Saksamaa 20. sajandi algul
Euroopa esimene tööstusmaa
19. sajandi lõpuks oli Saksamaa tõusnud maailma juhtivate tööstusriikide hulka. Selle koha säilitas ka 20. sajandi konkurentsis, andes nii sajandivahetusel kui ka I maailmasõja eel 16% maailma tööstustoodangust. See ei tähendanud paigalseisu. Eriti kiiresti arenes metallurgia. Aastail 1900-1913 kasvas terasesulatamine ligi kolm korda, malmitoodang üle kahe korra. Sellele tempole ei pannud vastu Saksamaa põhikonkurent Euroopas- Inglismaa. Ainult USA-ga ei suutnud Saksamaa võistelda.
Suurelt rajanes Saksa tööstus välismaalt sisseveetavatele toorainetele. Eriti huvitatud oli Saksamaa tööstus maailmaturust, sest ta tootis palju rohkem kaupa, kui tema elanikkond tarbis.
Tööstusliku arenguga kaasnes suurte firmade ja kapitali koondumine. Suurimate firmade hulka kuulusid A.Kruppi ja A. Thysseni omad metallurgias, AEG elektrotehnikas.
Uusi probleeme tõi linnastumine ja proletariseerumine. 1907. aastal oli Saksamaal juba 18 miljonit palgatöölist.
Sotsiaalselt jätkus Saksamaal aadli ja kodanluse lähenemine. Aadlitiitliga mehed võtsid oma kapitaliga osa monopolistlikest ettevõtetest ja majandasid oma mõisaid kapitalistlikus laadis. Teiselt poolt püüdsid rikkad kodanlased suurendada oma ühiskondlikku prestiiži mõisate ostmisega. Tavaliseks muutusid ka abielud aadli ja kodanlike perekondade vahel.
Parlamentaarne areng
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul jätkus Saksamaa parlamentaarne areng. Riigipäev valiti üldise valimisõiguse alusel proportsionaalselt elanike arvuga. Saksa parlamentarismi sümboliks sai 1894. aastal valminud Riigipäevahoone Berliinis. Valitsuse juhi- riigikantsleri määras küll keiser, kuid edukaks poliitikaks vajas ta Riigipäeva enamuse toetamist.
Seoses sellega tekkisid juba 20. sajandi algul parteide koalitsioonid, kellele keisririigi kantsler võis toetuda või millest mõni partei opositsiooni minnes võis ka valitsuse kukutada. Riigipäeva valimised omandasid ühiskonna elus suurema tähenduse, kui neil oli olnud Bismarcki ajal.
Maailmapoliitika
Saksamaa poliitilises elus domineeris 20. sajandil välispoliitika, milles kajastus Saksa monopolide rahvusvaheline aktiivsus. 1890. aastail oli Saksa keisririik üle läinud nn Euroopa poliitikat maailmapoliitikale. See tähendas sekkumist kõigi maailmajagude asjadesse ja ka võitlust ülemvõimu eest maailmas.
Maailmapoliitika ajamiseks peeti eriti oluliseks tugevat sõjalaevastikku. Sõjalaevastiku loomisega tegeles mereminister admiral Alfred von Tirpitz, kelle eestvõttel ja keisri toetusel asuti ehitama suurt sõjalaevastikku. Oktoobris 1897 Riigipäeval vastu võetud laevastikuseadus nägi ette 1905. aasta märtsiks 69 sõjalaeva ehitamise. Kuid juba 1900. aastal võeti vastu uus laevastikuseadus, mis kavandas 1917. aastaks 38 liinilaeva ja 52 ristleja ehitamise. See oli juba väljakutse Briti impeeriumile.
Sajandivahetusel sai Saksamaa kantsleriks Bernhard von Bülow (3. mai 1849- 28. oktoober 1929), kellel olid suured diplomaadikogemused.
Ta oli olnud diplomaatilisel tööl Roomas, Peterburis, Pariisis, Viinis, Ateenas ja Bukarestis ning oli omandanud ettekujutuse nendest rahvastest ja maadest, aga ka tundma õppinud valitsejaid. Võõraks oli talle jäänud Inglismaa, mis tähendas ka jahedaid suhteid kui mitte vaenu.
Koloniaalpoliitika
19. sajandi viimase 16 aasta jooksul oli vallutatud suured koloniaalvaldused Aafrikas. Võrreldes teiste riikidega oli Saksamaa koloniaalpoliitika julmem. Ilmselt oli põhjuseks kogemuste puudumine, mis vanadel koloniaalriikidel oli omandatud sajandite vältel. Sakslased peksid pärismaalasi, neilt võeti ära kogu maa ja ülespoomine oli mõnede julmurite jaoks lõbustus.
Aafrika rahvad vastasid saksa kolonistide tegevusele vastuhakkudega. 1904. aastal puhkes Edela-Aafrikas hererote hõimu ülestõus. Ülestõusu mahasurumisel tapeti 70 000 inimest. Ellu jäänud 18 000 inimest päästsid end põgenemisega Kalahari kõrbe.
1904. aastal algas hotentottide ülestõus Lõuna-Aafrikas, mis kestis 1907. aastani. Saksa koloniaalpoliitika oli jõudnud kriisi.
Hotentottide ülestõusu mahasurumiseks nõudis kantsler Bülow 1906. aastal Riigipäevalt täiendavalt 29 miljardit marka. Riigipäev lükkas aga Bülowi ettepaneku tagasi, mispeale luges kantsler varem ette valmistatud Riigipäeva laiali saatmise korralduse.
Maksupoliitika
Sõjalaevastiku ehitamine, kolooniate haldamine ja seal sõjavägede pidamine nõudis valitsuselt täiendavaid väljaminekuid. Nende katteks tõsteti pidevalt makse, eriti kaudseid. See tähendas toidukaupade ja ka teiste kaupade kallinemist. Kehtestati uued täiendavad maksud õllele, viinale, veinile, tubakale, elektrile ja gaasile.
1909. aastal esitati Riigipäevale uus maksureformi projekt, millega kavatseti tõsta pärandusmaksu seejärel hotentoti blokk lagunes ja Bülow oli sunnitud riigikantsleri kohalt lahkuma.
Uue valitsuse moodustamiseks ühinesid konservatiivid katoliikliku Tsentrumparteiga. Tekkis must-sinine blokk. Must märgib katoliiklikkust, sinine pidi olema aadli veri. Uueks riigikantsleriks sai Theobald von Bethmann-Hollweg. Mehed vahetusid, maksureformis tehti muudatusi, aga ettevalmistused suureks sõjaks jätkusid.
Vähemusrahvaste rõhumine
Seoses imperialistliku poliitikaga kasvas Šovinism ja teravnesid suhted vähemusrahvastega. Eriti tugevnes poolakate rõhumine Poznanis ja teistel Saksamaa koosseisus olevatel aladel. Koolides lubati õpetada ainult saksa keeles. 1900. aastal anti korraldus, mis lubas poola keelt õpetada ainult saksa koolides. See oli vajalik ametnikele, et poolakate aladel paremini toime tulla.
Poola alade saksastamiseks oli juba 1886. aastal loodud kolonisatsiooni komisjon, mis sai riigilt suuri summasid poolakate maade ülesostmiseks ja saksa kolonistide sinna asustamiseks. 1908. aastal kehtestati seadus, mis andis õiguse poolakate maade sundvõõrandamiseks.
