sündis 26. augustil 1929. aastal praeguse Pakistani aladel ravitsejate ja kogukonna liidrite perekonnas. Üliõpilasaastatel õppis ta võrdlevat usuteadust ja vedade filosoofiat, lisaks sai ta Punjabi ülikoolist majandusteaduse magistrikraadi. Aastaid hiljem omistati talle San Francisco Humanitaarteaduste Instituudis suhtlemispsühholoogia erialal doktorikraad.

Joogi Bhajan tuli ja murdis kundalini joogas kaua hoitud salastatuse traditsiooni. Kundalini jooga meistriks sai juba 16 aastaselt. 39 aastaselt jättis ta maha tulusa ametkoha India riigiametis, et viia täide oma nägemus - tuua jooga läänemaailma. Oma esimese loengu andis ta 1969. aastal Los Angelese võimlas. Sellest hoolimata, et Los Angeleses ei tulnud tol õhtul kohale ühtegi hingelist, pidas joogi Bhajan loengu tühjale saalile. 1971. aastal sai ta ka Valge Tantra meistriks.

60ndate aastate keerukas narkokultuuris pöördus Joogi Bhajan kõigepealt noorte poole. Ta mõistis, et selle generatsiooni katsetuste taga narkootikumidega, saavutamaks teadvuse muundunud seisundit, oli sügav soov kogeda ülendatud ja vaba teadlikkuse tunnetust. Ta taipas, et ravimid pakkusid parimal juhul vaid odavat ja näilist seisundit, võrreldes rahumeelse sisemise eufooriaga, mida loomulikul teel pakub kundalini jooga. Tema tunnid saidki noorte seas väga populaarseks, saabuti lausa bussitäite kaupa ning juba varsti hakkasid 3HO õppekeskused tärkama üle kogu Ameerika Ühendriikide ja seejärel kogu maailmas.
Läbi 3HO ühenduse rajas Joogi Bhajan tee, millest on tänaseks saanud juba üle poole sajandi sihikindlat tegutsemist ning jooga ja meditatsioon on saavutanud läänes laiaulatuslikku poolehoiu. Joogi Bhajani sõnum on jõudnud maailma meediumitesse ning see ei tähenda mitte jooga ja meditatsiooni tõestatud kasulikkust, vaid eelkõige suurenevat üldsuse huvi spirituaalsuse ja tervisliku eluviisi vastu.
Joogi Bhajan kirjutas üle 30 raamatu alates vaimsusest ja teadvusest kuni suhtluse ja psühholoogiani. Ta asutas mitmeid ettevõtteid, mis tegelevad tema õpetustel põhinevate looduslike toiduainete tootmise ja levitamisega. Joogi Bhajan soodustas majanduslikku arengut igas kogukonnas, kellega kokku puutus. Ta viis läbi iga-aastaseid äriseminare ning kirjutas mitmeid raamatuid, mis pakuvad juhatust nii ambitsioonikale ettevõtjale kui kogenud ärijuhile. Siri Singh Sahibina, Läänepoolkera Sikhide juhina, kohtus ta paavst Johannes Paulus II-ga religioonidevahelise dialoogi pidamiseks. Samuti töötas külg külje kõrval Dalai Lama ja Canterbury peapiiskopiga maailma rahu nimel.
Alates esimesest hetkes kui Joogi Bhajan alustas kundalini jooga õpetamist, kuulutas ta: „Ma olen tulnud, et luua õpetajaid, mitte koguda õpilasi. Ma olen tulnud oma Guru õnnistusega, et teenida neid hingi, kes teenivad Veevalaja ajastul.“ Ta hakkas jagama õpetusi, mida me nimetame „Kundalini jooga nagu õpetas joogi Bhajan.“ Perfektse teadlikkuse ja hiilgusega lõi ta institutsiooni ja õpetused, et teenida Veevalaja ajastu teadvust. Üks õpilane küsis temalt kord: „Kuidas ma saaksin sind paremini tundma õppida?“ ja ta vastas: „Ma olen minu õpetused. Loe neid, praktiseeri neid ja sa saad mind tundma.“ Tema ohvrimeelsuse, pühendumuse ja teadlikkuse kaudu jättis ta meile pärandi, mitte põlvnemise ning raja, mitte isikupära.
Joogi Bhajan lahkus oma füüsilisest kehast 6. oktoobril 2004. aastal, 75 aastasena oma kodus Espanolas, New Mexicos. See tõi kokku inimesed üle kogu maailma, et mälestada selle tähelepanuväärse õpetaja ja humanitaarse inimese elu. Paljud õpetajad, keda Joogi Bhajani inspireeris, on pühendunult üle võtnud selle sügava pärandi edasikandmise. Tema viimase loengu sõnad olid: „Looja ja hing on jääv. Nad kestavad igavesti. Me peame siit ükskord lahkuma. Ühel päeval oled ka sina sellega silmitsi. Kehast saab igavene hing... Las me mõistame, et me oleme Looja lõpmatu kiir... Elu on üksteisele elamiseks. See on elamiseks teineteisele. “

Kundalini jooga Eestis

Kundalini jooga jõudis Eestisse tänu Marika Blossfeldtile (USA/Eesti), keda Eestis tuntakse eelkõige kui koreograafi ja tantsijat.
Marika Blossfeldt: “Tutvusin kundalini joogaga esimest korda New Yorgis, aastal 1993. Ravi Hari Kaur viis läbi sissejuhatava kundalini jooga tunni ning armusin sellesse joogaliiki esimesel pilgul. Jätkasin oma õpinguid Ravi Hariga. Ise andsin esimesed kundalini jooga tunnid Eestis Von Krahli teatri näitlejatele ja tantsijatele 1994.aastal; samal aastal õpetasin kundalini joogat ka Baltoscandali teatrifestivalil.”
Paljud tänased õpetajad on saanud oma esimese kogemuse ja inspiratsiooni kundalini joogast Polli Talu Loomingulises Keskuses.
Marika Blossfeldt kirjutab: “1996.aastal alustasin restaureerimistöödega Polli talus ja 1999.aastal toimusid seal esimesed üritused, sealhulgas ka esimene kundalini jooga nädalalõpu laager. Sinna tuli kokku umbes 8 inimest, aga iga aastaga hakkas inimeste arv kasvama ja nüüdseks toimub nädalalõpu laagreid suve jooksul juba 3-4, lisaks ka nädalapikkune rahvusvaheline laager. Kundalini jooga seemnekesed said Polli talust üle Eesti laiali puistatud. Polli talu joogalaagri osalejatest on saanud omakorda joogaõpetajad ning kundalini jooga huvilisi tuleb Eestis järjest juurde.”
Üks esimestest, kes Polli Talu Loomingulises Keskuses kundalini joogast innustus, oli
Ly Kütt: “Võtsime Tiina Mirka ja Mai-Liis Toivariga ühendust Euroopas kundalini jooga õpetust koordineeriva Satya Singhiga (Saksamaa) ja 2001. aastal korraldasid nad esimese tutvustava seminari, mida viis läbi Freiburgist pärit suurepärane õpetaja Dharma Singh. Sealt hakkas asi kiirelt edasi arenema ja sama aasta suvel sai osa võetud Euroopa joogafestivalist Fondjouanis (Prantsusmaa) ning juba sügisel alustasime Tiina ja Mai-Liisiga õpinguid Moskvas. Aasta 2001 tähistabki aega, kui Tallinnas hakkasid toimuma esimesed regulaarsed kundalini jooga tunnid.”
Tänaseks on Eestis üle 40 rahvusvaheliselt sertifitseeritud kundalini jooga õpetaja, kes on omandanud oma teadmised kas USA-s, Venemaal, Prantsusmaal, Inglismaal või Mehhikos. Rahvusvaheline sertifikaat on välja antud Kundalini Uurimisinstituudi poolt (Kundalini Research Institute, USA) ja kinnitab, et õpetaja on läbinud vastava väljaõppe täies mahus ning sooritanud kõik nõutud eksamid. Alates 2009. aastast saab kundalini jooga I astme õpetajaks õppida ka Eestis.

Mis on Kundalini jooga?

Mõistmaks kundalini jooga olemust, tuleks alustada sellest, mis üldse on jooga?
Mõne arvates on jooga religioon; teised jällegi mõtlevad, et jooga koosneb füüsilistest harjutustest, tugevdamaks oma tervist ja elujõudu; kolmandad arvavad, et tegu on psühholoogilise süsteemiga jne. Olemuslikult on jooga suhe (ingl.k. relationship).
Mõiste “jooga” juured on pärit sanskriti keelest (“jugit”) ja tõlkes tähendab see ühendust (ühendada midagi millegagi). Läbi jooga ühendatakse individuaalne teadvus Universaalse Teadvusega. See on tehnoloogia, mille abil avardada oma teadvust. Joogat harrastades saab lõhkuda oma alateadlikke piiranguid. See annab võimaluse kasutada oma kogupotentsiaali kogemaks Lõpmatut Ennast.

Tänapäeva maailmas on jooga hädavajalik, sest üha rohkem inimesi esitab endale küsimusi: kes ma olen? kust ma tulen? kuhu ma lähen? Paraku leiab vastuseid nendele küsimustele vaid enda seest, läbi isikliku kogemise. Määramatust ei saa kontseptualiseerida – seda saab vaid kogeda.
Selleks, et elada täisväärtuslikult, peaks iga inimene aru saama, miks ta on inimene ja mida tähendab olla inimene? Jooga annab tööriistad ja tehnilise “know-how”, kuidas leida nendele küsimustele vastused. Lisaks vastustele elu põhiküsimustele annab jooga ka hea tervise, selge meele ja hingerahu.

Kundalini jooga
Joogide poolt aastatuhandete vältel välja töötatud kundalini jooga tehnoloogia on pärit Indiast. Kundalini jooga jõudis läände läbi Harbhajan Singh Khalsa Yogiji (Yogi Bhajan, PhD) 1969 aastal. Joogi Bhajan pani aluse ka Kundalini Jooga Uurimisinstituudile (KRI, Kundalini Yoga Research Institute, USA) ning ülemaailmsele organisatsioonile „3HO” (healthy, happy, holy - terve, õnnelik, püha), mis koondab enda alla sadu tuhandeid inimesi üle planeedi. Inimesi, kes on valinud oma teeks kundalini jooga.
Nii, nagu kõik jõed voolavad ookeani, on kõikide joogaliikide eesmärgiks kundalini tõusmine. Mis on kundalini? See on inimese kogupotentsiaal. Joogi Bhajan

Kõik joogaliigid on väga head, küsimus on selles, milline joogaliikidest just sulle kõige paremini sobib. Joogi Bhajan on öelnud, et erinevad joogaliigid on nagu teemandi erinevad tahud. Kundalini jooga on teemant ise, sest ta ühendab endas kõikide teiste joogaliikide erinevad küljed. Kundalini jooga on intensiivsem ja dünaamilisem, hõlmates endasse füüsilisi harjutusi (kriyad), hingamistehnikat (pranayama), kehaasendeid (asanad), kätehoiakuid (mudrad), loitsimist (mantrad), lõdvestusi ja meditatsioone.
Mida kundalini jooga (KJ) annab?
  • Õpid oma keha tundma - tekib suurem teadlikkus kehas toimuvatest protsessidest. Õpid neid protsesse kontrollima ja parimal moel kasutama. Muutud sitkemaks, vastupidavamaks ja paindlikumaks. Sinu füüsiline vorm paraneb, sest töötavad kõik lihasgrupid. KJ tugevdab ja ehitab lihaseid, sest lihas, mida ei kasutata pidevalt, hakkab atrofeeruma
  • Üldine tervislik seisund paraneb. KJ tegeleb immuunsüsteemi ja närvisüsteemi tugevdamisega ning kogu organismi puhastamise ja tasakaalustamisega.
  • Stimuleerib kehavedelike ringlust. Suurenenud südamelöökide ja sisemiste kudede ja organite massaazi tõttu suurendab KJ vere, lümfi ja teiste kehavedelike ringlust. Veri peab liikuma varvastest südameni. Varvastes ei ole teist südant, mis pumpaks ja võitleks maa külgetõmbejõuga. Veenides on klapid, mis takistavad verd uuesti alla langemast, nii et joogaharjutused, mis suruvad jalgu ja alakeha, aitavad tuua vere veenidest südamesse. Veri peab jõudma ka ajju. Seda abistavad kõik joogaasendid, kus pea on madalamal kui keha. Lümfiringlus, oluline immuunsüsteemile, toimub läbi kaudse lihastesurve. Lümfisüsteemil ei ole samaväärset organit nagu vereringel süda, nii et joogaharjutuste surve töötab intensiivselt lümfiringlusega. Sisenõrenäärmetel, tervise valvuritel, ei ole lihaseid, mis viiksid nende eritised verre. Jooga masseerib näärmeid, tühjendab neid, hoiab nad elavad ja aitab neil omavahel suhelda. Paljud joogaharjutused hõlbustavad sisenõrenäärmete tööd stimuleerides ajuripatsit läbi rütmilise hingamise ning läbi heli ja mantra rütmi.
  • Koed puhastuvad. Ükskõik kui õigesti me ka ei toituks, kiputakse ülehindama oma keha isepuhastuse võimet. Kusihape, kaltsiumikristallid ning paljud teised jäätmed ja mürgid ladestuvad kudedesse ja liigestesse. Nad muudavad meid kangeks ja põhjustavad palju haigusi. Lihaste venitus ja sisemine massaaz toovad jäätmed tagasi ringlusse, nii et kopsud, neerud, soolestik ja nahk on võimelised neid eemaldama.
  • Koordinatsioon ja aju poolkeradevaheline töö paraneb.
  • Muutud rahulikumaks. Õpid, kuidas keerulistes olukordades neutraalset meelt säilitada ja tasakaalu saavutada. Õpid, kuidas keerulistematel aegadel sisemine taskaal säilitada.
  • Saad parema kontakti oma sügavama olemusega.  Arendad oma tunnetust ja intuitsiooni, mis aitab sul aru saada, kes sa oled ja mis on su eesmärk elus.
  • Saad lisaenergiat ning õpid, kuidas seda ise „toota”.

Kundalini tõus

Kundalini on iga inimese loominguline potentsiaal. 
Kui kundalini tõuseb, siis inimese kiirguse, halo ja aura jõud kasvavad. Ta ei lähe hulluks ega hakka karjuma, need ei ole kundalini tõusu tagajärjed. Kundalini ei lase inimesel olla depressioonis. Nimetad sa seda maojõuks, kundaliniks, hinge või jumaliku teadvuse jõuks - jumalik energia annab inimesele tasakaalu. Tea, et millal iganes su meel on taaskaalu seisundis, sa kiirgad. Sinu vaim tõuseb nagu tõusuvesi.  Joogi Bhajan
Kundalini on algse loova jõu Adi Shakti  kehastus. See on puhas energia, mis andis meile kuju ja võimaldas sündida. Uinunud olekus asub ta kokkusurutuna selja allosas asuvas mahutis. Mingil määral voolab kundalini energia meis juba sünnihetkest alates. Meie eesmärk ei ole aga mitte olemasoleva energia ärakasutamine, vaid suurema koguse energia vabastamine ja ringlusse tõmbamine.

Kundalini energiat kogeme, kui näärme- ja närvisüsteemi energiad ühinevad, tekitades ajus sellise tundlikkuse, et aju kui tervik hakkab vastu võtma ja integreerima signaale. Nii tahtele allumatu, kui ka tahtele alluv närvisüsteem tulevad teadvuse kontrolli alla, võimaldades meil olla täielikult teadlik endast ja oma keskkonnast.
Et kundalini aktiveeruks, tuleb ta lahti kerida ja ühendada käbinäärmega, mis asub lagipeas.
Käbinääre lõpetab täismahus nõre tootmise peale 8. eluaastat. Samal tasemel edasi töötamiseks vajab ta nabapunkti varundatud energiat. Nabapunkt asetseb kolm sõrme allpool naba ning ta on keskus, mis on 72 000 närvi- ja meridiaani (ehk nadi) alguspunkt. Kui kundalini energia puutub käbinääret, siis alustab viimane nõre tootmist samal tasemel kui nooruses. Seda nimetatakse kundalini tõusuks ehk valgustumiseks.
Kundalini ei virgu ega tõuse enne, kui omavahel on ühendatud ja tasakaalustatud apana ja praana energiad.
Apana on väljutav jõud, mis mõjutab kehas protsesse nii jäme- kui peentasandil, et seeläbi vabaneda negatiivsest energiast ja jääkainetest. Kundalini tõusus võib teda võtta kui „elutähtsat õhku“, mis tegutseb allpool naba.
Praana on aatomi elujõud, mis läbistab igat rakku ja on meie kehas ladustatud abaluude vahele jäävasse kaheksanda selgroolüli õõnsusse. Seal asub praanakeskus ehk praananärv, mis juhib U kujulist lihast. See lihas vastutab südamelöökide, diafragma liikumise ja kõigi nende tahtele allumatute funktsioonide eest, mida juhib autonoomne närvisüsteem. Kundalini tõusus võib praanat võtta kui „elutähtsat õhku“ ülalpool naba.
Kui praana ja apana, peale sügavat sissehingamist, hinge kinnihoidmist ja juureluku rakendamist, nabapunktis kohtuvad ja segunevad, tekib seal tohutu psüühiline kuumus. Võib öelda, et peakanal sushumna süttib selgroos kui elektripirn. Lääne meditsiinis on sushumna vasteks kesknärvisüsteem.
Reageerides hingamise kontrollile ja mõttelisele suunamisele, lahkuvad ühinenud praana ja apana  energiad nabapunktist ning laskuvad sabakondi tippu, kus survestavad kundalini laienema ja tõusma. Edasine hingamise kontroll ja tahte rakendamine põhjustavad kundalini tõusu piki peakanalit sushumnat, laadides energiaga kõrgemad teadvusekeskused ehk tšakrad. Sel viisil saab inimese energiat muundada kõrgematesse vormidesse.
Et kundalini saaks voolata, tuleb kanalitest eemaldada takistused. See saavutatakse kasutades hingamist, mantraid ja kehalukke.
Surve juur- ehk esimeses tšakras saadab jõu nabapunkti. Seda survet nimetatakse juurelukuks. Diafragma luku rakendamine saadab jõu kurgutškarasse. Kaelalukk saadab jõu ajju. Kui kundalini kuumus tõuseb, hakkab käbinääre tootma nõret, millele ajuripats vastab nagu pulseeriv radar, hoides meele negatiivusest vaba.
Kui mõlemad näärmed on aktiveeritud, siis avaneb kolmas silm - kroontšakra värav.
Kundalini energia loomupärane suund on liikumine piki selgroogu üles ja pealaest välja. Seal seguneb ta universumi vaimse energiaga, nende energiate kombinatsioon langeb kehale ning läbib seejärel kogu inimese organismi, puhastades ja tervendades igat rakku.
Kundalini ei ole ohtlik, kui on tehtud sissehäälestumine, soojendusharjutused, järgitud kõiki juhiseid ja alati rakendatud kaelalukk. Kui kundalini on tõusnud, on edasine ülesanne hoida teda üleval ja kanalid puhtad.

Kundalini jooga tehnikad

Hingamine
Elu on üksainus pikk hingetõmme, mis algab esimese sissehingamisega sündides ja lõpeb viimase väljahingamisega lahkudes. Kui tihti sa mõtled oma hingamisele? Aga kui tihti söömisele ja joomisele? Kui kaua saad olla hingamata? Kui kaua aga söömata-joomata? Elu oleneb täielikult hingamisest ning koosneb lakkamatust hingetõmmete ahelast. Hingamine on inimese kehafunktsioonidest kõige tähtsam, sellest sõltub inimese eluea pikkus ja tervis. Hingamine on kundalini joogas väga oluline töövahend ja hingamisele pööratakse teadlikult tähelepanu.
Asendid
Asendeid kasutatakse kundalini joogas kriyades. Sõna „kriya“ tähendab tegutsemist. Iga sisaldab kriya asendeid, mudraid ja hingamist ning nende omavahelist kombineerimist kindlas järjekorras. Kriya on harjutuste kogum.
Mudrad
Mudrad on spetsiaalsed maagilised käteasendid, mille abil saab juhtida energia liikumist kehas. Inimese organism kajastub kätel ning joogid on kaardistanud piirkonnad, mis mõjutavad teatud osi meie kehas ja ajus. Seega on mudra keha väljendus, millega on võimalik mõjutada oma keha seestpoolt. Kundalini jooga järgi on iga sõrm ühendatud ka kindla planeedi energiaga. Iga kindla käeliigutuse ja mudraga saab käivitada erinevaid energiaid enda abistamiseks, näiteks leevendada sisemist rahutust või tõsta enesekindlust.

Kehalukud
Lukud on oluline tehnika, mille abil suurendame harjutuste kasulikkust. Kehalukud juhivad pranat (elujõud) ja apanat (väljutav jõud).

Kaelalukk  on kõige sagedamini kasutatav lukk. Üldine reegel on, et seda rakendatakse mediteerimise ajal ja enamuse hingamisharjutuste ajal. Alati kui hoiad hinge sees või väljas, rakenda kaelalukk, kui just õpetaja ei ütle teisiti. Kaelaluku hoidmine aitab hoida fookust ning energia liikumine on loomulik. Samuti aitab kaelaluku hoidmine harjutuste ajal kontrollida, et su kael harjutuste sooritamise ajal ülepingesse ei läheks.

Diafragmalukku kasutatakse alati peale täielikku väljahingamist. Selle luku hoidmine masseerib soolestikku ja südamelihaseid, stimuleerib puhastumisprotsesse ning aeglustab vananemisprotsesse. Samuti muudab see sind rahulikumaks, kaastundlikumaks ja sõbralikumaks.

Juurelukk koordineerib, stimuleerib ja balansseerib energiad seksuaalorganite ja nabapunkti piirkonnas. Harjutuse lõpus võetav juurelukk tõstab vabastatud energiat ja kristalliseerib harjutuse mõju. Juurelukk stimuleerib seljaajuvedeliku korralikku voolamist ja tõstab energiat mööda selgroogu ülespoole.

Suureks lukuks nimetatakse seda, kui kõik kolm lukku on korraga kasutusel. Rakendatakse ainult peale täielikku välja hingamist.  Kui kõik kolm lukku on korraga rakendatud, siis saavutab keha ideaalse tervenemisstaadiumi.
Mantrad
Mantra on meele projektsioon läbi heli. Heli on energiavorm.
Kundalini joogas kasutatakse gurmukhikeelseid mantraid. Mantraid kasutatakse tervendamiseks, energiakeskuste mõjutamiseks ja teadvusseisundi muutmiseks. Mantra jõud on vibratsioonis, rütmilises korduses ning positiivses sisenduses.

Mantrate laulmise eesmärk mediteerimise ajal on saavutada ülim meeleseisund, mida nimetatakse anahat’iks. See annab sisemise tugevuse, võime olla täielikult avatud selleks, et teha, mida sa tegema pead. Selles seisundis oled rõõmus, tõeline, kaastundlik, lõdvestunud.

Kuidas mantra töötab? Inimese suulaes on meridiaanipunktid, mida võib võrrelda klaveri või arvuti klahvidega. Retsiteerides mantrat puudutame keelega teatud kindlaid punkte ehk nö. klahve suulaes ning tulemuseks on soovitud kõlaga heli. Taolise tegevusega stimuleerime kesknärvisüsteemi ja peaaju ja muutes nö. ajukeemiat on võimalik mõjutada meelt, luues positiivseid meeleseisundeid. Kuna mantra on alati hingamisega seotud, aitavad mantrad korrastada ka hingamist. Suuõõne ülemises osas hammaste taga asub 84 meridiaanipunkti, 64 punkti asuvad hammaste taga, ja ülejäänud 20 suulae keskel.  Iga liigutus, mida me keelega teeme, mõjutab neid meridiaanipunkte. Mantrate laulmine vaikselt või häälega on teadlik meetod, et kontrollida ja juhtida meelt.

Olulised mantrad kundalini joogas
Ong Namo Guru Dev Namo: ma kummardan jumaliku tarkuse ees, jumaliku õpetaja ees
See mantra aitab keskenduda oma kõrgemale minale ja juhib vaimselt nii õpetajat kui õpilast läbi kundalini jooga tunni. See on meditatsioon, see on teadlikkuse seisund. Selle mantraga alustatakse alati tundi või isiklikku praktikat.

Aad guray nameh, jugaad guray nameh, Sat guray nameh, siree guroo dayv-ay nameh: ma kummardan ürgse tarkuse ees, läbi aegade kestnud tõelise tarkuse ees, ma kummardan tõelise tarkuse ees, ma kummardan suure nähtamatu tarkuse ees.
Kaitsemantra, mis juhib ja kaitseb

Wahe Guru: olen ekstaasis kogedes kirjeldamatut tarkust. See mantra väljendab pimedusest valguse kätte jõudmist (ignoreerimisest tõelise aru-saamiseni).

Sat Nam: tõde on mu nimi. Kõige sagedamini kasutatav mantra kundalini jooga praktikas. See mantra avab hinge ja näitab sulle su elu eesmärki.
Meditatsioon
Mis vahe on palvel ja meditatsioonil?
Palves räägid sina Loojaga. Meditatsioonis muutub aga meel täiesti puhtaks ja vastuvõtlikuks ning sa saad kuulda, mida Looja Sinule räägib. Meditatsioon on meele treenimise ja puhastamise tehnika. Joogid räägivad, et peavad mediteerima, hoidmaks oma meele ja keha puhta ning tervena. Joogas öeldakse, et nendel hetkedel või minutitel, mil su enda mõtted sind ei ründa, on meel sinu kontrolli all. Taoline seisund on teekonna algus. Praktika käigus suudad sa meelt „tühjana hoida“ üha kauem ning peagi märkad, et elad lähedamas kontaktis omaenda Kõrgema Mina või jumalikkusega.
Meditatsiooni kasud:
  • Arendab neutraalset (meditatiivset) meelt.
  • Suurendab heaolutunnet, seesmist rahu ja stabiilsust.
  • Arendab intuitsiooni.
  • Vabastab teadvustamata harjumusi, alateadlikke hirme ja blokke.
  • Suurendab keskendumisvõimet, meeleselgust, mentaalset teadlikkust ja võimet olla kohal.
  • Vaikne mediteerimine laseb alateadvusel tühjeneda. Vaikus teeb sind teadlikuks mitmetest meele kogemustest.
Lõdvestumine
Korralik harmooniline lõdvestus ravib keha.
Oskus lõdvestuda on oluline füüsilise ja vaimse heaolu saavutamisel.
Väga raske on lõõgastuda inimestel, kellel on kalduvus lõõgastumiseks lülitada sisse hoopis telekas, tarvitada alkoholi või meelemürke.
Lõdvestus noorendab, vabastab jäigad mustrid, tsirkuleerib näärmete uuendamist, koondab emotsioonide energia. Samuti õpetab lõdvestamine, kuidas tulla toime stressiga ja lasta selle minna. Lõdvestamine integreerib peale vana mustri purustamist uue mustri.

neljapäev, 19. november 2020

Bikrami jooga

Bikrami jooga on 26 erinevast joogapoosist (asanast) ja 2 hingamisharjutusest (pranayamast) koosnev joogaseeria, mis pärineb traditsioonilisest hatha joogast. Kõik Bikrami jooga tunnid kestavad 90 minutit ning iga poosi korratakse kaks korda. Selle joogastiili teeb eriliseks, et harjutusseeriat tehakse kuumas ja niiskes ruumis. Saali temperatuur on üldjuhul umbes kuni 40 °C ja õhuniiskus 40%. Sellega saavutatakse keskkonna sarnasus jooga sünnimaa Indiaga.
Bikrami jooga on oma nime saanud selle looja, õpetaja Bikram Choudhury järgi. Kõiki ametlikke joogatunde annavad sertifitseeritud õpetajad, kes on lõpetanud üheksanädalase koolituse, mille on kinnitanud Choudhury ise. Sertifitseeritud Bikrami jooga õpetajatele on õpetatud standarddialooge, mida klassis kasutada, kuid neid julgustatakse ka arendama oma õpetamisoskusi. Selle tulemuseks on eri väljendusviisid ja omapärased õpetamisstiilid.

Ajalugu

Bikram Choudhury on sündinud 1946. aastal Indias Kolkatas (varem Calcutta). Ta alustas joogaga 4-aastaselt, praktiseerides seda iga päev 4–6 tundi. 13-aastaselt võitis ta India riiklikud jooga meistrivõistlused. Järgnevad kolm aastat oli ta võitmatu ning erru minnes oli ta kogu India riikliku jooga tšempion. Hiljem töötas ta välja 26 poosist koosneva joogaseeria, mida hakati nimetama Bikrami joogaks. Sellest ajendatuna asutas Choudhury ka India Bikrami jooga kolledži. Lisaks on ta kirjutanud hulga raamatuid ja laule. 2006. aastal oli tal üle maailma 1650 joogastuudiot. Aastal 2012 oli USA-s 330 ja ülemaailmselt 600 stuudiot.

Mõjud tervisele

Bikrami jooga poosid on valitud nii, et treeningu lõppedes oleks maksimaalse kasutuse saanud kõik lihasrühmad, liigesed ja lülisammas. 26 + 2 asendit ja nende sooritamise järjekord on alati sama. See võimaldab algajatel kiiremini kohaneda ning kogenumatel joogasõpradel jõuda kiiremini tunni meditatiivse iseloomuni. Jooga tugevdab lihaseid ja luustikku ning lisaks suurendab paindlikkust. Tänu soojusele ja pidevale venitamisele paranevad kiiremini ka varasemad vigastused. Pikemaajaline treening võib tõsta ka vastupidavust teistes füüsilistes tegevustes. Bikrami jooga harjutusteseeria toetab ka kaalulangetamist, sest üks 90-minutiline joogatrenn võrdub kalorikaotuse poolest sama pika jooksutrenniga. Intensiivne higistamine ja meditatiivne pool vähendavad stressi, kuna nad mõjutavad kortisooli taset kehas.
Negatiivse poole pealt võib kuum ja niiske ruum põhjustada liigset higistamist, mis omakorda võib kaasa tuua dehüdratsiooni või hüpertermia. Sümptomiteks võivad olla iiveldus, pearinglus, minestamine ja ka kuumarabandus. Neid riske vähendab oma keha kuulamine, vedeliku tarbimine nii enne kui ka pärast joogatundi ja samuti puhkamine. Kui inimesel tekib minestamise tunne, peab ta heitma pikali ja lõdvestuma. Kuumast saalist välja minna tasub vaid viimasel hetkel, kuna liiga suur ja kiire temperatuuride vahetus võib mõjuda veel halvemini. Haigused, nagu näiteks skleroos, epilepsia ja südamepuudulikkus, võivad põhjustada liigset kuumatundlikkust. Nende haiguste käes kannatajad peavad enne joogatrenniga ühinemist konsulteerima oma arstiga. Lisaks võiksid arstiga nõu pidada ka need, kes võtavad ravimeid depressiooni, närvilisuse või unetuse pärast, kuna soojus võib nende meditsiinilist seisundit ägedamaks muuta. 2013. aastal läbi viidud uuringus, mis keskendus Bikrami jooga mõjude uurimisele noorte täiskasvanute seas, selgus, et praktiseerides Bikrami joogat kolm korda nädalas 8 nädala jooksul, paranevad näitajad nii painduvuses kui ka tugevuses. Lisaks kaotasid uuringus osalenud ka väikese koguse keharasva, kuid kahjuks ei paranenud tulemid südame- ja veresoonkonnas. Uuringust selgus aga, et 90-minutilise treeningu jooksul põletasid naised 330 ja mehed 460 kilokalorit. See tulemus on umbes sama, kui teha 90-minutiline jooksutrenn.

Autorikaitse

Choudhury on väitnud, et Bikrami jooga on autorikaitse all ja seda ei tohi esindada ega õpetada keegi, kes pole Bikram-sertifitseeritud. Neid väiteid hakkas ta levitama aastal 2011, kui tal algas kohtuasi oma endise õpilasega, kes oli asutanud konkureeriva joogastuudio Yoga to the People, mis asus Bikrami jooga stuudio lähedal New Yorgis. Kohus leidis aga, et joogaasendid (asanad) ei saa olla sel viisil autorikaitse all, nagu seda väitis Choudhury, ning joogastuudio Yoga to the People ja teised seesugused stuudiod võivad vabalt jätkata oma tegevust ja õpetada neid harjutusi.

26 asendit (asanat)

Järgnevad on asendid (asanad) Bikrami joogas. Neid õpetatakse sellises järjekorras, kui Bikrami joogaga alustatakse. Õpetajateks on sertifitseeritud Bikrami jooga treenerid.
  1. Prāṇāyāma – püstiasendis sügav hingamine (hingamisharjutus)
  2. Ardhacandrāsana koos Pādahastāsana – poolkuu asend koos ettepainutusega
  3. Utkaṭāsana – tooliasend (Bikrami joogas nn ebamugav asend)
  4. Garuḍāsana – kotkaasend
  5. Daṇḍāyamana Jānuśīrṣāsana – püstiasendi pea põlvele asend
  6. Daṇḍāyamana Dhanurāsana – seisva vibu asend
  7. Tulādaṇḍāsana – loodiasend
  8. Daṇḍāyamana Vibhaktapāda Paścimottānāsana – harkseisus ettepainutuse asend
  9. Trikoṇāsana – kolmnurgaasend
  10. Daṇḍāyamana Vibhaktapāda Jānuśīrṣāsana – harkseisus pea põlvele asend
  11. Tāḍāsana – puuasend
  12. Pādāṅguṣṭhāsana – varbalseisuasend
  13. Śavāsana – surnud keha asend (puhkeasend)
  14. Pavanamuktāsana – tuulte eemaldamise asend
  15. Pādahastāsana – istessetõus
  16. Bhujaṅgāsana – kobraasend
  17. Śalabhāsana – rohutirtsuasend
  18. Pūrṇaśalabhāsana – rohutirtsu täisasend
  19. Dhanurāsana – vibuasend
  20. Suptavajrāsana – lamava kangelase asend
  21. Ardhakūrmāsana – kilpkonna poolasend
  22. Uṣṭrāsana – kaameliasend
  23. Śasāṁgāsanā – küülikuasend
  24. Jānuśīrṣāsana koos Paścimottānāsana – pea põlvele asend koos ettepainutusega
  25. Ardhamatsyendrāsana – kerepööre (pool kalade kuninga asend)
  26. Kapālabhāti – tulihingamine (Blowing In Firm Pose (mõistusse selguse toov asend))

kolmapäev, 18. november 2020

Uijjayi Hingamine

Hingamine on jooga alus, ilma selleta oleks jooga nagu võimlemine või mis tahes muu treening. Hingamine on sild meie keha ja meele vahel – see on esimene asi, kui me siia ilma sünnime, ja ka viimane, enne kui lahkume. Kiire elutempo juures peame me kõik aega maha võtma ja hingama. See kõlab võib-olla naljakalt, aga me ei hinga piisavalt!
​Temea
Hingamine on inimese jaoks kõige olulisem. Me ei saa ilma hingamiseta elada, kuid väga tihti suudetakse elada ilma korraliku hingamiseta. Halvad hingamisharjumused aga soodustavad pingete ja stressi tekkimist, vähendavad füüsilist võimekust ning kahjustavad vaimset ja emotsionaalset tervist. Õige hingamine aitab elada paremat elu - suureneb enesekindlus ning keskendumisvõime, väheneb ärevus ja suudame paremini oma emotsioone vaos hoida.

Teadlik hingamine on joogatreeningu alus. Keskendudes hingamisele, suudab joogaga tegeleda igaüks, hoolimata tervislikust seisundist või east. Läbi hingamise tunnetab inimene, millal on aeg anda kehale puhkust ning sellega vähendatakse ülepingutuse ja vigastuse ohte. Joogatreeningu ajal kasutatav teadlik hingamine on Ujjayi hingamine.


Ujjayi hingamist  kutsutakse ka ookeani hingamiseks, kuna see kõlab nagu lainete liikumine randa ja tagasi.  Hingamine on aeglane ja sügav hingamine läbi nina, kus tähelepanu on keskendatud kurgule. Sisse -  ja väljahingamised peaksid olema ühepikkused ja ühtlased, ilma pausideta. Ujjayi hingamine rahustab meeli, lõdvestab keha ning toob kehasse uut energiat. Lisaks aitab parmini keskenduda ning mediteerida. Esialgu võib tunduda Ujjayi hingamine raske, kuid harjutades jõutakse oodatud tulemuseni.

Joogatunnis sooritatakse harjutusi koos Ujjayi hingamisega, mis aitab keskenduda asendi sooritamisele  ja paremini tunnetada venitust. Hingamine annab meile märku ülepingutustest, pingest või loidusest kehas. Väga oluline on ühest joogaharjutusest üleminek teise harjutusse. Harjutuste järjestikune sooritamine peaks toimuma koos Ujjayi hingamisega ning olema ühtlane ja sujuv.

Ujjayi hingamisest on sul võimalik rohkem teada saada meie jooga õpetajatelt, sest hingamine on meie tundide üks põhialuseid. Tule meie stuudiosse ning me õpetame sind teadlikult hingama

teisipäev, 17. november 2020

Meditatiivne tervendamine

Meditatiivne tervendamine


Meditative Healing™ on osa põhjalikust joogapärandist, mis hõlmab endas meie mitmemõõtmelise inimloomuse struktuuri. Läbi selle taotluse ühendume me oma tervise juurtega ja orgaaniliste tervendavate jõududega. See on kasulik tööriist aitamaks lahendada erinevaid terviseprobleeme tänapäeva inimestel.
The Meditative Healing Program™on simultaanselt moderne ja traditsiooniline lähenemine tervisele ja tervendamisele. See on meditatiivne, teoreetiline ja enesetunnetuslik õpetus, mis põhineb Joogi Bhajani õpetustel ja metoodikal, ajurveedaliku õpetuse tuumal ja peamisel Läänelikul teadusel psühho-emotsionaalsest tervisest.
Meditative Healing™ on alternatiivteraapiate valdkonda jääv meetod ning see ei vastandu ega võistle tavameditsiini ega -ravimeetoditega. Meditative Healing™ ei tunne ilmtingimata funktsionaalset anatoomiat ja rakkude vastastikust keemilist mõju nagu seda teab meditsiiniarst. Seevastu tavaliselt arste ei õpetata teadma, milline mõju on segamatul teadlikkusel või kui olulise väärtusega on Sügava Lõdvestuse Platvorm tervenemise protsessis. Need kaks inimese tervisega tegelevat valdkonda ei välista ega tohikski välistada teineteist, vaid pigem täiendavad ja toetavad tervenemise esile kutsumist. Seega on tervenemine kestev protsess, mis kergendab, põhjustab, taastab või tekitab keha (või selle osa), meele ja nende dünaamilise suhte maailmaga, loomuliku tervisliku seisundi.
"Meditatiivne tervendamine on definitsiooni järgi inimese võime, mis nõuab loomulikku pingutust ja on saavutatav läbi süstemaatilise meditatsiooni ja loomuliku pühendumise, mis eksisteerib meie kõigi südames" - Jivan Mukta

esmaspäev, 16. november 2020

Häälejooga, Naad jooga

Häälejooga - Naad jooga


Häälejooga tundidesse on oodatud kõik, kes soovivad õppida tundma enda hääleinstrumendi võimalusi ja paremini oma häält valitsema. Tunnis osalemiseks ei ole mingeid eeldusi, s.t. sa ei pea tegelema joogaga, samuti pole vajalik viisipidamise oskus.
HÄÄL
Me kõik oleme sündinud koos filigraanse instrumendiga, milleks on meie hääl. Füüsikaliselt on hääl akustiline signaal, mida tekitab kõri ja vokaaltrakt. Tegelikult aga on hääl midagi palju enamat. Häälel on võime ühendada meie keha ja meel välismaailmaga. Hääle abil saame end väljendada sõnaliselt, musitseerida, lõdvestada keha, olla ühenduses enda sügava sisemise rahuga, tühjendada meelt liigsetest mõtetest. Häälel on väga suur mõju meie psüühikale. Häälega võime väljendada tundeid ja emotsioone. Hääl on võimas vahend oma mõtete välismaailmale arusaadavaks tegemisel.
Tihti me ei kasuta oma hääle täit potentsiaali, vaid räägime vaiksel ja monotoonsel toonil, jättes välja ütlemata oma tõelisi soove. Selle taga võib olla hirm tõrjutuse ees või häbi näida normist erinevana või ka midagi muud. Need “normid” on muidugi meie enda meele poolt loodud piirangud, kuid me tajume neid tihti enesest väljaspool. Meie tõelised soovid võivad minna vastuollu nn. sotsiaalsete normidega ja vaba hääle väljendamine võib olla pärsitud. Teisalt, osad inimesed, kes pidevalt kasutavad hääleinstrumenti oma töös – eriti õpetajad ja lauljad, aga ka näitlejad, aeroobikatreenerid, advokaadid, vaimulikud, telefonioperaatorid jt. – võivad enda hääle asetada liiga suure koormuse alla. Nii hääle “ala” kui “ülekasutusest” võivad tekkida probleemid nagu kõri- ja kaelapinged, köhaärritus, kähe, jõuetu, ragisev või katkev hääl jne.
Terve hääle kõla on keeruline defineerida, kuid võib öelda nii, et hääl on hea siis, kui see sobib ükskõik millise tegevusega nii, et sellele pole vaja eraldi tähelepanu pöörata. Kui häält on kerge tekitada, see on kergesti kuuldav, hääl on isikuga sobiv, ilmekas ja vahelduv, siis on tegemist terve häälega.
HÄÄLEJOOGA
Häälejooga on heli- ja hääletreeningu suund, milles on integreeritud nii idamaine lähenemine koos sellele omaste õpetustega, kui ka läänest pärit praktikad. Häälejooga aitab inimesel saada teadlikuks oma häälest, selle tähtsusest igapäevaelus ja oskusest seda eesmärgipäraselt kasutada.
Häälejooga aluseks on nada (kirjapilt mõnikord ka naad) jooga ning mantrajooga, mida kehaliselt toetavad joogaasendid ning dünaamilised liikumisharjutused. Kasutatakse ka erinevaid hingamisharjutusi. Samuti teeme tundides mõningaid läänelikke hääleseade harjutusi.
Häälejooga tunnis:
õpime tundma oma hääleinstrumendi võimalusi.
õpime paremini valitsema enda häält läbi paljude erinevate harjutuste.
saame oma häälega rohkem sõbraks, lõdvestame ennast hääle vibratsioonis.
kasutame helisid, rütme, liikumist ja loitsimist muutunud teadvusseisundite (nagu näiteks meditatiivne seisund või sügav lõdvestus) esilekutsumiseks, milles saab toimuda sügav tervenemine.
harjutame enesevaatluse oskusi.
naudime häälelisi eneseväljendusvõimalusi.
Me pühendume hääle vibratsioonile ja selles olemisele. Kui taipame, et me mitte ainult ei laula, vaid kutsume endas esile jumalikke omadusi, me ei esine, vaid läbime transformatsiooniprotsessi, siis kaob laulja ning jääb ainult hingamine, tähelepanu ja heli. Selles meditatsioonilaadses seisundis saab laulmisest uks sügavaima rahuni meie sees. Süda avaneb, hääl avaneb, käed avanevad, silmad on kergelt suletud – selles seisundis puudub hirmutunne. Meie ja Universumi hingamine saab üheks.

reede, 13. november 2020

Joogateraapia

Joogapraktika mis lahendab tervise probleeme


 Mille poolest siis erineb joogateraapia joogast?
Arukalt ülesehitatud üldine joogapraktika on juba iseenesest tervenemisele suunatud võimas relv, mõjudes inimese kõikidele süsteemidele ja funktsioonidele alates luu- ja lihaskonnast lõpetades immuun- ja endokriinsüsteemidega. Kuid eksisteerib rida haiguseid, mis piiravad oluliselt jooga üldpraktikat ja nõuavad seetõttu erilist lähenemist kehaga töötades. Seda teadmata võib inimene endale kahju tekitada ja süvendada seisundit.
Joogateraapia on nn "kitsa suunitlusega" jooga, milles sünteesitakse teadmised kaasaegsest meditsiinist ja füsioloogiast iidsete joogaalaste teadmistega inimesest, ning mis on suunatud ühe või teise konkreetse haiguse patoloogilise seisundi kõrvaldamisele .Seega joogat kasutatakse ravimeetodina. Joogaharjutuste (asana), hingamispraktikate (paranajama) ja puhastamise praktikate (shatkarma) abil on võimalik taastada nii oma keha kui tervis. Selleks on tarvis piisavat distsipliini ning regulaarset jooga praktiseerimist. Tund - poolteist joogapraktikat päevas on minu arvates igati hea alternatiiv skalpellile või tablettidele, mis reeglina kipuvad "ravima ühte sandistades samaaegselt teist " ja annavad ajutist efekti. Joogateraapia on loomulik virtuaalne tervise taastamise viis. Joogateraapia on sõna otseses mõttes panus oma tervisesse ja pikaealisusesse. Kui võrrelda joogat ja tablette, siis selgub, et mida rohkem tablette sööd, seda haigemaks muutud. Mida rohkem aga tegeled joogaga, seda püsivam on tervendav efekt, mis aastatega vaid tugevneb. Lisaks on joogateraapia jooga praktikaks, mis viib oma keha parimale tunnetamisele, oma tõelise MINA´ga parimale kontaktile, teadvustamise laiendamisele. Oluline on silmas pidada, et joogateraapia ei ole mingil juhul imerohi kõikide haiguste ja pahede vastu ning esinevad juhtumid, mil kirurgiline ja/või medikamentoosne sekkumine on vältimatult vajalik. Joogaterapeut ei pane diagnoose, seda võib teha vaid kvalifitseeritud arst! Arsti poolt pandud diagnoosi alusel pakub joogaterapeut välja alternatiivmeetodid ühe või teise probleemi kallal töötamiseks. Mulle tundub loogilisenaarsaam, et enne radikaalse lähenemise otsuse vastuvõtmistkatsetab inimene ära kõikvõimalikud end hästi ära tõestanud naturaalsed taastamismeetodid. Loomulikult ei pea me silmas juhtumeid, mil radikaalse sekkumise kiirusest sõltub inimese elu. Ideaalis peaks joogateraapia käima käsikäes meediku tööga

MILLAL ON JOOGATERAAPIA ASJAKOHANE?
  • Esmajärjekorras sobib jooga-teraapia tugi-liikumisaparaadi krooniliste haigustega inimestele (näiteks selgroo song, lamplajgsus, kühmus),
  • Südame ja veresoonkonna süsteemi, hüpertooniatõve, hüpotooniatõve haiguste korral
  • Hingamisteede ja kopsude krooniliste haiguste korral: bronhiaalastma, kroonilised bronhiidid jm.
  • Urogenitaalse, reproduktiivse süsteemi haiguste korral: prostatiit, funktsionaalne viljatus meestel ja naistel, menstruaalhäired, menopaus.
  • Seedeorganite krooniliste häirete korral.
  • Närvisüsteemi häirete korral.
  • Onkoloogiliste haiguste korral.
  • Immuunhäirete korral.

Meie stuudios eksisteerivad nii üldised teatud suunitluse terapeutilised klassid, kui ka individuaalsete tundide võimalused. Hetkel tegutseb neljapäeviti kell 16:30 ja laupäeviti kell 13:45 - selgroo ning tugi- ja liikumisaparaadi teraapia rühm. Rühmaga on võimalik veel ühineda!  21.Jaanuarist- 28-veebruarini toimub hingamissüsteemi (astma, kroonilised bronhiidid jne.) teraapia kursus (teisipäeviti, reedeti kell 18.00).
Kõik teraapiaklassid toimuvad vene keeles, vajadusel põhilised asjad tõlgitakse eesti keelde.

Marina Potjomkina - Shakti Jooga stuudio juhtiv joogaterapeut on läbinud koolituse Jean-Pierre Desjardins (Kanada) juures (kursus "Sissejuhatus joogateraapiasse, funktsionaalne autonoomia, jooga krija hatha jõud", 2013), Artjom Frolovi Joogateraapia kursus (Sankt-Peterburg, Venemaa,2013- ...).
Inimelu on hindamatu kingitus, mis ei ole mõeldud kulutamiseks võitlusele haiguste ja kannatustega, vaid oma määratluse realiseerimisele, oma loomingulise ja loomepotentsiaali avamisele. Jooga ja joogateraapia pakuvad meetodeid, kuidas säilitada oma keha terve ja tugevana, mõistus terava ja selgena, et nad teeniksid meid usu ja tõega ajal, mil me sellel imelisel planeedil täidame oma missiooni

neljapäev, 12. november 2020

Rasedate jooga

Rasedate jooga

Rasedus ja emaks saamine on vaieldamatult kõige erilisem aeg iga naise jaoks. See on aeg, kus on palju muutusi ja väljakutseid nii kehale kui ka meelele. Kõik tulevased emad väärivad tähelepanu, toetust ja hoolitsust – ja JOOGA on siin suureks abiks!

Tund toimub tavatemperatuuriga saalis, kus ei kasutata infrapunasoojust.


Milline on joogatund?

See joogatund on spetsiaalselt välja töötatud lapseootel naistele, mis ei ole alati õrn ja rahulik jooga, vaid võib pigem mõnikord olla energeetilisem, aktiivsem ja liikuvam.  Tund on füüsiliselt väljakutseid pakkuv, kuid samas on emotsionaalselt toetav. 
Joogaasendid ühendame hingamisega, kasutame meditatsiooni ja visualiseerimist, et aidata tulevasel emal toime tulla muutustega nii füüsilisel kui emotsionaalsel tasandil.  

Miks tulla tundi?

Rasedate joogatund annab Sulle kindlustunnet ja tuge, mis aitab sünnituseks ette valmistuda nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Jooga annab abistava käe mitte ainult tulevastele emadele, vaid ka beebidele ja nende peredele ning see positiivne mõju jätkub veel aastaid peale lapse sündi.
Jooga erineb kõigist teistest treeningutest, sest saame ennast arendada läbi kõigi tasandite - fü
üsilise, vaimse, emotsionaalse ja hingelise tasandi. Jooga muudab meid positiivsemaks ja elurõõmsamaks, vähenevad stress ja unehäired.
Füüsilised joogaharjutused aitavad raseduse muuta keha jaoks mugavamaks, parandavad seedimist ning leevendavad pinget seljas, õlgades ja jalgades. Läbi erinevate asendite paraneb vastupidavus,et sünnitus oleks kergem.


Kellele see tund sobib?

Rasedate joogatund sobib kõigile - alates raseduse esimestest nädalatest kuni sünnituseni. Jooga annab võimaluse harjutuste koormust reguleerida nii, et saad ise raskusastme valida ja järgida oma keha võimeid.

kolmapäev, 11. november 2020

Yin jooga

Yin jooga on mõeldud meestele.
Mis on Yin jooga?
Yin jooga on passiivne praktika, mis põhineb asanate järjestusel, milles püsitakse pikka aega (2-20 minutit).
Tänu kestvale viibimisele igas asanas hakkavad tööle ja vabanevad väga sügavad koekihid, mis reeglina ei aktiveeru joogapraktika ajal. Nendega koos vabanevad ka energeetilised blokid, tõusevad esile ja transformeeruvad blokeeritud emotsioonid.
Taoline Yin jooga lähenemine toob endaga kaasa ülimalt sügava töötluse ja puhastuse emotsionaalsel, energeetilisel, füüsilisel ja psühholoogilisel tasandil.
Teke ja ajalugu
Yin jooga praktika on rajatud hiina ja india kultuuride sümbioosil, mille alustaladeks on dao süsteem ja hatha jooga, tšakrate ja energiakanalite õpetus. Yin jooga kaasajastus 1970tel tänu võitluskunstide meistri ja dao jooga õpetaja Paulie Zink´ile. Tänapäeval arendavad aktiivselt seda joogasuunda sellised õpetajad nagu Paul Grilley, Sara Powers, Bernie Clark.
Filosoofia ja põhimõtted
Yin jooga põhimõtted tulenevad dao süsteemist, mis põhinevad maailma duaalsuse kontseptsioonil, kahe alguse – yin ja yang – olemasolul, mis tekkisid ühisest energiavoolust Qi. Kogu maailm, kaasa arvatud inimene, koosneb yin ja yangist: päike ja kuu, taevas ja maa, liikumine ja paigalseis, päeva ja öö vaheldumine, soe ja külm, sisse- ja väljapääs. Inimkehas Qi energia (hiina kultuuris) või prana (india kultuuris) voolab piki meridiaane (hiina kultuuris) või nadi-energiakanaleid (india kultuuris) tšakrast tšakrasse. Meridiaanid on kui niisutuskanalid, mis paiknevalt tihedalt ümber kogu inimkeha. Inimese energia voolab piki kanaleid sidekoes igasse meie keha rakku. Yin jooga praktika puhastab neid energiakanaleid, Yang jooga suurendab energiavoolu nendes kanalites.
Kaasaegne meridiaanide teooria vaatleb samuti inimese füüsilist keha lähtudes yin ja yangi duaalsuse printsiibist: lihased on yang, sidekude – yin.
Harjutuste loomisel on äärmiselt oluline arvestada kudede omadustega. Sidekudet saab väga hästi mõjutada aeglases režiimis – passiivsus ja pikaajaline keha hoidmine asanas annab parima mõju jäigale sidekoele. Lihaste treenimine eeldab aktiivsemat koormust – liikumist ja kordamist.
*Sidekude on organismi kõige olulisem tugi- ja kaitsekude, kõigi tema tugi- ja sidestruktuuride alus. Laias mõistes on see mitme koe kooslus, millest kujuneb sidekoeline struktuur – luud, kõõlused, sidemed, pärisnahk ja veresooned. Kuni 50% kogu inimorganismi massist koosneb sidekoest. Iga rakk, iga organ on ümbritsetud sidekoega.
Yin jooga praktika
Yin jooga praktika on suunatud tööle sidekoega. Asanate pehme ja lõdvestunud sooritamine pikas ajavahes (alates 2 minutist) võimaldab ohutult mõjuda sidekoele oma keha raskusjõu abil.
Võtmekoht Yin jooga asanate sooritamisel on täielik nende lihaste lõdvestumine, millega tehakse parasjagu tööd. Kui lihas on pinges, võtab ta enda kanda kogu raskuse ning sidekude jääb puutumata. Sel juhul kaotab Yin lähenemine kogu mõtte. Yin jooga asanatest väljumist tuleb sooritada aeglaselt ja hoolikalt.
Neli põhiprintsiipi
Praktiseerides Yin joogat tasub lähtuda järgmistest printsiipidest:
- optimaalselt mugav intensiivsuse tase
- kohalolek harjutuste sooritamise ajal
- pikaajaline püsimine poosides
- ettevaatlik väljumine asanast
Кuidas tund toimub
Tundides töötatakse keha alumise osaga (puusad, vaagen, reieluu siseosa), lülisamba nimme- ja rinnaosaga, rindkere ja õlavöötmega. Just nendes piirkondades on kõige enam sidekudesid. Iga asanat hoitakse keskmiselt 3-6 minutit. Seejuures on lihased täiesti lõdvestunud. Keskendutakse hingamisele ja oma emotsioonide jälgimisele.
Tundides kasutatakse abivahendeid: padjad, bolsterid, plokid.
Yin jooga praktika on külm praktika, seega on soovituslik riietuda soojalt, kuid riided ei tohiks piirata liikumist.
Regulaarse praktika eelised
-Lõdvestab sügavaid sidekoe kihte
- Suurendab liigeste liikumise võimet
-Aktiveerib vereringet ja parandab painduvust
- Tervendab selga, vabastades selgroogu
- Suurendab energia liikumist, vabastab energeetilistest blokkidest
- Parandab siseorganite ja immuunsüsteemi tööd
- Harmoniseerib emotsionaalset enesetunnet
- Vabastab stressist ja rahutustundest
-Õpetab kuulama oma keha ja võtta rahulikult vastu kõik tekkivad aistingud
Vastunäidustused
Liigesehaiguste puhul soovitame eelnevalt konsulteerida arstiga

teisipäev, 10. november 2020

Vinyasa jooga

Vinyasa jooga on dünaamiline joogastiil, kus hingamine ja liikumine on omavahel sünkroniseeritud.
Selle joogastiili juured on seotud Ashtanga jooga süsteemiga, aga seeriate ülesehitus varieerub ning on erinev traditsioonilise Ashtanga seeriatest. Läbi pidevalt muutuvate seeriate koged muutuste kasulikkust ja vajalikkust ning õpid neid armastama. Sagedased Vinyasad hoiavad energiataseme kõrgel ja aitavad luua kergemat ning tugevamat keha ja puhtamat meelt.

2016 ja 2017 a Joogafestivalidel juhendas Vinyasa joogat Piret Laasik:
Piret on City Yoga stuudio õpetaja ja üks asutajatest. Alustasin oma jooga teekonda Kriya Hatha joogastiiliga Stuudios 108 aastal 2010, sealt kogutud sügavad teadmiseid jooga olemuse ja võimaluste kohta mõjutavad minu õpetusi siiani. Samuti olen läbinud samal aastal Lilleoru õpetaja Ingvar Villido Teadliku Muutuse Kunsti loengutesarja. Kriya Hatha jooga juurest liikusin juba füüsilise Asthanga Vinyasa jooga juurde ning aastal 2014 läbisin 200-tunnise õpetajate intensiivkoolituse Brasiilias David Lurey ja Mirjam Wagneri käe all. David Lurey oli ka Haapsalu joogafestivali peaesineja aastal 2013.
“Olen õppinud lisaks joogale ka Eesti Pärimusmeditsiini ning erinevaid masaažiteraapiad sh aroomiteraapia, Hawaii lomi-lomi massaaž ning Tai massaaž ja läbinud Reiki I astme koolituse. Hiljuti olen omandatud teadmised sidekoe süvamassaažiteraapiast MER Nisarga juhendamisel ja “Elujõu anatoomia, Kriya Hatha jooga tervendav vägi” koolituselt Laurier-Pierre Desjardins’i käe all. Minu joogatunnid on peegeldus kõikidest kogutud ja kogetud teadmistest muutes iidse joogakunsti lihtsasti omandatavaks tänapäeva inimesele kuid samas jättes joogale alles tema algse olemuse ja sära.”
2017 ja 2018 a joogafestivalidel on Vinyasa jooga esindaja Aleksei Kazubski
Maailmarändurist joogaõpetaja, füsioterapeut, pilatese meister, muusik, kunstnik. Tema dharma ehk elutee ülesanne on aidata inimestel kogeda nende piiritut potentsiaali läbi joogatraditsioonist pärit tehnikate, praktikate ja teadmiste. Tal on 13 aastat kogemust jooga- ja pilatese õpetajana ning viis aastat puuviljatoidulisena. See tähendab, et vähemalt 95% toitudest sööb ta keetmata, küpsetamata, praadimata, eelistades toite võimalikult naturaalsel kujul otse loodusest.
Ta on Eestist pärit ja igal aastal külastab Euroopat, Aasiat ja mõnikord rändab aastaga enam kui 10 linnas ja 5 riigis ashtanga jooga esindajana.
Tema kirg on keskkond, eetiline mood ja teadlik tarbimine. Ta usub, et kui kõik inimesed praktiseeriksid joogat, siis oleks meil palju rahumeelsem planeet.
  • 1996-2004 jazz-balleti kool “ProDance” (www.prodance.ee)
  • 2004-2007 Berliini Jazz-Balleti Akadeemias “Balance 1” (tantsuteatri näitleja www.balance1.de)
  • 2004-2007 litsentseeritud “CorePilates” Pilates tehnikat instruktor (meistrikraad www.corepilates.de)
  • 2004-2007 litsentseeritud “Weg der Mitte” Hatha-jooga instruktor (meistrikraad www.wegdermitte.de)
  • 2011 litsents “Dr Ronald Steiner – kvalifikatsioon: sertifitseeritud Sri K. Pattabhi Jois ja B.N.S. Lyengar” Ashtanga Vinyasa Jooga instruktor (esimene seria www.ashtangayoga.info)
  • 2007-2012 bakalaureusekraad ärijuhtimise erialal, Tallinna Tehnikaülikool
  • 2012 litsents “Dr Ronald Steiner – kvalifikatsioon: sertifitseeritud Sri K. Pattabhi Jois ja B.N.S. Lyengar” Ashtanga Vinyasa Jooga instruktor (teine seria www.ashtangayoga.info)
  • 2012-…. omandamisel bakalaureuse kraad füsioteraapia erialal Tartu Ülikoolis.
  • 2015-…. omandamisel Ashtanga jooga õpetaja eriala SHRI K. PATTABHI JOIS ASHTANGA YOGA Ülikoolis. (www.kpjayi.org/)
  • Õpetaja staaž on 15 aastat. (sh koostööd tervise-spordiklubidega: Orion Healing Centre Koh Phangan, Ashtanga Yoga Mallorca Retreats, Ashtanga Yoga Palma, MyFitnes, CitySpa, Status Club, Kalev SPA, Scala Fitness, Idakeskus Sport)
Eestis Pilates and Yoga School of Tallinn asutaja www.pilatesandyoga.ee

esmaspäev, 9. november 2020

Taastav Infra jooga

Picture

Taastav infra jooga

Tule ja proovi seda erilist joogatundi ja avasta enda jaoks midagi uut! Isegi kui arvad, et rahulikum tund pole Sinu jaoks.... Vōta aeg maha ja lase ōpetajal hoolitseda enda eest.
Taastav jooga on keha-meele praktika, kus saad minna rännakule oma sisemaailma ja tuua tähelepanu enda sisse.


Tund toimub tavatemperatuuriga saalis, kus ei kasutata infrapunasoojust.


Milline on joogatund?

Taastav jooga on kombinatsioon sügavast lõdvestusest ja hingamisest, mis avab Sinu keha. Asendites ollakse 10-15 minutit ja seda ilma ühegi pingutuse ja ebameeldivustundeta. Me toetame keha tekkide, polstrite, patjade ja plokkidega, et saavutada täielikult pingevaba olek. Olles nii asendis, Su keha avaneb, vabaneb stressist, meel rahuneb. 
See on koht ja aeg, kus saad võtta aega, mida me just eriti tihti endile ei võimalda. Igapäevane tegevus ja stress matavad enda alla - tegeleme mitmete erinevate asjadega, kodused probleemid, ületöötamine jne.
Taastav jooga aitab taas Sinu energiataset tõsta ning rahustab stressist kurnatud närvisüsteemi.



Kellele see tund sobib?

See joogatund sobib kõigile - nii algajatele kui ka edasijõudnutele jooga harrastajatele, olenemata vanusest ja füüsilisest ettevalmistusest.

reede, 6. november 2020

Hatha jooga

Hatha-jooga ehk hathajooga (sanskriti keeles हठयोग haṭhayoga, ka haṭhavidya (हठविद्या)) on India joogatraditsioonist pärinev kehaliste harjutuste süsteem, mille eesmärk on korrastada inimese keha ja psüühika toimimist. Kuna hathajooga on tänapäeval Läänes tuntuim joogavorm ning jooga teisi harusid tihti ei tuntagi, nimetatakse hathajoogat kõnekeeles lihtsalt joogaks.
Hathajoogas kasutatavaid poose nimetatakse aasanateks.
Hinduistliku pärimuse kohaselt rajas hathajooga jumal Šiva
Üks mõjukamaid tekste hathajooga teemal on 15. sajandist pärinev "Haṭha Yoga Pradīpikā", mille kirjutas Svāmi Svātmārāma. Olulised ajaloolised allikad on ka "Gheranda Samhita" ja "Shiva Samhita" ning hilisem, Srinivasabhatta Mahayogaindra kirjutatud "Hatharatnavali".
Hathajooga sugemeid on nüüdisajal rakendatud ravikehakultuuris ja meditsiinis, kuid sellena on esitatud ka palju vulgariseeringuid. Mitmesugused hathajooga treeningud ja koolitused on 1990. aastatest levinud ka Eestis.
Mil määral on tänapäeval levinud, ajaloolisest spirituaalsest ja filosoofilisest taustast suuresti eraldatud puhtfüüsiline hathajooga üldse osa algsest veedalikust joogatraditsioonist, on vaieldav. Lahknemine toimus suuresti 19. sajandil India rahvusluse kontekstis ning lääneliku kehakultuuri mõjul. Ameerika Ühendriikide hinduistliku liikumise juhtiv organisatsioon Hindu American Foundation on süüdistanud Ameerika joogatööstust jooga "vägistamises", kuna vaimse õpetuse traditsioon on taandatud üksnes kehalistele poosidele.

neljapäev, 5. november 2020

Eesti rahvakalendri tähtpäevad

EESTI RAHVAKALENDRI PÜHAD:
JAANUAR
Talvine kalapüük
Talvine kalapüük Mootse talus. ERA, Foto 17846.

Kolmekuningapäev (6. I)

Nuudipäev (7. I)

Taliharjapäev (14. I)

Tõnisepäev (17. I)

Paavlipäev (25. I)

Jaanuari[1] nimetatakse ka näärikuuks[2], samuti esineb näärikuu ka varasematel autoritel[3]. Väheste andmete põh­jal on jaanuari (või veebruari) kutsutud ka südakuuks.
Jaanuaris oli meestel peamiseks tegevuseks metsa- ja veotöö. Rahva arvamine oli, et jaanuarikuul (ka veebruarikuul) vanakuu ajal mahavõetud tarbepuud on kõige vastupidavamad. Okaste varisemine puudelt ennustas kas varast või hilist kevadet. Head ennustas ka härmatis puudel.
Üldiselt on jaanuarikuu ilmaended samad kui jaanuari tähtpäevade omad: päikesepaiste ja sügav lumi tähendab ilusat suve ja head viljakasvu. Suur sula mõjub vastupidiselt.

Märkused:
[1] Jaanuari nimetus on pärit vanast rooma kalendrist jumal Januse nimest.
[2] Nääri (-päeva, -kuu) nimetus on skandinaavia päritolu (rootsi nyår). Nääripäeva tunti meil laial alal, välja arvatud Lõuna-Eesti, kus see oli haruldasem. Nõukogude perioodil levisid näärid 1. jaanuari nimetusena üle maa.
[3] Helle, lk. 299.

Kolmekuningapäev (6. I)

Kolmekuningapäev on jõuluaja lõpetamise püha ning tähistab päeva, mil kolm hommikumaa tarka või kuningat tulid vastsündinud Jeesuslast kummardama. Germaani rahvakultuuris arvestatakse siitpeale päikese- ja kuukalendri ühitamisest tulenev 12-päevane aastavahetus (saksa k. Zwölften) lõppenuks.[1] Seetõttu kannab kolmekuningapäev kuigivõrd ka aasta alguspäeva tähendust ja selle päeva eelõhtule on koondunud mitmesuguseid tulevikuennustusi.[2]
Kõrvutavalt jõulupühade ning nääripäevaga on eestlased kolmekuningapäeva nimetanud ka kolmanda(te)ks jõulu(de)ks. Leivu keelesaare eestlastelt on pärit tähepäeva või tähtepäeva nimetus. See viitab Jeesuse sündi kuulutavat tähte käes kandvate nn. tähepoiste perest peresse käimise kombele. Sama nimetust tuntakse Lätis.[3] Nimetused, nagu jordan või veeristsed, lähtuvad Ida kirikust.[4] Veerisse (vrd. vene k. водокреща) nimetus on veneõigeusu kiriku ning vene keele vahendusel tuntud ka näiteks vadjalastel, isuritel ning karjalastel, samuti vepslastel.[5] Tähelepanukeskmes on vee ristimise tseremoonia kirikulähedasel veekogul ja vee toomine kiriku juurde. Kuna see toimub tänini vana kalendriarvestuse järgi 19. I, siis võidakse kolmekuningapäeva ning jordanit käsitada eri tähtpäevadena. Pühitsetud jordaniveele on tervistavat toimet omistatud olenemata usulisest kuuluvusest.
Eestlaste aktiivne pöördumine veneõigeusku toimus Venemaa Balti-poliitika tulemusena 19. sajandi keskel, kuid see ei toonud kaasa kirikupühade omaksvõtmist. Jordanil käimine on siin erand. Mõnedki jordanivee pühitsemised leidsid sobiva toimumiskoha muistsetes kultusepaikades (näiteks Kavilda terviseallikal Puh, Uduallika lähistel Pil jm.). Kirikukombestikust eeskuju võttes on protsessioonilt tulijad andnud kodustelegi kolm lonksu jordanivett rüübata, piserdanud kariloomi ja toaseinu pühitsetud veega. Liigub ka humoristlikke lugusid efektiivsest tervistumisest, kui sakraalse „pühavee“ asemel pakuti tavalist või koguni uriinisegust vett. Samuti leidub vihjeid, et noored käisid nagu lihavõttepühadelgi seal hoopis „kurameerimas“. Puhtalt veneõigeusu alale Ida-Eestis niisugune humoristlik suhtumine ei puutu, küll aga piiri- ja sega-aladele.
Nii eestlaste kui vadjalaste kombestikus tuleb ette kultuurilaenu venelastelt – külma kostitamist.[6] Eestlaste kohta on teateid maa kirdeosast ning Lut. Ööseks pandi õue herneid või putru sõnadega: „Söö, külm, ära tule suvel vilja võtma.“ Lõ-E on teateid, et käidi kõrtsis ning tehti suvilistega kaubad kokku, kes missugusesse tallu suveks tööle tuleb. Mõned vastukäivad teated, enam Lä-E, on külaskäimise keelust. Eriti Lä-E, kuid ka mujal, on kolmekuningapäev jõuluaja lõpetajana üksiti külastuste- ning lõbustusterohke aeg. Samuti on soomlastel, nimetus loppiaiset – lõpetus märgib jõuluaja lõppemist.[7]
Kolmekuningapäev on jõuluõlgede väljaviimise (jõulukuusekombe ajal – jõulukuuse väljaviimise) tärmin. Enam Lä-E kui mujalt on teateid, et selleks päevaks toodi tuppa veel uued õled, heinad või põhud. Maskeeritult perest peresse käimised on samuti tunnuslikud Lä-E. Tüüpiline on kureks (vt. levikukaart: kolmekuningapäev) või karuks maskeerimine. Võrreldes muu jõuluajaga maskeerimisviisis ega rollimängus erinevusi pole. Sokuks maskeerimine on juhuslik. Päevakohane erijoon on „kolme kuninga“ ilmumine. Kolmeks kuningaks maskeerisid või pigem nimetasid end perest peresse õlut maitsma tulnud mehed.
Nappides kirjeldustes Lutsi eestlaste kohta on juttu kure kottiajamisest. Ühest teatest selgub, et see toiming on analoogiline vastla kottiajamisega vastlapäeval või luutsina kottiajamisega luutsipäeval.[8] Keegi noorematest, kes pole asjasse pühendatud, pannakse lakaluugi all kotisuud lahti hoidma ja mõni suurematest „tükke tarõ pääle, hiit pangist vett kaala“. Kahes kombekirjelduses on seevastu juttu maskeeringust. Ühe järgi „ehitati mõni inimesist kureks“, ja „kurge valati veega“, teise järgi köideti mees õlevihu sisse ning visati talle pangest vett peale: „Valatas är timmä.“ Seega on tegemist kahe erineva kombe sümbioosiga.
Tööde ja toimetuste osas ei erine kolmandad jõulud esimestest ega teistest. Mainitud on ketruse keeldu, oluliseks on peetud tõrjemaagiliste ristide tõmbamist ustele, akendele jm., et kurjad jõud sisse ei pääseks. Teateid on pühkmete väljaviimise keelust. Öösel vastu kolmekuningapäeva pidi tuli toas põlema, ei tohtinud palja jalu olla, jne. Venemõjulises Ida-Eestis on puust, õlgedest või peergudest ristikesi valmistatud; neid pandi ukse või salve kohale, ka rukkipõllule. Saaremaa erijoon on viljapuude raputamine ööl enne kolmekuningapäeva, et puud hästi viljuksid.
Jõulutoitu pidi jätkuma süüa ka kolmekuningapäeval. Selle päeva toitude seas on nimetatud tanguvorsti, harvemini ube-herneid (Lõ-E) ja seapead (Põ-E). Jõululeib, mis kogu jõuluaja puutumatult söögilaual oli seisnud, pandi nüüd kariloomade jaoks hoiule. Seajalgade söömisest on teateid Lut keelesaare eestlastelt ning Kagu-Eestist (Rõu). Lä-E peeti oluliseks, et jätkuks jõuluõlut. Seda käidi maitsmas samuti teistes peredes. Üsna populaarne on uskumus, et kaevuvesi keskööl viinaks muutub. Teateid sellest on siiski poole vähem kui seoses uusaastaööga. Vee magusaks muutumisest on vaid üksikuid teateid.
Päevade pikenemist konstateerib vormel „päev läheb kukesammu võrra pikemaks“. Siitpeale pidi hakkama lutsu kudemisaeg, plaanitseti jääalust kalapüüki. Ilmaennete koguhulk pole kuigi suur, ent suur on ennete omavaheline erinevus. Tähistaevas ning selge hommik kuulutab head viljasaaki, päikesepaiste ning külm head heinaaega. Rahva arvamises on sel päeval nimelt külm ilm. Lä-E tähendab hommikune härmatis head pähkliaastat, mujal head teravilja-aastat. Kõige arvukamalt on arhiiviteateid tuule mõjust pähklisaagile (ka marja- või õunasaagile), ent need on vastuolulised. Kui tuuletu ilm vana-aasta ööl tähendab läänesaartel kehva pähkliaastat, siis vaikset ilma kolmekuningapäeva eelsel ööl on peetud, vastupidi, enamasti saagisoodsaks.
Tulevikuennustuste seas on kõige populaarsem õnnevalamine sulatinaga. Jälgiti ka, milline on veest välja võetud tinakämbu pind: säbruline pind tähendas õnne ning head elu, tume värv muret, jne. Sümbolesemetest on nimetatud arhiiviteadetes kirstu, risti (tähendab surma, matuseid), hälli (lapse saamine, sünd), sõrmust (abiellumine), voodit (pruudiks saamine, pruudi leidmine), laeva (reisimine), otra (põllumeheseisus), püssi (soldatiseisus), hobust (pulmad, ratsaväelase seisus), roose (hea õnn), peent tinaräbu (raha, rikkus). Muud ennustusviisid on vähem populaarsed: õnnevalamisvee väljaviimisel häälte kuulamine, ristteel häälte kuulamine, ennustusmäng loosi põhimõttel, terade andmine kuke ette valida, kondi andmine koerale valida, läbi sõrmuse veeklaasi vaatamine, soolase söömine, ennustuseseme (kallima kirja, mängukaardi, lauluraamatu, ka lume) pea alla panemine enne uinumist, et tulevast unes näha. Piirkondlikke eelistusi tuleviku ennustamiseks nimelt kolmekuningapäeva eelõhtul ei näi olevat, ent mitmes pärimusteates märgib informant, et nende peres oli kombeks õnne valada just sellal.
Järelpäevade poolest on kolmandad jõulud eelisolukorras. Seda iseloomustab üks humoristlik tähtpäevaloend: „Ja käes on kolmekuninga-laupäev, 5. jaanuar. 6. jaanuar oli kolmekuningapäev. Sellele järgnes puhkepäev (pühadest!), magamisepäev, ülestõusmisepäev, riidessepanemisepäev ja ringivaatamisepäev. Siis tuli juba asuda igapäevaste tööde juurde: kaua üks hing ikka pühasid võib pidada, vaja ka loomadele metsast heinu tuua ja metsast hagu ahjukütteks.“[9] Põhjarannikult on kirja pandud veel pajalõhkumisepäeva nimetus. Isikunimedest tuletatud järelpäevadest on teateid Lä-E kitsalt alalt. Nii nagu esimesi ja teisi jõule lõpetas jõulu- või nääri-annepäev, on kolmekuningapäevale järgnevat päeva nimetatud kaiepäevaks või krõõdapäevaks. Eeskujuks on populaarsed naisenimed Katariina ja Gertrud.[10] Pärast kaiepäeva võidi pidada ka veel kaie-lapsepäeva või kaie lapse-nimepäeva. Ülekandega pühakutähtpäevadelt ei näi tegemist olevat, küll aga on Hupelil Saaremaa talupojakalendris (1782) kolmekuningapäeva järele, seega 7. I kohale, paigutatud laasopääw, mille tähendus on olnud koostajale teadmata.[11] Usutavasti võisid teadmised jõulu järelpäeva positsioonis blasiusepäevast (3. II) niivõrd tuhmuda, et see tähtpäev kaotas seose esialgse daatumiga ning nihkus aastavahetusele lähemale.
Arusaam aastavahetuse tähistamise lõpust leiab tänapäeval väljenduse populaarseks saanud ütluses, et head uut aastat võib soovida kolmekuningapäevani. Sellele lisatakse mööndus, et kes soovib pärast seda, peab „pudeli tegema“.

Märkused:
[1] Vt. ERk VII, lk. 48–49 (jõulud).
[2] HDA II, vg. 449–451.
[3] Šmits IV, lk. 1850–1854, vrd. Sartori III, lk. 78–79.
[4] Nimetus viitab Jeesuslapse ristimisele Jordani jões. Epifaaniapüha – kirikukalendris Kristuse ilmumispüha nimetus eesti rahvapärimuses tuntud ei ole.
[5] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 12–13; Vinokurova, Календарные обычаи, lk. 52.
[6] Hiiemäe, Ida-Virumaa, lk. 67–68; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 13–14.
[7] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 21.
[8] ERk I, lk. 94 (vastlapäev); ERk VII, lk. 275–276 (luutsipäev).
[9] RKM II 314, 348 < Kullamaa khk – M. Oviir (1975).
[10] Rajandi, lk. 92 ja 100.
[11] Hupel, TN III, lk. 367 ning joonis II teose lisas.

Nuudipäev (7. I)

Eesti kalendaariumi tähtpäevade seas on nuudipäeva[1] seos daatumiga tavapärasest nõrgem. Seda päeva on meil käsitatud ning tähistatud kui jõulude lõppu ja määratletud mitte kuupäevaga, vaid kaude, nimetustega nääripäeva järgmine päev, jõulu esmaspäev, kolmekuninga järelpäev, pärast kolmekuningapäeva, viimane pühade päev, jõulude järgmine päev jts. Kuna oma levikualal Põhja-Euroopa rahvaste seas kannab nuudipäev samasugust tähendust, on see soodustanud daatumi ülekandumist 7. jaanuarilt teisele trükikalendrites jõulurahu lõppemist märkivale kuupäevale – 13. jaanuarile.[2] Sellest hilisemast kuupäevast eestlastelt pärimusteateid ei ole (vt. levikukaart: nuudipäev). Tähendust pole ka pühakunimel Knud (Knut), assotsieerub vaid nuut – õlgedest keerutatud kantsik. Siit tuleneb samuti päeva olulisem tegevus: mehed käivad perest peresse õlgnuutidega „pühi välja peksmas“. Ütlus „Hea toomas toob jõulud, paha nuut viib jõulud“ märgib, nagu soomlastelgi, jõuluaja algamist toomapäevaga (21. XII) ning lõppemist nuudipäevaga. Soome on nuudipäeva tähistamine levinud Skandinaaviamaadelt rootslaste vahendusel. Maskeerituna perest peresse käimise kombe levik hõlmab Edela-Soomet. Eestis osutub nuudipäeva nimetus ja kombestik tuntuks vastavalt Lääne-, Loode- ja Põhja-Eestis piki rannikut. Põhjarannikul on tuntud soomepärane nimetas hiivaknuut (vrd. soome k. hiiva – pärm, kergitusaine), mis tuleneb kombest õllenõude põhja vajunud pärmisegune õlu üheskoos lõpuni juua. Eestlastel kuulub nuudipäeva tähistamise juurde õllenõudelt punnide ärakorjamine ning kotiga kaasa viimine: „Nuudipäeval käinud vanad mehed külas, sõitnud hobustega, norinud õlleriista vikki ja prunni, joonud selle õlle tükkis (ühes) pärmiga, tantsinud, trallitanud ja teinud igademoodi vigurid.“[3] Selle päeva kombestikku kuulus veel pillimäng, mõnel pool ka kõrtsiskäik, tüdrukute kimbutamine, töölesiirdujate takistamine (näiteks viidi naiste vokid ära), või vastupidi, töölekäsutamine. Nii kujunes nuudipäev piirkonniti tähtsamaks ja enam oodatud pühaks kui kolmekuningapäev.
Perest peresse käivate meeste maskeering oli tagasihoidlik. Rekvisiitidena on mainitud õlgedest vööd, mille vahele võidi torgata õllenõude punne või peredest aseaineks antud puujuppe, kaasas kantavat kotti, õlgi mütsi küljes. Kuigi perest peresse käimised ulatusid meeste seas 20. saj. II poolde, lastetraditsiooni need erinevalt Soomest siiski ei kandunud.[4]
Muutustele toitluses viitab ütlus, et paha nuut peksab nuudiga õllepotid (ka: lihapotid) välja ning paneb taaripotid asemele. Talvise pööripäeva järgsete päevade seas oli nuudipäev viimane, millest alates on öeldud päeva kolme kukesammu võrra pikemaks muutuvat. Põhjarannikult on teateid, et rannamehed pidasid tööplaani: hülgepüüdjad kogunesid hülgejootusid pidama ning sealjuures moodustati hülgepüügi meeskonnad. Kalale ei mindud – oli teada, et sellel päeval kala ei saa.

Märkused:
[1] Taani hertsogi (legendi järgi kuninga) Knud Lavardi surma (7. I 1131) mälestuspäev.
[2] Vrd. Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 21–23; Bregenhøj-Vento, lk. 16.
[3] ERA I 3, 57(5) < Pühalepa khk – S. Kaev (1930).
[4] Vrd. Bregenhøj-Vento, lk. 26 jj.

Taliharjapäev (14. I)

Taliharjapäeva nimetus on ilmselt vana. Käsikirjalisi teateid taliharjapäeva kohta on vähe. Rahva hulgas omistatakse mitmele südatalvepäevale, eriti tõnisepäevale (harvem küünla- ja paavlipäevale), taliharjapäeva nimetus. Ongi nii, et traditsioonilised ütlemised – taliharjapäeval murtakse talve selgroog, loomatoit peab pooleks olema – käivad tegelikult tõnise- või küünlapäeva kohta. Vanasõnad, mis näitavad kevade lähenemist (taliharjapäevast kõrred vihkavad lund jne.), kuuluvad madisepäevale. Varasemates kirjanduslikes teadetes (Hupel, Wiedemann) seostatakse taliharjapäevaga lume sulamist.[1] Talve kõrgpunktiks, kulminatsiooniks on 12. märts liialt hiline. Nimetusel võib seos olla Karjala talveharjaga, mida arvestati küll 5.–12. veebruarini.[2]

Märkused:
[1] Hupel, TN III, lk. 368; Wiedemann, AIÄLE, lk. 352.
[2] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 35.

Tõnisepäev (17. I)

Tõnisepäev[1] (tõniksepäe, tennüs-, tinnüspää) kannab rahva hulgas ka taliharjapäeva[2] nimetust, harva tuleb ette kesktalvepäeva termin. Wiedemanni andmeil nimetatakse tõnisepäeva jõuluemapäevaks.[3]
Talve keskpaik oli muistses aastajaotuses ja ajaarvamises väga oluline. Igatahes esineb selle märkimine kõigil Euroopa rahvastel, olgugi erinevatel tähtpäevadel. Ühel rahvalgi on selles tähenduses enamasti mitu tähtpäeva. Tõnisepäev ei ole meie naaberrahvaste traditsioonis ühtviisi populaarne. Talve poolitajaks on soomlastel heikkipäev (19. I) ja paavlipäev, osalt ka küünlapäev.[4] Venelastel märgib südatalve samuti mitu päeva: peetripäev 16. I (день Петра Полукорма), timofeipäev 22. I (день Тимофея Полузимника), aksinjapäev 24. I (день Аксиньи Полухлебницы) jt.[5] Sakslastel jagab talve paavlipäev, osalt ka küünlapäev.[6] Päeva peamine sisu märgitakse ära nimetuses.
Eestlaste rahvakalendris on tõnisepäev üks peamisi talve keskpaiga tähistajaid ja talve poolitajaid.[7] Sama funktsioon on meil ka küünlapäeval, paavlipäeval ja käädripäeval.
Kuna tõnisepäevast arvati pool talve mööda olevat, tuletas see meelde talviste toiduvarude kulutamist. Igatahes manitses see omamoodi kokkuhoiule, sest niihästi inimese- kui ka loomatoidu puudus oli kevadtalvel liialt sagedane. Poole talve möödumist illustreerib vanasõna talveuneliste kohta: tõnisepäeval pöörab karu teise külje ja hakkab teist käppa imema. See on levinud peamiselt Põhja- ja Kesk-Eestis. Sama vanasõna kasutatakse ka küünlapäeva kohta, kuid siis on selle leviku alaks enamasti Lõuna-Eesti.
Tõnisepäeval täheldatakse ka kevade algete ilmumist: päev läheb kukesammu võrra pikemaks, päike hakkab riiet pleegitama. Sellesisulised teated on tõnisepäevaga seoses siiski vähesed ja juhuslikud, osalt ka üle tulnud teistelt kevadtalve tähtpäevadelt.
Tõnisepäeva ilma järgi, nagu südatalve ilmastiku järgi üldse, arvatakse kujunevat suve ilm ja viljakasv. Paistab tõnisepäeval päike, ennustab see häid suveilmu ja head viljakasvu (teraseid rukkeid), haljast heina. Ka vähene päikesepaiste (traditsiooniline ütlemine: kui niigi palju päikest paistab, et mees hobuse selga saab hüpata) mõjub positiivselt. Inimestele ja loomadele pidi tõnisepäeva, üldse südatalve päikesepaiste tervist tooma.[8] Paistab tõnisepäeval päike, on mehed terved.
Tõnisepäeva töökeelud ja -käsud on sageli seotud seakasvatusega. Eriti küll neil aladel, kus austati sigade kaitsjat Tinnüst (Kagu-Eesti), kuid ka mujalt on vastavasisulisi andmeid.
Ranna-aladel ei tohtinud tõnisepäeval võrku kududa – sead lõhuvad võrkaias võrgud ära. Uskumus on tuntud ka liivlastel.[9] Põhja-Eestis on sigadega seotud traditsioonid nõrgemini esindatud (seapea söödi jõulu ajal), kardeti ketramisest huntide karja tulekut, mujal aga äpardusi sigadega. Seakasvatusega seotud uskumusi ja kombeid tõnisepäeval on Kagu-Eestist: sigadele näidatakse päikest; peab sugema linu, siis saavad siledad sead; ei tohi kedrata – sigadel hakkab pea ringi käima, soolikad lähevad keerdu jm.
Kagu-Eestis[10] tuntakse Tõnist (Tennüs, Tinnüs) sigade kaitsjana. Talle viiakse ohvriks seapea (pool pead). (Vt. levikukaart: tõnisepäev) Seapea tõnisepäeva toiduna oli Lõuna- ja Lääne-Eestis üldine. Põhja-Eestis toimus rituaalne seapea söömine aga jõuluõhtul. Tõnisepäeva toiduks oli Kagu-Eestis „teräruug“, s. o. uhmris valmistatud tangudest (kruupidest) ja seapeast keedetud supp (nimetatud ka tinnüsterä). Osa toidust viis pereema või -isa ohvripaika, milleks oli kas puu, kivi, põõsas, isegi mätas. Anni viimisel lausuti palvesõnu, et Tennüs sigu (vahel ka karja ja vilja) kaitseks.[11] Ohvritoiming oli salajane. Veel 20. sajandi keskmes jutustavad vanemad inimesed mälestusteateid ohvriandide viimisest. Enamasti suhtutakse kogu loosse juba huumoriga: külakoer sõi ohvrianni jne.
Soomeski on keskajast andmeid Antoniusest kui sigade patroonist.[12] Sigade kaitsja Tenis ning seapea söömine tõnisepäeval ja ohvrianniks kasutamine on ka lätlaste rahvatraditsioonis tuntud. Rahvalauludes palutakse Teniselt põrsastele õnnistust.[13] Muiste oli nimelt paljudel tähtsamatel koduloomadel oma kaitsja või vähemalt nende austamise päev.[14] Venelaste sigadepüha oli 1. jaanuaril, ka 31. detsembril.[15]
Tõnisepäevaga seostus mõnevõrra (eriti karjandustavandite osas) ka koduhaldja Tõnni traditsioon, mis levis peamiselt Lääne- ja osalt ka Kesk-Eestis, eriti Vändra ja Tori ümbruses (vahel nimetatigi seda Vändra Tõnniks[16]). Tõnnile viidi tähtsamate sündmuste puhul mitmesuguseid ohvreid, ennekõike uudset (uudsevilja) ja värsket (värsket liha). Nimetatud ohvriannid olid aga saadaval sügisel. Tõenäoliselt toimuski vanasti suurem ohvripidu Tõnni auks sügisel, septembri lõpus ja oktoobri alguses.[17] Niisugune koduhaldja Tõnni kultus pärineb eestlaste muistsest usundist[18], mille aga rahvas hiljem sidus katoliikliku Antoniuse kultusega. Seetõttu kujunes Antoniuse austamine siin väga populaarseks, nii et 1428. a. isegi kirikukonsiilium seda tõkestada otsustas.[19] Koduhaldja Tõnni austamise juures seapea olulist osa ei etendanud.
Tõnisepäeva kommetes on vähesel määral andmeid ka tuleviku ennustamise kohta (samuti kui küünla- ja vastlapäeval). Teateid on Viljandi- ja Saaremaalt. Ennustamisviisid on enam-vähem samad mis jõulu- ja nääriõhtul. Viimatimainitud tähtpäevadel moodustab see aga suure osa kombestikust.

Märkused:
[1] Tõnisepäeva nimetus on pärit kirikukalendrist, see on pühak Antoniuse mälestuse päev. Lääne-Euroopas oli Antonius haiguste ja tuleohu eest kaitsja. Šveitsis, Itaalias ja mitmel pool Saksamaal peeti Antoniust sigade patrooniks. Talle ohverdati seapea, selgroog jm. – Vt. Sartori III, lk. 28, HDA I, vg. 506.
[2] Taliharjapäev oli varasemates kalendrites 12. III. Eesti rahvatraditsioonis on see päev vähe tuntud.
[3] Wiedemann, AIÄLE, lk. 349.
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 29, 42; Hautala, lk. 38.
[5] Tšitšerov, lk. 214.
[6] Sartori III, lk. 82; Fehrle, lk. 69; HDA V, vg. 1264.
[7] Ka varasemad trükiallikad märgivad tõnisepäeva talve kesk­paigana, vt. Wiedemann, AIÄLE, lk. 349; Boecler-Kreutzwald, lk. 75.
[8] Tõnisepäeva päikesepaiste ettehaarava mõju kohta on teateid Lõuna- ja Lääne-Eestist. Maa põhjaosast on andmeid vähe, saartelt puuduvad täiesti.
[9] Vt. Varonen, lk. 231.
[10] Käsikirjalisi teateid Tennüse kohta on Võnnu, Kambja, Nõo, Puhja, Urvaste, Hargla, Rõuge, Põlva ja Vastseliina kihelkonnast ning Setumaalt.
[11] Wiedemann toob (AIÄLE, lk. 349) pika palvuse, mida loetud tõnisepäeval seatapmisel. Hilisemad kirjapanekud on lühemad lausumised. Ka setude peko-palvus on umbes samalaadne.
[12] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 27.
[13] Meie vastavad kombed on levinud vahetult lõunapiiri ligidal. – Līdeks, Latviešu svetki, lk. 43.
[14] Honko, Geisterglaube, lk. 301. Hobuste tähtpäev oli meil jüripäeval (tuntud Lõuna-Eestis), vt. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 238.
[15] Zelenin, Russische, lk. 62.
[16] Vt. Eisen, Vändra Tõnn.
[17] Varonen, lk. 230.
[18] On arvatud, et haldjal on olnud umbes samakõlaline nimigi (Tõino vms.). – Palli, lk. 110.
[19] Vahemetsa, lk. 166.

Paavlipäev (25. I)

Paavlipäev[1] on eestlaste rahvakalendris tuntud saartel ja mõnes paigas Läänemaal (Noa) ning Harjumaal (Ris, HMd). Paar juhuslikku teadet on ka mujalt (Hel, Trm). Üleskirjutusi nimetatud päeva kohta on ainult mõnikümmend. Nagu tõnise- ja küünlapäev mandril, nii märgib paavlipäev saartel talve keskpaika ja poolitab talvised toiduvarud.[2] Ka ilmaended ei erine oluliselt teistest südatalvepäevadest: päikesepaiste ennustab head suve, rikkalikku viljasaaki ja head heinaaega. Sajuse ilma järgi kardeti haigusi ja surma (Noa).[3] Ka kevade lähenemise märgid ilmuvad paavlipäevast: kõrred hakkavad lund vihkama jm.
Paavlipäeva töökeelud on enamasti suunatud putukate hävitamisele ja tõrjele. Selles osas on päeval sarnasus (või segiminek) madisepäevaga. Sakslastel ja meie põhjanaabritel soomlastel ning rootslastel on paavlipäev üks tähtsamaid talve poolitajaid. Venelastel on paavlipäev tundmata.

Märkused:
[1] Pauluse (Saulusest) usklikuks muutumise mälestuspäev, nimetatud ka Paavli ümberpööramise päevaks.
[2] Sakslastel – Halbwintertag. – HDA VI, vg. 1463. Soomlastel – Paavli puoli talvea. – Hautala, lk. 40. Ka rootslastel on paavlipäeva kombed rikkalikud.
[3] Udune paavlipäev ennustab ka Lääne-Euroopa rahvastel surma. – HDA VI, vg. 1464.

VEEBRUAR

Talvine metsavedu
Veebruaris kestavad oluliselt veel metsatööd. Talvine metsavedu Mootse talus. ERA, Foto 17853. 

Küünlapäev (2. II)

Luuvalupäev (9. II)

Ulasepäev (11. II / 24. II)

Vastlapäev

Tuhkapäev

Poornapäev

Palvepäev

Paabapäev

Talvine peetripäev (22. II)

Madisepäev (24. II)

Liigpäev (29. II) ja liigaasta

Veebruarikuud[1] on küünlapäeva järgi rahva hulgas nimetatud küünlakuuks. Kuud on kutsutud aga ka hundikuuks nagu jaanuarigi.[2] Südatalvel oli huntide indlemise aeg, siis oli neid rohkesti näha ja kuulda. Ka külma ja nälja pärast jooksid hundid südatalvel ringi. Omapärane on kujutelm näljasest hundist, kes sööb tuult[3] ja „reepöörüssit“.[4] Arhailise nimetusena on Võrumaal ja Setumaal tuntud radokuu.[5] Sakslastel oli kasutusel nimetus kassikuu.[6] Meil on omapärane ütlemine: kass ei näe veebruaris hiirt, hiir ei sünnigi süüa. Kassile peab sel ajal kodust süüa andma, kuna tavaliselt toitis ta end ise. Küllap see on piltlik ütlemine selle kohta, et tal on raske toitu saada.
Veebruaris kestavad oluliselt veel metsatööd. See kajastub ka rahvatarkuses. Eriti tähtis on veebruari vanakuu, siis on „kõva aeg“. Sel ajal langetatud puud ei mädane. Jahu, mis veebruari „kõval ajal“ jahvatatud, ei koita. Hoolega jälgiti ka kuuseokaste pudenemist, mille järgi otsustati, kas kevad tuleb vara või hilja. Ilmaended on üldjoontes jaanuari ja südatalve tähtpäevade omadega sarnased. Suures joones ennustab päikesepaisteline südatalv head suve ja rohket viljasaaki. Suur sula kuulutab aga nälga.

Märkused:
[1] Vanas Rooma kalendris algas aasta 1. märtsist, seega oli veebruar aasta viimane kuu, mistõttu sellele ka liigpäev lisati. Sõna „veebruar“ tähendab puhastuskuu (naistekuu).
[2] Hundikuu nimetuse esitab ka Wiedemanni sõnaraamat (Wiedemann, ESSr., vg. 421).
[3] Tuule söömine on rahvusvaheline motiiv – 3 kuud jõulude ringis elab hunt tuulest. HDA IX, vg. 726.
[4] Reepöörüss – vitstest võru, millega ais ree külge seoti. Pajatuste alusel on talvel hundi kõhust leitud luuavõru.
[5] Radokuu – „radu“ on tarvitatud „tormi“, „tuisu“ tähenduses.
[6] Kasside paaritusaeg langeb enamasti veebruarile. Vt. HDA II, vg. 1277.

Küünlapäev (2. II)

Küünlapäev, nimetatud ka küünlamaarjapäevaks[1], kohati (Lääne-Eestis) pudrupäevaks, oli minevikus üks olulisemaid südatalve tähtpäevi. Muistses looduse- ja töödekalendris oli küünlapäeval oma kindel koht. Sellega lõppes kesktalve periood ja lõppesid ulatuslikud pühadki. Algas kevade ootus ja ettevalmistus uueks tööajaks. Saartel, Lääne-Eestis ja paiguti ka põhja aladel nimetati küünlapäeva viimaseks jõulupühaks.[2] Saaremaal ja Läänemaal hoiti jõuluõllest üks ankur küünlapäevaks, ühtlasi söödi ka jõulutoite, kas jõulust ülejäänuid või jõulutoitude sarnaseid. Kohati toodi õledki tuppa.
Küünlapäeva on meil nimetatud ka esimeseks suvepühaks. Setus peeti küünlapäeval esimene suvepraasnik.[3]
Rahvapärane ajaarvamine – nädalate lugemine tähtpäevade vahel – algas kõige sagedamini küünlapäevast. Üks ajaarvamise tsükkel, kus on kasutusel just vanad tähtpäevade nimed, käib järgmiselt: „Küünlapäävast on nädalaid: kolm kukke, seitse siguje, kaheksa karjalasku, kümme kündi, üksteist jürgi.“[4] Seega märgiti ära ajavahemik küünlapäevast jüripäevani, s. o. tegeliku põllutöö ja karja väljalaskmiseni. Jüripäevast edasi toimus nädalate lugemine juba ühest tähtpäevast teiseni: jürist üheksa jaani, jaanist pool-viiet jaagupipäeva jne.
Südatalvepäevana, talvise toiduvaru poolitajana, tuntakse küünlapäeva peamiselt Lõuna-Eestis (osalt ka Lääne-Eestis).[5] Vanasõna – küünlapäeval pöörab karu teise külje – levik on samuti lõuna-eestiline.
Küünlapäeval antakse külmale (s. t. talvele) lõplik ja viimane hoop – külma süda lüüakse lõhki (levinud Lõuna-Eestis). Kevade märgid hakkavad end vähehaaval ilmutama: küünlapäevast hakkab talvel teine silm vett jooksma, kõrred „lund vihkama“, siga „kõrva paistma“ jne. Samad traditsioonilised ütlemised esinevad järgnevatel tähtpäevadel (nt. madisepäeval) palju ulatuslikumalt.[6]
Küünlapäevast algas teenistuslepingute sõlmimine.[7] Palgati aastasulaseid ja teenijatüdrukuid, suvilisi ja karjaseid. Ka mõisamoonameeste ja rentnike kohakaubad tehti küünlapäeval või siit alates. Lepingud sõlmiti sageli kõrtsis, kuhu selleks kokku mindi. Lõuna- ja osalt ka Lääne-Eestis nimetati teenijate kauplemist mokalaadaks. Eri paikades toimus mokalaat ise ajal. Mulgimaal peeti mokalaata kohati tõnisepäeval, sest välditi ajalist kokkusattumist. Mokalaadale sõideti kaugelt kokku. Karjasekaup sõlmiti enamasti kodus.
Küünlapäeva on peetud ka naiste pühaks. Naistele anti rohkem vaba aega, nad käisid külas, kohati ka kõrtsis. Mehed tegid siis naiste koduse talituse.[8] Naiste püha kohta on teateid kogu maalt. Tugevam ja ilmekam on traditsioon Lääne- ja mõnevõrra ka Lõuna-Eestis. Küünlapäeva päikesepaistest loodetakse naistele sel aastal head tervist.
Ka nn. küünlapuna – punase lisandusega viin või ka koduõlu, mida joodi küünlapäeval, – nimetati sageli naistepunaks. Kes puna jõi, pidi olema suvel punane, s. o. terve; ka pidi puna kaitsma sääskede ja teiste söödikute nuhtluse eest. Küünlapuna komme on meil tuntud saartel, Lääne- ja Lõuna-Eestis vastu Lätimaa piiri. (Vt. levikukaart: küünlapäev) Küünlapuna on ka lätlastel tuntud. Mujal Eestis joodi puna maarjapäeval. Puna kuulub kahtlemata kevade kommete hulka, sellest loodeti suveks (s. o. tööajaks) tervist ja söödikutest vabanemist. Naaberrahvaste traditsioonis on samuti tervise ja jõu joomine mõnel talvisel tähtpäeval tuntud. Sakslased „joovad jõudu“ kohati tuhkapäeval.[9] Nii laialdast traditsiooni kui meie küünla- ja maarjapuna mujal ei näi olevat.
Üheks omapäraseks küünlapäeva kombeks, mida Kirde-Eestis tuntakse, on sarvede kõrvetamine künnihärgadel. Härjad pidid siis olema kõvad künni peale, sarved ei lähe kestama jne. Kombel niisugusel kujul ei ole paralleele mujalt Eestist ega ka teistelt rahvastelt.[10] Üldiselt on künnihärgade sarvede eest hoolitsemine rahvakommetes olulisel kohal. (Vt. vastlapäevtuhkapäev)
Küünlapäeva toitudest nimetatakse peale eespool maini­tud jõulutoitude veel seapea, seajalgade ja -külje ning tangupudru söömist. Seakülje kohta on andmeid Võru­maalt, Lõuna-Tartumaalt ja Lõuna-Viljandimaalt. Seapea söömine oli kombeks mitmel pool (Virumaa, Põhja-Tartumaa ja osalt Võrumaa). Läänemaal (ja veel mõnes paigas Lõuna-Eestis) nimetatakse küünlapäeva pudrupäevaks. Söödi odratangu- või odrajahuputru. Ka Soomes on „kynttiläpuuro“ ja pudrupäev tuntud.[11]
Ketrustööd pidid küünlapäevaks lõppema. Ilmad muutu­sid valgemaks, algas kangaste kudumine. Läänemaal on küünlapäeval kohati (Karuse) kangaid kääritud. Põllutööde alguseks (jüripäevaks) pidid kangad kootud olema. Ketrustööd olid küünlapäeval keelatud, õmblemine aga paiguti (Lõuna-Tartu- ja Võrumaa) soovitatud, sellega „tsusiti soe silmi“, et see ei näeks karja tulla.[12]
Küünlapäeval mainitakse ka küünalde valmistamist, need pidid siis hästi valge tulega põlema. Küünlaid valati tarviduse järgi ka teistel aegadel, eriti sügisel, kui lambaid tapeti. Osalt mõjub küünalde-traditsiooni puhul kaasa päeva (küünla) nimetus.
Ilmaended moodustavad küünlapäeval nagu tõnisepäevalgi ligemale poole päeva uskumustest ja kommetest. Ilmaended on nimetatud kahel päeval suures osas samad – südatalvele omased. Päikesepaistelise küünlapäeva järgi loodetakse head heinaaega, soodsat rukkiõitsemise ja -kasvu aega, ehkki on ka vastupidiseid teateid: lumesadu ennustab head viljasaaki. Halb enne on küünlapäeva sulal. Tuntud on ütlemine: „Küünla sula ja mareta põud on nälja ema.“ Sula ilm ennustas külma kevadet. Üle maa on rohketes variantides tuntud vanasõna: „Saab küünlapäeval härg räästa alt juua, ei saa kukk maarjapäeval nokkagi kasta.“
Küünlapäeval olid samuti kui jõulupühadel ja nääripäeval oma järelpäevad, pühade lõpetamise päevad. Nimetusi oli mitmesuguseid: küünlalühtripäev, tahi-, kabjapäev jm. Tuntud oli ka annepäeva nimetus. Järelpäevade traditsioon on levinud ennekõike Läänemaal ja saartel (teateid on veel Paidest, Laiuselt). Annepäeval tõstetakse Anne-nimeline üles ja temalt nurutakse puna. Järelpäevadega pikendati pühi. Kui õlut oli veel järel, käisid mehed „küla kauda“ ja lõpetasid pühi. Osalt on need kombed hilisemat algupära.
Küünlapäeva õhtul on olnud kombeks ka tulevikku ennustada. Teated selle kohta on vähesed ja juhuslikud. Ka ennustusviisid on samad mis aastavahetusepühadel.
Üldiselt on küünlapäeva kombed Lõuna-Eestis rohkem populaarsed kui Põhja-Eestis, kuigi esineb üle maa tuntud nähtusi. Päeva rikkalikel traditsioonidel on Lääne-Euroopa rahvaste juures (ka soomlastel) rohkesti paralleele, nagu seda on jõulupühade lõpetamine, talve (toiduvarude) poolitamine, naistepüha, kevade alguse märkimine, teenistuslepingute sõlmimine, ketrustööde keeld, kangakudumise algus, küünalde valmistamine jm. Lääne-Euroopa rahvastel on linakasvu maagia ja sellega seotud kombed koondunud peamiselt küünlapäeva ümber, meil aga kuulub see enamuses vastlapäeva traditsioonide hulka. Venelastel on küünlapäev vähe populaarne. Seda peeti ennekõike kirikupühaks. Nimetust сретенье küll tuntakse, eriti vanemas traditsioonis, kus see märkis talve ja suve heitluse lõppu suve (ka kevade) kasuks.

Märkused:
[1] Kirikukalendris – Maarja puhastamise päev. Legendi järgi läks Maarja vastsündinuga esimest korda kirikusse. Küünlad süttisid kirikus iseendast põlema. Legend on tuntud ka meil. Lääne-Euroopas lasksid usklikud sel päeval kirikus küünlaid õnnistada, mida nad tähtsamatel pidustustel põletasid. Saksamaal pandi küünlapäeval küünlad akendele. Uskumus tule ja valguse puhastavast, kaitsvast mõjust tuleb küünlapäeva traditsioonides selgelt esile. Vt. Sartori III, lk. 86; HDA V, vg. 1261.
[2] Lääne-Euroopa rahvaste traditsioonis lõpetab küünlapäev samuti jõulupühad. Vt. HDA V, vg. 1264; Fehrle, lk. 69.
[3] Vt. viide 1 ja 2.
[4] E 5137 (14) < Haljala khk – D. Pruhl. „Kuke“ all mõeldakse madisepäeva (24. II), millal kanadele „võti“ antakse, et minna väljast süüa otsima; „sikku“ tähendab maarjapäeva, millal sigadele „võti“ anti. Tuntakse küll ka teistsuguseid nädalate lugemisi.
[5] Küünlapäev talviste toidutagavarade poolitajana esineb veel sakslastel (HDA V, vg. 1264) ja soomlastel (Hautala, lk. 51).
[6] Mitmed Lääne-Euroopa rahvad loevad küünlapäeva kevade (või eelkevade) alguseks. Fehrle, lk. 69, Sartori III, lk. 84, HDA V, vg. 1264. Soomlastel on tuntud vanasõnad „Kevättä kynttelistä“ või „Kyntteli on ensimmäinen kevätpäivä“. Hautala, lk. 54.
[7] Ka naaberrahvastel oli küünlapäev terminiks teenijate palkamisel. Vt. Sartori III, lk. 84.
[8] Lääne-Euroopas (ka Rootsis ja Norras) tulevad naised oma tööde ja pidustustega küünlapäeval, õieti kogu veebruaris esile. HDA V, vg. 1268; Sartori III, lk. 85; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 58.
[9] Sartori III, lk. 130.
[10] Tampere, Kirde-Eesti, lk. 233.
[11] Hautala, lk. 54.
[12] Ketramine ka teisel rahvastel keelatud. HDA V, vg. 1264.

Luuvalupäev (9. II)

Luuvalupäeva nimetus esineb meie vanemates kalendrites. Ka varasemad autorid mainivad luuvalupäeva. Boecler-Kreutzwaldi raamatus on sellest pikemalt: „Apolloniapäev, eestlaste juures varem luuvalopääv – Gliederschmerztag (9. veebruaril) oli varem puhkusepäev, mil ükski tööd ei tohtinud teha, muidu vaevaks teda kogu aasta liigesevalu. Pihkva eestlaste (setude) juures on see tänapäevalgi maksev, selletõttu kõik vabad inimesed katkestavad sel päeval töö“.[1] Hupel nimetab Luvallopääva samuti puhkamise päevaks.[2] Eriti peab laskma välja puhata luud ja liikmed (Wiedemann).[3] Kiriklikult on 9. veebruar püha Apollonia mälestuspäev.[4]
Luuvalupäeva kohta on usutavaid kirjeldusi vähe. Andmeid on Hiiumaalt (Reigi) ja läänepoolsest Lõuna-Eestist (Saa, Hel, Pst), siingi on kaasa mõjunud päeva nimi kui ka läheduses olevate päevade kombestik.

Märkused:
[1] Boecler-Kreutzwald, lk 76.
[2] Hupel, TN III, lk. 368.
[3] Wiedemann, AIÄLE, lk. 351.
[4] Apollonia suri märtsina. Legendi järgi kisti tal enne surma hambad välja. Lääne-Euroopas peeti teda hambavalu eest kaitsjaks. HDA I, vg. 551.

Ulasepäev (11. II / 24. II)

Ulasepäeva[1] kohta on vaid vähesed teated Setust. Vene­lastel, ka vadjalastel ja isuritel, on ta lehmade püha.[2] Setus on viidud ulasepäeval piima kirikusse õnnistada. Mitmes külas on ulasepäeval peetud naistepidu – paabapraasnikut. Paabapraasnikuid peeti ka teistel aegadel, peamiselt siiski maaslenitsa ajal.[3]

Märkused:
[1] Blaasiusepäev, день Власия 11. II. Blasiust on mitmel Lääne-Euroopa maal austatud koduloomade patroonina. HDA I, vg. 1360 jj.
[2] Loorits, Weiberfest, lk. 50; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 20; Tšitšerov, lk. 221.
[3] Loorits, Weiberfest, lk. 50.

Vastlapäev

Vastlapäeva tuntakse rahva hulgas ka lihaheite-, liugupäeva ja kitsamal alal Lõuna-Eestis pudrupäeva nime all.[1] Lääne-Eestis tuli ette veel lihaeidepäev. Nimetus vastla­päev ei ole eriti vana ja on tulnud meile võõrastel ees­kujudel.[2] Lihaheite nimetust seletas rahvas liha lõppemise, kõrvalejätmisega. Loomade poegimise järel mindigi üle rohkem piimatoidule. Pudru söömist, samuti ka pudrupäeva nimetust seostati veel teiste tähtpäevadega (küünlapäev, tuhkapäev), kuid leviku piirkond on igal päeval erinev. Tangupudru söömist on nii meil kui ka mujal seotud esiva­nemate kultusega.
Vastlapäev kuulub nn. liikuvate pühade tsüklisse, mis pärineb vanast kuukalendrist. Kuupäeva nihkumine võis toimuda umbes kuu aja piirides (8. II kuni 7. III). Kindel oli vaid nädalapäev ja kuu faas. Selle kohta on traditsioo­niline ütlemine: vastlapäev nõuab noortkuud ja teisipäe­vast päeva.[3]
Vastlapäev on meie rahvakalendris üks populaarsemaid tähtpäevi, tema peamised traditsioonid on tänapäevani ela­vana püsinud. Suurest liikuvusest tingituna on vastlapäev enda ümber koondanud väga mitmesuguse algupäraga muistseid uskumusi ja kombeid, mis põlvnevad sageli ka eri aegadest.
Eestlaste vastlakommetes on kõige iseloomulikum liu­laskmine, millega taotleti head lina- ja kanepikasvu: mida pikem liug, seda pikem lina. Lina on vana ja väga vajalik kultuur niihästi meil kui ka naaberrahvastel. Sellega sele­tuvad rohked kombed ja maagilised toimingud, millega püüti linakasvu mõjutada.
Suur osa linatööst – kitkumine, sugemine, ketramine, kudumine – kuulub pea eranditult naiste töö hulka. Ka vastlapäeva teised kombed näitavad rõhu asetamist naiste töödele ja ka pidutsemistele. Selles osas on vastlapäeval omajagu sarnasust küünlapäevaga.
Vastlaliug on meil üle maa tuntud, välja arvatud Setu ala, kus sellel on mõningaid erijooni, nimelt on kommetes rohkesti venepärast. Kagu-Eestis on kohati (Hargla, Karula, osalt Urvaste ja Rõuge) liugu lastud jõulu ajal.
Vastlaliugu käisid vanemal ajal laskmas niihästi noored kui ka eakamad inimesed. Tingimata pidi liumäel olema pereema. Parema linakasvu lootuses pani enamasti pere­naine linaseemnekotikese istme alla (teated Lõuna-Eestist). Ka on võetud linakurst põue. Ligilähedasi kombeid on ka teistel rahvastel. Liugu lasti mitmel viisil, osalt tingis selle ilmastik ja maastik. Kui kelku ei olnud, kasutati palgivedamise järelrege (kelku). Kõige sagedamini viidi aga sõiduregi, millel aisad eest võetud, mäe otsa, seltskond asus peale ja sõit läks mäest alla. Lastel käis asi lihtsa­malt. Kelgu puudumisel istuti pingile, millel jalad ülespidi, isegi kuuseoks aitas, rääkimata istmiku peal laskmisest ja jalaliust.[4] Lauskmaal ja veekogude ääres lastigi jalaliugu. Vahel valmistati selleks eriline liutee. Lumest vaba jää peal tehti jääkarussell. Karusselli tulp külmutati külma tulekul jäässe.
Vastlasõite tehti ka hobusega – ikka, mida pikem sõit, seda pikem lina. Mindi sugulaste ja tuttavate juurde, sageli ka kõrtsi. Ulatuslikumad vastlasõidud hobusega olid kom­beks rohkem Ida-Eestis, kuid väiksemas ulatuses on har­rastatud seda kogu maal.[5]
Liulaskmist saatsid lõbusad hüüded: linaliugu, pikka kiudu! Paljudes kohtades (nt. Saaremaal) liulaul sellega piirduski. Ka soome ja rootsi liulaulud olid sageli mõnerealised hüüded. Esines ka pikemaid tekste:
„Nii pikaks meie lina,
kui on see reeteekene!“
Kes ei tulnud liumäele, seda sajatati:
„Selle linad liguje jäägu,
aia äärde hallitagu,
seina äärde seenetagu!“
Või teisiti:
„Tutrad toas istujale,
vareskaerad vahtijale,
takud taganttõukajale.“ Jne.
Lauldi ka veel tuntud: „Vistel, vastel, poisikene!“[6]
Vastlaliug on meil tuntud üle maa, välja arvatud Setu ala, kus sellel on mõningaid erijooni. Setudel on sel ajal maaslenits (võinädal), mida pühitseti nädalapäevad. Vii­mast maaslenitsa pühapäeva peeti eriti pidulikult. Laulus kutsuti mäe peale laulma ja mängima, kes ei tulnud, selle linad pidid äparduma. Sõideti hobustega mööda küla, käidi ka kõrtsis. Maaslenitsa neljapäeval peeti paljudes Setu külades naistepidu (бабий праздник), kus lõbutsesid peamiselt abielus naised. Peale vastlasõitude harrastati Setus liugumist mäest alla.
Liumäele tehti muiste ka tuli üles, kust siis kelkudega läbi sõideti. Tuli pidi linakasvu halbade mõjude eest kaitsma.
Külaskäigud olid seoses vastlasõiduga sagedased. Saare- ja Hiiumaalt on küll väheseid teateid, et teise peresse minek oli eriti naistel vastlapäeval keelatud, sest sead pidid siis pahurad olema.
Sileda ja kauni vastlaliu analoogial olid mitmed tööd ja toimingud vastlapäeval soovitatud. Juukseid pidi vastla­päeval hoolega kammima ja lõikama, et nad kasvaksid sile­dad ja tihedad. Vanem traditsioon ennustab küll juuste kammimise järgi head linakasvu. Samal põhimõttel lõigati ja piirati ka hobuse saba ja lakka.
Noored hobused rakendati esimest korda vastlapäeval, et nad saaksid ruttu sõidu selgeks.
Teenistuslepingute sõlmimine, ka nn. mokalaada pida­mine on vastlapäeval toimunud mõnedes Järvamaa (Pee, Tür), Viljandimaa (Hls, Hel, KJn) ja Läänemaa (Mär, Vig) kihelkondades. Tavalisem oli peretellimine küll küünlapäe­val või sealt alates.
Teiseks oluliseks vastlapäeva traditsiooniks oli seajala söömine, mis oli tuntud enam-vähem üle maa. Seajalad keedeti kas ubade või hernestega, harva kapsaga. Seajalg võeti isegi liumäele kaasa. Sõrmi ei soovitatudki rasvast puhastada (noolida, lakkuda), ka nägu võis olla rasvast läikiv. Üldse oli liha ja rasvase toidu söömine vastlapäeval soovitatud.[7]
Seajala kondid korjati hoolega kokku, anti kas kohe sigade ette või siis, kui sead kevadel välja aeti. Sageli anti kondid sigade ette maarjapäeval. Selle kõigega taotleti sigade kasvu õnnistust, kuid ka seda, et sead suvel karjas koos püsiksid. Ei puudunud ka ennustused seajala kondiga. Koera lasti nn. nimekontidest valida.
Laialt on tuntud ka mänguasi – vurr (urr, urri-, uuriluu, un’n), mida tehti seajala kondist. Mõnes paigas Võru- ja Tartumaal valmistati vurr (un’n) siiski lamba jalaluust ja seda mitte vastlapäeval, vaid siis, kui lambaid tapeti (selleks oli sageli mihklipäev). Nimetatud piirkonnas oli ka seajala söömine vastlapäeval haruldane.
Peale seajalgade on keedetud veel mitmesuguseid liha­toite, ka seapead ja loomarinda (Hiiu, Sa). Saaremaal (Sõrves) pidi supis olema kolme seltsi (veise-, lamba-, sea-) liha. Vastlapäeval söödi ka mitu korda (3, 7, 9), eriti oli see maksev „külvimehe“ kohta. Traditsioon on levinud saartel, vähesel määral põhjaranna alal (Lüg).
Vastlapuder – tangupuder, harva jahupuder (Lõ-Ta, Lõ-Vl) – keedeti vastlapäeva hommikuks. Lõunaks või õhtuks olid seajalad.
Vastlapäeval küpsetati ikka leiba. Tehti ka veel mitme­suguseid kukleid ja kakukesi nagu tuhkapäevalgi. Kohati on leiba seajala keetmise leemesse kastetud, see oli siis rasvaleib.[8] Saarlased küpsetasid väikese kaku, mis esimesel karjapäeval loomadele anti. Ka on selleks hoitud jõulu­leib vastlapäeval kariloomadele jagatud.
Mitmel talvisel tähtpäeval oli kombeks viia paar hangutäit sõnnikut põllule või aeda. Vastlapäeval oli see tradit­sioon tuntud üle maa. Komme esineb ka soomlastel ja lät­lastel. Nähtust peetakse Ida-Baltikumis omapäraseks.[9] (Vt. levikukaart: vastlapäev (1))
Kuna vastlapäeva peeti naiste pühaks, oli enamus naiste käsitöid sel päeval keelatud, eriti ketramine – kardeti, et see kahjustab linakasvu või mõjub halvasti sigadele. Selle­vastu oli aga nööri ja paelte palmitsemine soovitatud, need pidid siis siledad saama, nii et sobisid kevadel kiigeseppadele kinkida. Töökeelud-käsud, samuti ilmaended ongi ena­masti suunatud hea linakasvu saavutamisele.
Tubast tööd takistas ka tulesüütamise keeld. Tuntud on traditsiooniline ütlemine magamamineku aja kohta: vastlapäev valges, tuhapäev tuleta! Tulesüütamisest kardeti, et härjad hakkavad künniajal lõõtsutama ja hobused väsivad. Traditsioon on tuntud peamiselt saartel.
Vastlapäeva traditsioonides on meil paikkonniti mitme­suguseid omapäraseid kombeid. (Vt. levikukaart: vastlapäev (2)) Lääne-Eestis oli vastlapäe­val nn. kadaajamine. Kada[10] oli mehe riides (õlgi täis topi­tud) kuju, mida laulu saatel kodust eemale, „teise saksa maa peale“ aeti. Kadaajamine on tõenäoliselt varemalt samas piirkonnas tuntud Metsiku-kultuse järelkäija. Göseken kirjutab Metsikpuuslikust 1694: „Ebausulisi tempe tee­vad talupojad ka vastlapäeva õhtul. Siis teevad nad õlge­dest puusliku, pistavad sellesse terava puu ja ehivad õlge­dest esimesel aastal mehe, panevad õlgedele pähe vana kübara või mütsi, panevad õlgedele mehekuue ümber; teisel aastal ehivad nad õlgedest naise, panevad pähe vana valge tanu, selga vana naisekuue. Siis kannavad nad puusliku õhtul pimedas välja metsatukka ja seovad selle puulatva. Selle tegevusega peavad nad seda ebausku, et vili, põllu­vili ja lina hästi kasvaks ja õnnestuks.“[11]
Teatavaid paralleele kadaajamisele leiame ka Lääne-Euroopa vastlakommetes. Sakslased valmistasid samuti õlgedest nuku, mis keppidega pekstes metsa viidi ja seal põletati. Kombel oli nende traditsioonis talve ärasaatmise iseloom.[12]
Muhus (ka Sa ja Lä) oli vastlapäeval kombeks sigade põllule ajamine. Ümmarguse puu otsast lõigati kettad, mida keppidega tõugates sinna veeretati, kuhu suvel sea­kari aeti. Sellega taotleti sigade karjas koos püsimist. Ligi­lähedast ketaste veeretamist on esinenud ka Lääne-Euroopa rahvastel ja kohati venelastel. Sakslased taotlesid rataste (Faselrad) mäest allaveeretamisega head lina­kasvu.[13]
Mulgimaal harrastati veel mõnikümmend aastat tagasi omapärast mängu – vastla kottiajamist. Nalja sai vaid siis, kui leidus neid, kes ei teadnud, milles asi seisab. Samasugune on ka luutsina kottiajamine luutsinapäeval (13. XII). Vastel (vastla) esineb siin rahva kujutluses elava olevusena, keda minnakse püüdma.
Omamoodi personifitseerimist näitab ka üksikutes Pärnu- ja Läänemaa kihelkondades (Var, Tõs, Mih) tuntud lihaeit. Kuna „lihaheite“ nimetus oma mõtte rahva hulgas kaotas, muutus see teatavate analoogiate mõjul „eideks“, kes toob seajalgu ja vahel ka vitsu.[14] Kombele on lähedane tuhkapäeva „laisknaine“, kes tulevalgel töötajale kotiga tööd juurde toob.
Ajaline liikumine ei ole soodustanud vastlapäeva ilmaennete kindlamat kujunemist. Kuna päeva peamised tradit­sioonid on linakasvu ümber koondunud, näitavad seda ka tähelepanekud ilmadest. Pikad jääpurikad ennustasid pikka lina. Ilusa päikesepaistelise ilma järgi loodeti head lina- ja viljakasvu.
Vastlapäevast peale võis alata teede lagunemine, seda iseloomustab ütlemine: vastlapäeval heidetakse regi ära.
Paar juhuslikku teadet (Sa, Kod, SJn) seovad vastlapäe­vaga ka kevadpühade perioodile iseloomuliku ja väga laialdase traditsiooni – „linnupuude“[15] toomise, mis pidi soodustama linnupesade leidmist.
Osa vastlapäeva ilmaendeid, ka töökäske, -keelde on sar­nased teiste tähtpäevade, eriti lähedaloleva madisepäeva ja tuhkapäeva omaga. Vastlapäeva lumesaju järgi ennustati samuti head vilja- ja marjasaaki, kuid ka rohkesti putu­kaid ja mitmesuguseid taimekahjureid. Vastlapäeval on järelpäevaga – tuhkapäevaga – kommetes palju ühist (nt. kuklite, pätside küpsetamine jne.), kuid on ka risti vastukäivaid uskumusi (nt. juuste kammimise, hobuse rakendamise jm. keeld).
Meie vastlakombed (ka laulud), mille peamiseks sisuks oli linakasvu taotlus, on küllaltki sarnased soomlaste, rootslaste, osalt ka lätlaste vastavate kommetega. Liulaule on ka vadjalastel ja isuritel. Need on eesti ja soome oma­dega võrdlemisi sarnased ja tõenäoliselt ka ühist päritolu. Kommetes aga on vadjalastel ja isuritel rohkesti venepä­rast.
Lääne-Euroopas toimusid vastlapäeval ulatuslikud vastlakarnevalid rohkete mängude ja tantsudega. Neis komme­tes kajastub kõige enam talve ja suve heitlus ning talve ärasaatmine. Esineb küll ka linakasvumaagiat, kuid mitte sel määral kui meil. Väljas süüdatakse tuli, lapsed ja nai­sed hüppavad tule juures kõrgele ja hüüavad: Lang Flachs! Linakasvuga seotud tavasid esineb neil ka küünla- ja tuhkapäeval.

Märkused:
[1] Lihaheite nimetus esineb Võrumaal, Setumaal, Lõuna-Tartumaal, Lõuna-Viljandimaal, Pärnumaal, Saarde khk, Tõstamaa khk, Audru khk, Mihkli khk, Vigala khk; liugupäev – Vaivara khk, Jõhvi khk, Iisaku khk; pudrupäev – Võrumaal, Lõuna-Tartumaal, Lõuna-Viljandimaal.
[2] Katoliiklikes maades algas siitpeale paast (saksa k. fasten, rootsi k. fastlag).
[3] Humoristlikult öeldakse: vastlapäev on vanakuu reede – vanatüdrukud lähevad siis mehele, vanapoisid võtavad naist. Saks­lased pilkavad vanatüdrukuid tuhkapäeval.
Vastlapäeva kuupäeva saab arvestada kevadisele pööripäevale järgnevast täiskuu pühapäevast, mil on kevadpühad, lihavõtted. Siit tagasi (talve poole) seitsmenda nädala teisipäev on vastlapäev.
Kui aga kevadpühad langevad maarjapäevale (25. III), lükkuvad nii kevadpühad kui ka vastlapäev nelja nädala võrra kevade poole.
[4] Istmiku peal liulaskmist on ka täiskasvanud harrastanud nii meil kui Soomes (Hautala, lk. 97). Venelastel lasknud naised mäest alla ketraja istmelaual, soomlased on selleks kohati kasutanud koonlalauda (Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 55; Hautala, lk. 97).
[5] Venelastel oli maaslenitsa ajal kombeks mööda küla kihutada (Sokolov, lk. 147).
[6] Vastlalauludest ja -viisidest on üksikasjalik ülevaade H. Tampere raamatus „Eesti rahvalaule viisidega“ II.
[7] Rootslastel kannabki vastlapäev rasvapäeva (Fettisdag) nime (Landtman, lk. 48). Ka soomlastel pidi vastlatoit hästi rasvane olema (Hautala, lk. 76).
[8] Soomlaste vastlatoiduks oli samuti rasvarieska (Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 62). Üldse on soomlaste vastlatoidud eestlaste omadega väga sarnased.
[9] Tampere, Kirde-Eesti, lk. 231.
[10] „Kada“ nimetus on arvatavasti rootsi päritoluga. Katabol – pall, kurn. Ariste, Eesti-rootsi, lk. 53.
[11] Göseken, Tähtpäevadest, mängutubadest, pruutide juustelõikamisest ja metsikust, 1964. Tõlge võetud raamatust: Laugaste, Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu, lk. 70.
[12] Fehrle, lk. 80; Sartori III, lk. 92.
[13] Fehrle, lk. 76; HDA II, vg. 1254.
[14] Vt. Tampere, Lihaeit, lk. 117–119.
[15] „Linnupuude“ all mõeldi oksi ja laaste, mida toodi (enamasti lapsed) varahommikul. Neid kasutati peamiselt kevadpühade nädalal munade keetmise juures tuletegemiseks. Arvati, et siis leiab rohkesti linnupesi, mis omakorda oli hea enne. Teatavate lindude mune ka söödi.

Tuhkapäev

Tuhkapäev (tuhapäe, tuhkpäe), vastlapäevale järgnev päev, on eestlaste rahvakalendris võrdlemisi hästi tuntud.[1]
Kiriklikus traditsioonis sümboliseeris tuhk (tuha raputamine pähe, riietele) patukahetsust.[2] Luterlik kirik tegeles patukahetsemise tseremooniaga suhteliselt vähe ja eesti talupojani jõudis see veelgi vähem. Tuhkapäeva traditsioonid lähtuvad meil ühelt poolt tuhast kui puhastusvahendist (tuhast valmistati lehelist) ja maagilisest kaitseabinõust (tuha viskamine jälgedesse jne.). Ka on arvestatud tuha positiivset mõju taimekasvule väetisainena ja kahjurite hävitajana. Tuhkapäeval külvati tuhka põllule ja aeda või hoiti sel päeval kogutud tuhk külvamise ja istutamise ajaks. See pidi hävitama nn. tuhkmardikad. Tuhkapäeval sõelutud tuhast tehti lehelist, mida kasutati pesupesemisel ja seebikeetmisel. Pesupesemine oli tuhkapäeval üldse soovitav – pesu pidi siis alati valge saama. Teisest küljest iseloomustab tuhk (tuhkapäeval) mustust, naha kestendamist, kõõmamist, kärntõbe, isegi laiskust.
Kõike loetletut arvestati tuhkapäeva kommetes, keeldudes ja käskudes. Kui vastlapäeval juustekammimist sileda liutee ja linakasvu analoogial soovitati, oli see tuhkapäeval lausa keelatud: pea pidi hakkama kõõmama, juuksed tuhkama, halliks minema[3] jne. Juuste lõikamine on tuhkapäeval üldiselt soovitatud – kasvavad pikad ja tihedad juuksed, ainult Saare- ja Hiiumaal on see keelatud juuste halliks minemise pärast. Künnihärgi ei tohi ikkesse panna, sarved hakkavad kestendama, lähevad pehmeks. Kui hobune rakkesse panna, hakkab kael rangide all kõõmama, läheb kärna. Lambaid ei tohi niita, vill kas hävib, läheb halliks või hakkab lambal nahk kõõmama.[4] Üldse on villaga töötamine (ketramine, kudumine) keelatud.
Kes tuhkapäeva hommikul kauaks magama jäi, oli tuhakott (ka tuhkmunn)[5]. Hiiumaal aeti laiskust välja sõnadega:
„Tiss, toss, toast välja,
tööjõud tuppa!“
Kes kaua üleval oli või tulevalgel töötas, sellel vaatas „laisknaine“ aknast sisse, töökott seljas, – tõi tööd juurde. Nimetatud uskumus on levinud peamiselt Muhus, vähesel määral ka Läänemaal.
Laiskust sümboliseeris ka Mulgimaa (Hls, Krk, Pst, Trv) tuhkapoiss (tuhapoiss, tuhapuss). Tuhapoiss oli poisi, tuhatüdruk tüdruku riides kuju, nukk. Pea oli enamasti tuhaga täidetud. Nägu kas joonistati söega riidele või lõigati välja mõnest pehmemast ainest (nt. kaalikast). Tuhkapoisse tehti mitmesuguse suurusega. Väiksem oli umbes poole meetri pikkune. Tuhkapoiss toodi tallu ikka salaja, paigutati kas ukse juurde või akna alla, vahel visati ka üle läve tuppa. Sel juhul katsuti viskajat tabada. Õnnestus see, siis aeti tal luuavars seljas oleva kasuka või palitu varrukatest läbi, nii et ta käsi liigutada ei saanud, ja saadeti siis minema. Kaasatoodud tuhkapoiss seoti selga või luuavarre külge. Igal juhul katsuti tuhkapoisist lahti saada, sest kuhu ta päevavalgeni jäi, sinna jäi ka laiskus. Kui ei õnnestunud muidu lahti saada, viidi tuhkapoiss metsa ja pandi seal puu otsa. Mõnede kirjelduste järgi võidi nädalapäevad tuhkapoissi küla mööda kanda. Kui tüdineti, viidi metsa või hävitati. Üldse oli tuhkapoiss, vähemalt hilisemal ajal, noorte naljaks, talle anti humoristlike soovidega kirigi kaasa. Tuhkatüdruk viidi peresse, kus olid poisid, pruudiks. Juurust on teade, et seal vana-aasta õhtul Tahma-Toomas ehk nearitont teise ukse ette viidud, millest samuti lahti saada taheti.[6] Tuhkapoisi (-tüdruku) kirjeldused on meil kõik pärit hilisemast ajast, kuid see ei ütle veel, et komme on hilise algupäraga. Üldiselt on tal vanade traditsioonidega palju ühist, nt. kadaajamisega vastlapäeval, kus ka kuju – halva sümbol – kodust eemale viiakse. Tuhkapoisi tegemine ja teised taolised kombed leidsid aset aastaajal, mil rahval oli käsil ettevalmistus suviseks tööperioodiks, siit ka maagiline tööjõudluse taotlus ja laiskuse peletamine.
Tuhkapäevaga seoses on tuntud vanasõna: tuhkapäev toob söögiune (keskhommiku), rukkivihk viib.[7] Kolmeks söömavaheks jagati päeva kindlamalt küll alles jüripäevast.[8] Sel puhul: jüripäev toob, rukkivihk viib. Tuhkapäev oma ulatusliku ajalise liikumise tõttu nagu ei sobikski kindlamaks tähtaja määrajaks, kuid nähtavasti põhjustasid looduslikud ja muud tingimused keskhommiku pidamises teatavaid nihkumisi niihästi varasema kui ka hilisema aja peale. Traditsioonilise ütlemise kujunemisel või liitumisel ühe või teise tähtpäevaga võis omajagu kaasa mõjuda ka sõnade kõlaline külg, assonantsi ja alliteratiooni olemasolu – tuhkapäev toob –, kuid vaevalt sai see ainumäärav olla.
Paljudel tähtpäevadel on naiste külaskäik, eriti hommikul esimesena, keelatud. Igal juhul oli sellel halb tähendus. Tuhkapäeval kardeti sellest loomade nõidumist, jalgade haigust või siis puunõude kuivamist suvel. Kaitseks kõige halva vastu oli tuha viskamine võõra jälgedesse või riietele. Traditsioon on tuntud saartel, vähemal määral ka Läänemaal.
Tuhkapäeva toitudest on kõige iseloomulikum leiva ja mitmesuguste kakkude valmistamine.[9] Tuhkapäeval pidi ahjule ikka labidat näitama, s. t. pidi midagi küpsetama, siis ei läinud suvel leib hallitama. Kuid leidub ka andmeid leivategemise keelu kohta. Leiva ja kuklite küpsetamise osas on tuhkapäeval tunduv sarnasus vastlapäeva kommetega. Kõige üldisem oli tuhkapäeval odrakarask ja odrajahust kuklid, mis paikkonniti mitmesuguseid nimetusi kandsid.
Mulgimaal tehti tuhapätsi (odrajahust), millele vahel liha sisse pandi. Küpsetati ahjusuul, tuha peal või lausa tuha all, kusjuures siis pätsikesele suuremaid linaluid ümber pandi. Pärnumaal (Tõs, Aud, Vän, Khn) valmistati odrajahust tuhapulli. Tuhakakk, mida tunti Saaremaal, oli samuti odrajahust. Võrumaa tuhkapäeva toiduks oli tuhavatsk. Laial maa-alal (Põhja- ja Kesk-Eestis, osalt ka Lääne-Eestis) nimetatakse lihtsalt tuhakooki. Tuhakook võis olla ka rukkijahust, kuid enamasti kasutati siingi odrajahu. Sageli küpsetati tuhkapäeval tavalisi pannkooke ja nimetati neid tuhakoogiks. Ka tuhkapäeval on kohati tehtud niisugune päts (nagu vastlapäevalgi), mis jaotati karja väljalaskmisel loomade vahel (vt. vastlapäev).
Tuhkapäeva traditsiooniliseks toiduks oli veel jahupuder, mida tuha- või tuhkapudruks hüüti. Valmistati see enamasti odrajahust, harva tangudest. Tuhapudru kohta on kirjeldusi maa erinevatest paikadest (Sa, Hii ja osalt ka Lä ning Võ).
Rannaäärne rahvas lõpetas tuhkapäevaga lihasöömise, mindi üle kalatoidule. Seda iseloomustab maagiline vihtlemine saunas, mille juures öeldi: „Liha maha, kala selga!“ (Hlj, Kuu, Jõe, Kul, Hää).
Harjumaa ranna alalt pärineb omapärane kirjeldus:
„Lastele oli tuhkapäev paha päev, neid pandud soola peale põlvili ja pekstud vitstega, pahad vanemad muidugi tõe pärast, head aga naljaks vastu püksa, kusjuures sõnatud:
„Ära kauda kalasind,
ära likkalakkatind,
ära tie lueru merda,“[10]
– mis tähendanud, et lapsed võrku kududes hästi hoolsad oleksid.“
Mõnesuguseid naljakaid ja nöökavaid kombeid seoses selle päevaga tundsid ka teised rahvad. Sakslastel oli tuhkapäeval kombeks vanatüdrukuid pilgata.[11] Meil esines midagi taolist vastlakommetes (vanapoisid kosjas, vanatüdrukud saavad mehele).
Osa tuhkapäeva kommetest on lähedal asuvate tähtpäevadega sarnased või lausa ühised, näiteks nagu vastlapäeval: mitmesuguste leibade, kuklite küpsetamine, tulevalgel töötamise keeld, osalt ka ilmaended jne. Rohkesti on ka niisuguseid kombeid, mis on vastlapäeva omadele risti vastukäivad, nt. hobuste rakendamine, künnihärgade ikkessepanek, juustekammimine, lambaniitmine jmt.; need on tuhkapäeval keelatud, vastlapäeval aga soovitatud.
Osa tuhkapäeva töökeelde ning ilmaendeid on ühised madisepäeva omadega, eriti niisugused, mis on putukate ja mitmesuguste taimekahjurite arvatava tekke ja nende tõrje teenistuses. Enamasti on ka traditsioonide leviku piirkond sama. Tuhkapäeva tuisk ja sadu ennustab palju putukaid ja marju samuti kui madisepäeval. Madisepäeva kommetega väga lähedane on Saaremaal tuntud „kärbeste tegemine“. Puupulgad, mis sümboliseerivad kärbseid, kinnitati nööri külge ja viidi salaja teise peresse. Seal asetati niisugused „kärbsed“ ukse käepidemele. See pidi kärbsed suvel sinna peresse viima. Niisugused „kärbsed“ katsuti jälle arvatavale toojale tagasi viia.
Tuhkapäev on meil peaaegu üle maa tuntud. Terve rea kommete levikualaks on aga ainult Saare- ja Läänemaa. Ida-Eestis, eriti selle lõunapoolsel alal, on tuhkapäeva kombed vähem populaarsed või puuduvad täiesti. Niisugune esindus ongi ootuspärane, sest meie idanaabritel venelastel on tuhkapäev peaaegu tundmata.
Lääne-Euroopas on tuhkapäeva kombed võrdlemisi rikkalikud, kuid meie omadest tunduvalt erinevad, nagu seda on ka vastlakombed. Vähesel määral esineb teistel rahvastel tuhkapäeval ka puhastust ja viljakust taotlevaid maagilisi toiminguid. Linakasvumaagial on seal küünla- ja tuhkapäeval oluline koht.
Üldiselt on igipõlise agraarkalendri tavasid meie tuhkapäeva traditsioonides võrdlemisi vähe, uskumused ja kombed on mõjustatud enamasti mingist analoogiast.

Märkused:
[1] Nimetus „tuhkapäev“ on „tuhapäeva“ ja „tuhkpäeva“ kõrval kõige laiema levikuga: Põhja-Eesti, Saaremaa, Läänemaa, Mulgimaa; „tuhapäe“, ka „tuhkapäe“ esineb idapoolses Lõuna-Eestis: Võrumaa, Lõuna-Tartumaa, osalt ka Lõuna-Viljandimaa.
[2] HDA I, vg. 618.
[3] Traditsioon on tuhkapäeva puhul laia levikuga (umbes 180 üleskirjutust). Tuntud pea kogu maal (peale Võrumaa, Setumaa, Lõuna-Tartumaa, Lõuna-Viljandimaa).
[4] Levinud peamiselt Hiiu- ja Saaremaal, üksikuid teateid Viljandimaalt, Läänemaalt, Risti khk, Torma khk.
[5] Soomlasedki ennustavad tuhkapäeval kõige varasemale tõusjale virkust kogu aastaks (Hautala, lk. 111).
[6] ERA II 19, 566 (3) < Juuru khk – R. Põldmäe. „Nearitont“ on soomepärane.
[7] Vanasõnast on kümmekond üleskirjutust eri kohtadelt (Pärnu khk, Vändra khk, Tori khk, Suure-Jaani khk, Vigala khk,  Pilistvere khk, Halliste khk, Helme khk). Paar teadet on ka sama vanasõna kasutamisest vastlapäeval.
[8] Vt. Tampere, ERlV II, lk. 27.
[9] Mitmesuguseid kukleid on küpsetanud ka sakslased jt. rahvad. Sageli nimetatakse neid vastlakukliks. HDA I, vg. 618.
[10] kauda kalasind – kaota võrgukudumise pulka; likkalakkati – võrgukudumise nõel (puust), sama, mis ui; luer, lueru – kaks kokkukistud võrgusilma. Vilberg, Endised tähtpäevad, lk. 272. Sümboolne laste peksmine esineb ka näärikommetes.
[11] HDA I, vg. 619.

Poornapäev

Poornapäev[1] on tuntud Setus ja mõnel määral ka Põlvas, Räpinas ja Vastseliinas.
Seda pühitsesid õigeusulised lihavõtte paastu esimesel pühapäeval.
Üldiselt on poornapäev vähe populaarne. Pannakse tähele peamiselt poornapäeva tuisku.

Märkused:
[1] Vene сборное воскресенье. Vadjalastel tuntud venelaste kaudu. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 29.

Palvepäev

Nimetatud ka palvekolmapäevaks.
Palvepäevad on kiriklikus traditsioonis tekkinud hädade ja viletsuste aegadel ja selletõttu kannavad spontaanset iseloomu.[1] Palvepäevi on olnud mitu. Meil on seletatud seda palvepäeva liikumisega, teise aja peale viimisega. Mälestusteadetes räägitakse, et palvepäev olnud varemalt reedesel päeval enne jõulu, hiljem viidud paastuaja teise nädala kolmapäevale. Olulisi rahvakombeid on meil palvepäevaga seoses vähe.

Märkused:
[1] HDA I, vg. 1721.

Paabapäev

Paabapäeva[1] on Setus pühitsetud suure paastu keskmise nädala neljapäeval. Peamine traditsioon, mis paabapäevaga seotud, on laiskusest hoidumine – ei tohi ahju peale (magama) minna: selg jääb viljalõikuse ajal haigeks, küür kasvab selga jne. Laiskuse motiiv esineb vastla- ja tuhkapäeva paiku mitmes seoses.

Märkused:
[1] Naiste päev. Loorits, Weiberfest, lk. 62.

Talvine peetripäev (22. II)

Peetripäevi on eestlaste rahvakalendris kaks, talvine peetripäev (22. II)[1] ja suvine peetripäev (29. VI). Mõlemad päevad on meil vähe populaarsed. Talvise peetripäeva kommetest on kümmekond usutavat üleskirjutust Hiiumaalt (Käi, Phl) ja Läänemaalt (Noa, Rid). Peetripäeval märgitakse kevade lähenemist traditsiooniliste väljendustega, mis küll ulatuslikumalt on liitunud teiste tähtpäevadega, nagu: kõrred hakkavad lund vihkama, kuum kivi visatakse merre.
Varasemate (XVII saj.) kirjanduslike andmete põhjal on peetripäeval viidud pühadele allikatele ohvriande.[2] Hilisemad teated selle kohta puuduvad. Peetripäeva nimetatakse ka Peetri helis(päevaks), üldse liidetakse tema nimele heli, helin. Hupel kirjutab peetripäeva kohta: „Petri ellis, siis hakkavad allikad aurama ja kivid meres külmuma.“[3]
Lääne-Euroopas tähistab peetripäev sageli kevade algust. Saksamaal ajavad lapsed eelõhtul kette (ka kastekanne) kõlistades usse (ka kärnkonni) majast eemale.[4] Ka tuntakse (peamiselt katoliiklikes maades) veel Peetri ahelatepäeva 1. VIII, mille kombed on sakslastel vististi segunenud talvise peetripäevaga.[5]
Peetripäeva helinate seletamisel tuleb arvestada välismõjusid.

Märkused:
[1] Nimetus on pärit kirikukalendrist, kus tema algupära on mõnevõrra ebamäärane. Sakslastel esineb nimetus Petri Stuhlfeier.
[2] Boecler-Kreutzwald, lk. 77.
[3] Hupel, TN III, lk. 368.
[4] Fehrle, lk. 71.
[5] HDA VI, vg. 1531.

Madisepäev (24. II)

Madisepäev (matsapäe, matsipäe, madiksepäev) on eestlaste rahvakalendris üks tuntumaid tähtpäevi. Nimetus, nagu enamus tähtpäevade nimedest, pärineb kirikukalendrist.[1] Madisepäeva meil üldiselt pühaks ei peetud. XVII sajandi lõpul mainib küll H. Göseken madisepäeva (Matthiä Tag), mil eestlased ei tööta[2], kuid hilisemad andmed seda ei kinnita.
Meie rahvatraditsioonis tuleb madisepäeva kommetes kevade lähenemine selgelt esile. Seda väljendavad ilmekalt üle maa tuntud traditsioonilised ütlemised: madisepäevast hakkavad kõrred lund vihkama, kanadele antakse võti kätte, putukad ja ussid tulevad hinge jne. Ka teistel Euroopa rahvastel on madisepäev kevade lähenemise tähistaja, nt. sakslastel[3], soomlastel[4]. Venelastel (ka vadjalastel ja isuritel) on madisepäev tundmata, lätlastel esineb peamiselt eestlaste või endiste liivlaste naabruses.[5]
Madisepäevaga liituvad meil vähesel määral ka talve poolitamise tavad: karu pöörab teise külje (Põ-E), sama käib ka putukate ja usside kohta (Sa, Lä). Talve poolitamise osas on tegemist tõenäoliselt teiste südatalve tähtpäevade (küünlapäeva, tõnisepäeva) mõjuga.
Rahvausu põhjal algas putukate ja usside (ka karu) talveuni sügisesel madisepäeval, 21. septembril.[6] Kevadtalvine (24. II) aga lõpetas talveune. Madisepäeva ilmastiku (lumesaju, tuisu, tuule) järgi ennustati putukate, usside ja mitmesuguste taimekahjurite tekkimist ja arvu. Laialt on levinud arvamine: sajab madisepäeval lund, on suvel palju kärbseid ja sääski. Suurema lumesaju ja tuisu algust peale madisepäeva väljendavad vanasõnad: pool talve taevas, üheksa tuisku tulemata jne. Nädalapäeva, millele madisepäev sattus, jälgiti hoolega ja arvestati eriti külvitööde juures – ikka kahjurite vältimise sihiga. Arvati, et inimese igapäevased toimingud kas soodustavad putukate ja usside tekkimist või aitavad nende tõrjele ja hävitamisele kaasa. Hulgalised töökeelud ja -käsud, mis moodustavad suure osa madisepäeva uskumustest ja kommetest, on selle elavaks tõendiks.
Putukate ja usside hävitamiseks kasutati ka mitmesuguseid maagilisi toiminguid ja loitsimisi. Üks ilmekamaid on näiteks „kärbeste jahvatamine“.
Toitudest olid madisepäeval mitmed keelatud, nagu kartulid, kapsad, piim. Kardeti näiteks kartulite ja kapsaste ussitamist, piima riknemist jne.
Saaremaalt (ka Tõstamaalt) on kümmekond kirjeldust madisepuna kohta. Kombe levikupiirkond, samuti järeldused (pale on punane, sääsed ei söö) on õieti samad, mis tugevama traditsiooniga küünlapäeval. Siin tuleb tõenäoliselt arvestada küünlapäeva kommete analoogiat.
Üks osa madisepäeva traditsioonidest on tuntud üle maa, teine osa aga kitsamal alal. Paljud kombed on levinud Lääne-Eestis ja saartel, nt. usside tõrje, huntide oma aga Põhja-Eestis. Üldiselt on madisepäev maa ida aladel vähem populaarne. Ka Lõuna-Eestist on andmed napid, Kagu-Eestist puuduvad peaaegu täiesti. (Vt. levikukaardid: madisepäev (1) ja madisepäev (2)).
Madisepäevaga seotud uskumuste suhtelist vanust näitab asjaolu, et paljud rahva arvamised, eriti tähelepanekud ilmastiku kohta, on saanud aegade jooksul traditsioonilise, vanasõnalise väljenduse.
Putukate ja usside tekkimise ennustamine madisepäeval ning nende vastu võitlemise traditsioon on naaberrahvastel seotud teiste tähtpäevadega. Soome rahvakalendris see esineb, kuid tõenäoliselt vähemas ulatuses kui meil.

Märkused:
[1] Apostel Mattiase nimepäev 24. veebr.
[2] Göseken, Desiderien, lk. 463.
[3] HDA V, vg. 1868; Sartori III, lk. 90.
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 43; Hautala, lk. 56.
[5] Tampere, Kirde-Eesti, lk. 210.
[6] Apostel Matteuse nimepäev 21. sept. Rahvapäraselt nimetatud ka matusepäevaks. Vt. Wiedemann, AIÄLE, lk. 365.

Liigpäev (29. II) ja liigaasta

Nimetatakse ka liigaasta päev, lisapäev, liigaasta, visakoos. Uskumused liigpäeva ja liigaasta kohta on enamvähem samad. Neid on siin koos käsitletud.
Liigpäeva kohta on meil vähe uskumusi ja kombeid. Needki on omajagu vastukäivad. Liigpäeval on luba tüdrukutel ja lesknaistel kosja minna. Ka arvatakse, et liigaastal saavad vanatüdrukud mehele. Liigaastal sündinud tütarlapsed abielluvad noorelt.
Teiselt poolt peetakse liigpäeva (ka liigaastat) õnnetuks ajaks. Sel päeval (aastal) ei soovitata kohta vahetada, ehitust alustada jne.[1]
Setus seotakse 29. veebruari Kassiani-legendiga.[2]

Märkused:
[1] Ka teistel Euroopa rahvastel (soomlastel, sakslastel, inglastel) on liigpäev (-aasta) õnnetu päev (aasta). Liigpäevaks on sageli peetud 24. veebruari. Liigpäeval sündinu on õnnetu inimene. Sel ajal sõlmitud abielu on õnnetu. Üldse ei võeta sel päeval (ka aastal) tähtsaid toiminguid ette.
Naiste eesõigus kosimises 29. II oli teistel rahvastel samuti tuntud. Abiellumisettepanekust ei sobinud ära öelda, võis vaid end kingitustega vabaks osta. HDA VII, vg. 996; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 52.
[2] Vt. Loorits, Der heilige Kassian. Legendi järgi lubati Kassianile tema elukommete pärast ainult üks mälestuspäev üle nelja aasta.

MÄRTS

Jääminek Tori silla juures
Jääminek Tori silla juures Pärnu jõel (1969). ERA, Foto 9261.

Evdokiapäev (1. III / 14. III)

Sorokasveet (9. III / 22. III)

Korjusepäev (12. III)

Käädripäev (17. III)

Alekseipäev (17. III / 30. III)

Pendipäev (21. III)

Kevadine pööripäev (20. või 21. III)

Paastumaarjapäev (25. III)

Märtsikuu[1] kannab rahva hulgas paastu- ja vastlakuu nimetust.
Meie märtsikuu tavades on peamine tähelepanu pööratud lumelagunemisele ja üldse kevade saabumisele. Paljude nähtuste järgi ennustati viljakasvu ja ilmu kevadeks ning suveks.
Huvitavad on märtsikuu „ütlemised“, hooplemised (veebruari ees), et ta külmetaks kõik ära; aga ta ei saa, sest teine silm jookseb vett, s. o. päike sulatab. Tõenäoliselt käib see märtsikuu tujukate ilmade ja temperatuuri suure kõikuvuse kohta kas või ööpäeva piirides.

Märkused:
[1] Nimetus pärineb vana-rooma sõjajumalast Marsist (hüüti Martius). See oli esimene kuu aastas.

Evdokiapäev (1. III / 14. III)

(Oudokia-, oudakeja-, oudakei-, oudaksei-) evdokiapäev[1] on vähesel määral tuntud Setus ja Vastseliinas. Ka vadjalastel on vähe populaarne; venepärane.

Märkused:
[1] Eudokia – Bütsantsi keisri  Konstantin VIII tütar, kes keisrikojast läks kloostrisse (1071. a.), pühendas end teadusele.

Sorokasveet (9. III / 22. III)

Sorokasveet[1] ehk tsirgupäev (ka sorokasveetka, sorokasvät, sorokasmutsinik) on tuntud Setu alal (u. 20 üleskirjutust). Paar teadet on ka Vastseliinast. Setude traditsioonis märgitakse 40 (või 44) linnu pöördumist suve poole (suu suve poole jne.). Küpsetatakse „vatsku“ lindudele, mida süüakse ka ise. Kasutatakse maagilisi võtteid, et kanad munele hakkaksid.

Märkused:
[1] Vene keeles сорок святых – 9. märts, nimetatud 40 (ka 42) märtri mälestuspäevaks. Venelastel algas nn. lindude äratamine. Lauludega (веснянки) kutsuti linde tagasi. Küpsetati linnukujulisi leivakesi, mida õhku visati. Zelenin, Russische, lk. 364; HDA vg. 1725–1726.

Korjusepäev (12. III)

Korjusepäev märgib eesti rahvakalendris Rooma paavsti ja pühaku Gregoriuse surmapäeva. Asjaolule, et see pühakupäev oli Hupeli[1] teoses taliharjapäeva (14. I) kohale sattunud ning hilisemat kalendripilti nii trükistes kui rahvasuus kaua hägustanud, juhtis tähelepanu etnograaf Gustav Ränk.[2] Talve kõrgpunktiks, kulminatsiooniks on  12. märts liialt hiline, ometi on nimevahetuse tõttu kandunud korjusepäevale jooni talveaja lõpulejõudmisest.

Märkused:
[1] Hupel, TN III, lk. 366–368; Wiedemann, AIÄLE, lk. 352.
[2] Ränk, Ein Rätselhaften Gedenktag, lk. 73–76.

Käädripäev (17. III)

Käädripäev on tuntud kitsal alal Lõuna-Eestis, vastu Lätimaa piiri.[1] (Vt. levikukaart: käädripäev) Nimetus on tulnud kirikukalendrist.[2] Võõras ja raskepärane nimi on rahvasuus oma algsest kujust tublisti eemaldunud ja mitmeti varieerunud, nagu see üleskirjutustest selgub, kust leiame: käädri-, käärdli-, käärlese-, kärdla-, käändrepäev. Nimetatud on teda ka ussiliikumisepäevaks.
Käädripäeva traditsioonides tulevad esile kevade lähenemise tunnused: karu keerab end käpuli, putukad ja ussid tulevad ellu. Mitmesuguste söödikute, usside ja taimekahjurite tõrje moodustabki päeva peamise sisu. Käädripäeva töökeelud, samuti ka ilmaended on üldiselt madisepäevale väga sarnased. Ainult käädripäevale omasena tundub vanasõna: „Käädripäeval keerab karu käpuli (käpa peale).“ Meie maa kõige lõunapoolsematel aladel ongi madisepäev peaaegu tundmata.
Lätlaste rahvatraditsioonis on gertrudipäev (gertrūdes diena) võrdlemisi populaarne, seda eriti Põhja-Läti alal.[3] Lätlastel on gertrudipäeva uskumused ja kombed tervenisti suunatud mitmesuguste söödikute ja kahjurite (kaasa arvatud varblased, hiired ja mutid, rääkimata hundist ja karust) hävitamiseks ja eemaldamiseks. Lätlaste gertrudipäeva kombed on mõneti mitmekülgsemad kui meie käädripäeva omad.

Märkused:
[1] Käädripäev on levinud maa-alal, mis hõlmab Karula khk, Hargla khk, Vastseliina khk, Rõuge khk, Sangaste khk, Helme khk. Üleskirjutusi nimetatud päevast on umbes 40.
[2] Püha Gertrudi surmapäev 17. III 659. Lääne-Euroopas on gertrudipäev üks kevade alguse tähistamise päevi. HDA III, vg. 703.
[3] Šmits, lk. 597.

Alekseipäev (17. III / 30. III)

Alekseipäev (ka alaaksei, aleksejapääv, alakseipäiv) on meil vähe tuntud. Üksikuid teateid on Setust. Ka venelastel on alekseipäev vähe populaarne.

Pendipäev (21. III)

Pendipäeva[1] (Benedictus) mainib meie vanemas kirjanduses Hupel, nimetades teda pendisepäevaks.[2] Boecler-Kreutzwaldi järgi on Harjumaal 21. märts „usside ärkamise pääv“, mil talveunes ussid uuesti ellu ärkavad. Sel päeval ei või terariista kätte võtta ega metsast midagi koju tuua, nagu madisepäevalgi.[3]
Meil on ainult üks usutav teade pendipäeva kommetest.

Märkused:
[1] Benediktuse austamise päev 21. III.
[2] Hupel, TN III, lk. 368.
[3] Boecler-Kreutzwald, lk. 81.

Kevadine pööripäev (20. või 21. III)

Kevadine pööripäev (päevakäänak, käändlepäiv) pole rahvatraditsioonis kuigi populaarne. Looduse ärkamise ning kevademärkidega seoses olev kombestik liitub rohkem küünla- ja madisepäevaga, kevadiste tööde algus seostub enamjaolt paastumaarja- ning jüripäevaga. Otseselt pööripäevaga on seotud ilmade ennustamine eriti tuule järgi. Siin kehtib nagu teistegi pööripäevade puhul analoogiaprintsiip: pööripäeva ilm jääb püsima (kestab järgmise pööripäevani).

Paastumaarjapäev (25. III)

Paastumaarjapäev [1], rahvasuus maarjapäev, on meil kevadiste tähtpäevade seas olulisemaid. Wiedemanni sõnaraamatus on seda nimetatud ka punamaarjaks ja pühade loendis esineb ta sohipüha nime all. Kõik need nimetused viitavad neitsi Maarja kultusele.[2] Siit lähtub ka maarjapäeva nimetamine naiste pühaks ning Maria-nimeliste (või samast sõnatüvest lähtuvate sugulasnimede kandjate) nimepäeva pühitsemine sel päeval. Maa kagupoolses osas, eriti Võ, Se, aga ka Lõuna-Tartumaal tuntakse tähtpäeva kapsamaarjapäevana. Sama nimetus on tuntud lätlastel.[3] Põhjanaabrite rekiheittomaarja viitab reesõiduaja lõpetusele.[4]
Naistepühade pidamine on väga vana algupäraga. Kesk-Euroopa rahvastel on eelkristliku naistepüha jooni säilinud küünla- ja vastlapäeva, isuritel, vadjalastel, venelastel rohkem jüripäeva kombestikus.[5] Naistepühade juurde kuulus puna, s. o. punaseks tehtud viina või õlle joomine, millest loodeti head tervist ja punaseid põski kogu eelolevaks suveks.[6] Maarjapuna joomise komme on meil püsinud populaarsena hilise ajani, läänesaartel ning Võrumaal on puna joodud küünlapäeval, 2. II.[7] Kombel oli varem oma koht pererahva ning teenijarahva suhetes, kõrtsis lepingute kinnitamisel või muidu tähtpäeva pühitsemisel.[8] Külaskäikudel tõid mehed naistele puna või võtsid naised ise puna kaasa. Naiste külaskäik oli keelatud vaid läänesaartel, mujal pole see probleemiks olnud. Nimepäeva tähistamisel seoti hommikul Mari-nimelisel jalad kinni või köideti ta voodi külge, sidumisvahendiks siidrätt vms. kingitus, tõsteti üles, nimepäevaline pidi tooma maarjapuna, mis joodi ühiselt. Nimepäeva pühitsemine on tundmata Kirde- ja Kagu-Eestis, vähem tuntud ka saartel. Setus püsis peale maarjapuna joomise punaste marjade söömise komme. Samasuguse tervistava funktsiooniga tunti seda Ingeris ja Vadjas.[9]
Kirjanduses leidub teateid kultuslikest toimingutest seoses paastumaarjapäevaga. Nimelt toimunud sel päeval õlgedest tehtud nuku, nn. metsiku metsaviimine. Ühel aastal rõivastatud nukk meheks, teisel aastal naiseks.[10] Käsikirjalistes allikates sellised teated puuduvad, kuid Läänemaalt leidub andmeid vastlapäevase metsik-puusli tegemise ning kada-ajamise kombe kohta kõigest halvast vabanemise eesmärgil.[11] Lääne-Euroopast võime analoogilisele riitusele paralleele tuua sakslastelt (põletati kollase looriga ehitud õlgnukk).[12] Kirikuprotokollides leidub taunivaid andmeid samuti ohvriandide toomisest paastumaarjapäeval.[13]
Kui kevade lähenemise kajastusi leidub mitmete kevadtalviste kalendritähtpäevade kombestikus (küünla-, vastla-, madisepäev), siis paastumaarjapäev määrab juba kevade alguse.[14] Põhiosa traditsioonidestki on orienteeritud eelolevale kevad- või suveperioodile. Seoses päeva pikenemisega pikeneb nüüdsest tööaeg. Wiedemannil on vanasõna „Maarjapäev toob keskhommiku, rukkivihk viib“, millega märgitakse ühe söögikorra lisakstulekut suviste tööde perioodi kestel pärtlipäevani.[15] Paastumaarjapäeva on nagu küünlapäevagi mõne teate järgi nimetatud ka esimeseks suvepühaks. Kuigi suiliste tööaja algus ning kohtadevahetus toimus peaasjalikult jüripäeval, pole maarjapäev tähtsuseta. Teenijatekaup tehti juba küünlapäeval, samasugune peretellimine käis kõrtsis maarjapäeval (kohati „mokalaada“ nime all), kusjuures kokkuleppest olenevalt võidi suvise tööaja algust arvestada maarjapäevast. Sagedamini toodi uuele töökohale karjane (rohkem on teateid maa kagupoolsest osast), kes karja väljalaskmiseni aitas teha tubaseid töid.
Soojema kliimaga Lääne-Euroopa maades on maarjapäev arvestatav karjalaskmise ning põllutööde alguse päevana (Ida-Preisimaal tuntud koguni künnimaarjapäeva nime all).[16] Meie kombestikus kuulub paastumaarjapäeva juurde kevadtalvistele tähtpäevadele omane seemnevilja ülevaatamine (nn. liigutamine) ning mõne sõnnikukoorma või -hangutäie sümboolne põllule viimine nagu vastlapäeval.[17] Maagiliste toimingute osas väärivad tähelepanu mõned teated Kesk-Eestist rehe all kiikumisest viljaõnne ning tööde hea kordamineku taotlusega.[18] Rukkioras „liigub ära“, s. t. hakkab nüüdsest kasvama. Siit lähtub üle maa tuntud keeld orasepõllule tulevalgust näidata (akendest paistev valgus võiks rukist kahjustada ning saagile halvasti mõjuda).
Oluline koht on selle päeva traditsioonides kapsakasvu edendamisel.[19] Kapsaste mahategemisest (külm ei võta) on teateid Lääne-Euroopast,[20] komme on tuntud ka lätlastel.[21] Meil kuulus selle päeva juurde seemnete kasvatamiseks ületalve hoitud kapsapeade küljes olevate „seemnete“ hulga järgi sügisese seemnesaagi ettearvamine.[22] Maarjapäevase seemnekülvi puhul („olgu või lumehange“) ei pidanud külm taimi rikkuma. Paindlikumat suhtumist sellesse Eesti oludes liiga varasesse tähtaega näitavad teated kapsalava kordaseadmisest sel päeval või kapsaseemne segamisest liiva sisse seniks, kuni maa soojeneb. Kapsakasvuga seostub ülepannikookide (harvemini karaski) küpsetamine, et kapsastele tuleksid laiad lehed. Kapsatoidud on keelatud nagu küünla- ja madisepäevalgi. Koduste tööde ja talituste osas domineerib hoolitsemine hea kapsasaagi mõjutamise eest; suurte valgete lõngakerade kerimine on eelduseks, et kasvaksid suured kapsapead (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (4)), seevastu õmblemine või nõelumine soodustaksid putuka- vm. rüüstet (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (3)). Head kapsakasvu loodeti veel ka valge rõiva (tanu, räti, põlle) kandmisest naiste poolt (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (2)). Kogu traditsioon on levinud üsna selgelt piiritletaval alal, haarates enda alla Viljandi-, Võru- ja Setumaa. Seejuures on Lõuna-Tartumaal ning selle piirikihelkondades seostunud maarjapäeva tähistamisega kõrtsis veel omapärane kapsakasvu edendav tanude vahetamise komme.[23] Siin liituvad naistepüha ning nimepäeva tavad. Meesterahvale naiste tanu salaja pähepanek (teinekord koos ülestõstmisega) tähendas seda, et see mees pidi naistele maarjapuna ostma.
Karjanduses ei toonud paastumaarjapäev suuremate kariloomade hooldusesse erilisi muutusi. Soomes on seostatud lehmade piimatulekuaega maarjapäevaga, meil on selle kohta mõned teated Kirde-Eestist (Lüg, Trm). Värskele rohule saamise ootust märgib looduskõneluse vormis ütlus, et hobune lubab end oma naha suurusel maalapil ära elatada. Kanad „saavad võtme kätte“ juba madisepäevast (24. II), s. o. peavad hakkama ise väijast toitu hankima. Osa teadete järgi anti „võti“ maarjapäeval, kusjuures võru seest terade andmine pidi tagama kanade koospüsimise ning ühte pessa munemise kogu eeloleval väljaskäimise perioodil. Sigade väljalaskmisega on varasemad kevadtalvised tähtpäevad samuti seotud (tõnisepäeval näidatakse sigadele päikest; vastlapäeval seajala söömine on seotud nende suvise väljaspidamisega). Tegelikku välistoidule minekut arvestati siiski maarjapäevast. Selle kohta on rida traditsioonilisi ütlusi: seaküna visatakse välja („tsearuih vällä“ – Võ, Se), seale antakse võti kätte[24] (v. pannakse puusa peale), siga läheb seitsme põrsaga aia ja hange vahele, toidab enda hobusenaha suurusel maalapil. Sellest on siiski mööndusi: siga lubab küll väljast toitu otsida, kuid nõuab lisaks külimitu rukkeid või kõrvatäie teri. Vastlatoidust alal hoitud seajalakontide andmisega sigade kätte taotleti sigade põllulpüsimist. Hii, Sa, Lä rannakihelkondades, mõnevõrra ka Pä toimus seajalgade sööminegi maarjapäeval ning võtmete andmiseks on nimetatud kontide andmist sigadele (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (1)).
Paastumaarjapäeva toitluses on üks omapärasemaid kuivatatud soolakala söömise komme. See on regionaalne, tuntud Võ, Se ja Iis, viimases nimetatud kuiva haugi söömiseks. Iisaku kihelkonna Lemmaku külas on paastumaarjapäev ühtlasi pühaks: „Siis tulevad kõik tuttavad ja sugulased kokku, on ikke päris püha.“[25] Ka Räpinast on teateid vana, juba eelmisel aastal kuivama pandud kala söömisest. Komme on tuntud samuti Lutsis, Kraasnas ning Pihkvamaal. Maarjapäevast arvestati haugi kudemisrände algust („haug pöörab nina järvest jõkke“),[26] vana kala ärasöömine pidi uuele teed andma. Siitpeale algas kevadine kalapüük. Soomlastelgi tähendab maarjapäevane kalasöömine head kalasaaki suveks.[27]
Kirikupühadele omane ristiusust lähtuv mis tahes tööde tegemise keeld seostub meil maarjapäevaga harva. Koduste tööde luba või keeld tuleneb tähelepanu orbiidis olevatest põllukultuuridest (rukis, kapsad), kariloomadest (sead) jne. Analoogiaprintsiip ei luba teha nõelatööd (ussid nõeluksid kapsaid, sead songiksid rukist ja lõhuksid aeda); ei tohi ka jahu sõeluda, pead sugeda (vt. levikukaardid: paastumaarjapäev (5) ja paastumaarjapäev (6)) ega põrandat pühkida (seegi soodustaks putukarüüstet kapsastel, kanad sibliksid peenraid ning sead rikuksid rukkipõldu). Seejuures on iseloomulik, et keelu motiveeringud traditsiooni levikualal omakorda piirkonniti varieeruvad. Teiselt poolt määras kuulumine ettenähtud tööperioodi mingi töö või talituse lubatavuse. Maarjapäev oli ühtlasi naiste kevadtalviste tööde lõpetamise tähiseks. Naistel pidi ketrus valmis olema ning kangadki kootud või lõpetamisel, linased kangad pandi kevadpäikese kätte lumehangele pleekima. Leivavilja kahjustamise ähvardusel („tuli paistab orasele“) oli õhtuste tubaste tööde tegemine tulevalgel nüüdsest keelatud. Naiste koduste käsitööde keeldu on tuntud ka mujal. Venelastel „ei tee lind pesa ega punu tüdruk patsi“, lõpetatakse ketrus,[28] soomlastel kästakse pärtlipäeval (24. VIII) üles pandud pirrupihid maarjapäevast maha võtta.[29] Sakslased on arvestanud tulevalgel tehtavate tööde perioodi mihklipäevast maarjapäevani.[30]
Siitpeale anti ka tüdrukutele „võti“, s. t. luba magama minna aita, lakka, lambalauta vm. Maarjapäevale kui suve alguse päevale viitab nõue vara, enne päikest tõusta – hiline tõusja pidi olema kogu suve unine ja laisk ning sai karuune (seotud uskumusega karu talveune lõppemisest sel päeval). Aegsasti magamamineku ning vara tõusmise manitsus on tuntud samuti soomlastel.[31] Välja arvatud Lõuna-Eesti, on nn. linnulaastude tuppatoomise komme üldine (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (7)).[32] Laastude toomine varahommikul andis eelduse linnupesade leidmiseks ning sellega taotleti üldse head õnne suveks.[33]
Ilmaended moodustavad üleskirjutuste hulgas ligikaudu neljandiku. Oluline on siin keskmise õhutemperatuuri jõudmine 0° piirile. Traditsiooniliste ütluste jälgimisel ilmneb, et jäätumis- ning sulamispunkti on peetud otsekui normiks, millest olulised kõrvalekalded pole edaspidisele ilma- ning saagiprognoosile soodsad. Maarjapäeva iseloomustab nn. hangeaeg, mil päike üheksa päeva jooksul hange, seejärel vette loojub, mis tähendab lumesulamise ja suurvee aega. Lõpetati reesõidud.[34] Olenevalt sellest, kas maarjalaupäeva ööl külmetas või sulatas, oli oodata külma või sooja kevadet: kui kanamuna väljas (aiapostil, puuriidal vm.) jäätus, tuli külm (külmetas 40, 30, 20 jne. ööpäeva).[35] Lõuna-Eestis tähendas see veel külmakahjustust suviviljale. Nii liig varane kui ka liig hiline lume sulamine ennustas äärmuslikke ilmu ka edaspidiseks. Kogu meie ilmastikutraditsioonis on rohkesti ühist soomlastega, ühiseid vanasõnugi.[36]
Maarjapäeval tuleb karu talvepesast välja, randlastel lõpeb hülgepüük,[37] linnuriigis „paneb vares esimese pesapalgi, ronk ristib juba poegi“. Saabuvad esimesed rändlinnud. Nimetatud on kurge, hane, kiivitajat, kuldnokka, lõokest, linavästrikku.[38] Siitpeale algab kevadine linnupette võtmine – hommikul ei tohita ilma söömata välja minna, tuleb võtta kas või paluke leiba suhu, [39] et linnu esmakordsest nägemisest või kuulmisest mitte „petetud“ saada.[40]
Inimsaatuse ennustamises domineerivad abieluended. Maa läänerannikul ja saartel, alal, kus seajalgu söödi alles maarjapäeval, on ka tüdrukute mehelesaamist ennustatud kontide andmisega koera (või varese) ette valida. Maagilise armastama paneva vahendi, nn. karvakaldi valmistamisest maarjalaupäeva ööl on samuti teateid lääne poolt (Ris, Rei).
Paastumaarjapäeva näol on tegemist küllalt vana rahvusvaheliselt tuntud tähtpäevaga, mille traditsioonide üldises suunitluses on eri maades võrdlemisi palju ühist. Euroopa rahvastel täidab see tähtpäev kevade alguse ning kevadise pööripäeva funktsiooni, ennekõike meteoroloogilisest, vähem fenoloogilisest aspektist. Kuigi eriti ilmaennetes on meil kõige rohkem analoogiaid soomlastega, on meie maarjapäev muus osas tunduvalt traditsiooniderikkam. Slaavi rahvastega on ühised meie naistepeo jooned ning päeva pidamine naiste pühaks. Meil puhtalt lõunaeestilisel kapsakasvu edendamise kombestikul on ühist lätlaste ja venelastega. Ühine nii venelaste kui soomlastega on kalapüügiaja ning värske kala toidukstarvitamise alguse arvestamine.

Märkused:
[1] Arvestatakse kirikukalendris ajast, mil neitsi Maarjale kuulutati ette Jeesuslapse sündi, s. o. 9 kuud enne Jeesuse sündimise päeva (25. XII). Ajaliselt langes katoliiklastel sellele tähtpäevale enamasti ka kevadtalvine suur paast. Meil on tuntud veel küünlapäev e. Maarja puhastamise päev (2. II); heina- e. punamaarjapäev (2. VII); rukkimaarjapäev (15. VIII); ussi- e. väike maarjapäev (8. IX); kaasanimaarjapäev (22. X); leemetimaarjapäev (21. XI), aga üldse on rooma-katoliku kirik omistanud neitsi Maarja kultusele 20 eri maarjapäeva.
[2] Selle kultuse levitamise algust Liivimaal võib arvestada piiskop Alberti tegevusega alates 1200. a.
[3] Kāpostu Mārijas diena. – Šmits III, lk. 1191.
[4] Hautala, lk. 124–125.
[5] Vrd. Fehrle, lk. 98; Tampere, Kirde-Eesti, lk. 236–237; Rantasalo III, lk. 219; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 50 jj.; Loorits, Weiberfest, lk. 3–4.
[6] Kreutzwald on ennatlikult oletanud siin seost muistse Uku-püha naistepeoga. – Kreutzwald, Ueber den Charakter der Estnischen Mythologie, lk. 46–47. Paralleele germaanlaste kombestikuga on märgitud Eisenil. – Eisen, EM II, lk. 170.
[7] Vrd. ERk I, lk. 57–58 (küünlapäev). Levikukaart (vt. levikukaart: küünlapäev) puna joomise kohta küünla-, madise- ning maarjapäeval leidub samas, lk. 61.
[8] Wiedemanni andmeil korjatud maarjapäeva hommikul karjastele ka „sabaraha“. – Wiedemann, AIÄLE, lk. 354.
[9] Hautala, lk. 129; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 33–34.
[10] Boecler-Kreutzwald, lk. 81–82.
[11] ERk I, lk. 93–94 ja 121–122 (vastlapäev).
[12] Beitl, lk. 784.
[13] Westrén-Doll, lk . 11.
[14] Idaslaavlastel kuulub siia maagiline kevade tervitamise komme. – Zelenin, Russische, lk. 363–364; Sokolov, lk. 149.
[15] Vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 111.
[16] Beitl, lk. 784.
[17] Esineb ka soomlastel ja lätlastel, vrd. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 231.
[18] Teateid nöörkiige valmistamise ning sellel laulude saatel kiikumise kohta on senistel andmetel veel Vaivara khk. lõunaosa venelastelt. – ERA, Vene 12, 395/6 (51) ja 417 (22) < Vaivara khk – O. Gromova (1938). Ingeris hüpati lauda. – Hautala, lk. 129.
[19] Vrd. ülevaadet eestlaste uskumustest seoses kapsakasvatusega. – Boecler-Kreutzwald, lk. 132–134.
[20] Wuttke, lk. 84. Külvati ka lina jm., istutati puid. – HDA V, vg. 1688.
[21] Šmits III, lk. 1191.
[22] Analoogiline seemnekapsaste ülevaatamine on tuntud venelastel. Seemnekasvatuseks valitakse välja ka naereid. – Sahharov, lk. 41–42.
[23] Mõnevõrra seoses samuti küünlapuna joomisega.
[24] Sama vanasõna on tuntud soomlastel. – Hautala, lk. 129.
[25] KKI 21, 365 (27) < Iisaku khk – Ü. Tedre (1956).
[26] Wiedemannil on toodud päevana, mil haug ja säinas hakkavad ülesvett ujuma, ambrusepäev (4. IV). – AIÄLE, lk. 355.
[27] Hautala, lk. 129; Rantasalo, Arkea ja juhlaa, lk. 21–22. Soome vanasõnades on haugi „maaletulek“, s. t. ülesvett kudemispaikadele ujumine tihti kõrvu kure saabumisega. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 68.
[28] Tšitšerov, lk. 17. Sama ütlus venemõjulisena vadjalastel. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 33–34; Sahharov, lk. 42.
[29] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 70.
[30] Sartori III, lk. 129.
[31] Hautala, lk. 130.
[32] Lõuna-Eestis seotud kevadpühadega (peaasjalikult suure neljapäeva ning suure reedega).
[33] Slaavlastel pidi see toiming tagama mesinikule hea mesilaseõnne. – HDA V, vg. 1688.
[34] Vrd. sm. rekiheittomaarja.
[35] Arv 40 figureerib paljude rahvaste samasisulistes vanasõnades. – HDA V, vg. 1689, Sahharov, lk. 41.
[36] Vrd. Hautala, lk. 124–128.
[37] Tekstid esitatud ERk I, lk. 171 (madisepäev).
[38] Soomes sookure ja varese, Lõuna-Venemaal toonekure, Lääne- Euroopa rahvastel pääsukese saabumise aeg. – Hautala, lk. 129; Berman, lk. 41; HDA V, vg. 1688.
[39] Soomes varese saabumisest tulenevalt variksenpala.
[40] Vrd. Loorits, VogelbetrugZelenin, Der alte estnische Brauch.

APRILL

Kits lastakse välja
Piissoo küla Mäe peremees päästab kitse aprillikuus vabadusse (1978). ERA, DF 10710.

Karjalaskepäev (1. IV)

1. aprill (1. IV)

Künnipäev (14. IV)

Urbepäev ehk palmipuudepüha

Suur nädal

Suur neljapäev

Suur reede

Lihavõtted ehk ülestõusmispühad

Jüripäev (23. IV)

Külvinädalad

Markusepäev (25. IV)


Aprillikuud[1] on jüripäeva järgi rahva hulgas nimetatud jürikuuks, veel esineb sulakuu ja mahlakuu nimetus, mis on lähtunud lumesulamise ajast ning mahla liikuma hakkamisest puudes. Wiedemanni sõnaraamatus on toodud aprill pool-kuu (~ pooli-kuu) vastena.[2]
Meie aprillikuu tavades on peatähelepanu pööratud selle kuu ilmade muutlikkusele, ilmastiku ja põllusaagi ennustamisele. Aprilli kohta teatakse niisamuti kui märtsi kohta looduskõnelusi: aprill suurustab, et ta külmetaks kõik ära, kuid pole enam võimu. Üldiselt ennustab soe aprill lähemaks perioodiks (maiks) külma nagu soomlastelgi[3], ent leidub palju vastukäivat, eriti ilmaennustustes. Mõned tavad on siin juhuslikud, seostudes tavaliselt aprillikuu konkreetsete tähtpäevadega (nt. lambaniitmine, sipelgatega ravi jts. jüripäevaga). Võrreldes teiste kuudega on meil aprill ennustuste poolest kõige rikkam. Kahjuks aga lähtub märgatav osa kirjapanekuist trükiallikaist.

Märkused:
[1] Aprilli nimetus on pärit vanast rooma kalendrist; aasta teine kuu, juuliuse ja gregooriuse kalendris neljas kuu.
[2] Nimetus võib märkida aasta poolitamist talve- ja suvepooleks.
[3] Vrd. Hautala, lk. 176–177.

Karjalaskepäev (1. IV)

Karjalaskepäev tähistab karjatamisperioodi algust ning kuulub nagu künnipäevgi väga vanade tähtpäevade hulka, millel seos katoliku pühakutega puudub. Eestlaste muistses majanduskalendris on karjalaskepäev olulisi tähiseid – küünlapäevast alates loetakse nädalaid „kaheksa karjalasku“. Aja jooksul on karjalaskepäeva funktsiooni üle võtnud jüripäev, liites endasse samuti muid kevadiste tööde alguse tavasid, sellele kuupäevale aga on hilislaenuna Lääne-Euroopast kandunud sootuks uusi narridepäeva jooni.
Karjandusse ning karjalaskmisse puutuv traditsioon on üsna ühesugune jüripäeva traditsioonidega: taotletakse karjale head käekäiku eelolevaks karjatamisperioodiks, püütakse mitmesuguste menetluste abil halba oma karjast eemale hoida, ennustatakse ette karja tulevikku.[1] Hundisõnu on loetud nii 1. aprillil kui ka jüripäevasel karjalaskmisel, kuid üldiselt seostub huntide tõrje rohkem jüripäevaga. Kogu Ida-Euroopas on esimeseks karjatamispäevaks jüripäev, nii ka vadjalastel[2], isuritel[3] ja meie lõunanaabritel. Soomlastel toimub karjalask paikkonniti hiljem, mitmetel maikuu tähtpäevadel[4], kusjuures samadele päevadele langeb külvi alguse tähistamine.[5] Lääne-Euroopas, samuti Rootsis on karja välja lastud enamjaolt volbripäeval (1. V), olenevalt klimaatilistest ja maastikulistest tingimustest ka teistel tähtpäevadel alates paastumaarjapäevast (25. III) kuni jaanipäevani (24. VI).[6] Sakslastel on karjalask 1. aprillil kui õnnetul päeval olnud koguni keelatud.[7]
Karjalaskepäeval on kari esimest korda välja aetud, olgu või üle hange. Nii kujunes see pigem sümboolseks toiminguks. Taigade enamik ongi koondunud loomade lahtipäästmisele ning väljasaatmisele lauda- või talliuksest ja väravast. Kuna 1. aprill võis sattuda õnnetule nädalapäevale, takistas see täpsest päevast ranget kinnipidamist. Päevaks, mil uue töö alustamine või ettevõtmine ebaõnnestuma pidi, olid esmaspäev ja reede, õnnelikeks neljapäev ja laupäev. Hoolimata neist asjaoludest on sel päeval siiski võidud välja lasta nt. lambaid, kusjuures lehmade karjalask toimus hiljem, mõnel sobival nädalapäeval, soovitavalt kasvava (noore) kuuga. Ilmselt halva mõju alla sattumise ja nõidusekartusel pole esmakordselt karja lastud ristipäeval, mõnel pool on isegi juba karjamaal käiv kari selleks päevaks kinni jäetud.
Karja väljalaskmisel kehtivad mitmed tõrjemaagias üldtuntud võtted ning vahendid: ristimärkide tegemine, suitsutamine (see on koos tuletegemisega küll pea täiesti üle kandunud jüripäevale), nõiasõnade lausumine karjaõnne ja piimaanni taotlemise eesmärgil. Mitmetel teistel rahvastel tuntud komme lärmiga (loomakellade kolistamine, pasunapuhumine, paugutamine) välistada halva mõju alla sattumist[8] seostub meil karja esmakordse väljalaskmisega vaid jüripäeval. Tähtis koht on kombestikus kanamunal. Muna visatakse üle karja, asetatakse laudaukse alla või karjateele, kusjuures muna katkiminek ennustab karjakahju. Kanamuna antakse karjasele meeleheaks pärast rituaalset karjase kastmist. Komme on üldtuntud soomlastel[9], esineb sakslastel[10] ja venelastel[11]. Nii nagu muna andmisel, on ka karjasekakul ühtlasi koht karjase austamise traditsioonides, ent karjasepeo kombestik kuulub teiste pühade juurde, nagu jüripäev, nelipühad, jaanipäev, lauritsapäev jt.[12] Tähtis karjalaskepäeva atribuut on karjavits. Analoogiaprintsiip keelab vitsa lõikamise samal päeval – see tähendaks looma jalavigastust, haruline vits tooks kaasa karja laialimineku, karjavitsa kojutoomine aga tähendaks karja resp. karjaõnne kojutulekut, jms. Samuti pidi karja väljaajamine üle rauast (terasest) esemete kindlustama tugeva tervise eelolevaks karjatamisperioodiks, kokkupuude soola, suitsu, tõrva vms. puhastavaga hoidma eemale halva. Meie traditsioonis on karjase kastmise põhjenduseks, et karjane püsib siis suvel ergas, ei karda sääski, soomlaste karjasekastmise põhifunktsiooniks arvatakse olevat lehmade piimaanni suurendamine.[13] Traditsiooni taandudes 20. saj. sai karjase kastmise komme humoristliku värvingu. 1. aprill on karja esimese väljalaskmise päevana kaotanud oma tähenduse, mõnevõrra tulevad arvesse nädalapäevad.

Märkused:
[1] Hoolimata seostumisest erinevate tähtpäevadega on paljudel rahvastel karjalaskekombestikus rohkesti ühiseid jooni. Otseseid mõjustusi eestlastelt soomlastele on analüüsinud A. Rantasalo. Vrd. Rantasalo I–III. Uurimus tugineb Eesti osas Hurda ja Eiseni rahvaluulekogudele. Ülevaate setu karjalasketavadest on kirjutanud P. Hagu. – Hagu, lk. 3–24.
[2] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 49–61.
[3] Lukkarinen, lk. 74
[4] Rantasalo I, lk. 10–15; Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 119.
[5] Rantasalo I, lk. 28 ja 36.
[6] HDA I, vg. 731–732; Wuttke, lk. 440. Et jüripäev on karjalaskepäevaks Ida-Soomes, nädala võrra hilisem volbripäev aga rohkem Lääne-Soomes, oleneb ida- ja läänepoolse kultuuri kokkupuuteist neil aladel. – Rantasalo I, lk. 10–11.
[7] HDA I, vg. 534.
[8] HDA I, vg. 733–734; Rantasalo I, lk. 114 jj.
[9] Rantasalo I, lk. 61–69.
[10] Wuttke, lk. 292.
[11] Zelenin, Russische, lk. 57–59.
[12] Vrd. Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 123–132.
[13] Rantasalo, Paimenen, lk. 276. Sama lätlastel.

1. aprill (1. IV)

Eesti rahvakalendris on 1. aprilli kui naljategemise päeva tähistamine võrdlemisi hiline ning populaarseks saanud alles 20. sajandil. Selle päeva kombestik on Lääne-Euroopa päritoluga, kus traditsioon on kõige rikkalikum romaani ja germaani rahvastel. Slaavlastel, samuti soomlastel kodunes see traditsioon suhteliselt hilja, 18.–19. saj.[1] 1. aprilli väljakujunemisel nn. narridepäevaks on arvatud olevat mitmeid  põhjusi. Narridepeo eelkristliku tagapõhjana võiks arvesse tulla vana-rooma kultuslik kevade vastuvõtmise rituaal, mis on seostatav aprillikuu loodusele ning ilmastikule omase petlikkusega.
1. aprill kuulub nagu teistel rahvastel ka eestlastel õnnetute päevade nimistusse[2] – sel päeval olevat kurat sündinud või taevast alla heidetud. Kuradi paralleelina esineb Juudas, kes olevat 1. aprillil sündinud või sel päeval Jeesuse 30 hõbetüki eest ära müünud.[3] Õnnetute päevade loendi ning kaasnevate selgituste levimisel rahva seas on olnud suur osa kalendriväljaannetel, kust tehti oma tarbeks väljakirjutusi. Õnnetul päeval alustatud töö või ettevõte ei läinud korda, samuti ootas sel päeval sündinut raske saatus. Hoolimata teatavast fataalsuse elemendist, on eesti traditsioonis 1. aprill (kohati ka aprillikuu iga 5. ning 10. päev) aegade jooksul siiski välja kujunenud ennekõike humoristlikuks naljapäevaks. Aprillitegemine seisneb petetava isiku ahvatlemises millelegi olematule reageerima. Selle traditsiooni vanaks eestipäraseks vasteks võib pidada kellegi saatmist olematut töövahendit vm. asja otsima, ent meil üldiselt pole niisugused naljad seotud 1. aprilliga nagu Lääne-Euroopa rahvastel või soomlastel. 20. sajandi esimesel poolel läks meil hoogu trükitud, aga ka omajoonistatud aprillikaartide ning vastavate pilkesalmide saatmine. Aprillinalja komme püsib eriti õpilaste seas.

Märkused:
[1] HDA I, vg. 556–558; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 99. Vadjalastel on üksteise tüssamine 1. aprillil saanud kombeks 20. sajandil. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 49.
[2] 45 õnnetu päeva hulgas on 1. apr., 1. aug. ja 1. dets. omakorda kõige õnnetumad. – Amelung, Der altestnische, lk. 168.
[3] Vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 463. Ka läti folklooris on 1. apr. seotud Juudaga. – Šmits I, lk. 59.

Künnipäev (14. IV)

Künnipäev[1] kuulub kevadiste põllutööde alguse tähtpäevana eelkristlikku perioodi. Samale kuupäevale langeb Lääne-Euroopas mõningaid kevade alguse jooni omav tiburtsiusepäev[2] ja Soomes suvipäivä, millele eelnevad suviyöt (12.–14. IV) pööripäevale omaste ilmaennetega.[3] Eestis esineb tiburtsiusepäeva nimetus vaid trükiallikais. Mõningaid teateid leidub külvinädalate arvestamise kohta alates künnipäevast. Kindel koht on künnipäeval kalendritähtpäevade rahvapärase arvestamise süsteemis („Küünlast kümme kündi“ jne.). Hupelil on kirjeldus öisest viljakusmaagilise iseloomuga ohvripidustusest Vastemõisa lähedal, mis toimus üheksa päeva enne jüripäeva, niisiis künnipäeval; [4] autentsed teated käsikirjalistest allikatest selliste toimingute kohta puuduvad. Katoliiklikul perioodil kandus künnipäeva traditsioon üle ning sulas ühte jüripäevaga, kombestik kajastab ennem töötsükli kui aastaaja algust.

Märkused:
[1] Esmakordselt trükisõnas 1732. a. künnipääw. – Helle, lk. 302.
[2] HDA VIII, vg. 778. Sakslastel on künd tiburtsiusepäeval koguni keelatud. – Wuttke, lk. 85.
[3] Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 46; Hautala, lk. 177–181.
[4] Hupel, TN I, lk. 155–157.

Urbepäev ehk palmipuudepüha

Urbepäeva[1] peetakse pühapäeval enne lihavõtteid ja see märgib ühtlasi lihavõttepühade-eelse nn. suure nädala algust. Liikuva pühana võis see olla ajavahemikus 16. III kuni 19. IV. Sellele eelneva laasõrpäeva (laatsarusepäeva, vn. лазарева суббота) tundmisest meil on andmeid Setust.[2] Kuna urbepäeva traditsioonides on kõige olulisemal kohal pajuurvad, tuntaksegi seda Lõuna-Eestis, aga ka mujal urbepäeva (urvapäeva, urvepüha, urvsipüha, Lutsis urgõpäiva) nime all. Paksupudrupäevgi selle päeva nimetusena seostub kaudselt urbadega – jämedatest kruupidest tehtud puder on nn. urvapuder. Urbepäeva nimetusele on aluseks vene вербное воскресение, siit lähtub nimetusi teistesse läänemeresoome keeltesse.[3] Pajuurbadega löömine (urbimine ehk urvitamine) või mingi muu puu (palmi, pöögi, kase, elupuu, kuuse jne.) vitstega peksmine on rahvusvaheline komme, mille tekkeaeg ulatub eelkristlikku perioodi. Lääne-Euroopa rahvastelt on alates 8. saj. rohkesti andmeid maagilise nn. eluvitsaga (sks. Lebensrute) löömise traditsiooni hilisemast ülevõtmisest kristliku palmipuudepüha kombestikku.[4] Urbimine või vitstega löömine on toimunud hea tervise, aga ka üldse hea käekäigu, sigivuse, viljakuse ja õnne taotlusega ning eri maades õige mitmetel tähtpäevadel. Löömiseks on võetud erinevate puuliikide tooreid oksi (meilgi nt. veel kadakat, kaske). Palmipuudepühal on põhjapoolsed rahvad kasutanud selleks siiski valdavalt urbadega pajuokstest kimpu.[5] Meil on urbimine olnud kõige populaarsem urbepäeva varahommikul. Magajaid löödi pajuurbadega, kusjuures sellest toimingust sai osa kogu pere. Traditsiooni taandudes on keegi vanemaist pereliikmeist urbinud vaid lapsi. Ida-Eestis on nii nagu Ingeri alal lapsed urbijaina käinud perest peresse urbadega löömas ja rituaalseid urbimissõnu ütlemas.[6] Löödavatelt nõuti muna, mis lihavõttepühade aegu tuli urbijale kätte anda. Noormeestelt urbidasaamine oli tüdrukutele omamoodi tähelepanuavalduseks – nii oli kombel oma koht noortevahelistes suheteski. Kesk-Euroopas ja Venemaal tuntud mõne urva söömisest on meil teateid vaid Lutsist: „Urgõpäävä andas latsilõ, kiä pelgäs vanaesä (pikset), kol urbakõist süvvä’.“[7] Urbimiseks kasutatavate pajuokste väliskuju ega arvu pole meil kuigi oluliseks peetud; mõnevõrra on tuntud tuleviku ennustamine: suured urvad – hea viljasaak (Mar); oksad lähevad lehte – hea õnn (Ans); okste kuivamine tähendab kurtumist (Se).
Urbade kojutoomise traditsiooni on aidanud läbi aegade edasi püsida palmipuudepüha kiriklik tähistamine palmiokste piduliku pühitsemisega. Kirikus pühitsetud pajuokstele on Setu alal ja naaberkihelkondadeski omistatud tugevamat maagilist mõju. Pühitsetud urbade kojutoomine ning asetamine rukkiorasesse või üldse põllule pidi siin tagama põlluviljakuse ja saagiõnne, kariloomade löömine karja esmakordsel väljalaskmisel pidi andma neile sigivust, kaitsma neid kõige halva eest. Head mõju loodeti urbade panekust sipelgapessa. Urbiti ka lambaid, põhjendus lähtub välisest sarnasusest – lambad pidid saama niisama ilusad ja valged kui pajuurvad. Karulast on teade lammaste hea edenemise taotlusest vanalammaste ja tallede vahelisel aial istumisega.[8]
Kagu-Eestis kuulus urbepäeva juurde laual või latil kiikumine, nn. tsõõtamine, kusjuures kiikujatepaar, aga ka pealtvaatajad laulsid erilisi urbepäevalaule, milles avaldati rõõmu „kalli kevadise aja“ saabumise üle.[9]
Toitlustuses peale odrakasvu edendava urbepudru valmistamise kombe olulisi erinevusi polnud. Lutsidel ja kraasnalastel oli kombeks nagu paastumaarjapäevalgi süüa kala. Kapsatoidud olid keelatud – sellest kardeti kapsakahju.
Koduste tööde ja talitustega seotud traditsioonid on ühised teiste lähedaste tähtpäevade, ennekõike paastumaarjapäeva ja jüripäeva traditsioonidega (lõngakerimine kapsakasvu edendamiseks, iluravi eesmärgiga näopesemine, laastude tuppatoomine linnupesade leidmiseks[10]). Peasugemiskeeld lähtub päeva nimetusest – täid kasvaksid urva suuruseks.
Ilmastikuendeid seostub meil urbepäevaga nagu teistegi kevadiste liikuvate pühadega vähem kui kindlal tähtpäeval peetavatega.[11] 
Kogu kevadpühade tsüklis lähtub urbepäev kõige nähtavamalt muistsest agraarkalendrist.[12]

Märkused:
[1] Kristlikus kalendris märgib Jeesus Kristuse teekonda Jeruusalemma, mida hakati tähistama palmioksi kandvate pühameeste rongkäiguga.
[2] Venemõjulisena mõnevõrra tuntud ka vadjalastel. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 35. Karjalastel on urbepäeva tähenduses sellele eelnev päev nimetusega virpolauantai. – Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 86.
[3] Vrd. vadja urpadõ nätilpäivä, isuri urbipäivä, soome virposunnuntai. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 35; Ariste, Isuri keelenäiteid, lk. 44; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 72–74. Ka lätlased nimetavad päeva: pūpolsdiena – urbepäev. – Šmits III, lk. 1523.
[4] HDA VI, vg. 1383–1384; Fehrle, lk. 40; Sartori III, lk. 135–136. Urbimiskombe põlvnemist „paganusest“ rõhutab ka M. J. Eisen ülevaates urbepäeva kombestikust eestlastel. – Eisen, Kevadised pühad, lk. 6 jj.
[5] Holmberg, Virpominen, lk. 218–237; Beitl, lk. 593.
[6] Vrd. ka Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 35–40.
[7] RKM II 179, 320 (57) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1964). Lätlastel on tuntud urbade tulleviskamine pikse eemalehoidmiseks. – Šmits III, lk. 1524.
[8] Vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 355.
[9] Vt. Tampere, ERlV II, lk. 29. Lõuna-Eestis algasid noorte kooskäimised kiigele kevadpühadest. – Tampere, Mõningaid eestlaste etnilise ajaloo küsimusi, lk. 262–263.
[10] Viimati nimetatu ka lätlastel. – Šmits III, lk. 1524.
[11] Soomlastel toob hea urbepäeva ilm hea odraaasta. – Hautala, lk. 133.
[12] Meie lõunanaabritel liitub selle päevaga veel õige mitmeid vanu tavasid, mis meil on tuntud muudel tähtpäevadel: seapea keetmine sigade edendamiseks, piimaõnnetaotlus, putukatõrje juurviljaaiast ning elamust, puude toomise keeld usside kojutoomise kartusel jts. – Šmits III, lk. 1523–1524.

Suur nädal

Kevadiste liikuvate pühade tsüklisse kuuluv suur e. vaikne nädal (Setu alal ka trastnonätäl) võib olla ajavahemikul 17. III–20. IV.[1] Nädala kõikidele päevadele[2] iseloomulikest traditsioonidest olulisim on üldine mürarikaste tööde ja kolistamise keeld, põhjenduseks nagu jüripäevalgi pikseoht.[3] Niisiis on keelatud ehitustööd, puuraiumine ja -lõhkumine, kurikaga pesupesemine (puunõusid võidi pesta), käsikiviga jahvatamine, kangakudumine. Samuti ei tohtinud pidutseda, laulda, pilli mängida ega tantsida. Kui kogu pühadetsükkel kannab endas eelkristlikke kevade ning uue vegetatsiooniperioodi tervitamise ning vastuvõtmise tavasid (urbepäev ja lihavõtted), rohkesti tõrjemaagilisi menetlusi (suur neljapäev ja suur reede), siis suurt nädalat iseloomustab kõige enam vaikusenõue. Võrdlemisel teiste rahvastega ilmneb, et ühiseid jooni on vaikse nädala kirikukaanonite järgimises või nendele toetumises maagiliste menetluste suurema mõjujõu saamise eesmärgil, ent meil üsna üldine mürategevate tööde keeld on Lääne-Euroopa maades vähe tuntud.[4] Soomlastel on vaikusenõue sekundaarne. Nt. lihavõttelaupäeva keskseimaks sündmuseks on kärarikas tulede põletamine, mis on pühendatud nõidade ja trollide tõrjele ning hea põllu- ja karjasaagi saavutamisele.[5] Arvatavasti tuleb vaikusenõude lähteallikaid otsida slaavipärasest muistsest surnutekultusest[6] (ka kuuluvad suure nädala toidud Lõuna-Eestis – kruubipuder, herned, oad – kultusetoitude hulka).
Eriti setudel on suur nädal vene-õigeusu mõjul olnud paastumise ajaks, mis oli kõige rangem viimasel kolmel päeval enne lihavõtteid (vanemad inimesed püüdsid olla söömata, lastele keelati piima anda jms.).[7] Põhja-Eestist ja läänesaartelt pärineb enamik suure nädala kohta käivaid ilmaennustusi.
Hoolimata oma teatavast tagasihoitusest on suur nädal ühtlasi ettevalmistusaeg eelolevate lihavõttepühade tähistamiseks: siia kuulub üldine elamukorrastus, kiige valmistamine (eriti lihavõttelaupäeval), mõnevõrd ka juba pühademunade värvimine.

Märkused:
[1] Kannatusenädal (vn. страшная неделя) – nädal enne lihavõttepühi, pühendatud Kristuse ristisurma sündmuste mälestamisele. Vt. ka lk. 236 (lihavõtted).
[2] Neist suure neljapäeva ja suure reede käsitlus on eraldi, vt. lk. 163 jj. (suur neljapäev ja suur reede).
[3] Suurt osa õpilaskorjanduste üksikteateid kevadpühade tsüklisse kuuluvate tähtpäevadega seotud tavade esinemisest suurel nädalal pole siin arvesse võetud kui mitteautentseid. Mõningase ülevaate neist annab M. J. Eisen. – Eisen, Kevadised pühad, lk. 15–18.
[4] Vrd. HDA IV, vg. 1026–1029; Beitl, lk. 395–397. Seoses pikseohuga esineb kärarikaste tööde keeld lätlastel. – Šmits II, lk. 895.
[5] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 87–90.
[6] Sokolov, lk. 149–150; Propp, lk. 19 jj.; Mansikka I, lk. 185–186.
[7] Vrd. Põldmäe, Rahvakultuurist, lk. 5 ja 7–8.

Suur neljapäev

Kevadiste pühade tsüklis ületab suur neljapäev populaarsuselt teisi suure nädala tähtpäevi. Hoolimata selle päeva kiriklikust kestast on suure neljapäeva traditsioonides kirikukaanonitest isegi täiesti puutumatuks jäänud märgatavaid eelkristlikke jooni. Kombestik on üsna kirev ning oma funktsiooniliselt suunitluseltki erinev. Võrreldes suure reedega oli suur neljapäev poolpüha, s. t. poolel päeval ei töötatud.[1]
Läänepoolsest Eestist ja Saaremaalt on teateid maagilisest kasevitstega peksmisest, nn. hanede andmisest, kusjuures hane imiteerija magajaid „virgaks“ peksis.
Vanade kevade algust tähistavate traditsioonide seas väärib eriti märkimist nn. linnulaastude (linnupuude) toomine suure neljapäeva ning mõnevõrra ka suure reede varahommikul. (Vt. levikukaart: suur neljapäev; suur reede) Traditsiooni levik on lõunaeestiline, erandiks vaid Põhja-Tartumaa ja Saare- ning Muhumaa, kust on teateid laastude toomisest nii paastumaarjapäeval kui ka suurel neljapäeval. Maa põhjapoolses osas tuuakse linnulaaste maarjapäeval (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (7)). Detailide osas on selles ajapikku laste meelelahutuse ilme saanud menetluses eritingimusi ajas (laastud tuli tuua enne päikesetõusu), kohas (metsast, pinumaalt), objekti valikus (pikad, lühikesed laastud, raod, halud), toomise viisis (kolm korda ümber tare joostes, aknast sisenedes, laastu hambus hoides, särgiväel olles jms.). Linnulaastude tooja pidi leidma eeloleval suvel rohkesti linnupesi analoogiliselt tuppatoodule – suuremad laastud või halud tähendasid suuremate, väiksemad väiksemate lindude pesi, pikad raod koguni usse või kalu. Linnumunade leidmise vajalikkust toidulisa hankimise otstarbel[2] on mainitud ranna-aladel, üksikute üleskirjutuste puhul ka sisemaal, enamasti seostub pesaleidmine hea õnne, eriti leiuõnne mõistega. Mõnede teadete järgi pidi varahommikune ülestõusmine linnulaastude toomiseks andma kogu suveks virkust. Komme on ühine lätlastega – siingi aitab sama toiming saavutada nii linnupesade leidmise kui ka üldse leiuõnne.[3] Ühine on ka vara tõusmise nõue, mis meil vastu Läti piiri seostub suure neljapäevaga ja nagu lätlastelgi, virkust, head tervist ja ilu taotlev varahommikune silmapesemine jooksvas vees.[4] Mujal Eestis kuulub iluravi ennekõike jüripäeva juurde.
Vastukäivad on teated kiige valmistamisest: külakiik pidi lihavõttepühade eel kiigelkäimiseks üles pandud olema, ent kopsimist ja tagumist pühade-eelsel nädalal keelas vaikusenõue.
Meie kombekirjeldustes mainitakse suurt neljapäeva kui aega, mil võeti ette üldine elamukorrastus[5], ilma et sellist valikut põhjendataks. Teiste rahvaste tavade jälgimisel ilmneb, et selle taga ei peitu mitte ainult ettevalmistus pühadeks, vaid ka kevadistele tähtpäevadele omane taotlus vabaneda kõigest vanast, halvast, sealhulgas üleloomulikest halbadest jõududest. Kirikuõpetuse ja samasuguse puhastava funktsiooniga kiriklike tseremoniaalsete talituste toel on suur osa sellistest kevade algusega kaasaskäivatest tavadest kinnistunud suurele neljapäevale.[6] Nõiduse ja pahade vaimude tõrjemaagia kuhjumine tuleneb antud juhul ka neljapäeva kui nädalapäeva erijoontest – põhjapoolse Euroopa rahvastel on see päev eriti tugeva nõidadepäeva mainega[7]. Nõiakujutelmade edasiarendamisel ja levitamisel on omakorda suur osa kirikul.[8] Soomlastel on suure neljapäeva olulisemaks ettevõtmiseks maagilise küsimus-vastusega kiira väljaajamine, mis kujutab endast mingi halva, üleloomuliku jõu kärarikast eemalepeletamist.[9] Eestlaste traditsioonis selline üldistatud tõrjemenetlus puudub, kuid loitsuga on peletatud nt. varblasi (San) või hunte (Trv).[10] Nõidus ja nõidusekartus suurel neljapäeval peegeldub kõikide elatusalade kombestikus. Karjanduses on esikohal ühelt poolt kariloomade kaitse nõidumise ja kurja silma vastu, teiselt poolt maagilised toimingud võõra karjaõnne ja eriti piimaanni endalesaamiseks. Võõrastelt lammastelt salaja niidetud villa kasutatakse samuti oma heaolu saavutamiseks. Selline villa, karvade vms. lõikamine pidi nende omandajale andma maagilisi võimeid.[11] Saaremaal on taotletud põlluõnne ihualasti äestades, viljapuid aga suitsutatud surnuõlgedega. Võrreldes meie traditsiooniga on suur neljapäev soojema kliimaga Lääne-Euroopa rahvastel tunduvalt rohkem seotud põllumajandusega, tulles arvesse ka künni- ja külvipäevana.[12] Nii meie kui teistegi rahvaste kalamehed on arvanud, et sel päeval seatud võrgud püüavad paremini ega juhtu laevadega õnnetusi, kütile pidi andma parema jahiõnne püssi seadmine suurel neljapäeval või reedel jne. Abi on seejuures otsitud nii kuradilt kui jumalalt, nt. risttee peal kolme tilka verd andes või loitsimissõnadena meieisapalvet lugedes.
Tubaste tööde ja talituste osas ei ole meil suure neljapäeva kombestikus olulisi erijooni. Kärarikkad tööd (pesukolkimine) olid keelatud, kangaste pleekimapaneku keeld lähtub nõidusekartusest. Puunõude pesemisest või tööriistade seadmisest loodeti nende head vastupidavust. Nagu teistelegi rahvastele iseloomulik, kasutati suurt neljapäeva kui kõige halva eemaletõrjumise päeva ka elamusöödikute hävitamiseks. Setus jm. on koos pühkmete majast väljaviimisega elamukahjureid sümboolselt välja aetud (Viljandi- ja Tartumaal oli põrandate pühkimine seevastu keelatud). Tõrjemenetlused on meil ühised lätlastega,[13] nagu ka juustekammimise ja -lõikamise tava.[14]
Lääne-Euroopas on kombeks sel päeval süüa midagi rohelist, värsket – salatit, kapsast, õunu jms.[15] See komme kuulub vanade kevade alguse tähistamise tavade hulka. Meilt on vaid üks hiline teade rohelise sibula söömisest (San), kapsast on söödud kui paastutoitu (Jõh, Vil).[16] Ka pole meil suur neljapäev munade värvimise või söömise osas Lääne-Euroopa rahvastega võrreldes kuigi olulise tähtsusega.[17] Lõuna-Eestis (Pä, Vl, Võ) on suure neljapäeva tavanditoitudeks uhmrikruupidest koos ubadega keedetud puder või supp, oad-herned.[18] Paljudele rahvastele on omane leivaküpsetamine (mõningatel juhtudel ka küpsetamise keeld), kusjuures seda leiba hoiti alal teatava ajani, sellega tervitati kevade tulekut, seda söödeti loomadele sooviga tagada saagi järjepidevust ning saavutada edu eeloleval perioodil.[19] Siin kajastub suure neljapäeva pühitsemine ühtlasi aastavahetuse tähistamise funktsioonis – sügistalvine poolaasta lõpetas vana ja kevadsuvine alustas uue majandusaasta.[20]
Suurel neljapäeval on ennustatud samuti inimsaatust, nii nagu on omane aastavahetuspühadele.[21] Armumaagia seostumist suure neljapäevaga on soodustanud nõiduse kuhjumine sellele päevale, osa menetluste kirjeldusi näitab humoristlikku suhtumist maagiavõtetesse.
Ilmastikuended esindavad enamasti analoogia- või kontrastiprintsiipi – milline ilm oli suurel neljapäeval, sellist (või vastupidist) oli oodata ka edaspidiseks.[22]
Üldiselt on meil suure neljapäeva kombestikus rohkesti erineva funktsiooni ning levikusuunaga traditsioonide liitumisi ja põimumisi. Traditsioonide poolest on Põhja-Eesti tunduvalt vaesem kui Lõuna-Eesti. Läänepoolse erijoonena võib märkida suuremat maagia osatähtsust. Maa lõunaosas on palju ühist lätlastega, eriti kevade kui uue tööperioodi alguse tähistamisel. Seejuures on läti kombestik tunduvalt rikkalikum, sisaldades endas ka suure osa meil maarjapäeva ja jüripäevaga seostunud kombestikust.

Märkused:
[1] Tsaarivalitsus kinnitas suure neljapäeva pühitsemise kirikupühana 1832. a.
[2] Vrd. Eisen, Kevadised pühad, lk. 20–21. Veelindude ja kanaliste pesade otsimisest munade hankimiseks toidu tarbeks vt. Manninen I, lk. 19–21.
[3] Šmits IV, lk. 2034; 2048–2050.
[4] Šmits IV, lk. 2038–2042. Tervistava toimega silmapesemise komme on suurel neljapäeval tuntud ka venelastel. – Zelenin, Russische, lk. 365.
[5] Vrd. vn. чистый четверг. Suurpuhastus on ka karjalastel. – Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 91.
[6] Beitl, lk. 277–278.
[7] HDA II, vg. 331–345; Wuttke, lk. 60.
[8] Nõidadega seotud uskumuste levikut Eestis XVI–XIX saj. vt. Öpik, Protestantlik kirik, lk. 95–97.
[9] Siit nimetuski kiirastorstai. – Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 89–91; Hautala, lk. 138–139. Analoogilisest halbade vaimude peletamisest ukrainlastel vt. Zelenin, Russische, lk. 365.
[10] Lätlastel on tuntud küsimus-vastusega hundi ja kulli tõrje. – Šmits IV, lk. 2047–2048; huntide-karude peletamisest venelastel vt. Zelenin, Russische, lk. 366.
[11] Loomasabade ja -sarvede lõikamisest oma laudas on teateid nii slaavi, balti, germaani kui ka läänemeresoome rahvastelt. – Zelenin, Russische, lk. 63–64; Šmits IV, lk. 2033; HDA III, vg. 1195; soomlased on nimetanud suurt neljapäeva häntätorstai. – Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 92; Hautala, lk. 145–146. Ka on neljapäeva nädalapäevana peetud mõneti sobivaks juuste lõikamise ajaks. – HDA II, vg. 344.
[12] Beitl, lk. 278.
[13] Šmits IV, lk. 2050; 2052–2053. Sakslased tuulutavad samal eesmärgil rõivaid. – HDA III, vg. 1194. Elamusöödikute tõrjest venelastel vt. Mansikka I, lk. 272.
[14] Šmits IV, lk. 2042.
[15] HDA III, vg. 1187–1188. Sellega on seostatud ka päeva nimetust (sks. Gründonnerstag).
[16] Suurel neljapäeval jõhvikate söömise komme lätlastel (punased marjad – punased põsed, hea tervis) seostub meil maarjapuna joomise kombega paastumaarjapäeval.
[17] HDA III, vg. 1189–1194; Fehrle, lk. 125 jj.
[18] Hernetoidud kuulusid ka lätlaste toidulauale. – Šmits IV, lk. 2033.
[19] HDA III, vg. 1188; Zelenin, Russische, lk. 65–66; Šmits IV, lk. 2033; Hautala, lk. 136–137.
[20] Vrd. Zelenin, Russische, lk. 364–365.
[21] Ka läti neiud ennustavad pühkmetega ristteel kukelaulu järgi, kuhu poole nad mehele saavad jms. – Šmits IV, lk. 1937.
[22] Vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 338.

Suur reede

Põhiosa suure reede tavadest on suure neljapäevaga ühised. Ent kui suurt neljapäeva iseloomustab eelkristlike tavade suhteliselt vähene mõjustatus kirikukaanonitest, siis suure reede kohta seda öelda ei saa. Nii katoliku kui ka protestantliku kirikupühana on see kogu kevadiste liikuvate pühade tsüklis eriti suure tähtsusega, selle pühitsemata jätmine kui ristiusuõpetuse vastane tegu oli ilmne ketserlus ja patt. Need asjaolud on soodustanud rahvatraditsioonis niisuguste taigade kuhjumist suurele reedele, mis seisnesidki edu saavutamises kirikureeglite sihiliku rikkumise või ignoreerimise teel. Sellised kirikuvastased teod olid nt. rahaõnne loitsimine kirikuteenistuse ajal, salaja äratoodud armulaualeiva (sümboliseerib Kristuse ihu) kasutamine püsiva jahiõnne saamiseks või põldude kaitseks, keelatud tööde ja talituste tegemine jne.
Tähtsuseta pole reede kui nädalapäev, mis paljudel rahvastel kuulub õnnetute päevade hulka.[1] Inimesel, kes on sündinud reedesel nädalapäeval, arvatakse olevat nõiavõimeid.[2] Samuti on tuntud uskumus, et lapsest kasvab kurja sõnaga inimene, nõid, kui teda kolme aasta suurel reedel imetatakse.[3] Suur reede annab argipäevase reedega seotud taigadele ning uskumustele veelgi suurema tähtsuse ja mõju.
Reedest nädalapäeva ei peetud sobivaks ka kestvamate tööde või ettevõtmiste alustamiseks. Seda enam oli suur reede sobimatu nt. pikemale reisile minekuks (TMr) või laevateekonna ettevõtmiseks – laeva ootaks hukkumine (Khn, Prn). Ka suurel reedel sõlmitud abielu arvati kujunevat õnnetuks (Trt, Prn). Sellised uskumused on küllaltki internatsionaalse iseloomuga.[4]
Nagu suur neljapäev, on ka suur reede kõigiti sobiv võõra õnne ja tulu endalesaamiseks mitmesuguste maagiliste menetluste abil. Elatusalade seas oli karjandus meil seejuures tähtsamal kohal kui põllundus.[5] Salaja võõra lehma lüpsmisest jms. toimingutest loodeti oma karjale piimaõnne (eriti Võru- ja Setumaal), võõralt lambalt niidetud vill pidi andma kalapüügivõrkudele (Pöi) või rõivastele (Pä) erilisi omadusi. Soomlastel on lehmakarvad ja lambavill nõidumisvahenditena suurel neljapäeval ja suurel reedel veelgi populaarsemad.[6]
Keeld perest mingit eset, toiduainet vms. kellelegi võõrale välja anda, laenata või muul moel kontakti võimaldada kehtis mõistagi ka suurel reedel nagu paljudel teistel kalendritähtpäevadel. Külaskäigukeeld, õieti teise peresse mineku keeld lähtubki kartusest, et külalislahkust võidaks nõidumisele soodsal päeval kurjasti kasutada.
Nii mõnegi töö ja talituse soovitatus rajaneb osalt uskumusel, et tegevuse maagiline mõju on suurel reedel tugevam ja ilmsem. Teiste kevade saabumist märkivate tähtpäevade kõrval on nõnda ka suure reede traditsioonides koha leidnud põllutööriistade korrastamine ja parandamine, kalapüügivahendite seadmine, puunõude pesemine. Nagu kogu suurel nädalal, kehtib muistsest surnutekultusest lähtuv vaikusenõue[7], ent suurel reedel on see ka kirikukombestikus seda olulisem. Meil on kurikaga pesupesemise, uhmris terade tampimise, puudelõhkumise, sepatöö jts. tööde keeld levinud Lõuna-Eestis ja mõnevõrra ka Läänemaal. Kodu korrashoiu osas on sagedamini mainitud põrandapühkimist ning elamukahjurite tõrjet, kuid lokaalselt – põhiliselt Tartu- ja Viljandimaal – on pühkimine olnud kirpude siginemist soodustava toiminguna keelatud nagu suurel neljapäevalgi. Lätlastel kuuluvad elamusöödikute eemalepeletamise juurde vastavasisulised loitsud,[8] eesti traditsioonist on mõned kirjapanekud piirilähedastest Sangaste ja Urvaste kihelkonnast.
Suure reede tavadekompleks haarab rohkem maa lõunapoolset osa ka toitluse osas.[9] See on analoogiline suure neljapäevaga: oad-herned, kruubid-tangud, kanepitoidud, kaerakiisel; Setu alalt on teateid naeriste, õunte, marjade, samuti kala söömisest. Hallistest tehtud kirjapanekule liha söömise kohta (siis ei näe suvel usse) leidub paralleele lätlastelt.
Linnulaastude toomise päevana on suur reede tunduvalt väiksema populaarsusega kui suur neljapäev, traditsiooni levikuala on sama (vt. levikukaart: suur reede). Maa läänepoolses osas (Mär, Ans, Muh, PJg) on sellel päeval võetud ette ka rituaalset kase- või kadakaokstega peksmist.[10]
Tähelepanekud loodusest on vähesed ja juhuslikud. Lõuna-Eestis on sellele päevale mõnevõrra kinnistunud uskumus, et ronk ristib poegi; üleskirjutatud ütlused Saare- ja Muhumaalt (sel päeval ei tööta sipelgaski) ning Setust (lind ei tee pesa) seostuvad üldiselt paastumaarjapäeva ning ristipäevaga. Suure reede ilmade põhjal edasiste ilmade või saagi ennustamine on olnud vähepopulaarne nagu ka suure neljapäeva puhul; sellealane traditsioon koondub peamiselt maarjapäevale ja jüripäevale.

Märkused:
[1] HDA III, vg. 52–54; Wuttke, lk. 61.
[2] HDA III, vg. 55–56.
[3] Tuntud nt. ka soomlastel, liivlastel, lätlastel. – Hautala, lk. 142; Loorits, LRU II, lk. 18; Šmits II, lk. 1046.
[4] Vrd. Sartori III, lk. 143.
[5] Lääne-Euroopas seostub maagia põllunduse ning aiandusega mõnevõrra rohkem kui karjakasvatusega, eriti hea saagiõnne taotlemisel. – HDA IV, vg. 992–995.
[6] Hautala, lk. 145–146.
[7] Vrd. Sokolov, lk 149–150; Mansikka I, lk. 185–186.
[8] Vrd. Šmits II, lk. 1038 ja 1055. Elamusöödikute tõrjest teistel rahvastel vt. HDA IV, vg. 989–990.
[9] Lätlaste toitudest vt. Šmits II, lk. 1048.
[10] Rootsis on sellisel kombel oluline koht suure reede traditsioonides, siit lähtub ka päeva nimetusi (piskare dagen – piitsutamispäev). – Vrd. Eisen, Kevadised pühad, lk. 34–35.

Lihavõtted ehk ülestõusmispühad

Rahvasuus munapühadeks, kevad- või kiigepühadeks nimetatud lihavõtted ehk ülestõusmispühad on kirikukalendris kevadiste liikuvate pühade seas kõige olulisemad.[1] Erinevalt muudest tähtpäevadest arvestatakse nende algust kuufaaside järgi: lihavõtted algavad pärast kevadist pööripäeva kuu täissaamisele järgneval pühapäeval ja võivad seega olla ajavahemikus 23. III–26. IV.[2] Wiedemanni sõnaraamatus on toodud nimetus liha-võtme-püha ning selle lühendid lihate-pühalihatme-pühalihatu-püha. Setud ütlevad lihavõõdõh.[3]
Kristlikku lihavõttekompleksi on kätketud vanaheebrea karjakasvatajate kevadise talleohverdamise rituaal, samuti kajastub selles maaharimisega seotud rahvaste muistsetele religioonidele omane sureva ning taaselustuva loodusjumaluse idee.[4] Varakristlik õpetus Jeesus Kristuse märtrisurmast patuste lunastamiseks rõhutab kannatuse ning alistuvuse nõuet. Ent koos ristiusu ekspansiooniga on see õpetus vastu võtnud ka kujutelmi Euroopa agraarrahvaste loodusjumaluste kevadise elluärkamise ning ülestõusmise sümboolikast. Nt. lähtub germaanlaste kevade- ja maajumala nimest lihavõtete nimetuski (sks. Ostern).[5] Aegade jooksul on vaikne nädal, nn. kannatusnädal, jäänud kandma kannatuse ning surma ideed, sellele järgnevad ülestõusmispühad on aga kujunenud peaasjalikult rõõmuavalduseks uuele elule ärkamise üle. Fr. Engels on kirjutanud religiooni kohta: „Usund, kui ta kord on kujunenud, sisaldab alati teataval määral möödunud aegadest päritud kujutlusmaterjali, sest kõigil ideoloogia aladel on traditsioon suur konservatiivne jõud.“[6] Nii kujutab kogu kiriklike kevadiste pühade kompleks keerulist põimingut idamaade kultustest, ristiusust ning Euroopa rahvaste kohalike rituaalide mõjustustest.
Eelkristlikest kevade vastuvõtmise ja tervitamise traditsioonidest on eestlastel nagu idaslaavlastelgi lihavõtetega kohandunud noorte kevadise kooskäimise ning lõbutsemisaja algus.[7] Lõuna-Eestis algas külanoorte kooskäimine kiigele.[8] Põhja-Eestis algas see hiljem, suvistepühadega, Lääne-Eestis esinevad kõrvuti mõlemad algusajad.[9] Laulude saatel kiikumist kui noorte ja samuti täiskasvanutegi seas väga populaarset kogu kevadet kestvat meelelahutust on kirjeldanud Hupel.[10] Lõuna-Eestis oli kiikumisaeg siiski lühem, kestes vaid pühadeaja ning selle järelpäevad. Nagu urbepäeva tsõõtamislauludes, väljendub Setu, aga ka üldse Kagu-Eesti lihavõtte- ja kiigelauludes pühade ootus ning kahetsus selle „kalli aja“ kiire möödumise üle:
[---] Lihavõõdõ õks armas aigo,
armas õks aigo, kallis päivä,
hillä õks tulli, rutto lätsi,
hillä õks tulli hirta pite,
tassa tulli talla pite,
rutto ruu alost pite.
Õga õks pühi meilä püsü-i,
saisa-i kavva kallis aigo. [---][11]
Nii kiigelkäimise kirjeldustest kui ka kiigelauludest nähtub, et kooskäimistel külakiigele oli tähtis osa noortevaheliste suhete loomises, rõhutatult tõuseb esile kombe meelelahutuslik eesmärk. Võrus ja Setumaal on märgitud mõnel juhul kiikumise soodustavat mõju linakasvule; uskumus on siin ühine lätlastega.[12] Üksikuid teateid on veel selle kohta, et kiikumine teeb keha kergeks. Kui lumi oli maas ja väljas külm, kinnitati kiik rehealuse talapalkide või parte külge.[13] Soomes on kuulunud hoones kiikumine ühtlasi kevadise sõnnikuveolõpetuse tähistamise juurde: mida kõrgemale kiiguti, seda paremini pidi kasvama vili.[14] Kui silmas pidada, et meil on paastumaarjapäevasest hoones kiikumisest samuti viljaõnne ja head käekäiku loodetud, siis arvatavasti kehtib see algselt ka kiikumise kohta lihavõttepühadel.
Põhja-Eestis harrastati lihavõttepühadel Viru- ja Järvamaal ning osalt Harjumaalgi kiikumise omapärast vormi – lauahüppamist, kuid see ei kujunenud nii rahvarohkeks kui kiigelkäimine.[15] (Vt. levikukaart: lihavõtted) Ingeris ja Soome edelaosas märkis noorte lõbutsemisaja algust samuti lauahüppamine, kusjuures selline teguviis pidi tagama õnne eelolevaks suveks (aastaks) kogu talule.[16] Põllunduskultusest lähtuvaks maagiliseks rituaaliks on peetud lauahüppamise kommet venelastel, üldse on kiikumisel arvatud olevat puhastavat toimet.[17]
Kristlikus usundis on selle ürgse kombe seletuskatsed väheveenvad: kiikumine tulenevat soovist Jeesuse ristilöömist kõrgemalt paremini näha või Jeesuse ülestõusmise auks kiikuva päikese matkimisest. Sellist etümoloogiat leidub meil ainult kooliõpilaste kirjapanekuis.[18]
Neiud pidid noormeestest kiigeseppadele ja kiigutajaile tasuks muna andma:
[---] Inne lasta-i näid hälmä hällü pääle,
laulma hällü lavva pääle,
korjasõ õks kokko kuusi munõ,
viis muna veerätäse.
Sis lääva õks viil hälmä hällü pääle. [---][19]
Kui Lõuna-Eestis kuulub see valdavalt lihavõttepühade juurde, siis maa põhjapoolses osas vähem, algas ju siin kiigelkäiminegi hiljem ja kestis kauem. Nii ei seostu üleskutse „Tulge kiigele, tooge mune“ meie rikkalikus Põhja-Eesti kiigelaulurepertuaaris lihavõtetega. Ka ei kuulu munavärvimise komme siin kindlalt lihavõtetele, vaid ka nelipühadele; teisal on peetud mõlemaid pühi munapühadeks või nii ühtesid kui teisi koguni tähtsusetuiks (teateid on Vi, Jä, läänesaartelt ja mitmelt poolt mujaltki).[20] Mune kingiti ristilastele,[21] idapoolses venemõjulises Eestis lihtsalt tervitamas käijatele,[22] muna tuli anda tasuks ka tervistavate pajuokstega urbijaile, ükskõik kas urbiti palmipuudepühal või vast lihavõtte hommikul.[23] Maailma loomine munast on igivana põhjarahvaste uskumus, mis kajastub ka eesti „Loomislaulus“.[24] Muna kui riituse-ese on erinevate rahvaste traditsioonis kõige enam seostatav muistse põllundus- ja karjandusmaagiaga.[25] Meil kuulub sellesse tavanditekompleksi muna andmine kündjale või külvajale pärast kastmist, samuti karjasele mitmetel karjase austamisega seotud tähtpäevadel.[26] Muna abil otsustati kariloomade saatust eeloleval karjatamisperioodil ning seda kasutati karjanõiduses. Põllundusega seostub muna meil vähem.
Ka munade värvimise komme ulatub kaugesse minevikku,[27] ent Eesti alal on värvilised pühademunad saanud ülemaalise populaarsuse vast alates 19. saj. lõpukümnenditest. Munade värvisümboolika noorte sümpaatia-avaldamise vahendina on samuti hiline, kuuludes poevärvide ja munalaki kasutuseletuleku aega. Nn. munamängud, nagu muna katkipigistamine või -koksimine on olnud meil varem tuntud, ajapikku taandus pühademunade koksimine meelelahutusena peamiselt perekonnaringi. Populaarsemaid mänge on olnud munaveeretamine (Setus munaloomka), millele leidub vasteid nii slaavlastel kui germaanlastel.[28] Kiigeplatsil oli küll püsivamalt mahti munaveeretamisega aega veeta vaid abielumeestel ja poisikestel. Veeretamisel on kasutatud ka puust renni, sest see sobis väiksema arvu osavõtjate puhul ja lastele.
Alles 20. sajandisse kuulub meil Lääne-Euroopa eeskujusid matkiv pühadekaartide tulv lihavõttejäneste, -munade ja -tibudega.[29] Püüded leida nii pühadejänesele kui ka kogu munadetraditsioonile ristiusust lähtuvat seletust pole andnud märkimisväärseid tulemusi.[30] Varakristlikus kombestikus on lihavõttemuna tundmata.[31] Haudadel munade söömise komme, mille juures sümboolselt said toidust osa ka lahkunud, lähtub eelkristlikust surnutekultusest.
Pühadelauale on peale keedetud munade kuulunud toidud muust varakevadel kättesaadavamast: magus kohupiim munaga (kirikliku nimetusega pasha), kohupiimapirukad, sai, munavõi, vasikapraad ning -sült, sealiha.
Teinekord jätkus liha vaid pühade ajaks, hiljem mindi üle kergemale toidule.[32] Peale vene-õigeusuliste on rikkalik toidulaud lihavõttepühadel ilmselt hiline nähtus.
Põllunduse ja karjandusega seostuvad meil lihavõtted vähe. Sõnniku viimisega põllule on Lõuna-Eestis loodetud edu ja head viljakasvu, üksikuid teateid leidub karjalasketavade valdkonnast. Meie põhjanaabrite traditsioonides on seevastu õige oluline koht karjanõidusel ning noorte kooskäimistelgi suurem seos karjandusega: noormehed ja poisikesed käivad lehmakellade kõlistamisega magajaid äratamas; populaarsem kui meie rahvakalendri tähtpäevil on siin sõnnimunade katsumine linnumunade leidmisõnne saamiseks just lihavõttepühadel.[33] Soomes ja Skandinaaviamaadel on lihavõtted trollide ja nõidade soodsaid tegutsemisaegu.[34] Germaanlastel, samuti soomlastel on saanud algselt maagiline tulede põletamise komme noorte meelelahutuse iseloomu. Eesti alalt on vaid kirjanduses andmeid lihavõtteööl metsas põletatavast tulest, mille ääres tantsimisel pikajalgseid linde matkiva kahe mehe kohta külas öeldud, et tegemist oli tarkadega.[35]
Kodused tööd ja talitused jäävad oma igapäevasusega rahva tähelepanuorbiidist peaaegu kõrvale. Mõnevõrra kandub siia sugemeid pühade-eelsest suurpuhastusest. Erilist puhtusetaotlust annab värvikalt edasi looduskõnelus Setust – lihavõtte vastus tema vaesust pilkavale talsipühale: „Mina ole küll vaene ja sina olet paks ja rasvane, aga väega olet sa must. A mia ole väikokene, aga ma ole väega puhas ja perenane mõsk musta pangigi puhtas, aga sul on talvel kõik nii musta täis, et vai kepiga karga üle puru.“[36]
Nagu üldse kevadistel tähtpäevadel, on ka lihavõttepühadel võetud ette varahommikune silmapesemine taotlusega olla terve, virge, jumekas, selle vana kombe pearõhk aga langeb meil jüripäevale. Teistel rahvastel on lihavõtted ses suhtes olulisemad – voolavale veele on omistatud nagu kirikus pühitsetud veele kõigest halvast puhastavat toimet;[37] ka muutuvat vesi lihavõtteööl viinaks. Meilt on vaid üks teade Setust kaevuvee muutumisest magusaks.
Looduses on kõige olulisem olnud tõusva päikese mängu või tantsu vaatamine esimese lihavõttepüha hommikul. See paljudel rahvastel tuntud komme kätkeb endas muistset kevade tervitamise rituaali, mille seos ristiusuga on sekundaarne.[38] Soomlased ja venelased on selle varakevadel esineva optilise nähtuse järgi ennustanud edasisi ilmu ja saake,[39] liivlastel kuulub päikese mängu vaatamine lindude äratamise kombe juurde.[40] Meie ilmaennustustes on lihavõtted vastavuses jõulude ajaga nagu soomlastel ja lätlastel, kõrvutavalt või vastandavalt on esitatud ka lihavõtteid ja nelipühi.[41]
Aastavahetuspühadele iseloomulikud inimsaatuse ja abielu ennustamised on meie kombestikus lihavõttepühadel suhteliselt hilja kohta leidnud.[42] 
Setudel järgneb lihavõttepühadele mitmeid järelpühi. Pühitsetakse kogu pühadenädalat – vetonädalat (nimetus lähtub vene keelest – святая неделя). Jätkub kiigelkäimine, peetakse praasnikut. Tööd ei tehta, see on koguni keelatud. Vetonädala neljapäeval on peetud ka osjapäeva või -püha – käiakse korjamas kareda varrega raudosja, mida kasutatakse puunõude jm. pesemisvahendina. Osjaskäimine on ühtlasi noorte kooskäimise viise, millega mõnes külas võis kaasneda suurema rahvakogunemisega kirmas. Osjapäeva on peetud ka hiljem, nt. teisel pühapäeval pärast lihavõtteid.
Reedene päev pühadenädalal (vetoriide) on pühendatud surnutekultusele rohkem kui teised pühadejärgsed päevad ning kannab surnute mälestuspäevana ühtlasi raadovitsa nime (vn. радуница). Haudadele toodud toidust jäetakse pärast söömaaega osa surnutele.[43] Raadovitsa on peetud ka teise lihavõttejärgse nädala teisipäeval.
Lihavõttejärgne pühapäev kannab mitmeid nimetusi: väike lihavõõdõholletuspüha või -päev,[44] kõllapüha. Mitmetes külades on sel päeval külapüha, mil taas peetakse kirmaseid. Käiakse ka ühiselt värvi-, nõidus- ja ravimtaimi korjamas.
Üldiselt on meie lihavõttekombed küllalt sarnased teiste rahvaste kombestikuga, olles endasse sulatanud nii ida- kui ka läänepoolse kultuuri mõjutusi. Erijooneks on tugevad slaavi mõjud Kagu-Eestis surnutekultuse osas.[45] Kombestiku üldhinnangus võib eestlastel esile tõsta selle puhtmeeleolulist aspekti, otseselt elatusaladega seotu on meil üldjoontes hilisem ning jääb teiste rahvastega võrreldes kõrvaliseks.

Märkused:
[1] Tähistavad Jeesus Kristuse surnust ülestõusmist (nimetus pasha – paasapühad – on pärit heebrea keelest).
[2] Tähistamise aeg tugineb idamaade vanale kuukalendrile, mis on määratud Nikaia kirikukogu otsusega 325. a.
[3] Need nimekujud märgivad kreeka- ja rooma-katoliku kiriku poolt nõutava 40-päevase lihasöömise keeluga paastuaja lõppemist, millest peale võidi taas „liha võtta“. Paast algas vastla- ehk lihaheitepäevast, mil liha „heideti ära“. Vrd. ERk I, lk. 89 (vastlapäev).
[4] Vrd. Tokarev, lk. 529; Frazer III, lk. 30–38.
[5] HDA VI, vg. 1311 jj.
[6] Engels, Ludwig Feuerbach, lk. 329.
[7] Sokolov, lk. 149 jj.; Dal, lk. 903; Sahharov, lk. 173.
[8] Väljaandeist, kus eesti kiigelaulu ning kiigelkäimise traditsiooni on üksikasjalikumalt tutvustatud, mainitagu: Tampere, ERlV II, lk. 27 jj.; ERlA I: 2, lk. 354–396. Kiikumiskombestikust teistel rahvastel leidub ülevaade artiklis: Talve, Keinu, lk. 32 jj.
[9] Erinevate kiikumisaegade kohta leidub kaart teoses: Tampere, Mõningaid eestlaste etnilise ajaloo küsimusi, lk. 262.
[10] Hupel, Kurlands, lk. 233.
[11] ERA II 33, 302 (2) < Setumaa – I. Sonts (1928). Sama meeleolu kannab lätlaste ning Lutsi ja Kraasna maarahva lihavõttelaul. – Vrd. Tampere, ERlV II, lk. 34.
[12] Šmits II, lk. 1063. Lätlastelt on üldse tunduvalt enam teateid kiikumise maagiliste eesmärkide kohta.
[13] Karjalased nimetavad lihavõtte eel talapalkide külge riputatud lastekiike lihavõttekiigeks (pääsiäisliekku).
[14] Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 247–248. Vrd. HDA VI, vg. 1018.
[15] Hupeli kirjelduses kiikumisviisidest ning kiigetüüpidest leidub märge, et analoogilist lauahüppamist esineb ka Saksamaal. – Hupel, Kurlands, lk. 235.
[16] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 94; Hautala, lk. 161.
[17] Zelenin, Russische, lk. 23–24; Fehrle, lk. 135.
[18] Vrd. Eisen, Kevadised pühad, lk. 76–77.
[19] ERA II 33, 301 (2) < Setumaa – I. Sonts (1928).
[20] Vrd. ka Loorits, Grundzüge I, lk. 360.
[21] Kombest sakslastel vt. Beitl, lk. 586.
[22] Vrd. Dal, lk. 903.
[23] Eluvitsaga peksmise komme lihavõttehommikul on tuntud paljudel rahvastel. Lätis peksavad noormehed ja poisid majast majja käies magajaid kase-, kadaka- või kuuseokstega, soovides tervist ja nõudes andeid; liivlastel vitsutasid linde äratamast tulnud noored loomi ja inimesi; sakslaste traditsioonis on tähtsal kohal kariloomade vitsutamine. – Šmits II, lk. 1057; Tampere, Lindude äratamine, lk. 201–203. Vrd. HDA VI, vg. 1346; Beitl, lk. 585.
[24] Viiteid maailmaloomise motiivile läänemeresoome rahvastel vt. ERlA IV, lk. 53.
[25] Vrd. Rantasalo III, lk. 57–59; HDA VI, vg. 1327.
[26] Vepslastel kogus külakarjane perenaiselt mune tasuks ka lihavõttepühadel. – Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 125.
[27] Nt. Saksamaal 4., Hiinas 5., Egiptuses 10., Ukrainas 11. sajandisse. – Fehrle, lk. 128–129.
[28] Zelenini arvates kujutab see algselt maagilist maa viljastamisriitust seemnete külvi imiteerimisega. – Zelenin, Russische, lk. 354.
[29] Varasem kirjeldus pühadejänesest pärineb 17. saj. lõpult. – Fehrle, lk. 130. Munade toojaina esinevad veel õige mitmed loomad ja linnud. – Beitl, lk. 587.
[30] Nt. on seletatud munakoort kui Jeesuse haua, munavalget kui lina ja rebu kui Jeesuse sümbolit; jänes näinud esimesena Jeesust ristil, jts. Saksamaal kehtestati 1615. a. keeld mune kirikusse tuua ja koksida. – Eisen, Kevadised pühad, lk. 55–63.
[31] HDA VI, vg. 1327.
[32] Soomlastegi lihavõtteaega on nimetatud toiduainete poolest vaeseks ajaks. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 94.
[33] Rantasalo, Arkea ja juhlaa, lk. 32–38; Hautala, lk. 156–158, 162–167.
[34] Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 95–101; vrd. HDA VI, vg. 1349 jm.
[35] Holzmayer, lk. 60.
[36] RKM, Mgn. II 2293 < Setumaa – K. Salve (1972).
[37] Vrd. HDA VI, vg. 1356 jj. Soomlastel on nõue allikaveega silmi pesta enne varese vaakumist, siit lähtub nimetus variksenvesi. – Hautala, lk. 155. Väga vana lihavõttekomme on veega ülevalamine olnud vadjalastel. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 42. Venemaal keelati ülevalamised ja suplused kirikukogu otsusega 1721. a. – Sahharov, lk. 175.
[38] Päike mängivat rõõmust, et Kristus on üles tõusnud. Vrd. Tšitšerov, lk. 18; HDA VI, vg. 1354–1355.
[39] Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 105–106; Sahharov,  lk. 174.
[40] Tampere, Lindude äratamine, lk. 202.
[41] Vrd. HDA VI, vg. 1351–1352.
[42] Võrdlemisi levinud on need Soomes. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 93–94.
[43] Vrd. ka vadjalaste tavandeid. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 66.
[44] Lähtub sõnast „õlletama“ – lauldes, tantsides ära saatma.
[45] Kevad on surnutekultusega seotud kõigil Ida-Euroopa rahvail. – Harva, Suomalaisten muinasusko, lk. 49.

Jüripäev (23. IV)

Jüri nimi on tulnud kreeka Georgius’est, mis tähendab maaharijat, põllumeest. Jüripäeva enda nimetus pärineb kirikukalendrist, kus ta märgib pühakuks kuulutatud Püha Georgi surmapäeva.[1] Kuid nagu paljude teiste kiriklike pühakute nimedega seotud tähtpäevade puhul, on siingi ristiusueelne tagapõhi olemas. Püha Jüriga (eri rahvastel nimekujud Georg, Jegor, Juri, Yrjö jt.) on seostunud legend lohetapjast, kes ratsahobusel võitleb tütarlast ähvardava draakonitaolise koletisega, tapab selle ning päästab nii kogu linna hirmust.[2] Kiriku poolt tõlgitsetuna ja propageerituna levis legend kui näide kristliku kangelaslikkuse avaldusest ning ristiusu sümboolsest võidust kõige kurja üle kõigisse ristiusumaadesse.
Aegade jooksul on kujutelm Pühast Jürist endasse sulatanud kujutelmi muistsest põllu- ja karjahaldjast või -jumalusest. Lõuna- ja idaslaavlaste tavad on lähedased Balkani ja Kaukaasia rahvaste omadega, Püha Jüri on siin rohkem karjapatrooniks, kusjuures ratsu rõhutab tema kui hobuste jumaluse positsiooni. Põhjapoolsetel slaavlastel tulevad mõnevõrra rohkem ilmsiks Püha Jüri kui põllundusjumaluse jooned.[3] Jüripäev näib olevat liitnud endasse mingi vana looduse ärkamise püha. Ühtlasi on kõigile slaavi rahvastele omane inimese hea käekäigu taotlemine, aga ka mitmesugused ilmingud esivanemate kultusest.[4] Germaanlaste karjanduses ja põllunduses ei ole Püha Jüri osatähtsus nii valdav, üldse on neil jüripäeva traditsioonid suhteliselt heterogeensemad. Selle päevaga seostub kevade vastuvõtu tavasid nagu maikuu saabumise puhul, päevakorral on samuti inimsaatuse ennustamine ning ennete jälgimine, nõidusetõrje.[5]
Eestisse on Püha Jüri kultus tulnud nii läänest kui idast. Jüripäeva eriline tähtsus majanduselus ning ühiskondlikes suhetes hakkas välja kujunema juba maa alistamisega ristirüütlite poolt alates 13. saj. Olles sobiv kevadiste põllutööde alustamise tähtajaks, määrati jüripäev ühtlasi teotöö alguse, rendimaksmise, elukohamuutuse, teenistuslepingute jõusseastumise päevaks.[6] Need asjaolud tingisid kolme söömavahega tööpäeva sisseviimise alates jüripäevast. Nii kujunes jüripäev uue majandusaasta alguseks, varjutades ning sulatades endasse teisi tähtpäevi. Selle tähtsust rõhutatakse kirjapanekus Mihklist: „Vaat kebade on ikka nimetud pööripäe. Pööripäeva [kui sellist] õieti kebade ei ond, aga jüripäevast peeti ja algas kõik töö ja tegevus. Vanadrahvas öelsid, et jüri siduda ja mihkel laska lahti; see oli nii, et jüripäevast akkas töö ja mihklepäevaks oli suurem töö tehtud kõik.“[7] Karjalaskepäev (1. IV) ning künnipäev (14. IV), väheseid hilisajani traditsioonis püsinud eelkristlikke tähtpäevi, minetasid oma tähtsuse ning taandusid: nii esimene karjalask kui ka põllutööde alustamine on kandunud jüripäevale. Tõenäoliselt sisaldab jüripäeva kombestik substraadina veel sugemeid mingist läänemeresoomlaste muistsest kevadisest tähtpäevast.[8]
Hoolimata jüripäeva olulisusest majanduselus ei ole teda pühitsetud kui pidupäeva. Taluellu tõi suiliste saabumine ja vastuvõtmine siiski teatavat elevust. Neid abistati kolimisel ja sisseseadmisel, uutele suilistele tutvustati majapidamist, neil lasti teha väiksemaid töid. Selle juurde kuulus pulmakombestikku meenutav humoristlik virkuse- ja töökusekontroll, samuti ka töötegijate kastmine veega. Valmistati suupärasemat toitu ning käidi kõrtsis varem tehtud lepingut „kinnitamas“. Pühitsetud on ka Jüri-nimeliste nimepäeva, kuid jüripäev pole olnud ses suhtes nii oluline kui nt. paastumaarjapäev või jaanipäev.
Kolimine on mõnel määral olenenud nädalapäevast: „õnnetutel“ päevadel, nagu esmaspäeval või reedel, ei peetud sobivaks elukohta vahetada – see võinuks kaasa tuua ebaõnne. Ennete tõlgitsemisel valitseb enamasti analoogiaprintsiip: hernetoit esimesel päeval tähendaks peatset perest äraveeremist, pahandada saamine pahandust kogu suveks jne.
Kartus sattuda kontakti võõraga, halbade jõududega, välistas nii külastused kui ka tarbekäigud teistesse peredesse. Keeld teise peresse mingit eset või toiduainet laenata, isegi tuld anda, on olnud eriti range, sest iga külastajat oli põhjust karta kui potentsiaalset nõida, kes kontakteseme kaudu oleks võinud perele ja majapidamisele hiljem kahju teha. Põhiliselt Rap ja Vig tähendas asja väljalaenamine hundi karjatulekut. Kontakti halvaga arvati saavat ka kokkupuutest kevadise hingamata, mürgise maaga, seepärast kutsus paljajalu teise peresse minek välja kohese reageerimise tuha, soola või mingi muu tõrjemaagilise vahendi viskamisega võõra jälgedesse, järele sülitamise, sõimusõnade ütlemisega vms. Ühtlasi valitses uskumus, et sel päeval tarbeesemete või toiduainete väljaviimine tähendaks samasugust tendentsi edaspidises elus. Sellest olenevalt välditi nt. nädalamoona kaasaviimist oma pere liikme poolt ning see viidi kodu piiridest välja juba enne jüripäeva. Nagu teistel rahvakalendri tähtpäevadel, oli ka jüripäeval naisterahva külaskäik rohkem taunitav, hommikust meesterahva tulekut peeti puhuti hea õnne ning tüdrukute mehelesaamise endeks nagu aastavahetuskombestikuski.
Kooskäimisi väljaspool kodu uskumused ei keelanud. Setu alal kaasnesid jüripäeva pühitsemisega külapühad; eriti suured olid rahvakogunemised Värskas, kus asub Jüri kirik.[9] Ida-Eesti venemõjulises osas kujunes mitmesuguseid naiste- ja meestepeo traditsioone, milles võib ühelt poolt esile tõsta karjanduse edendamise taotlust, teiselt poolt aga on tegemist sigivusmaagilise naiste abieluseisusse astumise peoga. Jüripäevane naistepidu oli tuntud Kirde-Eestis (Vai, Jõh, Iis) lüpsikute turrutamise nime all.[10] Selle iseloomulikumaid jooni oli abielunaiste kogunemine kõrtsi, kusagile vabasse loodusse või ka tallu pidutsema. Toidupoolis toodi kaasa kodust, joodava hankimiseks koguti raha, pidutsemise käigus aga nõuti „väljategemist“ äsja abieluseisusesse astunud naistelt ning peoringi sattunud meestelt. Turrutatavat lüpsikut sümboliseeris kaasavõetud puunõu, selleks võis olla ka suurem tünn või pütt, milles puumõlade ja pulkadega kobistades ning võitegemist imiteerides vastavat laulu („Kokku, kokku, koorekene“) lauldi. Jüripäevase meestepeo pidamine oli tagasihoidlikum. Kodavere Nina külast on teateid karjasepeo funktsiooniga kõrtsiskäimisest; mõningane karjase eriseisus jüripäevastel naistepidudel tuleb ilmsiks vadjalaste kombestikus, kus peost ei tohtinud osa võtta teised meessoost isikud peale karjuse.[11] Naistepeo erijoonteta karjasepidu on tuntud soomlastel, isuritel ja vepslastel, kuigi osalt seostununa teiste tähtpäevadega.[12]
Karjalaskepäeva ning jüripäeva kombestiku põhilisema osa ühetaolisus karja esmakordsel väljalaskmisel on tõendiks nende ühesest eesmärgist ning karjalaskepäeva ülekandumisest jüripäevale.[13] Viimane osutus ka fenoloogiliselt sobivamaks karjalaskmise ajaks. Erinevusena karjalaskepäevast tuleb jüripäeva kombestikus selgelt nähtavale ajasuhte rõhutamine: karjahoolduses eristatakse osa taigu ja uskumusi ajaga kas enne või siis pärast jüripäeva. Sellises vahetegemises kajastub ennekõike karjaõnne üleminek jüripäeval oma funktsioonidesse asuva haldja Püha Jüri valdusse.[14] Jüripäeva kujunemine tähtsaks teenistuslike ja õiguslike vahekordade alguspäevaks on olnud soodustavaks asjaoluks ka selle päevaga seotud kultuse sissesulamisel karjanduskombestikku. Et karja väljaskäimine tähendas selle paratamatut kontakti koduvälisega, peaasjalikult metsaga, seostub meil Püha Jüriga enam metshaldja jooni. Püha Jüri on peetud huntide kui kõige arvestatavamate karjakahjurite valitsejaks, kelle võimusse kuulub kiskjate vaoshoidmine alates jüripäevast. Seepärast ei tohitudki enne jüripäeva karja välja lasta, loomadele kella kael panna, neile nimesid anda, pasunat puhuda, huigata või muul viisil nendega kontakti võimaldada. Eriti Lõuna-Eestis oli enne jüripäeva karjas tuletegemine hundikartusel keelatud (ärataks kiskja tähelepanu), seevastu oli see jüripäeval huntide tõrjeks lausa nõutav.[15] Algselt võis jürituledel olla üldisemat tähendust pöördelistele tähtpäevadele omase kõigest halvast vabanemise seisukohalt või kuuluvuses ohverdamistseremoonia juurde. Hiljem on see komme konkretiseerunud peaasjalikult kitsa osavõtjate ringi tõrjemenetluseks huntide ja nõiduse vastu (viimasel juhul loomade suitsutamiseks).[16]
Karja kosumist ja head produktsiooni eeloleval karjatamisperioodil püüti omalt poolt soodustada. Valdav osa menetlusi hea karjaõnne saavutamiseks kuulub karja laudast ning väravast väljalaskmise juurde. Tähtis koht on analoogiamaagial: veiste hõõrumine lumega Lõuna-Eestis väldib kiinijooksmist, Põhja-Eestis peetakse karja koospüsimist soodustavaks teguriks ümber karja kõndimist või karja piiramist jne. Karjanõiduse ning selle tõrje menetlused on funktsioonilt samased teiste kevadiste ning kevadsuviste tähtpäevade menetlustega (suure neljapäeva ja suure reedega, karjalaskepäevaga, ristipäevaga, jaanipäevaga). Olulisemad on hea, rasvarikka piima taotlus, kiskjate juhtimine karjast eemale, loomade kindlustamine kurja silma ning nõidumise vastu (viimast arvati ka paljude loomaõnnetuste põhjuseks).[17] Idapoolses Eestis vene-õigeusuliste alal (Se ning Vai, Iis, Kod Peipsi-äärsetes külades) on karjalask mõnel määral seotud kirikukombestikuga nagu slaavi rahvastel. (Kiriku juures toimus karja pühitsemine, ikooni ning pühitsetud vett on tarvitatud ka kodus, karja väljaajamisel on karjavitsana kasutatud lihavõtte ajal pühitsetud ja selleks otstarbeks alal hoitud pajuurbi, ümber karja on käidud lihavõttemunaga.)[18] Munal on riitusesemena tähtis koht kogu maa karjalaskekombestikus: lauda läve alla pandava või üle karja visatava muna katkimineku järgi ennustati eelolevaks suveks loomakahju. Keedetud mune anti karjasele karja väljalaskmisel või pärast karjasttulekut rituaalse kastmise puhul.[19]
Ennete jälgimine ja karja edaspidise heaolu ennustamine saatis kogu esimest karjapäeva. Eriti reeglitekohane pidi olema karjase käitumine. Karjas olles ei tohtinud maha või kivile istuda (Vas, Se), sest maa oli alles hingamata, mürgine; karjane ei tohtinud elavast puust karjavitsa murda ega koorida, mis tähendas seda, et kariloomad võivad murda jala, kurtuda vms.; kaasavõetud karjavitsa ei tohtinud kaotada, et kari kaduma ei läheks, jne.[20]
Kõige rohkem paralleele karjalasketavades leidub meil idaslaavlastega (venelastega, valgevenelastega, ukrainlastega), leedulaste ja lätlastega ning idapoolsete soomlaste ja karjalastega.[21] Kuigi Püha Jüri on karjakaitsjana tuntud ka Lääne-Euroopa rahvail, on tema kui huntide valitseja positsioon Ida-Euroopa rahvaste uskumustes märksa kindlam.[22] Püha Jüri hooleks on olnud samuti hobuste kaitsmine, siit pärineb ka analoogia – jüripäeval paneb ta huntidele päitsed pähe ning valjad suhu, et nad ei saaks hobuseid murda. Hobustehoolduses on jüripäeva tähtsus suurem Lääne- ja Lõuna-Eestis. Neilt aladelt on rohkem teateid hobustega sõitmise või töötamise keelust (vt. levikukaart: jüripäev (3)), kuke ohverdamisest hobuste õnneks ning hobuste ujutamisest nende vastupidavuse ja hea tervise tagamiseks (vt. levikukaart: jüripäev (1)). Kiidjärvel on 17. saj. visitatsiooniprotokollide andmeil austatud Püha Jüri kui hobuste ebajumalat.[23] Lõuna-Eesti tavades on üldse palju ühist lätlaste tavadega. Püha Jüri on üks hobuste patroone samuti lätlastel.[24] Jüripäeva kui hobustepüha jooned on meile jõudnud slaavlastelt ning sellesse valdkonda kuulub hobuste pühitsemise komme Kagu-Eestis (Vas, Se); germaanlastel pole Püha Jüri hobuste patroonina teiste seas kuigi olulisel kohal.[25]
Kuigi jüripäev on kujunenud kõige tähtsamaks põllutööde alustamise päevaks, seostub põllunduses sellega suhteliselt vähe taigu ega alustata sellel päeval tegeliku tööga. Mitmedki tavad, nagu sõnnikukoorma viimine põllule, esimese vao kündmine, urbade pistmine rukkiorasesse (Se), orase vaatamine ja sügisese saagi hindamine, kuuluvad juba ka varasemate kevadiste ja isegi kevadtalviste tähtpäevade juurde. Külvinädalate arvestuse nihkumine künnipäevalt jüripäevale on toonud kaasa määratlusi külviaja üldise algamise kohta, konkreetsete külvide puhul on rohkem eelistatud lähtuda külvinädalatest ja fenoloogilistest näitajatest kui jüripäevast.[26] Küll aga on märgitud kapsamaa ning taimelavade ettevalmistamist, selle juurde võis kuuluda veel sügisese prahi ja õlgede põletamine. Mitmelt poolt on teateid põllutööde keelust. Ühe põhjusena tuleb nimetada Püha Jüri kultusega seostuvat hobuste püha, tõenäoliselt on jüripäevale nagu ristipäevalegi kandunud sugemeid muistsest maasse puutumise keelust. Nii langeb selle päeva tööde kandvam osa karjalaskmisele ning elukoha vahetusega seotud askeldustele.
Jüripäeval lähtub nii koduste kui ka väliste tööde tegemise soovitatavus või keeld sageli kaalutlusest, kas see on huntide tõrje seisukohalt soovitatav või mitte. Hundipesade otsimine ja ajujaht koos püssipaugutamisega (vt. levikukaart: jüripäev (2)) just jüripäeval pidi saarlaste ja hiidlaste arvates aitama hunte kodu lähedalt kaugemal hoida. Lõuna-Eestis on peetud soovitatavaks õmblemist (nõelatorked imiteerivad hundi pimedaks torkimist).
Mao (rästiku) samastamine lohe või draakoniga märgib traditsiooni lähtumist Püha Jüriga seostatavast lohetapmise legendist.[27] Rästikut on peetud eriti jüripäeval esmajärguliseks abivahendiks tõrjenõiduses ja inimese või loomade kaitsmisel kõige halva vastu. Enne jüripäeva tapetud madu on peetud abivahendiks mis tahes ajal, otsekui kannaks ta endas kevadise maa kihvti ja võimu. Enne jüripäeva tapetud mao pea arvati olevat eduka kohtuskäimise tagatiseks, kaitseks kurja silma ja saksa viha vastu. Musta mao põletamisel saadud tuhka, piirituses leotamisel tekkivat „ussiõli“ või kuivatatud pulbrit on kasutatud õige mitmete haiguste ravimisel, kosutusvahendina ning isegi põllusaagi tõstjana. Maagilist jõudu on omistatud maokestale või maotapmise kepile. Jüripäeva juurde kuulub ühtlasi rida tegevuskeelde ja menetlusi maotõrje põhjendusel, kusjuures ülekantud tähenduses on madude, nn. usside hulka arvatud ka mitmesuguseid usjaid putukate vastseid. Lõuna-Eestis on keelatud hagude, aiateivaste ja vitste toomine maja juurde – arvati, et maod tuleksid koju, Karksis ja naaberkihelkondades on nagu paastumaarjapäevalgi keelatud varrastel kudumine või nõelaga õmblemine – kardeti, et ussid rikuksid vilja, kapsaid ja puulehti.
Üsna valdav on Lõuna-Eestis kolistamise ja kärarikaste tööde keeld nagu lihavõttetsükliski, seda ennekõike piksekartusel (vt. levikukaart: jüripäev (4)). Kardeti ka seda, et hunt võiks suvel karja tulla või juhtuks muud halba.[28] Kõige üldisem on kangakudumise keeld, mõistagi peaks see töö jüripäevaks ka ammu lõpetatud olema. Keelatud oli pesupesemine (pesukurikaga kolkiminegi sünnitab müra), mõnel pool puude raiumine ja lõhkumine. Kolistamiskeelu otseseks põhjuseks on kartus eeloleva suveperioodi alguspäeval esile kutsuda analoogilist müra äikese näol või tõmmata endale metsakiskjate tähelepanu. Kaugema tagapõhjana võiksid arvesse tulla eeskujud slaavi rahvastelt seoses surnud esivanemate kultusega kevadel.[29] Jüripäev on oma populaarsusega endasse sulatanud mitmeid teiste kevadiste tähtpäevade traditsioone, nagu tulevalgel toas töötamise keeld, linnulaastude toomine või väljas magamise algusaja arvestus (ülekanne paastumaarjapäevalt), ühist on mitmete üldisemat laadi tööde ja talituste osas, nagu põrandapühkimise keeld, varblaste tõrje, vara tõusmise nõue.
Tähtsal kohal on inimese hea käekäigu taotlemine, seda taas rohkem slaavi kui germaani rahvastel.[30] Teisi lähedal asuvaid tähtpäevi, mille juurde kuulub eriline hool inimese tuleviku, tema tervise ja töövõime pärast, on paastumaarjapäev ning jaanipäev. Rohkesti pööratakse tähelepanu haiguste ennetamisele ning ravivahendite hankimisele. Varahommikusele näopesemisele (maarjapäeval ning jüripäeval) nagu ka suplemisele voolavas vees (jüripäeval) või kastes püherdamisele (jaaniööl) on omistatud ühtviisi tervistavat ja kosutavat toimet.[31] Aktuaalne on iluravi – nt. maarjapuna joomine annab tugevust ja tervist edaspidiseks, kuid lisab samuti palgepuna ning hoiab näonaha puhtana.[32] Mida rohkem kevade poole, seda suuremat tähelepanu on rahvapärasele kosmeetikale pööratud, kuni iluravivõtete kulmineerumiseni jüripäeval: tedretähne aitab kaotada ning vistrikke ja päikesepõletust vältida näo pesemine konnakuduga, lumega, linnumunaga, kasemahlaga või koguni sipelgahappega (vt. levikukaart: jüripäev (5)).
Kui varasematel kevadistel tähtpäevadel on püütud tugevust ja vastupidavust saavutada rauale (terasele) astumisega ning sealjuures nõiasõnade ütlemisega („jalad tugevaks kui raud“ vms.), siis jüripäeva kombestikus täidab sama eesmärki ka raudasja leidmine. Selle uskumuse populaarsus on sealjuures märksa suurem ning leitud hobuserauda on peetud abivahendiks hea õnne ja edu saavutamisel (hea hobuseõnn, kalaõnn, karja- või põlluõnn, rahaõnn, ka varstine abielu). Hobuseraua kui õnne sümboli suur tähtsus jüripäeval näib tulenevat Püha Jüri kui hobuste patrooni kujutelmast. Jüripäeva juurde kuulub samuti menetlusi armumaagia valdkonnast, nagu on omane pikema perioodi alguse tähtpäevadele.
Toitluses ei toonud jüripäev kaasa olulisi muutusi. Peale karjalasketavade juurde kuuluvate keedetud munade või rituaalse leiva eriliste üldlevinud tavanditoitude kohta teateid pole, andmed õlleteo kohta on põhiliselt kirjandusest. Vi, Pä, Vl, Ta on väheseid kirjapanekuid sealiha (seapea) söömisest, teisalt jälle keelust, põhjenduseks kartus, et hunt võiks suvel samuti karjast liha saama tulla.[33] Paremat toitu ja õlut on valmistatud mõnel pool nimepäeva tähistamisel. Viimast märgib ka Wiedemann.[34] Lüpsikute turrutamisele toodi kaasa mune, saia, pirukaid jms., mida napsitamisel söödi, hoones pidutsemise puhul oli toidulaud mitmekesisem.
Jüripäevale kui kevade alguspäevale viitab rohkesti fenoloogilisi tähelepanekuid ja uskumusi loodusest. Neid interpreteeritakse enamasti ennetena edaspidise ilma, põllusaakide ja nende valmimisaja ning inimsaatuse kohta. Loomariigi esindajate seast on peale uskumuste hundist ja rästikust mõnevõrra rohkem uskumusi konnast. Konnade kudemisaja ja konnakudu külmumise järgi on püütud ette arvata edaspidiseid külmi. Rahvameditsiinis ning armumaagias on abivahendiks kasutatud eriti kärnkonna. On iseloomulik, et mitmed tähtpäevaliselt määratlemata uskumused seostuvad jüripäevaga: linnu- või konnapaari esmakordselt näha tähendab abiellumist, konn vees tähendab head, kuival – halba aastat vms. Linnupette võtmise nõue kehtib kogu kevadise lindude saabumisaja, ent liitub rahvakalendri tähtpäevadest eriti jüripäevaga.[35] Linnuliikidest on populaarne kägu, aga ka pääsuke, kelle saabumisajad langevad enam-vähem ühte jüripäevaga;[36] jälgitud on veel linavästrikku, tikutajat, parti, tetre. Putukariigis on tähelepanu objektiks sipelgad, kelle aktiviseerumine on suunanud nende juba antiikmütoloogias tuntud maagilise tähenduse[37] seostumisele jüripäevaga. Sipelgaid kasutatakse mitmesugustes menetlustes nii kariloomade kui inimeste kosutamise ning tervistamise otstarbel, ka vaadeldakse nende käitumist ilma ja saagi prognoosimisel.
Võrreldes slaavi rahvastega tuleb meil jüripäev kevadehaljuse toojana vähem arvesse, pigem on jüripäeva käsitatud kui orientiiri fenoloogilistel vaatlustel baseeruvate uskumuste puhul: rohu tärkamise, metsa lehtimise, puude ja taimede õitsemise aja järgi kas enne või pärast jüripäeva on otsustatud saagi suuruse ning valmimise kiiruse üle.
Meie põhjanaabritel on vastavalt sealsetele kliimaoludele rohkem levinud edaspidiste ilmade ja saagi ennustamine jüripäevase külma järgi,[38] meil on rohkem tähelepanu pööratud kastele ja äikesele. Maa lõunapoolses osas on ühisjooni lätlastega. Levinud on uskumus, et vihm toob halva saagi (vt. levikukaart: jüripäev (6)), kaste esimese ilmumise järgi enne või pärast jüripäeva on arvestatud rukki valmimist vastavalt enne või peale jaagupipäeva (25. VII). Ülemaaliselt on tuntud uskumus äikesest kui külma kevade või suve kuulutajast, nende uskumuste populaarsust on aidanud suurendada trükiallikad. Lõuna-Eestis seostub jüripäevane äike ka suviste piksekahjustustega. Rohkesti on teiste kevadiste tähtpäevadega ühiseid ilmaendeid: külm kuulutab nagu maarjapäevalgi ette külma kevadet või suve, selge, päikesepaisteline hommik tähendab head viljasaaki (rukist, tatart). Karjandusega on uskumused ilmast vähe seotud. Venelaste ilmaended on sagedamini vahetus seoses põllundusega, germaanlastel edaspidiste ilmade ettearvamisega.[39]
Hinnates lääne- ja idapoolsete mõjude osatähtsust eesti jüripäeva traditsioonides, võib märkida germaanlaste suurt osa Püha Jüri kultuse väliste avalduste edasikandmisel ning levitamisel. Slaavi rahvaid iseloomustab selle kultuse orgaaniline seos elatusaladega ning sissesulamine nendesse. Seepärast on slaavi mõjudel meie traditsioonis sisuliselt kandvam osa. Jüripäeva eriline kaal ühiskondlikes suhetes on olnud kõige olulisemaks teguriks traditsioonide püsimisel ja samuti rikastumisel teiste kevadiste tähtpäevade arvel, seda veel kalendritavandi üldise hääbumise perioodilgi. Lõuna-Eestis on nagu Lätiski klimaatilised erinevused omakorda soodustanud jüripäeva traditsioonide mõningast ülekandumist lihavõttetsüklile. Internatsionaalse kõrval leidub meie rikkalikus jüripäeva kombestikus ka küllalt palju lokaalseid arendusi.

Märkused:
[1] Suri kristlasi jälitanud Rooma keisri Diocletianuse valitsemise ajal 303. a.
[2] Vrd. Sahharov, lk. 53–56; HDA III, vg. 647.
[3] Mõningaid kõrvutusi, nt. venelastel vanasõnades, on sügisese jüripäevaga (26. XI). – Dal, lk. 880.
[4] Vrd. Šapovalova, lk. 127–135; Tšitšerov, lk. 20; HDA III, vg. 647 jj.
[5] Fehrle, lk. 135–136; HDA III, vg. 647–657.
[6] Vrd. Moora, Volkstümliche Zeitrechnung, lk. 239; Tampere, Kirde-Eesti, lk. 233.
[7] ERA II 251, 471/2 (39) < Mihkli khk – V. Eenveer (1938).
[8] Vrd. ühisjooni soomlastega: Hautala, lk. 181–193.
[9] Setu külade skeemi, kus jüripäev oli külapühaks, vt. Loorits, Grundzüge II, lk. 333. Pidutsemisest ja rahvakogunemisest venelastel vt. Sahharov, lk. 52–53.
[10] Üksikasjaliku ülevaate pidustusest ning selles esinevate algelementide põimumisest on andnud H. Tampere, kes ühtlasi osutab ühisjoonte kujunemisele lähedal asuvate rahvaste – venelaste, isurite ja vadjalaste traditsioonides. – Tampere, Kirde-Eesti, lk. 233–245. Väike-Maarja khk on andmeid lüpsikute turrutamisest küünlapäeval. – RKM II 336, 289 (14) < Väike-Maarja khk – M. Hiiemäe (1979).
[11] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 53 ja 56.
[12] Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 125–127; Ariste, Isuri keelenäiteid, lk. 43.
[13] Vrd. A. Rantasalo kirjutatud uurimust soome karjalasketavadest, rohkete paralleelidega eestlaste kohta. – Rantasalo I-III.
[14] L. Honko on osutanud selle põhjusena majahaldja substitutsioonile metshaldjaga alates jüripäevast. – Honko, Geisterglaube, lk. 299.
[15] Ülevaade põhilisematest menetlustest hunditõrjeks leidub Wiedemannil. – Wiedemann, AIÄLE, lk. 357–360.
[16] Vrd. Eisen, EM III, lk. 119–120; Ränk, Vanha Viro, lk. 175. Sellesse valdkonda ei puutu 1343. a. Jüriöö ülestõusu mälestustulede põletamine.
[17] Näiteid mitmesugustest nõiasõnadest karja väljalaskmisel leidub: ERlA III: 3, lk. 1033–1040.
[18] Vrd. Šapovalova, lk. 129–131. Detailse ülevaate Setu karjalaskekombestikust ning sealjuures kasutatavatest rekvisiitidest koos levikukaartidega kogu Eesti kohta on andnud P. Hagu. – Hagu, lk. 5–13.
[19] Munast kui karjaohvrist eriti soome ja eesti karjalasketavades vt. Rantasalo I, lk. 61–69, kui riitusesemest – ERk II, lk. 240 (lihavõtted).
[20] Vrd. Boecler-Kreutzwald, lk. 82–84.
[21] Vrd. Zelenin, Russische, lk. 58–62; Skrodenis, lk. 264–265; Šmits II, lk. 748 jj; Hautala, lk. 188–192; Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 122–129.
[22] HDA III, vg. 651–653. Ülevaade eesti traditsioonist Püha Jüri kui huntide valitseja kohta leidub M. J. Eisenil. – Eisen, EM II, lk. 15–18.
[23] Kõpp, lk. 14.
[24] Šmits II, lk. 749–752. Soomlastelgi on jüripäev hevosten hengähdyspäivä. – Hautala, lk. 185.
[25] HDA VI, vg. 1656–1659.
[26] Venelaste traditsioonis on jüripäev külviaja orientiirina märksa olulisem. – Dal, lk. 880.
[27] Madude osatähtsus on jüripäevases maagias tavalisest suurem ka germaanlastel. – HDA III, vg. 656.
[28] Sama põhjendus leidub Hellel. – Helle, lk. 302.
[29] Propp, lk. 19–24. Kääbastel käimisest ja söömisest pärast jüripäevast karjalaskmist on teateid Vologdast. – Šapovalova, lk. 127–128.
[30] Šapovalova, lk. 134–135; HDA III, vg. 653.
[31] Venelaste uskumuses on peetud jüripäevast kastet ka kahjulikuks – maa on alles mürgine. – Sahharov, lk. 53.
[32] ERk II, lk. 18–19; 46–48 (paastumaarjapäev).
[33] Lätis on seapeapoole keetmisega loodetud saada sigadeõnne. – Šmits II, lk. 754.
[34] Wiedemann, AIÄLE, lk. 356.
[35] Vrd. Loorits, VogelbetrugZelenin, Der alte estnische Brauch.
[36] Venelastel on jüripäeva nädal pääsukeste saabumise ajaks, käo saabumine enne jüripäeva on halb märk. – Dal, lk. 880–881.
[37] Vrd. HDA I, vg. 361–363.
[38] Hautala, lk. 182.
[39] Dal, lk. 879–880; HDA III, vg. 656–657.

Külvinädalad

Kevadise külviperioodi jaotus külvinädalateks kuulub muistse agraarkalendri juurde ning on puhtpraktilise tähtsusega. Oma isepärase järjestusega (loendatuna suvest kevade poole) kujutavad need ilmselt rudimenti väga vanast ajaarvamissüsteemist. Wiedemanni sõnaraamatus on külvinädalaid nimetatud wasta okse nädalateks järgmise selgitusega: „jaanipäevast kuni jüripäevani tagurpidi loetavad nädalad, külvinädalad (viies ja kuues määratud odrakülviks, seitsmes kaerakülviks)“. Põhiosa kirjapanekuid rahvaluulearhiivides[1] annab nädalate piiriaegadeks jüripäeva (23. IV) ja jaanipäeva (24. VI) ning arvuks 10, harvemini on kevadepoolse piiridaatumina esitatud jüripäevast 9 päeva võrra varasemat künnipäeva (14. IV). Algseks tuleb pidada siiski künnipäeva, millest jaanipäevani ongi 10 nädalat (70 päeva), ent koos muistse künnipäeva kui põllutööde alguse tähtpäeva funktsioonide ülekandumisega jüripäevale on edasi nihkunud ka külvinädalate algus.[2] Seejuures ajaliselt esimest nädalat nimetatakse sageli harjumuspäraselt 10. külvinädalaks, ehkki sisuliselt oleks tegemist 9-ndaga. Külvinädalate suvepoolseks piiriks on jaanipäev (vaid ühes teates mainitakse 70 päeva pärast jüripäeva tulevat heinamaarjapäeva, mis on 2. VII), välja arvatud kitsal alal Lõ-E. Trükitud kalendreis on märgitud külvinädalaid nii künni- kui jüripäevast, aga ka nende päevade järgsest täisnädalast peale, või on alguse- ja lõpunädal näidatud 6- või 8-päevalisena. Gregooriuse kalendri järgi on jüripäev 6. mail, sellele daatumile tugineb osa külvinädalate arvestusi suulises pärimuses. Lõuna-Eestis tuntakse 13 nädala pikkust külviperioodi, kusjuures viimaseks piiridaatumiks on jaagupipäev, 25. VII (San, Krl, Har, Urv, Rõu, Räp, Vas). (Vt. levikukaart: külvinädalad) Trükitud Lõuna-Eesti kalendreis on märgitud nt. 1836. ja 1839. a. 14 külvinädalat (künnipäevast jaagupipäevani), ent 1842. a. 9 nädalat (jüripäevast jaanipäevani).[3]
Niisiis valitseb külvinädalate arvestuses teatav ebaühtlus, mis on soodustanud ebakindlust ka nende tähenduse määramises. Klimaatilised erinevused maa põhja- ja lõunaosas on olnud olulisi tegureid külvi tegeliku käigu määrajaina, hoolega on jälgitud kuu faase ja looduse fenoloogilist arengut.[4] Sellest tuleneb, et teatava põllukultuuri külviks sobivana on nimetatud eri nädalaid, eelisnädala kõrval on loetletud teisi lähedasi või rõhutatud looduse märkide olulisust, nt. „6. ja 7. nädal pandi kartulid maha. Ka lina külvati samal ajal, kuid külvi ajal pidid nisukesed kiudlised pilved olema, nii kasvas hea lina.“[5] Üldjoontes on varaseim olnud kaerakülv, sellele järgnevad kartulipanek, nisu- ja odrakülv, veel hiljem linakülv. Külvinädalatest kuues, rohunädal, ei sobi külviks – põld kasvataks ainult rohtu. 13-nädalases külviperioodi arvestuses on rohunädalaks nimetatud kümnendat. Kartuli mahapanekul pole rohunädalat nii palju arvestatud kui teiste kultuuride puhul. Odrakülvi kulg on kõige pikaajalisem – ennem külvati kahetahuline (tavaline ehk suur) oder, hiljem neljatahuline (väike, õlle- ehk maaoder), omakorda venitas tööde käiku rohunädal. Kolmas, teine ja esimene külvinädal ei tule külvide osas enam arvesse, põhitöödeks on sel ajal sõnnikuvedu ja kesaharimine.
Külvinädalate tundmise kohta on veel andmeid karjalastelt, soomlastelt, lõunarootslastelt ja lätlastelt. Olenevalt klimaatilistest erinevustest on külvitööd alanud meist varem või hiljem. Nt. on karjalastel kaheksas nädal kaerakülvinädal, viies odranädal jne. Rohunädal on kuues, aga ka kaheksas. Arvestus lähtub peetripäevast nagu rootslastelgi.[6] Lätimaa keskosast on andmeid 23. aprillist algavast külvinädalate arvestusest, neid loetud tagurpidi 14-ndast 8-ndani.[7] Üldiselt on teistel rahvastel muud rahvakalendri tähtpäevad külviaegade määramisel suurema tähtsusega kui meil.
K. Vilkuna on osutanud külvinädalatele kui tõendile muistsest 13-nädalasest veerandaasta-jaotusest ning toob näiteid analoogilisest nädalate arvestusest ka sügisel. Mõningat vastavust kevad- ja sügispoolaasta, suve ning talve kohta on märgitud meiegi kalendris, nt.: „Üheksa nädalat enne jaanipäeva on külvinädalad. Vanad põllumehed panevad sellepärast üheksa nädalat enne jõulut aega tähele: mitmendamal nädalal härmastab, sel külvinädalal on hea külvata.“[8] Samasugust arvestusviisi näitab järgmine kirjapanek: „Kui härmatus kümme nädalat enne jõulu oli, nimetati seda räimehärmatuseks, siis mindi umbes 10 nädalat enne jaani randa. Järgmise härmatuse järele küliti kaeru ja nimetati seda seepärast kaerahärmatuseks. Kui härmatus 5-ndal, 4-ndal ehk 3-ndal nädalal enne jõulu oli, siis küliti neil aegadel enne jaani linu.“[9]

Märkused:
[1] Siinjuures on arvestatud ka Eesti Rahva Muuseumis 1975. a. laekunud vastuseid H. Eelsalu koostatud küsimustikule külvinädalate, sirvilaudade ja kuu-usu kohta: ERM KV 276.
[2] Vrd. Moora, Volkstümliche Zeitrechnung, lk. 237–238.
[3] Tarto ma-rahva Kalender 1836; Tarto- ja Wõrroma Kalender 1839; Tarto- ja Wõrroma Kalender 1842.
[4] Fenoloogilise külvikalendri osas on meil naaberrahvastega – venelastega, lätlastega, soomlastega jt. palju ühist. – Jermoloff, lk. 102–103 ja 116–118; Šmits III, lk. 1609–1611; Rantasalo, Ackerbau II, lk. 8–24.
[5] KKI 45, 228 (6) < Türi khk – H. Kihno (1967).
[6] Hautala, lk. 472–473; Rantasalo, Ackerbau II, lk. 32 ja 34; Vilkuna, Vuoden neljännekset, lk. 154; Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 71. K. Vilkuna arvates on rootslased vahendanud samuti uskumuse, et külviks sobimatuks peetakse külvinädalatest nimelt kuuendat. – Vilkuna, Karjalainen viikkolasku, lk. 97.
[7] Šmits III, lk. 1610.
[8] H II 40, 879 (10) < Kose khk – J. Härg (1891); vrd. Vilkuna, Vuoden neljännekset, lk. 157.
[9] H, Kase, 103a < Halliste khk või Karksi khk – L. Kase (1868). Sagedamini on konstateeritud kevadsuviste ilmade, külviaegade, põllu- või kalasaagi olenevust sügistalvistest härmatiseaegadest, ilma neid täpsesse vastavusse seadmata.

Markusepäev (25. IV)

Markusepäeva[1] tuntakse samuti äkksurmapäeva (surmapäeva, margusepäeva) nime all. Kirjanduslikes allikais esineb veel ussikuningapäeva nimetus – ussikuningas kutsub sel päeval oma alamad nõupidamisele.[2] Pilistvere kiriku visitatsiooniprotokollis 1680. a. leidub teade püha Markuse päeva pühitsemisest, et see kaitseks karja äkilise surma eest.[3] Töötegemise keelust sel päeval teatab Göseken 1694. a. Mihklist[4]; Alutagusel ei tohtinud sel päeval künda, see võis tuua äkksurma künnihärgadele ja muulegi karjale.[5]
Markusepäeva ilmal on oma koht edaspidise saagi ja ilma ennustamises. Lääne-Euroopas on markusepäev sulatanud endasse ka mõningaid eelkristlikke agraarkalendri tavasid. Ungarlastel kuulub selle päeva juurde piima- ja põllunõidus, sakslastel inimsaatuse ettemääramine.[6]
Kui meie kombestikus määrab päeva sisu puhkepausi andmine tööloomadele, siis soomlastel „Markus kannab adra põllule“ ning „annab käole keele“.[7] Markusepäeva kombestikus on siin suveperioodi alguse jooni, olulisim on ilma jälgimine ja saagi ennustamine olenevalt ilmast (külm ilm toob külma kevade ning halva saagi).[8]

Märkused:
[1] Markusepäeva nimetus on pärit kirikukalendrist, kus see on evangelisti ja kirikupatrooni Markuse mälestuspäev. Markuse kui kaitsepühaku poole pöörduti abiotsimisel ootamatu surma vastu. – HDA V, vg. 1703.
[2] Boecler-Kreutzwald, lk. 85; vrd. Loorits, Grundzüge I, lk. 575.
[3] Westrén-Doll, lk. 16.
[4] Vt. Laugaste, lk. 69.
[5] Boecler-Kreutzwald, lk. 85.
[6] HDA V, vg. 1703–1706.
[7] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 108–110.
[8] Hautala, lk. 193–194.

MAI

Õites kevad Valga linnas
Õites kevad Valga linnas. ERA, VF 7867.
Maikuud[1] on rahva hulgas nimetatud veel lehekuuks, õiekuuks, meiukuuks. Wiedemanni sõnaraamatus leiduvad lehtkuu, lehehakkamise kuu ja nelipühakuu. Õitsemise ning lehtimise ja rohukasvu algust märkivad nimetused prevaleerivad ka slaavi rahvastel.[2] Lääne-Euroopas kuuluvad maikuu saabumise juurde tseremooniarikkad rongkäigud nn. maipruudiks ehtimisega, lillede ja roheluse (meiude) toomisega, mängude ja tantsudega, suve ja talve võitluse imiteerimisega.[3] Suve ning õitseaja sellise vastuvõtu eelisajad on 1. mai (volbripäev) ja suvistepühad. Suve tuleku pühitsemise pearõhk lehtinud kaskede toomisega langeb meil suvistele ning jaanipäevale, mis on Eesti oludes klimaatiliselt selleks kohasemad. Baltisakslaste poolt vastavalt germaani rahvaste traditsioonile korraldatud maipidustustest Tallinnas koos nn. maikrahvi valimisega jms. leidub esimesi teateid 14. saj. lõpult.[4] Eestlaste hulgas on mai saabumist hakatud peoõhtuga tähistama hilisemal ajal, seltsitegevuse hoogustudes. 1899. aastast alates kujunes 1. mai töörahva solidaarsuse avaldamise päevaks. Nõukogulik politiseeritud tähistus töörahva rahvusvahelise pidupäevana kandis endas ka kevade tervitamise traditsioone.
Majanduselus ei tulnud maikuu teatava ajalõiguna või orientiirina peaaegu üldse arvesse. Hilisperioodi kuulub suiliste tööaja arvestamine kuu algusest (see oli otstarbekas kuupalgaliste puhul).
Mõnevõrd on maikuu seotud ilma- ja saagiennustamisega, samuti on teda seatud vastavusse teiste kuudega. Wiedemannil on toodud vanasõna „Külm mai ja märg juuni täidab keldrid ja aidad laeni“.[5] Sellest ning ennustustest hea heinasaagi kohta leidub üle 20 kirjapaneku, kuid kõik need on rahvaluulekogudesse tee leidnud trükiallikate vahendusel.

Märkused:
[1] Vanas kreeka-rooma kalendris aasta kolmas kuu.
[2] Sahharov, lk. 61–62. Liivlased on nimetanud maid lehekuuks ja soojakuuks. – Loorits, LK, lk. 118.
[3] HDA V, vg. 1512 jj.; Beitl, lk. 490–492. Kombe levimisest linnakultuuri vahendusel Poola ja Leedu kaudu mitmetesse Venemaa linnadesse on andmeid möödunud sajandi II poolest. – Sahharov, lk. 62–63. Üksikasjalikku ülevaadet suve ja talve võitlusmängudest vt. Liungman („Der Kampf zwischen Sommer und Winter“).
[4] Pabst, lk. 3. Keskaegsete maipidude järelkajadest meil vt. veel Eisen, EM II, lk. 151–152.
[5] Wiedemann, AIÄLE, lk. 101. Vrd. ka vanasõna saksakeelset kuju. – HDA V, vg. 1514; tuntud samuti lätlastel. – Šmits II, lk. 1115.

Volbripäev (1. V)

Volbripäeva ehk viilipipäeva (vilpusepäeva)[1] on nimetatud juba Hellel kui esimest suvepäeva ning hernekülvi alustamise aega.[2] Wiedemann tutvustab 1. maid kui kõigi tarkade või nõidade päeva ning märgib samuti hernekülvi.[3] Rahva hulgas tuntaksegi volbripäeva ennekõike kaunviljade külvamise päevana.[4] (Vt. levikukaart: volbripäev) Selle traditsiooni levik pole siiski ühtlane: rohkem on teateid Vi, Jä, Vl, Ta, Võ, hõredalt Ha, Lä, Pä, täiesti puudub komme Hii, Sa ning Se. Setus, samuti Võ idapoolses osas (Räp, Vas) on külvipäevaks kevadine nigulapäev (9. V). Germaanlastel on volbripäev külvipäevana suurema tähtsusega ja siin võib oletada kajastusi muistsest külvipühast.[5] Soomes on külvatud ube.[6] Võrreldes eestlastega on meie põhjanaabrite volbripäev – vappu – tunduvalt olulisem karjanduses, võttes üle jüripäeva funktsioone (nt. karjalask Lääne-Soomes koos selle juurde kuuluvate maagiliste toimingutega karjaõnne saavutamiseks).[7] Karjalaskepäevana on volbripäev populaarne samuti germaanlastel.[8]
1. mai või 30. aprilli õhtul on tehtud tuld. Germaani rahvastel on see olulisemaid traditsioone volbripäeva kombestikus, olles tihedalt seotud nõiduse ning selle tõrjemaagiaga.[9] Maiga saabub kevade lõplik võit, sellega kaasneb rida kõige halva eemaletõrjumise menetlusi: tuletegemine, kellade helistamine ja lärmitsemine, roheliste okste toomine hoonete kaitseks (vrd. pajuokste toomise ja urbimise kommet kevadistel pühadel). Nõidade sõidust loksperile – öistele pidustustele – leidub kajastusi meiegi traditsioonis (Sa), nõiasabatit volbriööl mainib Holzmayer[10]. Säilinud teadetest tuletegemise kohta ilmneb, et sel puudub maagiline tähendus ja seda on enamasti nimetatud maituleks. Need on olnud pigem lõbustusliku iseloomuga noortepeod, kus maa peale tehtud tule juures on pühitsetud mai saabumist ning vastuvõtmist.[11]
Koduses majapidamises pole volbripäeval nimetamisväärset tähtsust: Holzmayeril leidub teade ahjukütmise keelust piksekartusel.[12] Ilmaennetes kajastub ta samuti vähe, olles suve alguse tähtpäevana palju vähem arvestatav kui teistel rahvastel.

Märkused:
[1] Volbripäev tähistab kirikukalendris katoliku kaitsepühaku Walpurga pühakskuulutamist; samale kuupäevale langeb apostel Filippuse mälestuspäev, ent viilipipäeva nimetus pole rahvatraditsioonis kodunenud.
[2] Helle, lk. 302.
[3] Wiedemann, AIÄLE, lk. 361.
[4] Vrd. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 215–216.
[5] Rantasalo, Ackerbau III, lk. 119; HDA V, vg. 1543.
[6] Hautala, lk. 201.
[7] Hautala, lk. 200–207; Rantasalo, Arkea ja juhlaa, lk. 8; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 112.
[8] HDA V, vg. 1544.
[9] Fehrle, lk. 137–138.
[10] Holzmayer, lk. 61–62.
[11] Vrd. Eisen, EM III, lk. 120. Vt. ka ERk III, lk. 150 (maikuu).
[12] Holzmayer, lk. 62; vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 361.

Kevadine nigulapäev (9. V)

Kevadine nigulapäev (migulapäev)[1] on meil hästi tuntud Kagu-Eestis, eriti Setus. Kahekordse nigulapäeva pühitsemist (sügisel ja kevadel) seletab muistend, mille järgi püha Nigul (Migul, Mikol, Nikola, Nikolaus jts.) olevat saanud kaks mälestuspäeva tunnustusena heateo eest.[2] Seoses püha Nikolause kultusega on tema nimi meil üle 300 lühendi või teisendiga tuntud nii isiku- kui kohanimedes (kihelkonna-, kiriku-, asunduse, küla- jne. nimena)[3], ent kevadist nigulapäeva kui kalendritähtpäeva tuntakse meil küllalt kitsas piirkonnas: peale Setu veel naaberaladel Põlvas, Räpinas ja Vastseliinas, Peipsiääre vene külades ning Kirde-Eestis venepärasena Iisaku kakskeelsuse alal.[4] Venepoolsed kultuurimõjutused on andnud nimekuju (vn. Микола) ning kujundanud selle päeva kombestikku isuritel ja karjalastel, venelastelt pärineb samuti vadjalaste nigulapäevade pühitsemine.[5] Setus on selle päeva ristikäikudel tähtsal kohal Nikolause (Migula) kabelites asuvad pühapildid imetegija kujutisega. Kabelisse pandi küünal, et pühak kaitseks põllukultuurisid külma eest. Külvikalendris tuli nigulapäev arvesse kõige enam kaera ja kaunvilja külvamisel. Isuritel ja venelastel on püha Nikolaus nagu Püha Jürigi põllu ning karja kaitsjaks.[6] Teateid selle kohta on ka Setust.[7] Lutsis „keväjäne mikul um hobõsõ pühapäiv“[8], mil hobusega ei töötata, nigulapäeva on peetud soojaks ajaks, varast kevadet näitab see, „ku migulal rüäpääkene nätä“[9] . Eesti alal on püütud nigulapäeva järgi ette arvata edaspidise pikema perioodi ilmastikku (kevad, sügis). Soome põllumehe-karjakasvataja kalendris ei ole nigulapäeval olulist tähtsust, lätlased on pidanud seda soodsaks kartuli ja sibula mahapaneku ajaks.[10]

Märkused:
[1] Seostub katoliku pühaku piiskop Nikolause kultusega, kelle päevaks on 6. dets. (sügisene nigulapäev); 9. mai on püha Nikolause ümbermatmise mälestuspäev 1087. a.
[2] Pühast Nikolausest kui Euroopa maades eriti populaarsest pühakust on rikkalik legendirepertuaar. – Vrd. Loorits, Der heilige Kassian, lk. 51 jj.; HDA VI, vg. 1087–1090; Andrejev, lk. 59; Tšitšerov, lk. 16.
[3] Rajandi, lk. 136–137; vrd. Nissilä, lk. 228–248. Kultuse levikul põhja suunas mängisid olulist osa hansalinnad.
[4] Vrd. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 216–217.
[5] Vt. Mansikka, Pyhä Miikkula, lk. 176–192; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 71–72.
[6] Čistov, lk. 223–224.
[7] Migulapäevaks küpsetatud migulavatsk anti karja väljalaskmisel loomadele. – RKM II 290, 464 (21) < Setumaa – E. Tampere (1972).
[8] ERA II 162, 611 (5) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1937).
[9] RKM II 179, 320 (52) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1964). Vrd. Tšitšerov, lk. 17–18.
[10] Šmits III, lk. 1326–1327.

Räüsäpäev

Räüsäpäev (rahepäev, ka jääpäev) on setude püha. Seda ei nimetata kuu- ega nädalapäeva järgi, vaid orientiiriks on kevadine nigulapäev (9. V), millest arvestades kolmandal päeval ongi räüsäpäev. Märgitud on ka üldse künni- ja külviaega, maikuud, aega pärast lihavõtteid, kevadet. Sellel päeval olid põllutööd keelatud, vastasel korral hävitas rahe (räüs, iä) vilja. Seega on siin tegemist väga vana uskumusega maa pühadusest. Läänemeresoome rahvaste muistse maahinguse või -puhkuse päeva traditsioonide põhiosa on siiski kandunud ristipäevale.[1]

Märkused:
[1] Vrd. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 73. Lätlastel kannab ristipäev ühtlasi rahepäeva nimetust. – Šmits, lk. 951; germaanlastel on ta ilmajumaluse austamispäev. – HDA IV, vg. 17.

Urbanipäev (25. V)

Urbanipäeva[1] kohta on väheseid teateid. See päev jääb kevadkülvi aega ja mõnevõrd on teda ka arvestatud külvamise puhul (kaer, lina). Urbanipäevale kuulub uskumus, et siitpeale jäävad ära öökülmad, niisiis võidi põllutöödel sedagi arvesse võtta. Samalaadset leidub germaanlaste üldiselt rikkalikumas traditsioonis: hea ilm pidi tagama hea saagi[2]; sellel päeval on mitmete teraviljade ning lina külvamine soovitav, urbanipäevast lõpevad öökülmad.[3] Rootslastel on urbanipäev samuti linakülvipäevaks, märkides ühtlasi külviaja lõppu.[4] Nii meie põhja- kui ka lõunanaabritel on urbanipäev populaarsem kui meil – soomlased arvestavad siitpeale suvesooja tulekut, päev on orientiiriks külvitöödel[5] ning rukkiküpsemise aja määramisel;[6] lätlaste traditsioon on seotud külviaegadega (oder, kaer, lina jt.)[7].

Märkused:
[1] Paavst Urbanus I surmapäev; kultus on seostunud 5. saj. piiskop Urbanuse nimega. Germaani rahvastel on Urbanus viinamarjakasvatajate patroon ning temalt taotletakse head saagiõnne.
[2] Beitl, lk. 778–779.
[3] HDA VIII, vg. 1498–1499.
[4] Rantasalo, Ackerbau II, lk. 30.
[5] Hautala, lk. 214–216.
[6] Rantasalo, Ackerbau V, lk. 7.
[7] Šmits IV, lk. 1872–1873. Liivlastel pandi urmanipäeval sibulad maha. – Vääri, lk. 224.

Ristipäevad

Ristipäev (ristapäev, ristlepäev) ehk taevaminemispüha[1] on arvestatuna kevadpühadest 40. päeval ning langeb alati neljapäevale – siit nimetus: ristineljapäev. Päeva seos kirikuga on olnud meil üsna väline ning pinnaline. Rahva hulgas tuntakse kokku kuni nelja ristipäeva, nimelt on suurele ristipäevale eelnevad neljapäevad veel tuule-, linnu- ja lehe- (heina-)ristipäev, mis võivad kanda ka 1., 2. või 3. ristipäeva nimetust. Tuuleristipäevaga arvatakse kaasnevat või lõppevat kevadisi külmi tuuli. Holzmayeril on tuuled (ristapä tuled) samastatud pääsukeste saabumise aegse nn. pääsukeseviluga (linno willo).[2] Linnuristipäev tähistab lindude rände lõppu ja aktiivset linnuelu („Linnud juba lidistavad ja laulavad, ööbik juba on ja...“[3]), lehe- ehk heinaristipäevast on lehed puus ja rohi maas.[4] Mõnel pool Põhja-Eestis tuntakse ütlust, et ristipäevast pannakse sool rohusse (rohi muutub toitvamaks). (Vt. levikukaart: ristipäevad (1)) Nimetuste tähendus on küllalt otsene, kuid päevade järgnevus pole päris kindel. Ka Wiedemanni sõnaraamatus on nii linnu- kui tuuleristipäeva puhul osutatud enam kui ühele neljapäevale, samuti puudub ühtsus trükitud kalendreis. Põllutööde tegemisel võib täheldada linnuristipäevaga arvestamist maa läänepoolses osas, eriti saartel (teateid on Rap, Mär, Rei, Ans, Jäm, Muh) – sellel päeval külvatud vilja rikuksid linnud. Lõ-E domineerib nagu Lätiski põllutööde keeld rahekahjustuste kartusel (teateid on SJn, Ran, San, Krl, Se) ning Läti piiril kasutatakse lätlastega ühist raheristipäeva nimetustki.[5] Setudel on samasugune tähtsus samuti räüsäpäeval. Ilmselt on ristipäevadele koondunud külviaega või isegi suviviljade kogu kasvuaega markeeriv tabupäevade rida, mis kajastab muistset ajajaotuse süsteemi nagu külvinädaladki. Sellesse rühma näib kuuluvat veel suvistejärgsel neljapäeval peetav setude lujapäev ja lutside lehtpäev.[6] Nelja ristipäeva tunnevad liivlased. Lätlastel teatakse neid olevat vähemalt viis, kõik enne suvisteid.[7]
Välist seost kirikukombestikuga võib mainida vene-õigeusuliste poolt Petseri kloostri juures korraldatavate ristikäikude puhul, kusjuures pühakujude ning -piltide alt läbikäimisest, pühitsetud allikaveega pritsimisest, andide toomisest jms. loodeti haigustest paranemist ja head õnne edaspidiseks.[8] Nagu on kurtnud Otepää pastor oma kaebuses 1647. a., võetavat taevaminemispüha ristikäikude ajal ette ohvritoiminguid.[9] Öistest kooskäimistest Pranglis on juttu Kambja kiriku visitatsiooniprotokollis.[10]
Võrreldes teiste rahvastega on meie ristipäev uskumuste poolest rikas. Olles tihedalt seotud igapäevase elu praktilise küljega, on ta oluliselt erinev peomeelsetest suvistepühadest. Esileküündivam osa selle päeva keeldudest, toimetustest ja talitustest lähtub maa ja kõige maa peal kasvava – rohu, lillede, puude pühakspidamisest. Nn. maa- puhkuse nõue ja selle põhjendus nähtub nagu vadjalastel ja isuritel, aga ka lätlastel kõige selgemalt ristipäeval.[11] Sellel ajal ei tehta põllutööd: külv ei õnnestuks, vilja rikuks kas tuul või rahe (tuuleristipäeval), sööksid linnud (linnuristipäeval) või juhtuks muud halba. Kogu idapoolsest Eestist on arvukalt kirjapanekuid rangest keelust noppida lilli, katkuda või niita rohtu, murda või lõigata oksi, raiuda või vigastada puid. Kõik need keelud on meil ühised lätlastega. Keelatud on isegi rohu peal magamine (VJg). Kõige sagedasemaks motiveeringuks (eriti Kagu-Eestis) on, et vigastatud kohale ilmub veri. Sel päeval korjatud ravimtaimedki muutunud kuivades punaseks (Räp). (Vt. levikukaart: ristipäevad (2)) Peale selle kõige levinuma põhjenduse on veel teisi. Rohu (heina) katkumisel või niitmisel see ei kasva enam, hävib (VJg, Ann, Kul, Krl), asemele tuleb verine hein (Rõu), on oodata karjakahju, loomade katku, lehmad hakkavad verd lüpsma (Ote), ussid tulevad koju (Krl, Urv), lillede murdja majale tuleb õnnetus (Jõh). Puu koorimisel läheb tüvi punaseks (Ann, Vän, Ote), kasv lakkab (Krl); puude murdmisel on murdekoht teisel aastal (päeval) verine (Sim, Plv) või hävitavad puid röövikud (Äks); vitsa lõikamisel tulevad koju ussid (Krl); noaga vestja maja kohal on palju pikset (Nõo), rahe rikub vilja (Krl), juhtub palju õnnetusi (Lai); raiuja maja tabab välk (Urv), müristab palju (Har); aiategija õue tuleb hunt (Trv). Puu, mis on istutatud ristipäeval, ei lähe kasvama (Pst). Kõigesse kasvavasse puutumine on patt (VJg, Sim, Kad, JJn, Kan, Urv). Teatavat seisakut looduses rõhutab ütlus „Ristipäeval on nii suur püha, et rohigi ei kasva“, millele tavaliselt järgneb keeld maast kasvavasse puutuda. Sel päeval ei tee ka lind pesa.[12] Iseloomulik on sõnadele erilise kaalu andmiseks kasutada deminutiive (ei tohi murda lilleoksakestki, vitsakestki, puulehekestki, rohukõrrekestki jms.), rõhutamaks, et pisimgi sellelaadiline tegu pole lubatav. Samasuguse alltekstiga on humoristlikud ütlused: „Kassi ei tohi lihakausi juurest ära ajada“ (Rak), „Mees ei tohi püsti pissida“ (Lüg, Hlj, Kir).
Peale põllutööde keelu tuleneb selle päeva erilisest loodusse suhtumisest ka heinamaadel karjatamise keeld („heinamaad kinni“), muidu hein ei kasvaks enam.[13] Siitpeale vajas kari hoolsamat järelevalvet ning hakkas lõunal käima, mis tõi ühtlasi kaasa lõunase lüpsikorra. Mõnes Lä ja Pä kihelkonnas on karjast tulevaid loomi koguni pärgadega ehitud nagu jaanipäeval. Kui toidusedelis oli erinevusi, siis just rohkete piimatoitude poolest. Maa lõunapoolses osas on nagu Lätiski püütud piimatoitude valmistamisega stimuleerida suvist piimaandi.[14] Karjahoolduses domineerib piima- ja võiõnne taotlus kas võõra karja jälgedest mulla korjamise või mingi muu menetluse abil. Paiguti on kari sel päeval nõidusekartusel isegi lauta kinni jäetud.[15] Karksis on naised käinud hea võiõnne saamiseks võõras vallas kiriku läve eest mulda võtmas, hiljem söödi koos tuttavatega kaasatoodud korpe ja karaskit. Tähelepanu koondumine karjandusele, eriti lüpsilehmade hooldusele iseloomustab samuti teisi tähtsamaid kevadisi ning suve alguse pühi, nagu jüripäeva ja jaanipäeva, mille kombestikus on palju ühist. Mõnevõrra näib olevat suurendanud ristipäevase karjanõiduse tähtsust neljapäev nädalapäevana, nagu seda on suur neljapäev kevadpühade tsüklis.[16]
Ristipäeva töökeeldude aluseks on erineva päritolu ja algupäraga tõekspidamised, mis kujutavad endast põimingut loodusrahvaste usundist ja ristiusu õpetustest. Maa pühakspidamise ning sellest tulenevate keeldude tagapõhjana võib arvestada nii eestlastel kui ka ida- ja lõunapoolse ümbruse asukatel loodusrahvastele omast tabusüsteemi. Ent meie ristipäeva traditsioonides on veel kohta leidnud üldine igasuguste tööde keeld, mis esineb germaani rahvastel, kus kirikukombestiku mõju selle päeva rahvatraditsioonile on märksa tugevam kui eestlastel. Töökeelu põhjendused – „rist tuleb koju“ (Võ), sellel päeval tehtu ei anna häid tulemusi või kutsub esile koguni halba – on ilmset tuge saanud ristiusu mõjutusel.
Neljapäeva kui nädalapäeva pühitsemise nõudest lähtub kudumise, heegeldamise ja mis tahes lõngatööde keeld ristineljapäeval, põhjenduseks pikse, halva ilma või mingi ebaõnne kartus.[17] Soovitatavatest töödest on nimetada vaid rõivaste tuulutamine koide hävitamiseks (Lä, Hii, Sa, mõnevõrd Ta, Vl). Õmblemise keeld, samuti kolistamise ja mürarikaste tööde keeld pikseohu põhjendusega suunab paralleele tõmbama eriti germaani rahvaste muistse usundiga, kus taolistel keeldudel on eriti tähtis koht. Need tulenevad ilmajumaluse Donari austamisest (vrd: sks. Donner – kõu, ning Donnerstag – neljapäev).[18] Ristipäeva ilm on eestlastegi traditsioonis olnud suurema tähtsusega kui teistel liikuvatel pühadel. Ristipäev seostub rahva kujutluses enamasti külmade ilmade ning tuulte perioodiga, pärast ristipäeva on arvatud soojemaid ilmu tulevat. Selle päeva vihm ei ole hea tähendusega, ennustades märga suve. Lääne- ja Saaremaal on ristipäeva vihma nimetatud soolaseks, rohtunärvetavaks ja heinakasvu kinnipanevaks vihmaks.
Inimsaatuse ennustamisega on ristipäev meil üsna vähe seotud, olles ses suhtes erinev soomlaste ristipäevast. Soome ristipäevakombestikus on olulisim nn. helatulede tegemine (vrd. sm. helatorstai – ristineljapäev),[19] mille juurde kuulub Kesk- ja Edela-Euroopa katoliku kiriku rongkäikudest välja kasvanud komme koos jalutades nn. helalaule laulda. Meie traditsioonis on noorte meelelahutusliku iseloomuga kooskäimistest või pikematest rännakutest vaid üksikuid kirjeldusi.[20] Germaani rahvad on ristipäeval pidanud ka maipidustusi, tähtsal kohal on kirmaselaadsed rahvakogunemised, põllutööde keeld pole kuigi kategooriline, mõnede kultuuride rajamine on koguni soovitav.[21]

Märkused:
[1] Piiblilegendi järgi päev, mil surnuist üles tõusnud Kristus läks taeva; ristiusu kiriku poolt kasutusele võetud VI sajandil. Päeva tähistatakse ristikäikudega, mis sümboliseerib Kristuse minekut koos jüngritega linnast välja õlimäele.
[2] Holzmayer, lk. 52–53.
[3] RKM II 58, 285 (20a) < Häädemeeste khk – M. Mäesalu (1955).
[4] Vrd. Eisen, EM II, lk. 149.
[5] Vrd. Šmits II, lk. 951, 954–955; Šmits IV, lk. 1914 ning lätikeelsete nimetuste samakõlalisust: krusta diena – ristipäev ja krusas diena – rahepäev.
[6] Nižni-Novgorodi preestrid taunivad oma ühises kaebuses 1636. a. muu hulgas rahvakogunemist 6. ja 7. neljapäeval pärast lihavõtteid, sealjuures kurdetakse, et 7. neljapäeval kogunevat naised ja neiud kaskede alla pidutsema ning lõbutsema jne. – Mansikka I, lk. 237–238. Leedulased võtavad 10. lihavõttejärgsel neljapäeval ette menetlusi külvide kaitseks külma eest ning kiskjate tõrjeks; peetakse karjastepidu. – Skrodenis, lk. 265. Sakslaste vanade pühade liitmisest kirikliku taevaminemispühaga ning neljapäeva tähendusest germaani rahvastel vt. Beitl, lk. 331; HDA II, vg. 331–345.
[7] Põllutöö keeldu on tuntud kõigil neljapäevadel alates jüripäevale järgnevast ning lõpetades taevaminemispühaga. – Šmits II, lk. 951, 955. Ungarlastelt on säilinud teateid veelgi pikemast neljapäevase või laupäevase töökeelu perioodist – jüripäevast lõikuseni või mihklipäevani. – Bálint, lk. 223–224.
[8] Vrd. Loorits, Grundzüge I, lk. 40–41.
[9] Westrén-Doll, lk. 14.
[10] Kõpp, lk. 14.
[11] Ristipäevast kui maahinguse, maapuhkuse päevast vadjalastel ja isuritel vt. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 73–75; Ariste, Isuri keelenäiteid, lk. 43. Loodusesse puutumise keelust lätlastel vt. Šmits II, lk. 950–956.
[12] Need vormelid puuduvad lätlastel, kuid on tuntud soomlastel. – Hautala, lk. 220. Venelastel „lind ei punu pesa“ paastumaarjapäeval. – Tšitšerov, lk. 17; sakslastel seostub see vormel üldse neljapäevaga. – HDA II, vg. 334.
[13] Tuntud ka liivlastel. – Šmits II, lk. 950.
[14] Lätis valmistatakse sõira, mida perenaine annab ka karjasele. – Šmits II, lk. 955–956.
[15] Jung on nimetanud põhjusena ka kurje põhjatuuli, mis aga käsikirjalistes allikates ei kajastu. – Jung, Eesti rahwa, lk. 75–76.
[16] Neljapäevast kui nõiduse ning selle tõrjumisega tihedalt seotud nädalapäevast Euroopa rahvastel vt. HDA II, vg. 331–345; Wuttke, lk. 60.
[17] Neljapäeva tähendusest ja pühitsemisest eestlastel vt.: Eisen, EM IV, lk. 171–173.
[18] Beitl, lk. 136; Sartori III, lk. 187–189.
[19] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 127–129.
[20] Selliste kooskäimiste tagapõhjana Jõelähtmesse Jägala joale oletab A. Moora muistse ohverdamiskokkutuleku järelkajasid. – Moora, Eestlaste muistsest, lk. 32.
[21] HDA IV, vg. 19–20; Sartori III, lk. 185–187.

Suvisted

Suvisteid (suviste-, suve-, suipühi) on rahvasuus veel nimetatud kasepühadeks, meiudeks, karjasepühadeks, kiigepühadeks ning munapühadeks, kirikukalendris nelipühadeks. Viimast nimetust on seletatud kahte viisi: need on kehtestatud 1696. a. neljandate suurte aastapühadena peale jõulude, lihavõtete ning jaanipäeva, või on nad neli päeva kestvad pühad.[1]
Liikuva pühana võivad suvisted langeda ajavahemikule 10. maist kuni 13. või 14. juunini. Kristlike nelipühade taustaks on muistsete heebrealaste lõikuspüha, mida pühitseti 7 nädalat pärast lõikuse algust.[2] Tähistamise juurde kuulus agraarrahvastele omane loodusjumaluste austamine uudsevilja ohverdamisega, hoonete ehtimine rohelusega jms. Ent ristiusu vaimulikkond rakendas selle kristluse teenistusse, kasutades ühtlasi ära varasema perioodi kombetalitusi.[3]
Kombestiku sisult on meie suvisted suve vastuvõtmise pühad ning jäänud kirikuga üsna nõrgalt seotuks. Analoogilise tähendusega on talvistepühad (talsipühad) aastavahetuse ning talve vastuvõtu tähistajana. Ka on meie suvistekombestiku seos agraarkalendriga küllaltki kaudne, pearõhk kaldub noorte ühistele kooskäimistele, lembetunnete avaldamisele ja meelelahutustele.
Kaskede toomise komme ulatub ristiusueelsesse perioodi ning on suviste ajal eriti populaarne germaani rahvastel. Kaskede e. meiude (s.o. maipuude) toomisega on tähistatud õigupoolest mai saabumist ja pidulikku vastuvõtmist, ent aegade jooksul on see kandunud volbripäevale (1. V) ning veel enam suvistele.[4] Meil tuuakse kaski vm. rohelist koju suvistel ning jaanipäeval. Läänemaal on laenuline nimetus meiud assimileerunud koguni neiudeks või neitsiteks. Puud asetati tubadesse, aga ka õue, vähemal määral kõrvalhoonetesse. Peale kaskede ning kaseokste on toodud toomingaoksi, kadakaidki (Hii, Sa) ning kevadlilli. Toojaiks on olnud külanoored koos või oma perekonna liikmed, enamasti ikka nooremad. Lääne- ja Lõuna-Eestis ning mujalgi on meiude toomisel olnud oluline koht noorte suhetes: noormehed aitasid tütarlastel kaski tuua või tõid need salaja oma väljavalitu akna alla, andes sellega märku kosimisplaanidest.[5] Kase tuppaviimine tütarlapse poolt võis tähendada soodsat vastuvõttu. Noorte kokkusaamise ja tutvumisvõimaluseks olid ka kohtumised kirikuteel ning kiriku juures.
Tulevase väljavalimist suvistel on märgitud soomlastegi traditsioonides.[6] Üldine noorte kooskäimise ja lõbutsemise periood on kevadsuvi samuti slaavi rahvastel. Neil on nelipühade eelkäijaks olnud kevadiste põllutööde lõppu ning suve saabumist tähistav kevadpüha. Venelased ehivad kaski lintide ja pärgadega ning laulavad seejuures vastavasisulisi laule, ennustatakse tulevikku ning avaldatakse lootust hea saagi saamiseks.[7]
Kaskedega ehiti ka kiigeplatse – algas ju jahedama kliimaga Põhja-Eestis kiigelkäimine suvistepühadest.[8] Niisiis olid suvisted ühtlasi kiigepühadeks. Suure püsikiige ehitamine kuulus noormeeste pühade-eelsete ettevõtmiste hulka. Tasuks kiige valmistamise ning kiigutamise eest andsid neiud vöid, sukapaelu, tubakakotte, kaselehtedega kollaseks värvitud mune. Noorte lõbutsemine kiigel vaibus kiireloomuliste suvetööde ajal, mil tuli „kiik keldrisse“ viia:
Kiigessepad, hellad vennad!
Viige kiike kelderie,
kandke kiike kamberie,
aisad aida laudi’ella.
Ette tuleb heinaaega,
kätte kaera looma aega.[9]
Setus peetakse suvistel rohkesti külapühi, millega kaasneb üldine pidutsemine – praasnik. Külapüha on suviste ajal (nt. Värska, Laura, Kalda, Zalesje, Pankjavitsa k.) või järgnevatel päevadel: pärast suvisteid esimesel reedel (nt. Novaja, Kostino k.) ja teisel pühapäeval (nt. Herkovo, Vilo k.). Samal päeval on peetud ka paabapraasnikuid.[10]
Omapärane traditsioon on nn. kergotamine. Setus on kergotamislaulu lauldud peamiselt suvistel, jaani- ja peetripäeval. Kergotamise kombe nappidest kirjapanekutest (Se, Plv) võib järeldada, et see on olnud naistepeo ilmega kooskäimine, mille juurde on kuulunud pinkidel ratsutamine (vrd. kerk, kergo – pink, pingi). S. Lätt kirjeldab oma ekspeditsioonipäevikus, kuidas 90-aastane Jaan Kriim seda ratsutamist demonstreeris: „Asub kaksiti pingile, jalad toetuvad üks ühele poole, teine teisele poole pinki. Kätega võtab pingist kinni, tõstab ühe pingiotsa üles, lööb seda vastu maad, ise loeb midagi meieisapalve paroodia taolist. Siis hüppab kähku ringi, nägu sinna, kus enne selg, haarab pingi teisest otsast ja kordub sama tegevus ja lugemine.“[11] Kergotajaiks olnud naised nelipühil pärast karja väljasaatmist. Plv Kergomäel asuv kivi on olnud ohverdamiskohaks: „Siin (Himmaste külas) ol'l üts veike lepist ja ol'l üts suur kivi. Kutsuti Kergomägi. (Vanad naised viisid sinna ohvrit. Pandi kivi pääle.) Sääl olliva kergotannuva ja sööke tahe pannuva.“[12] Niisiis on kergotamisel maagiline tähendus.[13] Setu kergotamislaulu juurde kuulub liikumine sõõri ja tagasi, lauldes kutsutakse üles naisi lõbutsema ja tantsima ning avaldatakse rõõmu kauaoodatud pühadeaja saabumise üle.[14] Kergotamiseks on nimetatud ka üldse noorte ühiseid tööõhtuid.[15]
Karjasele tähendasid suvisted vaba päeva või vähemalt vaba hommikupooliku saamist. Talle küpsetati sepik või saiakakk, anti mune. Teiste rahvaste traditsioonis on suvistest kui karjandusega seotud pühast isegi rohkem jälgi. Germaanlastel on see ühtlasi karja esmakordse väljalaskmise päevi, millega kaasneb karjasele meelehea – munade jms. andmine, kariloomade ning lautade kaunistamine vanikutega, mitmesugused karja suvist heaolu taotlevad menetlused jne.[16] Soomlastelgi on 3. ja 4. suvistepüha üks karjalaskeaegu.[17] Lätis on antud sel päeval karjasele sõira ning kardetud karja nõidumist. Rahvakalendris pole suvisted siiski kuigi populaarsed.[18]
Põllunduses märgivad meie suvisted rohkem külvitööde lõpetamist, seega lühikest hingetõmbamisaega enne heinateo algust. Rudimente muistsest maa tabuks pidamisest nagu ristipäeval võib oletada Mus pärit üleskirjutuse puhul tööde keelu kohta nn. tulepühal – suviste neljandal päeval.[19] Suvistel toimus harilikult ka setude kevadine Peko auks peetav külvipeo funktsiooniga koosviibimine.[20]
Suvisted on olnud vene-õigeusulistel (põhiliselt Se) nagu lihavõttedki tähtsaks esivanemate mälestamise ajaks.[21] Omaste haudadel itketi, kalmudele asetati pühadetoite, eriti mune, saia, korpe, pirukaid jne. „Pühameestele“ jagati andeid hingepalve pidamise eest, meeles peeti sante. Peamine mälestuspäev – raadovits (vn. радуница) – oli nagu vadjalastelgi suviste laupäeval, kuid haudadel käidi ka hiljem.[22] Kombestikus on rohkesti ühisjooni venelastega. 1646. aastast pärineb kirjeldus Oleariuselt surnute mälestamisest Narva vene kalmistul. Naised laotanud haudadele kirevad tikitud rätid, asetanud neile pannkooke ja pirukaid, kalu ja värvilisi mune ning itkenud valju häälega.[23] Brandi kirjeldus mälestussöömingust Vastseliinas 1673. a. ei erine sellest kuigivõrd: „Igal aastal nelipühade ajal peavad minema kõik lahkunu sugulased kookidega, mida nad pirukateks nimetavad, leiva, juustu ja tavaliste toitudega samale hauale, nad kastavad seda joogi või õllega, pühivad selle pärast seda meiupuu või kase haljaste okstega jälle puhtaks, söövad ja joovad lõbusasti, kutsuvad siis surnut koleda hääle ja ulgumisega...“[24]
Koduste tööde ja talituste seas on tähtsaimaks üldine elamukorrastus: erilise hoolega pestakse põrandaid, puhtaks pühitakse õu ning jalgrajadki. Kõik need ettevalmistused peavad kaskede toomise ajaks tehtud olema. Pühade laupäeval käiakse saunas. Toitude poolest sarnanevad suvisted lihavõtetega, vaid munade värvimise komme hõlmab väiksemat ala. Paiguti on värvilised munad kuulunud peaasjalikult suviste juurde.
Saagi, ilma või inimsaatuse ennustamises pole suvistel kuigi olulist tähtsust. Truusmanni ülevaates Iisaku poluvernikute kohta leidub kirjeldus tuleviku ennustamisest saunaviha viskamisega katusele.[25] Selline ennustusviis on üsna populaarne Soomes.[26]

Märkused:
[1] Loorits, Grundzüge I, lk. 580; Wiedemann, AIÄLE, lk. 361; Eisen, EM II, lk. 151.
[2] Nelipühi tähistatakse kirikukalendris niisamuti 7. pühapäeval pärast lihavõtteid.
[3] Seejuures on senist polüteistlikku kujutelma mitmetest jumalustest kohandatud ainujumala mõistega, käsitledes seda kolmainsusena, mis kujutaks endast jumal-isa, jumal-poja ning Püha Vaimu ühtsust. Kirik pühitseb nelipühi mälestuseks Püha Vaimu väljavalamisest apostlitele.
[4] Fehrle, lk. 140–153.
[5] Lääne-Euroopas võis maipuuks olla ka kuuseke. – HDA V, vg. 1517. Meil on viidud okaspuud vaid pilkeks vanatüdruku akna alla.
[6] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 136.
[7] Propp, lk. 58–62; Sokolova, lk. 191 jj.; Čistov, lk. 203; Korepova, lk. 167.
[8] Pikemalt vt. Tampere, ERlV II, lk. 30; Tampere, Mõningaid eestlaste etnilise ajaloo küsimusi, lk. 262; ERlA I, lk. 354–396; Salminen-Keinu.
[9] H IV 1, 296 (11) < Koeru khk – R. Rapin (1889).
[10] Vrd. Loorits, Weiberfest, lk. 11–12, 18.
[11] RKM II 209, 307 < Põlva khk – S. Lätt (1966).
[12] ERA II 35, 523 (6) < Põlva khk – R. Viidalepp (1931).
[13] Vrd. Loorits, Grundzüge II, lk. 81–82.
[14] Vrd. Hurt, SL II, lk. 446–450; Wiedemann, ESSr.
[15] RKM II 208, 126 (1) < Põlva khk – E. Tampere (1966).
[16] HDA VI, vg. 1693–1694; Sartori III, lk. 191 jj.; Fehrle, lk. 151.
[17] Rantasalo I, lk. 15.
[18] Šmits IV, lk. 1914–1915.
[19] Zelenin teatab ülevaates idaslaavlaste kosmoloogiast suviste teisest pühast kui maa „nimepäevast“, mil on patt maad harida või künda. – Zelenin, Russische, lk. 397.
[20] Vrd. Loorits, Grundzüge II, lk. 102. Vadjalaste jüripäeval peetavast vakusepeost vt. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 59–60; külvipeo-kombest soomlastel ja karjalastel vt. Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 52–54.
[21] Kombest venelastel vt. Tokarev, Religioon, lk. 211.
[22] Vrd. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 66–70 ja 76–79; Ariste, Vadjalane, lk. 161–162.
[23] Mansikka I, lk. 364–365.
[24] Laugaste, lk. 80.
[25] Truusmann, lk. 15.
[26] Hautala, lk. 224–225. Ennustamistest venelastel vt. Sokolov, lk. 151.

Lujapäev

Setude lujapäeva (looja-, loja-, luapäeva) pühitsemise aja kohta ei ole täit selgust. Loorits identifitseerib lujapäeva kirikliku kolmainupühaga,[1] märkides, et loja (< luja < luia) tähendab halleluujat.[2] Rahvapärimus päevade samasust siiski ei kinnita: lujapäeva on peetud pärast suvisteid teise nädala neljapäeval või siis mingil ajal peale jaanipäeva, keset suve või koguni sügisel. Lutsi tekstidest (neid on 3) ilmneb, et lujapäev on olnud 9 nädalat pärast suurt neljapäeva.[3]
Et lujapäeva pühitsemine on olnud väga tugevasti seotud konkreetse, Pankjavitsas asuva pühakujuga – luja-puusliga, siis võidi ilmselt lujapäevaks nimetada ka muid Pankjavitsa kirikusse tuleku päevi. Peale toiduainete (munad, kohupiim, või) on annetusteks kaasa toodud villu. Nende pühitsemisest loodeti head käekäiku endale, põllule ja karjale, ennekõike lammastele. Päeva näib olevat tähistatud veel naistepühana. Annetuste ning roheluse toomine kirikusse on omane ka germaanlastele,[4] ent vahetum on seos naaberrahvaste – venelaste ja lätlaste traditsioonidega.
O. Kallas on tutvustanud lutside lujapäeva ka lehtpäeva nimetusega: „Lehtpäeval (10 päeva pärast nelipühi) pühendatakse kirikus rohtu: üheksa vannikut isesuguste rohtudega.“[5] Kirikus pühitsetud vanikuid hoiti alles ning neid kasutati tõrjemaagias mitmel otstarbel. Sama nimetust tunnevad liivlased (lv. lied-päva). Sellel päeval kehtis niinekiskumise keeld, vastasel korral kisuksid lehmad suvel sabad ära.[6] Lätlaste lehepäev (lt. lapu diena) on olnud 1. mai: vaadatakse, kas puulehed on hiirekõrvul; üheltki puult ei tohi oksa murda nagu ristipäevalgi – murdekoht hakkaks veritsema.[7] Seoses selle neljapäevaga leidub 17. saj. visitatsiooniprotokollides huvitavaid andmeid nn. ebausutavadest Pilistveres ja Rõuges: „Issanda pühitsetud ihu pühal (Fronleichnamstag), mida Rooma kirikus esimesel neljapäeval pärast Kolmainu Jumala püha peetakse, heidetakse Pillistveres (1680) „Udda hallikasse“ raha (Schillinge) ohvriks. Kui raha põhja vaob, siis on see paha märk, jääb ta aga pääle, tähendab see hääd. Selle juures „nad söövad ja lakuvad ise“. Rõuge kihelkonnas Roosas tuleb samal päeval, 1689 aasta teadete järele, Venemaalt ja Lätimaalt kaugelt palju rahvast kokku. Nad panevad küünlad laua pääle põlema ja ohverdavad suurel hulgal raha, võid, kohupiima, juustu, mune, kookisid. Selle juures toimetatakse õnnistamist ja aetakse üleüldse palju ebausku. Selle pääle hakkavad nad õlut ja viina jooma ja lõpetavad sellega.“[8]

Märkused:
[1] Kolmainupüha e. kolmainujumalapüha on 1. pühapäev pärast suvisteid; tuntud ka rahvakalendri tähtpäevana, kuid on üksteisest kaugematel rahvastel üsna erineva funktsiooniga; vrd. HDA II, vg. 434–436; Hautala, lk. 225–226.
[2] Loorits, Grundzüge I, lk. 580, 451–452.
[3] Katoliiklaste kirikukalendris on see päev omaette tähendusega. Kolmainupüha-järgsel neljapäeval pühitsetakse nn. Kristuse seletatud ihu püha. – Beitl, lk. 223–224.
[4] Sartori III, lk. 219–220.
[5] Kallas, Lutsi maarahvas, lk. 71.
[6] Loorits, LK, lk. 101.
[7] Šmits II, lk. 1009–1010.
[8] Kõpp, lk. 14.
Juunikuine Kabelimägi Martna kihelkonnas Kabeli külas (2012). ERA, DF 11657.

Viidipäev (15. VI)

Suvine pööripäev (20. või 21. VI)

Jaanipäev (24. VI)

Seitsmemagajapäev (27. VI)

Peetripäev (29. VI)

Juunikuu[1] kannab ühtlasi jaanikuu nimetust, vähem tuntud on suvekuu, kesakuu (vrd. sm. kesäkuu – suvekuu, kesakünnikuu).[2] Wiedemanni sõnaraamatus on esitatud veel piimakuu ja pärnakuu nimetus.
Mida rohkem suve poole, seda väiksemaks jääb kuude tähtsus meie rahvakalendris. Kuu vahetus ei too endaga kaasa olulisi erinevusi ei majanduselus ega ilmastikus. Seoses elatusaladega on vaid juhuslikke teateid – jaanikuu nagu teisedki suvekuud sobib põllumaa raadamiseks (ei teki võsa). Juuni ilmu on arvatud olevat vastavuses detsembri ilmadega nagu muudelgi rahvastel.[3] Ilmade ennustamisel kehtib rohkem kontrastiprintsiip, saagiennustused lähtuvad pikaaegsetest fenoloogilistest tähelepanekutest. Osa arvamusi ja endeid on vormilt kirjandusliku algupäraga ning mõningal määral rahvasuus kodunenud kalendrikirjanduse vahendusel.

Märkused:
[1] Vanas kreeka-rooma kalendris 4. kuu.
[2] Vrd. Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 138. Ka sakslastel on juuni nimetusi kesakünnikuu (sks. Brachmonat).
[3] Vrd. HDA IV, vg. 897.

Viidipäev (15. VI)

Viidipäev on meile toodud kirikukalendri tähtpäevana keskajal koos ristiusustamisega.[1] Kuna vanas Julianuse kalendris eelnes kiriklik suve alguse päev kalendritriivi tõttu ajaliselt astronoomilisele, siis kinnistati 13. saj. pööripäev viidipäevale (sks. Veitstag). Lääne-Euroopas on selle päeva traditsioonid seotud ühtlasi Vituse kui kaitsepühakuga, ka langeb viidipäevale mõningaid jaanipäeva funktsioone (tulede tegemine, tuleviku ennustamine jms.).[2] Meil on viidipäev üsna vähe tuntud, leidub mõningaid pööripäevale omaseid uskumusi nagu lätlastelgi.[3] Wiedemannil on viidipäev kapsaistutamise päevaks[4]; rahvasuust on kirja pandud põhjendus: hiljem ei kasvataks kapsad enam päid.[5] Sama uskumus on märksa levinum suvisel pööripäeval. Karksist pärineb teade tatra külvamisest. Mõnel juhul on lehmade piimaanni vähenemise algust arvestatud viidipäevast (tavaliselt algab päevade loend jaanipäevast). Kõige pikema päeva ning pööripäeva tähenduses esitab viidipäeva J. Jung: „Sellel päeval pannakse tähele, kust poolt tuul on, siis peavat tuul kõige selle aja, kunni teise pööripäevani säält küllest puhuma. Seda pannakse igal pööripäeval tähele.“[6]

Märkused:
[1] Märtri ja kaitsepühaku Vituse mälestuspäev.
[2] HDA VIII, vg. 1540–1544; Beitl, lk. 781.
[3] Vrd. Šmits IV, lk. 2019–2020.
[4] Wiedemann, AIÄLE, lk. 361.
[5] Lätlastel, venelastel külvi lõpetuse päev. – Šmits IV, lk. 2019; Dal, lk. 885.
[6] Jung, Eesti rahwa, lk. 76.

Suvine pööripäev (20. või 21. VI)

Suvine pööripäev on eesti rahvakalendris nagu viidipäevgi (15.VI) suve alguse tähtpäevana märksa vähem oluline kui jaanipäev. Põllumehe tähtsamaid töid oli sel päeval kapsa- ja kaalikataimede istutamine.[1] Teisal on rõhutatud, et kapsad tuli istutada enne pööripäeva (muidu ei pööravat nad päid). Muud külvid pidid juba varem lõpetatud olema. Nagu teistegi pööripäevade puhul, on päevaaja pikkuse muutumist märgitud vormeliga „päev läheb sulase poole“ (s. t. sulasele oli lühem tööaeg meelt­mööda). Edaspidiste ilmade ettearvamine suvise pööri­päeva tuule suuna järgi pole nii populaarne kui kevadise võrdpäevsuse ajal.
Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist. Lähtudes ristiusu pühaku Johannese nimest, oleneb see eri rahvastel keelepärasest nimepruugist.[1] Teinekord liitub nende suhteliselt hiliste nimetustega iseloomustav täiendsõna eelkristliku traditsiooni baasil (nt. vn. иван травник vihjab sel päeval rohttaimedele omistatud võlujõule).[2] Sama tähendusega on lätlastel zāļu diena (rohupäev).[3] Germaani rahvastel on jaanipäeva eelkäija, kesksuvepüha nimetus säilinud (sks. Mittsommer).[4] Eestlastel on olemas analoogilise tähendusega suvistepühade nimetus, ent see on hiljem püsima jäänud nelipühade paralleelnimetusena. Haljaste kaskede ning muu roheluse kojutoomise komme nii nelipühadeks kui jaanipäevaks viitab muistsetele suve vastuvõtu traditsioonidele, mis loogiliselt pidanuksid langema suvise päikeseseisaku ajale. Mõningaid sisuliselt suvise pööripäeva juurde kuuluvaid uskumusi võibki kohata jaanipäeva pärimuste seas. Koidu- ja ehavalgus ei kaduvat jaaniööl taevast (Sa, Lõ-E). Ka õpetus kapsad istutada enne pööripäeva on kuigivõrd seostunud ühtlasi jaanipäevaga. Germaani rahvaste jaanitulekommet on üldse peetud algselt suvise pööripäeva juurde kuuluvaks päikesepühaks, slaavlastel kerkib rohkem esile fenoloogiline aspekt ja taimekasvu soodustamine.[5]
Jaanipäev on varjutanud ja endasse sulatanud suve esimese poole teiste tähtpäevade kombestikku. Eriti ilmekalt väljendub see tuletegemise traditsiooni taandumises ning ülekandumises jaanipäevale peetripäevalt (29. VI) ja heinamaarjapäevalt (2. VII). Suvepühana on jaanipäev vastandiks aastavahetusepühadele talvel, mis jaotuvad mitmetele eri päevadele. Kui arvesse võtta, et jaanipäeva tähistamine mahub (koos jaanilaupäevaga) ära kahte päeva, võib seda pidada eestlastel isegi kõige traditsiooniderikkamaks tähtpäevaks.[6] See on ühtlasi nii töö- kui peotähtpäev, hõlmates tähtsaid elatusalasid ning paeludes erilise pidulikkusega, lisaks iseloomustab jaanipäeva veel aastajaotuse pöördelistele momentidele omane maagiliste menetluste rohkus. Jaanipäeva tähistamise põhijooned on rahvusvahelised, tulenedes nii vastastikustest kultuurimõjustustest kui ka ajastule omasest ühisest mõtlemisvormist maaviljeluse varasematel etappidel.[7] Ühtedel rahvastel võib täheldada vaid eri traditsioone populaarsemana ning väljaarendatumal kujul kui teistel.
Üks põhitaotlusi, mis teiste kalendritähtpäevadega võrreldes väljendub eriti ehedalt jaanipäeval, on püüd tule puhastava toime abil vabaneda kõigest halvast ja mittesoovitavast, eeskätt kurjadest üleloomulikest jõududest. Eestlaste jaanituli (Lõ-E ka jaanik, Lä, Ha jaanistuli) kuulub loodusmaastikku ega ole seda tehtud linnaväljakuil või asulates, nagu mõnel pool Lääne-Euroopas.[8] Siiski väljendub kutses „tulla tulda hoidemaie“ hirm, et „säde kargab katuksesse, / kübemed küla vahele“. Germaani rahvastel seostub tuletegemine veel päikesejumala austamisega, millest on arvatud lähtuvat ridva otsa paigutatud rataste süütamise või põlevate rataste mäest allaveeretamise kommet.[9] Eestlastel on ilmselt Lääne-Euroopa mõjulisena tuletegemisel jaanipäeva kombestikus olulisem koht kui idapoolsematel rahvastel, ent seos päikesekultusega pole tunnetatav.[10] Peaaegu puhtalt maagilise otstarbega jaanitule tegemist on Eesti alal esinenud Vl ning Pä lõunapoolses osas (vt. levikukaart: jaanipäev (1)). Need on olnud üheperejaanituled, mille äärde aeti kariloomad ning toimus ohvritoimingu ilmega sööming. Niisugune tuletegemise komme on genuiinselt erinev meelelahutuslikest ühisjaanituledest, ilmselt on need püsinud pikemat aega paralleelsetena (oma jaanituli peetud, mindi ühisjaanitulele nukku jooksma ja meelt lahutama). Katsed jaanitule tegemist siduda kirikukaanonitega on suhteliselt hilised ning väheste tulemustega.[11] Eestis rahvapärased teated jaanitule seosest Ristija Johannesega puuduvad. Ürgsele kombele eluõiguse andmine kiriku poolt on kaudselt soodustanud tuletegemisetraditsiooni osatähtsuse tõusu Ida- Euroopa rahvastel.[12]
Mida suurem ning laiemaid rahvahulki koondav tuli, seda püsivam on olnud tule iga-aastane asukoht, andes Lõ-E kuplitele isegi Jaanimäe nimesid. Tuli pidi olema pilgupüüdjaks kaugemalt vaatajaile ning omama külgetõmbejõudu. Muhus kohtab kutsesõnni nimetust – see süüdati nagu orientiiriks, kuni enamiku jaanituleliste saabumisel suur tuli põlema pandi.[13] Metsasemal lauskmaal määras tule asukoha juurdepääsetavus ning maapinna sobivus. Kohamääranguid leidub regilauluski:
[---] Teeme mi’ tulõ kesä pääle,
teeme valo vainijallõ. [---][14]
Üheperetulesid on tehtud ka siis, kui üksikutest metsataludest oli liiga kauge suurele tulele minna, kui talus puudusid abiellumisealised noored või muul põhjusel. Jaanitulele minekust hobusega, nagu lauldakse eriti KJn regilauludes[15], kombekirjeldustes andmeid ei leidu.
G. Ränk on juhtinud tähelepanu erilisele jaanituletüübile rannarootslastel ning Muhus, kus tulematerjaliks raiutud kadakavirn laotakse kasvava kase ümber või püstitatakse virna keskele latt roheliste okstega tipus.[16] Haljaste okste kasutamine jaanitule atribuudiks kõneleb kuuluvusest ürgsesse tavadekompleksi, mis taotleb kokkupuutest elava ja haljaga saada elujõudu.[17] Kadakaid kui sobivat tulematerjali on kasutatud põhiliselt läänesaartel, rannaaladel on olnud kombeks ka vana paati või laevakeret põletada. Ridva otsa paigutatud tõrvanõu põletamine pole välistanud tuletegemist samuti maa peale. Üle tule hüppamise kombe populaarsus nii meil kui teistel rahvastel annab tunnistust sellest, et maha tehtud jaanituli pole kusagil võõras. Uskumus, et jaanitule valgus mõjub õnnestavalt ümberkaudsetele nurmedele, sinnani, kuhu ta jõuab paista, esineb ka Eestis, kuid näib olevat ridva otsa pandud jaaniku valmistamisel kõrvalise tähtsusega. Jaanitules põletamiseks on teinekord kokku viidud kasutuskõlbmatuid esemeid[18], kuid eestlaste kohta teated kõigest vanast ja halvast vabanemise sümboolsusest peaaegu puuduvad.
Jaanitulel käimise maagilist otstarvet vahendavad regilaulus üle oma ajastu säilinud loitsusõnad, mis kutsuvad kokku kõiki lastest kuni raukadeni ning tulekraamigi ühes tooma, manades tulematajääja põllud umbrohuseks, ta enda uniseks ning töödes saamatuks.
Puhuti kujunes jaanituli noorema teenijarahva või karjuste ettevõtmiseks. Nii mõisate poolt talurahvale korraldatud kui ka mitmesuguste seltside organiseeritud jaanituled on olnud suhteliselt rahvarohked, kuid soodustanud kokkutulnute jaotumist aktiivseiks ja passiivseiks osavõtjaiks. Hilisematel ühismajandite aegadel on üha enam domineerima jäänud ürituse meelelahutuslik külg, mille vastu jätkub püsivamat huvi noortel.[19] Ajuti ulatus suure meelelahutusprogrammiga jaanitule külastatavus sadadesse ja tuhandetessegi, oluliselt erinemata tavalisest vabaõhupeost. Traditsiooni hääbumistendentse keskustest eemal iseloomustavad rahvaluulekoguja muljed Ridalast: „Õhtul sõidame Puisesse jaanitulele. Näen esimest korda elus, kuidas jaanitulena lõpetab oma eksistentsi vana mahakantud kakuampaat. Tõrvatud kuiv puu põleb uhkelt... Praegu on siin valdavaks ainult hääbumisnukrus, sest põhijaanitulelisteks on ju ainult need üksinda maale jäänud vanad pereemad, lisaks suveks linnast vanaema juurde saadetud lapselapsed. Täikasvanud noorus puudub. Istutakse ja vaadatakse tuld.“[20]
Pärgade pähepaneku komme jaanitulele saabumisel on meil levinud põhiliselt Lõ-E; see on eriti populaarne lätlastel, aga ka venelastel.[21] Pärgade või muude rohttaimede tulleviskamisest on eestlastelt üksikuid teateid.[22] See-eest kirjeldab regilaul maagilist „tutrate tulleviskamise“ menetlust hea linaõnne saamiseks, kus laulusõnadega kaasneb imiteeriv kaasatoodud tulematerjali või lihtsalt peotäie prahi tulleviskamine.[23]
Üle tule hüppamise algne funktsioon tuleb ilmsiks meiegi rahvapärimustes, kuigi komme on aegade kestel kujunenud noorte meelelahutuseks. Vähe ja juhuslikult esineb koos selle ettevõtmisega inimsaatuse ennustamist.[24] Ka ei tunne eestlased slaavi rahvastel üsna populaarset üle nõgesepõõsaste hüppamise kommet ega ole märkimisväärset teavet nõgeste või muude taimede toomisest loomalautade kaitseks nõidumise eest. Hinnates taimedele omistatud maagilist mõjujõudu eesti jaanipäevakombestikus, tuleb säilinud pärimusteadete toel märkida, et eri taimeliikide arv ja osakaal on meil võrreldes teiste rahvastega alla keskmise.[25] Jaani-tüveliste taimenimede pikk loend lubab oletada, et varasematel aegadel on pilt siiski olnud teistsugune.[26] Kariloomade ehtimise komme on meil lätimõjuline ning kuulub karjaõnne taotlemise juurde.[27] Lätlased on jaanipärgi ning kaskede lehti alles hoidnud nagu jaanilaupäeval kogutud kosutavat heinagi ning sellel on arvatud olevat ravitoimet. Meie ida- ja lõunanaabrid on kaski visanud rukkipõllule, taotledes puu kasvujõu ülekandumist viljale.[28] Analoogilistest menetlustest leidub andmeid Lõ-E; kapsakasvu edendamiseks on Khn, Muh, Se pistetud peenardele püsti haljaid oksi.
Uskumused ning muistendid sõnajala õitsemisest jaaniööl[29] ning inimsaatuse ennustamine jaanilille abil on rahvusvahelise levikuga (jaanililleks on küll nimetatud eri taimi juba ühe rahva piireski). (Vt. levikukaart: jaanipäev (3)) Üldnimetus jaanihein käib enamasti üldse jaanipäeval heinaks niidetud rohu kohta.
Kõige populaarsem tulevase ennustamise viis nii meil kui mujal on päeva üldiseloomule kohane lillepärja padja või pea alla panek ööseks. Harva on nimetatud taimeliike, mida selleks tuli kasutada, tavaliselt pole seda oluliseks peetud, tähtsam on olnud eri taimeliikide arv (9) ning muud tingimused (lillede noppimise, pärja punumise ja magamise koht jne.). Suur osa muudest tulevase ennustamise viisidest on samad mis uusaastaööl.
Eestlaste jaanitulekombestikule annab oma näo kiikede rohkus. Võrreldes germaani ja slaavi rahvastega on kiikumistraditsioon olnud üsna tugev ja püsinud kaasajani.[30] Jaanitule- ning kiigekoht olid sageli valitud ühele platsile. Kui jaanipäevasel kiikumiskombel on ka algselt olnud maagiline eesmärk, siis mälestusi sellest pole säilinud. Kõne alla tulevad taotlus mõjustada põldude kasvujõudu ja viljakust, nagu reheall kiikumisega varakevadel[31], ja uskumus, nagu oleks läbi õhu liikumine puhastava toimega.[32]
Lõuna-Viljandimaal on mängitud jaanitule ääres „Nukumängu“.[33] Sisu poolest võib selle liigitada tavalise tagaajamisega ja „oma“ leidmisega noortemängude hulka. Rohkete meelelahutuste seas äratab ta tähelepanu sellega, et nukuks oleval neiul on valge riie üle või hoiab ta seda koguni kepi abil enda kohal üleval – nii tehakse „pikka nukku“. E. Enäjärvi-Haavio arvates lähtub mänguline roll siin igivanast nukkude kaasatoomise või enese maskeerimise kombest kevade ja suve pidulikul vastuvõtmisel.[34] Siit edasi minnes võiks oletada, et mängulaulu sõnades „alane, alane, nukku“ või „ülene, ülene, nukku“ peitub algselt sama mõte, mis Lääne-Euroopas laialt tuntud kevademängudes, mis sümboliseerivad looduse hääbumist ja taaselustumist.[35] Ent see jääb pelgalt hüpoteesiks. Märkigem lisaks, et Wiedemannil leidub vihje nuku ja teda tagaajava noormehe metsajooksmise moraalse külje kohta.[36] Valge lina võib sümboliseerida ka uigu (pulmas kasutatavat pruudilinikut) ning seos kalendrikombestikuga puududa.[37]
Õllejoomine jaanitule juures on vana komme.[38] Õllel on ohvrijoogina olnud jaanituleriituses oma osa täita, seda on mainitud jaanilauluski: „... mistas jaani oodetasse, / jaanikahja kannetasse.“[39] Õlu sobis aga väga hästi ka tuju tõstma: „Halliste ja Karksi kirikute katsumise (Visitations) protokollides 1640 aasta järel kaebatakse kõvasti selle üle, et need pagana usu pidud Jaani päeva öösetel Anne mäel väga üle käte minevat ja rahvas seal väga möllavat, sest et Jaani päeva öösel seal 20 vaati õlut olla ära joodud. Sellepärast antakse Karksilossi valitsejale kiriku katsujate poolt 10-ne riigitaalri trahvi ähvardusel kõva käsk, et Anne mäel kabel ära hävitatud peab saama ja selle eest valvatama, et rahvas Jaani päeva öösetel mitte sinna pidusid pidama, jooma ega mässama ei tule.“[40]
Kakssada aastat hiljem on Gresseli kalendris kirjeldatud samasugust olukorda: „Ennemuiste olli monni koht selle polest kulus, kui on Ebbaverre mäggi veike Maria kihhelkonnas Virromaal, ja Allutagguse Niggola kirriko liggidal need vannad Maria kabbeli mürid, et seäl tulle jures kange jominne, möllaminne ja kauba aiaminnegi likus... Tallinnas on Jani õhto ja öse lasna- ja kivvi mäel, ja mitmes kõrges kohtas, ja värrava tagga sakste aedades ja moisades tullokessi nähha; õhto öö peäle on ka linna ümber ja allevittes hulk innimessi likumas ja körtsides violi tralli ja õiskamist kuulda. Mis seäl siis muud jures, kui jomist ja roppo tööd, ja taggajärrel pohmilust ja häbbi!“[41]
Õllepropageerijaiks osutusid samuti mõisnikud ise, kes teenijaskonnale ning muulegi rahvale sel puhul „välja tegid“, seejuures mitte ainult õlut, vaid ka viina. Maa lõunaosas on lätlaste eeskujul austatud nimepäevalisi: Jaani-nimelisi tõsteti üles, pandi pärg pähe vms., mille peale need pidid napsi muretsema. Tänini tehakse õlut oma liikmeskonnast jaanituleliste tarbeks kollektiivmajandites; Saaremaal – tuntud õllemaal – valmistatakse jaanipäevaks koduõlut.
Piduliste joomaaja organiseerimisega ning lihtrahva üritustest osavõtmisega püüdsid baltisaksa parunid ka varjutada klassivastuolusid ning näidata endid heategijaina. Mõisajaanitulel juhinduti võistluslike jõu- ja osavusmängude propageerimisel samuti germaani rahvaste traditsioonist.[42] Paugutamine (Palmse mõisas oli selleks kasutada isegi suurtükk) pole meil ilmselt rituaalset tähendust kandnud.[43]
Ebatavalist mõjujõudu on omistatud jaanikastele. Moodused selle korjamisekski valge palaka järelevedamisega või hea tervise tagamiseks kastes püherdamisega on eri rahvastel ühised.[44] Eestlastel on uskumused jaanikaste kosutavast mõjust veel 20. sajandil nii tugevad olnud, et jaanikaste kasutajad on kindlalt väitnud endid mitmest haigusest terveks saanud olevat. Usk jooksvas vees suplemise tervendavasse mõjusse on ümberkaudsete rahvaste seas kõige levinum olnud idaslaavlastel.[45] See kajastub ka jaanipäeva nimes Иван Купала.[46] Lätlased on eelistanud näopesemist looduslikes veekogudes.[47]
Tugev on saunaskäimise traditsioon, kusjuures kümblemise positiivne mõju liitub vihtlemise mõjuga. Soomes on püsinud saunaskäimine vähemalt maaelanikkonnal ühe põhinõudena, samal ajal kui eestlaste jaanipäevakombestikus on see oma tähendust minetamas. Venelastel on seejuures ennete jälgimine ja tuleviku ennustamine olnud populaarsem kui soomlastel, eestlastel või lätlastel. Inimsaatuse ennustamine jaaniviha viskamisega katusele, puu otsa vm. on Lätis tuntud, kuid saunast on lätlased arvanud ka, et jaaniõhtul on see nõidusepaigaks, kust on mõistlikum eemale hoida.[48]  Suplemiskomme pole Eestis kodunenud, ka pole näopesemine kauni jume ning hea tervise tagamiseks olnud jaanipäeval kuigi populaarne. Nii võib üldistada, et kõige püsivam on olnud eestlastel usk jaanikaste erilistesse omadustesse, mis ulatub 20. sajandisse, saunaskäimise juurde ei kuulu maagiliste toimingute sellist mitmekülgsust kui idaslaavlastel ning suplemiskomme voolavas vees esineb juhuslikuna.
Elatusaladest seostub jaanipäev ennekõike karjandusega ning ületab ses osas pärimuste rohkuselt jüripäeva, millel on eriline koht karjatamisperioodi algustähisena. Põhieesmärk on hea piimaanni taotlus, võrreldes jüripäevaga on vähem tähelepanu pööratud karja üldisele heaolule ja koospüsimisele, kõrvaline on metsakiskjate tõrje. Ilmseid jälgi karjase austamisest võib leida paljude rahvaste traditsioonist [49]. Karjasele püha andmine tähendas tema vabastamist igapäevasest kohustusest mitte ainult jaanipäevaks, vaid ka jaanilaupäeva õhtuks. Viimast ajendasid ühtlasi eelarvamused – nõidusekartusel aeti kari nagunii aegsasti ulualla.
Tähelepanu osutamine karjale väljendub samuti piimasaaduste toiduks valmistamises, mis iseloomustab kogu Eesti jaanipäevamenüüd. Eriti omane on see aga lätimõjulisele Lõuna-Eestile. Trv ja Hel tuli hoolikalt koguda nädala jooksul lüpstud piim, sellest tehtud toidud söödi perega ühiselt jaanitule ääres.[50] Lõuna-Eestis toimus pärgadega ehitud karja kojutulekul tseremoniaalne karja vastuvõtt ning jaanisõira ning muu meelehea üleandmine karjasele. Seda iidset kommet mäletab veel praegune vanem põlvkond.
Karjasele või kodukülast eemal olevale teenijarahvale vaba päeva andmise üheks põhjuseks on olnud veel kontaktivajadus omastega. Vastastikuste külaskäimiste komme (hoolimata sellest, et kohtuda võidi ka jaaniõhtul) viitab mingile vanale suguvõsa kokkutuleku traditsioonile.[51] Lahkunud omaste haudade hooldamise ja kaunistamise ning kalmistul käimisegi juured näivad ulatuvat eelkristlikku aega.[52] Abiellumisealistele olid niisugused rahvakogunemised võimaluseks kokku puutuda kaugema ümbruse noortega ning tulevast välja valida.
Lätlased räägivad jaanipäevast kui isikustatud Jaaniga seoses olevast päevast. Sama esineb meil rohkemal määral vastu Läti piiri. Kujutlust Jaanist kui mingist karja haldajast, kelle võimuses on lehmade piimaand, võib tunnetada vanasõnas „Jaan viib (võtab) piima ära“ ning uskumuses, et kui lehmalüps jääb pärast päikesetõusu, võtab Jaan piima ära. (Vt. levikukaart: jaanipäev (2)) Küllap andis niisugusele uskumusele kinnitust reaalelu, sest lehmade piimaand kuumuse ning parmudega tõepoolest vähenes.
Hobustehooldus jääb jaanipäeval veiste hooldamise kõrval tunduvalt tagaplaanile. Hobuseid on nõidusekartusel talliseinte vahelt kogu ööks metsa viidud, ent teisal selsamal põhjusel just varjuall peetud. Lätlastel ja venelastel, kellel hobune on koduloomana varasem, on ka hobuste eest hoolitsemine olnud enam päevakorral.[53]
Valdav osa põllundusalaseid pärimusi räägib maagilistest menetlustest hea saagiõnne tagamiseks.[54] Selleks on võõralt põllult korjatud rukkipäid, neid oma põllule või aita viidud, viljakõrsi kokku palmitsetud – kõik selleks, et teiste leivajätku endale võtta.[55] Iga võõral põllul kõndijat tuli võtta kui potentsiaalset nõida, kes on tegevuses teise pere viljatulu äravõtmisega. Selline analoogiamaagia on iseloomulikum idapoolsele Eestile (Vi, osalt Jä, Ta). Lõ-E on rohkem levinud põllu piiramine, kusjuures mõnikord on haljaid oksi maasse pistetud.[56] Looduse fenoloogilise arengu järgi on ette arvatud lõikusaja saabumist ning saagikust (orientiiriks on sagedamini jakobipäev). Põllukultuuride seas on peale rukki olnud tavalisest suurema tähelepanu all veel lina ja kapsas. Linasaagi õnnestumise taotlus peitub maagilistes jaanilaulu sõnades: „. . . tudrad tulle, / kasteheinad kargele (söödile), / linad minu põllu peale.“ Lina pidi nagu kapsaski olema maha tehtud enne jaanipäeva.[57] Head linasaaki on ette arvatud siis, kui lina jaanipäevaks sukavarda pikkune oli (Jür, Mär) või kui ta ladvast veidi looka hoidis. Jaaniööl pole Hls, Krk magamist soovitavaks peetud – lina lamanduvat. Se ja selle piirialadel on abi loodetud jaanituletungla maagilisest mõjust (vt. levikukaart: jaanipäev (1)).[58]
Jaanipäev on saaki mõjustavate kevadiste ja kevadsuviste tähtpäevade seas viimane. Selleks ajaks pidid põllutööd olema lõpetatud ning algas heinategu.[59] Ulatuslike töötsüklite vahepiirina kujunes jaanipäev sel kombel tähtsaks piirdaatumiks taluelus.[60]
Üldine uskumus taimede erilisest mõjujõust liitub eestlastel loogiliselt heinategemisperioodi algusega. Jaaniheinal, s. t. jaanipäeval või vahetult enne seda niidetud heinal on arvatud olevat nii palju kosutavat jõudu, et seda on antud talvel lehmadele pärast poegimist.[61] Jaaniheina pandi hoiule sületäis või tehti terve kuhi.
Heinale on mindud teinekord mõni aeg enne jaanipäeva. Näib, et Eestis on ka looduse fenoloogiline areng jaanipäeva kui heinaaja algusdaatumiga vastavuses. Teistel maadel on olenevalt klimaatilistest tingimustest muidki tähtpäevi või siis pole heinalemineku nõue nii kategooriline.[62] Tabulisest heinasse puutumise keelust (ei tohi rohtu kitkuda, niita) on teateid Lätist.[63] Venelased on pidanud varasemat heinategu ebasoovitavaks kaalutlusel, et heinal ei ole enne jaanipäeva rammu.[64] Nii nagu jüripäev on olnud kevadiseks põllutöö alguse daatumiks, ilma et tegelikult oleks tööd alustatud, on ka täpselt jaanipäeval heinale mindud harva. Uue e. gregooriuse kalendri kehtestamine Eestis 1918. a. tekitas heinateo alguse arvestuses segadust. Kuigi tähtpäev oli 13 päeva võrra nihkunud, lähtuti looduse fenoloogilise arenguga seoses olevate nähtuste jälgimisel endistviisi vanast kalendrist ning räägiti vanast jaanist (vastab 7. juulile).
Nagu kevadpühadel ja suvistel, on jaanipäeval erilist tähelepanu pööratud elamukorrastusele. Kõige sagedamini on juttu põrandate küürimisest. Alles pärast seda võidi kased sisse tuua. Tõendiks usust õhu puhastavasse toimesse võib pidada talverõivaste või kangaste tuulutamise kommet maa läänepoolses osas, nimelt pidi jaanituul hävitama koid ning kopituse.[65] Sama mõte avaldub pärimustes jaaniöistest rahatuledest – seal arvati kuivatatavat maapõues peituvaid varandusi.
Nagu heinateo alguse määramisel, nii on lähtutud samuti käokukkumise aja kestuse hindamisel kord vanast, kord uuest jaanipäevast. Arvati, et kui kägu kukub kaua peale jaanipäeva, on oodata pikka ja sooja sügist. Jaanipäevast pidid parmud vähenema: „Kui enne jaani ühe parmu tapad, tuleb üheksa asemele; kui pärast jaani ühe tapad, jääb üheksa vähemaks.“ Sipelgapesades on arvatud leiduvat haigusi tervendavat valkjavärvilist vaha või juustu.[66]
Rahva tähelepanu koondus nüüdsest sademetele kui saakide valmimise ning heinateo seisukohalt olulisele tegurile. Ennejaanist vihma on peetud väga vajalikuks viljadele, pärastine vihm heinateo ajal on olnud soovimatu. Siit tuleneb vanasõna: „Enne jaani palu vihma, pärast tuleb isegi.“[67] Alliteratsioonimõjulises vormelis „jaanist jahe kivvi vette“ väljendub eelduste loomine vee jahenemiseks, tegelikult kestab vee soojenemine veekogudes veel pärast kesksuvegi.
Jaanipäevaga seostub rohkearvuliselt muistendeid.[68] Uskumused, millel baseerub laia rahvusvahelise levikuga muistendimotiivistik, suunduvad kolmele põhiobjektile – tuli, vesi ja õhk –, mis on olnud tähtsad omaaegse inimese kujutelmades. Need kolm kannavad hoolimata nende juurde kuuluva traditsiooni erinevustest ühtset tähendust – nendega kokkupuutest on taotletud vabanemist kõigest halvast ja ebasoovitavast ning selle eemaletõrjumist. Kokkupuutest taimedega aga eeldati vegetatsioonis peituva elujõu ülekandumist. Ainuüksi jaanipäevaga seotuks tuleb pidada kõikidel ümberkaudsetel rahvastel uskumust sõnajala õitsemisest jaaniööl (kõik muud ajad on välistatud) ning sellega seotud muistendeid.[69] Nt. satub sõnajalaõis metsas kõndijale viisu sisse nii eesti kui valgevene muistendis, tema otsija elab läbi õudusi, õie leidjat on arvatud saavat rikkaks, õnnelikuks, nähtamatuks, ta saab kõikide lukkude lahtitegemise võime vms.[70] Jaaniöö on üks üleloomulike olendite inimesega kontakteerumise eelisaegu. Omapärasel viisil on jaanipäevamuistendites veel esindatud maa, õigemini maapõu, mis avab oma rikkused. Uskumusi ning muistendeid ainult jaaniööl nähtavatest rahatuledest leidub rikkalikult, eri rahvail varieeruvad vaid raha kättesaamise viisid. Eestlaste levinuim õpetus raha asukoha leidmiseks on läbi unkaaugu vaatamine.[71] Germaanlaste muistendeis on populaarsed vette uppunud kirikukellade nähtavaletulek ning helisemine jaaniööl, üles kerkivad ka maa alla vajunud linnad.[72] Eestlastelgi on järvi ja allikaid, milles kirikukellad või mingi varandus jaaniööl endast märku annavad, Ebavere mäe alla vajunud linn avaneb ainult jaaniööl, jne.
Kokkuvõtteks võime nentida, et eesti rahvakalendris ei seo ükski teine tähtpäev endaga nii ulatuslikult eri rahvaluuleliike kui jaanipäev. Siin leidub rikkalik valik regilaule[73] ja muistendeid, peale selle loitse; vanasõnade esinemus on vastavuses üldiste proportsioonidega.
Teiste lähemal asuvate rahvastega võrreldes on eestlastel jaanipäeva piduliku tähistamise kombestik püsinud suhteliselt ehedana, jäädes ses osas alla ainult lätlastele. Ilmseid mõjustusi võib täheldada Lõ-E lätlastelt karjahoolduses, nimepäevaliste austamises jms. Voolavas vees kümblemise või suplemise kombel looduslikes veekogudes meil olulist kohta pole. Kogu jaanipäevatraditsiooni ühetaolisus eri rahvastel lubab pidada selle põhijoonte väljakujunemise ajaks kauget minevikku. See on olnud ühtlasi soodustavaks asjaoluks hilisemate regionaalsete ilmingute levikul ühelt rahvalt teisele.
Märkused:
[1] Nt. sakslastel Johannes, soomlastel Juhannus, norralastel Hans, inglastel John, prantslastel Jean, lätlastel Jānis, ukrainlastel Janka, venelastel Ivan.

Seitsmemagajapäev (27. VI)

Võrreldes seitsmevennapäevaga (10. VII) tuntakse seitsmemagajapäeva rahva seas õige vähe, puuduvad ka lokaalsed erijooned. Päevale nime andnud legend seitsmest magajast, kes maganud järjest seitse nädalat (7 päeva, 100 või 300 aastat) on Lääne-Euroopas üldlevinud.[1] Ilmaenne – kui sajab seitsmemagajapäeval, siis sajab veel seitse nädalat (7 päeva, 40 päeva) – kuulub germaani rahvastel rohkem seitsmemagajapäeva juurde,[2] eestlastel aga valdavalt seitsmevennapäeva juurde. Lätlastel seostub see enne mõlema tähtpäevaga.[3] Venelastel on päeva nimetuseks Самсон Сеногной, siit pärineb ka vadjalaste samsona; ilmaenne on taas sama.[4]

Peetripäev (29. VI)

Kui talvine peetripäev (22. II)[1] on tuntud Lääne-Eestis (Lä, Hii), siis suvise peetripäeva (kirikukalendris peeterpaulipäeva)[2] traditsioon on ida- ja lõunaeestiline, olles kõige rikkalikum Setu alal.[3] Ehkki peetripäeva pühitsemine on olnud setudel nagu venelastelgi väliselt surutud kiriklikku kesta, kuuluvad peetripäevaste rahvakogunemiste juurde samuti ka joomingud. Isurite ja vadjalaste pedron praasnikkat on ühise söödava-joodava kokkutoomisega säilitanud enam muistse vakusepeo tunnuseid.[4]
Kogu peetripäeva kombestikus on palju analoogiat jaanipäevaga. Peetritulede põletamisest on andmeid eriti Setu alalt nii eesti kui vene rahvastikuga küladest. Setu jaanitulelaulus on paralleelvärss peetritulest:
[---] Sis jää õks mi’ jaanitulõlõ,
saa õks mi’ jaanisaule.
Lää õks mi’ piitre pinolõ,
ku’u õks mi’ valul kul'latama. [---][5]
Kombekirjeldustes vihjed peetritulede põletamisest puuduvad, ent regilaulukirjapanekuis võib kohata sama mõtet:
Perenaesed, naesukesed,
tulge jaaniste tulele,
peeterille paiste’elle.
Tulge tulda hoidemaie. [---][6]
Ka kirjanduse andmeil on kombe levikuala Eestis olnud ulatuslikum. Russowi kroonikas leidub kirmaste kirjeldus 16. saj. teisest poolest, kus märgitakse, et „neil kolmel ööl: püha jaani, peetri-paavli ja maarja mäekäigu ööl ei olnud üheski linnas, alevis, mõisas ega külas, mitte ühtki maha arvatud, muud midagi näha kui aina rõõmutulesid kogu maal. Ja sealjuures tantsiti ja lauldi ja kareldi kõige lustiga ja ei antud armu suurtele torupillidele.“[7] Nižni-Novgorodi preestri kaebuses 1636. a. kurdetakse naiste ja neidude pidutsemise üle tule ääres öödel jaanipäevast peetripäevani.[8] Venelastel lõppes peetripäeval kevadine noorte lõbutsemise aeg, toimus tseremoniaalne kevade ärasaatmine.[9] Meil leidub teade Lutsist: „Lõpõdi rutotamine (lauldi jaanipäevast piitrepäevani „rutoo!“, „rutoo!“).“[10] Soomlased peavad jaani- ja peetripäeva vahel kogutud taimede mõjuvõimu tavalisest suuremaks.[11] Värsid vihta- ja luudaminekust („tuu õks mi luudõ Jaanilõ, / tuu vihtõ Piitrelle“) annavad tunnistust noorte ühise lehesilkäimise kombest Setus, nagu on kollaskäimine värvitaimede korjamiseks vadjalastel.[12] Karjalastel ning teistelgi on peetripäev külvinädalate arvestamise suvepoolseid tähiseid,[13] vadjalastel heinateo alguse tähtpäevi.[14] Soomlastel on ta mõneti suve kulminatsiooniks, jõulude vastand-daatumiks,[15] meil leidub sellest kirjapanek kraasnalaste kohta[16]. J. Hurt on märkinud setude jaani- ja peetripäeva kui minevikus tähtsamat suvepüha, nagu seda on talvistepühad talvel, kusjuures rahvalõbutsemised on mõlemal puhul väga ulatuslikud.[17] Niisiis on peetripäev üks kevade ärasaatmist ning suvesoojuse saabumist märkivaid pühi, mille juurde kuuluv traditsioon on iseloomulik teistelegi tähtpäevadele ajavahemikus astronoomilise suve saabumisest kuni fenoloogilise suve kõrgpunktini. Ajapikku on domineerima jäänud jaanipäev ning peetripäeva tähtsus oluliselt vähenenud.
Kuhjaloomine on peetripäeval keelatud – arvati, et sel päeval tehtud kuhja lööks pikne (vt. levikukaart: peetripäev). See uskumus on meil levinud peamiselt piirialadel Rõu, Har. Gösekenil on peetripäeva nimetatud ebausuliste pühade loendis, millal ei töötata.[18] Lätlastel laieneb keeld muudelegi töödele, päeva nimetatakse ka piksepäevaks.[19] Nii Lõ-E kui Lätis on päeva arvatud pigem vihmaseks kui kuivaks. Setu laulik kutsub kuud ja päikest aita kustutama; kui need ei tule, palub Pehteret ja Paavelet, kes toovadki vihma.[20] Nende kahe pühaku koosnimetamine on eestlastel pigem juhuslik, tavaline aga naabruses elavate Pihkva järve äärsete venelaste seas. Saksamaal peetakse peetripäeva vihma halvaks endeks, oht välgust tabatud saada arvatakse olevat ka mingi eseme valmistajal endal.[21]

JUULI

Heinaniitmine
Juuli on heinakuu. Heinaniitmine Tartumaal Kabinas. ERA, DF 21826.

Heinamaarjapäev (2. VII)

Seitsmevennapäev (10. VII)

Mareta- ehk karusepäev (13. VII)

Eliapäev (20. VII / 2. VIII)

Madlipäev (22. VII)

Jaagupipäev (25. VII)

Annepäev (26. VII / 8. VIII)

Olevipäev (29. VII)

Juulikuu[1] rahvapärane nimetus on heinakuu. Seda nimetust kasutavad mitmed rahvad – venelased, sakslased, soomlased, lätlased jt.[2] „Obusenoogutuse kuu“ (Vän) viitab, et hobune siis kiinide eemaletõrjumiseks üha pead noogutab. Rahvakalendri tähtpäevadest tuletuvad veel karusekuu, jakobi- või olevikuu. Võrreldes juuni nimetuse jaanikuu üldkasutatavusega kannavad need pigem metafoorset iseloomu.
Juuli tähtsaim töö on heinategu, tähelepanu keskpunktis on selleks sobivad ilmad. Ent vastav traditsioon leiab väljendamist üksikute tähtpäevade kaudu, juulit tervikuna puudutavad vaid üksikud võrdlusteated kuu alguse ja lõpu ilmade kohta (kui algus kuiv, siis lõpp vihmane või vastupidi). Kogu juulikuud hõlmavat traditsiooni pole teistelgi rahvastel.[3]
Juulit kui kõige palavamat kuud on trükitud kalendrites vastavusse seatud jaanuariga,[4] rahvasuus on juuli soojuse järgi talve külmust või pehmust ette arvatud. Juulit on sobivaks peetud lehtpuuvõsa raiumiseks ja uudismaa raadamiseks – puud ei aja võrseid. Mõnede pärimusteadete põhjal on seda peetud mädakuuks nagu augustigi – haavad ei kasva kinni, vaid kipuvad pahaks minema.

Märkused:
[1] Julius Caesari sünnikuuna kannab tema nime.
[2] HDA IV, vg. 836; Sahharov, lk. 97.
[3] Vrd. Dal, lk. 887–890; HDA IV, vg. 837; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 191–196.
[4] Nt. Sööt jt.

Heinamaarjapäev (2. VII)

Heinamaarjapäeva[1] on Wiedemanni andmeil nimetatud ka punamaarjapäevaks, selgitusega, et naised sel päeval punast värvi andvaid taimi korjavad; kirikukalendrist pärit saksakeelse nimetuse vasted on Maarja koduotsimise päev, Maarja katsmaminemise päev, Maarja katsmaminek.[2]  Eesti rahvakalendris domineerib seos heinategemisega – päev on jaanipäeva kõrval mitmel pool orientiiriks heinateo alustamisel või optimaalse heinaaja määramisel.[3]  Üldse on see päev meil traditsiooniderikkam kui lõuna- või põhjanaabritel.
Eriti Pä, Vl ning mõnel pool mujalgi (vt. levikukaart: peetripäev) kehtib heinateo keeld – pikne lööks heinad (kuhja) põlema. See on analoogiline heinateo keeluga maa kaguosas peetripäeval, 29. VI (Ta, Võ, Se), eliapäeval, 20. VII (Se) või jakobipäeval, 25. VII (Ta, Vl, Võ). Võib arvata, et heinamaarjapäeva töökeeldudel on olnud eelkristlik taust mingi(te) piksekartusest ajendatud tabupäeva(de) näol, ent selle on varjutanud kiriklik pühapäeva pühitsemise nõue.[4]  Mihkli kiriku visitatsiooniprotokollis 1694. a. on märgitud päevadena, millal rahvas ei tööta, ka „kõik kalendris leiduvad maarjapäevad“.[5]  Wiedemann mainib päeva pidamist poolpühaks,[6]  seda kinnitavad paljud käsikirjalised teated. Ent väidetakse ka, et heinamaarjapäev polnud puhkepäev ja kiire heinatöö poleks mahtigi andnud püha pidada (SJn, Kõp). Päeva pühitsemise kombe taandumisele rahva seas aitas kaasa selle väljalangemine kirikupühade nimistust (Iis).
Tuletegemisest on andmeid mitmelt poolt rannaaladelt, ent ainult Muhus valmistati selleks puhuks spetsiaalne nn. leedutorn. Holzmayeri järgi on mehed heinamaarjapäeva eel ladunud Leedumäel tooretest kadakatest kuhja, vardaks pandi laasitud puu, mille otsa jäeti kimp rohelisi oksi.[7]  Aja jooksul kandus komme üle jaanipäevale ning jaanituldki hakati nimetama leedutuleks. Tuld tehti mitmes paigas, mitte ainult Leedumäel, ühtlasi jaanitulele omase tõrvatünniga leedutorni otsas. KJn on heinamaarjatuld nimetatud analoogiliselt jaanikutulele maarikutuleks, Kuu maarjatuleks.
Tuletegemist on mainitud ka kirjeldustes õhtustest noorte kogunemistest ühiseks murakaleminekuks Iis, kuid see tuli on täitnud taolist otstarvet nagu näiteks õitsituli, rituaalset tähendust ei mäletata. Murakalkäigu utilitaarne eesmärk on hilisem, kuuludes ajajärku, mil hakati valmistama hoidiseid talveks. Ennekõike kujutas minek 15–20 km kaugusele Muraka raba äärsetesse metsataludesse või looduslikesse kokkutulekupaikadesse omapärast noorte kooskäimise traditsiooni. 1918. a. kalendrireformiga langes heinamaarjapäev murakate valmimiseks liiga varasele ajale ning komme kandus juulikuu keskpaiga nädalavahetustele.
Rahvakogunemistest VNg Maarja kabeli juurde on andmeid 17. saj. lõpust Oleariuselt: „Tallinna ja Narva vahel, kaks miili Kunda rüütlimõisast, mitte kaugel koguduse kirikust seisab vana lagunenud kabel, mille juurde ümberringi elavad mittesakslased igal aastal heinamaarjapäeval tihti palverännakuile läksid, mõned kabelis lebava suure kivi ümber põlvili ja paljalt ringi roomanud ja oma söögiohvreid toonud, et neil ja nende kariloomadel aasta läbi hästi läheks, või kui nad haiged [on], jälle terveks saaksid.“[8]  Nagu selgub Viru-Nigula kirikuraamatust, on katsed ohverdamiskommet kristlike rituaalidega liita siingi lõppenud 17. saj. keskpaigas kultusekoha hävitamisega kirikuvõimude nõudel.[9]
Oleks ootuspärane, et piirkondi, kus heinamaarjapäev on säilitanud teatava traditsiooni väljakujunemisega ning püsimisega suurema tähtsuse, iseloomustaks ühtlasi muudegi selle päeva traditsioonide tavalisest suurem populaarsus. Nii see aga pole. Ei leedutorn Muh, kalaõnne taotlus Mus, Jõe, Mar, ühine murakalkäik Iis ega ka heinateo keeld Pä, Vl ole toonud kaasa nimetamisväärset peale osalise tööpüha. Seega on tegemist tähtpäevaga, mille kohta säilinud pärimust iseloomustab tugevate lokaalsete erijoonte olemasolu ning üldiste ühisjoonte puudumine. Koduste tööde ning loodusnähtustega seotud pärimusteated kuuluvad üksiti teistegi ajaliselt lähedaste tähtpäevade juurde või on neilt otseselt üle võetud. Sakslastel ja soomlastel on tähtsal kohal töökeeld ning ilmaended – selle päeva vihm toob kaasa pikema sajuperioodi.[10]  Lätlastel on päev vähetuntud, pearõhk on noorte suhetel.[11]  Venelaste traditsioonis see tähtpäev puudub.

Märkused:
[1] Katoliku kirik pühitseb seda alates 14. saj. (sks. Heimsuchung Mariä).
[2]  Wiedemann, AIÄLE, lk. 364; Wiedemann, ESSr.
[3]  Mõningal määral tähistab heinateo algust ka soomlastel. – Hautala, lk. 272.
[4]  Vrd. HDA V, vg. 1678.
[5]  Laugaste, lk. 69. Sama soomlastel: Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 201.
[6]  Wiedemann, AIÄLE, lk. 364.
[7]  Holzmayer, lk. 64. Pikemalt vt. Ränk, Muhulaste leedutuledest.
[8]  Laugaste, lk. 55–56.
[9]  Jung, Muinasaja teadus, lk. 121–122; vrd. ERA II 198, 167/8 (229) < Haljala khk – H. Länts (1939).
[10]  HDA V, vg. 1674–1675; Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 200–201.
[11]  Šmits II, lk. 999–1000.

Seitsmevennapäev (10. VII)

Seitsmevennapäeva kohta[1]  leidub eesti traditsioonist muistend seitsmest magajast, mis kuulub küll seitsmemagajapäeva (27. VI) juurde. Nõrk on tähtpäeva seos uskumusega, nagu põhjustaks seitsme venna üheaegne kirikusseminek selle kokkuvarisemist või maa alla vajumist. Kogu traditsioon piirdub võrdlemisi vähesega – vihmase või kuiva ilma ettearvamisega. Vanasõnavormelites figureerib maagiline arv 7: sajab seitsmevennapäeval, siis sajab veel seitse nädalat. Harvemini esitatakse muid ajaühikuid (aasta, kuu, päev, tund) ning iidse arvumaagia eelisarve (9, 3). Samasugune ilmaenne on tuntud sakslastel ja lätlastel[2] , sealjuures nagu meilgi seoses seitsmemagajapäevaga. Päevade tähenduse kattumisele on tõenäoliselt kaasa aidanud seitsmemagajapäeva nihkumine vanalt kalendrilt uuele üleminekul seitsmevennapäeva kohale.
Kirde-Eesti rannapoolsel alal ning läänesaartel on seitsmevennapäeva ilma jälgitud ka kõrvutavalt maretapäevaga (13. VII) (vt. levikukaardid: seitsmevennapäev ja maretapäev). Mõne muistendivariandi järgi oli seitsme vennaga koos hukatud nende ema Maret ning vihmasadugi tõotusega ette määratud.
Nagu teiste juulikuu ilmaennete puhul, kajastavad seitsmevennapäeva ended ennekõike heinategija huve. Siit tuleneb mööndus: pisemgi vihmavahe („niipalju kuiva, et mees jõuab hobuse selga hüpata“) lubab loota edaspidiseks kuiva ilma.

Märkused:
[1] Nimetus on pärit ristiusu legendist, mille järgi seitse venda Rooma keisri poolt märtrina hukati.
[2] HDA VII, vg. 1701; Šmits III, lk. 1604–1605.

Mareta- ehk karusepäev (13. VII)

Maretapäeva[1] on varem pühitsetud 13. juulil, kuid mõnel maal on see üle kantud 20. juulile. Soomlaste marketta oli veel 18. saj. algusaastail 13. VII.[2] Germaani rahvad on Püha Margareetat kujutanud nagu Püha Jüritki võidetud draakoniga jalge all, ühtlasi on ta nurganaiste kaitsepühak. Mõningal määral oli maretapäev kesksuve, saakide valmimise, põllu- ja heinatöö tähiseks; eeldatavalt sadas sel päeval vihma.[3] Vihmasadu kuulus maretapäeva juurde koos iseloomustavate piltlike ütluste ja ennete jälgimisega ka soomlastel.[4] Soomes kujunes maretapäev heinatöö alguse tähistamise päevaks – hargitaolist eset pühapiltidel Margareeta käes kujutleti heinahargi või rehana.[5]
Eestlaste rahvakalendris äratab tähelepanu päeva kahenimesus. Rahvapärase nimetuse karusepäev lahtimõtestamisel karu austamise päevaks või karupäevaks annab tuge Pilistvere kiriku visitatsiooniprotokoll 1680. a., milles on märgitud, et maretapäeval pühitsevad nad karusepäeva ehk karupäeva (Karrusche Päwe oder Bährentag), selleks et karu nende karja ei murraks.[6] Hellel on maretapäeva nimetatud koerapäevade alguseks (Hundstage Anfang), mil paljud ei tööta, et karu neile kahju ei teeks. Koerapäevade lõpuna toob ta lauritsapäeva (10. VIII).[7] Teade töökeelust ja märge, et eestlased nimetavad päeva karu järgi, leidub ka Hupelil.[8] Teisal on Hupel toonud nimetuse Ofenschmierentag,[9] seda täpsustab Wiedemanni sõnaraamat: karusepäev on päev, wo die Oefen verschmiert werden müssen – ahjude tihendamise (savitamise?) päev. Karusepäeva nimetust on peetud ka puhtalt Margareeta nimest lähtuvaks lühendkujuks (vrd. Mareta-kareta neidu regilaulus).[10] Ühe rahvaetümoloogilise seletuse järgi tähendab karune~karvane hallitust (Kul).
Karusepäeva tähenduse käsitluse annab K. Vilkuna, kelle argumentatsioon rajaneb Eesti osas nii trükistele kui ka käsikirjalistele allikatele Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogudes.[11] Ta väidab, et see muistses rahvakalendris ühtlasi kesksuve tähistav karu austamise päev on oma nime säilitanud ainult Eestis, ent Püha Margareeta kultuse levitamisel Baltikumis, Soomes ja Rootsis mujalt välja tõrjutud. 
Ei ole juhuslik, et Eestimaa ainuke püha Margareeta kirik on rajatud just Karuse kihelkonda[13] , seda enam, et autentsete pärimusteadete põhjal otsustades on karusepäeva pühitsetud selles ümbruskonnas – Läänemaal ja läänesaartel. Varasemates trükistes leiduvate notiitside korduv uuestitrükkimine, eriti kalendrikirjanduses, on näidanud selle päevaga seotud traditsiooni levikut nii ajas kui ruumis tegelikust ulatuslikumana, kusjuures tõlkeline Bärentag on eesti keelde karupäevaks tagasitõlgituna aidanud rõhutada karukultuse iseendastmõistetavust. Lõivu näib olevat maksnud ka Kreutzwald, kelle andmeil ranna-Virumaal loomahaiguste vastu ja muu ebaõnne ärahoidmiseks kirikuaknast raha visatud ning kehtinud töökeeld, et karu kahju ei teeks.[14] Sama ohverdamisviisi esitavad juba üldistatud kujul, territooriumi määratlemata, ka Wiedemann ja Eisen.[15] Käsikirjalise materjali jälgimisel ilmneb, et vihjed karukultusele pärinevad kogujailt, kes on toetunud trükiallikaile või kaldunud fantaseerima. Teade, nagu oleks Mareti-nimelisest karvasena sündinud inimesest karu sugu alguse saanud ja nii karusepäev tekkinud, on üks selliste fantaseeringute näiteid.[16] Autentsed rahvaluulekirjapanekud ei toeta väidet, nagu oleks karusepäev olnud karu austamise päev. Teadetes töökeelust leidub põhjendusi ainult mõnel juhul: heinatöö tegemisel viiks hunt looma (LNg); loomad, kes söövad sel päeval tehtud heina, surevad talvel (Krj); rukkiuss rikub põllu (Han). Mõneti erinev on teade, et Panga pangalt kukkunud iga seitsme aasta järel kariloom alla (Mus).[17]
Loorits on tuletanud karuse > karvase ning näinud karusepäeva nimetuses karu eufemismi.[18] Samahästi võiks antud juhul tegemist olla üldse metsakiskjatega, keda loodeti mitmesuguste keeldude-käskude järgimisega ka muudel tähtpäevadel (nt. jüripäeval, 23. IV) karjast eemal hoida. Palju kindlamalt kui röövloomade tõrjemenetlused, kuulub säilinud pärimusteadete põhjal karusepäeva juurde rukkiussi – oraseöölase tõrje.[19] Nimelt on karusepäeva peetud soodsaks rukkimaa ettevalmistamise ajaks, sest selle päeva künd pidi hävitama rukkiussi (vt. levikukaart: maretapäev). Siit tulenevad nimetused künnipäe (Pöi < Muh), ussimunade künnipäe (LNg), ussimullakünd (Kul), ussikünd (Mar, Rid), rukkikünd (Rei), eelkünd (Kõp), vahekünd (Muh), korduskünd (Mar, Han), karusekünd (Kei, Juu, Noa, Mar, Rid, Han), maretikünd (Kul, Rei). Rukkikesa künni või äestamise olulisust rõhutavad vormelid „kõige vähemast kolm vagu üle põllu“ (Jõe), „korra ümber põllu“ (Var), „natukest“ (Rei) jts. Nagu rukkilõikuse või -külvigi puhul, on sobivaiks peetud ka kolme päeva enne või pärast karusepäeva. Elatusalade kohta käivate teadete seas on teated põlluharimise kohta valdavas enamuses ning ainult ühel juhul kehtib siin töökeeld (Han). Ussikünni traditsioon sunnib omakorda võrdlusjooni tõmbama soomlastega, kelle nn. ussitapmine (madontappajaiset) kätkeb endas napsitamise enne esimest heinaleminekut. Varasematel aegadel on siia kuulunud ühtlasi ka lõbustusliku iseloomuga rahvakogunemised. Vilkuna on osutanud siin kombe kahele lähtekohale: kiriklikult pühitsetakse Püha Margareeta võitu draakoni (mao) üle, eelkristlik on aga heinateo alguse ning kesksuve pidulik tähistamine.[20] Huvitav on teisal toodud mõttearendus, et eestlastel võis pühaku poolt võidetav draakon assotsieeruda kujutelmaga karust.[21] Märkigem, et midagi taolist on toimunud kujutelmaga Pühast Jürist kui metsakiskjate (eriti huntide) vaoshoidjast.[22] Rahvapärimuste põhjal on alust eeldada, et Lä eestlastel assotsieerus sümboolne maotapmise stseen eluliselt tähtsaid põllukultuure kahjustava öölasevastse hävitamisega ning eelkristliku kihistuse väljatõrjumise asemel pühaku mälestuspäev isegi omamoodi sanktsioneeris kõige olulisema senise tähtpäeva (või teatava ajalõigu) sisust. Karusepäeva nime etümologiseerimisel tuleks sel juhul lähtuda veel kahest tähendusest. Karune võiks märkida rukkiussi, aga ka teisi karvasevõitu putukaid, kellede rohkusest karusekuul leidub näiteid Emakeele Seltsi murdekartoteegis: kõik putukad väljas (Muh); palju matikaid sündida jahude sisse, rohke sigitav kuu (Tõs); kõrvaharke kõik kohad täis (Muh); hobustel kärbsed ninas (Mar); kärbseid palju (Mar). Tõenäolisem on aga, et rukkiussi tõrje etendab päeva nimes vaid kaudset osa. Saareste sõnaraamatus on toodud karust kündma vastena sööti, karet kündma, põldu esimest korda enne külvamist kündma, sõna nimetavaline kuju on aga murdeti karus ehk kargemaa. Kui karusepäeva nimetus on ka tekkinud just selle mõiste baasil ega kanna märke karukultusest või muistsest aastajaotuse daatumist, siis mõningaid kesksuve pühadele omaseid jooni selle päeva pärimused siiski sisaldavad. Kõige kuumema aja saabumist on kujutletud mitte konkreetse päevana, vaid perioodina, mida märgib karusekuu.
Kirmasetaolistest rahvakogunemistest Lääne- ja Saaremaal on andmeid nii trükisõnas kui käsikirjalistes allikates. Üks kogunemispaiku on nii maretapäeval kui heinamaarjapäeval olnud Mustjala pankrannikul kabeli juures. Körberi ülevaates Mustjala kihelkonnast (1899) on märgitud, et igal aastal kogunesid külaelanikud maretapäeval Panga pangale ka siis veel, kui seal kabelit enam polnudki, ning ohverdasid kaasatoodud viina merele hea õnne saamiseks.[23] Komme on ulatunud käesoleva sajandi algusse. Mihklist on teade ohverdamisest Gösekenilt 1694. a.[24] Rahva kooskäimisest tuletegemisega on kirjapanek Lääne-Nigulast.[25]
Maretit kui nurganaiste kaitsepühakut on nimetanud Hupel, sama kordab Eisen, vihjates analoogilisele traditsioonile Saksamaal.[26] Käsikirjalised andmed selle kohta puuduvad. Ainuüksi trükistes leidub Hellest alates enne ilma kohta: „Kui karrusse pääv kuiv on, siis annab Jummal hea süggise.“[27]  Vanasõna „Maretapäeva põud on nälja ema“ on levinud trükisest trükisesse, kuni saanud sekundaartraditsioonina mõnevõrra tuntuks üle maa.[28]
Hinnangud heinailmade kohta kuuluvad eestlastel peaasjalikult seitsmevennapäeva (10. VII) juurde, heinateo kulgu määratakse põhiliselt jaanipäeva, heinamaarjapäeva ning jakobipäeva järgi. Siiski on sajuenne (sajab maretapäeval, siis sajab veel seitse nädalat) ilmselt soomlaste samasuguse traditsiooni toel levinud ka Põhja-Eestis.

Märkused:
[1]  Kirikukalendris märgib u. 300. a. paiku surnud püha Margareeta mälestuspäeva.
[2] Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 202.
[3] HDA V, vg. 1634–1637.
[4] Hautala, lk. 275.
[5] Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 202–205.
[6] Westrén-Doll, lk. 16. Vrd. Eisen, EM II, lk. 96 ja EM IV, lk. 216; Loorits, Grundzüge II, lk. 331; Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 208.
[7] Helle, lk. 302–303. Koerapäevad (sks. Hundstage) – Siiriuse (Canis Major Peni tähtkujus) nähtavaloleku aeg; nende piirdaatumiteks on eri maades loetud üsna erinevaid rahvakalendri tähtpäevi, erinevad on uskumusedki. – HDA IV, vg. 495–500. Eestis on Siirius ehk Orjatäht nähtav kevad- ja sügistaevas.
[8] Hupel, TN II, lk. 144–145.
[9] Hupel, E Sprl., lk. 73.
[10] Rajandi, lk. 122.
[11] Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 63–65; Vuotuinen ajantieto, lk. 176.
[12] Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 75–76.
[13] Nimepanekut võis ajendada Eestimaa kinkimine Taani kuningannale Margareetale 1266. a. Karuse khk. nimetuseks on 1267. a. olnud Karissen, 1218. a. Cozzo, mis algselt võis tähendada kõrgendikku, tõusu, nõlvakut. – Ariste, Cozzo, lk. 479–481.
[14] Boecler-Kreutzwald, lk. 87.
[15] Wiedemann, AIÄLE, lk. 364; Eisen, EM II, lk. 95.
[16] H II 39, 154 (263) < Koeru khk – H. A. Schults (1891); vrd. Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 63–64.
[17] Vrd. kalaõnne taotlust Mustjala khk heinamaarjapäeval (2. VII).
[18] Loorits, Grundzüge II, lk. 331.
[19] Oraseöölase munemisaeg on juuni- ja juulikuus, eriti juuni teisel poolel.
[20] Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 54–57. Veel käesoleval sajandil tuntud ussinapsi võtmine enne niitma minekut kujutab endast selle kombe rudimenti. Vrd. fotot 1936. a.: Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 261.
[21] Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 63; vrd. ka Eisen, EM II, lk. 96.
[22] Vrd. ERk III, lk. 11 jm (jüripäev).
[23] Körber II, lk. 42.
[24] Laugaste, lk. 67.
[25] Loorits oletab, et komme levis meile Riiast. – Gründzüge III, lk. 348. Kirmastest lähemalt vt. Tampere, Kirde-Eesti, lk 219–221.
[26] Hupel, TN II, lk. 145; Eisen, EM II, lk. 95.
[27] Helle, lk. 340–341; vrd. Hupel, E. Sprl., lk. 158; Wiedemann, AIÄLE, lk. 335 ja 338.
[28] Vrd. Tõllasepp, lk. 107.

Eliapäev (20. VII / 2. VIII)

Eliapäeva[1] tuntakse peaasjalikult Setu alal, kus teda nimetatakse iljapäevaks (vn. ильин день) või jakapäevaks, nagu on lõunaeestiline jakobipäeva (25. VII) nimetus. Samad nimetused on lutsidel: „Jakoppäev um vinnevärki ilja (20. juulil)“.[2] Setud ei tunne jakobipäeva, neil on nagu venelastelgi suve keskpaiga määrajaks jakobipäevast viie päeva võrra varasem eliapäev. Venelaste rahvakalendris on see juulikuu olulisim tähtpäev. Siitpeale algab sügissuvi ja lõikusperiood, vesi jaheneb, parmud kaovad jne.[3] Eliapäeval kehtib setudel töökeeld ning ühtlasi nõue, et päeva tuleb pühitseda, põhjenduseks on kartus vihastada Püha Iljad, kes on setu folklooris hästi tuntud ka legendide vahendusel. Et piiblisõnade järgi Elias tulise vankriga taeva on sõitnud, assotsieerub ta paljude rahvaste kujutluses piksejumalusega.[4] Setudelgi tulenevad töökeelud äikesekahjustuste kartusest: välk lööks rehe või heinakuhja põlema, surmaks töötegija, rahe rikuks rukki.
Märksa selgemalt kui Setu alal on säilinud muistse vakusepeo ja ohverdamistseremoonia jooned vadjalastel.[5] Setu rahvakogunemised nii eeliapäeva kui ka sellele eelneva reede – päätnitsa[6] pühitsemiseks on olnud kirikliku ilmega, ent kiriku mõju taandudes on enam püsima jäänud kombestiku lõbustuslik osa.

Märkused:
[1] Iisraeli prohvet Elias (9. saj. e. m. a.), sai tuntuks piibli vahendusel.
[2] RKM II 179, 334 (14) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1964).
[3] Dal, lk. 888–889; Tšitšerov, lk. 18; Makašina, lk. 88–89. Paralleele Karjalast ning idapoolsest Soomest vrd. Hautala, lk. 276; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 212.
[4] Eriti slaavlastel ja Kaukaasia rahvastel. – HDA II, vg. 782; Dal, lk. 889. Eliast piksejumalusena setudel on tutvustanud Loorits, vt. Grundzüge II, lk. 24–26.
[5] Vrd. Haavio, lk. 93 ja 127–136; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 99–109.
[6] Päätnits (vn. пятница) – usukannataja Paraskeva nimepäev. Päätnitsa ehk Reede kiriku juures Saatserinas sel päeval kantavale kiviristile ning Paraskeva kujule on omistatud tervekstegevat mõju. Agraarkalendris leidub teade rukki valmimise kohta: „Ku hää aastak, sis sai jo uudsõt päätnitsast.“ – RKM II 290, 463 (18) < Setumaa – E. Tampere (1972).

Madlipäev (22. VII)

Lääne-Euroopas on selle päeva traditsioonid tihedalt seotud Maarja Magdaleena kultusega.[1] Wiedemanni sõnaraamatus on ta nimetatud madelezepäevaks, rahvasuus lühenenud madlipäevaks (ka madelmaali jt.). Soomlastel kuulub ta nn. vihmapühade hulka ning toob kaasa sajuperioodi („sajab pärtlipäevani“)[2], lätlastel on heinategu ja venelastel põllutöö piksekartusel keelatud[3]. Iseseisev sellele päevale omane traditsioon puudub samuti eestlastel. Madlipäeva nimetus leidub tähtpäevade seas, millest on arvestatud uudseleiva saamist. Kõikides tekstides, alates Wiedemanni poolt esitatust[4], on madlipäev toodud kõrvutavalt jakobipäevaga – keskse rukkilõikusaega märkiva tähtpäevaga.

Märkused:
[1] Kirikukalendris pühak Maarja Magdaleena mälestuspäev.
[2] Hautala, lk. 277.
[3] Šmits II, lk. 1114; Dal, lk. 889.
[4] Wiedemann, AIÄLE, lk. 109.

Jaagupipäev (25. VII)

Eri nimetusi jakobipäeva[1] kohta rahvasuus pole, kuid häälduslikult on selle päeva nimekuju üsna varieeruv: jaagupi-, juagupi-, jaagu-, jaagup-, jakop-, jakap-, jaaka- või jakkapäev. Lõunaeestilist jakapäeva nimetust kasutavad setud ja lutsid iljapäeva (eliapäeva, 20. VII) paralleelnimetusena.
Kui jaanipäev on suve ning suviste tööde alguse tähistajaks, siis vaid kuu võrra hilisem jakobipäev märgib suve ning suvetööde keskpaika, jaotades suve kevad- ning sügissuveks. Võrumaal on ta orientiiriks tagurpidi loendatavate külvinädalate arvestamisel. Sama piirdaatum on lutside külvinädalatel: „Jakappääväst arbatas jüripääväni nellitõiskümmend nädälet.“[2] Tähtsuseta polnud jakobipäev suhetes mõisaga – sellel päeval toimusid rendilepingute uuendamised ning kohtade ülesütlemised rentnikele. Päevade lühenemine ning heinatöö lõpetamine lõid eeldused keskhommikuse tööpuhkuse ärajätmiseks alates jakobipäevast. Kihnus algasid siitpeale tüdrukute ühised tööõhtud.
Vanasõnalised tähelepanekud loodusest rõhutavad samuti sügissuve saabumist: veed hakkavad jahenema („külm kivi visatakse vette“), kaovad valged ööd („must mees põõsas“), väheneb päikesekiirguse intensiivsus („kaste ei kao kannu äärest“), heintaimed puituvad („raudnael läheb rohtu“) jne. Muutustega looduses kaasnevad muutused töötsüklis. Heinategu pidi lõpetatud olema, sest niitmist peeti nüüdsest raskemaks ja heina kuivatamist keerukamaks, viljalõikus aga juba ootas järge.[3] Heinateo lõpp langes jakobipäevale ka Lõuna-Soomes, sealt põhja poole on ta olnud vaid heinateo käigu markeerijaks nagu meil heinamaarjapäev (2. VII).[4]
Märksa laiemalt on jakobipäev tuntud kui lõikusaja algustähis. Põhja-Eestis on seda ette võetud rohkem nn. hädaleiva saamiseks, Lõuna-Eestis on aga jakobipäeva peetud optimaalseks rukkilõikuse ajaks. Kui leivavili veel küps polnud ega kimbutanud ka näljahäda, lõigati mõnel pool ikkagi sümboolselt mõned viljapead või viljavihud ning toodi koju, nii nagu on karjalaskepäeval (1. IV) toimunud sümboolne karja väljalask või künnipäeval (14. IV) esimese vao kündmine. Lõuna-Eestis arvatud, et kui jakobipäevaks on odral pea väljas, siis ei jäävat saagita. Soomes on räägitud aina rukkihakkjalgadest ning rehest; sakslastel on Jakob üldse teravilja, eriti nisu kaitsepühaku funktsioonis ning päeva tähistamine pidulikum kui meil.[5] Lätlastel on jakobipäev nii rukki- kui ka varase odra lõikuse algusajaks. Uudsetoitude – leiva, rukkijahupudru, esimese värskekartuli söömise teatavat pidulikkust saakide järjepidevuse taotlusega Lõuna-Eestis võib pidada ühisjooneks läti rahva kombestikuga.[6] Värskekartuli tarvitamine algas jakobipäevast ka sakslastel.[7] Jakobipäevaga seostuvad paljudel rahvastel hinnangud õige mitmete kultuurtaimede ning metsamarjade kasvu- ja valmimisjärgu kohta ning uskumused nende toiduks tarvitamise mõjust inimesele: sakslastel kartul, kapsas, naeris, sigur, mustikad jt., soomlastel naeris ja uba, lätlastel kapsas ja õunad.[8] Eestlastel on puu- ja aedviljade seas, millele jakobipäevast „maik manu luuakse“ (Lõ-E), sagedamini nimetatud õunu. Virumaalt ning Kuu, Amb on teateid maasikate kõlbmatuks muutumisest – sööja jäävat uniseks. (Vt. levikukaart: jaagupipäev) Kapsaaias on arvatud toimuvat midagi salapärast: sinna minek on keelatud, sest Jakob peksab kapsapäid ja pöörab lehti peadeks (Võ). Sama uskumus on tuntud lätlastel, Lääne-Euroopast on teateid koguni maagilisest kapsapeade peksmisest nõiasõnade lugemisega perenaiste endi poolt.[9]
Populaarsesse tähtpäevaloendisse lehmade piimaanni järkjärgulise vähenemise kohta kuulub ka jakobipäev. Loend algab enamasti jaanipäevaga, järgnevad teised tähtsamad suvetähtpäevad: jakobipäev, lauritsapäev (10. VIII), pärtlipäev (24. VIII), mõnikord lõpeb loend mihklipäevaga (29. IX).[10]
Ühe teate järgi Tor on jakobipäev teistkordse meevõtmise aeg heinamaarjapäeva (2. VII) ja lauritsapäeva (10. VIII) vahel. Parmude ja teiste söödikute vähenemist on jaanipäeva kõrval mõnel pool arvestatud jakobipäevast.[11] Konnal on luba jälle heina sisse elama minna, sest heinaaeg on möödas, nüüdsest pidavat aga konna suu olema kinni pandud, et ta rukkiseemet ära süüa ei saaks.
Eestlastel ei kuulu jakobipäev selliste tähtpäevade hulka, mis on eeldatavalt vihmased, nagu seitsmevennapäev (10. VII) või maretapäev (13. VII). Wiedemannil leidub vanasõna „Enne jaagupipäeva palu vihma, pärast jaagupit tuleb isegi“.[12] Vihmasadu pärast jakobipäeva möödumist, seega suve teisel poolel, on peetud viljadele kahjulikuks („sajab salvest välja“). Ilmaennetesse puutuv traditsioon tundub eestlastel olevat tagasihoidlikumalt esindatud kui teistel rahvastel ega leidu siin midagi ainult eestlastele omast.[13] Venelastel liitub nii ilmastikualane kui ka muu vastavasisuline pärimus eliapäevaga (20. VII).[14]

Märkused:
[1] Kirikukalendris apostel Jaakobuse mälestuspäev.
[2] RKM II 179, 348 (91) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1964).
[3] Vrd. Helle, lk. 302–303.
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 217; Hautala, lk. 281.
[5] Hautala, lk. 280–281; Beitl, lk. 373; HDA IV, vg. 624–625.
[6] Vrd. Šmits II, lk. 735–736.
[7] HDA IV, vg. 624.
[8] HDA IV, vg. 624–625; Hautala, lk. 282; Šmits II, lk. 736.
[9] HDA IV, vg. 624–625.
[10] Vrd. HDA IV, vg. 627.
[11] Soomlased on arvanud parmusid pimedaks jäävat (suuri parmusid jääb vähemaks, sõgelaste ehk pimeparmude arvukus kasvab). – Hautala, lk. 282.
[12] Wiedemann, AIÄLE, lk. 33.
[13] Vrd. soomlastel: Hautala, lk. 279–280; sakslastel: HDA IV, vg. 623–624; lätlastel: Šmits II, lk. 737.
[14] Algab sügispoolaasta ja lõikusaeg, saab uudseleiba; heinas varem puud mett, pärast puud vett; hein ei kuiva enam põõsa pealgi; valmib hernes; jõuab kätte vihmade aeg; vesi hakkab jahenema, enam ei supelda jne. – Dal, lk. 888–889.

Annepäev (26. VII / 8. VIII)

Annepäeva[1] traditsioonidest langeb osa nagu paljude teistegi tähtpäevade puhul eelnevale päevale, 25. juulile – jakobipäevale. Siit tuleneb nimetus annejaagappäe (Hää); ka on Eisen kirjutanud, et Annekivile viidi ohvrit jakobipäeval.[2] (Vt. levikukaart: lambatapp) Setudel on annepäeva pühitsemise ajaks märgitud „viis päeva peale eliapäeva“ (s. o. iljapäeva ehk jakapäeva), mis Setu alal on kesksemaid annepäevale lähedasi tähtpäevi.
Lääne-Euroopas sai püha Anna kultus populaarseks keskajal. Annat on peetud ennekõike naiste ning üldse perekonnaelu patrooniks. Kultuse levimisega on kaasnenud arvukate Annale pühendatud kultusekohtade rajamine ning rahvarohked kirmasetaolised pidustused päeva tähistamiseks.[3]
Meil võib käsikirjas säilinud rahvapärimuste alusel annepäeva nimetada setu pühaks. Püha Annat on kujutletud lammaste kaitsjana. Lutsidel „pühä Annõ ka um, kaits jo kõiki lihmi, lambit ni härgi“.[4] Meeksi lähistel Pelsi külas on setud Annekivi ning Anne kabeli juurde ohvriks viinud lambapäid-jalgu ja ka villu, millest on loodetud head lambaõnne. Osa andidest viidi papile, kes neid õnnistas, osa jäi kokkukogunenud vaestele. Ohvritoimingu kirjelduse koos lambaohverdamise palvega, mis taotleb püha Annat lammaste hoolekandjaks, on Wiedemann trükis avaldanud.[5]
Rahvakogunemistest on teateid samuti Lätist, ent annetustena on nimetatud muid saadusi: leiba, juustu, aedvilja, ka vaha ja villa, mitte aga liha.[6] See on olnud uudsesaagi (uudseleiva, värskekartuli, porgandi, ka lambavärske) kasutuselevõtmise päevi ega keskendu lambaõnne taotlusele nagu setudel. Sama sisuga on üksikud kirjapanekud annepäeva traditsioonist väljaspool Setu ala Lõuna-Eestist.
Katoliku pühakutele Eestis kabeleid rajades püstitasid ristiusustajad ühe püha Anna auks Karksi kihelkonda Perakülasse muistsele ohverdamiskohale. Nagu selgub 1640. a. visitatsiooniprotokollist, jätkas rahvas siin Annemäel oma „paganlikke“ kokkutulekuid, nii et kabel tuli hiljem määrata hävitamisele. Rahvakogunemised Annemäel kestsid koos ohverdamistega siiski edasi.[7] Samalaadseid kooskäimisi on ühtlasi täheldatud Rõngus: „Anna päeval (26. juulil) peetakse Rõngus (1683) Pallamaa külas ühel ebausu paigal koosolekut, mida väljasaadetud ratsamehed eksitavad. Hallistes ja Karksis tuleb sell päeval palju rahvast Annemäele kokku ja tuuakse vaha ligi. Ka tulevad kaupmehed kaupadega sinna.“[8]
Ilmastikuliselt on annepäev setude traditsioonis sajune. Setud on konstateerinud, et „Ann kusõs“, ilma et selle järgi oleks ette arvatud ilmu või saake. Lätlased on pidanud vihma peaasjalikult pähklisaagi äpardumise endeks, venelastel on olnud jahe annepäeva hommik külma talve eelduseks.[9]

Märkused:
[1] Kirikukalendris on annepäev neitsi Maarja ema Anna mälestuspäev.
[2] Eisen, EM III, lk. 79.
[3] HDA I, vg. 448–449.
[4] ES, I < Lutsi keelesaar – A. Sang (1938).
[5] Wiedemann, AIÄLE, lk. 416. Vrd. Hurt, SL II, lk. 450–451.
[6] Šmits I, lk. 52–53.
[7] Jung, Muinasaja teadus II, lk. 33; Westrén-Doll, lk. 13. Vrd. Eisen, EM II, lk. 91–92; Eisen, EM III, lk. 106.
[8] Kõpp, lk. 15.
[9] Šmits I, lk. 53; Sahharov, lk. 103.

Olevipäev (29. VII)

Pühakuks kuulutatud Norra kuninga Olafi surmapäev 29. VII 1030. a. on eriti Norras, aga ka Rootsis ja Soomes kujunenud alates keskajast tähtsaks rahvakalendri tähtpäevaks. Eestis on see tuntud (erinevused nimekujus: ooljapäev, oolipäev, oleksipäev jt.) läänesaartel ja mõnevõrra Lä mandrikihelkondades. Nagu teistelgi rahvastel, on olevipäev üks suve lõpu ja sügise alguse märkijaid ning kannab endas jooni igivanadest suvistest lõikus- ja külvipühadest. Siitpeale on arvestatud uudsesaagi kasutuselevõttu alates tähtsast põhitoidusest (leivavili, kartul) kuni vähemtähtsa toidulisani (õunad, pähklid). Samuti on värske liha laualejõudmine olnud ühtlasi sümboolne kehvemalt toidult uudsesaagile ülemineku märk. Olevipäeva keskseks ettevõtmiseks on nii meil kui mujal olnud lambatapp (vt. levikukaart: lambatapp), mis kannab ilmset ohvritoimingu iseloomu. K. Vilkuna iseloomustab olevipäeva lambaohvrit kui Põhja-Euroopa rahvaste üht eelkristlikku lõikus- ja karjapüha juurde kuuluvat riitust.[1]
Holzmayeri järgi pidi olevipäeval (Olo pä, Oli pä, Olewi pä) igas peres tapetama söödav loom: „Olipä peab nugga sama werriseks tehtud.“ Kolme tilga lambavere lisamisest teiste lammaste joogi hulka usuti ära hoidvat nende suremist.[2] Olofi Pehw on ohverdamispäevana märgitud ka Gösekenil (Mih).[3] Käsikirjalistes pärimusteadetes on lambatapu põhjenduseks karjaõnne taotlus: loomad ei sure (Kaa), paha haigus või kuri silm ei hakka külge (Kär), loomad paranevad (Jäm), ei tule õnnetust (Kär), loomad siginevad hästi (Jäm), lambad edenevad (Phl). Lamba või mõne muu looma (kitse, vasika, kuke) tapmise ning värske liha söömise rituaalne tähendus on rahva mälus hakanud tuhmuma alles 20. sajandi esimestel kümnetel. Pidutsemisest nagu karjalastel või soomlastel[4] meilt teated puuduvad.
Lammaste või kitsede tapmist sügissuvel (nt. lauritsapäeval, 10. VIII) on mujal Eestis põhjendatud praktilise vajadusega – lähenes nende paaritusaeg. Ent ainult olevipäeva ning Setu alal annepäeva (26. VII) puhul on lambatapp ohvritoiminguna olnud tähtpäeva kõige olulisemaks ning läbi aegade ehedalt püsinud traditsiooniks. Muus osas on peale Skandinaaviamaade mõjustuste tegemist analoogiate või hilisemate ülekandumistega teistelt lähedastelt tähtpäevadelt: rukkiussi tõrje on ühine maretapäevaga (13. VII), värskekartuli ja uudseleiva toidulauale tulek jakobipäevaga (25. VII), ahjukütmise keeld lauritsapäevaga. Wiedemannil märgib olevipäevast lõikustööde algust vanasõna „härjad ikke, ruunad rakke.“ [5] 

Märkused:
[1] Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 220–222.
[2] Holzmayer, lk. 64 ja 110. Vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 364.
[3] Laugaste, lk. 67; vrd. Eisen,EM II, lk, 44.
[4] Vilkuna, Voutuinen ajantieto, lk. 188–189.
[5] Wiedemann, AIÄLE, lk. 365.

AUGUST

Lõikusmäng
Rukki sitik, lõikusmäng. Kihelkonna khk. ERA, Foto 28.
Lõikusmäng
Rukki sitik, lõikusmäng. Kihelkonna khk. ERA, Foto 28.

Makaveipäev (1. VIII / 14. VIII)

Paasapäev (6. VIII / 19. VIII)

Lauritsapäev (10. VIII)

Rukkimaarjapäev (15. VIII)

Rollapäev (18. VIII / 31. VIII)

Pärtlipäev (24. VIII)

Ivanoskorona (29. VIII / 11. IX)

Augustikuu[1] on põllumehele viljalõikuse aeg, siit lähtuvad nimetused: lõikuskuu, põimukuu, viljakuu, rukkikuu. Lõikuskuu on augusti rahvapärane nimetus ka slaavi ja germaani rahvastel.[2] Viljalõikusega seotud traditsioonide põhiosa kuulub siiski juuli- ja augustikuu konkreetsete tähtpäevade juurde. Tuntud on veel mädakuu nimetus. Augustis toiduained riknevad, haavad lähevad halvaks ega parane, võsu ajamata mädanevad raiutud lehtpuudel juuredki. Samasuguseid hinnanguid leidub ühtlasi augusti tähenduses karusekuu kohta (Aud, Tõs) ja juulikuu, täpsemalt jakobikuu (VI) ning ooljakuu kohta (Käi) (ooljapäev ehk olevipäev on 29. VII). Tegelikult kannab mädakuu nimetust Põhja-Euroopa rahvastel (rootslastel, taanlastel, soomlastel) Vahemeremaadest lähtunud koerapäevade periood.[3] Soomlased nimetavad mädakuuks nii augustikuud kui ka ajavahemikku 23. VII–23. VIII.[4]
Augustikuu pimedad ööd muudavad selgemini nähtavaks tähistaeva. Läänesaartel on Linnutee intensiivset kiirgust peetud külma talve endeks. Põuavälke on arvatud vilja valmistajaks ning seente külvajaks, tähelepanu on äratanud varased sügisemärgid (pääsukeste lahkumine, puulehtede kolletamine), augusti ilmade järgi on püütud ette arvata lühema perioodi ilmu. Valdav enamus neist teadetest on ühekordsed ning nende seos kalendrikuuga juhuslik. Endeid augusti ilmade vastavusest sügise või talve ilmadele on aidanud levitada trükised.[5]

Märkused:
[1] Nimetatud augustiks Rooma keisri Augustuse auks.
[2] Vrd. Sahharov, lk. 104–105; HDA I, vg. 720–721.
[3] Koerapäevade tähendusest vt. ERk IV, lk. 217, viide 7 (maretapäev).
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 224.
[5] Nt. Laakmann, lk. 32; Tõllasepp, lk. 74–75.

Makaveipäev (1. VIII / 14. VII)

Makaveipäev (vn. Маккавей)[1] on setudel üks vee pühitsemise päevi; pühitsetud veele on omistatud tervistavat toimet.[2] Siitpeale alustati Peipsil tindikala püüki.

Märkused:
[1] Veneõigeusu kirikukalendris märtrite Makabeide (seitsme venna ja nende ema) mälestuspäev.
[2] Vrd. kombestikku venelastel ja vadjalastel. – Dal, lk. 890; Sahharov, lk. 105–106; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 109.

Paasapäev (6. VIII / 19. VIII)

Paasapäev, paas (vn. спас) on Setu püha.[1] Oma iseloomult on see samasugune uudsesaagi kasutuselevõtu päev nagu teisedki lõikusaja tähtpäevad. Sedapuhku on pearõhk õunte maitsmisel – siit tuleneb ka nimetus õunapüha. Paasapäevani kehtis (erinevate põhjendustega) õunte või muu puuvilja söömise keeld, ent nüüdsest peale võidi neid süüa.[2] Vähem on teateid herneste söömisest.
Kraasna eestlased on Paaza ajal aianurka ohvriande viinud.[3] Setudelt on talletatud uskumus, et kui põllu- ja aiasaagist saavad võõradki osa, mõjub see saagile soodsalt. Ülekantuna kirikukombestikku väljendub see püüus saagiõnne taotleda andide toomisega kiriku juurde, nende õnnistamise ja vaestele jagamisega. Rahvakogunemistega kaasnes surnute mälestamine haudadel, mitmel pool on peetud kirmaseid, käidud vastastikku külas ja pidutsetud.

Märkused:
[1] Seda nimetust kannab veneõigeusu kirikus kolm augustikuu päeva (1., 6. ja 16. VIII), setude kalendris nimetatakse esimest makaveiks.
[2] Sama on omane 1. VIII paasapäeval vadjalastele. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 109–111. Karjalastel algas 6. VIII värske kartuli söömine. – Hautala, lk. 290.
[3] Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 80.

Lauritsapäev (10. VIII)

Laurentsiuse nimest lähtub rikkalikult perekonna- ja kohanimesid.[1] Mitmed nimekujud on kasutamist leidnud tähtpäevanimetustes lauritsapäeva kohta: laaritsapäev, laratsi-, laberitse-, labõrõtsi-, lartsi-, lauts-, lortspäev jt.
Lääne-Euroopas on püha Laurentsius alates 10. saj. lõpust tulepatrooniks ning lauritsapäeva juurde kuulub rohkesti vastavasisulisi uskumusi (tulekahju kartusest lähtuv tuletegemise keeld, kujutlus nn. lauritsasüte maagilistest omadustest jms.).[2] Tulepatroonina tunnevad Lauritsat ka eestlased. Isegi legend Laurentsiuse põletamisest on konkreetse paigaga seostatult jõudnud rahva suulisesse traditsiooni. Nimelt olevat Kuusalu kiriku ehitaja Laurentsius põletatud kiriku lähistel teeäärsel kivil ning selle sündmuse tunnistuseks püsib kivi pinnal põletusresti ning tuletangide jälg. Lauritsakivi on ümbruse kivikülvi seas esinduslikumaid. Arvatavalt 13. sajandil on kivile raiutud resti ja tuletange (või kääre või kahte ristamisi asetatud saua) meenutavad märgid, mis andsid kivile Rajakivi nimetuse, aga ka eeldused seostumiseks legendiga Laurentsiuse hukkamisest.[3] Lohukesed Lauritsakivil ning selle lähedal silmaallika juures asuval väiksemal kivil annavad tunnistust sellest, et tegemist on muistsete kultusepaikadega.[4] Aja jooksul nende paikade esialgne tähendus tuhmus, rahvakogunemiste ametlikuks põhjenduseks kujunes Laurentsiusele pühendatud kiriku nimepäeva tähistamine: „Kuusalu allikat on ka enne peetud pühaks. Sinna ehitati kirik. Kus inimeste kooskäimisekoht oli, sinna ikka ehitati kabelid ja kirikud.“[5] Kokkutulnute arv ulatus tuhandetesse.[6] Mälestusjäänusena keskaegsest kirmesest püsis rahvakogunemiste traditsioon Kuusalus lauritsapäeval veel 20. sajandi esimesel poolel.[7] Samasuguse kujunemiskäiguga on olnud lauritsapäevased kirmesed mitmel pool Soomes, nt. Janakkala kirikumäele koguneti nagu Kuusalussegi mitmest kihelkonnast, pidutseti ja viidi Lauriallikasse ohvriande.[8]
Eesti 17. saj. visitatsiooniprotokollides on mainitud ohverdamist lauritsapäeval või Laurentsiusele pühendatud kabelite juures Hallistes, Võnnus, Mihklis, Simunas, Nõos jm.[9] Üks sellesisulisi kirjapanekuid (Võnnu koguduse kohta) leidub M. J. Eiseni arhiivimärkmete seas: „1634. Laurentsiuse päeval suur ebajumala teenistus Kaugositzis–Kauksis (nüüd Põlva kihel[kond]); seal roomavad põlveli ja ohverdavad ohvrid, nagu Pastor ise näinud. Kuhu ohver jäänud, ei tea ta. Seal olnud Ahjast poiss Nigul, Melletho Miku naene Räpinast, Elge Pap, Rotti Paabu poeg ja sulane Kirepist.“[10]
Teistest lõikusaja tähtpäevadest erineb lauritsapäev tulesse ning selle tõrjemaagiasse puutuva traditsiooni poolest. Traditsiooni keskne levikuala aga ei puuduta Kuusalu maid, vaid Lääne- ja Lõuna-Eestit. Hästi tuntud on tuletegemise keeld, põhjenduseks enamasti hoone põlemamineku oht. (Vt. levikukaart: lauritsapäev (1)) Vee viskamine katusele lauritsapäeval näib olevat olnud puhtalt tõrjemaagiline tegevus, ent veepange ja saunaviha asetamine ahjule või kerisele „Lauritsale vihtlemiseks“ näitab suhtumist Lauritsasse kui isikustatud olendisse. Suurenenud tuleohuga päevaks on lauritsapäeva nimetatud ka varasemas trükisõnas.[11] Legendiline muinasjutt pühameestest reht peksmas (ATU 752 A) on hästi tuntud Lõuna-Eestis, selles esinevad loitsusõnad („Laurits, ära lakke mine“ vms.) on olnud tulesõnadena ka eraldi kasutatavad, tarvitsemata seostuda tähtpäevaga. M. J. Eiseni väite järgi tuleb eestlaste uskumustes arvata juba enne Lääne-Euroopa Laurentsiuse-kujutelma ülevõtmist oma „paganuseaja tulehaldja“ olemasolu.[12] Peagi on ta siiski möönnud: „Kasinate ainete pärast ei julge ma tunnistada, kas esinevanematel varemini juba mingisugune tulehaldjas olnud või pärisid nad selle alles munkadelt, kuid oletada võime niisugust tulehaldjat vististi.“[13] Ülevaates eestlaste vastavasisulisest pärimusest on ka O. Loorits esile tõstnud tulekultuse ilminguid.[14] Kuigi ühtset tulehaldjakujutelma muistsetel eestlastel oleks ennatlik arvata, väärib märkimist, et lauritsapäeva kombestikule iseloomulik tähelepanu pöördumine elamute tuleohule on seosesse viidav põlispõllunduse väljakujunemisega. Vilja järelkuivatamine köetavates hoonetes tõi paratamatult kaasa tuleohu suurenemise, tulekahju puhul aga oli karta elanike peavarjuta jäämist ning koos viljasaagiga ka muu vara hävimist.[15] Seega võib möönda, et suurenenud tuleohu tunnetamine lõikusajal ning vastav tõrjemaagia said eestlastele omaseks juba mõnedki sajandid enne ristiusustamist ja kulmineerusid rehielamu kujunemisega; teave tulepatroon Laurentsiusest imbus aga Eestisse eeldatavasti enne vallutusaegu.
Uskumused tulest on esindatud Lõuna- ja Lääne-Eestis suuremal arvul ja mitmekülgsemalt kui Põhja-Eestis, ühtlasi on lauritsapäeva juurde kuuluval pärimusel rohkesti ühisjooni lätlaste traditsiooniga (näiteks reheahju kütmise keeld, vett täis pange asetamine ahjule). Lätis kannab lauritsapäev üksiti tulepäeva nimetust.[16] Nii lätlased kui eestlased on arvestanud tulekahjude sageduse ja lauritsapäevase ilma seost, erinevusega, et eestlased on pidanud tulekahjuendeks enam-vähem võrdselt nii kuiva (päikesepaistelist) kui ka vihmasajuga lauritsapäeva, lätlased on lauritsapäevast vihmasadu tulekahjuendeks pidanud vaid üksikutel juhtudel.[17] (Vt. levikukaart: lauritsapäev (2))
Kehtis mitte ainult tuletegemise või reheahju kütmise (ühtlasi rehetöö) keeld, vaid ka muude tööde keeld. Põhjendatud on seda tuleohuga ja eriti põllutööde puhul ebaõnnega viljakasvatuses (Lä, Hii, Sa, kuigivõrd Pä). Ometi on neil aladel ja ka Põhja-Eestis lauritsapäeva nimetatud teiste rukkikülvi orientiiride seas kõige sagedamini.[18] Lauritsapäev tähistas rukkikülvi algust; optimaalseks külviajaks on peetud ka kolme päeva enne ja pärast lauritsapäeva (olenevalt sellest, kas mulda pandi vana või uudserukki seeme).[19] Lääne-Euroopa pärimusteadetes on rõhutatud, et lauritsapäevaks pidi uudseseeme külviks valmis olema („Laurits küsib, kas seeme kotis.“). Külvikurgede – rändepeatuste ajal puhke- ja toitumispaikade vahet lendavate sookurgede – ilmumist on seostatud kalendritähtpäevadest enam-vähem võrdselt nii lauritsapäeva, rukkimaarjapäeva kui pärtlipäevaga.
Külvisse puutuvad teated on sisult ning vormilt analoogsed teiste sügiskülvi tähtpäevade juurde kuuluvatega ega põimu tuleuskumustega. Töökeelu tagamaadena tulevad arvesse lisaks võõrsilt laenatud pühakukultuse mõjule või tulejumaluse austamisele veel kujutlus erilisest külvi õnnestumist määravast ajast – rukkiemapäevast. Lätlaste traditsioonis nähtuvad muistse tabupäeva jooned ilmekamalt: välditud on rohu niitmist või katkumist, puude raiumist, puuvilja võtmist aiast – taimedel kaoks kasvujõud.[20] Jälgi ristiusueelsetest põlluharijarahvastele omastest lõikusaja tabudest võib aimata ka germaani rahvastel.[21]
Hobustega töötamise keelust on vaid üks teade (Vai). Komme lähtub vadja traditsioonist, kus rollapäev ehk laaripäev (18. VIII) on hobuste püha.[22] Tähtpäevade loendisse, millest on arvestatud lehmade piimaanni järkjärgulist vähenemist, kuulub ka lauritsapäev. Lõuna-Eestis on see päev olnud kõige populaarsem sokutapmise päev. Lambaniiduaega on määratud rohkem kuufaasi ja fenoloogiliste märkide, ent Lõuna-Eestis samuti lauritsapäeva järgi. Nagu muudki lõikusaja tähtpäevad, on see üks aed- ja juurvilja valmimise ja kasutuselevõtu tärmineid. Lõuna-Eestis nagu Lätiski öeldud, et õunale tuleb maitse; kõige populaarsem on üldlevinud vanasõna: „Laurits laotab lehti, pärtel pöörab päid.“ Herneste, ubade ja uudsekartuli söömise päev on see ka Soomes.[23]
Seletusmuistendi järgi lõpeb konna krooksumine lõikuse või siis rukkikülvi ajal lauritsa- või pärtlipäeval, sest konn lubanud viljaseemne ära süüa ja karistuseks pandud ta suu kinni.[24]
Ilmastikuliselt on lauritsapäev üks sügisemärkide kandjaid nii eestlastel kui teistel ümberkaudsetel rahvastel; soomlaste ja ka lätlaste traditsioonis on rõhutatud klimatoloogilist muutust – saabuvad esimesed hallad.[25] Hellel märgib lauritsapäev koerapäevade lõppu.[26]

Märkused:
[1] Vrd. Rajandi, lk. 103–104; Eisen, EM II, lk. 58.
[2] HDA V, vg. 924–929; Sartori III, lk. 240. Kristliku legendi järgi põletati Laurentsius 258. a. Roomas elusalt raudrestil.
[3] Jung, Muinasaja teadus III, lk. 85–86. Tuletange meenutavat kujutist on seletatud nii kiriku õuemärgiks kui ka kahte ristakuti asetatud piiskopisaua tähendavaks valdusemärgiks. – Tampere, Vana Kannel III, lk. 3; Hermann, lk. 347.
[4] Neid on iseloomustatud kui huvitavat näidet paganluse ja ristiusu pärimuste kokkusulamisest vallutatud aladel: Hermann, lk. 347.
[5] ERA II 114, 321 (8) < Kuusalu khk – R. Põldmäe (1935).
[6] Tampere, Vana Kannel III, lk. 3.
[7] Põldmäe-Tampere, lk. 6.
[8] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 210.
[9] Eisen, EM II, lk. 58; Eisen, EM III, lk. 105 ja 106–107; Laugaste, lk. 67; Westrén-Doll, lk. 13; Öpik, Kirjeldus, lk. 97–98.
[10] E 50810 < Tartu linn – M. J. Eisen.
[11] Helle, lk. 303; Hupel, TN II, lk. 145; Boecler-Kreutzwald, lk. 87–88; Russwurm, Eibofolke II, lk. 299; Holzmayer, lk. 65; Wiedemann, AIÄLE, lk. 365 jt.
[12] Eisen, EM II, lk. 57–58.
[13] Eisen, EM III, lk. 114.
[14] Loorits, Grundzüge II, lk. 51–63.
[15] Rehte on pidanud tule peremehe püha Laberitsi elupaigaks kraasnalased. – Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 87.
[16] Uguns diena. – Vrd. Šmits II, lk. 994–997.
[17] Šmits II, lk. 996–997.
[18] H. Tampere on koostanud levikukaardi talirukki külviaegade kohta Eestis lauritsapäeval, rukkimaarjapäeval (15. VIII), pärtlipäeval (24. VIII) ning rollapäeval (18. VIII). – Tampere, Kirde-Eesti, lk. 218. Kui seda täiendada hiljem Eesti Rahva Muuseumi ja rahvaluulearhiividesse laekunud andmetega, ilmneb lauritsapäeva-teadete hajus levimine veel Tartumaal, Viljandimaal, Võrumaal.
[19] Vrd. Helle, lk. 303; sama soomlastel. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 207–208.
[20] Šmits II, lk. 998.
[21] HDA V, vg. 929–930.
[22] Vrd. Öpik, Kirjeldus, lk. 97–100.
[23] Šmits II, lk. 997–998; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 208.
[24] Vrd. Aarne, lk. 144 (tekke- ja seletusmuistend nr. 36).
[25] HDA V. vg. 930; Hautala, lk. 291; Šmits II, lk. 997. Venelastel on lauritsapäev vähetuntud. – Dal, lk. 891–892.
[26] Helle, lk. 303. Koerapäevade tähendusest vt. Erk IV, lk. 217, viide 7 (maretapäev); pikemalt: Vilkuna, Voutuinen ajantieto, lk. 202–204.

Rukkimaarjapäev (15. VIII)

Nimetused rukkimaarja- ning külvi(küli)maarjapäev lähtuvad selle päeva rahvapärasest põhitähendusest.[1] Varasematel aegadel on Põhja- ning Lääne-Eestis olnud eelistatumaks rukkikülviajaks lauritsapäev, Lõuna- ja Kesk-Eestis pärtlipäev, hiljem aga on toimunud ühtlustumine keskse rukkimaarjapäeva suunas.[2] Kolme päeva enne ja pärast rukkimaarjapäeva on kõige sobivamaks külviajaks hinnatud enam maa lääne- ja lõunaosas. Pä, Vl ja põhiliselt Peipsi ümbrusest Iis, Trm, Kod pärinevad teated külvi ebasoovitavusest rukkimaarjapäeval – vili ei kasvaks saagikas. Seega toimuks külv nagu lauritsa- ja pärtlipäevagi puhul ühe nädala vältel, mille keskele jääb keelupäev. Külvinädalaks on sellist sügiskülviaega nimetatud Soomes,[3] meilt teated puuduvad. Rukkilõikuse ning -külvi orientiiriks on rukkimaarjapäev ka teistel rahvastel, kuid päeva kombestikus ei ole sellel nii olulist kohta.[4]
Setus on päeva nimetuseks suur maarjapäev ja uspenije.[5] Suure maarjapäeva nimetus rõhutab päeva tähtsust võrreldes järgmise – väikese maarjapäevaga (8. IX) ning on kasutusel ka lätlastel ja Lutsi alal. Kraasnalased viisid uudseande aianurka ohvriks maarjapaastu ajal – kaks nädalat enne suurt maarjapäeva.[6] Põhja-Lätis Umurga kirikus keelati 1637. a. suure maarjapäeva tähistamine konsistooriumi otsusega, põhjuseks ebausuohvrite toomine.[7] Andide toomine uudsesaagi õnnistamiseks on toimunud ka rahvakogunemistel Petseri kloostri juures. Kaubitsemise ja meelelahutusliku osa poolest ei erinenud Petseri kirikulaat teistest suurtest sügislaatadest. Mitmeid lõikusaja laatu oli tavaks pidada kindlal ajal, nad said nimetuse rahvakalendri tähtpäevalt ning kujunesid nõnda ise kalendriliseks orientiiriks (nt. arvestati rukkikülvi aega Helme laada järgi). Agraarkalendreist lähtuv sügissuviste kirmaste ja laatade pidamise komme on nii meil kui mujal olnud üsna levinud.[8]
Märkimist väärivad ühisjooned päeva pühitsemises vene-õigeusulise elanikkonnaga Setu alal, vadjalastel ja venelastel ida pool Narva jõge ning Iis, Vai külades. Rahva kooskäimisi rukkimaarjapäeval Kuremäel on 1698. a. Jõhvi (luteri) kiriku visitatsiooniprotokollis taunitud kui ebajumalateenistust.[9] Pühtitsa kloostri rajamisega Kuremäele algas siin sihikindel usutseremooniate korraldamine 15. VIII „bogorooditsa“ auks.[10] Kuremäel on ohverdamiskommet ja usku arstiallikate erilisse mõjusse aidanud püsida andide õnnistamise ning vee pühitsemise kiriklikud tseremooniad.[11] Peale annetajate-abiotsijate Peipsi-äärsetest vene küladest, Narva jõe tagant jm. sõitis Jõh, Iis, Vai alalt kuremäepäevale rohkesti uudishimulikke, keda tõmbasid usuprotsessioonide vaatemängulisus ning legendidega seotud paigad: „Venelased usuvad, et Jeesuse ema pesi siin Kuremäe allikas ja sääl vana keriku all pidada õlema üks vana kivi. Sääl istunud Jeesuse ema ja kuivatas ennast. See on vale jutt, Jeesuse ema sinna ei saanud. Mina ei usu seda, et inimene siia tuli Betlemas[t] Juudamaal[t].“[12] Nagu laatadele, kogunes ka kuremäepäevale palju teenijarahvast, kes sai meelelahutuseks vaba päeva.
Iisakus on lambaniiduaega dateeritud kuremäepäevaga. Mõningane karjanduslik tähendus on olnud ka lutside suurel maarjapäeval: niideti lambaid ning siitpeale jäeti ära lõunane lüpsikord – kari jäi „pikile päevile.“[13] Rukkilõikuse või -külvi lõpu tähistamise puhul pandi perele teinekord ka paremat toitu lauale. Tubastesse töödesse rukkimaarjapäev muutusi ei toonud. Mari-nimeliste nimepäeva tähistamine ning maarjapäevadele omane punajoomine on olnud juhuslikud.
Rukkimaarjapäev on looduse fenoloogiliste muutuste näitaja nagu lauritsa- ja pärtlipäevgi (vesi jaheneb, konna suu „jääb kinni“, õuntele tuleb maitse), kuid jääb populaarsuselt nendele all.

Märkused:
[1] Kirikukalendris Jeesuse ema Neitsi Maarja surma ning taevamineku päev (uinumise püha).
[2] Üks põhjusi võib olla nimetuse suunav mõju. Vt. ka ERk V, lk. 26, viide 18 (lauritsapäev).
[3] Rantasalo, Ackerbau II, lk. 38.
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 212; Dal, lk. 891 (külviajaks taas kolm päeva enne ja kolm pärast 15. VIII); Tokarev et al III, lk. 130.
[5] Kirikukalendris on Neitsi Maarja uinumise püha venekeelseks vasteks успение богородицы.
[6] Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 80.
[7] Šmits II, lk. 1036.
[8] Vt. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 219–220; HDA IV, vg. 1421; Sartori III, lk. 245–247; Tokarev et al III, lk. 103, 108 jm.
[9] Pikemalt vt. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 220–221.
[10] Tänini püsib vana kalendri arvestus, kuremäepäeva peetakse 28. VIII (ka augustikuu viimasel pühapäeval).
[11] Vrd. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 113–115; Soop-Keskküla, lk. 28–32 jm.
[12] RKM II 14, 83 (189) < Jõhvi khk – L. Pedajas (1947).
[13] E, StK 28, 162 (82) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1925).

Rollapäev (18. VIII / 31. VIII)

Päeva nimetus tuleneb vene nimekujust Флор (Фрол).[1] Venelased on hoolimata kiriku vastuseisust pidanud sel päeval hobuste püha.[2] Rollapäeva pühitsemine Setu alal on nagu vadjalastelgi ülekanne venelaste rahvakalendrist. Kehtis hobustega töötamise keeld; kohtades, kus rollapäeva tähistati kiriku või kabeli juures ning kus peeti kirmast, võis toimuda üksiti rukkiseemne õnnistamine uueks külviks.[3]

Märkused:
[1] Veneõigeusu kirikukalendris kaksikutest märtrite Florose ja Laurose surmapäev.
[2] Tšitšerov, lk. 222–223. Vadjalastel näib hobuste austamise traditsioon püsivam olnud kui setudel, vrd. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 116–121.
[3] Venelastel on see päev üks rukkikülviaja orientiire. – Dal, lk. 892–893.

Pärtlipäev (24. VIII)

Pärtlipäeva nimekujud on eestlastel pärt, pärtel, pärdipäev, pärtlesepäev, pärkmisepäev jts., Wiedemannil ka Pärtmus (Pärtmis)[1]. Peale päeva nimetuse ja daatumi seos kirikuga puudub.[2] Vaatamata sellele on pärtlipäeva juurde kuuluv rahvatraditsioon tunduvalt rikkalikum kui teiste lähedaste lõikusaja tähtpäevade – lauritsapäeva ja rukkimaarjapäeva – puhul. Majanduskalendris jääb pärtlipäev jakobipäevaga (25. VII) algava ja mihklipäevaga (29. IX) lõppeva lõikusperioodi keskele. Põ-E loobuti siitpeale keskhommiku pidamisest.
Nii meil kui teistel rahvastel on pärtlipäev eeskätt fenoloogilise sügise saabumise, saakide valmimise ning lõikusaja tööde-toimingute näitaja. Paljudes Lääne-Euroopa maades on pärtlipäeva nimetatud sügise alguspäevaks, edaspidiseid ilmu on ette arvatud kogu sügiseks.[3] Eestlaste sellesisulistes uskumustes on teiste rahvastega rohkesti ühist, seda ennete vormiski. Pärtlipäeva ilma on Emm, Noa jm. arvatud püsima jäävat pikemaks ajaks. Vi kuulub pärtlipäeva juurde sügistorm – pärtliraju.[4] Pärtlipäeva on sarnaselt lauritsapäevaga peetud hallaööde alguseks.[5] Lõ-E on see pääsukeste lahkumise aeg; kui nad pärast pärtlipäeva kohal viibivad, on loodetud sooja sügist (seda nii Ha, Lä rannikualal kui Soomes[6]). Maa põhja- ning läänepoolses osas arvati, et viimane aeg on humalaid korjata – pärtel paneb humalale sisse viimase viha.[7] Kuigi kapsaste valmimiseni on veel aega, antakse – enamasti kõrvutavalt lauritsa- ja pärtlipäeva kohta – hinnang kapsakasvule: „Laurits laotab lehti, pärtel pöörab päid.“ (Enam Põ-E.) Eestlastele ainuomast taoliste ütluste sisus pole. Nt. sakslastel on tuntud pärtlipäeval (nagu meil jakobipäeval) kapsaaeda mineku keeld, et mitte segada püha Bartolomeust, kes sel ajal kõige suuremaid kapsapäid aeda loobib.[8] Eestlaste ja soomlaste kujutluses on kapsapeade pöörajaks-käärijaks pigem isikustatud pärtlipäev kui mingi pühak.[9] Lä ja läänesaartel kehtib nõue, et linad olgu pärtlipäevaks kitkutud, sest hilisemad muutuksid plekiliseks või mustaks.[10]
Lauritsapäevast kahe nädala võrra hilisem pärtlipäev ei ole rukkikülvi orientiirina ühtlaselt üle maa populaarne (Jä, Ha, Hii, Pä, ka Se on tuntud muud tähtajad). Wiedemanni sõnaraamatus on pärtlikülvi nimetatud viimaseks külviks. Rahvasuust kogutud teadetes ei märgi pärtlipäev niivõrd külviperioodi lõppu, kuivõrd iseseisvat külviaega. Nõue, et rukis tuleb külvata kas kolm päeva enne või kolm pärast pärtlipäeva, on siin kategoorilisem kui lauritsa- ja rukkimaarjapäeva puhul. (Vt. levikukaart: pärtlipäev) Suurem osa külvikeelu põhjendusi on Lõ-E: pärtlipäeval külvatud rukki oras rikneks (Trv), kasvaks rohune (Trm), kõrs kuivaks (Trv), ussid sööksid juured (Trv), pead kasvaksid tühjad (Sim, Trv, Kod), tera oleks seemneks sobimatu (KJn). Ka on öeldud, et kuluks kahekordne seeme (Rap, Kse) ja „pärt ei käskind oma selga külida“ (Plt). Iseloomulikud on nimetused rukkiemapäev (Pst, Trv, Hel), rüätegemise emä (San), rohu päev (Trm); külviks sobimatud on kolm tühja päeva – külvamine annaks tühjad pead (Sim või Lai).[11] Üleskutsed külvata, „kasvõi härja sarvest veri tilkugu“, manitsevad täishooga tööle kolmel pärtlipäevale eelneval ja kolmel järgneval päeval. Samasuguste kolmepäevaste tsüklitena on pidanud vajalikuks rukist külvata lätlased ning soomlastelgi kehtib nõue külvata mitte pärtlipäeval, vaid „kahelpool seda“.[12] Kui lauritsapäevase külvikeelu puhul võiksidki kõne alla tulla kirikukalendri pühakukultuse mõjustused, siis pärtlipäeva kohta seda öelda ei saa. Tegemist on keeluga, mis lähtub muistsest agraarkalendrist ja on liitnud endaga germaanlaste kujutelma rukkiemast kui viljavaimust (resp. haldjast).[13]
Karjakasvatuses nenditakse lehmade piimaanni järsku vähenemist („pärtel lakub piimapüttide põhjad“, „viskab pütid lakka“ jts.). Lä, Sa, vähem mujal oli pärtlipäev lambaniidu tähiseks, ilma et oleks oluliseks peetud täpsest päevast kinni pidada. Sama kehtib sokutapmise kohta. Kaalutlusel, et pärtlipäevast hakkavad sokud haisema (algab paaritusaeg), peeti vajalikuks lihaloomad tappa juba enne või siis samal päeval.[14] Sokutapmise kommet on maininud juba Helle.[15] Ilmseid jälgi ohvritoimingust, nagu annepäevase (26. VII) või olevipäevase (29. VII) lambatapukombe puhul (esimene Se, teine Sa, Hii, Lä), pärtlipäeva juurde kuuluv rahvapärimus ei kajasta.
Päevade seas, millest alates on arvatud õunale maitse tulevat, on pärtlipäev viimaseid. Senistele loodusandidele lisandub uusi: algab sügissuvine jaht, valmivad pähklid. Wiedemannil on pärtlipäev seene-külvi-päev.[16] Algab meevõtt.[17]
Pärtlipäevastele rahvakogunemistele on omane uudsetoitudega kaasnev edaspidiste saakide õnnestumise taotlus ning raske tööetapi lõpu tähistamine. Sügisandide ohverdamise kombe suunamisest kiriku huvidele vastavaks võib näiteid tuua Soomest.[18] Läti 17. saj. kirikukatsumise protokollis on juttu sellest, et ebausuohvrid, mida varem Ruhjas pärtliööl toodi, on nüüd ära jäetud.[19] Saksamaal on pärtlipäev üks lõikuspeo päevi, selle kombestikku kuulub ühtlasi ka viljakusemaagia.[20] Rahvakogunemised ei tarvitsenud toimuda täpselt pärtlipäeval. Eesti pärtlilaadad on endast kujutanud tavalisi sügislaatu ja needki ei ole olnud kindlal päeval.

Märkused:
[1] Wiedemann, ESSr., vg. 788.
[2] 24. august on Armeenias tegutsenud apostli Bartolomeuse mälestuspäev.
[3] Nt. Soomes, Saksamaal, Inglismaal, Skandinaaviamaades, Poolas, Bulgaarias, Lätis. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 213; Sartori III, lk. 243; Tokarev et al III, lk. 80, 104 ja 178; HDA I, vg. 932; Šmits I, lk. 196.
[4] Sama uskumus on tuntud germaani rahvastel ja soomlastel. – Tokarev et al III, lk. 104; Hautala, lk. 297.
[5] Samuti soomlastel. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 213.
[6] Soomlased on kõrvutatavalt jälginud ka tetrede sügisest kudrutama hakkamist. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 214–215.
[7] Ühine soomlastega. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 214–215.
[8] Tokarev et al III, lk. 130.
[9] Hautala, lk. 301.
[10]  Nt. Edela-Soomes. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 214; Saksamaal. – Sartori III, lk. 243, viide 4. Lätlastel kuulub väikese maarjapäeva (8. IX) juurde. – Šmits III, lk. 1174.
[11]  Otepää pastori J. Chr. Clare sõnaraamatu käsikirjas 1730. aastast leidub märge pärtlipäeva kohta: Talupojad ei külva, et Pärtus Külwi Emma om. – ÕES, MA 33, lk. 200.
[12] Šmits I, lk. 196; Hautala, lk. 300.
[13] Vrd. Wuttke, lk. 48; Loorits, Grundzüge II, lk. 88–90.
[14] Sama Soomes ja Skandinaaviamaades. – Hautala, lk. 301; Tokarev et al III, lk. 103.
[15] Helle, lk. 303, vrd. Boecler-Kreutzwald, lk. 88.
[16] Wiedemann, ESSr., vg. 788; seeneaja alguseks on see samuti lätlastel. – Šmits I, lk. 196.
[17] Sama sakslastel, lätlastel. – HDA I, vg. 931; Šmits I, lk. 196.
[18] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 216–217.
[19] Šmits I, lk. 196.
[20] Sartori III, lk. 243–244; Sartori II, lk. 93–99.

Ivanoskorona (29. VIII / 11. IX)

Kirikukalendrites on ivanoskorona ning jaanipäev seotud ühe ja sama pühakunimega,[1] ent kui jaanipäevale on koondunud rikkalikult muistset suve vastuvõtu kombestikku, siis augustilõpu ivanoskorona tähistamiseks pole meil teiste lõikusaegsete tähtpäevade kõrval olnud erilist vajadust. Rukkikülvi ühe orientiirina on see tuntud olnud setudel. Ivani-nimelistel oli põhjust nimepäeva puhul pudel osta; kirmasele kogunes oma kaupa pakkuma õunamüüjaid (siit tuleneb õunapüha nimetus). Kod Nina külast on teade ümmarguste juurviljade lõikamise keelust.[2] Karjalas kehtis naerisöömise keeld nakres-iivana päevani. Tähistatuna vähemalt 1324. a. alates, on Johannes Kastajan kaulaleikkauspäivä karjalastel kuiva-iivana nime all olnud seotud uskumusega, et kõik elav, millesse sel päeval puututakse, kuivab (siit lähtub rukkikülvi ja marjakorjamise keeld ning võsaraadamise soovitus).[3]

Märkused:
[1] Esimene neist mängib Ristija Johannese surmapäeva (pea maharaiumise päeva), teine sünnipäeva.
[2] ERA, Vene 2, 484 (35) < Kodavere khk – F. Konjajev (1928). Vrd. Dal, lk. 892.
[3] Hautala, lk. 302–303; Vilkuna, Voutuinen ajantieto, lk. 220–221. E3

SEPTEMBER

Õitsev kanarbik
Kannarbickkuu Gösekenil märgib kanarbiku õitsemise aega (2011). ERA, DF 12966.

Vähipüüdja ajutine elamu Virumaal (1935). ERA, Foto 1317.

Sahharipäev (5. IX / 17. IX)

Ussimaarjapäev (8. IX)

Viissenja (14. IX / 27. IX)

Sügisene madisepäev (21. IX)

Sügisene pööripäev (22. või 23. IX)

Mihklipäev (29. IX)

Septembri[1] nimetused sügiskuu ja mihklikuu (ka miklikuu) viitavad sügise saabumisele ning selle kalendrikuu kõige olulisemale tähtpäevale – mihklipäevale (29. IX), vähem on tuntud jahikuu ning pohlakuu. Kannarbickkuu Gösekenil[2] märgib kanarbiku õitsemise aega.
Septembris jätkus viljalõikus ja rehepeks, põhilisi mihklikuusse jäävaid töid oli kartulivõtt,[3] intensiivistus augustis alanud jahilkäimine. Päevade lühenemine tõi kaasa muutusi töökorralduses. Lõunaseks lüpsiks ei aetud lehmi enam koju – kari jäi pikilepäevile. Septembrikuul on tähele pandud sügisemärke looduses ning kuigivõrd püütud ette arvata edaspidiseid ilmu. Äikest on peetud sooja sügise endeks, madalat mereveeseisu külma talve endeks.
Ajaarvamissüsteemis ei tulnud september kuigivõrd arvesse, sest sügissuve lõikusaeg lõppes mihklipäevaga ja siitpeale algas rahvakalendris sügis. Mihklikuu pärimusteadete valdav osa ongi ühine mihklipäevaga või muude lähedaste tähtpäevadega. Trükitud kalendriväljaannetes septembri ilmaennetena pakutu ei ole rahva seas käibele läinud.

Märkused:
[1] Vana-Rooma kalendris seitsmes kuu. Sügiskuuks ja mihklikuuks nimetavad septembrit ka soomlased ja sakslased. – Hautala, lk. 306; HDA VII, vg. 1650.
[2] Göseken, Manuductio, lk. 79.
[3] Liivlastel on kartulivõtukuu üks septembri nimetusi. – Loorits, LK, lk. 118.

Sahharipäev (5. IX / 17. IX)

Sahharipäeva[1] kohta on teateid Räp, Vas ja Se. See on olnud üks sügisesi laadapäevi (Räp)[2] ja saagikoristamise orientiire (vrd. ütlust Räp: „Nii vihmane om, et saharepääväski ei saa haina tettüs.“)[3] Siitpeale võidi jätta kari lõunaks karjamaale – pikilepäevile. Sahharipäev on ka üks õitsilkäimise lõpu päevi. Õitsilised muretsesid viimaseks õitsiööks söögi- ja joogipoolist ning pidutsesid metsas tule ääres.

Märkused:
[1] Veneõigeusu kirikukalendris patriarh Sakarja mälestuspäev.
[2] Nt. Tarto- ja Wõrroma Kalender 1839, lk. 22 toob laada nimetusena Sahhari laat, Räppinal, 2 p[äeva].
[3] ES < Räpina khk. Näitetekstid ES murdekartoteegist on märksõnaga sahharipäev.

Ussimaarjapäev (8. IX)

Päeva nimetuseks on Se alal ja selle ümbruses väike maarjapäev[1] – seda kõrvutavalt suure maarjapäeva ehk rukkimaarjapäevaga (15. VIII). Välja arvatud veneõigeusulistel, kes päeva usupühana tähistavad, on nimetuse kiriklik tähendus rahva seas olnud õige ebamäärane. Ohverdamisest kiriku juures on visitatsiooniandmeid Põlvast ja Tõstamaalt.[2]
Ussimaarjapäeva tuntakse rohkem maa idapoolses osas ning mitte ainult erinevate nimede all, vaid selle sisugi on erinev. Siit tulenevad humoristlikud vihjed ussimaarjapäevale kui tööst kõrvalehoidmise ajendile. Peaparandajal olla „kas ussimaarjapäe, kitseristipäe, tuuleristipäe, mida tarvis pühitseda“ (VMr). Olematu kitseristipäev rõhutab siin nende päevade tähistamise ebaolulisust.[3]
Ümberkaudsed rahvad seda päeva ussimaarjapäevaks ei nimeta, vadjalastel on rahvapäraseks vasteks ema maarja või punamaarja, soomlastel Sügis-Maria, lätlastel sügisene või väike maarjapäev.[4] Uskumus, et maod lähevad urgu ning jäävad sinna jüripäevani, on tuntud sakslastel,[5] ent neil ei määra see tähtpäeva üldilmet. Eestlaste traditsiooni iseloomustab päeva omalaadne nimetus ussimaarjapäev (ka ussi magamise päev, ussi urguminemise päev) kõige täpsemini. (Vt. levikukaart: ussimaarjapäev) Ütlus, et madu läheb mättasse (uss urgu), on tuntud rohkem Vi, Jä, Ta, Võ ning ka Lut. Wiedemannil märgib ussimaarjapäev ehk pisike maarjapäev rukist kahjustavate usside kadumist.[6] Nii nagu looduse kevadist taaselustumist ning taimevegetatsiooni algust tähistavaid muistseid uskumusi on läbi aegade püsinud ja kandunud mitmele kevadisele tähtpäevale (nt. jüripäev, ristipäevad), püsivad ka ussimaarjapäeva pärimuses vanad kujutelmad sügisesest looduse hääbumisest. Ses suhtes väärib tähelepanu keeld ussimaarjapäeval metsa minna, otsekui vajaks loodus rahu nagu kevadistel maapuhkuse päevadel.[7] Põhjendused on praktilist laadi: talvekorterisse kogunevad maod on liikvel ja võiksid hammustada.[8] Väheste kirjapanekutena on säilinud uskumus, et sügisese maassepugemisega kaotab madu oma mürgi.[9] Siitpeale võidi hakata jõhvikal käima (Iis, Lüg, Vas, Se).
Setudel ja vadjalastel kuulub ussipärimus viissenjapäeva (14. IX) juurde.[10] Praasniku ja külapüha pidamine on olnud tavaks nii Se alal kui mujal Peipsi-äärsetes külades.
Mõneti seostub ussimaarjapäev Lõ-E (Ta, Võ) ka viljakoristamise ning rukkikülvi lõpuga, Vas ja Se õitsilkäimise lõpuga, erinemata ses osas teistest varasügise tähtpäevadest. Võ on teateid selle kohta, et teenijarahvale ja eriti karjustele on töövaheldusena antud luba laadale minna.

Märkused:
[1] Kirikukalendris on 8. september nimetatud neitsi Maarja sündimise päevaks.
[2] Eisen. EM III, lk. 105. Sama Eesti piiri lähedalt Põhja-Lätist. – Šmits III, lk. 1174.
[3] Maarjapäevade rohkusele ja nende halvale tundmisele on rajatud ka naljand vanamehest, kes, olles lubanud maarjapäeval ahjult alla tulla, imestab alatasa, kuidas neid maarjapäevi nii palju on. – RKM II 241, 279 (1) < Vändra khk – S. Kiislar (1967).
[4] Ariste, Vadja rahvakalender, lk.121–122; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 259; Šmits III, lk. 1174.
[5] HDA V, vg. 1673. Madude kadumise päevi on muidki, nt. ungarlastel lauritsapäev (10. VIII). – HDA VII, vg. 1121.
[6] Wiedemann, AILÄLE, lk. 365.
[7] Vt. ristipäevad. – ERk III, lk. 171 jj. (ristipäevad).
[8] Serblaste ning tšernogooridel kehtib suure- ehk rukkimaarjapäeva ja väikse- ehk ussimaarjapäeva (15. VIII – 8. IX) vahel puusseronimise keeld põhjendusel, et maod on eriti agressiivsed ning ronivad puudele. – Tokarev et al III, lk. 214.
[9] Ennejüripäevane madu on taas täis kevadise, alles hingamata maa võimu. – Vrd. ERk III, lk. 14–16 (jüripäev).
[10] Vadjalastel on see päev viissenjapäevast märksa vähem oluline. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 121–125.

Viissenja (14. IX / 27. IX)

Viissenja (viissenjä, vissenja, visinapäeva) nimetus on ülekanne vene keelest (vn. вздвижение).[1] Eestis tuntakse seda Setu alal ja Peipsi-äärsetes külades ning pühitsetakse kui praasnikupäeva. Sellest, et veneõigeusulistel eelneb viissenjapäevale paastumine, tuleneb nimetus kartohkapäev: „vanast keedeti tuul pääväl kartohkit“ (Se). Kartuli tarvitamisest on arvatud saaki paremini õnnestuvat.
Viissenjat nimetatakse veel ussipäevaks ja ussi maa-alla minemise päevaks (Vas, Se).[2] Sel päeval arvatakse madusid maa sisse minevat nagu ussimaarjapäeval. „Siu’ lätvä’ umma paika“ ka Lutsis.[3] Metsamineku keeld on isegi resoluutsem kui ussimaarjapäeva puhul; seda illustreerivad muistendid metsaläinu põgenemisest teda tagaajavate madude eest. Ka ei tohi sel päeval metsast hagu või vitsa koju tuua – nii toodaks ussid koju. Sama põhjendusega võidi isegi keelduda kala söömast: „timä pikä-eläjä plaani“ (ussi moodi).
Niisiis on ussipärimus jaotunud kahele eri tähtpäevale. Sealjuures rahvastiku seas, kus pühitsetakse mõlemat tähtpäeva, seostub see pärimus ainuüksi viissenjaga nagu venelastelgi.[4] Vadjas on viissenjapäeval madudest kimbutada saamistest veel 20. sajandil mälestusjutte räägitud. See on püha, mil nõelussid lähevad maa sisse, metsas ei käida ja maad ei puudutata.[5]

Märkused:
[1] Kirikukalendris risti ülendamise päev – vn. вздвижение (воздвижение) креста.
[2] Paralleele võib tuua õigegi kaugelt, nimelt on rumeenlastelgi ussipäev (ziua şerpii), mil ussid enne maa sisse minekut metsas kokku kogunevat ning mistõttu on hoidutud pähklipuude lähedusse minemast. – Tokarev et al III, lk. 253; vrd. HDA V, vg. 507. Vrd. vepslaste pärimust: Vinokurova, Некоторые итоги, lk. 55.
[3] E, StK 28, 143 (56) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1925).
[4] Teateid on venelastelt Pihkva ümbrusest, aga ka lõuna poolt. – Dal, lk. 894.
[5] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 124–125; Adler I, lk. 56–57. Karjalaste sviisoi ehk ristipäev on sügistööde orientiiriks. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 264–265.

Sügisene madisepäev (21. IX)

Sügisene madisepäev[1] on kevadtalvisega (24. II) võrreldes eestlaste seas üsna vähetuntud. Mõneti on ta selle antipood. Kevadisel madisepäeval öeldi putukaid ja usse talveunest virguvat,[2] sügisese kohta leidub Hellel märge, et kõik elukad asuvad talvekorterisse jäämiseks pesa seadma.[3] Kreutzwaldi teatel nimetavat eestlased päeva matusepäevaks, sest kärbsed, sääsed ja maod peavad talveunne jääma.[4] Sääskede ja kärbeste kadumist ning „kõikide kahjulike loomade“ talveunele-jäämist on maininud ka Wiedemann;[5] Eisen ning Jung kordavad Matteuse > matuse etümoloogiat.[6] Kuigi rahvasuust on teateid putukate vm. loomade talveunne jäämisest napilt (vaid Hls, Rõu), oleks ennatlik järeldada, et tegemist on juhusliku teate levimisega trükisest trükisesse. Võib arvata, et talvepoolaastat alustava traditsiooniderikka mihklipäeva mõjualusena minetas madisepäev aegsasti oma tähtsuse rahvakalendris. Meie põhjanaabritel on ta mitte ainult madude või karu magamamineku päev, vaid ühtlasi sügiseste tööde järje ning Syys-Matti ja Talvi- ehk Kevät-Matti vahele jääva talvepausi alustaja.[7] Usside maassemineku pärimus on aga vähemalt Ida-Eestis tänini püsinud, liitununa varasemate tähtpäevade, ussimaarjapäeva (8. IX) või viissenjapäeva (14. IX) juurde. Vadjalastel, venelastel, lätlastel on madisepäev tundmata.[8]
Madisepäeva pidamisest pühapäevaks on teade ainult HMd, kus see
 on kiriku nimepäev. Elatusaladega on seos juhuslik.
Wiedemannil sügisese madisepäeva iseloomustuseks toodud teade tule ülesvõtmise keelust laste ja pere haigestumise kartusel näib olevat ülekanne kevadtalvisest madisepäevast.
Madisepäeva ilma järgi on talve tulekut ette arvatud nagu pööripäevalgi: kui on külm, saab ka talv külm.

Sügisene pööripäev (22. või 23. IX)

Ainuüksi sügisesele pööripäevale eriomaseid jooni pole. Päev lüheneb – „läheb sulase poole“. Nii nagu teistelgi pööripäevadel, on ette arvatud edaspidist kalasaaki (Hii, Sa jm.). Uskumus, et pööripäeva tuulesuund määrab edaspidiseid ilmu või jääb püsima järgmiseks veerandaastaks, ei ole kõigi pööripäevade puhul võrdselt populaarne. Sellesisuliste kirjapanekute hulgalt jääb suvise ja talvise pööripäeva pärimus mõnevõrra alla sügisese, see aga omakorda üsna märgatavalt kevadise pööripäeva pärimusele. Sügise alguse ilmaprognoosid on endasse koondanud majanduskalendris poolaastat alustav mihklipäev (29. IX).[1] Tüüpilistele pööripäevaennetele, et külm (soe) tuul toob edaspidiseks külmad (soojad) ilmad või et tuulesuund jääb veerandaastaks püsima, on märksa rohkem omane ülekandumine sügiseselt pööripäevalt mihklipäevale kui kevadiselt pööripäevalt lähedalasuvale paastumaarjapäevale.
Kartusel, et lambad haigestuvad (tuleb pöörlemistõbi), välditi läänesaartel ja mõnel pool mujalgi nende pügamist või villaketrust. Analoogiaprintsiibist lähtub veel uskumus, et pööripäeval sündinud inimese elukäik pöördub tavapärasest erinevaks.

Märkused:
[1] Vrd. HDA III, vg. 1755; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 264.

Mihklipäev (29. IX)

Mihklipäeva nimeandjat ning päeva nimetuse saamislugu[1] on rahvasuus mitmeti kujutatud. Peaingel Miikael on lohetapja nagu Püha Jürigi, teisal aga on arvatud teda taevast allavisatud kuradiks või vähemalt karistusaluseks (JJn, Phl, Ote). Need pärimused on lahus elatusaladesse puutuvast kalendrikombestikust. Sellist kaitsehaldja või patrooni mainet nagu Pühal Jüril karjahoolduses ja huntide valitsejana või Lauritsal koldetule vaoshoidjana Miikaelil ei ole, ent Se on soovitatud Mihklile oinas lubada, et „eläjä kõrda lääsi“.
Kõige vahetumalt on mihklipäeva kombestik seotud maaviljeluse ja karjakasvatusega. Jüripäev oli põllutööde ning väliskarjatamise algus, mihklipäev nende lõpp. Lõikusaja lõpuna on mihklipäeva tutvustanud Helle.[2] Mõisarentnikuga või suvise teenijarahvaga lepingut sõlmides tehti kaup tavaliselt jüripäevast mihklipäevani („jüri seob, mihkel päästab“). Majanduskalendris jüripäevaga alanud viiekuise poolaasta lõpetajana sai mihklipäev ühtlasi viimaseks suvepäevaks („jüripäevaga algab suvi, mihklipäevaga talv“), millest sobis alustada peaspeetava kalendri nädalateloendit: „Mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu...“ Teinekord oli vaja tuletada nädalapäevi: Vän teati madisepäeva (24. II), mihkli- ja mardipäeva olevat ühel ja samal nädalapäeval. Suve lõpuks ning sügise või talve alguseks on mihklipäeva pidanud ka soomlased. Nendega ühine vanasõna „Mihklist naeris koopa ja naine tuppa“ on levinud meil Põ-E.[3] Lätlaste arvestuses saavad mihklipäevast talveväravad valla, algab maa magamise aeg.[4] Suvetööde lõpulejõudmist on neil vähem rõhutatud kui eestlastel või soomlastel. Sakslastel on see olnud lõikuspeo ilmega puhkepäev, aasta jaotub suve- ja talvepooleks, ent välistööde lõpetamisega seostub ta samuti vähem.[5]
Päeva pühitsemise olulisemaid näitajaid on olnud rikkalik toidulaud sügise andidega. Tingimata kuulusid siia lambavärskest road – sült, lihasupp, keedetud liha, verikäkid jms., ka linnuliha, või siis oli selleks puhuks mingi väiksem kariloom tapetud. Küpsetati rukki-, odra-, nisuleiba, sepikut, saia, kooke. Lihasupile pandi sisse klimpe, seda keedeti aedviljaga, harvemini kaunvilja või hapendatud kapsastega. Lätlaste kombestikku kuulub kapsaste hapendamine just mihklitoiduks; kapsa- ja naeriroast on lugu pidanud soomlased.[6] Teated naeriste ja kaalikate küpsetamisest Eesti eri paigus lubavad arvata, et neile on mihklitoiduna kohta jätkunud veel kartulikülluse aegadelgi. Hls, Krk jm. on tuntud ütlus, et jaanipäevast teretati võid ja mihklipäevast jäeti hüvasti. Sümboolselt pandi siis „viimane või“ ja „esimene liha“ üheaegselt lauale. Iseenesestmõistetavalt kuulus mihklipäeva kui lõikuspüha juurde õlu, muistne ohvrijook.[7] Õlletraditsioon on püsinud nii tugevana, et pole ka hilisematel aegadel maad andnud kangemate jookide pruukimisele, nagu näiteks on juhtunud jaanipäeva tähistamisega.[8] Õlut käidi maitsmas ka teistes peredes ja pakuti külalistele.
Lõikuspüha kõrval tähistati veel töövahekorra lõpetamist suvilistega, palka maksti ka aastateenijatele. Sulasrahvale oli omamoodi vaheldus ja meelelahutus mihklilaadal käimine, selleks anti perest laadaraha. Mihkliõhtuks koguneti mõnel pool kõrtsi, tüdrukud tulid siia tantsima. Mihkli-nimelisi tõsteti üles. Kingituste andmine nimepäevalisele pole olnud nii sageli kombeks kui jaanipäeva puhul Jaanidele või maarjapäeval Maridele. Liikude tegemine võis toimuda ka kõrtsis.
Omapärast kombestiku põimumist võib täheldada vene-eesti segaelanikkonnaga aladel Peipsi ja Pihkva järve ümbruse külades. Siin on mihklipäeva ja kahe päeva võrra hilisema pokrovipäeva kombestik ühte sulanud.[9]  Nii Vai kui Se külades on sel ajal peetud kuni kolm päeva kestvat külapüha, millega kaasneb sugulaste küllakutsumine ja kostitamine rohke söögi-joogiga. Selletaolist mihklipraasnikut on peetud ka Peipsi- ja Narvatagustes külades.[10] Soodsat võimalust annetuste kogumiseks kasutasid pühamehed ning ilmusid küladesse, kus püha peeti. Lutside mihklipäev on olnud 1. X, kuid oina tappis maarahvas veidi varem, kui oli maamihli (29. IX); Ingerimaal kestis pühitsemine mõnes külas kolm-neli päeva.[11]
Välistööde lõppedes algasid tüdrukute ühised käsitööõhtud.[12] Otsekui sissejuhatuseks noorte kooskäimistele kogunesid tüdrukud kaasavõetud toidupoolisega kuhugi sauna või tallu, kus saadi olla omaette. Küpsetati kooke, valmistati lihatoite. Kod on teade manna- või riisipudru keetmisest. Peatselt jõudsid kohale noormehed ja koos „löödi lusti“. Külanoorte ning karjuste meelelahutuseks on olnud veel kogunemine metsa või koplisse, kus üheskoos lõbutseti ja mihklitulel toitu valmistati. Suupärasemaks toiduks olid koogid, küpsetati ka liha, tuha sees juurvilja ja kartuleid.
Eestlaste suuline pärimus kirjeldab mihklitule tegemist kui ajaviidet. Võib arvata, et enne kui mihklitule tegemine kujunes noorte kooskäimise viisiks või karjalastele suve lõpu tähistajaks, on sellel olnud laiemaid funktsioone. Küllap pole otseselt tegemist maagilise jäänukmenetlusega surnute tõrjeks,[13] vaid võimalike halbade jõudude tõrjega üldisemas tähenduses. Mihklitule maagilistele eesmärkidele on osutanud ka K. Vilkuna.[14]
Komme mihklipäevaks lammas (mihklioinas) tappa on olnud üldine veel 20. sajandil, ütlus „igal oinal oma mihklipäev“ püsib keelepruugis tänini. Rohkete pärimusteadete seast võib leida vaid kümmekond sellist, mis viitavad muistsele ohverdamiskombele või seostavad seda toimingut karja edasise heaolu taotlusega. JMd on põhjendatud lambatappu sellega, et siis „pidi saama aasta otsa liha süüa“, Plt, et „mudu juhtuvad talvel õnnetused“, Noa, et pisike tall „õnnistati mihklipäävä õnneks“. Rõu on arvatud, et mihklipäevaks tapmata jäetud looma viib hunt. F. J. Wiedemanni kirjeldusest ilmneb, et „vana ohverdamise põhimõte“ (Võn) on 19. sajandi kombestikus siiski veel äratuntav: mihklilamba keetmise vahuga pritsitakse lambalauda seinu, kogu liha peab olema õhtuks söödud.[15] K. Vilkuna on käsitlenud lambatapu kommet nii soomlastel, rootslastel kui eestlastel ohvrina karjaõnne saavutamiseks.[16] Et hingedeaeg algas mihklipäeva paiku, oli lihatoitudel tähtis koht kodu külastavate surnud esivanemate hingede vastuvõtus. Niisiis on mihklipäev olnud teiste sügissuviste lambatapupäevade (annepäev, 26. VII; olevipäev, 29. VII; lauritsapäev, 10. VIII; pärtlipäev, 24. VIII) kõrval eelisolukorras, sest sellel toimingul on mitmeid funktsioone: hingede kostitamine, lõikuspühale omane ohverdamine põllu ja karja heaks kordaminekuks, karjastepüha, töövahekordade peomeelne lõpetamine ning majandusaasta piiritähise markeerimine.
Teateid on kuke tapmisest mihklipäeval ja maagilistest menetlustest kukeverega (eriti eesmärgil, et hobused hästi kosuksid). M. Waronen on trükisõnast saadud andmed eestlaste mihklipäevasest kukeohvrist paigutanud hingedeaja käsitlusse.[17] Ka on M. J. Eisen seostanud seda kommet surnud esivanemate kultusega hingedeaja saabumisel.[18] Tõepoolest on siis Lõ-E viidud hingedele toiduks kana- või kukeliha, ent kombe levik ei kuulu ainuüksi hingedeajale või selle piiresse jäävatele tähtpäevadele (mihkli-, mardi- ja kadripäev). Kukkesid on tapetud ning liha söödud ka jüripäeval: „Kui jüripäeval must kukk tallis hobuseküna otsa peal ära tapetakse, olevat hobused sügisel mihklipäeva ajal niisama rammusad kui jüripäevalgi ega jäävat ka terve suve sees mitte maikugi kehvemaks.“[19] Lätlaste kohta on analoogseid teateid samuti rohkem jüripäevale kui mihklipäevale dateeritud.[20]
Amb üleskirjutatud regilaulus on mitte Mart ega Kadri, vaid „Mihkel tulnud taeva’asta“, ka palutakse tuua „Mihklile osada“.[21]  Sanditamiskombe iseseisvust mihklipäeval oletada oleks siiski ennatlik, pigem on tegemist hilise ja juhusliku ülekandega mardipäevalt.[22]
Vaatamata sellele, et mihklipäev oli puhkepäev ja pühapäev, esineb töökeeld juhuslikuna (nt. Iis – ei tohi loomi tappa; Kse – ei tohi kartuleid võtta; Vas, Se – ei tohi reht peksta). Lätlaste pärimusteadetes on töökeeld üldisem; ei tohi reht peksta, jahvatada, kraami talvehoidu panna, midagi põllult ega metsast koju tuua jne.[23] Tähtsal kohal on neil maagilised menetlused kahjurnäriliste ning -putukate jms. tõrjeks.[24] Vl, Ta ja Se on peetud vajalikuks hooneid sambla toppimisega või mõnel muul viisil tihendada just sellel päeval – siis ei pääsevat talvel külm sisse. Soomes kaasnesid selle toiminguga veel loitsusõnad.[25]
Kuigi mihklipäev oli sügissuviste välistööde lõpetamise orientiir, selgub pärimusteadetest, et see kehtis peaasjalikult teravilja koristamise kohta. Kapsa, kaalika või naeriga polnud kiiret. Vanasõnaline uskumus, et kapsas veel mihkliööl villase lõnga katki kasvab, on tuntud ka lätlastel. Neil kehtib kapsaste koristamise (resp. sissetegemise) keeld mihklipäeval või koguni mihklipäevanädalal. Selle eelne, nn. rauanädal, on kapsaste hapendamiseks soodne.[26] Eestis on sapinädalaks (Lai, JMd) või raudnädalaks (Se) nimetatud mihklipäevanädalat. Kapsaste sissetegemine sel ajal polnud soovitav. Pärast mihklipäeva jätkus rehepeks ja linatöötlemine. Karjagi ei tarvitsetud lauta jätta, kui väljas toitu saada oli. Et pääseda tüütust karjaskäimisest, vedasid Ta ja Võ karjased valget oinast ümber kivi – siis pidi lumi rutem maha tulema. (Vt. levikukaart: mihklipäev (2)) Nii Lä kui Lõ-E on mihkliõhtul loomadele põhku ette antud, et nad ka talvel seda isukalt sööksid ja toitu jätkuks. Samuti on toimitud Lätis ja Soomes.[27] Peamiselt Vl, Ta, Võ on nagu Lätiski levinud uskumus, et kui loomadel on karjamaalt koju tulles kõrs või rohututt suus, tähendab see toidupuudust. (Vt. levikukaart: mihklipäev (1)) Karjanõidus on eestlaste kombestikus nõrgalt esindatud. Näiteks soomlastel kuuluvad mihklipäeva ning mihklilaupäeva juurde peale üldise karjanõiduse veel mitmesugused hobuste ja lammaste õnne taotlevad menetlused.[28] Sa, Lä kanti hoolt, et veised ja hobused mihkliöösel välja ei jääks. Arvati (samuti Vi, mujal vähem), et hundil on jüripäevast mihklipäevani keelatud kariloomi murda.
Mihklipäev kuulub ilmastikuliselt oluliste tähtpäevade hulka. Domineerib pikaaegne ilmaprognoos. Pööripäevade pärimusse kuuluv uskumus tuulesuuna mõjust edaspidistele ilmadele on liitunud mihklipäevaga märksa kindlamalt kui sügisese pööripäevaga.[29] Kehtib analoogiaprintsiip: lõunatuul toob sooja sügise või talve, põhjatuul – külma; ka on öeldud, et tuule suund jääb püsima kogu aastaks. (Vt. levikukaart: mihklipäev (3)) Prognoosimisel on orientiirideks aastajaotuse olulisemad tähised: paastumaarjapäev, jüripäev, jaanipäev, jõulud. Äikese puhul oli oodata sooja sügist või sooja jõuluaega. Lehelanguse järgi arvati ette kevadisi ilmu. Kui lehed langesid enne mihklipäeva, oli „maarjapäevaks lumi läinud“ või „jüripäevaks rohi maas“. Kontrastiprintsiip on leidnud rakendust vähem ja juhuslikumalt: lumi võib edaspidiseks (jõuluks) tuua sooja ning vihm külma, aga ka vastupidist. Elatusaladega seostuvad ilmavaatlused puutuvad ennekõike loomatoidu arvestusse. Nii tuulesuuna kui kuufaasi järgi on püütud ette arvata, kas toitu jagub kevadeni. Otsustused on vastukäivad ja osalt kirjandusemõjulised. Samasisulisi, suuresti samas sõnastuses endeid tunnevad ka teised Euroopa rahvad.[30] Üldhinnangus kogu mihklipäeva traditsioonile tuleb esile tõsta ühisjoonte rohkust ilmaennetes ja aastajaotust markeerivas osas. Päeva pühitsemises on hoolimata seda põhjustanud ühistest teguritest (surnutekultus, karjasepüha jts.) märksa rohkem erinevusi.

Märkused:
[1] Kirikukalendis peaingel Miikaeli nimepäev, Vrd. Eisen, EM II, lk. 38; Rajandi, lk. 131–132.
[2] Helle, lk. 303.
[3] Vrd. Hautala, lk. 310.
[4] Šmits III, lk. 1256–1257; Rantasalo, Arkea ja juhlaa, lk. 227–233.
[5] HDA VI, vg. 235–238; Tokarev et al III, lk. 131. Pidulikult tähistati karjaste ja karja saabumist suvekarjamaalt. – Tokarev, Oбычаи, lk. 95.
[6] Šmits III, lk. 1256; Hautala, lk. 316.
[7] Vrd. Ariste, Kahi. Suurest joomisest Urvaste surnuaia juures on teatanud sealne pastor 1683. a. – Kõpp, lk. 15. Sakslaste mälestusjootude komme (Minnetrinken) on seosesse viidav jumaluste ja surnute austamisega mihklipäeval. – Tokarev et al III, lk. 131.
[8] Vrd. ERk IV, lk. 24 (jaanipäev).
[9] Vene õigeusu kirikukalendris Neitsi Maarja kaitsmise püha  (vn. покров), mille kombestikus on ühist mihklipäeva kombestikuga. Vrd. karjalatel: Hautala, lk. 326–328; venelastel Tšitšerov, lk. 29–30.
[10] KKI 32, 165/6 (15) < Oredeži raj. Melnitsõ k. – R. Viidalepp (1958); Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 125–126.
[11] ES, I < Lutsi keelesaar – A. Sang (1938); HonkoGeisterglaube, lk. 294.
[12] Vadjalastel nagu venelastelgi algasid tööõhtud pokrovipäevast. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 127; Dal, lk. 895.
[13] Waronen, lk. 172. Mihkli- ja hingedeaja tuledest germaani rahvastel vt. Sartori III, lk. 258–262.
[14] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 272–273; vrd. Eisen, EM II, lk. 40; Eisen, EM III, lk. 122.
[15] Wiedemann, AIÄLE, lk. 365–366.
[16] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 270–271. Lamba pea, jalgade, luude vm. viimisest ohverdamispaigale vt. Hautala, lk. 315; Waronen, lk. 168–171. Lätlased on viinud osa kõigist mihklipäeva toitudest kodujumalaile. – Šmits III, lk. 1256–1259.
[17] Waronen, lk. 173. Kombest venelastel vt. Zelenin, Russische, lk. 48.
[18] Eisen, EM III, lk. 33–34.
[19] E 29892 (24) < Karksi khk – J. Hünerson (1897). Levikukaart ja pärimusteated selle kombe kohta leiduvad: ERk III, lk. 48, 55 ja 58 (jüripäev).
[20] Šmits II, lk. 749; Šmits III, lk. 1258–1259. G. Ränga arvates on kukke kasutatud meediumina haiguste ülekandmisel loomadele. – Ränk, Patuoinas, lk. 108–109.
[21] H II 14, 39/40 (54) < Ambla khk – V. Kullerkupp (1888).
[22] Vrd. ERlA IV, lk. 121.
[23] Šmits III, lk. 1257–1258. Külvikeelust eri rahvastel vt. HDA VI. vg. 237.
[24] Šmits III, lk. 1257–1258; 1261.
[25] Hautala, lk. 314.
[26] Šmits III, 1260. Soomes esineb naeriste söömise keeld mihklipäeval. – Hautala, lk. 313.
[27] Šmits III, lk. 1259; Hautala, lk. 317.
[28] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 272; Hautala, lk. 319–321.
[29] Mihklipäeva astumisest sügisese pööripäeva funktsioonidesse germaani rahvastel vt. Ivanova, lk. 111.
[30] Šmits III, lk. 1258–1261; HDA VI, vg. 238; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 272.

OKTOOBER

Lambad udus
Udu seest ilmuvad lambad Puise külateel oktoobris (2012). ERA, DF 11926.

Kolletamispäev (14. X)

Midrusk (26. X / 8. XI)

Simunapäev (28. X)

Nahtsipäev (29. X)

Oktoobrikuu[1] tähendus eestlaste kalendris avaldub kõige vahetumalt tema rahvapäraste nimetuste kaudu. Enamik neist on tuntud ka teistel rahvastel. Viinakuu on saksa keelest üle tulnud nimetus[2], põhjendatuse sai see seosesse viiduna sügisese viinaajamisega mõisates. Lehelangemisekuu ja porikuu vasteteks on venelaste листопад ja грязник, soomlaste lokakuu või likakuu; soomlastega ühine on meil roojakuu nimetus.[3]
Rahvakalendri tähtpäevade poolest on oktoober aasta kõige vaesem kuu. Üldjoontes algas hingedeaeg juba mihklipäevast, seega jäi kogu oktoobrikuu hingedeaja sisse. Siit on pärit hingekuu ja kooljakuu nimetused.[4] Simunapäeva (28. X) järgi on oktoober simunakuu. Lehtede kolletamine ning varisemine ja teede poriseks muutumine on fenoloogilise sügise ilmekamaid märke ning et majanduselus loeti suvetööd mihklipäevast lõpetatuks, siis on oktoobrit nimetatud ka sügis(e)kuuks.[5] Jätkus rehepeks ja see andis põhjust oktoobrit pidada rehekuuks.
Edaspidiste ilmade prognoosimine pikemaks perioodiks (järgnevateks kuudeks alates novembrist ja lõpetades märtsiga, kogu sügiseks, talveks) on olnud küll populaarne kalendrikirjanduses ning muudeski trükistes, ent mitte rahvasuus.[6] Tõllasepal toodud vanasõna „Oktoober ei ihalda vankriratast ega reejalast“ on tuntud venelastel.[7]

Märkused:
[1] Vana-Rooma kalendris kaheksas kuu.
[2] HDA VI, vg. 1235; vrd. Helle, lk. 299.
[3] Sahharov, lk. 134; Dal, lk. 897; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 274; vrd. Helle, lk. 299.
[4] Vrd. Eisen, EM I, lk. 46. Soomes on marraskuu (hingekuu) november, algselt võis see märkida surmakuud kogu loodusele.
[5] Sügiskuu (sks. Herbstmonat) kehtib ka sakslastel nii septembri kui oktoobri kohta. – HDA VI, vg. 1235.
[6] Vrd. lätlastel. – Šmits III, lk. 1336.
[7] Tõllasepp, lk. 75; vrd. Dal, lk. 894.

Kolletamispäev (14. X)

Kolletamispäev (kolletamise- või kolletuspäev) on üks neljast tähtpäevast, mida on arvatud kuuluvat ristiusueelsesse aastat neljaks võrdseks osaks jaotavasse kalendrisüsteemi.[1] Neist on künnipäev (14. IV) ja mareta- ehk karusepäev (13. VII) oma koha tõttu majanduskalendris mõnevõrra rohkem tuntud, ent taliharjapäeva ja kolletamispäeva daatumid on rahva mälestusest taandunud. Teated viitavad päeva nimetuse seosele puulehtede kolletamisega, teisal on öeldud, et „kõik asjad lähvad sügisepoole kollaseks“ (Juu). Wiedemanni järgi kannab kolletamize-päew sellist nime sellepärast, et teraviljad kolletama hakkavad.[2] Venelaste rahvakalendris on samal kuupäeval грязнихи – üks oktoobrikuu päevadest, mil vaadatakse, kas pori on palju ja otsustatakse selle järgi talve saabumist.[3] Soomlastel on 14. X ensimmäinen talvipäivä paralleelnimetusega Kalikstus (Klutus), millest loetakse talve algust.[4] Talvepäeva(de) ja talveööde märkimine 13.–15. X ulatub tagasi Skandinaaviamaade ristiusueelsesse kalendrisse.[5]

Midrusk (26. X / 8. XI)

Midrusk (mitrosk, miitrosk, mitruška) ehk midruskipäev on meil tuntud ainult Ida-Eestis. Selle pühitsemine on kujunenud üsna omanäoliseks pikaaegsete kultuurikontaktide tulemusel idapoolsete naabritega, sisaldades jooni nii läänemeresoome kui ka idaslaavi rahvaste kombestikust.[1] Nimetus on ülekanne vene keelest ning kannab venelaste rahvakalendris vanemate laupäeva nimetust (vn. родительская суббота).[2] Kuupäeva suhtes puudub üksmeel. Kõige sagedamini on midruskit väidetud olevat kolm nädalat pärast mihklipäeva, ent mihklipäeva nimetust võivad selles piirkonnas kanda nii 29. IX kui ka pokrov (1. X). Se alal ja Vai vene elanikkonna ülekaaluga külades on rohkem lähtutud vene tavadest ning päeva tähistatud laupäevasel päeval enne 26. X, seega on tegemist liikuva pühaga. Pärast 1918. a. kalendrireformi jäi midrusk koguni novembrikuusse. Need segadused on ilmselt olnud põhjuseks, et Iis eestistuvates külades toimus midruski ülekandumine lähedalasuvale luteri kiriku usupuhastuspüha kuupäevale (31. X), kuigi päeva pühitsemisse see muutusi ei toonud.
Midruski põhisisuks on surnud esivanemate mälestamine. Tegemist on algselt täiesti kirikuvälise esivanemate kultusega, mis ehedamal kujul tuleb ilmsiks Iis pärimusteadetes. Eestlastele ja teistele läänemeresoome rahvastele omane sügisene hingede vastuvõtt kodudes toimub siin midruski nime all.[3] Se ongi midruskiks nimetatud ka muid surnute mälestamise päevi. Peipsi-äärses Kuru külas (Iis) ning Kuningakülas (Vai) on midrusk külapüha. Hilisemate aegade pärimusteadetes ongi aina kõnet kolm päeva kestvast suguvõsakokkutulekust rikkaliku kostitamise ning pidutsemisega, millest võttis osa kogu küla. Möödunud sajandi lõpu andmetest selgub, et peres valmistati paremaid toite ja kaeti söögilaud koju oodatavate surnute (Trm tekstis vaimude) vastuvõtuks. Peitumist nähtavasti vajalikuks ei peetud, vaid võidi vaikselt veidi eemal istuda, kuni arvati nad söönud olevat.[4] Seejärel võisid elavad sööma asuda. Vai on märgitud, et midruskiks tapeti kukkesid, toidud valmistati juba eelmisel päeval.
Setud on niisama kui venelased toidu viinud omaste kalmudele.[5] Rituaalsete toitude hulgas on nimetatud peale tavapäraste (kutja, keedetud munad, herned, viin) ka liha ja õlut. Surnute mälestamine on eelnevalt seotud kirikliku tseremooniaga. Ka vadjalased on vanemate laupäeval viinud toite esivanemate haudadele, kuid nende traditsioonis on kevadised surnute mälestuspäevad olulisemad.[6] Karjalaste kombestikus on taas märgata konsolideerumistendentsi: toite viidi omaste haudadele, kuid kadunukesi oodati ka koju sööma.[7]
Aastajaotuse, põllutööde ning suviliste tööaja lõpu tähisena on midruskil mõningat kaalu olnud Iis, kus sugukondliku kokkukuuluvuse tunne sel päeval eriti tugevalt avaldus.

Simunapäev (28. X)

Simunapäeva[1] traditsioon väljendub meil peaaegu tervenisti vormelis „Siim teeb sillad soode peale“. Sellega väljendatakse jääkatte tekkimise, seega talveteede kujunemise eeldusi. Vanasõna on ühine soomlastega, olulist osa mängib siin algriimitaotlus.[2] Regilaulu stereotüüpse osisena on värsirühm... sillad soode peale, / madalate maade peale tuntud kogu maal (vt. levikukaart: simunapäev). Laulutüübis „Sillad soode peale“ on teedesillutajaina kujutatud reaalseid inimesi; isikustatud tähtpäevanimetust Siim (või mardilaulus Mart) tuleb ette juhuslikult. Vanasõnades märgib Siim (ka Simmun, Simun, Siimon, Simo jts. nimekujud) kalendritähtpäeva, ükskõik kas kõrvutatuna teiste talve tulekut märkivate päevadega (Mart, Kadri, Nigul, Toomas) või omaette. Ent maa läänepoolse osa vanasõnakasutusele on see vormel võõras. Põhjendus, et Siim teeb silla „Mardile maale tulla“, on tuntud põhjarannikul ja samuti ühine soomlastega. Se alal on sillategijaks Juri (talvine jüripäev, 26. XI).
Soomes ulatuvad simunapäeva ilmaended eelolevasse kevadesse ja suvessegi. K. Vilkuna on seda põhjendanud asjaoluga, et siitpeale algab jaguaeg, mille ilmade järgi on ette arvatud kogu aastat.[3] F. J. Wiedemann on märkinud, et simunapäevaga lõpeb hingedeaeg või hingekuu.[4] Lätlastel kuulubki simunapäeva kombestikku toidu väljapanemine hingede jaoks.[5] Sakslastel on see üks talve alguse päevi, kuid tal on ka õnnetu päeva maine, kehtib ketruse keeld jms.[6] Välja arvatud eestlaste ja soomlaste ühised ilmavanasõnad, on simunapäeva traditsioon eri rahvastel küllaltki erinev.

Märkused:
[1] Kirikukalendris apostlite Siimoni ja Juudas Tadeuse mälestuspäev.

Nahtsipäev (29. X)

Nahtsipäeva[1] pühitsemine on meil venemõjuline. Värvikaid kirjeldusi on Se sugulaste küllakutsumisest ning kooskäimistest. Külalisi võeti vastu rohke söögi-joogiga. Pidutseti eriti nendes külades, kus nahtsipäev oli külapühaks. Nahtsipraasnikut on peetud kaks-kolm päeva ja regilaulus nimetatud „kallite pühade“ hulgas:
Kui õks ma olli näiokõnõ,
kui kasvi kabokõnõ,
tundsõ õks kui pühi tulõvat
ja kalli ao kalluvat –
meele õks tul'l nahtsõpühi...[2]
Venelastel on Anastasia lammaste pühak. Ilmseid lammaste püha jooni on vadjalaste, isurite ja karjalaste kombestikus.[3] Setudel avalduvad need vähem. Ingerimaal on nahtsipäeva pühitsemine olnud naistepeo ilmega. Leidub setudega ühistki, nimelt pidutsejate ümberrõivastumises meesterõivaisse.

Märkused:
[1] Vene õigeusu kirikukalendris märter Anastasia mälestuspäev.

NOVEMBER

Villasokid
Villasokid Nina talu käsitöötoas (2012). ERA, DF 17176.

Hingedeaeg

Jaguaeg

Mardipäev (10. XI)

Kadripäev (25. XI)

Talvine jüripäev (26. XI / 9. XII)

Andresepäev (30. XI)

Novembri rahvapäraste nimetuste seas on tuntum talvekuu – saabub fenoloogiline talv. Kuigivõrd on seda kasutatud ka detsembri kohta.[1] Olenevalt kliimaoludest on erinevad rahvad talve tulekut arvestanud mitmetest tähtpäevadest. Sulade ja külmade vaheldumist ning järkjärgulist üleminekut talvele vahendab eriti rohkete tähtpäevade pärimus venelastel.[2] Eestlaste traditsioonile on omane tähtpäevade kõrvutamine: alustades simunapäevast (28. X), jätkub see novembri tähtsamate – mardipäeva (10. XI), kadripäeva (25. XI) ning andresepäevaga (30. XI) ja läheb üle detsembrikuu tähtpäevadele. Marukuu nimetusele on paralleel sakslastel.[3]
Talv tõi kaasa talvetööd. Ehituspalkide ja muude tarbepuude lõikusega võidi alustada novembris, ehkki sobivamad ajad olid veel ees. Hoogu said tüdrukute ühised tööõhtud ning noormeeste kosjaskäimised.[4]
Hingedeaeg on andnud novembrile hingekuu nimetuse (lutsidel hing-aigu-kuu)[5]. Soomes on marraskuu novembri ametlik nimetus. Tähtpäevadest on nimeandjaks olnud ainult mardipäev (november on mardikuu),[6] teised mitte. Göseken on märkinud novembri vasteks Martna kuu.[7]
Rahvapärane ilmaprognoos pole novembrit nagu oktoobritki tervikuna kuigi oluliseks pidanud. Kaudselt on novembriga seotud kevadise optimaalse külviaja määramine esimese härmatise järgi.[8] Trükitud kalendrite ilmaended suulisesse traditsiooni läinud ei ole, ehkki edaspidiseid ilmu on soovitatud ette arvata küll talvekuu udu, vihma, tuule või äikese järgi. Vastavusse on seatud november ja mai („Kuidas november, nenda tulev mai.“).

Hingedeaeg

Kui jaguajast on andmeid vaid kitsalt alalt Vi, Ha rannarahvalt ning Soomeski hõlmab see rohkem lõuna- ja läänepoolset piirkonda, siis hingedeaeg on eesti rahvakalendris kogu maal tuntud. Määrangud hingedeaja kestvuse või dateeringu kohta on aga üsnagi erinevad. Selle mõõduks võib olla teatav nädalapäev ühel või mitmel järjestikusel nädalal, teatav arv nädalaid või päevi. Koha määratlemisel on sageli orientiiriks tähtsamad sügise ja sügistalve tähtpäevad: mihklipäev, mardi- ja kadripäev ning jõulud. Sealjuures määrsõnade enne, pärast, paiku, ümber jts. sage kasutamine umbmäärases tähenduses näib tulenevat mitte niivõrd unustamisest, kuivõrd hingedeaja kestvuse tegelikust ebamäärasusest.
Kujutlus hingedeajast kui pikemast perioodist, mil hinged maa peal viibivad, on kuigivõrd taandunud ja hingedeajaks on hakatud nimetama aega, mil toimus toidu väljapanek hingede kostitamiseks. Seda võidi teha ühel, kahel või enamalgi korral, hingeaja algul ja/või lõpul, nädalase intervalliga (nt. laupäeviti kogu hingedeaja jooksul), ühekordsena (õhtust keskööni või hommikuni vältavaks külastuseks). Erinevate ajamäärangute levikupilt on samuti kirev (vt. levikukaart: hingedeaeg). Pärimusteated mihklipäeva paiku (ümber), enne ja/või pärast mihklipäeva annavad difuusse levikupildi, õige väikese koondumistendentsiga Lä, Pä, Vl. Teateid, milles hingedeaeg  on dateeritud ennemardipäevasele ajale, on kõige ronkem. Domineerib määratlus algus üks nädal peale mihklipäeva ja lõpp üks nädal enne marti või on hingedeaeg identne hingedepäevaga.[1] Levik on tihe Mulgimaal ja sellega piirnevates Pä, Vl, Ta kihelkondades, kust on ühtlasi pärit enamik pärimusteateid hingedele toidu panemisest ning hingesantidest. (Ennemardipäevasesse aega kuuluvad ka jaguaja dateeringud Kuu ja Jõe.) Määratlused enne ja/või pärast kadripäeva, mardi ja kadri vahel, harvemini kadripäeva ümber koonduvad alale, mille kese asub eelmisest veidi kirde pool – Võrtsjärve ümber. Jõuluorientiirid annavad üksmeelse määratluse enne jõulut, mille all näib olevat mõeldud mitte lausa ennejõulust aega, vaid üldse hilissügist. Paljudel puhkudel ongi konstateeritud, et hingedeaeg oli sügisel. Tuleb arvata, et enne kirikukalendri kanoniseeritud tähtpäevade meie maale jõudmist ning siin kinnistumist on hingedeajaks olnud aastalõpu aeg, mille määrasid looduse sügisene hääbumine koos taimevegetatsiooni lõppemisega, üksiti kõige pimedama aja saabumine, põlluharijatel ja karjakasvatajatel lõikusaja lõpp.[2] Sellal on surnud esivanemate hingede vastuvõtu aeg olnud paljudel Euroopa rahvastel, ent pikkamööda on see rohkemal või vähemal määral nivelleerunud kiriku poolt kehtestatud pühakutepäevale (1. XI), hingedepäevale või nende päevade ümbrusse.[3] Varasemates trükistes ja 17. saj. visitatsiooniprotokollides on eestlaste hingedepäeva mainitud sageli kui hingedele toidu viimise aega.[4] Wiedemannil on daatumiks 2. XI, teisal mainitakse hingeaja algamist pärast nigulamaarjapäeva (8. XII) ja hingekuu kestmist mihklipäevast simunapäevani (29. IX–28. X).[5] Soomlastel on eriti rikkalikud pühakutepäevale (1. XI) koondunud traditsioonid, hingedepäev on kõrvalise tähtsusega.[6] Lätlastel annab hingedele toidu panemine sisu lähedal asuvale simunapäevale (28. X), hingedeaja dateeringud varieeruvad nagu eestlastelgi ning ilmneb samasugune tendents ühtlustuda novembrikuu esimestele päevadele.[7] Idaslaavlaste sügisene esivanemate austamise päev on 26. X, sama tähtpäeva pühitsevad veneõigeusulised vadjalased ja karjalased.[8] Lutsi eestlastelt fikseeritud pärimusteadetes on hing-päiv või hing-aig ainult 1. ja 2. XI.
Märksa väiksem on hingedeaja mõjustatus kiriklikust surnutepühast.[9] Hls on märgitud: „Engeaig ei ole surnute pühäge midägi ühist.“[10] Hää tekstist ilmneb siiski kirikukalendri desorienteeriv mõju: „Enne on küll olnu ingedeaeg sügisi mardi-kadri vahel, nüid on ka surnutepüha, ingedepüha, noh? – Ja ingedel on üles rihitua otsa pääl putru viitu.“[11]
Jõulud eestlaste hingedeaja mõistesse pole kuulunud, hoolimata esivanemate kultusse puutuva traditsiooni sarnasusest.[12]
Muistsel hingedeajal kehtis nii vaikusenõue kui tööde keeld, kuid pärimusteadetele on omane emma-kumma aspekti rõhutamine. Vaikusenõude eiramise puhul oli suvel karta piksekahju, kuid absoluutset töökeeldu polnud (Lüg). Keelatud töödest on mainitud ketramist, õmblemist, kraasimist, üldse „villast tööd“ – vastasel korral lambad ei edeneks (Lõ-E). Keelatud tööde loendisse on sattunud just õhtused tubased tööd – esivanemate hingi usuti saabuvat õhtusel ajal, või siis on rõhutatud, et õhtul ei töötatud. Trillimisest-trallimisest hingede arvatava kohaloleku ajal leidub vaid üks teade Krk.
Erinevalt pärimusteadetest jaguõhtutel mõistatamisest (Kuu, Jõe) kuulub hingedeaja teadete juurde seletus, et mõistatamise puhul sünnivad kariloomadel kirjud pojad. Teateid on ainult Vl, kus hingedeaja traditsioon on üldse kaua elavana püsinud, ulatudes 20. sajandisse. Hingedeajal mõistatamisest on andmeid samuti lätlastelt.[13]
Hingede söötmisest ja vastuvõtust kodudes leidub rahvaluulearhiivides pärimusteateid enam Lõ-E, eriti Pä, Vl. Trükisõnas eestlaste kohta leiduvate kirjelduste võrdlemisel andmetega teistelt rahvastelt ilmneb, et mõnevõrra varieeruvad on olnud toidu väljapanemise kohad ning toitude valik, ent üldomased on elavate (maja peremees või/ja perenaine) verbaalsed pöördumised hingede poole otsekui suunamaks külaliste tegevust ning külaskäigu tagajärgi.[14] Siia kuulub oodatavate nimetamine nimepidi, ettepanek toite maitsta, vabandused, et paremat pole pakkuda, ning ärasaatmisel taotlused, et esivanemad ka edaspidi põldu ja karja hoiaksid. Soovitus hingedel tagasiteel mitte üle oraste minna (see rikuks tulevase saagi) on tuntud teistelgi rahvastel.[15] Kui vili järgmisel aastal ikkagi ikaldus, oli loogiline põhjuseks pidada hingede rahulolematust.
Mida rohkem aegade jooksul süvenes kujutelm pahatahtlikust surnust, seda enam pidi muutuma ka elavate suhtumine kodusid külastavatesse hingedesse. Lahkete pöördumissõnade varjus ilmneb siira ja vahetu austuse asemel hirmust ja sõltuvustundest kantud respekti. Hinged avaldavad rahulolematust väljapandud toidu kohta: „Kopsu ta’as“ (Krk), uluvad: „Mul sinine särk“ (SJn); ema annab tütrele hingedeajaks ristiga helmed: „Pane aga kaala, muidu vanaema tuleb kägistama.“ (Krk).
Komme hingedele sauna kütta näib olevat soomlastel ja karjalastel üldisem (või siis kauemini püsinud) kui eestlastel või lätlastel.[16] Hingede saunatamine eelnes nende söötmisele. Selleks köeti saun, soojendati vesi, pandi valmis pesemisvahendid. Meie pärimusteadetes on saun pigem üks toidu väljapanemise kohtadest, või siis on öeldud, et koos toiduga pandi saunaminekuks „vana viht ja seep toa peale“ (Trv).
Varasemat perioodi kajastavates trükistes esineb saun toidu väljapanemise kohana sagedamini kui folklooriarhiivide tekstides. Viimastes on kõige tavalisem toidu panemise koht tarepealne; muud hooned peale elamu (saun, rehi jt.), puuriit või kivivare on teisejärgulised. Pärimustele hingede toitmisest liitub kujutelm kratist – tehisolendist, kellele samuti on tare peale toitu pandud. Rahvusvahelises muistendis on toidu ärasööjaks tavaliselt sulane ning toiduks kausitäis putru.[17] Hingedele pandud toidu öeldakse söönud olevat kas sulane, talupoiss, külapoisid, teised inimesed, kassid (ka koerad), rotid, hiired.[18] Menüü on aga märksa mitmekesisem kui kratimuistendeis: puder, toidud värskest lihast (eriti lamba- või kanalihast, veretoidud) erineval kujul ja rohkete lisanditega.[19] Teinekord on rõhutatud, et oli vaja välja panna igat oma pere sööki. Puudub püüe kostitatavaid rahuldada väheväärtusliku või sümboolse toiduga. Teateid hingede toitmisest väljastpoolt oma majapidamist hangituga (nt. kala, metsloomad-linnud, marjad vms.) ei ole. Mulgimaal oli hingedeajal keelatud süüa herneid või ube rinnahaiguse kartusel (mõeldud on kopsuhaigusi) ega pakutud neid ka hingedele.[20]
Kodukäija-kujutelmade sissesulamist hingedeaja pärimusse näitab Mulgimaa hingesandis käimise komme, mis on elavana püsinud veel 20. sajandi esimestel kümnetel.[21] Rahvapäraselt on hingesante nimetatud hingedeks: „Ega nee sandi es ole – mardisandi ollive esi, nee om enge.“ (Pst). Hingi, õigemini vaime ongi püütud imiteerida. Selleks rõivastuti valgesse (harvemini musta) või tõmmati ülle valge lina. Hinged hirmutasid pererahvast vitsakimbuga, püüdsid lüüa, pitsitada või muul moel kimbutada. Uluti, vinguti või hoopis vaikiti (hing ju häält ei tee), nõuti süüa (sest hingi tuleb sööta). Mõnelpool tantsiti ja mängiti pilli. Hinged käisid mitmel õhtul või ka ühelainsal. Paaris teates on hingede käimise aeg seosesse viidud kodu külastanud hingede ärasaatmisega: „Sis ku enge ära saadetse, sis käive enge.“ (Pst). Huvitav on üksikteade seletusega maskeerimise eesmärgi kohta: „Ku engeaig lõppes, aeti engi vällä, võet valge lina ümmer, vitsakimp kähen.“ (Krk). Pst laulsid hinged, et Kella-Ritsu käsul tuleb kella 12 ajaks tagasi surnuaeda jõuda. Selle laulu hiline tekkeaeg (kohalike elanike mälestuse järgi suri Paistu kabelivaht Kella-Rits 19. sajandi lõpul) ning sandiskäijate kindla käitumismalli puudumine on andnud põhjust arvata, et komme on hilise tekkega.[22] Võrreldes soome ja karjala kekritaride või köüritaridega, kes tundmatuiks ja koledaiks maskeerituina lapsi hirmutasid, ning läti tsiganitega, kes perest peresse naljatamas ning mõistatamas käisid, on Mulgimaa hinged üsna omanäolised.[23] Arvatavasti kujunes hingeskäimine meelelahutusena õige populaarseks sajandivahetuse ümbruses, kuid varasematel aegadel võis see olla rollilähedasem (valge rõivas, rääkimisest hoidumine, iseloomulikud häälitsused jms.) ning seosesse viidud hingede ärasaatmisega.
Hingedeajal arvati olevat udu ja tuulevaikus (vt. levikukaart: hingedeaeg ja jaguaeg). Kui tuult oligi, põhjendati seda hingede rahulolematusega (tuule vingumine sarnanes hingede häälitsustega). Nii nagu kevadel peeti oluliseks jälgida temperatuuri jõudmist 0° piiresse paastumaarjapäeval (25. III), on hingedeajal jälgitud jäätumise algust. Sellele olulisele muutusele suunab tähelepanu vanasõna „Hinged vangertega tulid ja regedega läksid“ (SJn), enamasti on aga ilmavaatluse eesmärgiks teha otsustusi edaspidiste ilmade ning saakide kohta.“[24] Oletatavasti on öeldud hingi tulevat-minevat vankri või reega puhtalt piltlikustamistaotlusest, ent pole võimatu, et see vormel kätkeb endas kauget järelkaja hingedel sõidukiga matusepaigas vastaskäimisest.[25] Pikaajalised ilmaprognoosid annavad tunnistust sellest, et hingedeaeg on ka üks aastajaotuse tähiseid. Põllutööde lõpuga seostub ta märksa vähem kui Soomes, kus sellesse perioodi jääv kekripidustus on üksiti nii lõikuse lõpu, aastavahetuse kui ka esivanemate austamise püha. Hingedeaja mõiste ja dateeringute poolest on hästi võrreldavad eesti, liivi ja läti pärimused.[26] Lõ-E osas ühtlustus see ilmselt juba balti ja läänemeresoome hõimude tihedamate kokkupuudete aegadel ning, ilmutades harukordset konservatiivsust, jäi sajandite vältel püsima suhteliselt väikeste muutustega.

Jaguaeg

Jaguaja (jao-, jägu- ehk jäoaja) nimetust tuntakse vaid kitsal Põ-E rannikualal Jõhvist Jõelähtmeni. Saareste sõnaraamatus on jaoaega (jaguaega ehk jaguõhtuid) nimetatud hingedeajaks.[1] Veidi enam kui kolmandikus pärimusteadetest on jaguajaks dateeritud aega esimesest talvekuu päevast mardipäevani või üheksa õhtut enne marti. Niisugused määrangud on üles kirjutatud Jõe (ühe erandiga) ning Kuu alalt (pooled) ja ühtivad jaguaja kõige levinuma määratlusega teisel pool Soome lahte.[2] Hlj tekstides domineerib aeg üheksa päeva enne ja üheksa päeva pärast marti, veel on teatud jaguaega olevat sügise mardipäeva ajal ja peale mardipäeva üheksa päeva. Ennejõuluse aja või järjestikuste neljapäevaõhtute nimetamine on omane kirjeldustele hingedeajast; jaguaega on nõnda määratletud vaid üksikjuhtudel. Seega on M. J. Eiseni määratlus (1. novembrist mardipäevani) rahvasuus levinule lähemal kui O. Looritsa oma (jaguõhtud on üheksa neljapäevaõhtut).[3]
Küsimusele, mida jaguajal jagada on, annab rahvaetümoloogia mitmesuguseid vastuseid: igalemehele lihajagu või vaestele kraami (VNg), suvilistele kõhutäidet ja töötasu (Jõh), huntidele toitu (Lüg).[4] Need seletused on pärit piirkonnast, kus kujutlus jaguaja kombestikust näikse olevat rohkem tuhmunud – „tea, mis jägu neil oli jägada“ (Jõh), ka on dateeringud siin kõige ebaühtlasemad. Rannast kaugemal öeldud: „Ei tea, mis seal rannas õige jägata, kas ülge vorsti või.“[5]
Jaguaeg on küll üksiti hingedeaeg, kuid säilinud pärimuse põhjal võib täheldada mitmeid erinevusi. Ses osas sisaldavad enam informatsiooni Kuu ja Jõe tekstid. Soome teadlased on mõistatusliku jaguaja tähenduse seletanud lähtuvaks kuukalendri ja päikeseaasta ühitamisest. Nimelt ei moodusta kaksteist sünoodilist kuud (pikkus 29 päeva 12 tundi 44 min 3 sek) ühte päikeseaastat, vaid üle jääb 11–12-päevane ajalõik.[6] U. Harva on rõhutanud, et niisugusest vahepäevade arvestusest leidub andmeid paljude rahvaste ajaarvamissüsteemis, iseasi on, millisesse ajavahemikku neid päevi on muistsetel aegadel paigutatud ning kuhu nendega seonduv traditsioon on hilisemas kalendris kandunud.[7] Eesti-soome rahvapärimuses on niisugune arvestamine omane vahemikule 1) mihklipäevast (või sügisesest pööripäevast) kolletuspäevani, 2) simunapäevast (või pühakutepäevast või hingedepäevast) mardipäevani – s. o. jaguajal, 3) toomapäevast (või talvisest pööripäevast või jõululaupäevast) kolmekuningapäevani (või nuudipäevani).[8]
Ei majandusaasta ega fenoloogilise aasta lõpu fikseering ei saa olla eri rahvastel ühesugune, sest see oleneb nende rahvaste geograafilisest paiknemiset ja muudestki teguritest, ent kombestikus on palju analoogiat päikesekalendrist lähtuva aastavahetuse (jõuluaja) kombestikuga. U. Harva möönduse järgi algasid soomlaste vuodenalkajaiset mitte täpselt määratletavast ajapunktist, vaid põllutööde lõpust ning kulgesid seetõttu paikkonniti ja aastati erineval ajal.[9] Jaguaeg kui aastavahetuse tähis näitab, et lähtutud on fenoloogilisest aspektist – sellal hääbub sügisene loodus. Eeldatavasti kuulub selline lähtumisviis juba maaviljeluskultuuri eelsesse ajastusse.
Päikesekalendrist tuleneva aastavahetuse domineerima jäämisega nii ametlikus ajaarvamissüsteemis kui rahvakalendris on praeguseks toimunud jaguaja kombestikukompleksi pidev ülekandumine ning sissesulamine jõulukombestikku.[10] Sellele, et jaguaeg võiks tähendada kunagist päikese- ja kuukalendri ühitamise kohta, leidub eestlaste pärimuses isegi kinnitust. See on üksainus suhteliselt hiline kirjapanek Kuu, milles jaguaega on käsitatud liikuvana: „Kui mardi- ja kadripäeva vahel on jagud, siis tuleb külm talv.“ – Niisiis, kui täiskuuaeg jääb mardi- ja kadripäeva vahele, on oodata külma talve.
Jaguajale on nagu hingedeajale või jõuluajalegi omane pikaaegne ilmaprognoos. Põhiliselt analoogia alusel on ette arvatud ilmu talveks, kevadeks või suveks, sobitatud külviaegu ja oletatud edaspidist vilja- või kalasaaki. Rannarahvas pidas oluliseks jälgida merevee tõusu ja lainetuse iseloomu – selle järgi võidi otsustada vete jäätumise ning talve karmuse üle.
Otseselt surnutekultusest on pärimusteadetes vähe juttu. Huvitavat etümoloogiat pühakutepäeva ehk pühameeste päeva kohta, seosesse viiduna surnute mälestamise ning jaguajaga, pakub rahvaluulekoguja K. Viljaku kirjapanek Kuu: „9 päeva enne mardipäeva on (1-sel novembril) püümeeste päev. Õhtutel (1-sest nov[embrist] kuni 10-ndani, nõndanimetatud püümeeste päeva õhtutel) ei tehtud mingit suuremat tööd, vaid „nõeleti kindisi, sukke“ ehk tehti mõnda muud vähemat tööd; igastahes „ei kehratud ega kuetud“. Kust see nimi selle päevale pandud ja miks just sellele – ei seletud. Vististi aga oli see päev kaunis kohane, et uppunuid püümehi, kes sügise jooksul mere ohvriks langenud, mäletada. Et aga surnute mälestust auustada, oli töö keelatud. Aja lõbusama äraviitmise abinõuks olivad muidugi „muistatuksed“. Koguti kas oma pereliikmed või naabrirahva nooremad kokku ja mõistatati vastamisi.“[11] 
Jaguõhtute kõige sagedamini mainitud tegevuseks on olnud mõistatuste küsimine-vastamine. Mõistatama mindi teistesse peredessegi. Vähem on teateid jutuvestmisest; naljatamist on mainitud vaid paaril korral. Niivõrd pole rõhutatud töökeeldu, kuivõrd seda, et neil õhtutel ei kedratud. Küll aga kooti kindaid ja sukke, lapiti vanu rõivaid vms. Teenijarahvas võis töötada oma tarbeks.[12] Mõned töökeelud on jaguajal olnud soomlastelgi: ei tohi pesu pesta (kolkida) ega linu lõugutada – hundid teeksid kahju.[13] Fr. R. Kreutzwald on kirjelduses Alutaguse rahvakommetest rõhutanud, et kogu üheksapäevase jaoaja valitses majas hauavaikus, mil iga mürategemine (puulõhkumine, pesemine, ketrus jms.) ning kõvasti kõneleminegi oli keelatud, et hoiduda järgmise aasta piksekahju eest.[14] Kõikide nende keeldude ühiseks nimetajaks võib pidada hingedeajale omast vaikusenõuet.[15] J. Forseliuse andmed (1685) pärinevad ilmselt Loode-Eestist: „Hingede ja Märdi päeva vahel ei kraasi nad villu, arvates, et lambad seda villakamaks lähevad. Ranna rahvas ei paika sellel ajal õhtuti ka võrkusid, arvates, et nad siis nendega midagi ei püüa ja et sellel ajal parandatud võrkudega ka muidu kalapüügil õnnetust juhtub.“[16] Lõ-E rahvapärimuste järgi on mõistatamise eelisajaks olnud hingedeaeg ja ennejõulune või talsipühiaeg, kusjuures sel kunagi kriitilistele aegadele omasel tegevusel on olnud maagiline funktsioon.

Mardipäev (10. XI)

Rahvapärane selgitus mardipäeva (märdipäeva) nimetuse kohta seostub Martin Lutheri isiku ning arvatavate eluseikadega. Kuigi mardipäeva varasem daatum on olnud 11. XI, pole kuupäevamuutus kaasa toonud kujutlust kahest eraldi mardipäevast.[1] Küll aga on mardi- ja kadripäeva lähestikune asend ning kombestiku sarnasus suunanud kõrvutama ka nende päevade nimepühakuid, nii on rahvasuus pühast Martinusest ning pühast Katariinast saanud usuisa Luterus ning tema naine Kadri.
Ajaarvamise seisukohalt on mardipäev kahe tähendusega: vegetatsioonikalendris märgib ta fenoloogilise talve algust, majanduskalendris sügistööde lõppu. Samasugune tähendus on tal mitmete rahvaste kujutluses.[2] Olenevalt sellest kannab mardipäev endas jälgi just fenoloogilise ja majanduskalendri aastavahetusest (päikesekalendri aastavahetus lähtub talvisest pööripäevast). Oma olemuselt on looduse hääbumisest ning saakide salvesaamisest tulenev aastavahetus pikem ajavahemik, mitte ühteainsasse tähtpäeva surutud ajapunkt.[3] Kõige ilmekamalt vahendab seda hingedeaja ning jaguaja pärimus.[4] Mardipäev on eestlastel kõige sagedasem nii hingedeaja kui ka jaguaja lõpudaatum ning on liitnud endasse ristiusueelseid aastavahetuspüha jooni. Eeldatavasti on siia koondunud samuti ka surnutekultuse ilminguid.[5] H. Tampere hinnangus tuleb sügisest hingedeaega ning jaguõhtuid „lugeda eelperioodiks agraarse aastavahetuse või talve alguspühadele, mida muistsed eestlased vähemalt paiguti pidasid sügisel, pärastise mardipäeva paiku“.[6] Soomes on aastavahetuspüha tähendusega kekri kinnistunud 1. novembrile, siia kuulub rikkalik toidulaud ja tuleviku ennustamine, aga ka maskeerimine.[7]  Mardipäev on neil olnud küll vorsti- ja lihapüha, kuid puudub maskeerimiskomme.[8] Tähelepanu äratab surnutemaailmale viitavate sõnade marras, mardus[9] kõlaline lähedus sõnaga mardipäev. See asjaolu võis Lääne-Euroopa päritoluga kombestiku sissesulamisel läänemeresoomelisse osutuda kaasaaitavaks.[10] Probleemi, kas tegemist on muistse aja reliktiga või suhteliselt hilise saksa kultuurilaenuga, on käsitlenud mitmed mardi- ja kadripäevase sandiskäimise kombe uurijad.[11] Pole kahtlust, et tegemist on eri kihistuste sulamiga, pigem on küsimuses kihistuste vanus ja see, mida meie päevini säilinud pärimusest annab objektiivselt identifitseerida genuiinseks ning mida laenuliseks. Tõtt-öelda kujutab see sulam endast ka uut kvaliteeti.
Sügistööde lõpu tähisena on mardipäev mihklipäeva (29. IX) paralleel. Viimast on loetud välistööde lõpu orientiiriks, esimene märgib saagi esmase töötlemise lõppu: linade ropsimist, vilja tuulamist, kapsaste hapendamist jms. Edaspidiseks jäid naiste tubased tööd ning meeste metsatööd. Töölepingute lõppemise või jõustumise päevana on mardipäev vähem oluline kui mihklipäev. Vaba päev või vaba õhtu võidi anda ka teenijarahvale, seejuures enam meestele kui naistele (mardipäeva on käsitatud kui meeste, kadripäeva kui naiste püha). Mardi-nimelistel peremeestel on olnud kombeks mardipäeva tähistada suuremalt kui muudes peredes. Selliseid peresid püüdsid ka mardisandid kindlasti külastada. Kõrtsiminekust on rohkem teateid Lä-E ja Sa, neis piirkondades on meelsasti kõrtsi kogunenud ka mardid pärast sandiskäimist.
Mardipäeva toidulaud on tavalisest rikkalikum eriti lihatoitude poolest. Vanim teade hanest kui mardilinnust Lääne-Euroopas on 1171. aastast; hane on siin hakatud kujutama ka piiskop Martinuse kõrval pühapiltidel, seletatud vegetatsioonihaldja kehastuseks ning pühaks linnuks.[12] Eesti talutaresse on mardihane söömise komme jõudnud suhteliselt hilja ega olegi päriselt omaseks saanud:[13] siit-sealt on teateid, et komme on tundmata (Vi, Sa, Võ) või et hane söödi mardi- või kadripäevaks jõukamates peredes (vt. levikukaart: mardipäev ja kadripäev (1)). Tallinna raearhiivi andmeil aastast 1545 oli mündivermijale nii mardi- kui hingedepäeval ette nähtud kinkida tapetud hani.[14] Kombe ülekandumisele Prantsusmaalt Rootsi, Soome ning Baltikumi on osutanud E. Päss, K. Vilkuna sõnutsi on mardihane matk Soome kestnud üle 200 aasta.[15] Kui toitluse muus osas ongi eestlastel ühist Lääne-Euroopa rahvastega, pole selle põhjuseks otsesed eeskujud, vaid tähtpäeva üldine suunitlus.[16] Nii tuleb eestlastel iseseisvaks pidada ka linnuliha söömise kommet. Linde, eriti kukki ja kanu on mardipäevaks tapetud ning antud samuti martidele; kukeliha söömine hobuste õnneks vm. otstarbel kuulub mitmete tähtpäevade – jüripäeva, mihklipäeva, hingedeaja, mardi- ja kadripäeva, jõulukombestikku.[17] Sea- või lambatapust mardipäevaks on teateid üle maa, ent võrreldes mihklipäeva pärimusega pole loomatapu nõue kuigi kategooriline. Tähtpäeva polüfunktsionaalsus tuleb ilmsiks piirkondlikes toidutavades. – Kesktalvetähiste, üldse talvetähtpäevade juurde kuuluv sea kehaosade toiduksvalmistamise komme astub jõusse mardipäevast, nimelt on Põ-E mõned teated seapea küpsetamisest. Jõuluajal on see Põ-E, tõnisepäeval (17. I) Lõ-E üldine.[18] Tehtud on tanguvorste ning jahuvorste (siit nimetus mardimauk), kadripäeval olid vorstid väheolulised.[19] Tangudest ja lihast keedetud valgevorst või verivorst kuulus mardiõhtusele toidulauale ka liivlastel ja lätlastel.[20] Veretoitudest ja karaskitest on rohkem andmeid Lõ-E ja Sa, kapsatoitudest Põ-E. Kui mardiskäijatele süüa pakuti, olid toidud üldiselt samad mis pererahvalgi. Sümboolse toidupakkumise ning mardiandide puhul näib rituaalsete toitude osakaal veelgi tõusvat ning matuse- ja hingetoitude suunas.[21]
Tööjärje orientiirina pole ei mardi- ega kadripäev olnud nii populaarne kui mihklipäev. Sügiskünni ning viljapeksu lõpetuse tähtajaks on mardipäeva nimetatud vaid muuseas. Olulisemaid selle perioodi töid oli linaropsimine. Sagedasti on töödegraafikus nõutavaks peetud sellegi töö lõpetamist mardipäevaks. Lõ-E tuleb ette linatöötlemise keeldu, kartusel, et linakasv ei edene. Enamasti Vi on mardipäevaste tööde seas märgitud lambaniitmist, rõhutamata, et see tuli ette võtta nimelt tähtpäeval. Ilmselt oli seda enne suuremaid külmi otstarbekas teha. Lõ-E ja mujaltki on teateid lambaniidu keelust mardi- ja kadripäeva vahel (vt. levikukaart: mardipäev ja kadripäev (3)). Keelust üle astumine mõjuks lammastele või villale halvasti.
Tubaste tööde osas on kõige sagedamini mainitud ketrust. Siin on mardipäev tööjärje tähiseks – selleks ajaks pidid naistel olema mardisantidele tulemused ette näidata („mardile mauk kaela visata“). Et mardipäev ise on keelupäev, selle kohta leidub teateid idapoolsest Eestist. Ketruse keeld laieneb ka linaketrusele, teisalt aga rõhutatakse just villase töö keeldu ja see kehtib samuti villakraasimise ning varrastel kudumise kohta. Keelu motiveering puutub karjakasvatusse, enamasti on mainitud lambaõnne kadumist.[22] Kirikukaanonitest sätestatud nõue – pühitseda pühakunimega päeva – on ilmselt kaasa aidanud niisuguste keeldude püsimisele, ent oma tekkelt on need kahtlemata varasemad ning läänemeresoomelised. Analoogiad hingedeaja ning jaguaja säilinud pärimuses suunavad mõttele, et aluseks on ettekujutus kariloomade sigimisele kriitilisest ajast, seda nii aasta vahetumise kui ka kodusid külastavate hingede liikveloleku mõttes.[23] Mardipäev on hingedepäeva (2. XI) kõrval üks tähtpäevi, millele on konkretiseerunud hingedeaja või selle lõpu tähendus. Ilmsiks tuleb see hingedeajale omastes mardipäeva töökeeldudes, vaikusenõudes, soovituses tegelda mõistatamisega, teadetes hingede koduskäimisest, ilmaennetes. Truusmanni teatel tapetud mardipäevaks kana; praetud kana ja pirukaid viidud loomalauta vaimudele söögiks, hiljem aga pistetud järelejäänud luud aampalgi vahele, et head vaimud nendega halbu eemale tõrjuksid.[24]
Mardipäeva kogu pärimuse seisukohalt jääb loodusesse ja ilmastikku puutuv osa tühisesse vähemusse, ent kõrvutatuna teiste sügistalviste tähtpäevadega on see hästi esindatud – on ju tegemist talve alguspäevaga. Sellest johtub ka pikaaegse ilma- ja saagiprognoosi rohkus. Kõige tuntumad on otsustused kevade saabumise (lume sulamine, jääminek, rohukasv) kohta päevase lumikatte järgi põhimõttel: kui mardipäeval on talvemärgid näha, püsivad need ka kevadel kaua.[25] Soe mardiaeg on varase kevade endeks samuti soomlastel.[26] Nii kevade saabumise kui viljasuve ettearvamine on enam levinud Lõ-E. Mardipäevale eriomaseid uskumusi on vähe – need võivad nimelt kuuluda teistegi tähtpäevade (mihklipäeva, kadripäeva jt.) või teatava kalendaarse perioodi juurde (hingedeaeg, mardi-kadri vahe, ennejõulune aeg, jõulud). Eeldatavasti kuulub osa ilma- ja saagiprognoosist varasematesse maaviljeluse aegadesse, mil oluliseks kronomeetriliseks orientiiriks oli astronoomiline talve alguspäev ning öine taevapilt. Oluliselt rikastab ilmapärimust talve aste-astmelise saabumise ebaühtlust väljendav rikkalik vanasõnapärand („mart matab, kadri katab“ jts.).[27]
Otseselt elatusaladesse puutuvaid kirjapanekuid ületavad mardis- ja kadriskäimise kirjeldused mitmekordselt. Ka u. 1500 teisendit mardilaule meie rahvaluulearhiivides on arv, mis näitab tavandilaulu erakordselt suurt osatähtsust ning kauast käibelpüsimist nende tähtpäevade kombestikus.[28] Fragmentaarsena või mõnede algusvärsside näol on mardilaul kasutusel tänini ega ole minetanud otseseost kombestikuga. Veelgi vitaalsemaks on osutunud sanditamiskomme. Mardis- ja kadriskäimise kombe ülevõtmist võib täheldada Eesti perifeersete alade etniliste rühmade seas: rannarootslastel, vene päritoluga elanikega Peipsi-äärsetes Vai, Iis, Trm, Kod külades, aga ka Se alal. Läänemeresoomelist päritolu lubab arvata mardiskäimise kombe kõrge vanus liivlastel.[29] Ingerimaale ja sealtkaudu Lõuna-Karjalassegi on komme koos mardilauluga jõudnud eestlaste kaudu ning seda suhteliselt hilja.[30]
Martide kulgemisviisi märgib mardi(k)skäimine või -jooksmine, ka on öeldud, et joosti marti.[31] 19. saj. keskpaiga kirjeldustes on mardiskäijaiks noored mehed, noormehed, külasulased.[32] Hilisemates käsitlustes on mainitud, et need olid harilikult resp. peamiselt noormehed.[33] 20. sajandil on segarühmades käimine olnud nähtavasti juba üldine, välja arvatud läänerannikul ja läänesaartel. Kombe muutumisega meelelahutuslikuks ettevõtmiseks on sandiskäijate iga noorenenud. Tavaliselt käisid lapsed eraldi rühmadena täiskasvanutest lahus, piirdudes lähema koduümbrusega (oma küla või mõnede peredega) ning lõpetasid oma käigud varem. Põhimõtteliselt eraldi ning üksi ja päevaajal on käinud Lä vaesed (näiteks saunanaised), kellele andide kogumine võimaldas saada lisaelatist. Sõna sant, ehkki tuletuslikult seostatav ladina sõnaga sanctus – püha, on meil kujunenud mõneti kerjuse sünonüümiks.[34] Niisugune tähendus on suunanud sandiskäijaid laulusõnades oma seisust rõhutama: „Meie ei ole näljasandid, / meie oleme naljasandid“, kombe viljakusmaagilise funktsiooni taandudes on mõnel pool hakatud sandiskäimist rohkem „teenijarahva asjaks“ pidama.
Mardiskäimise eelisaeg on õhtu enne mardipäeva. Pä  lõunaosas ja Vl käidi sandis pikema ajavahemiku vältel: hingesandid käisid hingedepäevast, mardid mardilaupäevast, kadrid kadrilaupäevast alates. Sa, Lä ning Ha, Pä rannakihelkondades on käidud mitmel järjestikusel õhtul mardipäeva aegu, pärastise mardipeo ehk mardipulma aeg määrati kokkuleppeliselt ning see võis kesta samuti mitu päeva. Teateid leidub sandiskäimisest ainult mardilaupäeval või nimelt mardipäeval, ka mõlemal päeval. Kuupäev ise mingiks üldkehtivaks tähiseks ei osutu.
Külanoored on eelistanud hilisemat õhtust aega, lapsed varasemat. Eraldi välja läinud grupid võisid kohtumisel liituda. Leidub teateid teiste sanditajate kimbutamisest või kogutud andide äravõtmisest, ent nähtavasti on need kokkupõrked olnud pigem lavastuslikud kui tegelikud. Grupi tüüpilist struktuuri iseloomustab kirjeldus Hel: „Sandiskäijateks olid enamasti noored, tüdrukud-poisid. Ka mõned vanemad, kes hästi elurõõmsad inimesed. Sandis käidi gruppide viisi. Noored, kes omavahel sõpruses ja heas läbisaamises, need siis käisid koos. Enamasti ühe küla noored olid ühes grupis. Grupil oli märdi ema ja märdi isa.“[35] Kogu maalt on teateid sandiskäimisest hobusega, nii veeti andideks saadud kraami, sandid ise ei tarvitsenud kogu tee endid sõidutada lasta. Käigud ulatusid paarikümne kilomeetri taha ning mitmesse külasse, grupi maksimumsuuruseks on märgitud kuni 30 osavõtjat. Kuna tegemist oli üksteist hästi tundvate, üksteise võimeid ning soodumusi teadvate isikutega, polnud eestvedajate – mardiisa ning mardiema väljavalimine probleemiks. Oluliseks on peetud sõnakust („kuda kellegil lõua töötiva“), organiseerimisvõimet („kamandas teistega“), esinduslikkust („suurem ja tugevam teiste hulgast“). Mardiemaks võidi paluda vanemaid laulunaisi just nende lauluoskuse pärast. Traditsiooniliselt on mardiskäijate eestvedajaks meespool – mardiisa (ka isa-sant), vastupidi kadridele, kus juhtiv osa on kadriema rollis esinejal.
Eestlaste maskeerimisviise ning kasutatavate rekvisiitide rikkalikku valikut hinnates on raske otsustada, millised moodused on sajandite vältel olnud püsitunnuslikud või funktsioonilise kandvusega. Maskeerimise ainueesmärk ei seisne soovis end tundmatuks moonutada. Üsnagi tüüpiline on martide kirjeldamisel karvase, koleda välimuse rõhutamine, seda küll, enamasti, kõrvutavalt kadridega. Vastandav „mardid mustad, kadrid valged“ ei kehti mitte ainult rõivavärvi kohta, vaid vihjab ka martide teatavale robustsusele ning tahumatusele, kadride puhtusele ning rõhutatult „peenele“ välimusele. Pahupidi pööratud kasukat ja rõiva karvasust on rahvausundi uurijad arvanud viljakuse sümboliks.[36] Eestis on rahvasuu andnud maskeerimise tähenduslikule küljele vaid nappe seletusi. Kam pidi karvaste santide puhul olema „hää lambaõnn“, Rei „pidi lammaste sega tõbe tooma“, Plt on martide must rõivas tähendanud pori, kadride valge rõivas lund. Slaavi rahvaste jõuluaegse koljaadakombe geneesi selgitamisel osutuvad küürakad, lonkurid, karvased, tahmaga määritud nägudega maskeeritud tunnuslikuks surnutekultusega seostuvale tavandile. Seostele manismiga viitavat veel koljaadatajate teatavad käitumisjooned, nagu hääle moonutamine või vaikimine, samuti püüd tuba pühkida, ahju lõhkuda, kedrata, kusjuures pererahvas neid igati takistada püüab.[37] Kunagised seosed surnutemaailmaga näikse meil peegelduvat enam martide kui kadride juures, ent kõike analoogset eestlaste kombestikus tingimata ja ainuvõimalikult manismist lähtuvaks pidada oleks siiski ennatlik. Märkigem vaid siinkohal, et püüd tuba pühkida on tunnuslik ka meie luutsidele[38] ja ketruslaul ning ketrajasandi soolonumber on mardi- ja kadrilaulutsükli üks omaette osi.[39]  (Vt. levikukaart: mardipäev) Vastassoo rõivaste kandmist on rahvasuu seletanud tundmatuks jäämise püüuga. Meesteks rõivastumine kuulub üksiti mardipäeva kui meeste püha juurde, sandiks (kerjuseks) rõivastumine aga nii mardi- kui kadripäeva juurde, puutumata eestlastel jõulutsükli maskeeritutesse. Kui looduslikel maskeerimisvahenditel (kasetoht maskiks, linad-takud juusteks või habemeks, karukollad, samblikud, kadaka- või kuuseoksad dekoratsiooniks) ongi ehk kunagi olnud sisuline tähendus, siis rahvasuus sellekohased tõendused puuduvad.[40]  Õled (õlekubuks, rukkihakiks maskeerumine, õled mütsil, õlgedest vöö, saba, õlenuust käes jms.) kuuluvad eeskätt martide atribuutikasse; kuna marte peeti viljaõnne toojaiks, võib küll eeldada seost viljakusmaagiaga.[41] Huvi pakuvad mõned Sa teated, et mardirõivast maha pudenenud õlekõrred tuli põletada, nagu polekski igasugune kokkupuude martidega õnnetoov.[42]
Jõulutsükli maskeeritute seas on jõulu- või näärisokk, karu, kurg, hani regionaalselt traditsioonilised loomtegelased. Üsnagi samased nii esindatava loomaliigi kui maskeerimisviisi poolest on vepsa jõulusandid.[43] Mardi- ja kadrikombestikus on loomamask üks paljudest võimalustest. Kõige sagedamini on kujutatud karu (tantsukaru), harvemini hobust, sokku (kitse), oinast (lammast), kurge (toonekurge) jt. Kodulindudest on hani nagu kadri- ja jõulukombestikuski iseloomulik Lä, Muh. Loomaks maskeerimise vahendites ja rollimängus on tüüpilist: tantsukarul tumeda ülespidi karvaga lambanahast kasukas; hobust (vahel koos ratsanikuga) mängib kaks vaiba või lina alla pugenut; sarviliste loomade või kuradi kujutamisele on iseloomulik sarvekandmine; kure ning hane puhul oli üll sõidurõivana kasutatav suurrätt või kuub, mille varrukast käsi läbi pisteti.
Kujutelmast, et inimese hing võib esineda looma või linnu kujul, on arvatud tulenevat kriitilistel perioodidel loomaks maskeerimise kommet või atribuutikaks lihtsalt villa, karusnaha, lina, kedruse kasutamist.[44] Loomaks maskeerimine on suhteliselt vanem kihistus kui mitmesugusteks ametimeesteks (korstnapühkija, kaardimoor, tohter, soldat, kingsepp, madrus jts.) või rahvaste esindajateks (mustlane) maskeerimine. Loomaliikide esindavuses ega maskeerimis-erisustes pole olulisi põikumisi paljude Euroopa rahvaste samalaadsest aastavahetustsükli traditsioonist.[45] Sarnasust Euroopa rahvaste tähtpäevamaskidega on täheldatud ka läti maskeerimistavades ning sarnaseid loomamaske (näiteks kurg, karu) ja maskeerimisviise võib kohata vepslastel.[46] Sügistalvise loomaks maskeerimise põhjusena võiks samahästi kõne alla tulla fenoloogilise kalendri aastavahetus kui kriitiline periood.[47] On tõenäoline, et sügistalve manistliku sisuga traditsioonides on Eesti alal kunagi kohta olnud ka loomamaskidel, ent loomadeks maskeerimise komme omandas aegsasti ajaviitelis-meelelahutusliku ja sotsiaalse suunitluse. Esivanemate kultusest lähtuva reliktkihistusena väärib enam tähelepanu maskeerimine sugulussuhteid esile toovaks perekonnaks (isa-ema ja lapsed) eesotsas mardiisaga.[48] Sellekohaseid analoogiaid pakub eriti lääneslaavi (poola, slovaki, tšehhi jt.) rahvaste traditsioon.[49] Eestlastel näib perekond olevat läbi aegade püsiv ning kogu sanditamistseremooniat korraldav ja koordineeriv, laulusõnade saatel toimuva viljakusmaagilise tegevustikuga vahetult seotud üksus.
Õige mitmete traditsiooniliste tegevuste kohta on raske väita, et neil on kunagi olnud muud funktsiooni peale meelelahutusliku. Näiteks lärmitsemist teel, kellahelistamist, pillimängu võiks käsitada kui algselt tõrjemaagilist tegevust, olgugi et teated niisugusest eesmärgist puuduvad, nagu ka teated martide kohmakalt tammuva tantsu või ülespoole upsimise tähendusest.[50] Vits pole sanditajate atribuutikas juhuslik, vaid sellele on omistatud tervistavat toimet nagu muudelegi sellelaadsetele kontaktiviimistele elava ja halja eluoksaga.[51] „Mardivitstel arvatse pärastkid veel arstivägi sehes olevad,“ on öeldud Muh. Lisandunud on karistusfunktsioon, eriti pererahva tööjärje kontrollimisel ja laste lugemisoskuse küsimisel (viimane eriti Sa, Lä).
Tuppatulekutseremooniast sissetulekuks lubaküsimisega, ukse või akna taga märkuandmisega (näiteks vitsaga uksele või aknale lüües) on teateid Lä ning läänesaartelt, mujal täidavad seda otstarvet tervituslaul ning sissetulemislaul. Need kunagi obligatoorsed kombetäitmised on hiljem redutseerunud, sissetulemislaul võidakse esitada samahästi juba toas olles või piirduda paari algusvärsiga. Terviktsükli koostisosadeks on peale tervituslaulu ja sissetulemislaulu veel santide tantsulaul, tunnistamislaul (sporaadiliselt), ketrajasandi laul, tänulaul (või sajatus), hüvastijätulaul (sporaadiliselt), kõiki neid saadab vastavasisuline tegevus.[52] Viljaterade imitatsioonimaagiline külvamine võib toimuda kas sissetulemislaulu või tänulaulu ajal või nii ühe kui teise puhul. Ketrajasandi laulust resp. ketruslaulust on teateid Lä ja Lõ-E. Esitatakse seda enamasti vastava toimingu saatel: mardiema asub kedervarrega lõnga heietama. Laul võib seejuures puududa või saadab tegevust kõneline monoloog. Värsimõõdu poolest võib laulutsüklis ketrajasandi sõnalist etteastet hinnata suhteliselt hiliseks, komme ise on märksa vanem.
Ilmselt kujunes ketrusestseen laululiseks alles siis, kui toiming sai andide palumise või töödekontrolli funktsiooni. Samasugune ketrusestseen pole võõras soome-ugri volga rahvastele, seda on täheldatud venelaste jõulukombestikus ning näiteks liivlaste vastlasandiskäimise juurde kuulub analoogiline ketrusestseen ilma lauluta.[53] Märkigem, et Lä, Sa sanditamistele on üldse tunnuslik laulu puudumine või vähesus.[54] Sedavõrd olulisemad on kõnelised etteasted, tööjärje ja virkuse kontroll, laste lugemisoskuse küsimine, järgmiste santide tuleku (kadripäeva, jõuluaja) väljakuulutamine. Siinkohal väärivad tähelepanu mõistujutuga pöördumised pererahva poole andide saamiseks (näiteks või on „ennejaanipäevane päitsiklehma üdi“).[55] Hingedeajal ning jaguajal mõistatamisele on omistatud sigivusmaagilist toimet ning loodetud kariloomade edenemist.[56] Samal eesmärgil on mõistatatud ka jõulu eel ja jõulu aegu (teated on rohkem Lõ-E). Ootuspäraselt peaks mõistukõne ning eufemismide kasutamine martidelgi olema jäänuk kunagistest tõekspidamistest, mis suunasid teatavatel kriitilistel aegadel vältima otseütlemist.
Maskeeritult ja laulude saatel andide kogumine on Eestis omane nimelt mardi- ja kadripäeva kombestikus, teistel rahvastel koonduvad samalaadsed ettevõtmised enam talvise pööripäeva ümbrusse. Ühiseks taustaks on aasta vahetumine (esimesel juhul fenoloogilise kalendri, teisel juhul päikesekalendri alusel). Siia on kauges minevikus lisandunud kujutelm neil perioodidel kodusid külastavatest surnute hingedest, üksiti nii elatusaladele kui ka inimsaatusele kriitilisest ajast. Seetõttu on ootuspärane, et kuigi eesti mardi- ja kadrilaul moodustab väga ulatuslikult välja arendatud mitmeosalise lauludetsükli, olles sellisena unikaalne, leidub siin teiste rahvaste sanditamislauludega palju ühist laulude kompositsioonis, sõnastuses ja funktsioonis. Kõige üldisem ja ühenäolisem on ehk tervitamine ja õnnesoovimine, ent ka tuppatuleku-, ülistus- ning sajatusvärsid; iseloomulikud on spetsiaalsed pöördumisvormelid, küsimus-vastusega dialoogid tuppatulekul, endi kuulutamine kaugelt (taevast) tulnuiks, jne.[57]
Marte on peetud enam põlluõnne, kadrisid karjaõnne toojaiks („mart üle maa, kadri üle karja“). Mardilaulus jagub õnnistust siiski nii põllule kui karjale, nii perele kui pereliikmetele eraldi. Personaalsete pöördumiste puhul pereliikmete poole on taas esiplaanil põllu- ja karjaõnne soovimine („viskan sisse viljaõnne, / katusele karja õnne“); soovitud on ka lasterohkust („läve alla lasteõnne“), lastele virkust („ole ommiku usina“); vallalistele peiu- ja pruudiõnne („kamberisse kosjaõnne“). Sajatused andidest ilmajäämise puhul, olgu laulu- või proosavormis, pole nii ulatuslikult välja arendatud. Neis kuulutatakse karjale kadu („saagu te sead surema“), perele tõbesid, nälga ja muud ebaõnne: „susi sitku supipatta“, „jäägu te kodu kopitama“, „saagu sul savitse latse“, „saagu su tuba põlema“ jts. Kui sanditajaid üldse sisse ei lastud, karistati pererahvast muul moel. Ukse taha pandi puu, laoti puuriit, toodi seamold vms., tõmmati vanker katusele, puistati linaluid kaevu. Niimoodi on tembutanud ka ehalkäijad noormehed, kui neid tüdrukute juurde magama ei lastud, vankri katuseletõmbamine kuulub samuti pulmanaljade hulka.[58] Andmeid leidub tempudest, mis polnud mõeldud ei karistamiseks ega õnnestamiseks, näiteks toitude omapäi kaasavõtmine, toidunõude viimine järgmisesse peresse või salaja äravahetamine, salaja prahi ajamine põrandale, pererahva mustaks määrimine või veega kastmine.[59]
Andide ärajagamine sandiskäijate vahel on hiline komme. Mis koos saadud, tarvitati samuti koos viimases talus või lepiti kokkutulemiseks mingi hilisem päev (nimetused mardiõhtu, sandiõhtu, mardipidu, pidu, Lä-E mardipulm, Lõ-E pall, tsimman, Võ kirmas). Teade kõige pikemast mardipeost on 1893. a. Ksi: „Mardi-kadrisandid olivad vahest mõnikord ka kaks ehk kolm nädalid.“ Lä-E mardipulm (vt. levikukaart: mardipäev ja kadripäev (2)) on võrreldes muude piirkondade mardipidudega kõige esinduslikum nii kestuselt, osavõtjate arvult kui meelelahutuslike ettevõtmiste poolest. See võis kesta mitu päeva ning vastavalt varuti ka toiduaineid, õigupoolest arvestasid pärastise kokkutulemisega samuti andide andjad. Kui mardipulmaks eraldi õlu pruuliti, võisid ettevalmistused alata enne mardiõhtut. Mõnel pool (nt. Khn) määrati osavõtjaile linnasenorm. Iseloomulik on andide ülejäägi andmine peresse, kus mardipidu toimus, või siis müüdi osa kraamist ning saadud raha eest osteti lisa. Müümis- ja kogunemiskohana on mainitud ka kõrtsi, samas võidi pidada kogu mardipidu. Lõ-E on enam teateid kogunemistest kuhugi peresse nii, et aeg (samal õhtul või edaspidi) oli eelnevalt kokku lepitud ning põhitoiduse eest (söögiks lihavärske, leivad, pirukad, joogiks õlu) kandis hoolt pererahvas. Küllalt sagedased on teated, et niisugusele mardiõhtule läksid ka need, kes mardisandis ei käinudki, kuid võtsid omalt poolt söögipoolist kaasa.
Mardipidude meelelahutuslik osa on olnud läbi aegade üsna kirev. Tantsu, pillimängu ja seltskonnamängude poolest ei erinenud see simmanist või muu nimetusega noorteõhtust. Juhul, kui mardipidu järgnes vahetult sandiskäimisele, kuulus siia rollimäng vastavalt maskeeringule. Mängiti ka muid pikemaid mänge, mis tegelaste maskeeringut ei nõudnud.[60] Sandiskäimisel oluline mardiperekond (ema-isa-lapsed) mardipeol enam asjasse ei puutu, küll aga tõuseb esile nn. mardinoorik ja tema peigmees – pulmalavastuste kesksed tegelased.
Mardipidu kannab mardipulmade nimetust põhiliselt Lä lõunaosas.[61] Pruutpaariks maskeerimist ja pulmade imiteerimist tuleb ette rahvakalendri tähtpäevadel paljude rahvaste juures, sealhulgas läänemeresoomlastel.[62] Väline sarnasus näib olevat nii ühetaolise iseseisva arengu kui ka vastastikuste kultuurimõjustuste tulemus. Laulatusetseremooniast, harvemini ristsete mahamängimisest on teateid ka mujalt Eestist ja tundub, et Lä mardiõhtu nimetus otse sellest lavastusest ei tulenegi. Vähemalt arhiiviteadete põhjal jääb mulje, et mardi- ja kadripulma nimetuse tagapõhi on avaram: vanale külaühiskonnale omane toidukraami kokkutoomine nagu pulmadegi puhul, rikkalik toidulaud koosistumisega nagu talgutel või pulmades,[63] maskeerimistega rollimängu populaarsus nendes piirkondades talgute jm. ühistööde lõpul, aga samuti ka pulmades, ning lõpuks – noorte suhtlemisvõimalus, nagu see on olnud tavaks pulmades. Paarismagajate rõivaidpidi kokkuõmblemine on olnud Lä üsna populaarne.[64] Juhitagu veel tähelepanu talgujäära kujutava noormehe käitumismallile tüdrukute villa-, lina- ja pruudiabistamise talgutel (teateid Muh, Mar, Kir, Lih, Kse, Kul) või Muhu noodavedajate ühisööbimistel nn. kohtumaja-mängule, kus lavastati „kohus“ tüdrukutele, kes poisi enda kõrvalt ära ajanud.[65] Niisiis oleksid ütlusel „Mardid eluaeg pulmi pidanud“ (Kse) laiemad tagamaad ning mardinooriku paaripanekustseen pole siin olnud mardipulmale nimeandjana kuigi oluline. Siinkohal väärib äratoomist samuti pulmadele (soome k. häät) osutav vana nimetus jumihäät soomlastel. Sellega märgitakse noorte sügisesi siivsa kõrvutimagamisega kooskäimisi, kusjuures 18. sajandist pärineb teade Oulust, et noorsugu korraldas neid pyhänmiesten aikana (pühakutepäev on 1. XI), ning paar teadet Pohjois-Pohjanmaalt pruudiksrõivastumisest ja pulmade mängimisest.[66] K. Vilkuna kommenteerib selliseid kokkusaamisi kui elukaaslase leidmise muistset viisipärast moodust, mida kristlik moraal juba aastasadu on mõnevõrra ülekohtuselt tauninud. Tegemist on Põhjala igivana kombega, millel on vasteid Rootsis ning ulatub see Kesk-Euroopani välja.[67] Tema hinnangud kooskäimiste kõrge moraalsuse kohta toetuvad 18. saj. allikatele. Seevastu kajastavad R. Viidalepal kasutada olnud andmed eestlaste käsitööõhtute, talgute jts. kooskäimiste kohta rohkem kui sajandi võrra hilisemat aega. Temagi jõuab järeldusele, et „peab olema tegemist üsna vana traditsiooniga“, et „niisuguste koosviibimiste üheks ülesandeks on olnud noorte omavahelise tutvumise ja abiellumise soodustamine“ ja et „meie noorte sügisel peetud kooskäimistele on omane teatav erootiline kallak“.[68] Mis puutub kõrvutimagamistesse, siis andis mitmepäevane mardi- või kadripulm noortele selleks võimalusi samavõrd kui kõik muud taolised olukorrad õitsil, ehal käies, talgutel, pulmades, jõuluõlgedel jne. On ilmne, et mardi- ja kadripulmade kombestikku sulas midagi sisse ka mängutubadest, mida Mihkli pastor H. Göseken 1694. a. kaebuses on pidanud taunimisväärseks: „Mängutubadest, Mengetubbat. Mängutubasid peavad nad iga aasta mardipäevast peale kuni jõuludeni, nad valivad suure talu, sinna tulevad nad kokku õhtul, niipea kui on pimedaks läinud, noormehed oma parimate riietega ja tüdrukud on parimais riideis, ehteis ja paatritega (s. o. ristidega) kaelas, otsekui läheksid nad pulma. Et neil on õlut, siis purjutavad nad ja noormehed ja neiud hakkavad nii vanade inimeste kui ka laste juuresolekul tantsima ja hüppama, jooksevad siia-sinna nurkadesse, käperdavad seal üksteist ja võtavad ette igasuguseid sugulisi kergemeelsusi. See kõik kestab tükk aega kuni keskööni, siis lähevad nad oma kodudesse ja heidavad magama. Pole siis ka imestada, et sellised inimesed pühapäeviti kirikusse ei tule. Ja just need mängutoad tekitavad kõlvatust, mida isandad peaksid nagu kord ja kohus karistama.“[69] Mängutubadest veel niipalju, et päriselt Lääne-Euroopa malli järgi tüdrukute ühised tööõhtud need siiski polnud. 16. saj. lõpu ning 17. saj. alguse kirikuvisitatsioonides on Han, Kse, Mih, Pär mainitud kogunemisi mängutubadesse pea sügisest kevadeni nii laupäeviti kui ka mitmetel kalendritähtpäevadel, siin toimub Metsik-puusli valmistamine ning Kse pastori kaebuse järgi (1693) kogunevat kogu rahvas kõikidel laupäevaöödel nendesse Metsiku ümber hüppama.[70] Rahvas ise muidugi ei pidanud oma kooskäimisi, nagu ka mardi- ja kadripulma karistusväärseks kõlvatuseks. Nii Lä mardi- ja kadripulma või üldse mardi-kadriõhtute hinnanguis on rahvaluulearhiivi kombekirjeldustes mainitud priiskamist ja purjutamist teinekord taunivaltki, kuid „igasugustest sugulistest kergemeelsustest“ pole ainsatki vihjet.
Sanditamas võidi käia ka mõisas või küsiti härrastelt luba pikemaks ajaks töölt ära jääda. 20. sajandil on sanditajad tee leidnud samuti asutustesse: kauplustesse, apteeki jm. Eesti linnade ja suuremate asulate marditraditsiooni kohta võib vanemate andmete nappuse põhjal arvata, et sanditamiskomme on olnud küllaltki võõras.[71] Kombe ületulekut keskustesse on soodustanud seltsitegevuse hoogustumine ning maaelanikkonna linnastumine ja külade tühjaksjäämine. Kaasajal ilmneb püsimistendents just linnaoludes.

Kadripäev (25. XI)

Kadripäeva (kadrinapäeva) nimetus tuleneb Lääne-Euroopas õigegi populaarse naispühaku Katariina nimest.[1] Kujutatuna juba varasest keskajast pühapiltidel koos atribuudiga (mõõk, raamat, palm, piinaratas või välk jms.), sai ta 15. sajandist mitmete elualade (kirurgid, filosoofid, õppurid, käsitöölised) kaitsepühakuks. Ratas (piinaratas) pühaku atribuudina näib olevat olnud soodustavaks teguriks, et Katariinast sai tõllasseppade, möldrite, kääriteritajate ja ketrajate kaitsepühak.[2] Kadripäeval kehtis ka ketruse keeld. Samasugune keeld on tuntud eestlastel, kusjuures algselt pole tegemist otselaenuga läänest, vaid see keeld saab põhjenduse kohalike uskumuste alusel.
Nagu mardipäev, märgib kadripäevgi talve saabumist, ent on eestlastel ses suhtes vähem oluline. Sakslaste kadripäevale lisab samuti kui andresepäevale tähtsust lähedal asuv uue kirikuaasta algus, seetõttu koondub neil siia aastavahetusele iseloomulikku tuleviku ennustamist.[3]
Euroopa maades kõige laiemalt levinud ühisjoon on ehk naispühakule pühendatud päevast ajendatult neidude suurem ettevõtlikkus noorte sügistalviste kooskäimiste organiseerimisel.[4] K. Salve on täheldanud liivlaste kadripäeva tähistamises huvi keskendumist noortevahelistele suhetele, nagu see on nii lääne- kui idapoolsetel rahvastel.[5] Soomlaste traditsioon hõlmab eeskätt elatusalasid, nimelt karjakasvatust, lätlastel on see suunatud põhiliselt lambakasvatusele.[6] Venelastel pole Katariina pühakuna ega kadripäev tähtpäevana tundmata (kuupäev on 24. XI), kuid jääb teiste lähedal asuvate tähtpäevade kõrval väheoluliseks.[7] Vähese säilinud pärimuse põhjal võib samasuguse otsustuse teha vadjalaste kohta.[8]
Kadripäev on (nagu mardipäevgi) eestlastel märksa traditsiooniderikkam kui teistel ümberkaudsetel rahvastel. Kadrisandikomme on põhijoontes analoogne mardisandikombega: mõlema juurde kuulub maskeerituna perest peresse käimine, andide kogumine vastavate laulude saatel, olenevalt vastuvõtust tänu ja õnnistamine või sajatamine.[9] Sageli rõhutatakse arhiiviteadetes nende tähtpäevade ühetaolisust just sandiskäimise seisukohalt.
Lä erijoon on osa kadride käimine päevaajal, enamasti kadripäeval või sellele järgnevatel, kuid ka sellele eelnevatel päevadel. Õhtul perest peresse käijatest erinesid need mitmeti: käijaiks olid ainult naised, kel talu polnud; käidi enamasti üksi ja teatavates lähiümbruse peredes; maskeering polnud kuigi mitmekesine, saadud annid (toiduained, linad, villad jms.) jäid sandiskäija enda tarbeks. Eriti Muh, aga ka mujalt (Mih, Tõs) on teateid haneks maskeerimisest. Nagu jõuluhaneks käimisel, tõmmati seks puhuks tavaliselt suurrätt üle.
Mardi- ja kadriõhtusel haneks maskeerimisel erinevust pole. Selleks on kasutatud ülespidi karvaga kasukat ja õlgi, voodilina ja patju või suurrätti. Wiedemanni järgi valmistatud hani õlgedest ja sulgedest ning käidud nii peredes lapsi loetamas.[10] Muh on sanditamiskommet ka „hanede käimiseks“ nimetatud, pererahva tervistav löömine vitsaga on „hanede andmine“ ning sissetulemise juurde kuulub hanesid imiteeriv häälitsus: „Kii, kaa, kaa.“ Muh erijoon on esmakordse haneksolija tõstmine kaevukoogu peale. H. Tampere on läänepoolseid erijooni arvanud suures osas ülekandeks jõulutsükli kombestikust.[11]
Kadride maskeeringus ei ole kuigivõrd taotlust näidata end koledana, mustana, rohmakana ei välimuse ega käitumisviisi poolest. Seetõttu kohtab siin traditsioonilisi loomamaske – karu, sokku – vähem kui martide seas. Rõhutatud on feminiinsus: olgu mees- või naissoost isikud, rõivastutakse eelistatavalt naisterahvasteks. Eriti Lä-E teadetes on öeldud, et kadrid on puhtad ja valged. Ilusaksrõivastumise all on mõeldud orienteerumist moodsaks peetavale linlikule moele. Sestap pannakse selga valge hame, jalga valged sukad või aluspüksid, kasutatakse voodilinu ja aknakardinaid, eelistatud on laiaäärelised kübarad, loorid, pitsid, volangid, tutid, lindid, lehvid, paberi- ja riideribad, suled, helmed jms. butafooria. Pikaaegsetest ettevalmistustest või spetsiaalse kostüümi mitmekordsest kasutamisest eri aastatel on kõnet just kadrirõiva puhul. Valgesse rõivastumise üheks ajendiks on kontrastitaotlus martide tumedale rõivale, ent ainupõhjus see ei tarvitse olla. Otsustav pole ilmselt ka kujutelm, et kadride valge rõivas sümboliseerib lund. Valgesse rõivastumist tuleb piirkonniti ette ka teistel tähtpäevadel, näiteks paastumaarjapäeval Ta, Vl, Võ; lujapäeval Se; valged on ka Vl hingesandid ja Sa luutsid.[12] Kunagine seos surnutekultusega ei ole välistatud, kuid seda kindlalt väita pole samuti alust. Valge ja ka punane värv on esindatud liivlaste kadrirõiva vanemas kihistuses ning vastlasantidel, ent sellegi kombe tagamaad on selguseta.[13] 20. sajandi vältel on kadride ja martide välimus mõnevõrra ühtlustunud.
Perekonnana esinemine pole olnud tingimata nõutav, ometi on see kõige üldisem. Kui martide seas on juhtiv osa mardiisal, siis kadride seas on kõige olulisemaks peetud kadriema (kadrinoorikut). Enamus grupist kujutab tavaliselt endast kadrilapsi, keda kadrietenduses käsutatakse ja kelle tarvis andisid palutakse. Pereema roll osutub sobivaks ka õlgedest või kaltsudest meisterdatud „kadri titele“ andide küsimiseks. Pruudiks ja peigmeheks rõivastumine on üldisem kui laulatusstseeni mahamängimine – enamasti noorpaar ette ei astunud või tegi seda hiljem järelpeo ajal. Sa panid noormehed toime kadrinoorikute varastamisi („noorikud“ võisid tegelikult olla samuti noormehed) nagu pulmades.
Problemaatiline on ketrajasandi roll. Nimelt ei ole teadete levik ketrajasandi kohta mardi- ja kadripäeva traditsioonis ühesugune. Mardipäeva puhul on levikupilt selgelt lääne-eestiline, jättes kõrvale läänesaared, hõlmatud on Pä lääneosa. Kadripäevaga seoses on üleskirjutusi ketrajasandi laulust või teateid ketrajasandist märksa vähem ning need pärinevad Lõ-E ning Sa. (Vt. levikukaart: kadripäev (1)) Märkigem siinkohal, et liivi vastlakombestikku kuulub samuti ketrajasant, kusjuures vastlapäeval kehtib ketrusekeeld. Ent teated eesti mardi- ja kadrikombestikku kuuluva ketrajasandi kohta ei ühti leviku poolest ei ketrusekeelu, villase töö keelu ega ka lambaniitmise keelu levikualaga. Tundub küll, et ketrajasandi etteastel on olnud seos villakasvu ja/või linakasvu edendamise taotlusega (kuigi kinnitust säilinud rahvapärimus sellele ei anna), nimelt esineb ketrusestseen kaugemategi sugulasrahvaste – maride, lõunapoolsete udmurtide ning mordvalaste kombestikus.[14]
Lärmitsemise ja kellahelistamise, laulu ja pillimängu osas ei ole kadridel erinevusi, siiski on kadrietendus keskeltläbi vähem välja peetud kui mardietendus. Ukse taga laulmist ja sissetulekuks loa küsimist tuleb vähem ette, kadride tembud pereõuel on tagasihoidlikumad, mõistu küsimised vähem värvikad, või siis parodeerivad, näiteks: „Kui küstud, kui kaugelt kadrid tulnud, vastanuvat need: „Säältpoolt sitaveskit.“ Ja tulnuvat „seamolliga ning poole vaagnaga“.“[15] Isegi tööjärje ja pererahva virkuse kontrollimisel ning laste loetamisel on kadrid vähem aktiivsed. Üks käitumuslik erijoon on kadridel ometi. Nii nagu vanasõna „Luutsi tuleb luuaga“ võib väljendada isikustatud luutsipäeva (13. XII) ilmastikuolusid ja üksiti luutsideks maskeeritute tegevust, niisama on analoogiline ütlus „kadri kuseb“ ses mõttes kahetähenduslik. Niisugusest kadriks maskeeritu tembust on teateid üle maa. Seda, et kadrid luua peale pissivad (võib-olla on siin seost kadrisulaga), on maininud ka Wiedemann.[16] Maagilise eesmärgi kohta võib öelda, et kadrilaulus võivad ette tulla nagu pulmalauludeski värsid selle toimingu soodsast mõjust kapsakasvule.[17] Hii, Lä on mõned teated, et sel puhul pritsiti juuresolijatele vett, seegi võib olla ülekanne riituslikust tegevusest. Naispühakule kuulumise tõttu pole vesine nii eesti kui teiste rahvaste arvamises mitte ainult kadripäev, vaid samuti ka näiteks maretapäev (13. VII) ja annepäev (26. VII).[18] Kadriaegsetele ilmastikuoludele Eestimaal nii tunnuslik sula ja külma vaheldumine on omakorda soodustanud sellesisuliste vanasõnade püsimist rahvasuus läbi aegade populaarseina.
Rahvaluulekogujate üleskirjutustes on sagedasti märgitud, et mardi- ja kadrilaulul ei ole muud „vahet“ peale selle, et lauldi „Laske sisse mardisandid“ või „Laske sisse kardisandid“, või siis korrati mardilaulus värsi lõpul „marti“, kadrilaulus „katri“. H. Tampere järgi on refrääniliste mardi- ja kadriviiside levik lõuna-eestiline, Muhu-Kodavere joonele jäävates kihelkondades on kasutusel olnud nii refräänilised kui refräänitud viisid.[19] Sega-ala on ka Sa, sedavõrd kui sanditamise juurde selles piirkonnas laulmine kuulunud on. Laulude põhimõttelise sarnasuse määrab juba nende ühesugune funktsioon: „Vahe on peamiselt selles, et martidelt oodati põllu-, kadridelt karjaõnne.“[20] Vastavalt kujunes siis ka õnnistamis- ja sajatussõnade rõhuasetus kadride puhul enam karjale. Olenevalt sellest, et kadrid kujutasid endast naisi, on kadrilaulus innukalt küsitud naiste käsitööks vajaminevat:
Kadri vidrib, kadri kudrib,
kadri vidrib villasida,
kudrib kuue lõngasida.[21]
Põhjuski võidakse laulus otsesõnu välja öelda:
Kadri kibe ketramaie,
oolik okki sõtkumaie.
Kadri taht vaprast vaevapalka.[22]
Andide palumisel on kadriema rohkem kui mardiisa hooles oma „laste“ kehakatte pärast, seda vastavasisulistes pöördumistes rõhutades. Öeldi, et kadrid „nõudsid aga rohkem toiduainete asemel villu“ (HMd). Vormel „käidi villu ajamas“ kehtib niisiis just kadrisantide kohta ning andide andmisel püüti neid kadride taotlusi rohkem rahuldada.
Söögikraami on antud nii martidele kui kadridele ühtemoodi. Läänesaartel domineerivad vorstid ja käkid, ka „Mart saab makki ja kadri käkki“[23]; meelisannid olid veel oad-herned ja pähklid. Lõ-E on sageli nimetatud karaskit, Mulgimaal kukki-kanu (need ei tarvitsenud olla valmis küpsetatud). Maa idaosas olid oad-herned sagedane mardiand. Kombekirjeldustes on tavaliselt loetletud, mida sandiskäijatele kaasa anti, ent ei selgu, kas ühe pere annid pidid olema võimalikult mitmekesised, nagu märgitakse Kir teates: „Siis perenaine tõi igast kraamist natuke“. Ootuspärane see ju oleks, näiteks on villade või villaste esemete annetamist peetud lambaõnne tagatiseks. Arhiiviteated pärinevad ajast, mil sanditamiskombe maagiline tähendus oli juba taandumas; siiski tundub, et ka varasematel aegadel pole andide mitmekesidust oluliseks peetud, vaid anti, „mis kellelgi oli“. Liha on antud nii martidele kui kadridele, kuid teateid nimelt lambaliha andmisest kadriannina on enam – siin on seos Kadri kui lammaste patrooniga küll ilmne.
Karistused kadridelt peredes, kus neid sisse ei lastud, on samasugused kui martidelt. Levik piirdub rohkem Lõ-E. Tare ukse ette (harvemini lauda- või aidaukse ette) tassiti puuvirn, seamold, kivihunnik, ader või äke. Sõidu- või põllutöövahend võidi tirida hoone katusele, puuriida otsa, või keerati lihtsalt kummuli. Lisaks kättepuutuva inventari ümberpaigutamistele olid traditsioonilised karistusviisid korstna kinnitoppimine, linaluude puistamine kaevu, loomade laudast välja laskmine.
Kadride järelpeod on ülemaaline komme, ent Põ-E on need olnud enam simmanitaolised noorte kooskäimised. Lõ-E kombekirjeldustest selgub, et sagedamini on oluliseks peetud rikkalikku lauda ning kohale tulid ka need, kes ise sandis ei käinud. See tingis põhjalikumad ettevalmistused ning kadriannidki olid antud arvestusega, et siit jätkuks ja sobiks hiljem lauale panna. Järelpeo korraldamisel oli õlu nii mardi- kui kadrikombestikus ühtviisi nõutav.
Lä kadripulmade ettevalmistustes ilmneb naispere innukas osavõtt. Kui naisterahvaste sandiskäimine kombeks polnudki, oldi seda agaramad järelpeo korraldamises: „Need kadrid läksid jälle kõik kokku ja sealt need perenaised, seal tehti siis kõik need söögid, kõik need asjad.“[24] Pulmatavandit tuleb kadripulmas rohkem ette kui mardipulmas. Üles tõmmati pulmalipp (Khn), omas rollis olid pulma ametimehed – pruuttüdrukud, käemehed, isamees jt.; läbi mängiti kosjaskäik, sõit pruudikoju, laulatus, noorpaari saunaviimine jms. Pulmad võisid kesta mitu päeva, Kir teates on osavõtjate arv öeldud olevat 60–70 ringis. Ütlus „Mardil Kadri käes“ märgib kahetähenduslikult nii kadripäeva saabumist kui humoristlikku põhjendust pulmade pidamiseks. Kadripulma jaoks andisid koguvaid kadrisid on, eraldamaks lisaelatist hankivatest annetuste kogujaist, nimetatud ka pulmakadrideks.
20. sajandi teisel poolel on kadriskäimine kohati üldisem kui mardiskäimine. Noorema ea, 4–14-aastaste sandiskäijate seas on nii poiste kui tüdrukute rühmi, käiakse mardis ja kadris; 15–17 aasta vanuses käivad põhiliselt tüdrukud ja enamasti kadrisandis; sellest vanem iga on esindatud segagruppidena, käiakse eelistatavalt kadrisandis, kusjuures linnas külastatakse ka toiduainetekauplusi, restorane, ühiselamuid, sõidetakse liinibussiga.[25] Koolis organiseeritud kadrikarnevalidel on olulisem rollimäng, kultuuritöötajate organiseeritud kadriõhtutel seltskonnatants. Linnakoolide õpilaste, eriti uuslinnaosade õpilaste maskeeringus on vanapärast vähem kui maa- või agulikoolide õpilastel: esimestel on enam esindatud kauboid, robotid, populaarsed tegelased lasteraamatutest (Pipi Pikksukk, Punamütsike, Saabastega Kass), vähem on eitesid-taatisid, traditsioonilisi ametimehi ja loomamaske. Enamvähem ühtviisi võib kohata kuradeid, nõidasid, kaunilt ja „peenelt“ rõivastatud daame.
Ehkki püha Katariina ikonograafiline tunnus – piinaratas – meenutab vokiratast, pole see küllap ainuke põhjus, miks teda Saksamaal ketrustööliste kaitsepühakuks on peetud. 16. sajandi lõpuks kujunes kadripäevast majanduskalendri tähtpäev, millest lõppesid naiste välistööd, oli aeg lambaid niita ning alustada tööga ketrustubades.[26] Eestis on Katariinale pühendatud viis kihelkonnakirikut ning vähemalt viis kabelit.[27] Gösekenil on tähtpäevanimetuse Kaddrina pehw juures märge, et Katariina oli lammaste patroon (Erat Catharina Patrona ovicularum).[28] Võnnu kiriku visitatsiooniprotokollis 1680. aastast räägitakse eestlaste lambajumala Katariina austamisest ja teenimisest; lammaste jumalat Kadrit tähtpäevaga 25. november on nimetanud samuti Hupel.[29] Eestis pole lambaniidu ja ketruse või ka villase töö seisukohalt tähenduslik mitte üksi kadripäev, vaid ka mardipäev, kui piirduda lähedasemate daatumitega (vt. levikukaart: mardipäev ja kadripäev (3)). Peale keelu kadripäeval lambaid niita, mille kohta on teateid põhiliselt Ta, on Lõ-E niitmiskeeld mardi- ja kadripäeva vahel („kahe sandi vahel“), muidu „sant viib villa ära“. Krk on keelu põhjendus sama mis Lätis: lambad lähevad kirikusse ega tohiks sel puhul alasti olla.[30] Lüg teates on see kahe tähtpäeva vahemik just sobiv – kasvaksid kirjud talled (siin on aluseks uskumus, et kirjud loomad sigivad hästi). Sporaadiliselt on teateid kadripäevast kui lambaniidu tärminist; siiski näib kadriniit (Lõ-E kadripügi) tähendavat seda, et seda tööd oli paras aeg ette võtta kadripäeva paiku.
Küllaltki vahetus seoses on lambaõnne taotlemine toitlusega (vt. levikukaart: kadripäev (2)). Mulgimaal söödi kanaliha lambalaudas ning luud maeti sõnnikusse – tegemist on ilmse ohvritoiminguga.[31] Arvesse võttes Pilistvere 1680. a. kirikuvisitatsiooni protokolli andmeid söömaajast lambalaudas, kus kariloomi veel ka imiteeritakse hüplemisega,[32] võib ohverdamiskombe varasemat levikuala ulatuslikumaks arvata. Ohvrisöömaaja tunnuseid paistab leiduvat kirjeldustes lambaliha valmistamisest toiduks Vän, Hel, Plv, Räp; „pallast liha“ on soovitatud süüa Krk, „sis lääve lamba ästi kõrda“.[33] Samasugune eesmärk on olnud Vi, Ta tangupudru söömisel. Toimingu maagilisest sisust jutustab pärimusteadete enamus: süüakse (lamba)laudas, pudruvaagna alla pannakse lõngakera (VMr), putru viiakse üksteisele (Trm). Teised nimetatud toidud kuuluvad samuti rituaalsete toitude hulka, mainitud on kiislit (Trm), lambaliha tangupudruga (VNg), soolaga keedetud herneid või ube, kama või kamapalle (Kod). Mitmel korral on märgitud, et sel puhul joodi ka õlut, Sim koguni „anti kõigepealt loomadele, siis lähevad need korda“. Kirjeldusi iseloomustab tarbefunktsiooni rõhutamine isegi siis, kui teemaks on külanoorte „tembutamised“ laudas. Kogu see karjandusmaagiline tegevus leiab aset kadripäeval ning puutub kadrilaupäevastesse sandiskäijatesse võrdlemisi vähe. Vi kuulub laudas tangupudru söömise juurde taas kariloomade imiteerimine: matkitakse oinaste puksimist, veiste puskimist (selleks puhuks pannakse keegi kütke), lastakse kukerpalli, sööstetakse üksteise otsa hunnikusse. Lai on seda päeva lambapäevaks nimetatud, Trm teate järgi söödi sel päeval lammaste pudru. Põhja-Tartumaal on kadripäev määmise (mäimise) päev, sest sel päeval käidi teises peres määgimas (vt. levikukaart: mardipäev ja kadripäev (2)). Määgijatele anti süüa tanguputru, kaasa herneid (need olid toored), ka ube, kaalikaid, kanepiseemneid, hilisemal ajal õunu ja kompvekke. 20. sajandi algul lapsena määgimas käinute mälestuse järgi mindud teistesse oma küla peredesse hommikul või päeval, ukse taga või tuppa astumisel tehti lamba häält. Kombekirjeldustest ilmneb, et käijaiks olid enam naised ja lapsed kui mehed. Täiskasvanud käisid üksi või paaristikku, lapsed grupina. Määgijate soo, arvu, rõivavärvi järgi ennustati järgmiseks aastaks oinas- või utetallesid, kaksikuid, musti, kirjusid, valgeid: „Määsime ja kui perenaane välja tuli, nägi poisikesi, ütles, et „Meie oinid ei taha, me tahame utelambid!“ Siis anti meile sukrut ja hernid ja kaalikaid ja mida meile anti. Muidugi oli hea meel. Poisikesed ei saanud. Ja kui poisikestele ei antud, siis poisikesed jooksid minema ja ütlesid, et „Vana vainu aia taha, talled taga järgi!“ Muidugi oli perenaistel siis paha meel, ajasid veel neid taga, aga meil oli hea meel.“[34] Imiteerida võidi selleski piirkonnas samuti teiste koduloomade ja ka kodulindude hääli, seda enamasti laudas, harvemini aidas, kuhu perenaine määgijad kutsus.
Soomlaste kadripäeva kohta on teada palju analoogilist nii idapoolsest Soomest kui Ingerimaalt, olgu see lambaliha söömine laudas (siia juurde on lausutud veel loitsusõnu lammasteõnneks) või pudru ja õlle pakkumine kariloomadele.[35] Kadriõlu – kaisan kahjaiset – näib olevat ohvrijoogina sama tähendusega, mis karjaõnne taotlusel Ida-Eestis, ent kadripäeva tähistamisel isegi olulisem kui meil.[36] Lätlastele kadriskäimine omane pole, küll aga leidub ühist karjanduse valdkonnas: kadripäev oli loomade püha; keedeti putru, et lambad hästi edeneksid; kehtis lambaniitmise ja ketruse keeld; samuti kui Ida-Eestis, on külaliste tulek lambaõnnega seoses (külalise mütsiga tuleb lambaid vihtuda, siis sünnivad kaksikud talled).[37] Liivlaste kohta on teada lambapea söömise komme kadripäeval, selleks et lambad edeneksid. Lammastepäevana on nii liivlastele kui lätlastele siiski olulisem kadripäevast üheksa päeva võrra hilisem barbarapäev (4. XII).[38] Meil pole sellest päevast peaaegu midagi enamat teada kui nimetused (Käi parbupäev, Wiedemanni sõnaraamatus parbapäev, Se alalt nimetus varvara ehk varvalapäiv) ja pühakulegend, ent liivi ja läti rahvakalendris on see üsna omanäoline majanduskalendri tähtpäev.[39] Siia kuulub mitmeid naistetöö keelde: liivlastel ketrus, õmblemine, kudumine, haspeldamine, jahvatamine; lätlastel õmblemine, nõelumine. Liivlased on käinud barbarasandis (sellekohaseid andmeid on ka lätlaste kohta, samuti teade, et karjused pidid sel päeval kükakil karglema). Liivi sanditajate – bārbanite ühisjoon Ida-Eesti määgijatega on külaskäik tähtpäeval, rõivavärvi järgi tulevaste tallede värvi ettearvamine, lammaste imiteerimine määgimise ja jalgade trambutamisega (lambakarja sõraklõbin). Tõenäoliselt on kadri- ja barbarapäevale koondunud ning kadripäeva kombestikus kulmineeruvad lammastepüha jooned pärit ühiselt balti-läänemeresoome aluspinnalt, kusjuures lokaalne omapära on pikaaegse iseseisva arengu tulemus. Pole võimatu, et vastava traditsiooni kunagine levikuala ongi olnud idapoolne. Katariina-pühaku tundmist Ida-Soomes ning Karjalas peab K. Vilkuna eestimõjuliseks.[40]
Koduste tööde keeld või lubatavus seostub samuti lambaõnnega. Villase töö keeld (vt. levikukaart: kadripäev (3)) pole omane Jä, Ha, Sa ning Kagu-Eestis Ta, Võ, Se. Keelu põhjendused on erinevad, kuid nende mõte üsna ühesuunaline: lambad jääksid pimedaks, hakkaksid luukama, „lamba pea hakkab ringi käima“ (pöörlemistõppe ehk tsönuroosi haigestumise sümptoom), sõnaga – lambaõnn kaoks. Villa kvaliteedi halvenemisest teateid pole. Naiste keelatud sellekohastest töödest on enam nimetatud ketrust, vähem varrastel kudumist, nõelumist, õmblemist, kangakudumist, sõlmimist (lammaste jalgadele kasvaksid sõlmetaolised munad). Neist keeldudest on ketruse keeld teistel rahvastel kõige tuntum.[41]
Ilmaennete poolest on kadripäev mardipäeva analoog, erinevus on ennete populaarsuses. Tähepildist (Linnutee, Sõel, Suur Vanker) lähtuvad ilma- ja saagiended on osalt kirjandusemõjuline sekundaartraditsioon. Lä rannikualal, Hii, Muh on jälgitud Linnutee heledust hargnemiskohast taevaserva poole – tume Linnutee tähendab lumevaest talve. Hii on Sõelatähtede helendamist peetud lume peatse mahatuleku märgiks. Eeloleva kevade ilma ja saagi ettearvamine on mardipäevaga võrreldes juhuslik.
Üldhinnangus on kadripäeva pärimus vähem vanapärane kui mardipäeva pärimus. Eriti ilmneb see sanditamiskombe kaudu: maagilist otstarvet ning sellele tunnuslikku leidub seoses kadrisantidega vähem kui seoses mardisantidega. Välja arvatud Lä-E järelpidu, millele vanad kooskäimise tavad annavad oma värvingu, sai mujal, olenevalt naispere suuremast aktiivsusest, 20. sajandi esimestel kümnetel kadripeo korraldamine populaarsemaks kui mardipeod. Kuna seda päeva talve ega järgmise majandusaasta alguseks ei loeta, on pikaajaline saagi- ja ilmaprognoos napi esindavusega, vähe on ka sellesisulisi vanasõnu. Nii kombekirjeldustes kui asjaomastes käsitlustes on tavapärane rõhutada mardi- ja kadripäeva paarsust iseloomulike vastanduste kaudu: mardipäev on meeste püha, kadripäev naiste püha; mart põllu, kadri karja üle; mardid on mehed, kadrid – naised; mardid on mustad ja koledad, kadrid valged ja ilusad. Siinkohal väärib rohkem esiletoomist kadripäeva karjandusmaagiline kombestik maa idapoolses osas, mis eraldi sandiskäimise kombest on püsinud vitaalsena ning oma maagilist funktsiooni minetamata kohati veel 20. sajandi keskel.

Talvine jüripäev (26. XI / 9. XII)

Jüripäevi on kaks – kevadine ja sügisene ehk talvine jüripäev.[1] Viimast tuntakse Eestis Setumaal, kus see veneõigeusu pühana puutub ka rahvakalendrisse.
Venelastel on talvine jüripäev 17. sajandi alguseni olnud mõisates kohavahetamise päevaks, seetõttu on Jürit nimetatud tööde alustajaks ja lõpetajaks.[2] Kõrvuti kahe jüripäevaga tuleb vanasõnades ette mõlemat nigulapäeva (kevadine 9. V, talvine 6. XII). Talve saabumist märkivate tähtpäevade loendis on setudel vastavalt vene traditsioonile esindatud talvine nigulapäev ja talvine jüripäev.[3] Mõnedes setu külades on talvine jüripäev (väike jüripäev) olnud külapüha nagu ka vadjalastel ja vepslastel ning seda on peetud vastavalt vanale kalendrile 9. detsembril).

Andresepäev (30. XI)

Andresepäeva[1] (andrusepäeva) pärimus keskendub eesti rahvakalendris kolmele teemale: ilmastikule, tulevase ennustamisele ja andresekskäimisele.
Asukoha poolest on andresepäev osutunud sobivaks tähiseks talve lähenemist ja saabumist märkivate tähtpäevade loendites.[2] Vastavasisulised vanasõnavormelid on läänemeresoome rahvastel hästi tuntud, andresepäeva nimetust kohtab sealjuures soomlastel, eestlastel ja liivlastel.[3] Vanasõnast „Mart matab, kadri katab, andres (h)arutab“ on enam kirjapanekuid Lõ-E, levinud on see ka trükiste kaudu; „Kadri kuseb, andres paneb pulga ette“ on enam tuntud Põ-E.[4] Algriimitaotlusest kantud ütlust „andres harutab/arutab“ võib seletada erinevalt, „nigul needib“ (nigulapäeva, 6. XII kohta) on märksa selgema sisuga. Siiski on andresepäev külmade tuleku ja talve alguse kuulutajana nigulapäevast populaarsem. Soomes on andresepäevaga seotud uskumused enamasti ilmaendelised ning ses osas rikkalikumad kui eestlastel.[5]
Andresepäeva traditsioonidele annab kaalu ja lisavärve paiknemine kirikuaasta alguse lähistel. Siitpeale algab üksiti jõulueelne advendiaeg.[6] Sellele vihjab vanasõna „Andrus aus mees annab jõulud“, samasugune ütlus on tuntud soomlastel.[7]
Lääne-Euroopa rahvastel on andresepäev talve alguse tähisena ebaoluline. Esiplaanil on tulevase ennustamine.[8] Kirikuaasta alguse lähedus on andnud sellele päevale eeldusi kujuneda aastajaotustähistele iseloomulike ennustuslike manipulatsioonidega tähtpäevaks; soodustavaks võib pidada Andrease nime kreekakeelset tähendust „mehine“.[9] Valdav on püüd oma tulevast abikaasat teada saada unenäo vahendusel, selleks tuleb järgida teatavaid nõudeid.[10] Mitmesuguseid õpetusi on üsna rikkalikult kandunud ka eestlaste ja lätlaste [11] traditsiooni, sealjuures koos pühale Andreasele adresseeritud pöördumistega. Tuleb ette otsetõlget, näiteks „Ehos mehos, pühä Andreas, näitä mulle mo südäme armukest“ (Jõh) ja selle saksakeelne vaste: „Meas deas, heiliger Sankt Andreas, lass mich erscheinen den Herzallerliebsten meinen.“[12] Palvesõnade juurde kuulub viljaterade või linaseemnete, ukraina neidudel kanepiseemnete sümboolne külvamine.
Lõuna-Eestis on nagu Lätiski levinud õpetus enne magamaheitmist voodisse kaeru või otri külvata ning Andresele samal ajal palvesõnu lugeda. Välja arvatud pöördumised Andrese poole ja viljaterade voodissepanek, kuuluvad muud tulevase ennustamise moodused eestlastel ühtlasi teistelegi tähtpäevadele, eriti jaaniööle ja vana-aasta õhtule (nõu veega voodi alla asetada, kuivatamata näoga magama heita, soolast süüa jts.). Oksakese vettepaneku komme, et see uueks aastaks lehte või õide läheks, näib olevat meil vähe kodunenud. Soomes on tulevase ennustamine andresepäeva kombestikus võõras, küll aga palutakse püha Andreast ja Peetrust regivärsilises kalastajaloitsus: „Anna, Antti, ahvenia, Pekka pieniä kaloja.“[13]
Nimepäevana on andresepäeva kuigivõrd peetud, kuid märksa tagasihoidlikumalt kui näiteks Maride nimepäeva paastumaarjapäeval (25. III) või Jaanide nimepäeva jaanipäeval (24. VI).
Rõugest on andmeid, et sandis käidi järjestikku kolmel korral: olid mardi-, kadri- ja andresandid. Andresandid olnud mehed ning laulu vahele käinud „andre, andre“, muus osas martidest või kadridest erinevat polnud.[14] Saaremaal käidi andreseks. Kuigi andrestele on andisid antud, ei nimetatud neid siin santideks ega andreseks käimist sandiskäimiseks. Meeste perest peresse käimine on (rohkem või vähem maskeerituna) sellele piirkonnale omane õige mitmetel pühadel peale mardi- ja kadripäeva (nt. luutsipäeval 13. XII, toomapäeval 21. XII, jõulupühadel, vana-aasta õhtul ja uusaasta hommikul jm.), niisiis ei tule andresekskäimise eeskujusid teistelt rahvastelt otsida. Kombe funktsioon on olnud meelelahutuslik, ilmekaid erijooni andreste maskeerimisviisis või tegevuses pole nähtavasti olnud. Ütlusele „Luutsi tuleb luuaga, andrus ahjuhargiga, toomas toobripuuga“ leidub kahesugust selgitust: nõnda on öeldud nii ilmade kui perest peresse käijate kohta. X-kujuline kaldrist apostel Andreast kujutavatel pühapiltidel on rahvapärases tõlgenduses saanud ahjuhargiks.

DETSEMBER

Talvine Alttoa
Talvine Alttoa talu (2014). ERA, DF 28917.

Talvine nigulapäev (6. XII / 19. XII)

Luutsipäev (13. XII)

Talvine pööripäev (21. või 22. XII)

Toomapäev (21. XII)

Jõulud

Tabanipäev (26. XII)

Süütalastepäev (28. XII)

Vana- ja uusaasta (31. XII–1. I)

Detsembrikuu[1] rahvapärased nimetused lähtuvad talve ning jõulude kui talvepühade saabumisest: jõulukuu, Võ talvistepühakuu või talsipühakuu, Khn talvistekuu, talipühakuu. Talvekuu nimetus märgib talve saabumist ning on kasutusel enam novembri kui detsembri kohta. Kirikuaasta alguskuuna detsember rahvakalendrisse muutusi ei too, adventi hakati tähistama 1980-ndate aastate lõpul. Mängukuu nimetuse puhul on ilmsesti silmas peetud jõuluaegset mänguharrastust või üldse noorte kooskäimisi võimaldavat käsitööõhtute hooaega.
Detsembri suuremaks välistööks on meestel olnud metsaraiumine. Ehituspalkide või üldse tarbepuude langetamise eelisaeg on neljal talvekuul, sagedamini kui novembrit ja detsembrit on nimetatud jaanuari ja veebruari. Pidi olema „surnud aeg“, mil mahlad puudes ei liigu, jälgiti jõulueelsete kuufaaside sobivust, tuulesuunda. Naiste kodune käsitöö soikus enne jõulusid, kui asuti pühadeks ettevalmistusi tegema. Elatusalade ja koduse majapidamise teemaline pärimus seostubki eeskätt jõuludega, ilma et siia puutuks kalendrikuu.
Ilmastikuliselt on detsembrit arvatud vastavuses olevat juuni või juuliga, sügistalviseid härmatiseaegu kevadiste külviaegadega. Täpsustavaks optimaalse külviaja arvestuse lähtepunktiks on seejuures talvine pööripäev või jõulud.[2] Talve järkjärgulist saabumist (talveteed, lumikate) vahendavad detsembris nigulapäev (6. XII), luutsipäev (13. XII) ja toomapäev (21. XII).

DETSEMBER

Talvine Alttoa
Talvine Alttoa talu (2014). ERA, DF 28917.

Talvine nigulapäev (6. XII / 19. XII)

Luutsipäev (13. XII)

Talvine pööripäev (21. või 22. XII)

Toomapäev (21. XII)

Jõulud

Tabanipäev (26. XII)

Süütalastepäev (28. XII)

Vana- ja uusaasta (31. XII–1. I)

Detsembrikuu[1] rahvapärased nimetused lähtuvad talve ning jõulude kui talvepühade saabumisest: jõulukuu, Võ talvistepühakuu või talsipühakuu, Khn talvistekuu, talipühakuu. Talvekuu nimetus märgib talve saabumist ning on kasutusel enam novembri kui detsembri kohta. Kirikuaasta alguskuuna detsember rahvakalendrisse muutusi ei too, adventi hakati tähistama 1980-ndate aastate lõpul. Mängukuu nimetuse puhul on ilmsesti silmas peetud jõuluaegset mänguharrastust või üldse noorte kooskäimisi võimaldavat käsitööõhtute hooaega.
Detsembri suuremaks välistööks on meestel olnud metsaraiumine. Ehituspalkide või üldse tarbepuude langetamise eelisaeg on neljal talvekuul, sagedamini kui novembrit ja detsembrit on nimetatud jaanuari ja veebruari. Pidi olema „surnud aeg“, mil mahlad puudes ei liigu, jälgiti jõulueelsete kuufaaside sobivust, tuulesuunda. Naiste kodune käsitöö soikus enne jõulusid, kui asuti pühadeks ettevalmistusi tegema. Elatusalade ja koduse majapidamise teemaline pärimus seostubki eeskätt jõuludega, ilma et siia puutuks kalendrikuu.
Ilmastikuliselt on detsembrit arvatud vastavuses olevat juuni või juuliga, sügistalviseid härmatiseaegu kevadiste külviaegadega. Täpsustavaks optimaalse külviaja arvestuse lähtepunktiks on seejuures talvine pööripäev või jõulud.[2] Talve järkjärgulist saabumist (talveteed, lumikate) vahendavad detsembris nigulapäev (6. XII), luutsipäev (13. XII) ja toomapäev (21. XII).

Märkused:
[1] Vana-Rooma kalendris kümnes kuu, arvestatuna 1. märtsist – aasta algusest.
[2] Vt. Hiiemäe, Külviaegadest, lk. 100.

Talvine nigulapäev (6. XII / 19. XII )

Pühana on talvist nigulapäeva[1] tähistatud Setu alal ning veel mõnedes Peipsi-äärsetes külades (Vai, Iis, Kod). Seda pühitsetakse, nagu ka kevadist nigulapäeva (9. V) vana kalendri järgi, s. o. 19. XII. Nimetused nigul, nikul, mikul, migulapäev on saadud venelastelt.
Võrreldes kevadise nigulapäevaga on talvine ortodoksse kirikukombestikuga enam seotud.[2] Ristikäikudest Nikolause (Migula) pühapildiga on nii talvisel kui kevadisel nigulapäeval loodetud head põlluõnne. Andmeid talvise nigulapäeva pühitsemisest leidub samuti Peipsitagustest eesti-vene segaküladest ning Ingerimaalt Simititsa asundusest.[3] Nendes Vai vene elanikkonnaga külades, kus talvine nigulapäev oli külapüha, on peetud seda kolm päeva.[4] Kolmepäevasest pidutsemisest on andmeid ka vadjalastelt.[5] Lutsidelt on kirjapanek, et „talvinõ mikul sõedõldas turgu, jumalat pallõma, keä ostma, keä müümä“.[6] Eestlaste suulises pärimuses on seos elatusaladega märksa nõrgem kui naabruses elunevatel venelastel. Se vene kalurid on tormihädas Nikolailt abi palunud ning Nikolai Imetegijat vee peal olijate kaitsjaks pidanud.[7] Lätlastel kuulub talvise nigulapäeva nagu ka mardipäeva kombestikku kuke või kana ohverdamine hobusetallis (veri lastakse tilkuda kaertele).[8] Göseken senior on talvise nigulapäevaga seoses nimetanud Nikolaust karjapatrooniks, sama kordab Wiedemann.[9] Göseken junioril leidub see ka „ebausuliste pühade“ loendis, mil ei töötata.[10] Suulisest pärimusest väljaspool venemõjulist piirkonda sellised teated puuduvad. Liivlastel on see Euroopa maades üsnagi populaarne pühak vähetuntud.[11] Eesti jõuluvana (näärivana) seosesse viimine Lääne-Euroopa Püha Nikolausega on üsna hiline ning alguse saanud 1980-ndatel aastatel massikommunikatsioonivahendite kaudu. Nikolaus on tõsiselt arvestatav olnud vaid põlistel veneõigeusu aladel. M. J. Eisen on setude kohta kogunud andmeid Nikolause pühakuju austamisest, ent tekstidest ei selgu, kas tegemist on kindla(te) kuupäeva(de)ga: „Petseri kirikus on püha Nikolai kuju. Setud mõsavad ta suu vahel paksu piimaga ära, et Nikolai neile siis armulik oleks. Setud viivad vahel p[üha] Nikolai kuju ette paari kingi. Nad arvasid, et Nikolai need öösi jalga paneb ja läheb nende põldusid õnnistama. Nad väidavad, et Nikolai nii palju öösi rännata, et hommikul kingad läbi on kulunud.“[12]
Talve tuleku ning ilmadega seonduv pärimus on esindatud märksa laiemal alal. Levik pole ülemaaline, vaid hõlmab rohkem maa idapoolset osa (Vi, Ta, Võ, Se). Nigulapäeva on iseloomustatud kui külma aega, mil vesiste kohtade külmudes pääseti liiklema mööda talveteid („nigul needib“) (vt. levikukaart: nigulapäev). Nigula nimetus on talve järkjärgulist saabumist konstateerivates tähtpäeva loendites eriti populaarne Kagu-Eestis (Ta, Võ, Se), seda esineb samuti ka soome, karjala, vadja ning vene traditsioonis.[13] Venelastel on mikola talve alguse tähis.[14] Liivlased on seda päeva seostanud päikesekalendri talvealgusega („Nigulapäev on kõige pikem öö, siis kotkas kukub puu otsast alla“).[15]

Märkused:
[1] Väike-Aasiast pärit Myra piiskopi Nikolause surmapäev 345. a.
[2] Kevadine nigulapäev on oluline külviorientiir. – Vrd. ERk III, lk. 162–165 (kevadine nigulapäev).
[3] RKM II 179, 41 (18) < Pihkva raj. – P. Voolaine (1964); RKM II 179, 115 (13) < Pihkva raj. – P. Voolaine (1964); KKI 32, 149 (4) < Simititsa as. – R. Viidalepp (1958).
[4] ERA, Vene 12, 290 (36) < Vaivara khk – O. Gromova (1938); ERA, Vene 12, 416 (18) < Vaivara khk – O. Gromova (1938).
[5] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 140.
[6] ES, I < Lutsi keelesaar – A. Sang (1938).
[7] See uskumus on rahvusvaheline. Legendi järgi päästnud püha Nikolaus meremehed tormi käest. – HDA VI, vg. 1087–1088.
[8] Šmits III, lk. 1326 ja 1188–1189.
[9] Göseken, Manuductio, lk. 83; Wiedemann, AIÄLE, lk. 370. Pühast Nikolausest kui hobuste ning karja kaitsjast vt. HDA VI, vg. 1089; Tšitšerov, lk. 77–78.
[10] Teade on Mihkli kiriku kohta aastast 1694. – Laugaste, lk. 69.
[11] Loorits, LK, lk. 107–108; vrd. HDA VI, vg. 1086–1107.
[12] E I, 42 (294; 295) < Setumaa – M. J. Eisen.
[13] Kuusi in coop, lk. 137–138; Dal, lk. 898.
[14] Tšitšerov, lk. 18.
[15] Salve, Talvine nigulapäev, lk. 201–202.

Luutsipäev (13. XII)

Luutsipäeva[1] ehk luutsinapäeva rahvapärased nimetused on luutsnapäev, luuts, lutsi. Kombestikus on kohapeal välja kujunenud erijooni. Kujutlus aasta kõige pikemast ööst on ühine teiste rahvastega: kotkas (kull, ronk) või kukk kukub puu otsast või õrrelt alla, jõudmata nii pikalt magada.[2] Vastav vormel on toodud Holzmayeril („Lutsnapä öse kukkub kotkas pu otsast maha“[3]) ning see võib kuuluda samuti ka teistele lähedastele tähtpäevadele – enam nigulapäevale (6. XII) ja talvisele pööripäevale (22. XII). Kõige pikem öö on ajatriivist tingituna saanud tegelikult luutsipäeva kohal olla 14. sajandil.[4]
Talve lähenemist märkivas tähtpäevaloendis („mart matab, kadri katab“ jne.) ei puudu ka luutsipäev. Vormel „luutsi pühib luuaga“ vihjab lumerohkusele või tuulest aetud hangedele (vrd. „luutsna pühib luuaga, toomas tuiskab taga täis“). Sa, Hii on luutsi luual mitu otstarvet. Analoogiliselt martide, kadride või andrestega on siin luutsidki käinud perest peresse (vt. levikukaart: luutsipäev). Sealjuures võis neil käes või seljas olla luud, luuavars, kadakaoks, kasehagu, vitsakimp (sõna luutsi tähendab Khk murdes luuda).
Luutsid käisid maskeeritult, see oli enamjaolt noorte, nii poiste kui tüdrukute meelelahutuslik ettevõtmine. Käidud on grupiga või üksi ning püütud endid tundmatuks maskeerida, teinekord tüdrukud meeste- ning poisid naisterõivaisse riietudes. Andide palumist ega saamist pole oluliseks peetud, küll aga on pühitud põrandaid ning kontrollitud tubade pühade-eelset korrasolekut või lapsi kimbutatud. Peredes tavatseti lapsi hirmutada sõnadega „lutsid tulavad, luuad selgas“. Ühe teate järgi Khk olnud lutsid „valges riides, enamasti kasukaga“. Ilmselt pole tegemist rootsi eeskujudega, kuigi saarerahvale polnud Rootsi valgesse rõivastatud Lucia-neidude pühalikud protsessioonid teadmata.[5]
Gressel on tuhka- ja luutsipäeva „tühja usu“ kohta märkinud, et „siis ei pea mitte härga essimest korda ikkendama, egga ülepea mitte ree ette pannema“ – härja sarved hakkaksid „tuhkama“.[6] Nähtavasti on Gresseli kalendrit kasutanud ka Wiedemann.[7] Suulises pärimuses liitub see uskumus küll tuhkapäevaga.[8]
Tõendid selle kohta, et luutsipäeva traditsioon puutub ka elatusaladesse, koonduvad Põ-Ta. Lutsin (luutsin) kujutab endast üleloomulikku olendit või jõudu, tema tõrjeks tuleb ööseks õlgedesse panna raudese, muidu kariloomad neid õlgi enam ei söö. Lätlaste kombestikus on loomade jootmise keeld.[9] Asjaolu, et tegemist oli tähendusliku, kriitilise ajaga, aitab mõista ühtlasi luutsina kottiajamise kommet. Trükisõnas on seda kirjeldanud Wiedemann, mööndes, et mõnede arvates on tegemist kõigest halvast vabanemise taotlustega.[10] Nähtavasti on tema andmed pärit J. Hurdalt, kes samasisulise teksti on üles kirjutanud Lai ning samuti lisanud, et mõnede arvates ajavad sellega „kõik kurja lakast ära“.[11] Enamik luutsina lakast mahaajamise või kottiajamise kirjeldusi tutvustab seda kui sissevedamismängu, nii nagu on kirjeldatud ka Mulgimaa vastla kottiajamist.[12] Erinevalt vastlast on luutsinat lakast alla aetud öösel, pimedas (Lai, Äks, Plt teated) ja all ootajatele vee kaelaviskamisel öeldud, et see olevat „luutsina kusi“ (Pee, Lai). Tõenäoliselt lähtuvad siit ka Lai kirjapandud nimetused vesiluutsin ja vesiluutsina päev. Siinkirjeldatud nalja teadmatu(te)ga on tehtud ka mis tahes päeval. Plt on teade (1930) luutsina kottiajamisest vana-aasta õhtul ja lauritsa kottiajamisest lauritsapäeval (1978). 1981. a. rahvaluuleekspeditsioonil selgus, et mäletatakse siiski ka luutsina kottiajamist luutsinapäeval.[13] Kure kottiajamine kuulus Lut kolmekuningapäeva kombestikku.[14]
Tubaste tööde osas väärib märkimist ketruse keeld. Ehkki seda kohtab samuti teistel rahvastel,[15] ei tarvitse tegemist olla otselaenuga, küll aga loob kujutlus aasta kõige pikemast ööst ühetaolised eeldused tõrjemaagiaks ning töökeeldudeks.[16] Aruandes Mihkli kiriku kohta 1694. a. ongi Göseken luutsipäeva nimetanud tähtpäevade seas, mil ei töötata.[17]

Märkused:
[1] Sitsiilia saarel Sürakuusa linnas pühaks saanud neitsi Lucia märtrisurma päev (suri u. 300. a.).
[2] HDA V, vg. 1443; Kuusi in coop, lk. 217.
[3] Holzmayer, lk. 66.
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 325; HDA II, vg. 191.
[5] Vrd. Lönnqvist, lk. 192–195.
[6] Eesti-ma rahva Kalender 1838 [Gressel].
[7] Wiedemann, AIÄLE, lk. 370.
[8] ERk I, lk. 135 (tuhkapäev).
[9] Šmits II, lk. 1109–1110.
[10] Wiedemann, AIÄLE, lk. 370.
[11] H, R 2, 22/3 (121) < Laiuse khk – J. Hurt (1866).
[12] Vt. ERk I, lk. 94 (vastlapäev) ja kaart lk. 123 (vt. levikukaart: vastlapäev (2)).
[13] Toimingu tüdrukupõlves kaasa teinud E. Türni sünniaasta on 1917. – RKM, Mgn II 3436 (43) < Põltsamaa khk – M. Hiiemäe ja E. Sinijärv (1981).
[14] Nimetus tuleneb kureks maskeerimisest, vrd. RKM II 270, 313/4 (24) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1968–1969).
[15] HDA V, vg. 1443; Sartori III, lk. 20; Šmits II, lk. 1109.
[16] Vrd. HDA V, vg. 1445.
[17] Laugaste, lk. 69.

Talvine pööripäev (21. või 22. XII)

Päikest on öeldud talvisel pööripäeval (talvitsõl pääväkäändel, päivakäänakul) pesas olevat niisama kui suvisel pööripäeval. Rõhutatakse päevade pikenemist: nüüdsest päev läheb kukesammu võrra pikemaks; päeval käänatakse valgem pool peale; päevad käivad peremehe poole (s.t. peremehele on pikem tööaeg meeltmööda). Need pikenemisehinnangud kuuluvad teistegi lähedal asuvate tähtpäevade juurde. Samuti on kujutelmaga aasta kõige pikemast ööst – kotkast (kulli, kukke, varest) on öeldud puu otsast alla kukkuvat muudelgi öödel. Madalaima päikeseseisaku tähendusega on eelkõige luutsipäev (13. XII) ja toomapäev (21. XII, aastati langebki astronoomilise talve algus sellele kuupäevale).
Fenoloogilise talve alguspäevad jäävad peaasjalikult novembrikuusse ehk talvekuusse, talvine pööripäev siin arvesse ei tule. Ka majanduskalendris algab talvepoolaasta varem – juba mihklipäevast (29. IX). Uskumus pööripäeva tuulest väljendub seoses talvise pööripäevaga enamasti külmaendega: külm tuul resp. põhjatuul on külma talve ettekuulutaja. Ülejäänud ilma- ja ka saagiprognoosid on vähearvulised ning tuntud samuti teiste talvetähtpäevade pärimuses.

Toomapäev (21. XII)

Toomapäeva[1] nimetatakse ka veel toomas, Pä must toomas. Seda isikunimest lähtunud nimetust on rahvaetümoloogias seosesse viidud ka toomisega (vrd. joomapäev, saamapäev, jts.). Kaasa on aidanud uskumus, et jõuluajaks peab kõik võõrad asjad, laenud jms. tagastama, võlad ära tooma.
Liivimaa ordumeistri Borchart von Dreilewe valitsusajal (1341–1347) toimunud 1343. a. ülestõusudega ja toomapäevaga seostub muistend mässuliste katsest andamikottidesse varjunutena linna pääseda. Russowi kroonika teatab Viljandi talumeeste ebaõnnest.
„See salaplaan meeldis hästi talumeestele ning päev määrati kindlaks, millal see peaks sündima, nimelt toomapäeva õhtul (20. detsembril). Aga see kavatsus avaldati Viljandi lossi sakslastele ühe vanaeide poolt, kelle poeg selles salanõus kaasas oli; sellest oli eit oma poja pärast mures ning palus sakslasi, et nad halastaksid tema poja peale. Ta näitas ka ära sakslastele märgi, millega pidi ära märgitama kott, milles tema poeg oli. See palve lubati antud teate pärast täita. Kui nüüd talumehed oma kottide ja regedega Viljandi lossi ette jõudsid, lasti neid niipalju sisse, et nendest arvati jagu saavat. Siis olid sakslased oma mõõkadega valmis ning pistsid kõik talumehed kottides surnuks. Igaveseks karistuseks ja mälestuseks määrasid ja panid peale sakslased kõikidele Viljandi maakonna talumeestele, isegi süütutele, uue maksu, mis tuli tasuda igal aastal toomapäeval.[2]
Toomapäeva uskumuste ja kombestiku omapära määrab päikesekalendri aastalõpp, siia kuuluvad kujutelmad kõige pimedamast ajast ja pöördest valguse suunas, liikvel olevatest kurjadest jõududest. Ühtlasi on see pühadetsükli alguse päev täis ettevalmistusi pikaks pühadeajaks. Pööripäevana on toomapäev üksiktähtpäev (vana skandinaavia uusaasta).[3] Jõulutsükli alguspäevaks on tal olnud põhjust saada sellepärast, et pööripäevast on hakatud arvestama päikese- ja kuukalendri aasta 12 päeva pikkust vahet.[4] Germaani rahvastel kuulub toomapäeva kombestikku aastavahetusele omane tuleviku ja tulevase ennustamine; soomlaste pärimuses rõhutatakse jõulu-ootust (hea toomas toob jõulud); eriti põhjapoolsetel venelastel on jõulueelne aeg täidetud kooskäimistega, tõrjemaagiline kurjade jõudude väljaajamine toimub hiljem – uusaasta ja kolmekuningapäeva vahel.[5] Eesti pärimust iseloomustab nimetuse Toomas mütoloogilise tähenduse mitmekülgsus. M. J. Eisen kirjutab: „Tooma liig mitmekesised, ühe iseloomu teisele iseloomule vasta käivad tundemärgid annavad põhjust oletada, et nimekandja aja jooksul suure metamorfoosi läbi elanud, et katoliiklaste püha mehe eheteks rohkesti paganuse jälgi põimitud.“[6]
Toomapäevast hakkas kehtima muude tööde keeld peale pühadeks ettevalmistamise. Rõhutatud on ketruse ning jahvatamise keeldu, põhjendused on erinevad. Mõnel pool peeti soovitavaks pesupesemist kui suurpuhastuse juurde kuuluvat toimetust, ent pesu ei tohtinud ööseks välja jääda, muidu „Toomas musta kätega käperdab pesu ära“ (Koe). Sõrve kalamehed keerasid toomapäeval paadid kummuli, viisid püügivahendid ulualla ning tähistasid sügistalvise püügiaja lõppu õlle ja õllekõrvasega.
Küllusliku pühadelaua ettevalmistused kestsid jõululaupäevani, selle kohta öeldi, et naise kaasavara peab vastu ainult toomapäevast jõuluni (Vi). Naiste hooleks oli vorstide valmistamine. Küpsetati ka leiba. Mõnel pool oli toomapäeva toiduks seapea, sellest loodeti sigade „kordaminekut“. Meeste töö oli õllepruulimine. Teated õlletegemisest on enam Põ-E kui Lõ-E (Vl ja Ta lõunaosas ning Võ, Se seos toomapäevaga puudub). Ette tuleb nii soovitust kui keeldu, isegi ütlus „Toomas läheb tõrde“ võib olla mitmeti mõistetav. See võib väljendada soovitust õlu käima panna nimelt toomapäeval, et saaks palju õlut (Kuu, Hlj), keeldu õlut käima panna enne toomapäeva – õlu ei läheks käima (Lüg) või toomapäeval – toomas rikuks õlle (Plt). Sim on koguni öeldud: „Toomas, see on surm, poeb tõrde.“ (Vt. levikukaart: toomapäev (1))
Surmakujutelma tekke eelduseks peab M. Waronen uskumust surnute hingede liikvelolekust ja märgib, et soomlased tunnevad ütlust „Tuonen Tuomas minut perii“ („Toone Toomas minu pärib“).[7] M. J. Eisen juhib tähelepanu nimede Toomas ja Tooni sarnasusele ning möönab, et „ennejõulused tumedad ilmad sobivad iseäranis Toone – Musta Tooma ajaks“.[8] Nimede Toone – Tooma sarnasusele viitab ka O. Loorits lüroeepilist „Tooma laulu“ kommenteerides.[9] Göseken (sen.) märgib nimetuse Thooma pehw juures Tooma kohta Ille erat Patronus contra peftem ning toob keelenäiteid Thooma kangke keffi ning Thomas ei puttub.[10] Hupel nimetab Toomast katkujumalaks (Pestilensgott).[11] Wiedemann on püüdnud täpsem olla (ladina k. pest tähendab ka taudi, hukatust) ning Tooma tähendusvastetena toonud Schutzpatron in der Pestzeit, die Pest selbst (katkuaja kaitsepatroon, katk ise). Samas esitab ta kaks surma eufemismi – liiva- ja nurme-Toomas. Gösekeni keelenäidete ning lause Toomas läheb tõrde tõlkimisel saksa keelde on tal Toomas tõlgitud sõnaga die Pest (katk).[12]
Rahvaluulest saadud teadetes ei ole Toomast katku või loomataudiga seosesse viidud. Säilinud andmed vanemas kirjanduses tunnukse kajastavat kahte erinevat kujutelma: Toomas surma tähenduses lähtub paganusest, Toomas kui kaitsepatroon kristlusest.
Kraasna eestlaste usundis toimus omapärane ristiusu ja paganlike arusaamade läbipõimumine. Nagu kirjutab O. Kallas oma 1901. a. kogumismatkast, oli kraasnalastel 19. sajandi teisel poolel kõige rohkem mälestusi Püha Tooma nimelisest maajumalast, kelle poole ohverdamisel palves karja kaitseks pöörduti.[13] O. Looritsa arvates on Tooma austamine antud juhul välja kasvanud hingede austamisest, kelle poole hingedeajal on samal viisil palves pöördutud.[14] Kraasnalaste palvuse aeg „nädal või kaks peale mihklipäeva“ langeb ka ühte hingedeajaga ja apostliku õigeusu kalendri toomapäevaga, ilma et oleks kinnistunud 21. detsembrile.[15]
Kogu maal on toomapäev jõulueelse suurpuhastuse aeg. Eriti palju on sellekohaseid teateid Ta, Vl. Koristustööde hulka kuulub küttekollete puhastamine ning kogu elamu korrastamine, mida nimetati Musta-Tooma, Tahma-Tooma (ka Nõgi-Tooma või Tolmu-Tooma) väljaajamiseks. See ütlus võib tähendada samuti veel päevade pikenema hakkamist, valguse võitu pimeduse üle: must Toomas aetakse välja; pühitakse välja; läheb välja; läheb minema; musta Tooma tütar pannakse mehele. Kam sõnuti: „Must-Toomas välja ja Valge-Toomas sisse!“ Nii nagu luutsina kottiajamine on muiste väljendanud püüdu vabaneda karjale kahjulikust kurja jõu kehastusest[16] , nii näib puhastustoimingulgi olnud tõrjemaagiline tähendus. Hiljem on Musta-Tooma väljaajamine enam keskendunud riituslikule mustuse, lohakuse, räpasuse ja laiskuse eemaleviimisele ning  usundilise sisu taandudes lihtsalt elamukoristamisele. Piirkonniti (Ha, Lä, Sa, Ta) on väheseid teateid Tahma-Toomaks nimetatava õlg- või kaltsunuku valmistamisest ja teise peresse viimisest toomapäeval. Tervikuna pole see komme rangelt toomapäevaga seotud, kuuludes säilinud pärimuses enam vana-aasta öö ja uusaasta hommiku juurde. Ka esinevad sagedamini nimetused nääritont, -taat, -mees, -sokk, -poiss, -näkk kui Tahma-Toomas. Välimusse ega viimise eesmärkidesse kuupäevanihe olulist erinevust ei too. Siiski on vana-aasta öö tembutustes ajaviitelisuse kõrval ehk enam üldist taotlust suunata ebaõnn (sh. mahajäämus töödes ja tulevase leidmises) mujale.
Õlgedest kuju valmistamisest ning selle äraviimise protsessioonist on andmeid paljudelt rahvastelt, erinevad on olnud toimingu funktsioonid ning teadlaste seletusversioonidki.[17] Tahma-Tooma valmistamise tagamaad ja eeskujud kasutada olevatest teadetest ei selgu. Eestist teada olevaid analooge on Gösekeni (jun.) 1694. a. kirjeldatud vastlapäevane õlgedest Metsik-puusliku metsaviimine (Lä), kadaajamine (samuti Lä), tuhkapoisi viimine (ka väljasaatmisega möödasõitja ree peale poetatuna) tuhkapäeval (Vl).[18] Kõik need väljendavad millestki vabanemise soovi eemalesuunamise, isegi hävitamise kaudu, ilma et leiduks vihjet maagilisele uuestisünnile.
Omapärast ümberkäimist õlgnukuga meenutatakse ühes Kul kombekirjelduses: „Jõulu-Toomas – tehakse õlgest mees. Ennemalt pereisad tegid seda lastele rõemuks. Pandi kaks väheldase mehe pikkust teevast ülevalt kokku, alt jäeti laiemaks. Nende teevaste külge seoti teene pool kõver teevas risti – see jäi käteks. Esimesed teivad jäid jalgadeks ja kereks. Teevaste ümmert kruiti ästi õlgedega kinni, na et ta ka inimese moodi jäi. Siis pandi veel vana rehemüts ka pähe ja Jõulu-Toomas oligi valmis. Lapsed peksid seda, et muidu viib jõulud ää, andsid talle sirak-särak. Lapsed peksid Toomast na, et pead suitsesid. Lapsed peksid, ütlesid isi: „Peksame nüid Toomast.“ Vanemad naersid ja vaatasid seda pealt. Kõige viimaks kargas isa [Toomast] kinni ja viskas üle ukse rehale. Ütles isi: „Kasi, et sa meie poiste jõulusid ää ei vii!““[19] Isikustatud Toomast on kujutatud lisaks seni esitatutele seoses õlleteoga veel mitmeti. „Toomas valge mütsiga laua otsa peal“ (Khk) tähendab vahutavat õllekannu; „Toomas tassib toobriga õlut juurde“ (Jür) märgib, et toomapäeval tehtud õlu läheb hästi käima; „Toomas poeb õlle sisse“ (Amb, Kaa) tähendab vastupidist, jne. Ütlusesse, nagu „Toomas toob jõulud“, on nähtavasti kätketud tavaline tähtpäeva isikustamine, sageli aga näikse sõnade varjus peituvat kunagised mütologiseeritud kujutelmad. Neid on aidanud luua kriitilise aja ning sellest tulenevate ohtude tunnetamine koos ettekujutusega hingede liikvelolekust, tulemuseks Tooma seosesolek surnutemaailmaga. Selles kontekstis pole „Toomas tuiskab“, „Jõulu-Toomas möllab“ (Rid, Kir, Han, Krj), „Toomas tossutab“ (JMd), „Toomas möltab tuisata“ (Kaa), „Toomas naese-lastega vällas“ (Vll) pelgalt ilmavanasõnad (allitereeruvad veel Toomas – tuul, torm), vaid midagi enamat (vrd. hingetuisk, hingemaru).
Sa on toomapäevast alates, kolmel päeval enne jõulupühi, üksikult või grupina perest peresse käinud jõulu-toomad ehk toomad (vt. levikukaart: toomapäev (2)). Need on valges rõivas meesterahvad („valged püksid ja valge särk olid“), nimetatud on punast vööd (Mus) ja näokatet (Khk). Nähtud on ka karvupidi kasukaga, tahmatud näoga toomast. Vanasõnas tavatsetakse järjestikku nimetada kolme ennejõulust sanditajat, kellel tunnusese käes või seljas: „Andrus ahjuhargiga, luutsi luuaga, toomas toobripuuga.“ Toobripuu öeldakse olevat õlletoobrite tõstmiseks, on ju toomaste peamine tegevus jõuluõlle maitsmine. Mõnel pool (Kaa, Khk) on toomad ise värsket õlut, nn. õllelaotist lähkriga teise peresse kaasa viinud („tuldi toomast tooma“). Ühes kirjapanekus meenutati, et toomad näitasid toobripuu peal punasest lõngast seotud märke, „kust saadik ükski pää hakkas. Jõulud, nääripää, kolmekuningapää ja küünlapää“ (Mus). Külastuse juurde kuulub eelolevate tähtpäevade teatamine, nagu on kombeks selle piirkonna martidel-kadridel, ning õnnesoov uueks aastaks, ent napimal kujul, kui seda teevad nääripoisid ja näärisokud perest peresse liikudes.

Märkused:
[1] Rooma-katoliku kirikukalendris pühendatud apostel Toomale („uskumatule“ Toomale, kes kahtles Jeesuse ülestõusmises surnuist).
[2] Russow, Liivimaa, lk. 52; vrd. Eisen, EM II, lk. 55–56.
[3] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 334.
[4] HDA IX, vg. 979.
[5] HDA IX, vg. 764–768; Hautala, lk. 367–370; Tšitšerov, lk. 168 ja 73–75.
[6] Eisen, EM II, lk. 56.
[7] Waronen, lk, 202.
[8] Eisen, EM II, lk. 56.
[9] Loorits, Grundzüge III, lk. 117; vrd. Loorits, Eesti rahvausundi maailmavaade, lk. 107–109.
[10] Göseken, Manuductio, lk. 83.
[11] Hupel, TN II, lk. 145.
[12] Wiedemann, ESSr., vg. 1177; vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 370.
[13] Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 76–79.
[14] Loorits, Grundzüge II, lk. 371.
[15] Kreeka-katoliku kirikukalendris tähistab apostel Tooma (surn. 72. a.) mälestuspäeva 6. IX (vkj. 19. X). Analoogiline nihe ajas on toimunud seoses hingede ootamisega koju midruskipäeval. – ERk V, lk. 213–214 (midrusk).
[16] ERk VI, lk. 275 jj. (luutsinapäev).
[17] Kokkuvõtteid ning viiteid vt. Västrik, Veel metsikust, lk. 77–80.
[18] Laugaste, lk. 70; ERk I, lk. 93 (vastlapäev), 136–137 ja 143 (tuhkapäev).
[19] ERA II 137, 257/7 (9) < Kullamaa khk – V. Eenveer (1937), vrd. lk. 54.

Jõulud

Üldnimetus jõulud on muinasskandinaavia algupära ning lähtub sõnakujust jul. Soome keeles tuleneb jul-sõnast juhla pidustuse või püha ja joulu jõulude tähenduses.[1] Maa kaguosas Krk, Trv, Hel, Ta lõunaosas ning Võ, Se on jõulude paralleelnimetuseks talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad (vrd. läti k. ziemas svētki – talvepühad). Analoogse tähendusega on suvistepühad ehk suvisted. Ajaliselt hõlmavad aasta kõige pikemad, tähtsamad ja kõige mitmekülgsema traditsiooniga pühad perioodi, mille piirdaatumid on toomapäev (21. XII) ja kolmekuningapäev (6. I).
Jõulutsüklis on kolm kulminatsiooni: 1. Kristuse sündi tähistav jõululaupäev (24. XII) ning esimene, teine ja kolmas jõulupüha (25.–27. XII); 2. aastavahetust märkivad vana- ja uusaasta (31. XII ja 1. I); 3. kolmekuningapäev (6. I). Neid on vastavalt nimetatud esimesteks, teisteks ja kolmandateks jõuludeks. Pühadevaheks nimetatakse aega esimeste ja teiste jõulude vahel (28.–30. XII). Lut kannab jõululaupäev koodsipäeva nimetust. Vi, Kuu põhjarannikul on jõuluõhtu jõuluaat (vrd. soome k. jouluaatto). Rannikualadel, enam Lä, Sa on peetud pühi pikendavaid järelpäevi, nagu jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, Sa pühade emapäev.[2] Analoogilised on nääri-annepäev, Anne lapsepäev, kolmekuninga-kaiepäev, Kaie lapsepäev, kolmekuninga-krõõdupäev jts. Pühakunimedest on tuletatud annepäev, laasupäev (klaasmusepäev) ja nuudipäev jõulude järelpäeva funktsioonis.[3] Laasupäeva on dateeritud 2. jaanuarile: „Laasusepää oli kohe nääripää järge see pää.“[4] Hupeli Sa rahvakalendris on Laaso pääw (võib-olla ekslikult) kolmekuningapäeva järele paigutatud.[5] Samasuguseid nihkeid on nuudipäeva tähistamises: „Kui õlut otsas, siis ka nuudipäe. Nii on meil tuntud kolm nuudipäeva nimetust, jõulu-, nääri- ja kolmekuninga nuudipäe.“[6] Märgitakse ka lihtsalt jõulude (pühade) ärasaatmist (Jõh, Kir, Saa, Plt, Räp), jõulu lõpetust (Krk), ollõtuspüha (Räp).[7] Pühadeaja pikaksvenitamisele vihjab sellekohane laul:
Andrus aus mees annab jõulud,
toomas toores mees toob jõulud,
peeter pitk mees peab jõulud.
Andrusepäini antaks jõulud,
peetripäini peedaks jõulud,
vastlapäini viidaks jõulud.[8]
Sa, piirkonniti Lä, Ha ja mujalgi on viimaseks jõulupühaks peetud küünlapäeva (2. II),[9] millele omakorda järgnevad küünla-lühtripäev, lühtri-kabjapäev, tahipäev jts., aga ka laasu- ehk klaasmusepäev (3. II).
Rahvapärases kasutuses kannavad jõulude nimetust nii Kristuse sündi märkivad jõulupühad kui kogu kesktalvepühade tsükkel. Kristuse sünnipäevale vihjavaid nimetusi pole kasutatud kuigivõrd. Holzmayeril on saksakeelse Weihnachts vasteks kallid, pühhad ööd[10] (vrd. inglise k. Christmas, vene k. рождество). Germaanlastelt laenatud nyar-sõnatüvega nimetus näärid märgib algselt uut aastat ning kehtib ühtlasi ka talviste pühade kogu tsükli kohta. Seega on jõulud ja näärid mõneti samatähenduslikud paralleelnimetused. Konkreetsete tähtpäevade kohta kasutatuna on aga tähendus erinev ning seda on Eestis alates 20. sajandi keskmest kirikuvastase võitluse raames ka silmas peetud: lubatavaks sai nääride nimetus, mõistetes, nagu jõulupuu, jõuluvana, jõulukroon, jõuluaeg tehti vastavad asendused. Selle väljavahetamise tulemusena 1. jaanuari seos nääri-nimetusega tuhmus.
Lauri Vahtre on jõuluaega käsitanud kui aasta pööripäeva ning jaanipäeva kui jõulude vastaspüha, selgitades, et niisugune kujutlus vastab muistsele aasta tajumisele tsüklilisena – analoogiliselt staadioniringile, millel on kaks vastastikku asuvat pöörangut.[11] Aasta kõige pimedama aja üleminekuga seonduvat siirderiituste kompleksi tuleks pidada jõulupärimuse tuumikuks. Oluliselt on seda kujundanud maaviljelus ja karjakasvatus kui põhielatusalad. Kasutada olevatest seni talletatud teadetest ilmneb, et selleteemalise sigivus- ja tõrjemaagia poolest on kogu jõuluaja, sealhulgas jõululaupäeva ja jõulupühade, vana- ja uusaasta ning kolmekuningapäeva pärimus üsnagi ühenäolised.
Ajaarvamise seisukohalt võetuna on jõuluaeg päikesekalendri ja kuukalendri ühitamiskoht, nagu seda on jaguaeg.[12] Nimelt kestab sünoodiliste kuude järgi arvestatav kuukalendri aasta 354 ja päikesekalendri aasta 365 päeva. Talvise pööripäeva ümbrusse jääv ühitamiskoht on aastati kõikuv olenevalt Kuu liikumisest taevavõlvil. Lääne-Euroopas on seda rahvapärases kasutuses veel ajaloolisel ajalgi määratletud erinevate kirikukalendrist võetud piirdaatumitega.[13] Siit saab selgeks, miks jõuluaja tavanditekompleks hõlmab tähendusliku ajana tunnetatava pikema perioodi ega keskendu ainult üksiktähtpäevadele. Siiski, kui võrrelda kaksteistpäevaku (saksa k. Zwölften) rahvausundilist pärimust eestlastel ja sakslastel, selgub, et eestlastel kuulub 12-päevalise perioodi arvestus vaid ilmaprognoosi juurde, tõrjemaagia puhul seda ei rõhutata, sakslaste tavandis on kaksteistpäevak märksa olulisem.[14]
Ühesugune ristiusueelne taust ja kujunemiskäik on määranud peale ajalise kestuse ka jõulude usundilise ning  kombestikulise pildi ühetaolisuse eri rahvastel. Sedavõrd on keerukam konstateerida kultuurilaene või määratleda laenusuundi, pigem on võimalik aina täheldada ühist nii Euroopa rahvaste jõulutraditsiooni sisus kui ka vormis.[15] Täpsemalt määratletavad on mõned viimaste sajandite kultuurierisused (jõulupuukomme jt.).
Jõuluõlgede elamusse toomise kombest Põhjala ning kogu Kesk-Euroopa rahvastel on kirjutanud M. J. Eisen ja T. Vuorela.[16] Eestis on õled tuppa toodud kogu jõuluajaks või neid vahetatud (vt. levikukaart: jõulud (1)). Valdavas enamuses kombekirjeldustest on märgitud õlgede, vähem heinte sissetoomist. Tuua võidi vastavalt pühadeaja kulgemisele rukki-, odra- ja kaeraõlgi või siis jõuluks heinad, uueks aastaks õled, kolmekuningapäevaks põhk, mõne Lä-E teate järgi hernevarred. Pärimusteadetest ilmneb, et jõuluõlgedeks on nimetatud ka heinu või põhku.
Toivo Vuorela on Eisenile tuginedes oletanud, et kuna Põhja-Eestis tuuakse tuppa õlgi ning Kesk-Eestis heinu, võib heinte eelistamine eestlastel olla läti- või slaavimõjuline. Tegelikult on Eisen väitnud kombe regionaalsust (mõnes kihelkonnas tarvitati õlgi, teistes heinu, või siis toodi jõuluks heinu ning uueks aastaks õlgi). Heinte eelistamist ei märgi ta mitte Kesk-Eestis, vaid Lä, Pä.[17] Pärastised, enam kui poolesaja aasta jooksul rahvaluulearhiivi laekunud teated kinnitavad samuti, et heinu on neis piirkondades toodud jõuluks ning õlgi uueks aastaks (ka kolmekuningapäevaks). Kombe levik hõlmab enam Pä lääneosa, mujal Lõ-E on märgitud nimelt õlgede toomist.
Jõuluõlgede tuppatoomise tüüpiline põhjendus on: „Paergu sellepärast, et Jeesus põhu peal sündinud on, aga kas sellel vanal ajal veel muud tähendust on olnud, äi ole täädä.“[18] Muud seletused varieeruvad eriti sageli õpilaste kirjapanekutes: siis pole suvel pikset; kasvab hea vili; kasvab hea hein; põrand ei määrdu; astumine ei tekita hingede kodusviibimise aegu müra jts. Samad põhjendused pole võõrad germaani rahvaste uskumustes. Seost kodu külastavate hingede vastuvõtuga vahendavad teated õlgedel magamisest, et hinged saaksid sellal kasutada sängi. Kujutelm, et sängid vabastatakse jõuluööks hingede, inglite või Jeesuslapse tarvis, on tuttav samuti eesti rahvapärimuses.
T. Vuorela on tähelepanu juhtinud sellele, nagu oleks ülesoomeline jõuluõlgede toomise komme levinud arhiiviandmetel siiski vaid Soome ja Karjala lõunapoolses osas. Tema koostatud levikukaart hõlmab ka Eestit, ning siin on välja jäetud Kagu-Eesti (Se, Võ, osalt Ta).[19] Tegelikult on komme kagu pool küll vähem populaarne, ent pärimusteateid õlgede (südsi) tuppatoomisest leidub pea kõikidest kihelkondadest, sealhulgas Se ja Lut keelesaare eestlastelt.
Soomes on teinekord hoolt kantud, et õled oleksid maas selleks ajaks, kui saunalised saunast tulevad. Eesti teadetest niisugust järgnevust ei ilmne. Rohkem läänesaartelt, vähem sisemaalt on andmeid õlgede tseremoniaalsest küsimus-vastusega tuppatoomisest. Nagu mardid ja kadridki, küsis õlgede tooja, kas on luba tuppa tulla ning talle anti selleks luba, kuigi nii küsija kui vastaja olid oma pere liikmed. Õlgede toomisel oli kombeks öelda, kui kauaks jõulud tuppa tuuakse, näiteks „kolmeks ööks ja kaheks päevaks“. Samuti kui mardid ning kadridki, andis õlgede tooja aja, mitme nädala pärast tulevad järgmised pühad. Jõulud märgib neis ütlustes nii jõuluõlgi kui pühi. Kombe hääbumisel on õlgi sisse toodud vaid päevaks-paariks ning siis nad jälle välja viidud. Jõuluõlgedele või tuppa toodud viljavihule õlle pritsimist tuleb võtta kui ohvritoimingut. Gustav Ränk kirjutab: „Vanal ajal olnud kombeks „jõuludel õlut anda“, mis järgmiselt käinud: jõuluõhtul toonud pereisa suure vihu õlgi tuppa, mis siis jõuludeks nimetatud. Vihk „jõulud“ enne kui ta põrandale laiali laotetud, pandud põrandale püsti ja valatud talle kannust õlut otsast sisse. Seejuures ütelnud pereisa: „Anname jõuludele ka õlut juua.““[20]
Viimase lõikuse aegu põllult õsutud esimese vihu, nn. rehepapi tuppatoomist on märkinud ka F. J. Wiedemann.[21] Arhiiviteadetes leidub teisigi nimetusi (näiteks Jõulu-Jüri, Nääri-Jaak), mis viitab sellele, et esimene või viimane viljavihk sümboliseeris viljakusehaldjat.[22] Näib, et niisugune kujutlus eestlastel siiski üldlevinud pole. Tähelepanu keskendub tulevase saagi ennustamisele õlgede lakkeviskamisega (vt. levikukaart: jõulud (2)) ning mängudele õlgedel või õlgedega. Õlekõrred korjati kimpu, seati tüvepooled ühepikkuseks ja visati, tüvepooled ees, et kõrred võiksid jääda reheparte külge või laepragudesse rippuma. Mida enam kõrsi parte või karedate laeplankude küljes oli, seda paremat viljasaaki arvati järgmise lõikusega tulevat. Õlgi heitsid peremees või perenaine, ka teised pereliikmed. Mõnikord nimetati viljaliike, üksikuid teateid on eraldi linakasvu, karja-, kalapüügi- või jahiõnne, samuti inimsaatuse ennustamise kohta. Kagu-Eestis on õlgede lakkeviskamise komme võõras. Iis on J. Truusmanni andmetel õlgi visatud inimsaatuse ennustamiseks: kelle õlekimbust midagi lakke pidama jäi, seda ootas järgmisel aastal surm.[23]
Niisugune saagi ennustamine on rahvusvaheline, tuntud ka Rootsis, Soomes, Karjalas. Nii Soomes kui Karjalas tavatseti rippuma jäänud kõrred suveni üles jätta. Karjalas kinnitati enne ülesviskamist õlekimbu sisse puutikuke ning jälgiti, kas kimp jääb lakke pidama. Eesti kombekirjeldustes rõhutatakse, et õlgede laest alla tõmbamine oli kirikust koju jõudnute rutuline ettevõtmine. Ühtlasi tuli rutata põllutööriistade „liigutamisega“, et suvel kõikide töödega teistest ees olla.
Põrandale laotatud õlgedele on omistatud mitmesugust endelist tähendust. Nende peenekspudenemine märkis järgmiseks aastaks suurt terasaaki või vastupidi – rohkeid aganaid. Mõnel pool on usutud, et kui õlgi sasida, ajab tuul põllul kõrred sassi. Ka on välditud õlgedel lamamist, pead-jalad eri suunas, jm.
Kõige populaarsem meelelahutus õlgedel on passilöömine ja kingsepa silma pistmine. Passilöömist on arhiiviteadetes kirjeldatud kui mängu, kus üksteist lüüakse passiks või patsiks nimetatud nuusti või kurstiga, mis oli õlgedest kokku keeratud („keerutati õled ära ja summiti üksteist“). Nimetusega „passi lööma“ või „patsi lööma“ on seda kirjeldanud Wiedemann.[24] Ta on esitanud ka lõpusõnad tüüpilisest, rootslastel ja soomlastelgi kasutatud dialoogist. Löömine järgneb alles pärast seda, kui läbi on mängitud reisiloa kontrollimise stseen. Siia kuuluvad tervitamine ning küsitlus reisi alg- ja lõpp-punkti, eesmärgi ja kaasas oleva pagasi kohta, kaasmängija annab otseseid või põiklevaid vastuseid. Viimasele küsimusele; „Kus pass?“ järgneb vastus: „Pass perses“. Kirjeldustest selgub, et löödi vastastikku istmikule, selja peale või „kuhu juhtub“. Märgitud on ka selili asendis vaheldumisi teineteise istmiku pihta löömist (kordamööda jalgu või ühte jalga tõstes öeldi löömise taktis „utsi-patsi“). Rahvasuus passiküsimise dialoog ega sellekohane mängu nimetus üldtuntud ei ole.
Passilöömist võrdlev-ajalooliselt uurinud Elsa Enäjärvi-Haavio järgi on mäng nii Soome kui Eestisse levinud Rootsist. Tõenäoliselt toimus kultuurilaen Eestisse 17. sajandil – Rootsi ajal. Dialoogis nimetatud paigad (Tallinn, Riia, Saksamaa jts.) ning kaubad (sool vms.) kajastavad kunagisi maadevahelisi kaubandussuhteid. Kuna passi küsimise stseen ei saa olla varasem kui passisüsteemi sisseseadmine riigipiiri ületamisel, sai passikontrolli imiteerimine või parodeerimine võmalikuks 17. sajandist peale. Enäjärvi-Haavio juhib tähelepanu asjaolule, et eriti Soome mängukirjeldustes räägitakse laeva- või paadisõidust ning sõudmisest, mis eeldab rütmilist liikumist. Tegemist võib olla passilöömise mängu varasema vormiga. Arutlustes Põhjalahe ümbruse rahvaste vana jõulumängu sõnalisest osast ei selgu õlenuudiga üksteise peksmise kombe funktsioonid, pealegi tuleb seda ette muudeski jõulumängudes.[25] Eesti materjali põhjal on Enäjärvi-Haavio oletanud õnne- ja viljakusetaotlust. Tundub küll, et õlenuudiga üksteise löömisel ei tarvitse passiküsimise stseeniga genuiinset seost olla. Sellele mõttele suunavad ka mängu varieeruvad nimetused, nagu ebaselge tähendusega õleiirid (Muh), sütsimäng (Vl, Ta), saapatallutamine (Hlj), jõulunuut (Hag), patsimäng (Sa), patsilöömine (Pä), utsi-patsi (Lõ-E) jts. Mitmetest kirjeldustest selgub, et löödi üsna kõvasti, kuni vastane alla andis. Peksmise-löömise seik toob mõttesse kolm seletusversiooni, need on taotlus kokkupuutest kõrtes peituva elujõuga seda üle kanda (eluoksa analoogia), kurja ning halva sümboolne eemaleajamine võitluse imiteerimisega, või koguni sigivusmaagiline „kõlvatus“ – kui kasutada 16.–17. sajandi autorite väljendust kalendritähtpäevade selletaoliste riituslike toimingute kohta.[26] Sarnasust lihavõtteajal pajuurbadega löömise kombega on esile tõstnud E. Päss ning selle mängu vahendajaks eestlastele arvanud rannarootslasi.[27]
Ebaselge on ka kingsepamängu taust. Mängu sisu seisneb „kingsepa silma pistmises“: kolmest õlepalmikust kokku keeratud ja püsti pandud „kingsepp“ tuleb pikali lükata. Mängijaid on siingi kaks. Kummargil ja harkisjalu, selg „kingsepa“ poole, püüab üks jalge vahelt läbi torgatud kepi abil õlenukku ümber lükata. Seistes samas asendis, ent silmadega „kingsepa“ poole, võtab teine mängija kepi teisest otsast kinni ning püüab seda kõrvale juhtida. A. Kruusbergile on see meenutanud sigitusakti ning ta oletab siin looduse sigitusjõu sümboolikat.[28] Ka E. Päss on rõhutanud selle Rootsis, Norras, Soomes ja Eestis tuntud jõulumängu usundilist tähendust: „On huvitav mütoloogilisest seisukohast õlgedest tehtud kingsepa kuju, mis kujutas muistsel ajal mingit vaimu. Selline õlgkuju määras tulevase aasta viljasaagi õnne.“[29] Inimesekujulise õlenuku valmistamisest maagilisel otstarbel on teateid paljudelt rahvastelt.[30] Eestlastel seostub see komme enam vastlapäevaga (kada-ajamine) ja toomapäevaga (Tahma-Tooma valmistamine), ent toob mõttesse ka luutsina või vastla kottiajamise, kus toimingu kunagiseks eesmärgiks võis olla kurjade jõudude peletamine.[31] Jõuluõlgedest moodustise nimetamine kingsepaks, läänesaartel paiguti ka kiisaks, kassiks, Vi soomlaste eeskujul suudariks (soome k. suutari – kingsepp) ning tema kohtlemine suunavad mõttele, et nii on taotletud millestki ebasoovitavast sümboolselt (pikali tõugates, silma peast välja torgates) vabaneda. Kui kingsepamängul ongi niisugune tähendus olnud, siis Eesti rahvaluulearhiivis leiduv pärimus sellele kinnitust ei anna.
Õlgede tuppatoomise kombele leidub üsna proosaline põhjendus: „Olid põrandad puhtaks pestud, siis toodi kuivad õled põrandale, rohkem sellepärast, et põrand ära kuivaks ja palja jalu oleks õlgi peal hää olla.“[32] Just põrandate külmakaitseks katmise vajadust on pidanud kõige tõenäolisemaks õlgede toomise põhjuseks T. Vuorela, kes märgib, et nii toimiti kuningalossides juba 11. sajandi algul ning kirikutesse toodi õlgi keskajal.[33] Vadjalased tõid õlgi tuppa samuti pulmade, lihavõtete ja üldse suuremate pidustuste aegu.[34] Õlgede asemel võisid olla aga ka kaislad või kuuseoksatükikesed. Viljakusmaagilise tähenduse omistamine jõulu ajal sissetoodavatele õlgedele oleks niisiis hilisem nähtus. Saksamaal on jõuluõlgedest loodetud kasvu nii põllule kui karjale.[35] Eestlaste kombestikus annab sellekohastest taotlustest tunnistust jõuluõlgede lakkeviskamine, jõuluõlgedega põllu või kapsamaa suitsutamine Sa, jõuluööks viljavaka vm. nõu toomine laua alla, nn. linnuvihu väljapanemine aiateibasse või katuseservale, viljaterade puistamine käsikivile, teraviljatoidud jpm.
Viljakusmaagilise otstarbega on ka õlgedest jm. käepärasest valmistatud rippkaunistused eriti Lä, Sa, kus jõulukrooni konstruktsioonis on tunda Rootsi eeskujusid. Saarte piirkonnale on tunnuslik, et meestel on õlesidemest vööd vööl, õlest punutud mütsid peas ja õlenuudid käes, ent nende esemete puhul pärimusteadetes maagilist tähendust pole mainitud.
L. Kurrik märgib oma uurimuses, et jõulukroonid on Euroopas tuntud Põhja-Rootsist Karpaatideni ja Saksamaalt ning Taanist Baltikumi-äärse Venemaani. Oktaeedrikujulised kroonid näivad olevat teistele rahvastele levinud rootslastelt.[36] Nende valmistamiseks on Eestis kasutatud peale õlgede või rukkikõrte muidki kõrrelisi, rohttaimi, pillirootükke, käsna, sulgi, lõnga, linte, laaste, linnumunade (kana-, hane-, tedre- jt.) tühjaks puhutud koori, küünlaid, paberist lõigatud tärnisid, riidetükke. Krässi tüüpi riputiste südamikuks sobivad naeris, kaal või kartul. Radiaalselt südamiku sisse torgitud kõrtest, põllulilledest jms. dekoratiivsest looduslikust materjalist krässide kohta on teateid rohkem Lõ-E kui Põ-E ning neid on valmistatud muudeks pidulikeks puhkudeks ehk enamgi kui jõuludeks.
T. Vuorela on soome jõulukroonide algupära kohta märkinud, et himmeli (vrd. rootsi k. himmeli – taevas) nimetus riputisel osutab rootsi algupärale. Himmeli levikupiir ühtib vana viljakasvatusala piiriga ja tal näikse olnud viljakusmaagiline tähendus. Kaugemates piirkondades, sealhulgas Karjalas jõulukroonil enam niisugust tähendust pole.[37] Mõttele, et jõulukroon imiteerib kroonlühtrit, on tulnud nii E. Eensalu kui ka T. Vuorela. Eensalu on selle otsustuse teinud paljude eesti jõulukroonide nimetusi ja ehitust jälgides: „On põhjust arvata, et nii aastaaja pidudeks kui ka pulmadeks tuppa toodud õled andsid idee mõisates ja kirikutes nähtud kroonlühtreid järele teha.“[38] Rootsi tüüpi oktaeedrikujulistest osadest ja rattakujulise põhjaga jõulukroonide levimisel Eestisse on vahendavaks alaks oletatud Lääne- ja Lõuna-Soomet. Küllap tuleb antud juhul olulisemaks pidada eestlaste otsesuhteid rootslastega. Nimelt on Vormsi rannarootslaste jõulukroon tuntud Rootsis, aga ka Taanis, Põhja-Saksamaal ja kaugemalgi.[39]
Jõulukroonide valmistamise komme vaibus meil nagu õlgede tuppatoominegi 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi esimestel kümnenditel, andes aset muudele jõulusümbolitele. Taas hakati ununenud võtteid trükiste vahendusel õpetama 1960-ndate aastate lõpul, jõulukroonide valmistamist tutvustati koolides, huviringides ning näitustel.[40] Nüüdisajal kasutatakse jõulukroonide elemente jõuluseadetes nii kodude kui asutuste ruumikujunduseks, kombineerituna haljaste okaspuuokste ning jõuluehetega.
Otseselt põlluhooldusse puutus vähe taige. Väljaspool kodu ei tohtinud pühadeks põllutööriistu jätta, et kurjad jõud neid kahjustada ei saaks. Öeldi, et suvel koristamata jäetud viljapea nutab jõuluööl, tahtes ulualla. Eriti Läänesaartel jälgiti hoolega, et jõuluöine tulevalgus toast põllule ei paistaks (tuli rikub orase) (vt. levikukaart: jõulud (7)).
Osa kombestikku kätkeb endas nii põllu- kui karjaõnne taotlust. Jõuluööks tuppa toodud kaeravakk viidi hommikul hobustele, õlgedest puistati teerada laudani (aidani, kaevuni). Kariloomadele on laudas jõuluõhtul, -ööl või esimese jõulupüha hommikul leiba antud veel 20. sajandil, üksikutes peredes tänapäevalgi. Kohati on kariloomadele leiva viimise juurde kuulunud vastavasisulised tervitussõnad nagu jõuluõlgede sissetoomisel.
Kuna jõuluajal kehtis töökeeld, toodi karjaheinad enne pühi niidult koju. Tõrjemaagilistest toimingutest on tuntumad raudesemete asetamine lauta või talli. Mõnel pool välditi loomade jootmist ning esimesena pidi lauta või kaevule minema meesterahvas. Tegeldud on nii nõiduse kui selle tõrjega (ristide tõmbamine laudaustele, loomade suitsutamine, metalleseme panek joogivette, lambaniitmine võõras laudas, jne.). Samasugune tõrjemaagia kuulub ka muudele tähtpäevadele ning tõuseb karja kevadise väljalaskmise, ristipäeva ja eriti jaanipäeva kombestikus rohkemgi esile. Võrreldes isikliku õnne taotlusega leiab hoolitsus majapidamise eest enam väljenduse aktiivses tegutsemises, inimsaatust püütakse pigem vaid ennete jälgimisega ette arvata, ilma et seda suunataks.
Jõulud on mõnede tubaste tööde järje ning jõudluse orientiir. Näiteks Põ-E pidid takud jõuluks kedratud olema, kodus ei tohtinud olla pooleldi kootud kinnast. Pärast pühi tuli alustada linaketruse ning kangakudumisega. Pärimusteadete enamus märgib töökeeldu kogu jõuluajaks. Eraldi on nimetatud ketrust, vähem kerimist, punumist, varrastel kudumist, nõelumist, õmblemist. Põhjendused varieeruvad. Näiteks, kui kedratakse, ootab ebaõnn lambakasvatuses, hundid või maod ilmuvad suvel maja juurde, jms. Samasugused keelud kehtivad teistelgi olulisematel talvetähtpäevadel.
Kodukorrastusega tuli lõpule jõuda jõululaupäeva hommikupoolel. See nõue on olnud nii iseenesestmõistetav, et eraldi on märgitud vaid ühte igapäevast tööd – põrandapühkimist ja prahi väljaviimist. Ainus mõnel pool Lõ-E soovitatud töö on pesupesemine (järgmisel aastal kasvab hea lina; tööd edenevad). Pesu või mis tahes rõivaesemeid välja jätta siiski ei tohtinud.
Saunaskäimine – muistsete aegade puhastusriitus – on ülemaaline komme, nagu see on olnud ka suviste- ning jaanilaupäeval. Saunas tuli aegsasti käia, et kirikulised kirikusse jõuaksid. Kui kirikuteenistus algas vara, siis tuli saunaahi juba hommikuhämaras kütte panna. Sa, Lä võis saunalisi kimbutama tulla jõuluhani, pesemine ise tavalisest ei erinenud. Selga pandi uuem ja parem rõivas.[41] Paljudes teadetes rõhutatakse, et lapsed said uued jalavarjud ning pealisrõivad kätte jõululaupäeval pärast saunaskäimist ja see oli esimene jõuluüllatus.
Jõulupühade taialisus tuleb hästi ilmsiks suhtumises veetoomisse. Vee toomisel jõululaupäevase saunaskäimise tarvis eritingimusi pole, ent jõuluööl või esimesel jõulupühal tuli täita mitmeid nõudeid. Halva kontakti vältimiseks toodi vesi varem valmis, visati soola kaevu või võeti ette muud tõrjemaagilist. Jõuluhommikul pidi nagu loomajootmiselgi esimesena kaevule minema meesterahvas; eriti Lõ-E pesti nägu veega, millesse oli enne poetatud hõbevalget (prees, sõrmus, münt) „kurja silma vastu“. Mõnedes Sa teadetes on otsesõnu öeldud, et vett kasutasid jõuluööl surnud, mujal seostub keeld kaevule minna ebamäärase ohutundega.
Ülemaaliselt tuntud tõrjemaagiline toiming on ristitõmbamine eelistatavalt kas jõululaupäeval, vana-aastal, kolmekuningapäeva või siis kõigi kolme püha eel. Üks või kolm risti tehti söe, kriidi, savi, lubja või tõrvaga, mõnel pool tõmmati jõuluööl must ja nääriööl valge rist. Kasutatud on ka muid maagilisi märke, nagu viiskand, rõngasrist, või on tehtud jõuluööl rist ning vana-aastal sellele ring ümber. Risti tõmbamist võib kinnitada veel jumalasõna. Sa tuleneb siit nimetus ristiöö jõulu- ja vana-aasta öö kohta. Riste said elamute ja kõrvalhoonete uksed, pajaaugud, aknapiidad ja -lauad, väravad ja väravapostid, ahjusuu, viljanõud, kirstud, salved, kotid, õllenõud, kaevuluuk, kirikusõidu saani otslaud jm. Põhjendused on ühesugused: kuri ei pääse ligi, vanakuri ei saa sisse, kuri vaim ei pääse majasse, ei saa õnne välja viia, jne. Leidub ka vihjeid pühakirjale: „Talviste ning vastse ajastaja pühhal tähhendava väärussulisse omma ello maja usse ehk paia hütse ehk kritiga, teva +, mida kui Jehova üttel: et Israeli latse piddiva vona verrega tähte teggema neide katte läve pida päle, et ärrarikja ingel sisse es lääs.“[42] Mõnes Võ tekstis on mainitud vereva risti tõmbamist. Eriti Lä asetati teibad või latid ristamisi ette väravatele, mida sulgeda ei andnud, aiaaukudele ning muudele läbipääsukohtadele. Sellest piirkonnast on teateid ka ristamisi asetatud õlekeermetest või -kõrtest. Rist tõmmati enam varanduse ja hoiukohtade kui töövahendite kaitseks. Tööriistade puhul kanti hoolt, et nad oleksid talu piires oma tavalisel kohal. Õuel olevad sõiduriistad pöörati külje peale või aisadega ulualuse suunas. Tubase töö vahendid, eriti vokid olid peidetud või kinni kaetud. Niisiis püüti kodu ning kõike kodus asuvat kurjade jõudude eest võimalikult kaitsta. Ristitõmbamine säilitas oma tõrjemaagilise tähenduse kuni kombe kadumiseni, osalt veel 20. sajandi esimestel kümnenditel.
Tähtis koht tõrjemaagias on tulel. Lääne-Euroopa rahvaste kombestikus kuulub siia ka tuletegemine väljas; ahjus (kaminas) on tavatsetud kogu ööl põletada ühte suurt puuhalgu. Jõulutule sütele ja tuhale on omistatud erilist toimet.[43] Niisugune tuletegemise komme on eestlastele võõras, see-eest kehtib nõue, et majas peab põlema küünla-, lambi- või pirrutuli. Tulevalguse vajadust on põhjendatud vähem kui ristitõmbamise vajadust. Ta, Võ on teateid, et valgus olgu hingede, surnute või vaimude jaoks, siis näevad need tulla. Märksa enam on kirjapanekutes väidetud, et oodatav tulija on Jõululaps, küünlad põlevad Jeesuse sünni auks või (üksikjuhtudel) sümboliseerib küünlatuli Petlemma valgust. Valdavalt on esindatud otsene tõrjemaagia: tuli peab põlema, et kuri (vaimud, kurjad vaimud, vanakuri, kurat) sisse ei pääseks, et õnnetust ei juhtuks. Selle kombe loogiline jätk on Lä, Sa akende kinnikatmise nõue, et kuri (kurivaim, kurjad vaimud, vanakuri, kurat, vanapagan) aknast sisse ei saaks vaadata.
Muus tähenduses peale tõrjemaagilise on kõige sagedamini nimetatud vaimu või kuradit. Juhuslikumad on surnu (Kaa), kodukäijad (Hlj), külmad-kingad (Sa), mardus (JJn), maa-alused (Trm), alijad (Rap), tondid (Pal), vana sarvik (Rõu), vanapagan (Ris) jt. Hirm üleloomulike kurjade jõudude ees seguneb nõidusekartusega, sest jõulud on nõidumise eelisaeg. Sa, Khn teati, et nõiad käivad sellal lokspäril.[44] Jõululaupäeval või esimesel pühal oli sobiv kratti valmistada, Seitsmenda Moosese raamatuga nõiduda, võõras laudas lammaste niitmise või võõrast saunast vihtade võtmisega nõidumisvahendi omanikuks saada, endale tagasi tulevat raha hankida, üldse nõidusega tegelda.
Kurjade jõudude tõrje on eestlaste kalendrikombestikus pigem passiivne ärahoidmine kui aktiivne rünnak. Lärmitsemine ja mürategemine kuuluvad vaid üksikute tähtpäevade tõrjemaagiliste menetluste hulka (näiteks püssipaugutamine jüripäeval või vana-aastal). Mõnedes pärimusteadetes on (Pä jm.) märgitud siiski, et kurjade vaimude või huntide peletamiseks võidi püssi lasta ka nimelt jõuluööl. Vaikusenõuet on rõhutatud enam – põhiliselt puulõhkumise ning pesupesemise keeluga.
Arvatavasti kontakti vältimiseks kurjade jõududega kängitseti jõuluööks jalad ja püüti kogu öö ärkvel olla. Põhjendused on erinevad. Kinnisi jalu olekuga on taotletud tervist, tugevust (ei löö jalgu ära, jalad ei lähe hauduma, ei tule paiseid, rästik ei hammusta, pastlad peavad hästi vastu). Magamise keelu kohta on põhjendusi vähem. Domineerib seletus, et kes jõuluööl (vana-aasta ööl) magab, on kogu aasta unine. Nagu pulmas, talgul ja muude ühesmagamiste puhul, tembutati magamajäänutega – õmmeldi rõivad kokku, padjad ja linad rõivaste külge, seoti magajate jalad nööri või õlgedest köidikuga kinni.[45]

Märkused:
[1] Nimetusel jul on mitmeid seletusversioone: HDA Nachträge, vg. 866–870; Waronen, lk. 184–187.
[2] Nime-eeskuju andjana tuleb kõne alla Neitsi Maarja ema püha Anna mälestuspäev, mille daatum on Rootsi kalendrites enne 15. saj. lõppu 15. XII, hiljem 9. XII. Juulapäev võib olla tuletis soome sõnast juhla. O. Looritsa järgi on jõulu-annepäeva nimetus seosesse viidav apostli ja evangelisti Johannese päevaga 27. XII. – Loorits, Grundzüge I, lk. 579.
[3] Laasupäev – ilmsesti pühak Blasiuse mälestuspäev, mis on Lääne-Euroopas 3. II; nuudipäev on 7. I või 13. I ja tähistab Taani kuningaks nimetatud hertsog Knud Lavardi surmapäeva. Nende tähtpäevade kuupäevalisest nihkumisest eesti rahvakalendris vt. Hiiemäe, Vähetuntut, lk. 94–95.
[4] ERA II 255, 238 (6) < Mustjala khk – K. Lepp (1939).
[5] Hupel, TN III, lk. 367.
[6] ERA II 171, 660 (5c) < Karja khk – A. Toomessalu (1938).
[7] Sõnast õlletama – laulu ja tantsuga ära saatma.
[8] H III 5, 206 (43) < Käina khk – J. Sooster (1888). Andresepäeva (30. XI) – kirikuaasta ning advendiaja alguse piirkonnas paiknevat tähtpäeva on nimetatud enam talve kui jõuluaja alguse tähiseks, toomapäev (21. XII) on jõuluaja alguspäevana tuntud kogu maal, talvist peetripäeva (22. II) teatakse vähesel määral vaid Hiiumaal, Läänemaal. – ERk VI, lk. 250 (andresepäev); ERk I, lk. 163–164 (talvine peetripäev).
[9] ERk I, lk. 56, 60–62 (küünlapäev).
[10] Holzmayer, lk. 54–55.
[11] Vahtre, Eestlase aeg, lk. 40–42.
[12] Harva, Suomalaisten ajanlasku, lk. 199; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 293–294; Hiiemäe, Aastajaotustähistest, lk. 93; ERk V, lk. 263–265 (jaguaeg); Honko, Vanhasta vuodesta, lk. 72–82.
[13] HDA IX, vg. 979–980. Kiriku poolt kinnitati need päevad ajavahemikule esimesest jõulupühast kolmekuningapäevani Tours’i sinodi otsusega 567. a.; 25. detsembrit pühitseti Kristuse sünnipäevana esimest korda Roomas 354. aastal, varem tehti seda 6. jaanuaril.
[14] Vrd. Sartori III, lk. 23–25; Filimonova, lk. 153–155.
[15] Sellekohaseid pikemaid käsitlusi on: Eisen, Meie jõuludVilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 335–352; HDA Nachträge, vg. 865–968; Šmits IV, lk. 2078–2114; Šmits II, lk. 645–703; Tšitšerov, lk. 73 jj.; Kurotškin, lk. 45 jj.
[16] Eisen, Meie jõulud, lk. 42; Eisen, Jõuluõled, lk. 68–69; Vuorela, Jouluoljet, lk. 29–30.
[17] Eisen, Jõuluõled, lk. 67.
[18] H II 18, 636 (7) < Kaarma khk – J. Kappel (1889).
[19] Vuorela, Jouluoljet, lk. 27–28.
[20] E 58393 (12) < Karja khk – G. Ränk (1926).
[21] Wiedemann, AIÄLE, lk. 343.
[22] Vrd. Mannhardt, lk. 34–37; Kurrik, Näärikroonid, lk. 74–75.
[23] Truusmann, lk. 14.
[24] Wiedemann, AIÄLE, lk. 302; vrd. Boecler-Kreutzwald, lk. 93–94.
[25] Enäjärvi-Haavio, Passin lyöminen, lk. 347–366; Enäjärvi-Haavio, Kinderspiele, lk. 114–116.
[26] V. Proppi andmetel on põlluharijatele omane maa viljakust stimuleeriv rituaalne erootika olnud au sees veel 19. sajandil. – Propp, lk. 119–120. S. Tokarev nimetab seda Euroopa rahvaste kultuuris kaugeks möödanikuks. – Tokarev, Эротические обычаи, lk. 103.
[27] Vt. mängu tutvustust ajalehes „Nädala Postimees“ 1932, nr. 51, lk. 7. Lisatagu veel, et O. Kallas on Lutsis täheldanud passilöömist kokkukeeratud riidenuustiga, kusjuures „ennevanast ka matustel seda mängi mängitud olla ja mõnikord kas või surnule vasta kõhtu löödud: „Kas pass kotohn?““ – Kallas, Lutsi maarahvas, lk. 69.
[28] Kruusberg, lk. 46.
[29] Päss, Jõulumängudest, lk. 745.
[30] Propp, lk. 72–74, 87–92.
[31] ERk I, lk. 93–94 (vastlapäev); ERk VI, lk. 275 jj. (luutsipäev).
[32] ERA II 107, 617 (7) < Võnnu khk – J. Moodis (1936).
[33] Erinevate teooriate tutvustusi vt. Vuorela, Jouluoljet, lk. 21–24, 30–37.
[34] „Toodi, et niipea ei mustata põrandat.“ – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 146.
[35] Sartori III, lk. 35–36.
[36] Kurrik, Näärikroonid, lk. 70–71; vrd. Russwurm, Eibofolke II, lk. 95.
[37] Vuorela, Joulukruunu, lk. 274–276.
[38] Eensalu, lk. 7. Samas leidub üksikasjalik ülevaade jõulukrooni valmistamise võtetest läbi aegade.
[39] Manninen, Toailustused, lk. 95.
[40] Eensalu, lk. 9–12.
[41] Sakslastel on seda kommet peetud skandinaaviamõjuliseks. – HDA Nachträge, vg. 874.
[42] ÕES, EK 137, 3 (1) < Karula khk – F. Meyer (1841).
[43] HDA Nachträge, vg. 900–902.
[44] Saksa k. sõnast Blocksberg – sellenimelisele mäele uskusid sakslased nõidu nõiasabatile kogunevat; eesti versioonis kogunesid nõiad Sõrve säärele.
[45] Vrd. Tedre, Eesti pulmad, lk. 96.

Tabanipäev (26. XII)

Tabanipäeva ehk tehvanipäeva[1] nimetus teise jõulupüha kohta on tuntud Eesti põhjarannikul. Lääne-Euroopas on püha Stephanus (Stefanus) hobuste patroon, seepärast kuulub „suurele hobustepäevale“ peale jõuluveetmise üsna rikkalik hobustehooldus (tõrjemaagia, ohvriannid, sõit hobustega ümber pühahoonete jms.).[2] Komme juua sõõm Stefanuse auks kujunes välja juba esimesel aastatuhandel ning leidis 15. sajandil koha isegi kirikuriituste seas. Tegelikult on jõulurahu-järgne meelelahutuslik kombestik tabanipäeva samasuunalisele kombestikule aastasadu taustaks olnud ning need kaks tähistust on mõneti üksteisesse sulanud.
Skandinaaviamaades ja Soomes on tabanipäev (soome k. tapani) hästi tuntud.[3] Soomlaste kaudu on mõned tavad ka Eesti põhjarannikule jõudnud. Otsekontaktidele Lääne-Euroopast osutab teade F. Amelungilt selle päeva joomareglemendist seoses mustpeade jõulutähistusega 1514. a. Tallinnas.[4]
Johann Forselius on oma käsikirjas (1684) Harju-Risti koguduse eestlaste ebausukommetest kirjutanud: „Tehvanuse päeval ratsutavad nad harilikult oma hobuseid ja lasevad neile aadrit; siis olevat need väledad jooksma ja kosuvat hästi.“[5] Nagu selgub Fr. R. Kreutzwaldi kommentaarist (1854), ei teata sellal niisugusest kombest midagi ega näi niisugune päev eestlastele midagi tähendavat.[6] Taas kirjeldab tabanipäeva kui hobustepüha G. Vilbaste (Kuu): „Sell päeval on hobuseid tuppa toodud, neile õlut juua pakutud, kõrvu õllega pestud. Mispärast seda kõik on tehtud, ei teata enam seletada, vaid ainult mäletatakse, et nii on tallitatud: „Juba ta ikka hobuste õnne tähendas.“
Õhtul käinud majast majasse „Tabanisandid“. Nad olnud niisamuti kui Mardi- ja Kadrisandid moonutatud: kasukas tagurpidi seljas, nägu kinni kaetud jne. ... Nad käinud taludes ja mangunud õlut ja viina. Tabanisantidel olnud oma kindel piir, kust saadik nemad toas võisid minna. See oli „tabani ors“, mis toa koja poolt seinast umbes 5–6 jala pealt aampalgina ühest seinast teise käis ja endise umb- ehk pätsahju välimises nurgas püsti seisvat patsasamba ülemist otsa kinnitas. Patsasammas oli umbahju – ilma keriseta – välimise nurga toeks. Tabanisandid ei tohtinud „tabani õrrest“ enam toa sissepoole minna; kui nad seda tegid, anti neile valu ja kihutati toast välja; muidu aga anti neile enamaste õlut ja viina, mille ette siis tempa tegid.“[7] Samasugust piiritõmbamist kohtab Sa luutsipäeva kombestikus, kus luutsid pingi peale roninuid puutuda ei või.[8]
V. J. Mansikka oletab soome tabanilaulus rootsi mõjusid ning tõmbab paralleele eesti mardi- ja kadrilauluga (andide palumine, pererahva kiitus, õnnistussõnad jne.).[9] Meie rahvaluuleteadetes on mainitud Kuu, Hlj noormeeste ratsasõitu perest peresse – „tabanit ajama“. Tabanid käisid teisel jõulupühal ja päeva ajal ning laulsid tabanilaulu, milles sooviti hobustele kaeru, ratsameestele õlut jm. meelehead, nimetati tabaneid poisikesteks ja Tabanit „hobuste härraks“. Seejuures pole selge, kas viimane tähendab härrat või jumalust (vrd. soome k. herra – jumal). Hlj teate järgi olnud tabanid näost nõgised ning käes olnud neil nõgised kadakaoksad, paaris Kuu tekstis on nimetatud, et kanti karvupidi kasukat. Soome tabanite maskeering oli märksa mitmekesisem ja laulud pikemad.[10]

Märkused:
[1] Pühendatud Püha Stephanuse mälestusele; legendi järgi suri ristiusu esimärter Stephanus päev pärast Kristuse sünnipäeva umb. 33. a.
[2] HDA VIII, vg. 428–436; Sartori III, lk. 51–52; Beitl, lk. 689–690.
[3] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 345–350; Hautala, lk. 427–437; Waronen, lk. 199–202.
[4] Amelung, Geschichte, lk. 82–83.
[5] Forselius, lk. 28.
[6] Boecler-Kreutzwald, lk. 95–96.
[7] Vilberg, Endised tähtpäevad, lk. 267–268. Samas on autor märkinud, et tabanilaulu lauldud «tabanisantidele kiuste“.
[8] ERk VI, lk. 278 (luutsipäev).
[9] Mansikka, Martin- ja Tapaninvirsistä, lk. 237–241.
[10] Hautala, lk. 431–437.

Süütalastepäev (28. XII)

Süütalastepäeva piibli vahendusel tuntud saamislugu on olnud soodustav tegur selle päeva enamasti halvapoolsete uskumuste kujunemisel.[1] Lääne-Euroopas kuulub see abielu sõlmimiseks ebasobivate päevade hulka, nagu ka nädalapäev, millele süütalastepäev langeb. Süütalastepäeva ilmaga seotud ended on samuti halvapoolsed. Siiski leidub kombestikus kohta eluoksaga löömisele.[2]
Eesti rahvakalendris ei ole süütalastepäev kuigi oluline. Kas Lääne kultuuri mõjul või iseseisvalt tuletatuna on süütalastepäeval õnnetu päeva maine – sellel päeval sündinut ootab õnnetu saatus. Peale mõne sellesisulise teate on ülejäänutes tähelepanu jõulupühade lõpulejõudmisel. Süütalastepäeva on tähistatud kui pühade järelpäeva, eriti Lä-E. Mainitud on töid ja toimetusi, mida ette võeti või võtmata jäeti (näiteks ketrus, põrandapühkimine). Suuremaid töid siiski ei tehtud, sest jõuluaeg kestis ja püsis ka pühademeeleolu ning päeva nimetus leidis humoristliku tõlgenduse pühadetujus meeste päevana.

Märkused:
[1] Päev on pühendatud Petlemmas kuningas Herodese käsul tapetud poisslaste mälestusele. – Mt. 2.
[2] HDA VIII, vg. 1452–1453.

Vana- ja uusaasta (31. XII–1. I)

Aasta viimane päev kannab nimetusi vana-aasta, vana-aasta laupäev, uueaasta laupäev, näärilaupäev. Silvestriks on vana-aastat nimetatud harva. Aasta esimene päev on uusaastanääripäev (rohkem Lä-E), vastne aasta (Kagu-Eestis). Ametlikult määras aasta alguse kuupäeva 1. jaanuarile Rooma paavst Innocentius XII 1691. aastal. Selle daatumi omaksvõtmisele eesti talupojakultuuris aitas kaasa sattumine luterliku kanoniseeritud kirikukalendri mõjusfääri seoses Eesti allutamisega Rootsi riigile 18. sajandi algul.[1] Niisiis on 31. detsembri daatumiga vana-aasta ning 1. jaanuar kui uusaasta suhteliselt noored, ligikaudu kolmesaja aasta vanused pühad.
Koduste toimetuste ja talituste osas sarnaneb meie vana-aasta suuresti jõululaupäevaga: mõlemate tähtpäevade tavandisse kuulub agar toiduvalmistamine ja saunakütmine, kusjuures päeva teine pool on (alates kirikuskäimisest) pidulik. Uskumuste ning kombestiku maagiline osa kulmineerub õhtul, öösel ja järgmisel hommikul.
Vana-aastal toodi sisse uued õled või heinad, enamasti põhjendusega, et jõuluks tuppa toodud õled on liiga pudedaks muutunud. Nimetatud on pikki rukkiõlgi, odraõlgi, põhku. Õlgede sissetoomisest tseremoniaalselt, tervitussõnadega („Tere, näärid!“) on märksa vähem teateid kui esimesel (jõulupühade puhuks) toomisel. Nii on toimitud peaasjalikult maa lääneosas. Ka tuleb õlgede sissetoomise kirjeldustes harvemini ette selle toimingu põhjendusi. Nähtavasti on kombele maagilist tähendust omistatud vähem. Õlgede lakkeviskamise komme tulevase saagi ennustamiseks seostub siiski mõlema tähtpäevaga võrdselt. Loitsuliste ütluste kogum on vana-aastal isegi mitmekesisem („Rukki kasuks! Odra kasuks! Kaera kasuks!“ või „Kas rukkid kasvavad?“; „Viskan rukist, ei lustet! Viskan otra, ei ohakat, viskan kaera, ei kasteheina!“ jne.). Niisugustes loendites on esimesena nimetatud rukist kui kõige olulisemat leivavilja.
Ettevalmistused kirikussesõiduks olid kõigi jõuluaja kirikuskäimiste puhul ühesugused. Tagasiteel sõideti üksteisest mööda, et olla töödega kogu aasta teistest ees. Samal eesmärgil rutati kojusaabumisel „liigutama“ kõiki tööriistu. Samavõrd oluline kui jõululaupäeval, oli vana-aastalgi ristide jt. tõrjemaagiliste märkide tõmbamine (söega, kriidiga vm.) ustele, väravatele, kaevukaanele, kirikusaani otsale. Lä-E kehtis nõue aknad ööseks kinni katta, et tulevalgus majast välja ei paistaks, vili suvel ei kõrbeks, ei ikaldaks, ei känguks. Nagu jõuluöölgi, pidi tuli toas kogu öö põlema. Põhjendustes kängitsemata jalu magamise keelu kohta on toimunud tähenduse nihe. Kui seoses jõuluõhtuga kerkib esile vajadus vältida mis tahes halba kontakti, mis võiks kahjustada majapidamist, siis vana-aasta õhtul on esiplaanil soov tagada üksikisiku heaolu. Niisiis, kel jalad nääriööl paljad, vigastab suvel jalgu; kes magama jääb, on kogu aasta laisk ja unine.
Tõrjemaagilisest lärmitsemisest öösel kella 12 ajal püssi paugutades on sporaadilisi teateid pea ainult maa lääneosast. Nii hoiti „kõik paha majast eemale“ (Phl), lasti „nõidadel silmad pääst“ (Prn), „vana-uasta silm katki“ (Khn). Paugutamisega saluteerimisest Eesti mandriosas on teateid alates 1930. aastate kombekirjeldustest.
Ettevaatusabinõud halva kontakti vältimiseks veetoomisel, loomade jootmisel, saunaskäimisel, näopesemisel on samad mis jõuluõhtul, ent esile tõuseb uus seletus, näiteks saunaskäimist on põhjendatud vajadusega vana aasta mustus maha pesta või soovitatud saunas käia võimalikult vara, et töödega teistest peredest ette jõuda.
Nõue soola kui tõrjemaagilist vahendit kaevu visata seostub enam vana-aastaga kui jõuluõhtuga, niisamuti uskumus vee viinaks (vt. levikukaart: uusaasta (4)) või magusaks muutumisest (vt. levikukaart: uusaasta (5)). Nihet on soodustanud võimalus täpselt määratleda aastavahetuse hetke – kell 12 öösel.
Tähenduslikuks on peetud aevastamist, ent seletused on vastukäivad. Seda on arvatud aevastaja hea tervise endeks või siis tähendas see perest lahkumist (jälgiti ka, kas aevastaja nägu on ukse poole).