20. sajandi alguses oli Prantsusmaa vabariik. Seda alates 1871. aastal toimunud revolutsioonist.
Prantsusmaa 20. sajandi algul
Majandus
20. sajandi algul kiirenes Prantsusmaal mitmete tööstusharude, eelkõige metallurgia areng. Aastail 1900- 1913 kasvas terasetoodang umbes kolm korda, malmitoodang ligi kaks korda. Metallurgia arengut soodustasid Venemaa sõjalised tellimused, mis olid seotud Vene-Jaapani sõjaga. Kaasa aitas raudteede ehitus kolooniates. Uueks arenevaks tööstusharuks Prantsusmaal sai mootorite tootmine mitmesugustele masinatele. Heal järjel oli autotööstus.
Majanduslikke raskusi ja poliitilisi pingeid kutsusid esile kriisinähtused Prantsusmaa vanades tootmisharudes- siidi- ja veinitööstuses. Paljude sajandite jooksul oli Prantsusmaa olnud üks Euroopa tähtsamaid naturaalsiidi tootjaid. Prantsusmaa siidriie, siidsukad jm oli vaimustanud aristokraatlikke daame ja härrasid. Nüüd hakkas siidiga konkureerima poolsiid, mis oli odavam ja vastupidavam ning ei kortsunud nii väga.
Veinitootmise kriisi põhjustas eelkõige piiritusveinide konkurents, eriti Itaalia poolt. Võrreldes Prantsuse veinidega olid piiritusveinid odavamad, nende käärimine võttis vähem aega, nad ei maitsenud nii hästi, kuid olid kangemad. Prantsuse veinid olid võitnud turul poolehoiu tänu oma väga heale kvaliteedile, neid nõudsid välisturul väga jõukad ostjad.
Majandusraskuste olukorras tundus paljudele väikekapitalistidele mugavam üldse mitte enam tootmisega tegeleda, vaid paigutada raha pankadesse hoiule või laenata riigile. Riik omakorda andis seda laenuks, eriti Venemaale. Saadud dividendide arvel võis ära elada, kuigi mitte eriti jõukalt, aga tööd ei pidanud ka tegema. Nii kujunes Prantsusmaal ulatuslik rantjeede kiht (1914. aastal umbes 2 miljonit inimest).
Kirik, kool ja ühiskond
20. sajandi alguse ühiskondlik-poliitilises võitluses kujunes teravaks poliitiliseks probleemiks kiriku ja kiriklike organisatsioonide nn kongregatsioonide (ordude) osa ühiskonnas. Prantsusmaal oli tol ajal ligi 1500 ordut ja muud kiriklikku organisatsiooni, kelle mõju püsis osalt keskaega ulatuvatel traditsioonidel, osalt aktiivse majandusliku, poliitilise ja kultuurilise tegevusega oma kaasaja ühiskonnas. Nendel organisatsioonidel olid monopolide aktsiad, traditsiooniliselt olid nende käes likööritehased. Poliitikas oli kirik ja religioossed organisatsioonid aktiivsed eriti valimiste ajal. Kõige teravamaks vaidlusteemaks sai aga noorsoo kasvatus. Paljud koolid tegutsesid kirikute ja ordude mõju all, teised olid jälle ilmalikud koolid.
Nii võis Prantsuse peaminister ühes oma kõnes rääkida prantsuse noorsoo kahest põlvkonnast- ilmalikust ja vaimulikust, kelle vahel oli sügav lõhe.
1905. aastal võttis Prantsuse parlament vastu seaduse kiriku lahutamisest riigist. Kiriku varandus võeti riiklikult arvele, kuid jäi kiriku kätte. Garanteeriti usutalituste vabadus ja kõigile kodanikele südametunnistuse vabadus.
1906. aastal sai peaministriks radikaalide liider Georges Clemenceau (28.09 1841- 24.10 1929). Ta teatas, et asutakse ellu viima suurt reformide programmi, milles nähti ette progressiivne tulumaks, 10- tunnine tööpäev, raudteede riigistamine, pensionid töölistele jne. Loodi isegi Tööministeerium. Kuid kavandatud suured reformid ei läinud parlamendis läbi, sest ka radikaalide saadikud olid muutunud alalhoidlikumaks.
Veinitootjate liikumine
Kõige enam tundsid end ahistatuna prantsuse talupojad. Viljaturul valitses konkurentsitult USA ja Kanada odav nisu. Prantsusmaal tasus vilja toota ainult oma pere tarbeks, mitte müügiks. Kõige raskemaks osutus aga veinitootjate olukord. 1907. aastal moodustasid nad oma komitee. Lõuna-Prantsusmaal algasid demonstratsioonid. Populaarne oli loosung „Surm võltsijatele!“ ning võltsijate all mõeldi piiritusveini tootjaid. Otsustati valitsusele esitada ultimaatum: kui järgmisel päeval valitsus ei anna parlamenti seadusprojekti veinitootjate kaitseks, lõpetatakse maksude maksmine ja kohalike omavalitsuste tegevus. Nii läkski 4 Lõuna-Prantsusmaa lõunadepartemangu oma erru minekust. Talupojad saatsid oma esindaja Pariisi läbirääkimistele. Ta võeti armastusväärselt vastu, aga mingit seadust ei tulnud.
Suund paremale
Pärast paljusid valitsuse vahetusi tulid 1912. aastal võimule parempoolsed poliitikud. Peaministriks sai Raymond Poincare (20.08 1860- 15.10 1934), hüüdnimega Sõda.
1913. aastal valiti ta Prantsusmaa presidendiks. Olukorras, kus üks rahvusvaheline konflikt järgnes teisele, pidas ta vajalikuks valmistada Prantsusmaa ette sõtta astumiseks.
