Otsing sellest blogist
UUS!!!
Aas
Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Aas (kõnekeeles ka...
reede, 20. september 2024
Aas
teisipäev, 17. september 2024
Looduslik rohumaa
Looduslik rohumaa
Looduslik rohumaa on rohumaa, kus on säilinud looduslik rohukamar ning kus inimtegevus piirdub põhiliselt rohusaagi kasutamisega.
Looduslike rohumaade hulka kuuluvad looduslikud karjamaad ja looduslikud niidud.
esmaspäev, 16. september 2024
Kultuurkarjamaa
Kultuurkarjamaa
reede, 13. september 2024
Puiskarjamaa
Puiskarjamaa
Puiskarjamaa ehk metsakarjamaa on suhteliselt hõre puistu, kus pidevalt karjatatakse loomi.
Ajalugu
Puiskarjamaad olid Eestis kuni 1950. aastateni väga tavalised, hiljem on see maastikutüüp üsna haruldaseks muutunud. Puiskarjamaad kujunesid, kui külade-talude lähedal asuvaid metsi kasutati karjatamiseks. Puisniitudelt saadi püsivalt heina, tarbe- ja küttepuid, ravimtaimi, pähkleid, seeni ja muid igapäevaseks eluks tarvilikku midagi vastu andmata. Ainsaks väetiseks on puisniidul mahalangenud puulehed ja kõdunev kulu. Sügisel, pärast heinaniitmist karjatati puisniitudel loomi. Kui puisniitu kasutatakse kevadest sügiseni karjamaana, muutub rohustu liigiline koosseis, areneb tihedam põõsarinne, seetõttu nimetame selliseid kooslusi puiskarjamaadeks. Sada aastat tagasi oli 300–500 ha puisniidualad tavapärased, need vaheldusid lagedate loopealsete ja põldudega.
Väljanägemine
Väljanägemise poolest meenutab puiskarjamaa tihti puisniitu. Ilusamad karjatatavad metsa-alad võivad olla lausa pargilaadsed, kariloomade pügatud “muru” ja põõsastega. Samuti on üsna tihti endisi puisniite kasutatud karjamaana. Ent kui puisniidul tavaliselt esines okaspuid vähe, siis puiskarjamaa võib olla ka männik, segamets või koguni kuusik. Rohustu liigirikkus on puiskarjamaal reeglina väiksem kui puisniidul.
Karjatamine ja hooldamine
Mets- ja puisniitkarjamaade väärtus oleneb karjamaal kasvavast taimestikust ja metsa tihedusest. Enamasti kasvab metskarjamaadel jämedakõrreline ja jämedavarreline taimestik. Metskarjamaadel tuleb seega karjatada kevadel varakult. Karjatama hakatakse seal siis, kui taimed puude all kasvama hakkavad ja rohi pole saanud moodustada jämedaid kõrsi ja varsi. Väärtuslikumateks metskarjamaadeks peetakse metsavahelisi lagedaid ja kuivi nõmm- ja söötkarjamaid, millel kasvavad mitmekesised valgurikkad taimed. Puiskarjamaa karjatamiskoormus on tavaliselt 0,3-1 lü/ha. Hooldamisel harvendatakse puittaimestikku ning laasitakse tüvesid (eriti männikutes ja kuusikutes).
Puisniidud tänapäeval
Tänapäeval on puisniidud oma varasema majandusliku tähtsuse peaaegu täielikult minetanud- heina saadakse lagedatelt kultuurheinamaadelt ning metsa tehakse eelistatult lageraietena. On üksikuid talusid, kes hoiavad traditsioonilise maastiku püsimist. See on nii öelda klassikaline pärandkultuur. Niitmata-karjatamata puisniidud võsastuvad paraku kiiresti. Eriti märgatav on puisniitude kadumine Eesti saartel.[4] Praegu on Eestis vähe inimesi, kes järjepidevalt hooldavad puiskarjamaid. Need, kes sellega tegelevad, ei tee seda raha pärast, kuna toetusest saadav raha nagunii ei kata nende kulusid. Nad teevad seda, kuna nad tahavad taastada puisniitude maastiku ilu. Karjatades niitudel loomi või niites sealt heina, muutub maastikupilt oluliselt kaunimaks.[5]
neljapäev, 12. september 2024
Sookarjamaa
Sookarjamaa on teatav karjamaa.
Vastavalt soostunud ja sooniite toitvate vete iseloomule jagatakse sookarjamaad lubajarikasteks ning lubjavaesteks. Lubjarikkad niidud on taimestiku poolest liigirikkamad ja liikide seas on ka arvukalt haruldasi ning kaitstavaid taimi. Näiteks orhideed: soohiilakas, kärbesõis, soo-neiuhiilakas ja mitmed teised. Saaremaale omased haruldused on tömbiõieline luga, alpi võipätakas, saaremaa robirohi.
Sookarjamaadel karjatamisega kaasnevad hädaohud
Sookarjamaadel kasvavad vähese söödaväärtusega tarnad ja mürgised osjad. Eriti hädaohtlikud koduloomade tervisele on seisva vee loikudega sookarjamaad. Veeloigus elutsevad teod, kes on vaheperemeesteks maksakaantõve levitamisel. Samuti levib sookarjamaadel sõramädanik, mida on võrdlemisi raske ravida, eriti siis, kui nimetatud haigus on haaranud kogu karja.
kolmapäev, 11. september 2024
Looduslik karjamaa
Looduslik karjamaa
Looduslik karjamaa on karjamaa, mis on kujundatud pärismaise elustikuga kooslusele karjatamise ja metsavööndis ka puude eemaldamise teel.
Looduslikud karjamaad on pärandkooslused. Ka enamik puiskarjamaid on looduslikud karjamaad.
teisipäev, 10. september 2024
Karjamaa
Karjamaa on rohumaa, kus karjatatakse kariloomi.
Karjamaal kasvavad tavaliselt üheidulehelised ja kaheidulehelised rohttaimed, põõsad ja puud. Puudega karjamaid nimetatakse puiskarjamaadeks.
Eristatakse looduslikke karjamaid, mis on pärandkooslused, ning kultuurkarjamaid, mis on külvatud rohustuga.
Enne kunstlike toitude ja jõusööda leiutamist oli karjamaa peamine kariloomade (näiteks veiste, lammaste, kodukitsede, hobuste ja sigade) toiduallikas.
Karjamaid kasutati minevikus sageli ekstensiivselt: loomi saadeti karjamaale enam-vähem iga päev seni, kuni nad karjamaa nii-öelda paljaks sõid, seejärel saadeti nad mõnele teisele karjamaale. Niisugune eluviis on tüüpiline nomaadidele, kes koos karjaga paremate karjamaade otsingutel ringi rändavad. Tänapäeval on karjamaade ekstensiivne kasutamine koos nomaadlusega tunduvalt vähenenud, ehkki seda esineb mõnelgi pool maailmas.
esmaspäev, 9. september 2024
Tehiskooslus ehk kultuurkooslus
Tehiskooslus
Tehiskooslus ehk kultuurkooslus on inimese poolt ja enamasti võõrliikide kasutamise abil oluliselt ümber kujundatud biotsönoos. Tehiskooslusteks on näiteks põllud ja enamasti aiad, sageli ka linnade pargid või haljasalad. Tehiskoosluste loomisel tihti teisaldatakse muld või töödeldakse seda mehaaniliselt ja keemiliselt, muutes nii suurel määral mullaelustikku. Taimed enamasti kas külvatakse või istutatakse.
Kui aga majandatakse või kujundatakse pärismaise elustikuga kooslust, siis pole tegu tehiskoosluse, vaid pärandkooslusega. Seega puisniidud, looduslikud aiad või pärismaiste puude ja põõsastega pargid võivad olla pärandkooslused ja mitte tehiskooslused.
reede, 6. september 2024
Pärandkooslus
Pärandkooslus
Pärandkooslus (ka poollooduslik kooslus) on niisugune biotsönoos, mis on looduslikust kooslusest kujunenud mõõduka inimmõju tulemusel. Pärandkooslused koosnevad pärismaisest elustikust. Harva kasutatakse ka terminit "pärandmaastik", mis sisuliselt hõlmab üht biotsönoosi olulist komponenti – biotoopi.
Kitsamas mõttes on pärandkooslusteks niidud, mis püsivad tänu regulaarsele niitmisele (samuti puisniidud, millel lisaks niitmisele ka raiutakse valikuliselt puid) ning karjamaad (sealhulgas puiskarjamaad), mis püsivad tänu kariloomade regulaarsele karjatamisele.
Laiemas mõttes on pärandkooslusteks kõik mahedalt majandatavad pärismaised kooslused – näiteks majandatavad pärismaistest liikidest (looduslikult uuenenud) metsad, aga ka traditsiooniliselt majandatavad looduslike veekogude kooslused.
Pärandkooslused Eestis
Botaanik Toomas Kuke hinnangul ei ole Eesti pärandkooslused valdavalt vanemad rahvasterännu- ja eelviikingiajast 450-800 pKr, mil Eesti aladel muutus üldiseks heinategu. Suurim oli pärandkoosluste pindala Eestis 19. sajandi lõpul, mil poollooduslikud kooslused, enamjaolt karja- ja heinamaad, hõlmasid ligi 40% Eesti maismaast ehk 1,8 miljonit hektarit. Kiirelt hakkasid need kaduma pärast Teist maailmasõda, mil põllumajanduses mindi üle suurtootmisele. Nüüdseks on pärandkooslusi Eestis jäänud kuni 75 000 hektarit, neist puisniite kuni 750 hektarit.
neljapäev, 5. september 2024
Looduslik kooslus
Looduslik kooslus
Looduslik kooslus on niisugune biotsönoos, mille väljakujunemisel pole inimese kujundav mõju olnud märkimisväärne.
Looduslikud kooslused koosnevad pärismaisest elustikust.
Kui looduslikku kooslust majandatakse, võib sellest kujuneda pool-looduslik kooslus ehk pärandkooslus. Kui looduslik kooslus asendada, on tegu tehiskooslusega.
kolmapäev, 4. september 2024
Lodu
Lodu
Lodu on toitainerohkest vooluveest märg kasvukoht.
Lodud on sageli tekkinud läbivooluga nõgudes ja orgudes. Leidub nii lagedaid kui ka metsaga lodusid (lodumetsad). Lodumetsade karakterpuuliik on sanglepp (sanglepalodu).
Soostumisprotsessi, mille tagajärjel lodu tekib, nimetatakse lodustumiseks.
teisipäev, 3. september 2024
Rabamets
Rabamets
Rabamets on kooslus, mis kasvab väga paksul vesisel turbasamblakihil.
Puudest kasvavad rabametsas vaid kidurad männid ja kased. Põõsastest leidub vaevakaske. Iseloomulikud on sookail, sinikas, villpea, rabamurakas ja jõhvikas, lagedemates kohtades putuktoiduline huulhein.
esmaspäev, 2. september 2024
Laugas
Laugas
Laugas on väike huumustoiteline, tavaliselt pruuniveeline sooveekogu, mis on tekkinud nõgusal või lamedal rabapinnal älvest, kui pinnavee äravoolamine on peatunud. Lauka põhjas on turbamuda. Laukad on iseloomulikud rabadele. Laugaste kogumit nimetatakse laugastikuks.
Eesti rabades on loendatud umbes 20 000 rabalaugast. Eesti suurimaks laukaks võib pidada Väike Loosalu järve Raplamaal (3,4 hektarit).
reede, 30. august 2024
Älves
Älves
Älves on märg lohk rabas. Älved võivad olla kõrge veeseisu korral läbimatud. Suuremates rabades on älved tavaliselt piklikud, asuvad rabapeenarde vahel ja paiknevad rabavee filtratsioonisuunaga risti.
Älvest võib raba kasvades moodustuda vaba veega laugas.
Älved koosnevad vett täis turbast. Älvestel kasvab iseloomulik taimestik – valge nokkhein, rabakas, huulheinad.
neljapäev, 29. august 2024
Õõtsik
Õõtsik
Õõtsik ehk õõtskamar ehk õõtssoo ehk õõtsiksoo on märgaladele iseloomulik taimekooslus, kus kamar on moodustunud kas mudas või vees kasvavate taimede läbipõimunud taimejuurtest, sammaldest, turbast ja risoomidest. Õõtsikud on pidevalt pinnaveega küllastunud, kuid mitte üleujutatud. Taimestiku poolest on õõtsikud väga sarnased madal- või siirdesoodega. Turvast tekitavad need taimekooslused vähe, mistõttu puudub sellel kooslusel ka inimtegevuse jälg turba kaevandamise näol.
Teke
Õõtsikud tekivad kas järvede kinnikasvamise käigus või suurematel sooaladel veesoonte piirkonnas ja rabade servamäredes.
Veekogude kinnikasvamine toimub kas põhjast või pinnalt, kuid enamasti toimub see mõlemalt poolt korraga. Pinnalt kasvamine saab toimuda väikeste järvede puhul, mis on tuulte eest varjatud. Sel viisil kinnikasvamine tekitab rohukamara ja turbakihi ning järve mineraalpõhja vahele vedela järvemuda ja vee kihi. Järvemuda tekib settinud orgaanilisest ainest. Kui järvemuda tiheneb, moodustub sellest enamasti rohekaspruuni värvusega sete ehk sapropeel. Kui järve veetase ei tõuse, väheneb aeglaselt vaba vee sügavus sapropeeli kasvades ja veekogu põhja asustavad taimekooslused. Tavaliselt järgneb veekogu kinnikasvamisele minerotroofne arengufaas, kus leidub mitmesuguseid taimekooslusi. Enamasti on alanud järveline sooteke madalsoo tarna-, rohu- või pillirooturba moodustamisega (kuni 40% juhtudest) ja vähem siirdesoo tarnakoosluste arenemisega. Tihti moodustub ka pruunsambla- või sfagnumiõõtsik(~30%).
Toitelisus
Õõtsikutel saab eristada troofsuse ehk toitelisuse kolme astet. Kõrge produktiivsusega eutroofsete järvede kinnikasvamisel moodustub eutroofse toitelisusega õõtskamar nõudlikematest sammalde ja rohttaimede liikidest. Õõtssoode assotsiatsioonid võivad esineda ka pärismadalsoo-taimekoosluste vahel, kus lademes esinevad veerikkad kihid. Põhimõttelist vahet päris-madalsoode ja õõts-madalsoode vahel ei ole. Erinevused taimekooslustes on tingitud peamiselt õõtssoode kõrge seisuga põhjaveest, mis ulatub maapinnani või üle selle (ka päris-madalsoodes esineb seda nähtust) või põhjavee erinevast elektrolüütidesisaldusest. Siirdesoo ilmega mesotroofsed õõtssood tekivad samade eutroofsete veekogude edasisel soostumisel (maastumisel) või ka suuremate soomassiivide, peamiselt rabade servaaladel, kuhu valguvad rabaveed. Düstroofsete veekogude kinnikasvamisel moodustub õõtskamar erinevatest turbasamblaliikidest, mudatarnast (Carex limosa) ja muud liiki rabataimedest. Õõtsik on sel juhul oligotroofse toitelisusega, mis pärineb seisvatest toitainevaestest vetest.
Kasvukohatüübid
Õõtsik-madalsoo kasvukohatüüp on tekkinud veekogude kinnikasvamisel. See kasvukohatüüp kuulub põhjaveetoiteliste rohusoode (madalsoode) tüübirühma. Rühm hõlmab puudeta või hõreda puurindega madalsoid.
Levinumad taimekooslused:
- Pilliroo kooslus, mille tüüpilised liigid on pilliroog, kukesaba, niitjas tarn, soomadar. Sammaldest on levinumad harilik teravtipp ja harilik skorpionsammal.
- Konnaosja kooslus, mille tüüpilised liigid on konnaosi, ubaleht, soopihl, ussilill, pudeltarn ja ümartarn.
- Pruuni sepsika-skorpionsambla kooslus, mis esineb Lääne-Eestis. Sellele kooslusetüübile on iseloomulik tihe samblarinne, mis koosneb valdavalt harilikust skorpionsamblast. Tüüpilised liigid on pruun sepsikas, pääsusilm, harilik tarn, ahtalehine villpea,kahkjaspunane sõrmkäpp, kärbseõis, pikalehine huulhein, vahelmine vesihernes, pilliroog. Sammaldest on levinud harilik skorpionsammal, täht-kuldsammal, tavasirbik ja soo-rasvasammal.
Õõtsik-siirdesood kasvukohatüüp on tekkinud samuti veekogude kinnikasvamisel, kuid ka õõtsik-madalsoo edasisel rabastumisel. Segatoiteliste rohusoode (siirdesoode) tüübirühmas, kuhu kuulub see kasvukohatüüp, ei domineeri puhmarinne vaid eelkõige tarnad.
Levinumad taimekooslused:
- Niitja tarna ja skorpionsambla kooslus, mille tüüpilised liigid on niitjas tarn, rabakas, valge nokkhein, pikalehine huulhein. Sammaldest on levinuim harilik skorpionsammal.
- Ubalehe-mudatarna kooslus, mis on liigivaene kooslus väga toitainevaestel õõtsikutel. Tüüpilised liigid on ubaleht) ja mudatarn.
Õõtsik-madalsoo kasvukohatüüp Õõtsik-siirdesoo kasvukohatüüp Reljeef tasane, veekogude kinnikasvamisel tekkinud õõtskamar tasane, veekogude kinnikasvamisel tekkinud õõtskamar; esineb ka rabade servaalal, kuhu valguvad rabaveed
Muld püdel mudane turvas, suhteliselt toiteainerikas keskmiselt toitainerikas, püdeda mudase turbaga siirdesoomuld Veerežiim põhjavesi pinnal või mõnekümne sentimeetri sügavusel põhjavesi pinnal või mõnekümne sentimeetri sügavusel Teke tekkinud/tekivad veekogude kinnikasvamisel tekkinud veekogude kinnikasvamisel ja õõtsik-madalsoode edasisel rabastumisel Rohurinne suhteliselt liigivaene, sageli domineerib üks liik suhteliselt liigivaene, sageli domineerib üks liik Samblarinne enamasti tihe enamasti pidev ja tihe - turbasamblad
- soovildik
Levik kogu Eestis väikestel pindaladel kogu Eestis väikestel pindaladel
Õõtsik-madalsoode levik ja pindala Eestis
Eestis on tehtud põhjalikumad uuringud ainult õõtsik-madalsoode kohta. Võib eeldada, et nende kogupindala on vähemalt 2200 ha. 1950. aastatel oli õõtsiksoode pindala Laasimeri andmetel 1300 ha. Seega on pindala suurenenud vähemalt 40%. Tuleb aga silmas pidada, et 1950. aastatel tehtud hinnang hõlmas ka õõtsik-siirdesoid. Õõtsik-madalsood on pindalalt suurenenud veekogude kinnikasvamise tulemusena. Seda on kiirendanud nii kuivendamine kui ka veekogude eutrofeerumine keskkonna saaste mõjul. Ka järvede veetaseme alandamise tõttu on kujunenud õõtsik-madalsoid. Lisaks on vahepeal taastunud kopra-asurkonnal mõju õõtsik-madalsoode säilimisele ja pindala suurenemisele. Arv ja pindala suurenevad ilmselt ka tulevikus. See on tingitud nii looduslikest teguritest, milleks on järvede vananemine ja kinnikasvamine, kui ka inimtegevusest. Isegi kui inimtegevuse mõju väheneks või lakkaks, siis varasem inimmõju põhjustatud õõtsik-madalsoode kujunemise protsess ei peatuks.
Eestis on õõtsik-madalsoode levik ebaühtlane. Kõige rohkem leidub selliseid sookooslusi Kagu-Eesti kõrgustike (Haanja, Karula ja Otepää) piirkonnas. Õõtsik-madalsoode sagedus Sakala kõrgustikul on võrreldav põhjapoolsema Viljandimaaga. Suurem on sagedus ka Vahe-Eesti põhjaosas (Lahemaa ja Kõrvemaa piirkonnad), Loode-Eestis ja kohati ka Hiiumaal. Suurematel aladel puuduvad seda tüüpi soo-kooslused Lääne-, Edela- ja Kirde-Eestis.
Enamasti on üksikute õõtsik-madalsoode pindala Eestis suhteliselt väike. Vaid kolme soo pindala ületab 100 ha. Nendeks soodeks on Avaste soo idaserv Lääne- Eestis, Kivijärve soo Vooremaal ja Kar'asoo Setomaal. Suuruselt kolme järgmise soo pindala ületab aga ainult 60 ha. Umbes kolmandiku pindala seda tüüpi soodel jääb alla 1 ha.
Pindalaliselt on kaitse all 1180 ha ehk 57% õõtsik-madalsoode kogupindalast. Suurem osa neist (85%) on kõrge või ülikõrge looduskaitselise väärtusega.
Tunnusloomad
Haudelindudest on õõtsikutele iseloomulikud mudatilder, heletilder, tikutaja, sookurg, soo-loorkull, mudanepp. Putukate seas liblikalistest villpea-aasasilmik.
-
Muusika astmed ei ole noodid. Astmete redel algab 1. astmest ja lõppeb 8. astmega. Kõikide helistike heliredel algab 1. astmest. Astmetel...
-
EESTI RAHVAKALENDRI PÜHAD: JAANUAR Talvine kalapüük Mootse talus . ERA, Foto 17846. Kolmekuningapäev (6. I) Nuudipäev (7. I)...