Eesti riigist, poliitikast ja maailmast üldiselt.

Järgnev jutt on kirjutatud 24. oktoobri õhtul, aastal 2020. Tegemist on autori arvamusega.

Mul on unistus sellest, milline peaks maailm olema ja ka Eesti. Antud hetkel on Eesti sellest väga kaugel.

Praegu juhib Eestit sisuliselt oma inimesi vihkav ja ühiskonda lõhustav ja vastandav erakond. Ehkki peaminister on liberaal on Eesti viimasel ajal teinud idiootseid otsuseid. Seda päris mitmes mõttes. Esimene lollus oli Eesti LGBT ühingult  riikliku toetuse ära võtmine. Lisaks veel alaealistele iseseisva psühhiaatrilise abi keelamine, suvalise perekonnanime võtmise keelamine, välistööjõu väljasaatmine ja sisserännureeglite karmistamine, tulevane abielureferendum.

Õigupoolest eriti millegagi nõustuda ei saagi. Võib-olla ainult abipolitseiniku seadusega. 

Igasuguseid vähemusi tuleks kaitsta. Sealhulgas soo- ja seksulvähemusi, keda esindab Eesti LGBT Ühing. Seetõttu tuleks sellele taastada riiklik rahastamine.

Abielureferendum iseenesest ei ole halb asi. Selle võib isegi korraldada. Ainult võib juhtuda, et iga referendumil tehtud otsust saab muuta ainult uue referendumiga. Selle puhul tuleb loota, et eestlased hääletavad kõigi abielu poolt. Samasooliste abielu peab olema lubatud.

Praegune valitsus tuleb kukutada ja kurja juurt, EKREt ei tohi enam võimu juurde lasta. Nad on populistid. See tähendab, et nad teevad küll selle ära, mida nad lubavad, aga kokkuvõttes teevad siiski oma kodanikele halba ja tegelevad teisejärguliste teemadega.

Keskkonna- ja looduskaitsele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Tuleb teha nii, et keskkonnakriisid veel rohkem ei süveneks. Ning tegeleda tuleks juba täna, mitte aastal 2030.

 Eesti metsa liigne raiumine ehk röövraie tuleks lõpetada. Vähemalt pooled metsadest peaks olema liigirikkad kooslused ja ökosüsteemid, mitte puupõllud. 

Vastu tuleks võtta kodanikupalk, mis iseenesest on turvavõrk töö kaotamise puhuks (lisaks töötukassale). Seda makstaks kõigile inimestele, aga ainult nii palju kui on vaja ära elamiseks (miinimumpalga suurus). 

Alaealistele iseseisva psühhiaatrilise abi keelamine on puhas idiootsus. See ei tee mitte kuidagi inimeste elusid paremaks, pigem teeb seda hullemaks. Inimesed, ka lapsed, ei julge oma probleemidest lähedastele tuttavatele rääkida ning nüüd võeti neilt ka võimalus iseseisvalt abi otsida. Seetõttu võidakse endasse süveneda ning mitte üldse enam abi otsida. 

Välistööjõu väljasaatmine ja sisserännureeglite karmistamine on mõlemad lollused. Esiteks lõhub see Ukraina-Eesti-Soome-Rootsi-Norra-Taani-Saksamaa töörändetee. Teiseks ei taha kohalikud nii väikese palgaga ning mõnel juhul üldse ükskõik kui suure palga eest seda tööd teha. See tekitab olukorra, kus ettevõttel jääb tulu saamata ning mõnel juhul kaob antud toode üldse Eesti turult või siis muutub see palju kallimaks. Sisserännureeglite karmistamine võib viia ka selleni, et siia ei soovita enam tulla. See omakorda viib selleni, et rahvastik muutub liiga vanaks ja hakkab negatiivse iibe tõttu vähenema (loomulik iive on niikuinii negatiivne). See omakorda toob kaasa pensioniea kasvu või pensionireformi ja rohkemate inimeste suunamise tööturule (see on riigile hea, sest nii saab jätkata majanduskasvu). Samas kasvavad pensionid, palgad, kuid ka maksud ja maksumäärad. Samas võib tulla ka uus majandussüsteem, mis võib natukene kahjusid vähendada. 

Suvalise perekonnanime võtmise keelamine on lihtsalt mõttetu tegevus, sest see pole vajalik. Sellega piiratakse inimeste vabadust valida perekonnanime. Samamoodi teeb see endistel kurjategijatel nii-öelda uue elu alustamise raskemaks. See ei aita kaasa ka abieluväliste pikaaegsete suhete (vabaabielu) ospooltele, kellest mõnel pole võimalikki abielluda.

Stressivaba elu

Kõik me kogeme ju aeg-ajalt pinget, ärevust, kurbust, lootusetust, tüdimust ja muid ebameeldivaid tundeid. Kannatused kuuluvad elu juurde ja me ei saa neid täielikult vältida. See sama surve, mida erinevad situatsioonid elus tekitavad, ongi tuntud kui stress. Kui Sa hindad oma käesolevat ülesannet või olukorda ähvardavaks või üle jõu käivaks, on Sinu reaktsioon sellele negatiivne ja tekitab survet. Tähtis on justnimelt see, kuidas Sa oma läbielamisi käsitled. Sest stressi ei tekita mitte teatud olukorrad ja faktid ise, vaid see, kuidas me neid tõlgendame ja hindame.

SEE HÄIRESÜSTEEM EI TEE VAHET, KAS OHT ON TÕELINE VÕI MEENUTATUD/ ETTEKUJUTATUD – REAGEERIME SELLELE OMA MÕTETE, EMOTSIOONIDE, KEHA JA KÄITUMISEGA NII, NAGU SEE TOIMUKS NÜÜD JA PRAEGU.

Stressoreid (stressreaktsiooni vallandajaid) on nii füüsilisi, emotsionaalseid kui mentaalseid. Nende hulgas on tavapäraselt äratuntavaid (nt. ülekoormus, vallandamine, depressioon) kui ka vähem märgatavaid (nt. ebatervislik toit, väike kehavigastus). Hinnang, mille me stressorile anname, määrab, kas vallandub stressreaktsioon või hoopis saame enda kasutusse jõutagavarad edasiseks tegutsemiseks. Evolutsiooni käigus oleme ikka ja jälle pidanud kohanema mitmesuguste ohtude ja stressoritega. Ellujäämine stressiolukordades on eeldanud erksaks muutumist, jõu koondamist ja kiirust. Ka tänapäevases keskkonnas parandab sobivas annuses stress sooritusvõimet ja aitab meil enamasti leida jõuvarusid ja motivatsiooni heaks soorituseks.

ORGANISM REAGEERIB ÄHVARDAVATELE OLUDELE KÄIVITADES AUTOMAATSELT VÕITLE-VÕI-PÕGENE REAKTSIOONI.

Võitle-või-põgene reaktsiooni eesmärk on Sind kaitsta ja kõikvõimalikud ohutegurid aegsasti avastada. Seda mehhanismi ei saa välja lülitada, see on üks osa Sinust. Evolutsiooniliselt varasemas eluolus vastutas stressreaktsioon looduses hakkama saamise eest: põgenemise või vaenlase ründamise käigus kulutati ära nii vallandunud hormoonid kui vabanenud energia. Tänapäevased stressorid on aga enamjaolt psühholoogilised – emotsionaalsed ja mentaalsed – ning nende korral füüsilist aktiivsust ei järgne. Kuna need sündmused leiavad aset meie sees, pole võimalik kuhugi põgeneda või vastu hakata, ning igapäevasel kujul on igivana võitle-või-põgene refleks muutunud ebaotstarbekaks, lausa kahjulikuks. 

KROONILINE STRESS

Võitle-või-põgene reaktsioon käivitub alati, kui Sinu tõlgendus ütleb, et olukord on ähvardav. Näiteks on tuleviku pärast muretseja oma ootushirmu tõttu kogu aeg võitle-või-põgene seisundis. Kui satud igapäevaselt olukordadesse, mida pead enesele ohtlikuks, on võimalik, et Su organism ei suuda korralikult taastuda. Siis muutub stressiseisund püsivaks. Stressi püsimine hoiab üleval kroonilist võitle-või-põgene häireseisundit, mis valmistab soodsat põhja tervisehäirete ning haiguste tekkeks. Osaliselt toimub see stresshormoonide (adrenaliin ja kortisool) kuhjumise tõttu, mis viib immuunsüsteemi ning vereringeorganite töö häirumiseni.

Krooniline stress kujuneb välja järk-järgult ja siin võib eristada kolme etappi: häire-, vastupanu- ja kurnatusetapp. Häireetapis aktiveeruvad jõuvarud, et ohule võitle-või-põgene reaktsiooni abil vastu astuda. Vastupanuetapis püüab organism stressiga kohaneda, näiteks tõhustades immuunsüsteemi tegevust. Vastupanuetapi pikenemine võib viia jõuvarude ärakulutamise ja kurnatuseni. Kurnatusetapile on iseloomulik emotsionaalne madalseis, innustava huvi kadumine nii töö kui elu vastu.

KROONILISE STRESSI KAHJULIKUD MÕJUD VÕIB JAGADA NELJA RÜHMA:

• Suureneb vaimse tervise probleemide, eriti depressiooni ja ärevushäirete tekke risk

• Suureneb mõnede füüsiliste haiguste tekke risk ning juba olemasolevad haigused süvenevad

• Suureneb kahjulike käitumisviiside risk

• Suureneb tööväsimuse risk ja üleüldine heaolu on häiritud

TEADVELOLEKUT PRAKTISEERIDES ÕPID ÜHA ENAMATES OLUKORDADES
KASUTAMA AUTOMAATSE VÕITLE-VÕI PÕGENE REAKTSIOONI ASEMEL
TEADLIKKU VALEMIT VAATLE-JA-VASTA.

STRESSIVABA ELU

Me ei saa ja ka ei peaks vältima loomulikku elu koos sellega kaasnevate stressoritega, kuid me saame valida, kuidas me reageerime stressoritele oma sisemaailmas. Aktsepteerimise kunsti ja ärksameelsuse rakendamine on tõhusaimad vahendid, mis aitavad Sul toime tulla elu juurde kuuluva loomuliku stressi, väsimuse ja rõhutud olekuga.

Teadvelolek – see on oskus tegutseda mitmesugustes olukordades tähelepanelikult, avatult ja kohal olles. Selle rakendamine avab Sinu jaoks võimaluse läheneda stressi tekitavatele olukordadele omades valikuvõimalusi, mitte pelgalt reageerides automaatselt. Teadvelolekut praktiseerides õpid üha enamates olukordades kasutama automaatse võitle-või põgene reaktsiooni asemel teadlikku valemit vaatle-ja-vasta. See võimaldab eesmärgipärast, arukat ja paindlikku tegevust ka rasketes olukordades, sest sel juhul ei juhi tegevust mitte ebameeldivad tunded ja mõtted, vaid Sinu enda tahe, teadlikkus, väärtused ja eesmärgid.

Seda oskust saab arendada – seepärast seda kutsutaksegi vaimseks fitnessiks. Ja see nõuab Sinu panust. Sest kõne all on suuresti oskuste harjutamine, mida võib võrrelda jalgrattaga sõitmisega – sedagi ei saa selgeks pelgalt raamatut lugedes, vaid ikka ise harjutades. Teadvelolekut praktiseerides omandad Sa võime viibida üha enam käesolevas hetkes – tähelepanelikuna, aga mitte hukkamõistvana. Sel eesmärgil teed teadliku kohalolemise harjutusi, milles on palju ühist iidse idamaise meditatsioonipärandiga. Õpid vaatlema oma sisemisi läbielamisi, mõtteid ja tundmusi, ilma et püüaksid nende eest põgeneda või nende vastu sõdida. Seeläbi muutud Sa nende suhtes sallivamaks. Mõistad, et katsed ebameeldivaid emotsioone, aistinguid ja mõtteid alla suruda või vältida, vaid tugevdavad neid. Kontrollimise asemel harjud suhtuma oma kogemustesse aktsepteerivalt. Loobud võitlusest ja õpid suunama oma elujõudu ja energiat sinna, mis on Sulle elus tõeliselt tähtis.