Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

laupäev, 9. märts 2019

Adolf Hitler „Mein Kampf“

Adolf Hitler „Mein Kampf"

Mein Kampf" (eesti keeles 'Minu võitlus') on Adolf Hitleri esimene raamat. Selles on ühendatud autobiograafia ja rahvussotsialistliku ideoloogia tutvustus. Esimene köide anti välja 1925. ja teine köide 1926. aastal.

Alates 2016. aastast on teose autoriõigused aegunud. Teose autoriõigused kuulusid varem Baieri rahandusministeeriumile. 8. jaanuaril 2016 avaldas Lähiajaloo instituutteose kommenteeritud väljaande.

Teose eesmärk oli natsionaalsotsialismi kujunemisloo ja eesmärkide esitamine. (https://et.m.wikipedia.org/wiki/Mein_Kampf)

"Minu võitluse" loomislugu

Õllekeldriputš ehk Müncheni putš ehk Müncheni õllekeldriputš ehk Hitler-Ludendorffi putš oli Hitleri ja tema parteikaaslaste ebaõnnestunud riigipöördekatse 1923. aastal.

NSDAP juht Adolf HitlerkindralkortermeisterErich Ludendorff ja teised Kampfbundi liikmed püüdsid haarata võimu Münchenis ja Saksamaal.

Riigipöörajate põhijõud oli Sturmabteilung(SA), nende vastas seisid Saksa armee (Reichswehr) ja Baieri politsei. Ettevõtmine lõppes natsionaalsotsialistide juhtkonna arreteerimisega.

8. novemberRedigeeri

Putši eelõhtul, neljapäeval, 8. novembril 1923kogunesid asjaosalised Müncheni Bürgerbräu õllekeldrisse. Nad murdsid keldrisse sisse. Relvastatud SA-laste rühma etteotsa astunud pikas mustas nahkpalitus fanaatiline Hitler. Adolf Hitler karanud tooli otsa, tulistanud püstolist õhku, nõudnud tähelepanu ja hüüdnud: "Münchenis on puhkenud rahvuslik revolutsioon(Eberle ja Uhl, 36:2006.). Saali ümbritseb 600 relvakandjat." (Tegelikult polnud see muidugi tõde, Delaforce, 25:2010).

Edasi võtnud Hitler Baieri riigikomissariGustav von KahriBaieri armee komandöri Otto von Lossowi ja Baieri riigipolitsei juhi, ooberst Hans Ritter von Seisseri (9. detsember 1874 – 14. aprill 1973) vangi. (Delaforce, 34:2010)

9. novemberRedigeeri

Erich Ludendorff vabastanud öösel Gustav von Kahri (29. november 1862 Weißenburg, Baieri – 30. juuni 1934 Dachau koonduslaager) ja Baieri armee komandöri Otto von Lossowi (15. jaanuar 1868 – 25. november 1938). Järgmisel päeval viinud Hitler, Ludendorff, Röhm ja Göring 2000 putši toetajat Müncheni Odeonsplatzile. Siin astusid neile vastu riigipolitsei ja sõdurid.

Odeonsplatzil asuv memoriaal "Feldherrnhalle", mille ees valitsusüksused 9. novembril 1923 putšistid laiali ajasid

Tapluses sai Hermann Göring kõhupiirkonda haavata ja Hitler nihestas kukkudes õlga. Göring põgenes Saksamaalt.

Münchenis toimunud õllekeldriputšist võttis osa ka Õde Pia.

Hitler vahistati Hanfstaengelite juures UffingisStaffelsee ääres ja mõisteti viieks aastaks vangi. Landsbergi vanglast vabanes ta teadmata põhjusel ennetähtaegselt.

KohtumõistmineRedigeeri

26. veebruarist 1924 toimus 24 päeva jooksul Müncheni Blutenburgstrasse jalaväekoolikohtusaalis riigireetmisprotsess riigpöördekatse juhi Adolf Hitleri ja tema käsilaste, nende hulgas kindral Ludendorffi, Rudolf HessiWilhelm FrickiHermann KriebeliEmil Maurice'i ja Ernst Röhmi üle. 

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Õllekeldriputš#Kohtumõistmine)

Hitler-Ludendorffi putši 2. päeval (9. november 1923) viinud Hitler, Ludendorff, Röhm ja Göring 2000 putši toetajat Müncheni Odeonsplatzile. Siin astusid neile vastu riigipolitsei ja sõdurid ning ajasid putšistid laiali. Tapluses sai Hermann Göring kõhupiirkonda haavata ja Hitler nihestanud kukkudes üksnes õlga.

Hitler vahistati Hanfstaengelite juures Uffingis Staffelsee ääres.

26. veebruarist 1924 toimus 24 päeva jooksul Müncheni Blutenburgstrasse jalaväekooli kohtusaalis riigireetmisprotsess riigpöördekatse juhi Adolf Hitleri ja tema käsilaste, nende hulgas kindral Ludendorffi, Rudolf Heßi, Wilhelm FrickiHermann KriebeliEmil Maurice'i ja Ernst Röhmi üle. Hitler mõisteti viieks aastaks vangi.

Hitleri kong, nr 7, asus Landsbergi vangla esimesel korrusel. Kongis nr 7 viibisid temaga koos Rudolf Heß, Friedrich Weber ja ooberst Hermann Kriebel. Saabudes kurtnud Hitler nihestatud õla üle. Masenduses Hitler pidanud näljastreiki.

Hitler dikteeris raamatu Emil Maurice'ile ning pärast juulit 1924 Rudolf Heßile, kes selle koos mõne abilisega toimetas. Teine köide valmis Obersalzbergis ühes villas (hilisemalt Berghofi lähedal) pärast ennetähtaegset vabanemist (detsembris 1924).

I. köideRedigeeri

Esimene köide "Eine Abrechnung" ('Kättemaks') ilmus 18. juulil 1925, teine köide "Die nationalsozialistische Bewegung" ('Natsionaalsotsialistlik liikumine') detsembris 1926. Algul pani Hitler raamatule pealkirjaks "Viereinhalb Jahre gegen Lüge, Dummheit und Feigheit" ('Neli ja pool aastat valede, rumaluse ja arguse vastu'), kuid natsionaalsotsialistist kirjastaja meelest oli see pealkiri liiga keeruline.

Kuni 1930. aastani ilmus "Mein Kampf" kahe suureformaadilise köitena, hinnaga à 12 marka. 1930. aastal ilmusid mõlemad köited koos üheköitelises rahvaväljaande-formaadis 12×18,9 cm, mis oli tavaline piibliformaat.

Aastatel 19251945 tehti originaaltekstis arvukalt muudatusi ja täiendusi. Nähtavasti viimistlesid keeleliselt ja sisuliselt segaseid kohti anonüümsed toimetajad Hitleri kaaskonnast.

Otto Strasser, kelle vend Gregor Strasser koos Hitleriga Landsbergis vangis istus, kirjutas 1939. aastal oma raamatus "Hitler und ich" ('Hitler ja mina') "Mein Kampfi" algvariandi kohta, et see oli "halvasti seeditud poliitilise lektüüri" konglomeraat, mille aluseks olid Karl LuegeriGeorg von SchönereriHouston Stewart ChamberlainiPaul de Lagarde'i ja Alfred Rosenbergi välispoliitilised vaated ning Julius Streicheri "antisemiitlikud vihapursked". "Kõik kokku oli kirjutatud sexta-õpilase stiilis, kellelt alles hiljem on oodata arusaadavaid kirjandeid. (...) Paater Stempfle (...) nägi kuude kaupa vaeva, et "Mein Kampfis" väljendatud mõtteid korrastada ja seostada." Edasi ütleb Strasser, et Hitler ei andestanud kunagi, et Stempfle raamatut redigeerides Hitleri nõrkused nii selgelt ära tundis; Stempfle mõrvati 1934. aastal pikkade nugade ööl.

Raamatut on nimetatud ülesehituselt keeruliseks, kordusterohkeks ja raskestiloetavaks. Siiski tulevad põgusalgi lugemisel esile natsionaalsotsialismipõhiideed. Eriti silmatorkav on Hitleri antisemitism, mis toetus "Siioni tarkade protokollide" põhiteesile ülemaailmsest juutide vandenõust.

"Mein Kampf" on pühendatud 9. novembril 1923 Münchenis toimunud meeleavaldusel langenutele:

  • Alfardt Felix, kaupmees
  • Baudridl Andrei, mütsivalmistaja
  • Katzella Theodor, pangateenistuja
  • Ehrlich Wilhelm, pangateenistuja
  • Faust Martin, pangateenistuja
  • Rechenberg Anton, treial
  • Kerner Oskar, kaupmees
  • Kuhn Karl, ülemkelner
  • Lafors Karl, üliõpilane
  • Neibauer Kurz, teenistuja
  • Pappe Klaus, kaupmees
  • Pforten Theodor, kohtunik
  • Rickmers Johann, sõjaväelane
  • Scheibner-Richter Erwin, insener
  • Stronski Lorenz, insener
  • Wolf Wilhelm, kaupmees

SisukokkuvõteRedigeeri

Esimene köideRedigeeri

1. peatükk: VanematekodusRedigeeri

Õnneliku saatuse läbi sai minu sünnikohaks Inni-äärne Braunau, mis asub kahe saksa riigi, Austria (Saksa-Austria) ja Saksamaa piiril. Nende taasühendamine on meie eluülesanne. Asi ei ole mitte majanduses: isegi kui see peaks olema majanduslikult kahjulik, peab see teoks saama, sest sama veri kuulub ühisesse riiki. Saksa rahval ei ole õigust kolooniatele, kuni ta pole oma poegi ühisesse riiki koondanud. Alles siis, kui viimane sakslane elab selle riigi piirides, kuid riik ei suuda talle pakkuda turvalist äraelamist, tekib oma rahva viletsuse tõttu moraalne õigus omandada võõrast maad. "Ader on siis mõõk, ja sõja pisaratest kasvab tulevastele sugupõlvedele igapäevane leib."

Linn sai kuulsaks ka sellega, et meie isamaa sügavaima alanduse ajal [kui Baieri oli allutatud Napoleoni Prantsusmaale] langes seal Saksamaa eest nürnberglaneraamatukaupmees Johannes Palm, kes keeldus oma kaas-, õigemini peasüüdlasi välja andmast. Samuti nagu Leo Schlageter. Üks Augsburgi politseidirektor oli nad prantslastele üles andnud "ja andis nõnda eeskuju uussaksa võimudele härra Severingi riigis".

Selles linnakeses elasid 1880. aastate lõpus minu vanemad; "isa oli kohusetruu riigiametnik, ema elas ainult majapidamisele ning oli eelkõige meisse, lastesse, igavesti ühesuguses hellas hooles kiindunud." Ma ei mäleta sellest palju, sest varsti pidi isa asuma uuele kohale Saksamaal Passaus. Austria tolliametnik pidi palju rändama. Mõne aja pärast kolis isa Linzi ja jäi seal pensionile. See ei tähendanud talle puhkust. 56-aastasena ostis ta Ülem-Austrias Lambachi lähedal mõisa ja majandas seda.

Vaese väikevabadiku pojana oli ta 12- või 13-aastasena 1850. aastatel külaelanike nõuannete kiuste, kolm kuldnat taskus, kodukohast Waldviertelis lahkunud, et Viinis käsitööliseks õppida. Seitsmeteistaastaselt oli ta sellieksami ära teinud. Ta ei rahuldunud käsitöölise ametiga, mis ei tõotanud viletsusest pääsemist, vaid tahtis saada riigiametnikuks. Riigiametnik tundus talle inimlikult kättesaadava kõrguse tipuna, nagu varem külas kogudusevaimulik. Ligi 23 aastaga oli see eesmärk saavutatud. Ta võis nüüd täita oma kunagise tõotuse, et ei lähe kodukülla enne tagasi, kui temast midagi saanud on. Ent külas ei mäletanud teda keegi ja temagi oli oma külast võõrdunud.

Ilmselt kujunesid sel ajal minu esimesed ideaalid. Minust ei saanud toaskonutajat, sest ma mürgeldasin palju väljas, koolitee oli pikk ja ema kohtles mind kui äärmiselt tahumatut poissi mõnikord kibeda murega. Olin kaaslaste ninamees. Õppisin koolis kerge vaevaga hästi, kuid olin raske iseloomuga. Arvan, et mu kõneand arenes vaidlustes poistega. Ma ei tahtnud saada riigiametnikuks, minu eeskujuks oli mõnda aega abt. Õppisin vabal ajal Lambachis kooripoisina laulmist ning sain küll ja küll joobuda pidulikest jumalateenistustest. Isa ei mõistnud seda, sest ta ei osanud riiaka poisi kõneannet tulevase edu eeldusena hinnata.

Igatsus selle elukutse järele kaduski varsti, et asenduda minu temperamendile paremini vastavate lootustega. Leidsin isa raamatukogust sõjandusalaseid raamatuid, sealhulgas rahvaväljaande "Saksa-Prantsuse sõda 1870/71". Hakkasin unistama kõigest sõja ja sõduritega seotust. Samal ajal hakkas mul tekkima küsimus, miks Austria sakslased selles sõjas ei osalenud. Kas austerlased ei ole siis samasugused sakslased? Oma ettevaatlikele küsimustele sain kadedust tekitava vastuse, et mitte igal sakslasel pole õnne kuuluda Bismarcki riiki.

"Mein Kampf" eesti keelesRedigeeri

1934. aastal tõlkis "Mein Kampfi" eesti keelde Fritjof Hallmann.

Eesti keeles on ilmunud "Mein Kampf". I-VI [peatükk] / Adolf Hitler, Kuressaare: Kaitseliidu Veteranide Klubi Saaremaa piirkond, 2003, 68 lk, mille tõlkis Peeter Kask venekeelsest väljaandest. Edasise tõlkimise ja avaldamise keelas Kaitsepolitsei ära. Ometigi võis Eestis juba alates 1990. aastate algusest osta vabalt venekeelset "Mein Kampfi" (https://et.m.wikipedia.org/wiki/Mein_Kampf)