Vanim säilinud Hiina astroloogiaraamat on üks puitklotsidega trükitud almanahh, mis pärineb 8. sajandist pKr. Juba selle almanahhi ilmumise ajal ulatusid hiina astroloogia juured nii kaugesse aega, et olid peaaegu mineviku hägusse kadunud.
Vanas Hiina astroloogias põhines horoskoobiõpetus eeskätt kaheteistkümne maa-haru teoorial, milles on valitsevaks kaheteistkümne aasta pikkune tsükkel. Tsükkel algab rotiaastaga ja aasta algab kuu loomisega.
Hiina astroloogias on kaksteist loomamärki, millest igaüks mõjutab ja märgistab üht kuuaastat ja sellel aastal sündinud inimeste iseloomuomadusi. Ühe legendi kohaselt pärinevad loomanimetused Buddha aegadest, kes nimetas aastad kõigi kaheteistkümne looma järgi, kes tulid temaga hüvasti jätma:
Hiina astroloogia põhineb 10-aastasel päikese-kuu tsüklil, mis on vana Hiina põllumajanduskalendri aluseks. Need tsüklid on jagatud viieks elemendiks. Kogu süsteemi hoiavad ülal harmooniat ja tasakaalu kehastavad yin ja yang (naiselement ja meeselement).
