Silur on geokronoloogiline üksus (ajastu) ja kronostratigraafiline üksus (ladestu). Silur algas 443,4 ± 1,5 miljonit aastat tagasi ning lõppes 419,2 ± 3,2 miljonit aastat tagasi. Silurile eelnes Ordoviitsiumi ajastu ja järgnes Devoni ajastu. Silur kuulub Paleosoikumi aegkonda ja Fanerosoikumi eooni. Siluri alguseks loetakse Ordoviitsiumi–siluri väljasuremist, mille käigus suri välja 60% meres elanud selgrootute liikidest.
Siluri jooksul toimus mitu olulist evolutsioonilist edasiminekut. Siluris tekkisid esimesed luukalad. Lisaks tekkisid Siluris esimesed maismaataimed, mis paiknesid üldiselt veekogude vahetus läheduses. Oluline maismaa floora ja fauna evolutsioon jamitmekesistumine toimus hiljem.
Alajaotus
Silur jaguneb neljaks ladestikuks/ajastikuks: Llandovery, Wenlocki, Ludlow' ja Přidoli.
Llandovery
Llandovery ajastik kestis vahemikus 443,4 ± 1,5 kuni 433,4 ± 0,8 miljonit aastat tagasi. Llandovery ladestik on saanud nime samanimeliselt linnalt Walesis, kus briti geoloog Roderick Murchison tegeles Siluri kivimite uurimisega. Eestis on Llandovery ladestiku kivimid kõige laiemalt levinud.
Ajastikus eristatakse Rhuddani, Aeroni ja Telychi lademeid.
Wenlock
Wenlocki ajastik kestis vahemikus 433,4 ± 0,8 kuni 427,4 ± 0,5 miljonit aastat tagasi. Wenlocki ladestikust on leitud vanim soontaime fossiil. Wenlocki ladestik on saanud nime paljandi järgi, mille nimi on Wenlock Edge. Wenlock Edge paikneb Inglismaal. Eestis leidub Wenlocki ladestiku kivimeid Läänemaa lõunaosas ning Põhja-Saaremaal.
Ajastikus eristatakse Sheinwoodi ja Homeri lademeid.
Ludlow
Ludlow' ajastik algas 427,4 ± 0,5 miljonit aastat tagasi ning lõppes 427,4 ± 0,5 kuni 423,0 ± 2,3 miljonit aastat tagasi. Eestis levib Ludlow' ladestiku kivimeid vaid Lõuna-Saaremaal. Ludlow' ladestik on saanud nime Ludlow' linna järgi, mis asub Inglismaal. Roderick Murchinson, kes töötas välja esimese Siluri ladestu alajaotuse, liigitas Ludlow' ladestiku Devoni ajastu osaks.
Ajastikus eristatakse Gorsti ja Ludfordi lademeid.
Přidoli
Přidoli ajastik on periood, mis kestis vahemikus 423,0 ± 2,3 kuni 419,2 ± 3,2 miljonit aastat tagasi.[1] Nime on saanud Homolka a Přídolí rahvuspargi järgi Tšehhi Vabariigis, kus paikneb lubjakivi paljand, mis sisaldab vanimaid Monograptus parultimus kivistisi – graptoliidi liik, mille ilmumist peetakse Přidoli ajastu alguseks. Eestis on Přidoli ladestik esindatud vaid Lõuna-Saaremaal.
Přidoli ajastikku rahvusvahelises standardis lademeteks ei liigitata.
Paleogeograafia
Siluri ajastul kattis enamikku lõunapoolkera ja osaliselt ka ekvaatorit hiidmanner Gondwana, mille osadeks olid tänapäevased Aafrika, Lõuna-Ameerika, Antarktika ning Austraalia. Põhjapoolkeral paiknes aga massiivne ookean Panthalassa. Kõrge merevee tase ja suhteliselt madalate kõrgustega maismaa (üksikute kõrgemate tippudega) soodustas arvukate saarestike teket. See omakorda soodustas suure hulga omapäraste ökosüsteemide teket.
Siluri ajastul jätkas Gondwana hiidmanner triivi kõrgemate lõunalaiuste suunas, millega kaasnesid ka liustikud. Kuid on märke, et Siluri ajastu liustikud olid oluliselt väiksemad kui Ordoviitsiumi ajastul toimunud Hirnantia jäätumisel. Peamiseks märgiks, et Siluri ajastu liustikud olid mahuliselt oluliselt väikesmad kui Ordoviitsiumi ajastul, on Siluri settekivide all paiknevates Ordoviitsiumi kivimites olevad erosioonijäljed, mis viitavad glatsioeustaatilisele veetaseme langusele.
Ekvaatori ligidal põrkasid kokku Baltika mikrokontinendi (mille osa oli ka tänapäevane Eesti) ja Laurentia. Selle tulemusel sulgus Iapetuse ookeani põhjaosa. Seda protsessi nimetatakse Kaledoonia orogeneesiks. Kaledoonia kurrutuse tagajärjel on tekkinud näiteks Skandinaavia mäestik, Ida-Gröönimaa orogeen ning Briti saarte põhjaosa.
Lisaks massiivsele Panthalassa ja Iapetuse ookeanile oli veel teisi ookeane: Tethyse ookeani kaks faasi (Proto-Tethyse ja Paleo-Tethyse ookean) ning Uurali ookean.
Kliima ja hüdrosfäär
Siluri ajastu temperatuurid olid suhteliselt stabiilsed ja kõrged, võrreldes Hilis-Ordoviitsiumi väga madalate temperatuuridega. Devoni ajastu väga kõrgete temperatuuridega võrreldes olid keskmised temperatuurid aga oluliselt madalamad. Meretase, võrreldes Hirnantia jäätumisega seotud madalseisuga, tõusis stabiilselt Siluri esimeses pooles. Ülejäänud perioodi vältel langes meretase suhteliselt stabiilselt, kui välja jätta üksikud lühiajalised veetaseme tõusud. Siluri kõrgeim meretase oli tõenäoliselt 140 m kõrgem kui ajastu madalaim.
Siluri ajastu kliimat kirjeldab kõige paremini soe kasvuhooneperiood, šelfimered levisid laialdaselt ekvatoriaalaladel. Siluri alguses hakkasid liustikud taganema poolustele. Siluri keskpaigaks olid keskmised temperatuurid ajastu kõige kõrgemad, millest tingituna olid liustikud peaaegu täielikult kadunud. Siluri hilisemad perioodid olid jahedama kliimaga. Jahedama kliimaga kaasnes ka liustikute kasv.
Kuigi Siluri ajastu kliima oli suhteliselt stabiilne ja massilisi väljasuremisi ei toimunud, toimus siiski väiksemaid väljasuremisi. Irevikeni sündmus toimus Wenlocki ajastikul ja kestis ligikaudu 200 000 aastat. Irevikeni sündmus on saanud nime Gotlandi saarel asuva samanimelise paljandi järgi, milles leiduvate kivististe liikide vaheldumine on põhjalikult uuritud. Irevikeni sündmuse tagajärjel suri välja ligikaudu 50% trilobiitide liikidest. Lisaks Irevikeni sündmusele toimus veel Mulde ja Lau sündmus. Mulde sündmus oli kolmest kõige väiksema mahuga väljasuremine. Lau sündmus mõjus kõige laastavamalt konodontide liigirikkusele. Nime on Lau sündmus saanud Lau küla järgi Gotlandil. Kõik kolm sündmust on seotud meretaseme muutustega.
Floora ja fauna
Vanimad maismaataimede fossiilid pärinevad Siluri ladestust. Esimesed maismaataimed olid järvede ja jõgede kaldal elavad Cooksonia perekonda kuuluvad soontaimed.. Teine varajaste maismaataimede perekond oli Baragwanathia. Siluri taimede juured olid väga väikesed. Taimede olid ka ise väikesed. Näiteks Cooksonia perekonna taimede varre läbimõõt jäi vahemiku 0,3–3 millimeetrit, taimede enda kõrgus jäi paari sentimeetri kanti. Siluris ilmusid maismaale ka esimesed loomad, peamiselt lülijalgsed. Maismaa fauna suurejooneline mitmekesistumine jäi aga Devonisse.
Siluris ilmusid ka esimesed luukalad – akantoodid. Akantoodid olid kaetud ogaliste soomustega ja kasvasid ligi 40 cm suuruseks. Samuti olid luukalad esimesed selgroogsed, kel arenesid välja lõuad.
Suuresti kasvas eurüpteriidide liigirikkus, kelle ideaalseks elukohaks olid Siluris laialdaselt levinud šelfimered. Mõned eurüpteriidid kasvasid mitme meetri suuruseks. Teine lülijalgsete takson, mille liikide arv suurenes, oli trilobiidid.
Rikkalikult leidus ka Siluris erinevaid käsijalgseid, meriliiliaid ja molluskeid.
Eesti
Siluri ladestu moodustab olulise osa Eesti aluspõhja kivimitest. Siluri ladestu kivimid määravad Kesk-Eesti, Saaremaa, Muhu ja suures osas Hiiumaa geoloogilise ilme. Läänesaarte teke ja tänapäevane kuju on suuresti seotud Siluri kivimitest tuuma tõttu. Läänemere avanemine läände ja aluspõhja kerge põhja–lõunasuunaline kallakus põhjustab setete kuhjumist aluspõhjalise tuuma ümber loode- ja lõunaossa.
Eestis on Siluri ladestu maksimaalne paksus 463 meetrit. Lõuna-Lätis ulatub aga ladestu paksus 500–600 meetrini, Leedus ja Kaliningradis on paksused juba üle kilomeetri. Siluri setted on Eesti tavaliselt kaetud Devoni või Kvaternaari setetega. Siluri avamusalaks on aga Kesk- ja Lääne-Eesti. Kõige suurema levikuga on Llandovery ladestiku kivimid. Wenlocki ladestiku kivimid levivad Lääne- ja Edela-Eestis ning saartel. Ludlow' ja Přidoli ladestikud kivimid levivad vaid Saaremaal. Siluri neli ladestikku jaotatakse Eestis kümneks lademeks. Llandovery on jaotatud Juuru, Raikküla ja Adavere lademeks. Wenlock on jaotatud Jaani, Jaagarahu ja Rootsiküla lademeks. Ludlow' ladestik on jaotatud Paadla ja Kuressaare lademeks, Přidoli Ohessaare ja Kaugatuma lademeks.
Põhilised kivimitüübid
Eestis on Siluri ladestus levinud valdavalt eri tüüpi lubjakivid, leidub ka suurema savisisaldusega merglit ja domeriiti, Adavere lade sisaldab savi. Rootsiküla, Paadla ja Raikküla sisaldavad dolomiiti.
Lubjakivid jagunevad:
- Peitkristalne ehk afaniitne lubjakivi koosneb väikestest kristallidest, mis on silmale eristamatud. Fossiile sisaldab afaniitne lubjakivi vähe ja on tekkinud peamiselt lubimudast. Peitkristalset lubjakivi leidub Juuru ja Raikküla lademes.
- Purdsetteline lubjakivi on suure kaltsiidisisaldusega ja väikese savisisaldusega monotoone kivi, mille tõttu on see väga tugeva lubjakiviga. Purdsetteline lubjakivi on enim levinud lubjakivitüüp Siluri ladestus. Oma tugevuse ja vastupidavuse tõttu on tegu hea ehitusmaterjal.
- Biomorfsele lubjakivile on iseloomulik suur kivististesisaldus. Biomorfne lubjakivi on tekkinud mere tegevuse tagajärjel kuhjunud elusorganismide lubikodadest.
- Rifflubjakivid on tekkinud kunagistest korallriffidest. Rifflubjakivi kuju sõltub sellest, kuidas korallriff oli oma eluajal merepõhja fikseeritud. Rifflubjakivi sisaldab põhimõtteliselt puhast kaltsiiti.
Dolomiidid jagunevad:
- Varatekkeline dolomiit ehk laguunidolomiit on tekkinud laguunis, kus veeringlus on takistatud. Selle tagajärjel laguuni vee soolsus suureneb ja kaltsiidi asemel hakkab settima peamiselt dolomiit. Laguun on suure soolsuse tõttu kehv elupaik, sellepärast on ka kivistisi vähe. Varatekkelist dolomiiti kasutatakse palju ehitustöödes.
- Hilistekkeline dolomiit on tekkinud algselt lubjakivina settinud kivimi arvelt. Hilistekkeline lubjakivi tekib pooriruumi soolsuse muutumise tagajärjel. Hilistekkeline dolomiit on kavernoosne ehk sisaldab tühimikke.
