Judaism on vanim tänapäevani püsinud monoteistlik usund. See tekkis 2. aastatuhandel eKr. Tänapäeval tugineb see Tanahile (eriti Toorale) ning talmudile. Judaism on Iisraelis valitsev usund. Judaismist on välja kasvanud kristlus ja islam.
Judaismi rajajad
Suurem osa ajaloolastest peab tõelevastavaks Piibli jutustusi rahva esiisadest Aabrahamist, Iisakist ja Jaakobist
(2000–1759 eKr). Aabraham oli karjapidaja, kes rändas Kaldea Uurist ehk Mesopotaamiast Süüria kaudu Palestiinasse. Jaakobi pojad müüsid noorima venna Joosepiorjaks Egiptusesse, ning temaga hakkas võõrale maale elama asudes uus ajaloojärk. Juudid, nagu muudki võõramaalased, sattusid egiptlaste vaenu alla ja sunnitööle.
Mooses, judaismi rajaja
Iisraellaste vastupanu juhiks tõusis Mooses. Tema juhtimisel põgenesid iisraellased Egiptusest Palestiinasse vaarao Ramses II ajal XIII sajandil eKr. Mooses oli heebrea hõimude ühendaja, seadusandja ning religiooni rajaja, tema kaudu sõlmis Jumal lepingu Iisraeliga ja andis Siinai mäel kümme käsku (Jumala kümme sõna). Sellest hetkest alates on juutide ajalugu ja religioon omavahel lahutamatult ühte põimunud.
Judaismi alused:
Pühakiri
Juutide religiooni, ajaloo ja kultuuri aluseks on judaismi pühakiri Tanah. Tanah koosneb 39 raamatust, mis jaotatakse kolme rühma: Toora (seadus,õpetus), neviim (prohvetid) ja ketuvim (kirjad). Aineks on iisraellaste (keda nimetatakse ka juutideks) ja nende ning Jumala vahelise suhte ajalugu.
Seadusekoodeksid – Talmud (kommentaaride kogu Vanale Testamendile, 5 sj pKr), Mišna (2 sj), Haskala (hbr valgustus 19sj tavadekogu). Lisaks on olemas n.ö. "Suuline Seadus" – see sisaldab käske ja korraldusi, mis reguleerivad Toora (e. "Kirjutatud Seaduse") rakendamist. Kirjatundjate seletuste järgi sisaldab Toora kokku 613 juhist, millest 248 on käsud ning 365 keelud. Juutide jaoks pole seaduse täitmine koormav kohustus, vaid seda peetakse jumala eriliseks anniks ja vahendiks olla ühenduses jumalaga.
Iisraeli rahva pärimused, muistsed seadused, mille järgi nad elasid, õpetused Jahvest ja palju muud koguti kokku juutide heebreakeelsesse pühasse raamatusse. See moodustab ristiusu Piibli vanema osa ja kannab nimetust Vana Testament. See koosneb paljudest osadest, mis pandi kirja aja jooksul väga erinevate autorite poolt. Varasemad lood kirjutati üles juba Taaveti ja Saalomoni aegadel. Sajandite jooksul lisandusid üha uued osad ning alles u 150 aastat eKr omandas Vana Testament oma lõpliku kuju. Erinevate osade ühteliitmist toimetasid Jeerusalemma preestrid. Nad valisid materjali suure hoolega, püüdes näidata Jahve kõikvõimsust ja seda, et Jumalast ärapööramine toob juudi rahvale häda ja kannatusi.
Õpetuse alused
Judaismi põhiõpetused on:
Tingimusteta monoteism
Kohus peale surma
Kes on juut?
Juudi Seadus peab juudiks isikut, kes on sündinud juudi emast või pöördunud judaismi vastavalt juudi seadusele. (Hiljuti on reformistlikud ja rekonstruktsionistlikudjuudid hakanud pidama juutideks isikuid, kelle isa on juut ja ema on mittejuut ning kes on juutidena üles kasvatatud.)
Kui juut lakkab judaistlikke usukombeid täitmast, peetakse teda ikka juudiks. Kui juut ei aktsepteeri judaismi usuprintsiipe ning temast saab agnostik või ateist, peetakse teda ikka juudi kogukonna liikmeks, olgugi eksituses olevaks. Kui aga juut pöördub mõnda teise religiooni, näiteks budismi või kristlusse, siis ta ei kuulu enam juudi kogukonda ning teda peetakse apostaadiks. Siiski on ta juudi Seaduse järgi juudi rahvusest.
Jahve ja tema leping Iisraeli rahvaga
Juudid uskusid, et on vaid üks tõeline jumal – Jahve. Kuid tema nime ei tohtinud asjata suhu võtta ning Jahvet kutsuti seetõttu enamasti kas Isandaks (eesti keeles on sellest tulnud Issand) või lihtsalt Jumalaks. Teised jumalad on vaid ebajumalad ja nende austamine tähendab Jahve reetmist. Kuid austada ei tohtinud ka Jahve kujusid või pilte, ainult Jumalat ennast. Juudid uskusid ja usuvad, et Jahve on igavene ja kõikvõimas, et kogu maailm on tema loodud ja ta lõi inimese oma näo järgi.
Juudid olid kindlalt veendunud, et nad on Jumala poolt valitud rahvas. Nad uskusid, et Jahve sõlmis lepingu juba nende esiisa Aabrahamiga. Hiljem olevat ta seda lepingut Moosesega uuendanud. Kohtudes Moosesega Siinai mäel, andis Jahve talle teada seadused, mida juudid edaspidi järgima pidid. Sel juhul lubas ta juute tulevikus alati hoida ja kaitsta. Kõige tähtsama osa neist seadustest moodustasid kümme käsku, mida nimetatakse ka Moosese seadusteks. Seadused kaitsesid inimeste elu ja vara. Paljud seadused olid pühendatud abielule ja perekonnale, kuid truudusetut naist ootas kividega surnuksloopimine.
Prohvetid
Kui iisraellaste ühtne riik lagunes ja maa langes võõrvalitsejate võimu alla, kerkisid rahva seast esile mitmed usukuulutajad ehk prohvetid. Nad püüdsid ausalt ja otsekoheselt õpetada rahvale seda, mida heaks ja õigeks pidasid. Seejuures ei hoolinud nad rikkusest ega kartnud valitsejaid. Prohvetite meelest olid kõik hädad, mis iisraeli rahvast tabasid, karistus selle eest, et nad rikkusid kokkulepet Jumalaga ja austasid ka teisi jumalaid peale Jahve. Selle mõistsid prohvetid karmilt hukka. Neile ei meeldinud seegi, et rikka olid aja jooksul üha enam hakanud vaeseid rõhuma. Käsuõpetuses aga seisis, et kaasinimese suhtes tuleb olla õiglane ja abivalmis. Nad kinnitasid, et kõige tähtsam pole mitte väliste kommete täpne järgmine, vaid see, et inimesed oleksid ka tegelikult õiglased ja jumalakartlikud. Prohvetid kuulutasid, et kunagi sünnib Taaveti soost valitseja ehk messias, kes lõpetab hädad ja taastab iisraellaste muiste riigi hiilguse. Messias tähendab heebrea keeles "salvitud". Salvimine ehk õli pähe valamine tähistas kuningaks kuulutamist. Juudi rahvas võttis prohvetite õpetusi kuulda. Võõraste jumalate austamine muutus järjest harvemaks. Ja kui juudid Babüloni vangipõlvest tagasi pöördusid, siis nad Jahve kõrval muid jumalaid enam ei tunnistanud. Ka usk messia tulekusse ja saabuvasse õnneaega oli rahva seas levinud.
Judaismi koolkonnad
Juutide religioosse elu keskmeks on sünagoog ja kodu. Juudi koguduse vaimne juht on rabi, kes tunneb ja õpetab Seadust. Vagale juudile on kodu samasugune Jumala tempel nagu sünagoogki. Perekondlikus elus on nädala kõrgpunkt sabati pidamine. Sabat on juudile rõõmus puhkamise päev, usuline perekonnapüha. See on iga nädal pühapäeval. Juutide nädal algab sabatiga. Sabati ajal ei tohi teha tööd
Judaismil on 2 põhisuunda: konservatiivne ortodoksijudaism ja vabameelne liberaaljudaism.
Ortodoksne judaism: sellesse liikumiste rühma kuuluvad hassidism, ultraortodoksne judaism ja modernne ortodoksne judaism
Konservatiivne judaism ehk Masorti judaism
Reformistlik judaism ehk progressiivne judaism ehk liberaalne judaism
Etnilised jagunemised: aškenazi juudid ja sefaradi juudid
Sabat.
Sabat on juutide hingamispäev, mis algab juba reede õhtul peale päikeseloojangut piduliku söömaajaga ja kestab laupäeva õhtuni. Sel ajal ei tohi teha tööd ega valmistada midagi uut, ka sööki mitte. Kuid süüa tuleb kolm korda päevas. Challah ´iks nimetatakse sabati ajal söödavat palmikleiba või uue aasta puhul küpsetatud suletud ringi kujulist õnneleiba. Challah palmitsetakse 6-st taignaribast ja laual peab neid alati olema kaks. Sabatilauale peab alati kuuluma ka kala, tüüpiliseks roaks on "täidetud kala" ehk kalatükiga täidetud pallikesed.
challahi palmitsemine
challah seesamiseemnetega
Söömisest judaismis:
Liha ja piim.
Judaism keelab süüa korraga liha- ja piimatoite. "Sina ei pea mitte vasikat keetma tema ema piimas sees," on öeldud kirjasõnas. Iisraelis, kus muidu loetakse kõike alati täht-tähelt, on see keeld laienenud igasuguste piima- ja lihasaaduste koos söömise keeluks. Isegi nende toitude söömise vahe peab olema piisavalt pikk. Piima-lihakeeld laieneb ka söömisvälisele tegevusele: ühe ortodoksse juudi kodus on alati kaks komplekti nõusid söögi tegemiseks - serveerimiseks ning kaks kraanikaussi ja nõudepesumasinat. Ikka piima- ja lihanõude jaoks eraldi.
Koššeri tähtsus.
Koššer on söögitegemise religioosne taust või paljudele tegelikult elustiil. Ehk selgitab asja ka ütlemine, et söök, mis ei ole hingele hea, ei ole ka kehale hea. Loom, keda kõlbab süüa, on jumala plaani järgi loodud, see tähendab, et ta peab olema sõraline ja mäletseja. Kalal peavad olema soomused ning uimed ja sestap ei ole soomusteta angerjas ega uimedeta krevett koššer. Lindudest on lubatud kodulinnud nagu kanad, pardid, haned ja kalkunid. Keelatud on kumera noka ja röövlinnu küüntega isendid. Kõik roomavad olendid, samuti ka putukad on keelatud. Juudid ei kasvata sigu. Sealiha söömine on keelatud, tõenäoliselt sellepärast, et siga on ainus loom, kellel pole muud otstarvet kui saada tapetud ja söödud. Koššeri vastand on trefe, mis tähendab tõlkes rebitud või rebestatud. Loomad, kes on vigastatud, haiged või on surnud loomulikku surma on trefe, st toiduks kõlbmatu. Et liha oleks koššer, selleks peab looma tapma eriväljaõppe saanud lihunik, kes peab olema usklik ja tundma kõiki oma ametisaladusi. Loom ei tohi tapmisel valu tunda ja veri tuleb looma kehast võimalikult viimseni välja voolata lasta. Piibli järgi sisaldab veri elu ja elu kuulub jumalale. Judaism keelab rangelt vere söömise.
Matsa.
Matsa on leiva aseaine paasapühade kaheksal päeval. Toora järgi oli Iisraeli lastel Egiptusest lahkumisega nii tuli takus, et neil polnud aega lasta leival kerkida ja see küpsetati kiiresti. Paasapühade matsa on tehtud vaid jahust ja veest, teisi lisandeid võib panna muu aja matsadesse.
(http://www.hkhk.edu.ee/eope/usundid/judaism.html)
