Otsing sellest blogist

UUS!!!

Talv

Talv  on külm  aastaaeg , mis on väljendunud eriti selgelt  parasvöötmes , vähem  lähistroopikas  ja  arktilistel  aladel. Talvele on iseloo...

reede, 10. detsember 2021

Saksa okupatsioon Eestis 1941-1944



Saksa okupatsioon Eestis oli Eesti ala okupeerimine Saksamaa vägede poolt teise maailmasõja käigus. Saksa okupatsioon Eestis kestis 1941. aasta septembrist 1944. aasta oktoobrini.
Saksa Riigi okupatsioon Eestis teise maailmasõja ajal
Osa Saksa vägede okupatsioonist Euroopas ja NSV Liidu territooriumil teise maailmasõja ajal
Toimumisaeg7. juuli 1941 – 19. detsember 1944
ToimumiskohtEesti
TulemusSaksa okupatsioon Eestis (1941–1944)
Osalised
Flag of Germany (1935–1945).svg Saksa Riigi
Eesti kindralkomissariaat
Väegrupp Nord
Eesti Omavalitsus
Väejuhid või liidrid
Flag of Germany (1935–1945).svg Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann
Flag of Germany (1935–1945).svg Generalfeldmarschall Georg von Küchler
Hjalmar Mäe
Esimesed Saksa väed ületasid Eesti lõunapiiri 5. juulil 1941 ning viimasena lahkusid Saksa väed Ruhnu saarelt 15. detsembril 1944.
Välja arvatud Viru Ingeri, mis jäi väegrupp Nordi sõjalisse haldusse, liideti Eesti alad Eesti kindralkomissariaadi nime all Ida-alade Riigikomissariaadi koosseisu.

Suvesõda



Next.svg 8. juulil 1941 jõudsid Saksa üksused Pärnusse. Kõrgeim Eesti sõjaväelane kolonel Viktor Koern moodustas ajutise maavalitsuse ja määras ametisse politseiülema. Viimase korraldusega määrati kohale linnapead ja vallavanemad. Korrakaitseks loodi Pärnumaa Omakaitse.
16. juulil 1941 organiseeris Hjalmar Mäe Riias tulevast Eesti omavalitsust.
6. detsember 1941 hõivati Osmussaar. Eesti territoorium oli Nõukogude võimust vabastatud ja Saksa vägede poolt okupeeritud.

Okupatsiooniaegne elukorraldus




Generalplan Ost

Saksa sisejulgeolekuasutused

1941. aasta suvel-sügisel SS-Sturmbannführer Martin Sandbergeri juhtimisel tegutsenud erikomando Sonderkommando 1a osakomandod (Teilkommando) asutati kõigis Eesti piirkondades: 12. juulil 1941 Pärnus15. juulil Tartus17. augustil Narva28. august Tallinnas ja 21. septembril Kuressaares.
Seoses Eesti alade üleminekuga sõjaväevõimudele alluvast rindepiirkonnast tsiviilvõimu alluvusse 5. detsembril 1941 reorganiseeriti ka territooriumi sisejulgeolekuasutused. Ümberkorralduste aluseks kogu Ida-alade Riigikomissariaadis Ostlandis oli Saksa politsei juhi Heinrich Himmleri ja Ida-alade riigikomissari Alfred Rosenbergi ühine korraldus 19. novembrist 1941: "Zuständigkeit der Polizeidienststellen in den neu besetzten Ostgebieten". Saksa politsei allus SS-Reichsführer Heinrich Himmlerile. Riigikomissariaatides juhtisid politseivaldkonda kõrgemad SS-i ja politseijuhid (Höherer SS- und Polizeiführer), kellele kindralkomissariaatides allusid SS-i ja politseijuhid. Nii riigi- kui ka kindralkomissariaatides olid oma ülemad ka julgeolekupolitsei ja SD valdkonna ning korrapolitsei jaoks. Eesti korrapolitsei ülem (Kommandeur der Ordnungspolizei beim SS- und Polizeiführer Estland) allus paralleelselt SS-i ja politseijuhile Eestis ja Ostlandi korrapolitsei ülemale.
1941. aasta lõpust tegutsesid tsiviilvalitsuse (Eesti kindralkomissariaat) kõrval Eestis Saksa Riigi Siseministeeriumi SS-i Korrapolitsei Peaameti Ostlandi riigikomissariaadi korrapolitsei ülema (Befehlshaber der Ordnungspolizei für das Ostland) politseiasutused, mis allusid Eesti kindralkomissariaadi aladel kõrgemale SS-i ja politseijuhile Eestis: SS-Brigadeführer Hinrich Möllerile (1941–1943) ja hiljem (aastal 1944) SS-Brigadeführer Walther Schröderile (26. november 1902 – 1973 Lübeck).
Kõrgemale SS-i ja politseijuhile Eestis allusid mõlemad Saksa politseiteenistusharud:
Formaalselt allus 1941/42. aastal Eesti Omavalitsusele EO Sisedirektooriumi Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ja Sisedir. Politsei ja Omakaitse Valitsus – omakaitsemalevate ja piiriomakaitseüksustega, mis aga faktiliselt täitsid Saksa Julgeolekupolitsei ja SD, Saksa Korrapolitsei ja tagalajulgestusdiviiside juhtide korraldusi.
Next.svg 1942/43 läbi viidud reorganiseerimise tulemusel allutati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD täielikult Saksa Riigi Julgeoleku Peaametile, läbi Ida-alade Riigikomissariaadi riigikomissari aparaadi.

Saksa okupatsiooniväed

Tagalajulgestus

Eestis paiknes Saksa väegrupi Nord tagalapiirkonna staap, mis asus 1941. aasta juuli lõpust 1944. aasta märtsi lõpuni Võrus.
Next.svg Tagalaülem teostas talle alluva territooriumi üle kontrolli läbi armeegrupile Põhi ja armeegruppi kuuluvate 16. ja 18. armeede tagalateenistuste (Korück (Kommandeur rückwärtiges Armeegebiet) Korück 584 ja Korück 586 ning neile alluvate julgestusväeosadega (julgestusdiviiside -Sicherungs-Division ja julgestusrügementidega Sicherungs-Regiment).
Väegrupp Põhi tagalastaabile allusid Tartus asunud 207. julgestusdiviisPõltsamaal asunud 281. julgestusdiviis ja Viljandis asunud 285. julgestusdiviis ning piirkondlikud välikomandantuurid.

Rannakaitse

Eesti rannakaitse juhataja oli Väegrupi Nord tagalapiirkonna 207. julgestusdiviisi ülem, 1942. aastast oli Eesti rannakaitse jaotatud 4 rannakaitselõiguks (Abschnitt), mis omakorda jagunesid alalõikudeks (Unterabschnitt):
1. Rakvere välikomandantuuri (nr. 238) lõik:
  • Vainupää alalõik allus Eesti Omakaitsele, käsutuses 2 Omakaitse kompaniid ja 3 rannavalvepunkti (Küstenaufsichtsstelle);
  • Kunda alalõik, saksa üksused ja poolteist kompaniid Omakaitse mehi ning 2 rannavalvepunkti;
  • Aseri alalõik, saksa üksused ja Omakaitse kompanii ja 1 rannavalvepunkt;
  • Toila alalõik, saksa üksused ja 3 Omakaitse kompaniid ja 3 rannavalvepunkti.
2. Pärnu asulakomandantuuri (nr. 858) lõik. Pärnu asulakomandantuur allus Viljandi välikomandantuurile (nr. 182), asulakomandandile allus rannakaitses Pärnu piirkonna tollikomissar ja 7 rannavalvepunkti, mis olid tugevdatud Eesti Omakaitse meestega. Pärnu asulakomandantuuri rannakaitselõigu reserviks oli 1 Eesti Omakaitse kompanii.
3. Haapsalu välikomandantuuri (nr. 819) lõik,
  • Mandril oli rannakaitse ülem Haapsalu piirkonna tollikomissar, kellele allusid 10 rannavalvepunkti Põõsaspeast Varblani;
  • Saaremaal oli rannakaitse ülem Kuressaare asulakomandant (nr. 859). Talle allusid Orissaare, Kihelkonna ja Kuressaare ringkonna tollikomissarid vastavalt 8, 6 ja 7 rannavalvepunktiga.
  • Hiiumaa rannakaitse ülemale allus Kärdla ringkonna tollikomissar ja 8 rannavalvepunkti. Rannavalvepunktid olid tugevdatud Omakaitse üksustega.
4. Tallinna linnakomandantuuri (nr. 192) piirkond:
  • Rannakaitse alalõigud olid jaotatud Tallinna-Nõmme omakaitse pataljonide nr. 2, 1, Tallinna linna pataljoni, 5, 6, ja 10 vahel. Alalõikude ülemad olid pataljoniülemad, keda juhtis omakorda linnakomandandile alluv Tallinna-Nõmme omakaitse ülem. 2. pataljoni alalõik ulatus Harju maakonna läänepiirist Lohusaluni, 1. pataljoni alalõik Vasalemmast Naissaareni (mandril Kakumäeni), Tallinna Omakaitse alalõik Naissaarest Aegnani (mandril Kakumäest Piritani), 5. pataljoni alalõik Aegnast Kerini (mandril Piritalt Kroodini), 6. pataljoni alalõik Kerist Malusini (mandril Kroodist Kuusaluni) ja 10. pataljoni alalõik Malusist Mohnni (mandril Kuusalust Harju maakonna idapiirini).
Rannakaitses allus linnakomandantuurile Tallinna Tolliamet (Zollbefehlstelle), mille alluvuses olid Tallinna ja Paldiski ringkonna tollikomissarid kumbki 8 rannavalvepunktiga.
1942. aastal oli Juminda neemel: kolm 150-mm ja neli 105-mm, Aegnal kolm 130-mm, Naissaarel kaks 105-mm, Paldiskis kaks 100-mm, Osmussaarel kolm 100-mm, Tahkunas kolm 130-mm ja Sõrves kolm 130-mm rannakaitsepatareid. Rannakaitsepatareid viidi hiljem Läänerindele ja asendati 1944. aasta alguseks mereväe rannakaitsedivisjonidega ja armeesuurtükiväega.

Merevägi

Tallinnas asus Kriegsmarine Ostlandi mereväe juhataja viitseadmiral Theodor Burchardi peakorter, kellele allusid mereväe kaldaüksused, aga ka 9. mereväe julgestusdiviis, mille väikesed laevad julgestasid Läänemere idaosa.

Saksa tsiviilhaldusasutused

Algselt teostas kõrgeimat sõjaväelist ja tsiviilvõimu Eestis Väegrupp Nordi tagalalülem kindral Franz von Roques. 5. detsembril 1941 loeti Eesti alad rindetsoonist väljas olevaiks ning võim läks armeelt üle tsiviilvõimule.
Next.svg Tsiviilvõimu teostas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmanni juhitud Eesti kindralkomissariaat, mis tegutses 6. detsembrist 1941 17. septembrini 1944.

Eesti Omavalitsus

Next.svg 15. septembrist 1941 asutas tegevust kindralkomissariaadi loal tööle hakanud Eesti Omavalitsus, mille juhiks sai 1941. aastal Nachumsiedlungi käigus Saksamaale ümber asunud ja Saksa okupatsioonivägedega Eestisse naasnud Hjalmar Mäe. 18. septembril määras omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus politsei- ja omakaitse ülemaks Johannes Soodla. Politsei ja omakaitse loomisel püüti võimalikult palju aluseks võtta enne Nõukogude anneksiooni Eestis kehtinud riiklike struktuure. Politsei ja Omakaitse Valitsus sai kindla organisatsioonilise struktuuri 28. oktoobriks 1941, misjärel kuulusid sellesse Poliitilise politsei inspektuur, Kriminaalpolitsei inspektuur, Eesti Omakaitse, Eesti Välipolitsei, Tuletõrje ja Piiriomakaitse.

Riigikaitseasutused

Eesti tsiviilvõimudele allus formaalselt 1944. aastal moodustatud Eesti Omavalitsuse Eesti SS-leegioni Kindralinspektuur, mille juhiks määrati kõrgeima sõjaväelise auastmega eestlane Johannes Soodla. Kuna aga kogu sõjaline võim Eestis asuvate Relva SS üksuste üle oli Saksa vägede ülemjuhatusel, siis oli Eesti SS-leegioni Kindralinspektuuri pädevuses vaid tugiteenused: kutsealuste üle arvepidamine ja nende registreerimine, värbamine-mobiliseerimine, kutsealuste tervisekontrolli teostamine, igasuguste vabastuste ja ajapikenduste andmine ning propagandaaktsioonide läbiviimine. Eesti SS-leegioni Kindralinspektuur, mis asus Toompeal Riigikogu hoones Toompea lossis. Eesti SS-leegioni Kindralinspektuuri ülemaks – kindralinspektoriks määrati Johannes Soodla.

Punaarmeesse mobiliseeritud

1941. aastal Punaarmee koosseisus NSV Liitu taganenud 22. Territoriaalse Laskurkorpuseendised Eesti kaitseväelased kasutasid 1941. aasta sügisel võimalust Punaarmee kaitselahingute ajal Porhovi, Hilovo ja Dno ja 1942. aasta lahingutes Velikije Luki piirkonnas põgeneda Punaarmeest ning üle minna Saksa vägede poole.
Ületulnud eesti sõjaväelased viidi esmaselt sõjavangilaagritesse Ida-Preisimaal Stalag I-A harulaagrisse Ebenrodes ning 1941. aasta novembris vabastati vangistusest 2400 meest, kes olid andnud nõusoleku vabatahtlikult idarindele bolševike vastu sõdima minekuks ja suunati tagasi Eestisse. Ülejäänud 500 eestlast viidi Ebenrodest üle Königsbergist 40 kilomeetrit lõuna pool asuvasse Stablacki Stalag I-A sõjavangilaagrisse, kus nad viibisid kuni 1942. aasta veebruarini, mil nad (600–672 meest) ZEVi kaasabil toodi tagasi Eestisse ja vabastati.

Nõukogude okupatsiooni kahjude tuvastamine

Saksa okupatsioonivõimude loal taastati Eestis tsiviil- ja omandisuhteid, mis olid Nõukogude okupatsiooniga segi paisatud, võttes aluseks enne Eesti Vabariigis kehtinud struktuure ja korraldust.
4. septembril 1941 loodi Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus, saksakeelse lühendi järgi tuntud ka kui ZEV, mis kogus ja korrastas andmeid küüditatute kohta; anti välja kaheköiteline koguteos "Eesti rahva kannatuste aasta", kus dokumentaalselt kirjeldati Nõukogude okupatsiooni kuritegusid Eesti rahva vastu ning moodustati linnade, maakondade ja valdade Sõjakahjude Hindamise Ametid.

Saksa sõjaväeteenistus

Saksa okupatsiooni ajal Eestis moodustatud väeosad komplekteeriti erinevatel alusel:
1944. aastal läbi viidud mobilisatsiooni käigus oli 14. veebruariks Saksa sõjaväkke kutsutud 28 000 meest, kellest 2000 on saadeti III Germaani soomuskorpusele, 7500 kindral Kuno-Hans von Bothile kolme esimese piirikaitserügemendi formeerimiseks, 9000 anti 20. Eesti SS-diviisile ja ülejäänud kavatseti formeerida 2500-mehelisteks SS-piirikaitserügementideksSaksa Kolmanda Riigi juhtkonna poolt 20. relvagrenaderide SS-diviisile (1. eesti) lisaks vastavalt Heinrich Himmleri poolt 14. mail 1944 välja antud käskkirja alusel Teise Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi loomise kava käigus, mis kavatseti moodustada Eesti piirikaitserügementide baasil, nimetati 1944. aasta maikuus piirikaitserügemendid SS-piirikaitserügementideks. Teise relvagrenaderide SS-diviisi formeerimine jäi aga teostamata.
Next.svg Majanduspoliitika
Majanduslikult ajas Saksa okupatsioonivõim Eestis kurnamise poliitikat, nagu ka Nõukogude Liidu okupatsioonivõim.

Ühiskondlikud organisatsioonid

Next.svg 

Nürnbergi kohtu hinnang koostööle Saksa armeega



1946. aastal tunnistas Nürnbergi sõjakuritegude protsess SS-i kuritegelikuks organisatsiooniks, kuid ühe olulise erandiga: kohtu otsuse kohaselt ei saa selle kuritegeliku organisatsiooni liikmeks pidada isikuid, keda riigiorganid kutsusid Relva-SS teenistusse ilma kutsutuile valikuõigust andmata. Kõik 20. SS-diviisis teeninud sõdurid ja ohvitserid vabanesid lääneriikides sõjavangistusest 1946. aastal, pärast seda kui Nürnbergi Tribunal vabastas vastutusest relva-SS-i koosseisus võidelnud, kes sinna olid määratud riigi poolt ega ei olnud toime pannud inimsusvastaseid kuritegusid. Neil põhjustel vabastati pärast Teise maailmasõja lõppu kümned tuhanded läände jäänud eesti sõjamehed fašismisüüdistustest.

Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944



Next.svg 
Next.svg 

Okupatsioonivõimu kuriteod



Next.svg Suvesõja ajal hukati paljud nõukogude võimu kehtestamisele, repressioonidele ja küüditamistele kaasa aidanud ilma kohtuta. See toimus ka pärast okupatsiooni algust Saksa okupatsioonivõimude vaikival nõusolekul, kuna võimaldas vabaneda ka Saksa võimu potentsiaalsetest vastastest kohalike elanike käe läbi. Okupatsioonivõimude korraldusel mõrvati Eestis tuhandeid eraisikuid, sealhulgas palju mujalt tooduid ja sõjavange. Eesti alal paiknesid mitmed koonduslaagrid, kus tapetute hulgas oli juute.
1941. aasta sügisel ja talvel hukati Sonderkommando 1a/Einsatzgruppe A korraldusel väidetavalt veerand Eesti juudi kogukonnast. On võimalik, et ligi pooled neist hukati väljaspool Eestit: pärast sõda Saksamaal tunnistas julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis Martin Sandberger, et umbes 400 Eestist pärit juudi naist ja last viidi Pihkvasse ja lasti seal maha 1941. ja 1942. aasta talvel. Teadaolevalt hukati 207 juudi meest Tallinna keskvanglas, 53 juuti Tartus, 137 Pärnus. Puuduvad andmed, et hukatutele pandi süüks nende rahvust, sama hästi võis tegu olla kommunistlike kurjategijatega.
Esimesed Pärnu juudid hukati 13. juulil, neli päeva pärast saksa vägede tulekut.
11. septembril 1941 andis Saksa Julgeolekupolitsei korralduse, millega keelati juutidel "vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis".
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni ehk nn Max Jakobsoni komisjoni esindajad märgivad, et andmed ešelonide koosseisu kohta on jälgitavad Saksamaa arhiivimaterjalides. "Kokku saabus 2100–2200 vangi, kellest 1600–1700 hukati Kalevi-Liiva polügoonil juba saabumise päeval. Ülejäänud rakendati tööle. Haigeid või laagri juhtkonnaga konflikti sattunuid hukati Kalevi-Liival ka järgnevate kuude jooksul. Kokku hukati Kalevi-Liival umbes 2000 inimest, mis on enamik Eestisse toodutest. Lisaks hukati sealsamas ka umbes 100 mustlast. Laager suleti 1943. aasta septembris, allesjäänud vangid viidi Tallinna keskvanglasse."
1943. aasta sügisel toodi Eestisse umbes 10 000 juuti Kaunase ja Vilniuse getodest, mõnedel andmetel ka Riiast ja Bystritzast Transilvaaniast, neid rakendati peaasjalikult põlevkivitööstuses, kuid ka teistel töödel. Kõik juudi vangid koondati Vaivara koonduslaagrisse (tegevusaeg sügis 1942 kuni kevad 1944), mille komandantuurile alluvaid töölaagreid avati ja suleti Kloogalt Petseri ja Narvani ja Kiviõlist Põhja-Lätini vastavalt tööjõuvajadusele ja rinde liikumisele kokku vähemalt 20 kohas. 1944. aasta suvel alustati Vaivara laagri evakueerimist Saksamaale, evakueerimise ajal osa vange hukati, kuid komisjon tunnistas, et täpsed arvud puuduvad.
Ajaloouurija Riho Västriku hinnangul hukati või suri ligikaudu pool 10 000-st 1943. aastal Eestisse toodud vangist, nende hulgas 1800–2000 Kloogal 19. septembril maha lastud vangi. Ülejäänud evakueeriti komisjoni andmetel Saksamaale, enamasti Stutthofi koonduslaagrisse.
Komisjoni uurimisrühma käsutuses on materjalid 1944. aasta 6. augustist kuni novembri lõpuni Eesti ja Läti sadamatest välja sõitnud laevadele pandud isikute arvu kohta. Vangide puhul ei ole alati eristatud juudi vange teistest vangidest. Erandina on 14. augusti kohta märgitud, et siis oli Tallinna sadamas laevadele laadimiseks valmis 5000 juudi vangi.
1944. aastal toodi Tallinna keskvanglasse umbes pooled 878 juudi mehest, kes 1944. aasta mais Prantsusmaalt küüditati ja lõpuks Ida-Euroopasse jõudsid. Osa nendest lasti maha Leedus.
 Keskvanglasse paigutatud prantsuse juudid lasti maha Tallinna lähedal.

Hukkunute arv

1944. aastal lasti Eesti uuesti vallutanud nõukogude võimuorganite poolt käibele versioon Eestis 125 000 (61 000 tsiviilisikut ja 64 000 sõjavangi) Saksa okupatsioonivõimude tapetust, et varjata selle arvu sisse ka enda kordasaadetud kuriteod.
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti komisjoni ("Max Jakobsoni komisjoni") andmeil tapeti okupatsioonivõimude poolt või suri vangistuses ligi 20 000 eraisikut (sh Eesti kodanikke 8000–9000) ja ligi 15 000 sõjavangi.

Kaitserajatised




Tannenbergi liin (vasakul) ja rinne 1944. aasta juulikuus Narva all.
12. augustil 1943 alustati Panther-liini (Pantherstellung) ehitust, mida juhtis väegrupi Nord kõrgem pioneeriüksuste ülem kindralmajor Erich Abberger. Panther-liin oli Saksa riikliku organisatsiooni Organisation Todt ja Wehrmachti pioneeriüksuste kavandatud ja osaliselt ka rajatud 500 kilomeetri pikkune Soome lahest Musta mereni ulatuv kaitseliin, mis oli osa Idavallist. Liin algas Mustalt merelt Krimmi poolsaarelt Kertšist. Väegrupi Nord põhjosas jätkus liin Velikaja jõe vasakul (lääne-) kaldal kuni Pihkva järveni, sealt Pihkva, Lämmi- ja Peipsi järve läänekallast pidi kuni Narva jõeni ja selle vasakut (lääne-) kallast pidi kuni Soome laheni. 1944. aasta jaanuaris alanud Punaarmee suurpealetungiks kaitseliin valmis ei saanud.
Saksa sõjaväe ehitusorganisatsioon "Organisation Todt" ehitas aastatel 19431944 aastal Tannenbergi kaitseliini. Liini võti olid soode ja lagendike üle valitsevad SinimäedSoome lahest kuni Peipsi järveni olid täisprofiilis kaevikud, mis vooderdati palkide ja lattidega. Madalamates kohtades, kus täisprofiilis kaevikuid ei olnud võimalikud, püstitati muldvallid ja palkidest tarad ehk palissaadid. Tannenbergi liinil olid ka relsside ja 4–8 palgikihiga kaetud punkrid, lahtised, poolkinnised ja kinnised terasesest tulepunktid ("krabid"), kaevikute taga omakorda meeskonnavarjendid. Liini ette paigutati miini-, tanki- ja traattõkked. Kaitseliinil ja eriti Sinimägedes oli ehitatud üles sügavuti. Esimene kaitseliin asus ida pool Sinimägede ees ja Lastekodumäel, teine kaevikuteliin asus Lastekodumäe ja Grenaderimäe vahel ja Grenaderimäel ning kolmas kaitseliin Tornimäe ees.
Next.svg Kagu-Eesti kaitseliini ehitamist alustati 1944. aasta juuni algul, selles rakendati vene sõjavange, vene naistest sundrakendatud tsiviilelanikkonda ja poola naisi, kes olid palgatöölised. Väike Emajõe – Koiva jõe joonele rajatud kaitseliin „Walk“i põhjapoolne osa toetus Võrtsjärvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Iigaste mõisani Väike Emajõe vasakkaldal. Kaitseliin „Walk“ koosnes kahest kaitsevööndist kohati sügavusega 10-12 kilomeetrit, peakaitseliin koosnes kahest kaevikute liinist, tähtsamates kaitsesuundades aga kolmest kuni neljast liinist. Sillad Väikesel Emajõel ja Koiva jõel olid purustatud (Pikasilla sild ja Jõgeveste sild õhiti aga alles 26. augusti keskpäeval), sillad kaitse sügavuses olid ette valmistatud õhkimiseks. Kaitseliini teine liin kulges piki Õhne jõge ja Pedeli jõge ning hõlmas vastupanupunktideks muudetud Tõrva ja Valga linna.
Next.svg 

Okupatsiooni lõpp



Next.svg 
1944. aasta jaanuaris tungisid Punaarmee üksused uuesti Eesti piiridele. 2. veebruaril ületasid punased mitmes kohas Narva jõe ja moodustasid sinna sillapead. 20. Eesti SS-Diviis hävitas mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal.
25. juulil 1944 murdsid Nõukogude üksused Narva rindel Eesti ja Saksa väeosade positsioonidesse. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. III Germaani Soomuskorpus jättis 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Sinimägede lahingus, mis kujunes eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suudeti Punaarmee pealetung peatada.
Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna.
Viimased Saksa väeosad evakueeriti Saaremaalt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.