2. Lennundus enne teist maailmasõda
2.1 Eesti lendurid I Maailmasõjas
Ühtekokku võttis I Maailmasõjast osa ligikaudu 100 000 eestlast. Nende hulgast väärib eraldi äramärkimist Austria-Ungari vastasel rindel lennuväelasena teeninud Juhan Kallaste, kes elas üle nii I, kui ka II Maailmasõja, jõudis ära näha ka Eesti taasiseseisvumise ja suri 28. augustil 1999. aastal 107-aastasena.
Vene armee lendurite hulgas oli I maailmasõja ajal üle neljakümne eesti rahvusest lenduri Umbes pooled neist läksid pärast Okroobrirevolutsiooni vabatahtlikult Punaarmeesse ja said hiljem tuntuks nn. Punalenduritena.
1918. aasta 23. veebruaril kuulutati Pärnus Endla teatri rõdult välja Eesti iseseisvus. Selleks ajaks olid lennuoskuse omandanud juba ligikaudu 90 Eestist pärit meest, kellest aga paljusid polnud enam elavate kirjas.
1918. aasta 21. novembril moodustati Tallinnas asuva inseneripataljoni koosseisus esimene Eesti lennuväeüksus – lennupoolrood. Lennukeid üksusel ei olnud. Eespoolmainitud kuupäeva loetakse Eesti Õhuväe sünnipäevaks, kuna sel päeval andis Insenerväe polgu ülem Voldemar Viktor Riiberg välja käskkirja, mille alusel määras August Roosi looma lennuüksust.
2.2 Eesti lendurid Vabadussõja
1918. aasta 28. novembril hakkasid Vene väesalgad Jamburgi poolt ilma ühegi seletuseta Eesti Vabariigi piiridesse tungima ja algas Eesti Vabadussõda. 1919. aasta 30. jaanuaril sooritasid kahe Georgi ristiga autasustatud lendur Karl-Friedrich Haas ja motorist Johann Kelk eduka lennu äsja punastelt sõjasaagiks saadud lennukil Farman HF-30. See oli esimene Eesti sõjaväelennuki lend.
1919. aasta 1. märtsil moodustati lennupoolroodust Lennuväe salk, mida asus juhtima staabikapten Jüri Ots. Salka kuulus 5 lendurit, 2 lendurvaatlejat ja 2 motoristi. Lennukõlblikke lennukeid oli vaid üks – eespoolmainitud Farman-30. 1919. aasta 21. juunil lisandus üks sõjasaagiks saadud sakslaste luurelennuk.
1919. aasta 7. juunil viis saksa nimega Eesti leitnant Paul Bergstraesser esmakordselt Eestis õhku merelennuki, milleks oli kaheistmeline õppelennuk Norman-Thompson 2B.
1919. aasta 19. - 23. juunil toimunud Võnnu lahingus (praeguse Läti Cesise linna lähedal) võitis Eesti sõjavägi temast tunduvalt paremini relvastatud Landeswehri. Sama aasta 15. augustil sooritasid lipnik Karl-Friedrich Haas ja alamleitnant Jaan Schultz esimese lahinglennu Kagurindel. 17. augustil viskavad nad Ostrovi linna vaksalile ning sillale 13 ning järgmisel päeval 4 pommi.
2.3 Eesti sõjaväe lennukipark
1919. aasta 23. augustil jõudsid aurikul “Kodumaa” pärale esimesed 8 Inglismaalt Eesti lennuväele tellitud 24 lennukist ning 4. oktoobril kolm sõjaväelennukit Saksamaalt. Peale nende õnnestus remontida ka sakslaste poolt mahajäetud lennukeid, nii et 1919.a. lõpuks oli Eesti lennuväe käsutuses juba 40 lennukit.
Olgu siinkohal märgitud, et kokku oli aastatel 1918 - 1940 olnud Eesti Vabariigi sõjalennukite registris koguni 168 lennukit. Osa registris olnud lennukitest ei olnud lennukõlblikud. 22 sõjalennukit olid konstrueeritud ja ehitatud Eestis.
Alates 1919. aasta 1. septembrist oli Eestil ametlikult oma Lennuvägi, mis moodustati olemasolevatest Eesti lennuüksustest. Lennuväge asus juhtima kapten Jüri Ots.
2.4 Eesti oma lennunduskoolituse algusaastad
Eesti Vabariigi lennunduskoolituse alguseks loetakse 1. septembrit 1919.a., kui Tallinnas moodustati lennuväerügemendi koosseisus õppejaoskond, mis sisuliselt tähendas Eesti esimese lennukooli avamist. Kooli ülema kohusetäitjaks määrati Jakob Tillo. Lendurite koolitamiseks saabusid Eestisse ka Inglismaalt tellitud instruktorid.
1919. aastal loodud lennukooli ülesandeks oli koolitada Eesti Õhuväele lendureid, lendurvaatlejaid ja aviomotoriste. Koolis tuli sooritada teoreetilised eksamid alljärgnevates õppeainetes: meteoroloogia, aeroloogia ja aeronavigatsioon; mootori teadus; materjali teadus; aeromehaanika; fotograafia, õhufotograafia ja fotomeetria; aero- ja hydroplaani teadus, lendmasina reguleerimine; elektrotehnika ja sädetelegraafia; topograafia; kuulipilduja ja pommipildumise teadus; määrustikud, suurtükitule korrektsioon. Praktiline osa seisnes pooleteisetunnises iseseisvas lennus 2000 m kõrgusel. Lennu kestel oli vajalik lennumasinat vähemalt 30 min sirgjoonel hoida. Maanduda tuli liuglennul, 500 m kõrgusel seisatud mootoriga, paremale ja vasakule spiraale tehes. Maalennuväe lendur pidi neljast katsest ühel suutma maanduda 50 m läbimõõduga rõngasse, liueldes seisatud mootoriga 200 m kõrguselt. Samasuguse katsega pidi toime tulema merelennuväe lendur pontoonidega varustatud lennukil vette maandudes. Kolmandaks praktiliseks katseks oli vähemalt 50 versta pikkune lend ettenähtud ülesande täitmiseks.
1919. aasta 30. oktoobril kinnitati sõjaväelenduriks esimene Eestis koolitatud lendur – Gustav Oamer, kes oli alustanud lenduriõpinguid juba eelmisel aastal Inglismaal. Õppejaoskonna 1919. aasta sügisel alanud I lendurite kursuse lõpetasid 1921. aastal ühtekokku 17 meest, nende hulgas hiljem Brasiilias lendurina kuulsaks saanud ja seal ka hukkunud Harald Stunde. 1919. aasta 17. novembril oli Eesti Vabariigi lennuväepargis 33 sõjalennukit.
2.5 Eesti esimesed naislendurid
Esimene Eestist pärit naislendur oli rahvuselt venelanna. 1888. aastal sündis Viljandis vene rahvusest postisorteerija Aleksander Golantšikowi perekonnas tütar Ljubov, kes kasvas üles mehaanik Grünwaldi kasulapsena. Ljuba oli neiuna kabareelauljanna, hiljem aga sai temast maailmakuulus naislendur.
Ljubov Golantšikowa sai pärast Venemaa õhusõidu ühingu “Gamajun” poolt korraldatud kursuste läbimist 29. detsembril 1911.a. ülevenemaalise aeroklubi lenduritunnistuse.
Seega oli Golantšikowa Aleksander Michelsoni järel kuues Eestist pärit lendur ja esimene naislendur. Ta oli neljas naine Venemaal, kes sooritas lendurieksami. 1912. aastal sõitis Golantšikowa oma lendurikarjääri jätkama Berliini. Väga kauni neiuna võitis ta seal kuulsa lennukikonstruktori Fokkeri südame ja temast sai Fokkeri südamesõbranna. 22. novembril 1912. aastal ületas Golantšikowa sakslanna Melly Beese nimel olnud naiste kõrguslennu maailmarekordi, mis oli 850 m. Golantšikowa saavutatud 2200 m oli parem ka Venemaa meeste rekordist.
Tõusuks sellele kõrgusele kulus pool tundi. Glasseerkinnastes lendur ei saanud oma külmast kohmetunud kätega sel päeval rohkemat üritada. Golantšikowast sai Fokkeri esilendur. Pärast I Maailmasõda emigreerus ta Ameerikasse ning püstitas seal juba Ljuba Phillipsi nime all ka naiste kestuslennu maailmarekordi. Ameerikas külastas teda 1931. aastal vana sõber Fokker, kellega koos nad sooritasid lennu Roosefelt Fieldi kohal, rikkudes seejuures peaaegu kõiki sealseid lennureegleid, rääkimata sellest, et Fokkeril puudus kehtiv lenduritunnistus. Pärast lendamisest loobumisest avas Golantšikowa USA-s kosmeetikasalongi.
Esimene eesti rahvusest naislendur oli aga Elviine Kalep (sünd. 26.06.1899), kes sooritas lendurieksami 01. augustil 1931.a. Berliinis. Mõned nädalad hiljem sooritas ta juba pika soololennu Berliinist Riia kaudu Tallinnasse.
Inna Rostfeld (Lorents) sündis 28.07.1914. Ta oli ainus enne 1940. aastat Eestis lenduritunnistuse saanud naine, sooritades lendurieksami 1935. aasta 12. detsembril. Kursuste ajal oli tal juhtunud ka õnnetus – ebaõnnestunud maandumisel purunesid lennuki telik ja propeller. Lenduri kutsetunnistuse, õigusega juhtida sportlennukit, sai ta kätte 1936. aasta 7. jaanuaril. Koos lennuloaga anti talle ka spetsiaalne märk, nn. eralenduri tiivad.
Nõukogude Eesti aastatel sai teadaolevalt ainsa naisena pilooditunnistuse Ellen (Säre) (Keiris) Tapp, kes oli esimene eestlannast meistersportlane purilennus. Tallinna Aeroklubist sai Ellen Säre suunamise Põhja Uraalides asunud Saraktaši lennukooli, mis viidi hiljem üle Kaluugasse. Pärast lennukooli lõpetamist 1952. aastal sai temast lendur-instruktor lennukitel PO-2 ja Jak-12.
Eesti esimene naispurilendur oli Velda Gerats, kes lõpetas 18. märtsil 1934. aastal Viljandis Sakalamaa Õhuasjanduse Ühingu korraldatud purilennukursused. Kursustel õpetati nii piloteerimist, kui ka purilennuki ehitamist. Kursustele pääsemiseks loobus Velda Gerats tasuvast töökohast Pärnus ja kolis Viljandisse.
