Pärandkooslus
Pärandkooslus (ka poollooduslik kooslus) on niisugune biotsönoos, mis on looduslikust kooslusest kujunenud mõõduka inimmõju tulemusel. Pärandkooslused koosnevad pärismaisest elustikust. Harva kasutatakse ka terminit "pärandmaastik", mis sisuliselt hõlmab üht biotsönoosi olulist komponenti – biotoopi.
Kitsamas mõttes on pärandkooslusteks niidud, mis püsivad tänu regulaarsele niitmisele (samuti puisniidud, millel lisaks niitmisele ka raiutakse valikuliselt puid) ning karjamaad (sealhulgas puiskarjamaad), mis püsivad tänu kariloomade regulaarsele karjatamisele.
Laiemas mõttes on pärandkooslusteks kõik mahedalt majandatavad pärismaised kooslused – näiteks majandatavad pärismaistest liikidest (looduslikult uuenenud) metsad, aga ka traditsiooniliselt majandatavad looduslike veekogude kooslused.
Pärandkooslused Eestis
Botaanik Toomas Kuke hinnangul ei ole Eesti pärandkooslused valdavalt vanemad rahvasterännu- ja eelviikingiajast 450-800 pKr, mil Eesti aladel muutus üldiseks heinategu. Suurim oli pärandkoosluste pindala Eestis 19. sajandi lõpul, mil poollooduslikud kooslused, enamjaolt karja- ja heinamaad, hõlmasid ligi 40% Eesti maismaast ehk 1,8 miljonit hektarit. Kiirelt hakkasid need kaduma pärast Teist maailmasõda, mil põllumajanduses mindi üle suurtootmisele. Nüüdseks on pärandkooslusi Eestis jäänud kuni 75 000 hektarit, neist puisniite kuni 750 hektarit.
