Seadusandlik võim

Seadusandlik võim on riigi ühiskondliku korralduse pädevus seadusi välja töötada ja vastu võtta. Võimude lahususe printsiibi järgi on seadusandlik, täidesaatev võim ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega. See on vajalik riigivõimu jaotamiseks ja seeläbi demokraatia ja seaduslikkuse printsiibi kindlustamiseks. Eestis kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seadusandliku võimu ülesanne on ka täidesaatva võimu järelevalve ja kontroll.
Parlamentaarne süsteem on klassikaline võimude lahususe printsiibil põhinev valitsemissüsteem, kus parlamendil on seadusandlik, peaministril ja valitsusel täidesaatev ning presidendil esindusfunktsioon, ilma et erinevad võimuharud sekkuksid üksteise pädevuse piiridesse vähendamaks nende rakendusjõudu. Presidentaalses süsteemis on valijaskonna poolt presidendi institutsioonile antud lai pädevus ning valituks osutunutena on nad kohustatud lubatud poliitikaid ka ellu viima. President saab kujundada seadusi ja neid ise algatada ning lisaks mõjutada poliitilist päevakorda vastavate seaduste ettevalmistamiseks. Rakendades vetoõigust saab president tihti mõjutada seaduseelnõu modifitseerimist või isegi selle tühistamist. Seega presidentaalse riigi president mitte ainult ei vii ellu valitsuse kinnitatud poliitikaid, vaid pigem omab ta võimu neid poliitikaid valida ja arendada või tühistada.
Eestis kuulub seadusandlik võim riigikogule ehk parlamendile. Eesti parlament on ühekojaline ja ta valitakse neljaks aastaks.
Parlamentaarne vabariik:

Parlamentaarne vabariik on parlamentarismi vorm, kus riigipeaks on president või riigipea puudub. Riigipeal on parlamentaarses vabariigis tavaliselt vaid esindusfunktsioon.

Eesti näide

Eesti oli parlamentaristlik riik aastatel 1920–1933 ja on seda uuesti alates 1992. aastast. Aastatel 1920–1933 Eestil presidenti ei olnud. 1992. aasta põhiseaduse järgi on Eestil väheste volitustega president.