Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rohusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. 2.2. Rohusoometsad ...

teisipäev, 6. detsember 2022

Roland Tokko, Harald Lepisk - "Minu elu kutse"

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
"Minu elu kutse" on Roland Tokko ja Harald Lepiski koostöös sündinud raamat.
Raamat:
Sissejuhatus 7 
Kuidas sul sellest raamatust kõige rohkem kasu on? 11
Harald 13
 Elu ilma kahetsusteta. Millist elu sa tahad elada? 16
 Leia oma elu kutse 33
 Ehe sina – kohtumine iseendaga 46 
Kuidas aru saada, mida sa päriselt tahad? 72
 Milles sa tahad tõeliseks meistriks saada? 77
 Millised inimesed sind inspireerivad? 87
 Kas sinust võiks saada ettevõtja? 93
 Kas sinu ideest võib asja saada? 105
 Aga mis siis, kui sa läbi kukud? 114
 Kuidas mõtestada ja armastada oma praegust tööd? 124
Roland 130 
Usu endasse ja tea, miks sa soovid oma tegeliku potentsiaali vääriliselt elada 132
 Sihi kõrgele ja tegutse targalt 143
 Julge eksida 154
 Keskendu olulisele 168
 Liigu oma tegeliku potentsiaali poole teadlikult ja koos teistega 177
 Rakenda oma annet, oskusi ja teadmisi ning küsi nende eest õiglast hinda 190
Kokkuvõte. Kuidas edasi? 203
Sissejuhatus
"Kaks kõige olulisemat päeva sinu elus on päev, mil sa sündisid, ja päev, mil sa saad teada miks."
 - Mark Twain
Kas sina tead, mis on sinu elu kutse? Mis on see, mille jaoks sa siia maailma sündisid ja mida tehes sa end kõige õnnelikumana tunned? Või oled üks paljudest, kes alles otsib seda oma asja, oma kutsumust? 2018. aastal viis Edu Akadeemia läbi küsitluse, et välja selgitada, millistest teadmistest inimesed täiskasvanuna kõige rohkem puudust tunnevad ja mida nad sooviksid, et neile oleks juba koolis õpetatud. Küsitlusele vastas umbes 1500 inimest, kellest rohkem kui 70%(!) soovis, et neile oleks koolis õpetatud, kuidas oma tõelist annet avastada ja seda rakendada. Kahjuks on tänane koolisüsteem, meediaruum ja ühiskond paljud inimesed oma tõelisest olemusest väga kaugele viinud ning see põhjustab rahulolematust, kurbust ja stressi. Hea uudis on aga see, et me oleme kõik milleski andekad; meil kõigil on põhjus, miks meid on ellu kutsutud. Kui see põhjus üles leida, muutub elu palju tähendusrikkamaks ja õnnelikumaks. Väga raske on olla õnnetu, kui sa teed seda, milleks sa oled siia maailma loodud ja mis paneb su silmad särama. Eriti veel, kui see loob lisaväärtust ka teistele inimestele. Probleem on selles, et isegi siis, kui oma anne on leitud, ei kasuta väga paljud inimesed seda niisugusel määral, milleks nad on suutelised. Miks? Põhjusi on rohkelt. Esiteks piiravad meid meie enda tõekspidamised, harjumused, väärtushoiakud ja kahtlused. Nii oleme ise siin kõige suurem takistus. Teine põhjus on õigete mentorite ja nõuandjate puudumine – need on inimesed, kes on sarnase teekonna läbi teinud ja oskavad meid aidata. Seda raamatut lugedes on sul vähemalt kaks mentorit juures. Kolmandaks pole mõnel inimesel piisavalt suurt motivatsiooni oma andega tegelemiseks või on hetkeolukord nii mugav, et ei sunni selleks. Ja neljandaks ei leita aega, et oma anne leida ja/või seda edasi arendada. Soovitame sul alustada väikestest sammudest. Aja jooksul näed, kuidas neist saavad kokkuvõttes suured ja su elu muutub tundmatuseni. Rõõm on näha, et üha rohkem inimesi mõistab tõsiasja, et nad saavad ise oma elu muuta ja suunata. Kui elukutse, mis sai kunagi valitud, praegu enam ei sobi või pole kunagi sobinudki, siis ei pea vastumeelset tööd tegema ja võib – olenemata east või muudest asjaoludest – tegeleda millegagi, mis pakub rõõmu ja rahuldust. Õnneliku inimese elu võib võrrelda teemandiga. See särab ainult siis, kui see on lihvitud ehk kui inimene arendab oma tõelist annet edasi ja järgib oma kutsumust. Selleni viib küll tihti väga pikk ja konarlik tee, aga lõpptulemus on seda väärt. Meie elu teemandil on neli põhialust: kutsumus, tõeline anne, kirg ja elueesmärk. Kirg on tugev soov või tahe midagi teha. Kirgi võib olla palju ja need võivad elu jooksul muutuda. Tõeline anne on mingi eriline oskus, mis tuleb sul lihtsalt, loomulikult ja paremini välja kui enamikul teistel; ka andeid võib olla mitu. Tõenäoliselt oled sa selle suhtes ka kirglik, sest kui sa midagi hästi oskad, siis see loob üha enam edukogemust. Tihti ei pruugi me aga teada, mis meie tõeline anne on, sest me pole seda kunagi proovinud kasutada. Või kui teamegi seda südamepõhjas, siis ei ole julgenud täielikult pühenduda. Kutsumus on soov ja tahe oma anne nii-öelda tööle panna, sest ainult nii tunned, et su elu on tähendusrikas. Sa tunned ise rõõmu nende asjade tegemisest ja samal ajal teeb sind õnnelikuks teadmine, et teised saavad ka sellest kasu. Kutsumust järgides täidab inimene oma elueesmärki. See on miski, mida paljud inimesed otsivad, aga ei leia kuidagi. Pakumegi siin raamatus aga välja mõtte, et otsimise asemel võiks keskenduda oma tegeliku ande leidmisele, et järgida elu kutset. Miks nii? Kohe selgitame. Kõikjal looduses on igal olendil oma ülesanne, mida täites antakse panus millessegi suuremasse. Ka meie inimestena pole erandid. Kui leiame oma ande, arendame oma tugevaid külgi ja 
järgime oma kutsumust – ehk seda, milleks elu meid kutsub –, siis täidame elueesmärki. Sul ei pruugi selle tähendusest praegu veel aimu olla, aga sa võid kindel olla, et see on olemas.
Sellest raamatust saad terve hulga praktilisi nõuandeid, kuidas avastada oma anne või anded, tegelik potentsiaal ja kutsumus. Varsti näed, et elu kutsub sind seda üha rohkem ja rohkem tegema, muutes paremaks nende inimeste elu, kellega sa oma annet jagad, ning tehes sind ennast võrratult palju õnnelikumaks. Kirjutasime selle raamatu kahekesi, sest nii saame sulle rohkem väärtust ja kasulikke teadmisi anda. Alustasime mõlemad kunagi oma teekonda üsna tühjalt kohalt ja oleme jõudnud Eestis oma valdkonna tippu. Me ei ole kauged Ameerika onud, kes õpetavad sind elama, vaid tavalised eestlased nagu sinagi, kes soovisid ühel päeval elult rohkemat, kui see tol hetkel pakkus. Me ei andnud alla, kui elu viskas kaikaid kodaratesse, ega kaotanud usku, kui olukord tundus lootusetu. Liikusime järjekindlalt oma ande avastamise ja kutsumuse poole edasi. Oleme seega elav tõestus sellele, et kõik on võimalik. Loodame väga, et saad siit inspiratsiooni ja jõudu, et sama suuri asju ette võtta!
Kuidas sul sellest raamatust kõige rohkem kasu on?
Esmalt aitab see sul mõista, milles sa andekas oled ja mis on su kutsumus. Teiseks aitab see sul teha konkreetseid samme, et anne tööle panna ja sellele kutsele vastata. Raamatu esimeses pooles jagab Harald nõu, kuidas iseennast tundma õppida ja mõista. Teises pooles räägib Roland, kuidas oma annet või andeid maailmaga jagada ja unistusi ellu viia.
Natuke on alati parem kui mitte midagi Kui sul on raske aega leida, et seda raamatut pikemalt lugeda, siis ära muretse, see on liigendatud nõnda, et saad seda teha ka üksikute lehekülgede kaupa. Kindlasti leiad iga päev vähemalt viis minutit selleks näiteks hommikul. Või kui sul on hommikud tõesti väga kiired, siis pista see raamat kotti ja leia see aeg päeva jooksul. Pea aga iga päev kinni lubadusest lugeda seda vähemalt viis minutit.
Võta, mõtle ja vii ellu Nopi igal lugemiskorral üles üks konkreetne mõte või küsimus, mille üle päeva jooksul mõelda, mida sõbraga arutada või kohe ellu rakendada. Mida rohkem loetut oma eluga seostad, seda rohkem sa sellest raamatust kasu saad.
12
Kirjuta, et mõte kinnistada Enda jaoks oluliste mõtete väljakirjutamine aitab neid kinnistada. Soovitame sul võtta selleks eraldi vihik või mõni märkmerakendus, kuhu saad üles kirjutada küsimused, mis sul raamatut lugedes enda kohta tekkisid ja mis panid sind mõtlema. Püüa neile ka kirjalikult vastata, siis on kasutegur veelgi suurem.
Vastused leiad harjutusi tehes Kõige tähtsamad vastused selle kohta, kes sa oled ja milles sa hea oled, peituvad sinu enda sees. Nende kättesaamiseks on aga vaja siin toodud harjutused päriselt läbi teha. Nii saad selgust, mida peaksid järgmise sammuna ette võtma. Oleme olulisemad harjutused ja küsimused eraldi välja toonud, et leiaksid need kergesti üles, kui oled raamatu esimese hooga mõnusalt läbi lugenud.
Leia mõttekaaslased Leia inimesed, kellega avatult ja vahetult oma unistustest ja eesmärkidest rääkida. Arutle nendega siin toodud põhimõtete üle ja toetage üksteist.
Jaga või õpeta seda teistelegi Teiste õpetamine on üks võimsamaid õppimise viise. Edasta raamatust leitud mõtteid oma sõpradele-tuttavatele video, postituste või piltide kaudu. Lisa juurde märgusõna #minuelukutse ja vaata, mida teised on postitanud.
Me tahame sind oma kutsumuse leidmisel päriselt aidata Me soovime, et sa näeksid maailma silmadega, mis märkavad aina rohkem võimalusi oma anne ellu rakendada. Kui sa tunned, et ei saa ühele või teisele olulisele küsimusele raamatust vastust või vajad mõnele harjutusele täpsemat juhist, siis vaata ka lisamaterjale, mis aitavad nende teemadega rohkem süvitsi minna.
HARALD
Minu nimi on Harald Lepisk. Minu esimesed enesearenguga seotud mälestused jäävad kaugele lapsepõlve, kui kuulasime koos vennaga tundide viisi isa kassette pealkirjaga „Saavutamise psühholoogia”. Madal mehehääl õpetas enesejuhtimise meetodeid ja põhimõtteid. Hiljem sain teada, et tegu oli tuntud õpetaja Brian Tracy audioraamatu eestikeelse tõlkega. Ilmselt istutasid just need helikassetid minusse tõekspidamisi, mis aitavad mul elu avastada ja sunnivad edasi liikuma. Seda, mis mulle huvi pakub ja mida mulle meeldib teha, ei saanud ma teada koolitunnis, vaid kooliväliste tegevuste käigus. Harrastasin etlemist, kooliteatrit, filmindust, kodulehtede valmistamist jms. Tegin siis juba ka helitehniku- ja diskoritööd. Mul polnud veel selget visiooni, mida selle kõigega peale hakata, vaid ma pühendusin lihtsalt asjadele, mis haarasid mind endasse. Pärast keskkooli otsustasin Tartu ülikoolis majandust õppida, et mõista, kuidas maailm töötab. Kõige väärtuslikumad õppetunnid ei tulnud aga taas mitte loengusaalist, vaid lõputust enesearengumaterjalide varamust, mida üks kursusekaaslane oli suutnud veebiavarustest välja kaevata. Avastasin, kuidas unistada, julgemalt suhelda, targemalt otsuseid teha, mõista iseenda päris olemust ja oma meeleseisundeid juhtida. Imesin neid õpetusi endasse nagu käsn. 
Tundsin aga pettumust, et pidime neid teadmisi ja materjale ise avastama, samas kui kõike seda oleks võinud meile juba koolis õpetada. Teisel kursusel panin majandusõpingud pausile ja kuulutasin järgneva aasta enesearenguperioodiks. Osalesin igal võimalikul enesearengukoolitusel ja töötasin läbi tohutult kirjandust, et leida vastus küsimustele, kes ma olen ja milles ma hea olen. Pusletükid hakkasidki kokku sobituma ja ma mõistsin, et minu missioon pole pelgalt diskorina purjus seltskonna meelt lahutada, vaid muuta kõigile kättesaadavaks need põhimõtted ja praktilised nõuanded, mille abil oma annet ellu rakendada. Kuna kool neid asju ei õpetanud, nägin võimalust inimesi koolituste kaudu ise aidata. Selle enesearenguaasta jooksul sain selgema arusaama sellest, kes ma võiksin olla ja mida maailmale pakkuda. Asutasime kursusekaaslasega oma koolitusettevõtte ja hakkasime tegutsema. Samal ajal jätkasin ülikooliõpinguid, läbisin magistriprogrammi ettevõtluses ja tehnoloogia juhtimises, et aru saada, kuidas ma saan ettevõtluse kaudu maailma probleemidele lahendusi pakkuda. Nüüd olen loova eneseteostuse uurija ja koolitaja ning juhin innovatsiooniprogramme, mis aitavad inimestel arendada maailma muutvaid ideid ja saada tulevikukindlamaks. Olen inspireerinud tuhandeid inimesi, esinedes enam kui 1000 õppeüritusel 18 riigis. Oma ingliskeelsete e-kursustega olen jõudnud rohkem kui 160 riigi õpilasteni. Minu loodud enesearengukeskkonna Inspiratsioon.ee õpetused on muutnud enesearengu võimsad tööriistad kõigile eestlastele tasuta kättesaadavaks, nii nagu ma kunagi unistasin. Paljud õpetajad kasutavad neid materjale karjääri- ja ettevõtlusõppetundides, et aidata õpilastel oma annet avastada ja rakendada. Minu inspiratsioonivideod on puudutanud paljusid inimesi nii Eestis kui ka mujal maailmas, andes neile rasketel hetkedel indu oma arenguteekonda jätkata.
Olen rõõmus, et olen suutnud nii paljusid selles valdkonnas aidata ja saan kaasa lüüa rohketes ettevõtmistes. Teen jätkuvalt tööd ka iseendaga, et suudaksin paremini üle saada kahtlustest, ebakindlusest, rahulolematusest või loovusblokkidest, mida aegajalt ikka veel ette tuleb. Ma ei tea, kas me suudame 100% oma annet tööle panna, aga ühes olen küll kindel: investeering enda tundmaõppimisse ning teadlik õppimine ja tegutsemine on aidanud mul maailmale palju tagasi anda. Tunduvalt rohkem, kui arvasin end suutvat enne oma ande avastamist. See on teinud mind väga õnnelikuks inimeseks. Just seepärast annan endast seda raamatut kirjutades parima, et aidata sinulgi leida õiged küsimused kursi sättimiseks ja heade võimaluste äratundmiseks. Jagan sinuga oma uurimustöö avastusi ja arvukate silmapaistvate inimeste intervjueerimisel saadud tähelepanekuid, et ka sinus peituv anne oleks ilus kingitus maailmale ja rõõmuallikas sulle endale.
 
Elu ilma kahetsusteta. Millist elu sa tahad elada?
Just siin ma peangi olema. Just seda ma peangi tegema
Laeval on sadamas turvaline, aga laeva ei ehitata selleks, et see seal seisaks.
John A. Shedd
Hingan sisse. Ja välja. Avan silmad ja näen, kuidas 600 inimest minu vastas on kogenud äsja midagi erakordset. Nende näol on siiras rõõm ja tänutunne, mõni pühib lausa pisaraid. Kogu saal hingab ja liigub ühes rütmis, kui juhendan neid: „Segajad välja! Täielik kohalolek! Valmis tegutsema!“ Olen nagu dirigent, kes paneb suure orkestri ühtsena mängima. Sellele järgneb hoogne pikk aplaus üle kogu saali. Mind täidab sügav tänutunne ja veendumus, et just siin ma peangi olema. Just seda ma peangi tegema. See on see minu asi. Selja taga on kolm nädalat Euroopa Innovatsiooniakadeemiat Portugalis, kus sajad tudengid üle maailma õppisid, kuidas iduettevõtet üles ehitada ja maailma selle abil paremaks muuta. Minu roll moderaatorina on võimendada inimeste õpikogemust – innustada neid esinejatelt häid õppetunde noppima ja nende kogemusest õppima.
Ma liigutan inimesi sõnadega, kõnelemine on minu anne. Järjekordne õnnestumine pole lihtsalt vedamine. Olen teinud seda korduvalt ka varem. Olen esinenud tuhandeid tunde laval, harjutanud seda kaamera ees, visualiseerinud ja teadlikult treeninud oma oskusi ning see on õpetanud mind viima ennast sellisesse seisundisse, kus ma suudan saalitäie rahvast ellu äratada ja puudutada nende hinge. Tagasilennu hommikul teen jalutuskäigu Atlandi ookeani ääres. Mulle meenub Portugali presidendi kõne, kus ta rääkis oma riigi ajaloost ja sellest, kuidas nende suur naaber Hispaania jättis neile ainsa väljapääsu maailma üksnes mere kaudu. Nad otsustasid muuta ookeani oma võimaluseks ja tugevuseks, kutsudes üle maailma kokku parimaid teadlasi ja eksperte, et saada suurepäraseks merel navigeerijaks. Tunnetades ookeanilt tulevat võimsat tuulehoogu, mõtlen, kuidas maadeavastajad sellelt rannikult suurte unistustega lahkusid, teadmata, kuidas nende teekond võiks lõppeda. Kui saaksin ajas tagasi rännata ja minna keskkooliaegse iseenda juurde, kes püüdis kusagil Lõuna-Eesti metsade vahel leida oma kohta maailmas, siis kallistaksin teda ja ütleksin: „Kõik saab korda. Järgi oma uudishimu. Treeni ennast iga päev paremaks ning jaga oma annet maailmaga.“ Tollal ei kujutanud ma ettegi, et võiksin kunagi koolitaja ja innovatsiooniprogrammide moderaator olla ning teha midagi sedavõrd põnevat päris hästi. Aga uudishimu ärgitas mind võimalustele jah ütlema ja oma annet avastama. Ma ei näinud seda kõike ette, aga liikusin edasi. Olen endale selle julguse eest väga tänulik. Samamoodi on sinu elu suurte valikutega.
Harjutus • Mõtle, kelleks sa tahad saada ja millele järgnevad aastad pühendada? Kas võtad läbikukkumise riski ja haarad kinni võimalusest luua midagi erakordset või jääd turvaliselt sadamasse?
• Millise tundega sa tahad oma elus seilata? Kas hirmuga, et mis kõik võib juhtuda, või huviga, mida kõike on võimalik avastada?
Vali teekond, millest päriselt hoolid
Kui ma tosinkond aastat tagasi tundmatu koolitajana alustasin, pidin käsi püsti ringi käima ja paluma, et mulle antaks võimalus. Olin valmis ise kõik kulud katma ja tasuta töötama, peaasi et saaksin koolitust teha ja inimesi aidata. Valmistasin iga koolitust ette meeletu pühendumusega, nii et õhtuti oli raske uinudagi, sest vaevlesin mõtete käes, kas olen ikka hea sisu kokku pannud ja esinemiseks valmis. Mu kondine kehaehitus, vistrikune näolapp ja habeme puudumine ei teinud ka mu elu lihtsamaks. Enne koolituse algust võis saalis olijate vestlus kõlada umbes nii: „Kelle laps seal koolitaja arvutit näpib?“ „Ei, tema ongi meie koolitaja!“ „Päriselt või? Mis tema ka elust teab!“ Mind hinnati välimuse järgi tegelikust vanusest 5–10 aastat nooremaks. Ja enese tõestamiseks ei piisanud lihtsalt muheda jutu rääkimisest, vaid tuli midagi tõeliselt väärtuslikku pakkuda. Samas pole tagasiside saamine oma tööle meie põhjamaises kultuuriruumis lihtne, me ei kipu ju üksteist kiidusõnadega üle külvama. Kui ma algaja koolitajana midagi sellist aga just otsisin, siis võis eestlaste suust parimal juhul kuulda: „Ei, normaalne oli.“ Samas kui ameeriklane oleks sama asja peale öelnud: „Amazing! Man, you changed my life!“ Püüa siis aru saada, kas esinemine läks osalejatele korda või mitte. Kuigi tunnen ennast iga aastaga aina enesekindlamalt, ei saa ikkagi öelda, et tegemist oleks väga kerge ametiga. Jätkuvalt tuleb teha põhjalik ettevalmistustöö ja anda endast üha enam. 
Kui oleksin otsinud kerget papi kokkuajamise viisi, siis oleksin tõenäoliselt juba esimestel aastatel loobunud ja mõne muu äriga alustanud. Aga kuna mulle on alati korda läinud see, mida koolitusel osalejad minult saavad, siis veabki just sügav sisemine hoolimine rasketest perioodidest, magamata öödest ja eneseületamisest läbi. On hea tunne olla vajalik. See julgustab jätkama. Vestlesin hiljuti ühe sotsiaalpedagoogiga, kes tundus oma tööle tõeliselt pühendunud olevat. Küsisin, miks ta valis nii keerulise ameti: tegeleda noorte probleemidega, tihti väga raskete juhtumitega. Tema vastusest õhkas missioonitunnet ja seda, millist rahuldust talle selle töö viljade nägemine pakub. Ta rääkis ühest enesetappu plaaninud noorest, kelle ta oli lausa rongirööbastelt ära toonud. See pani ta mõtlema oma töö olulisusele ja sellele, millest maailm ilma jääb, kui ta seda ei teeks. See pole kerge, aga ta hoolib oma tööst ja selle tulemusest väga. Lihtsa elu otsijal on kiusatus loobuda, kui asi läheb raskeks. Allaandmine ja üha uute asjade proovimine viib aga lõpuks selleni, et oleme teinud küll palju mitmesuguseid asju, aga pole kunagi saanud ühelgi alal sedavõrd heaks, et oma meisterlikkusest ja eneseteostusest sügavat rõõmu tunda. Siin tuleb aga vahet teha tugevat sisemist rahulolu pakkuva töö ehk elu kutse ja ühe-teise valdkonna proovimise vahel. Enamasti tunned ära, kui valdkond pole sinu ja sa pead edasi proovima; kui aga on sinu, siis pead vaatamata raskustele oma asja edasi ajama, sest sa tead – see ongi sinu elu kutse. Pühendu sellele, millest päriselt hoolid ja mis innustab sind andma endast parimat.
Paigalseis on muutusest hirmutavam
Muutused võivad olla hirmutavad ja tuua pähe palju ebameeldivaid mõtteid. Äkki ma ei leia tööd selles valdkonnas, mis mulle tõeliselt meeldib? Äkki mu sissetulek väheneb ja ma ei jaksa peret ülal pidada? Kas lapsed ikka saavad ise hakkama, kui ma hakkan rohkem oma projektidega tegelema? Mida sõbrad või vanemad sellest arvavad? Kas nad kiidavad selle valiku heaks? Parem jätan asjad nii, nagu on…
Aga mõtle hoopis, mis siis, kui 10 aasta pärast on kõik täpselt nii nagu praegu? Sama töö. Sama elu. Samad probleemid. Ei mingit edasiminekut. Kui mõtled oma arengule inimesena, siis kumb tundub päriselt hirmutavam, kas muutus või paigalseis? Eriti hirmutav on elada teadmises, et mida kõike sa oleksid suutnud luua ja maailmale anda, kui oleksid vaid oma kutsumust järginud! See on omamoodi inimlik tragöödia, kui tunned esimene pool elust, et oled mõne asja jaoks veel liiga noor, ja teine pool, et oled juba liiga vana. Cornelli ülikooli teadlased Tom Gilovich ja Shai Davidai palusid kuues uuringus1 sadadel inimesed öelda, mida nad oma elus kahetsevad. Selgus, et oma lootuste, eesmärkide ja püüdluste saavutamata jätmist kahetsetakse tunduvalt enam kui seda, et neil pole õnnestunud oma kohustusi täita. Oma elu suurima kahetsusena märkis 76% osalejaist, et pole suutnud saavutada oma ideaalset mina. Kui sa ei proovi oma unistuse poole liikuma hakata, siis sa ei saagi teada, kas oleksid selleni jõudnud või mitte. Kui astud edasi ja põrud, siis võid küll hetkeks pettuda, aga ma luban sulle: sa oled rahul, et vähemalt proovisid. Väga paljud inimesed ei saa seda öelda. 1. www.sciencedaily.com/releases/2018/05/180529153106.htm
Mind aitab otsuste tegemisel tulevikku rändamine mõtetes – liigun 5–10 aastat edasi ning püüan tunnetada, kas ma oleksin sealt tagasi vaadates tänulik, et ma praegu selle sammu tegin või mitte. Proovi sina ka!
Kes ma olen ja mida ma oskan suurepäraselt teha?
„Ma ei saa enam nii jätkata.“ Selle tõdemuseni jõudes otsustasingi õpingud Tartu ülikooli majandusteaduskonnas 2005. aastal pausile panna. Olin jõudnud teisele kursusele, aga mõistsin, et selles kõiges puudus säde ja ma ei teadnud, kes ma olen. Võtsin akadeemilise puhkuse ja, nagu öeldud, kuulutasin selle aja isikliku arengu aastaks. Ei, ma ei läinud seljakotiga ümbermaailmareisile. Teadsin, et vastused, mida otsin, on peidus minus endas, mitte kaugete mägede taga. Liitusin Eesti Ettevõtlike Noorte Kojaga ning läksin Tartu ülikooli psühholoogia instituuti psühholoogiat õppima. Jah, akadeemilise puhkuse aasta ei tähendanud õpingutest päriselt eemale jäämist. Ma valisin lihtsalt aineid ja teemasid selle järgi, millest arvasin leidvat vastused oma küsimustele, mille juba eespool välja tõin: kes ma olen ja milles ma hea olen? Hankisin paljude koolitajate materjale, kus õpetati, kuidas endas, oma unistustes ja eesmärkides selgusele jõuda. Samal ajal kui eakaaslased puhkasid, otsisin mina pühendunult iseennast. Mu töötuba täitus suurte paberilehtedega, mis olid täis kritseldatud küsimusi ja vastuseid. Sealt võis leida: • minu kogemuste nimekirja, • oskused, mida tahtsin selgeks saada, • visioonitahvli unistuste ja eesmärkidega, • väärtushoiakud, mille järgi tahtsin elada, • elu kreedo, juhtmõtte, • olulisemad verstapostid tulevikus.
Võtsin iseenda ja laotasin seintele, et paberilehtedest moodustuks tervikpilt, mis ütleks, kes ma olen ja mida ma tahan.
Minu elu disain
Ühele postrile olin kirjutanud juhtmõtte: pane paika visioon, loo vajalikud eeltingimused ja ülejäänu tuleb iseenesest. See oligi minu meetod unistuste elu loomiseks. Kuigi mu elu oli väga põnev, tundsin, et midagi – või õigemini keegi – oli ikkagi puudu. Kes võiks olla mu kaaslane teekonnal nimega elu? Kuidas siis enesearengumees endale naist otsib? Ikka samamoodi nagu ülejäänud eesmärke – visualiseerides. Võtsin puhta lehe ja kirjutasin detailselt lahti, millist elukaaslast ma otsin ja millised huvid, omadused ja väärtushoiakud tal peaksid olema. Panin kirja oma eelistused isegi juuksevärvi, kehaehituse ja pikkuse kohta. Mõni aeg hiljem tekkis mul kursapeol ühe kursaõega hea klapp. Kusjuures ta vastas üllataval kombel enamikule tunnustele, mis ma olin kirja pannud. Olime aastakese koos, kuni otsustasime edasi minna eraldi. Täheldasin, et mu lähteülesanne oli puudulik – ma polnud pööranud küllaldaselt tähelepanu aspektidele, mis on püsisuhte juures tegelikult olulised. Läksin uuesti tahvli juurde ja parandasin lähteülesannet. Möödus mõni kuu… ja ma kohtasin üht tütarlast, kellega sobisime kohe algusest peale ning kellega oleme tänaseks koos olnud üle kümne aasta.
Pane paika visioon, loo vajalikud eeltingimused ja ole kohal, selles hetkes. 1.Visioon: mida ma päriselt tahan? 2. Eeltingimused: mida on vaja teha, et see saaks juhtuda? 3. Protsess: kus on minu tähelepanu? 
Selline mõtte- ja tegutsemisviis toimib, sest meie ajus olev retikulaarne aktiveerimissüsteem (RAS) reguleerib sissetulevat infovoogu, filtreerib sealt välja ebaolulise ja toob tähelepanu sellele, mis sarnaneb otsitavaga. Ehk maakeeli aitab RAS peole minnes märgata vallalisi brünette ja leida ka muud eluks kasulikku. Mulle meeldib oma unistuste ja plaanide lõppu lisada tore lause „Seda või midagi veelgi paremat. Aitäh!“. Sest me unistame oma praeguselt mõttetasandilt, aga äkki on maailmal midagi veelgi paremat pakkuda!
Harjutus • Tee lugemises paus, võta endale rahulikult aega  ja mõtle, mida sina oma ellu praegu kõige rohkem vajad? Kirjelda see enda jaoks võimalikult täpselt  ära ja täienda hiljem kui vaja.
Kas võtta elult parim või anda ise endast parim?
Kujuta ette, et oled 80-aastane ja vaatad oma elule tagasi. Mida sa tahaksid seal näha? Kas uhkeid reise, hõrgutavaid toite, pööraseid seiklusi ja ägedaid asju? Või hoopis kõike seda, mida sina said elule ja maailmale juurde anda: häid tegusid, teistest hoolimist, millegi täiustamist ja ühisesse heaolusse panustamist! Huvitav on jälgida, millest inimesed unistavad. Tavaliselt läheb nende mõte sellele, mida kõike nad tahavad saada. Harvem räägivad nad unistustest kui millestki, mida nemad tahavad maailmale pakkuda. Üks mu mentor ütles, et uue auto, uhkema kodu ja säravate asjade ihaldamine on vaese inimese mõtteviis. Ta pidas silmas, et uhked asjad pole hea investeering, kuna nad ei tooda sulle jõukust juurde, vaid võtavad raha ära ja kaotavad ise ajas väärtust. Aga milline on siis jõuka inimese mõtteviis? Meie tõelise jõukuse mõõdik pole mitte see, kui palju me suudame endale koguda, vaid see, kui palju me suudame maailmale anda. Üks imeline kingitus, mille sina saad ühiskonnale anda, ongi see, et leiad oma ande või anded ja kasutad neid.  See on sinu kingitus maailmale.
Sügav inimlik vajadus olla kasulik.
Et leida endas rahu, peab muusik looma muusikat, kunstnik maalima ja luuletaja kirjutama.
Abraham Maslow
Kas oled mõnel hilisel õhtutunnil vaadanud taevalaotusse ja mõistnud, kui pisike osa universumist on inimene ja Maa? Kas oled endalt küsinud, milline on sinu koht selles suures süsteemis? Mis on sinu ülesanne ja põhjus hommikul ärkamiseks? Jaapanlastel on selle jaoks isegi eraldi väljend: ikigai – olemise põhjus. Kuigi me kõik vananeme kehaliselt, suudavad mõned inimesed vaimult nooreks jääda. Maailmas on olemas teatud piirkonnad, nn sinised tsoonid, kus inimeste tavapärane eluiga ületab 100 aastat. Üks neist asubki Jaapanis Okinawa saarel. Uurijad on täheldanud, et sinises tsoonis elavad inimesed ei koorma end liigse toiduga, hoiavad kogukonnana kokku, aga mis veel põnevam: nad leiavad endale väljundi – oma ikigai – ka väga hilises eas. Neil on põhjus elada ja see hoiab neid ärksana. Vajadus kasulik olla on meisse sisse programmeeritud kaugetel aegadel, mil inimesed elasid veel hõimudena. Neid hõimuliikmeid, kes elasid oma elu hõimuseadustega kooskõlas ja tegid kogukonna heaks pidevalt midagi kasulikku, hoiti ja austati. Kui mõni neist enam ühisellu ei panustanud või muutus vaenulikuks, visati ta kogukonnast välja. See aga tähendas enamasti surma, sest üksinda polnud võimalik noil kaugetel aegadel ellu jääda.
Sellest tuleneb ka vajadus osata midagi teistest paremini või vähemalt väga hästi. Sest kui mina olen kogukonnale kasulik, siis kogukond hoiab mind ja hoolitseb minu eest. Ma jään ellu.
Kuldsed käerauad ehk mis on sinu unistuste hind?
Kui küsisime inimestelt, mis takistab neil oma kutsumust leida ja järgida, siis tuli välja üks huvitav aspekt – kuldsed käerauad. Nii nimetatakse olukorda, kus praegune töökoht pakub nii head palka, et sellest on raske loobuda. Üks peamisi takistusi oma unistuste täitmisel on hirm läbikukkumise ja majanduslike raskuste ees. Hirm, et ma ei jaksa enam peret üleval pidada; et ma pean tegema järeleandmisi oma elustandardis, loobuma kindlast sissetulekust ja taluma majandusliku ebakindlusega seotud ärevust. Ainult raha pärast tööl käimisel on mõte siis, kui sul on nii suur palk, et sellest on võimalik säästa ja investeerida, et rahastada oma unistusi. Kui enamik sissetulekust kulub kodu, auto, riiete, toidu ja meelelahutuse peale, ei pruugi raha pärast tööl käidud päevad sind oma unistustele meetritki lähemale viia. Sa võid avastada ühel hetkel, et käid tööl ainult selleks, et teenida raha autoliisingu, uhkete kontoririiete ja päikesereisi jaoks, et puhata välja tööst, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi. Veel hullem on olukord, kus teed tööd, millest sa ei hooli ja mis võimaldab sul vaevu ots otsaga kokku tulla. See on õigustatud vaid juhul, kui sa töö kõrvalt õpid ja valmistud erialaks, mis pakub sulle tõeliselt huvi.
Harjutus • Mis on sinu unistuste hind? • Millise summa eest oled valmis neist loobuma ja  töötama ainult raha pärast? 
• Kas sinu praegune palk katab selle või on su   unistustel palju kallim hind? • Kas need on üldse müügiks?
Millise töö sa valiksid, kui rahas poleks küsimus?
Kujuta ette, et kõik inimesed saavad kodanikupalka, mis katab eluks vajalikud kulud – pere on toidetud ja kodulaen makstud. Igaüks saab valida enda jaoks sobiva töö tingimusel, et sellest sünnib kasu ka ühiskonnale tervikuna. Mis tööd sa teeksid, kui ei peaks seda valima sissetuleku järgi, vaid selle alusel, et saad kõige paremini oma annet rakendada ja ühiskonna heaolusse panustada? Mida sa muudaksid oma praeguse töö ja valikute juures? Esitan endale aeg-ajalt sellise kontrollküsimuse, et kui ma oleksin miljonär, siis kas ma teeksin jätkuvalt seda tööd mis praegu. Kuni vastan jaatavalt, olen õigel teel. Kui vastus oleks ei, siis küsiksin endalt, mida ma päriselt teha tahan. Kui avastan, et olen oma unistustest kõrvale kaldunud, siis kontrollin, kas see töö toob mulle nii hästi sisse, et aitab ehitada vundamenti mu unistuste elule, kus ma tegelen just selle valdkonnaga, millest kõige enam hoolin. Jõukas inimene on see, kellel on vabadus teha seda, millest ta hoolib.
Kui ilma jäämise hirm on loomise rõõmust suurem
Edu Akadeemia küsitluse vastuste põhjal tundub, et parim aeg hakata oma kutsumuse poole liikuma on siis, kui sul pole veel midagi: tööd, elukaaslast, lapsi, kodu. Hiljem tuleb oma kutsumuse leidmiseks või järgimiseks aega võtta juba tihtilugu kõige selle arvelt. 
Kui ma ülikooli teisel kursusel oma ettevõtte lõin, elasin üliõpilaselamus. Mu sissetulek oli olematu, mul polnud lapsi ega oma kodu. Aga mul polnud ka midagi kaotada ja ma sain panna kogu energia enda ja ettevõtte arendamisse. Kui aga oled olukorras, kus oled tööst, suhtest või kodust ilma jäänud, siis on ka see ehk just hea aeg kannapöörde tegemiseks. August välja ronimine võib olla innustavam kui mäe otsast allatulek ainult selleks, et järgmisest samasugusest üles ronida. Aga sa ei pea jääma sellist auku ootama. Alustada saad ka siis, kui asjad on lihtsalt okei.
Kui täna oleks sinu elu viimane päev
Minu elu kõige raskemad kõned pole olnud mitte koolitustel, vaid hoopis matustel. Üks asi on hüvasti jätmine vanavanematega, aga hoopis valusam on seda teha oma eakaaslastega, kellel oli ju elu alles ees. Klassivenna matustel mõistsin, et elu ei kesta igavesti ja oodatav keskmine eluiga (meestel 73,7 ja naistel 82,3 aastat) ei ole kellelegi tagatud. Üks osa matusekõne ettevalmistusest on kohtuda lahkunu lähedastega ja panna kokku tema elu pusletükid: kes ta oli inimesena; mis oli tema jaoks tähtis; kes hoolisid temast ja kellest tema; millest ta unistas… Millised unistused surid koos temaga. Küsimus, mis jääb mind alati kummitama, on see, et kas ta oleks elanud teistmoodi, kui oleks ette teadnud oma elupäevade arvu? Kas ta oleks valinud teise töö või elukutse? Kohelnud oma elukaaslast ja teisi lähedasi muul moel? Millised valikud ta oleks siis teinud? Kas ta oleks võtmise asemel rohkem andnud? Milline on tema pärand? Mis jääb meist üldse järele? Sinu (tulevased) lapsed ja lapselapsed, aga mis veel? On see sinu looming, sinu algatatud ettevõtmised-liikumised, mälestused, mille oled jätnud teistele, või midagi muud?
Kuna füüsiline keha ei võimalda meil igavesti elada, olen enda jaoks otsinud võimalust elada igavesti digilahendustes – videotes, taskuhäälingutes, artiklites. Minu eesmärgiks on luua ajatut sisu, mis kõnetaks inimesi ka aastate pärast. See on üks põhjuseid, miks ma teen inspiratsioon.ee serveri ja domeenide ettemakseid mitmeks aastaks – kui minuga peaks midagi juhtuma, elab minu looming edasi. Oleme inimestena võtnud oma planeedilt palju. Parim, mida saame tagasi anda, on  kasutada oma annet ühiskonna edendamiseks. Et võiksime olla tervikuna targemad, teadlikumad ja hoolivamad teineteise suhtes. Ma tahan tunda, et minu siinviibimine tegi selle planeedi paremaks; et ma andsin rohkem, kui võtsin.
Julge väljakutse Salvesta videoklipp, kus räägid, mille nimel sa praegu elad; mida kardad ja mida tahad luua. Tee seda mõttega, et videot näidatakse su lähedastele, kui sinuga peaks midagi juhtuma. Iga aasta võid salvestada uue sellise video. Või miks mitte teha selline julgustükk, et pead igal aastal oma sünnipäeval kõne, kus ütled enda jaoks olulistele inimestele kõik hingelt ära. Mida kõike võiks selline siirus ja ehedus sinu elus ja suhetes muuta!
Kiri tulevikust – 80-aastaselt sinult
Kirjutan endale igal aastal kirja tulevikust. Kujutan ette, et olen 80-aastane ja vaatan elule tagasi. Räägin, kuhu olen jõudnud; mis on minu jaoks praegu tähtis ja mis mulle rõõmu teeb. Vaatan tagasi oma projektidele ja sellele, kuhu need on välja jõudnud. Otsin eelkõige neid valikuid ja saavutusi, mille üle tunnen uhkust ja tänu.
Umbes poole kirja kirjutamise peal tekib tunne, nagu oleksingi 80-aastane elutark mees. Liigun kirja teise etappi, kus annan praegusele minale nõu: mis on need asjad, mille pärast vähem muretseda ja millele rohkem keskenduda; kelle seltsis vähem aega veeta ja kellega rohkem; mida jätkata, mida lõpetada… Nõuannete osa toimib hästi, sest tuletab meelde olulisi põhimõtteid, mida olen õppinud mentoritelt, lugenud raamatutest ja saanud elukogemusest. Olen iseendale mentoriks. Igal aastal on see kiri natuke teistmoodi, et mängida läbi eri rõhuasetused ja suunad. See aitab mul luua selgema perspektiivi, kuidas praegused tegemised suures plaanis väärtust annavad, ja teha valikuid, mis aitavad luua elu, millele tagasi vaadates võiks panna käe südamele ja öelda: „Olen hästi elanud.“ Sisuliselt mõtlen läbi oma tuleviku kõrghetked ja vaatan neile justkui tagasi, et tunnetada, kas see on see elu, mida ma tahan elada.
Harjutus • Leia sobiv hetk ja kirjuta endale kiri tulevikust. Mõttelendu aitab käivitada see, kui lähed mõnda uude paika kirjutama, et argine ümbrus hoogu maha ei võtaks. Võta ka tassike head rohelist teed, kohvi või muud mõtlemist ergutavat stimulaatorit, et lennukamalt oma tulevikku ette kujutada.
Kui soovid täpsemaid suuniseid, siis siit lehelt leiad näidisküsimusi, mida endalt selles tulevikukirjas küsida:  www.inspiratsioon.ee/kiri-tulevikust. 
Võta käsipidur sõidu ajaks maha
Tulevikukirja kirjutamine on mulle selgelt õpetanud, et ma ei taha raisata oma elust mitte ühtegi tundi. Vastumeelsete asjadega tegelemine on sama nagu sõita autoga, millel on käsipidur peal. Kui mootor on tugev, siis auto liigub küll, aga aeglasemalt ja kõvasti suurema kütusekuluga. Ma ei taha lohiseda läbi elu, käsipidur peal, vaid tahan uudishimu ja avastamisrõõmuga edasi liikuda. 
Mõned elu käsipidurid:
 • Piiravad tõekspidamised. Sa usud, et elu ongi raske ja vaevarikas; et sa pole milleski võimekas ning teised inimesed tahavad sulle ainult käru keerata.
 • Negatiivne sisekõne. Enda ergutamise asemel kaldud ennast sõnadega nüpeldama.
 • Destruktiivsed harjumused. Sa tead, et jalutuskäik teeb head, aga valid ikkagi diivanil istumise ja teleka vaatamise.
 • Pettunud ja pessimistlikud inimesed.  Kui sind ümbritsevad sellised inimesed, muudavad nad oma rahulolematusega ka sinu maailmapilti.
 • Piirav keskkond, mis ei paku eneseteostuseks võimalusi. Sa kulutad suure osa ajast tegevustele, mis ei luba sul oma loomuomast annet ja võimekust kasutada. 
• Vastumeelne töö. Sa käid tööl lihtsalt palga pärast ja ei hooli sellest, mida sa teed.
Aeg on vaadata oma piirangutele otsa ja küsida: Kas see teenib mind? 
Kas ma tegelikult pean hästi elamiseks sellest või teisest piirangust kinni hoidma?  Kuidas saab paremini?
Lase pidurist lahti või vähenda selle mõju, et saaksid käed vabaks teha ja võimalustest kinni haarata.
Jah võimalustele
Sa ei saa ühendada mingeid punkte tulevikus, vaid ainult minevikus. Seega pead lihtsalt uskuma, et need punktid tulevikus mingil moel ühenduvad. Sa pead uskuma kõhutundesse, saatusesse, elusse, karmasse, millesse iganes.
Steve Jobs
Olin seitsmendas klassis üsna jutukas tegelane ja mul oli palju energiat, mis otsis rakendust. Ühel päeval tuli klassijuhataja minu juurde ja ütles, et ta näeb minus midagi ja talle tundub, et ma võiksin minna diskorite konkursile meie kooli esindama. „Diskorite konkursile? Aga ma pole ju DJ, mul pole plaate ega plaadimängijatki…“ oli minu esimene reaktsioon. Õnneks sain järele mõeldes kiirelt agade ja vabanduste mõttelõksust üle ning nõustusin minema. Laenasin kohaliku baariomaniku käest CD-plaate ja harjutasin esinemiseks. Saingi konkursilt külge diskoripisiku. Miski tundus selle inimeste liigutamise juures nii elevust tekitav ja põnev. Sealt alates olin ma alati platsis, kui oli võimalik diskot teha. Ja kui keegi koolis diskosid ei korraldanud, siis algatasin neid ise. Mõne aja pärast kutsus emakeele õpetaja mind etlemiskonkursile. Läksin ja proovisin. Tundus huvitav, käisin veel. Seejärel kutsus kooliteatritrupp mind punti. Läksin ja proovisin. Tundus huvitav ja käisin veel. Kooli ajal kujustasin ette, et olen 40-aastasena DJ, kes keerutab mõnes reiviklubis plaate. Kui aastaid hiljem aga koolitajateed alustasin, avastasin, et tänu aastatepikkusele DJ-, etlemis- ja näitlemiskogemusele ei hirmutanud mind teiste ees kõnelemine. Olin juba omandanud oskuse tunnetada saalis toimuvat ja sobiva muusikaga inimesi tantsupõrandal käima tõmmata. See tuli hiljem koolitajana kasuks, et haaravalt kõneleda ja auditooriumi kaasa haarata. Kõik võimalused, millele noorena jah olin öelnud, olid mingil moel aidanud mul treenida oskusi, mida sain uues valdkonnas hästi rakendada. Me ei suuda ette näha kogu teekonda, küll aga saame hiljem ühendada punktid, et vaadata, miks mingi asi oli kasulik. Nii et oma kutsumuse leidmiseks on hea lihtsalt minna ja teha neid asju, mis sulle korda lähevad. Usalda elu, sest ühel päeval vaatad sa tagasi, ühendad punktid ja saad aru – just nii pidigi minema!
Harjutus
 • Millised varasemast tegevusest saadud õppetunnid aitaksid sul praeguses rollis edukam olla?
 • Millisele võimalusele sa võiksid praegu jah öelda, et oleks punkte, mida hilisemas eas ühendada? 
• Milliseid võimalusi sa võiksid enda jaoks ise luua?
 • Mis on see, millega saad kohe alustada?
Leia oma elu kutse!!!