Imperialismiajastu ja ühiskond
Imperialismiajastu (19. sajandi lõpust I maailmasõjani)19. sajandi lõpul jõudis maailm imperialismiajastusse. Sel sajandil oli maailma arengut oluliselt mõjutanud rahvusluse levik ja mitme mõjuka rahvusriigi teke (nt Saksamaa ja Itaalia). Esialgu lähtus rahvusluse ideoloogia kõigi rahvuste võrdsuse põhimõttest, aga 19. sajandi II poolel tõstis suuremate rahvaste juures pead šovinism ehk marurahvuslus, mille nurgakiviks on oma rahvuse teistest paremaks pidamine. See andis aga omakorda teretulnud õigustuse imperialismile – suurriiklikele püüetele saavutada võimalikult suur mõjuvõim kogu maailmas. Imperialistlik riik arvab endal olevat huvisid enam-vähem kõikjal maailmas. Lisaks koloniaalvallutustele tähendas imperialism ka majandusliku mõjuvõimu laiendamist. Mõlema koosmõjul muudeti vähem arenenud maad 19. sajandi jooksul tugevamate maade tööstuse toorainebaasiks ning üha enam ka baasiks.
Tihti põhjendasid suurriigid oma poliitikat vajadusega hoolitseda vähe arenenud rahvaste eest ning levitada nendegi juures Euroopa tsivilisatsiooni saavutusi. Euroopa tsivilisatsiooni, mille juhtmõtteks olid kujunenud isikuvabadus, eraomand ja demokraatia, käsitleti ainuvõimalikuna. Iga muud ühiskondlikku ja poliitilist korda peeti mittetsiviliseerituks ning mahajäänuks.
20. sajandi alguseks oligi peaaegu kogu maailm jagatud Euroopa riikide asumaadeks või mõjusfäärideks. Peale Euroopa riikide, kui nende hulka arvata ka Venemaa, oli maailmas veel vaid kaks tõelist suurvõimu – Ameerika Ühendriigid ja Jaapan. Suurriikide kõrval oli tõsiseltvõetav koloniaalimpeerium ka mitmel Euroopa väiksemal riigil, nagu näiteks Belgial ning Portugalil.
Samas teravdasid imperialistlikud hoiakud vastuolusid nii Euroopas kui ka väljaspool seda. Kuigi ametlikult kuulus euroopalike põhimõtete hulka rahvaste õigus enesemääramisele, ei tahtnud ükski suur ega ka väike riik mõne enda territooriumi lahkulöömisest kuuldagi. Positiivseks erandiks oli Norra rahumeelne eraldumine Rootsist 1905. aastal.
Teised riigid võitlesid rahvuste enesemääramisõiguse vastu kõigi võimalike vahenditega. Saksamaal ja Venemaal kasutati selleks aktiivset relvajõul mahasurutud ümberrahvastamispoliitikat, Inglismaa üritas relvajõul maha suruda rahvuslikku vastupanuliikumist Iirimaal. Kõige leebemalt käituti erinevate rahvustega Austria-Ungaris, kus neile anti piiratud autonoomia.
Koloniaalimpeeriumide teke
Imperialismi lahutamatuks osaks oli koloniaalimpeeriumide väljakujunemine. 1914. aastal elas 56% maakera elanikkonnast koloniaal- või poolkoloniaalsetes maades. Mitme suurriigi emamaa elanikkond oli tühine, võrreldes kolooniates elavate inimeste hulgaga. Nii näiteks elas 1909. aastal Inglismaal 45 miljonit inimest, tema kolooniates aga üle 7 korra rohkem: 349 miljonit inimest.
Paraku hakkasid vabad, koloniaalvallutusteks sobivad maad 20. sajandi alguseks otsa saama. See teravdas vastuolusid suurriikide vahel ning viis katseteni valdused ümber jaotada. Eriti oli sellest huvitatud Saksamaa, kes noore suurriigina oli maailma jagamisele hiljaks jäänud ning oli seetõttu pidanud rahulduma tagasihoidlikuma saagiga.
Suurt huvi pakkus Euroopa riikidele sel perioodil Aafrika. 1900. aastaks oli 90,4% Aafrikast erinevate Euroopa suur- ja väikeriikide valduses. Kõige suuremad valdused Aafrikas olid Suurbritannial, kuid Prantsuse koloniaalimpeerium ei jäänud palju maha.
Mõnikord õnnestus vallutajatel kohalike rahvaste vastupanu küllalt kiiresti maha suruda, teinekord kestis võitlus kauem. Kõige dramaatilisemaks kokkupõrkeks Aafrikas oli Inglise-Buuri sõda 1899-1902. Buurid oli Hollandi päritolu asunikud, kes olid põliselanikega võideldes asutanud Lõuna-Aafrikasse Transvaali ja Oranje vabariigi. Nüüd suutsid nad inglaste suurele ülekaalule vaatamata esialgu vapralt vastu panna, äratades maailmas üldist imetlust. Kui vastase sõjaline surve muutus liiga tugevaks, läksid buurid üle partisanisõjale, mille mahasurumiseks rajasid inglased koonduslaagrid, kuhu paigutati suurem osa buuri tsiviilelanikkonnast. 1902. aastal olid buurid sunnitud sõlmima rahulepingu, millega nende vabariigid arvati Briti impeeriumi koosseisu.
Vastupanu suuriikide koloniaalpoliitikale kasvas ka Aasias. Sealseid Briti koloniaalvaldusi iseloomustas kiire majanduslik areng, mis aga tõi kaasa traditsioonilise elukorralduse kokkuvarisemise. Eriti selgelt avaldus see Indias, kus moodsale tootmisele üleminekuga kaasnenud probleemid tugevdasid vastuseisu inglaste valitsemisele. Vastupanu etteotsa tõusid euroopaliku hariduse saanud hindud, kes lõid selleks 1896. aastal oma organisatsiooni Inda Rahvuskongressi, mis seadis eesmärgiks saavutada Indiale otsustusõigus siseküsimustes. Suuremat mõju hakkas see avaldama siiski alles kümmekonna aasta pärast.
Pöördelised sündmused toimusid Hiinas. Jõuetu Hiina keisririik oli 20. sajandi alguseks muutunud poolkoloniaalseks maaks, kus tugevamad riigid toimetasid enam-vähem omatahtsi. See kutsus esile nn bokserite ülestõusu (1900), mis aga veriselt maha suruti. Samal ajal kogus Hiinas jõudu kodanlik-demokraatlik liikumine, millel õnnestus 1911. aastal Mandžu dünastia lõpuks kukutada ja Hiinast sai vabariik.
Tehnika areng
Imperialismi arengule aitasid kaasa tehnilised uuendused. Masinaehituses hakati valmistama kõrge tootlikkusega tööpinke, mis panid aluse seeriatootmisele. 20. sajandi algus käivitas Henry Ford oma autotehases esimesed konveierid, millega ühe auto tootmisaeg lühenes mitmelt päevalt 12 tunnile. Autode tootmine suurenes plahvatuslikult.
Arenes ka lennundus. 1900. aastal tegi Saksamaal esimese lennu Ferdinand Zeppelini õhulaev (tsepeliin), kolm aastat hiljem püsis tervelt 12 sekundit õhus ja tuli tervena alla tagasi vendade Orville ja Wilbur Wrighti lennuk, millega tõestati, et õhust raskemad masinad suudavad siiski lennata. Lennunus hakkas eriti hoogsalt arenema pärast prantslase Louis Bleriot lendu üle La Manche’i 1909. aastal.
Need ja mitmed teised leiutised kujunesid oluliseks ka sõjatehnika arengus. Atlandi ületanud esimene raadiosignaal oli olulise tähtsusega leiutis nii sõjaväele, laevakompaniidele, diplomaatidele, ajakirjandusele jne. Esimesed raadiod olid kõrvaklappidega. See muutis maailma senisest tunduvalt väiksemaks ja kättesaadavamaks.
15. aprillil 1912. aastal uppus „uppumatu laev“ Titanic oma esimesel reisil Euroopast New Yorki. Uppumise peamiseks põhjuseks peetakse kokkupõrget jäämäega, mida märgati liiga hilja ning laeva ei jõutud õigel ajal sellest eemale juhtida. Kokku hukkus 1500 inimest.
Maailmamajanduse areng 20. sajandi algul
Ajavahemikus 1830-1913 suurenes maailmas toodetud kaupade ja teenuste hulk ehk sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta üle kahe korra. Majanduse areng oli kiirem, samas aga ka ebaühtlasem kui kunagi varem. Majanduslikud kiirendus – ja aeglustusperioodid vaheldusid riikides erinevas rütmis. Turusuhted muutusid järjest tähtsamaks ja riiklik regulatsioon taandus, järjest olulisemale kohale maailmamajanduses tõusis kaubandus. Raudteede võrgu tihenemine võimaldas kaupa mitte ainult kiiremini, vaid ka odavamalt ja suuremates kogustes transportida, sellega löödi alla üldine hinnatase ja teravnes konkurents. Tõelise hoo sai sisse sadamate ning kaubandusfirmade areng.
See kõik muutis riigid üksteisest järjest rohkem sõltuvaks. Maailm globaliseerus: rahandusasutused ja kaubandusfirmad kasvasid kokku või põimusid üksteisega, tööstus muutus järjest rahvusvahelisemaks.
Majanduses kerkisid esile uued liidrid. Kui 19. sajandil oli selleks Inglismaa, siis 20. sajandi alguseks oli kiiresti arenenud Saksamaal ja USAs uute leiutiste kasutuselevõtt, mis tekitas riikidevahelisi suuri erinevusi majanduse edenemises. See viis omakorda suurriikide vaheliste lahkhelideni.
Ühiskondlikud liikumised 20. sajandi algul
(8. september)20. sajandi algul tundus, et liberaalne maailmavaade ja demokraatlik kord on võidukäigul kogu maailmas. Samas olid ka tolleaegsed kõige demokraatlikumad ühiskonnad vaevatud seesmistest vastuoludest. Tööstuslik pööre oli sünnitanud uue klassi – proletariaadi ehk palgatööliskonna, mis hakkas järjest energilisemalt oma õiguseid suurendama. Tööandjate ja tööliste omavaheline võitlus kestis kogu 19. sajandi, omandades sajandi lõpuks siiski rahumeelsemad vormid. 20. sajandi alguseks oli töölisliikumisel ometi selline jõud, et ühelgi valitsusel polnud enam võimalik seda ignoreerida.
Selleks ajaks oli aga oluliselt muutunud töölisklass ise. Paljud palgatöölised olid saanud jõukamaks ning nende elujärg lähenes keskklassi omale. 19 .sajandi keskel oli revolutsioonilised sotsialistid ning Karl Marx kuulutanud klassivastuolude teravnemist ning kehtiva korra lammutamist revolutsiooni teel. 20. sajandi algul polnud aga paljud sotsiaaldemokraadid revolutsiooni vältimatuses enam nii veendunud. Rahvusvahelises töölisliikumises kujunes 4 suunda:
- Revisionistid – Marxi õpetus on vananenud, seda tuleb parandada ning nende meelest oli sotsialismi võimlik jõuda ka järk-järguliste reformidega.
- Vene enamlased – Vladimir Uljanov (Lenin): vägivaldne revolutsioon ja proletariaadi diktatuur on ainus tee sotsialismile.
- Tsentristlik suund - üritas leida kahe eelneva vahel kuldset keskteed
- Anarhistid – kodanlik kord tuleb kukutada ning klassivastuolud likvideerida, lootsid saavutada oma eesmärgid atentaatidega suuriikide valitsejate pihta.
Kõiki neid liikumisi ühendas vankumatu usk progressi.
Euroopa rahvad ja riigid 20. sajandi alguses
Suurbritannia
Inglismaa oli vanim parlamentaarne riik ning seal kehtestati turumajandusreeglid palju varem kui teistes Euroopa riikides, seetõttu peeti riigi mittesekkumist majandusellu Inglise põhimõtteks. Riiki iseloomustasid suured kontrastid rikkuse ja vaesuse vahel, mis andis tugeva kandepinna Leiboristliku Partei tekkele. Leiboristlik Partei ei olnud revolutsiooniline erakond, vaid reformistlik, kes soovis parandada töölisklassi olukorda parlamentaarsel teel. 20. sajandi künnisel väitsid paljud Inglise poliitikud ja majandusteadlased, et koloniaalvõimu hoidmine ja tugevdamine toob Inglismaale pigem kahju kui kasu. 1906. aastal pääses võimule Liberaalide Partei valitsus eesotsas David Lloyd George’iga. See valitsus püüdis leida kompromisse koloniaaltülides Saksamaa ja Prantsusmaaga Maroko pärast, Venemaaga iraani pärast ning Saksamaaga Türgiga seotud küsimustes. Nn valgete kolooniatega (Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika) hakati suhtlema föderatiivsetel alustel, mistõttu Briti impeerium muutus ajapikku Briti Rahvaste Ühenduseks. 1911. aastal surus Lloyd George läbi home rule seaduse, millega anti Iirimaale autonoomia.
Tänapäeval, sajand hiljem, võib 20. sajandi alguse Inglismaa tunduda väga rahuliku ja isegi idüllilise paigana, kuid tolle aja inimestele oli see murettekitavate muudatuste aeg. Lõppes kuninganna Victoria 63 aastat kestnud valitsemisaeg ning koos sellega ka nn viktoriaanlik ajastu, mis Inglismaa oli selline, nagu seda kujutas oma romaanides Charles Dickens: väiklaselt täpne ja korralik, jagatud selgepiirilistesse sotsiaalsetesse rühmadesse ja seda vaatamata olemasolevatele kodanikuvabadustele. Tavaliseks muutusid streigid, töölismiitingud ja piketid, kokkupõrked politseiga. Sufražetid asusid aktiivsemalt tegutsema, nende peamiseks nõudmiseks oli naistele valimisõiguste andmine.
Saksamaa
20. sajandi alguse Saksamaad iseloomustavad sõnad progress ja edu kõikides eluvaldkondades. Haridussüsteemi kopeeriti nii idas kui läänes, monarh, armee ja riigiaparaat olid autoriteetsed kõigi elanikkonnakihtide seas. Siiski ei suutnud Saksa keisririik 20. sajandi alguses muid materiaalseid hüvesid oma elanikkonnale pakkuda. Ajapikku hakkas elatustase, talupojast sai „põlluharijast väikekodanlane“ ning üha suurem osa töölistest kuulus keskklassi. Pan-Germanism – koondada ühtsesse Saksa riiki kõik saksa keelt kõnelevad inimesed. Nende meelest ei ole Saksa keisririik piisavalt rahvuslik, sidus ennast liiga tihedalt maailmakaubanduse ja maailmarahanduse süsteemiga ning muutus liiga kosmopoliitseks (antisemitism).
Itaalia
20. sajandi alguse Itaalia kuulus nende Euroopa riikide hulka, kus heaolutase oli üks madalamaid. Euroopa majandusedu jõudis vaid riigi põhjaossa, lõunaosa aga kannatas stagnatsiooni ja majanduslanguse all: suurmaaomandid; parunite patriarhaalne võim; talupoegade, rentnike ja väikeomanike vaesus. Kõik see põhjustas paljude inimeste ümberasumise lõunast põhja, mis tekitas omakorda lihttööjõu ülekülluse Milanos, Torinos ja teistes suurlinnades. Igal aastal lahkusid mitmed tuhanded itaallased riigid, et otsida õnne Ameerikas.
Itaalia tähtsus rahvusvahelises elus ei olnud eriti suur. Kuningas Vittorio Emanuele III valitsusele jäi ainult võimalus näida suurriigina (bella e grande figura). Itaalia poliitilist süsteemi ei hoidnud aga üleval mitte demokraatia, vaid transformism ehk keeruline poliitiline kunst, mille suurmeistriks oli Giovanni Giolitti. Ühtne Itaalia, mille nimel olid võidelnud Giuseppe Mazzini, Giuseppe Garibaldi ja Noor-Itaalia liikmed, tekitas selle kodanikes pettumust tunduvalt suuremal mööral kui ühendatud Saksamaa sakslastes. Pettumus haaras enamikku itaallasi, esile tõusis sotsialistlik partei, mille eredaim kuju oli vasakpoolne ajalehe Avanti töötaja Benito Mussolini, Itaalia fašistide tulevane juht ehk duce.
