Tänu erapooletusele Esimeses maailmasõjas järgnes ajavahemik, mil valitses kaubanduslik õitseng. Järgnevad valitsuskriisid, ebaõnnestunud Rifi sõda, mis teravnes Maroko hõimude vastasseisu tõttu Hispaania protektoraadile, rahva rahutus ja sõjaväe rahulolematus olid põhjused, mis viisid kindral Primo de Rivera riigipöördeni 13. septembril 1923. Kehtestati sõjaväeline diktatuur, mis kiideti heaks suure osa sotsiaalsete jõudude ja kuningas Alfonso XIII poolt.
Diktatuuri ajal kaotatakse vabadused ja õigused. Raske majanduslik olukord ja vabariiklike parteide kasv muudavad olukorra üha vastuvõetamatumaks. Aastal 1930 esitas Primo de Rivera kuningale lahkumisavalduse ja suundus pärast seda Pariisi, kus ta veidi hiljem suri. Tema asemel asus ametisse kindral Dámaso Berenguer ja üsna pea pärast teda admiral Aznar. Seda perioodi hakati nimetama Dictablanda’ks (pehme diktatuur hispaania keeles).
II Vabariik
Otsustanud leida lahendus poliitilisele olukorrale ja luua põhiseadus, toetas kuningas 12. aprilli 1931 kohalike valimiste toimumist. Valimistel saavutasid riigi suuremates linnades ja provintsikeskustes vaieldamatu võidu vabariiklaste sotsialistlikud kandidaadid, kuigi nõunikud olid suuremas osas rojalistid. Esines organiseeritud meeleavaldusi, mis nõudsid vabariigi asutamist ning mis viisid kuninga lahkumiseni riigist. Pärast kuninga loobumist oma kohustustest, kuulutati 14. aprillil välja Teine Vabariik.
Vabariigi ajal suurenes poliitiline ja sotsiaalne rahutus, mida iseloomustas vasak- ja parempoolse poliitika esindajate äärmuslikuks muutumine. Mõõdukust pooldavaid liidreid boikoteeriti ning iga partei üritas Hispaaniat enda standardite järgi muuta. Esimeste aastate jooksul oli võimul vabariiklaste ja sotsialistide koalitsioon, 1933. aasta valimistel võitsid parempoolsed parteid ja 1936. aastal vasakpoolsed. Alates aastast 1936 levis vägivallalaine, millega kaasnes kirikute põletamine, José Sanjurjo algatatud monarhia taastamise pooldajate ülestõus, 1934. aasta revolutsioon ning arvukad poliitiliste liidrite atentaadid. Teisest küljest on II Vabariigi aeg Hispaania ajaloos periood, mille ajal viidi täide reforme, et riiki moderniseerida (demokraatlik põhiseadus, põllumajandusreform, sõjaväe ümberstruktureerimine, esimesed erinevate piirkondade autonoomsust puudutavad määrused jm) ja laiendati kodanike õigusi, näiteks anti ka naistele valimisõigus.
Riigipööre ja Franco diktatuur
17.–18. juulil 1936 algatasid Hispaania Aafrika kolooniate garnisonid vabariigi vastu ülestõusu, mis õnnestus vaid osaliselt. Hispaania jagunes kaheks tsooniks: üks, milles oli teoreetiliselt võimul vabariiklik valitsus, ning teine, mida kontrollisid ülestõusnud, kes alustasid ka kodusõda, mille tulemusena kindral Francisco Francost sai Hispaania riigipea. Monarhiat pooldavad mässajad saavutasid võidu 1. aprillil 1939. Sellise tulemuseni viis suuresti Hitleri Saksamaa ja Mussolini Itaalia sõjaline toetus, mis oli palju kindlam, kui Nõukogude Liidu ja Mehhiko poolt vabariiklastele osutatud abi; samuti aitasid kaasa vabariigi pooldajate erinevate fraktsioonide omavahelised vastuolud.
Kindral Franco võit tähendas totalitaarse režiimi algust. Kaotajatele kehtestatud repressioonid sundisid tuhandeid hispaanlasi pagulusse ning paljud mõisteti surma või saadeti sunnitöölaagritesse. Kuigi Franco võttis Teises maailmasõjas neutraalse hoiaku, põhjustas ta teljeriike varjamatult toetades Hispaania majandusliku ja poliitilise isoleerituse. Vaatamata külma sõja ajal kehtestatud piirangutele Ameerika Ühendriikide ning Nõukogude Liidu ja nende liitlaste vahel, muutus frankistlik režiim läänemaailmale siiski vastuvõetavaks, hiljem ka tunnustatuks, lõpetades nii isolatsiooni. Allkirjastati lepped, et lubada Hispaania-Ameerika ühiste sõjaväebaaside rajamist Hispaaniasse. 1956. aastal sai iseseisvaks Maroko, mis oli varem olnud Hispaania ja Prantsusmaa protektoraat, ning käivitati riigi majandusliku stabiliseerimise plaan. 1969. aastal nimetas Franco oma järeltulijaks prints Juan Carlose, kes oli Alfonso XIII (Hispaania kuningas kuni aastani 1931, kuigi aastatel 1923–1930 valitses riiki kindral Primo de Rivera ning kuningas valitses vaid nimeliselt) pojapoeg. Kuigi Franco diktatuuri ajal suruti maha iga poliitiline opositsioon, toimus samal ajal märkimisväärne majanduslik ja tööstuslik areng.
