Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

reede, 17. jaanuar 2020

Vana-Kreeka Muusika

Vana-Kreekas õppisid muusikat kõik vabad inimesed, mõnes linnriigis isegi kuni kolmekümnenda eluaastani.
Vana-Kreeka antiikaeg jaguneb kolmeks perioodiks: arhailine ajajärk (8.–6. sajand eKr), klassikaline ajajärk (5. sajand – 330. aastad eKr) ja hilisem ajajärk.
Arhailisse ajajärku jääb kutseliste laulikute aoidide ja rändlaulikute rapsoodide tegevus. Nad esitasid eepilisi laule ja kultuslaule ehk hümne. Sellel perioodil arendati välja ka nomos (kreeka keeles 'reegel') – muusikaliste reeglite kogum, mis reglementeeris muusikas kasutatavaid meloodiakäikerütmihelilaade.
Klassikaline periood oli tragöödia hiilgeaeg. Aristotelese andmetel kujunesid tragöödia ja komöödia lauludest veinijumal Dionysoseauks. Tragöödia olevat saanud alguse pidulikest kiiduhümnidest (ditürambidest), komöödia pöörastest sigivuslauludest. Tragöödia tähendab tõlkes sokulaulu. Sokutaoliseks saatüriks olid kostümeeritud Dionysose pidustuste kooride liikmed. Soololaulud ja lauldavad dialoogid vaheldusid võimsate kooridega. Vana-Kreeka tuntuimad autorid olid AischylosSophokles ja Euripides. Tuntuim komöödiate looja oli Aristophanes. Sellel perioodil sai muusikast iseseisev kunst.
Hilisemal ajajärgul võeti kasutusele noodikiri. Kreekas võeti varasema pentatoonika asemel kasutusele 7-helilised heliread, mis nimetati Vana-Kreeka maakondade järgi dooriafrüügiaja lüüdia.
Populaarseimad pillid olid auloslüüra ja kitara. Lüüra ja kitara saatel esitati ülevaid lugulaule ja armastusluulet. Oboetaolisekõlaga aulos oli seotud Dionysose pidustustega ning tragöödiaetendustega. Harilikult puhus mängija korraga kaht aulost.
Vanakreeka muusikateoorias oli vastakaid seisukohti. Pythagoras ja Platon pooldasid muusikas ranget korda, rajasid helide füüsikalise ja matemaatilise õpetuse. Aristoteles ja Aristoxenos seevastu arvasid, et muusikas on kõrgemaks otsustajaks inimkõrv, mitte mõistus, ja pidasid meelelist muusikat tähtsamaks kombelisest.
Vanakreeka muusika on muusika Vana-Kreekas.
Vanakreeka kultuuris eristatakse nelja ajajärku:

Arhailine ajajärk

Arhailist ajajärku iseloomustab eelkõige rahvaluule ja rändlaulikute loomingu kujunemine eepilisteks lugulauludeks ehk eeposteksHomerose ajal tegutsesid:
Vanakreeka luule kultuslikud laulutüübid ehk hümnid on:
7. sajand eKr hakkas Lesbose saarel arenema kreeka lüürika.
Kreeklased kasutasid muusikat mitmel otstarbel, alates pidustustest ja jumalateaustamisest kuni moraali tõstmiseni. Muusika etendas olulist osa ka sõjategevuses. Ateenatrieeri tähtis meeskonnaliige oli aulosemängija, kes mängis sõudjate ühes taktis hoidmiseks. Sparta sõjavägi marssis aulose helide saatel, mis ühtlustas nende rivisammu.
Umbes aastal 670 eKr hakati korraldama võistlusi kitharodia (laulmine, saates ennast kitaral või lüüral) alal. Koorivõistlused algasid 50 aastat hiljem ning aastal 580 eKr võtsid spartalased avalike võistluste kavva ka aulosemuusika.
Kreeklaste muusikalises mõtlemises oli oluline koht sfääride harmoonia teoorial, mida seostatakse pütagoorlastega ja mis mõjutas tugevalt Platonit. Teooria püüdis kirjeldada universumi struktuuri ja korraldust matemaatiliste printsiipide kaudu, mida Pythagoras demonstreeris monokordiosadeks jagamise teel. Praktikas tekitas see teooria probleeme. Pythagorase süsteemis jagati kvart kaheks täistoonks, millele lisandus pooltoon (tuntud kui limma, arvsuhtega 256:253). Kui teoreetiliselt kvartpluss kvint võrdub oktaviga, siis koosneb oktav kuuest täisnoodist. Ent kui tervetooni tähistab arvsuhe 9:8, tuleb nende kuue täistooni kogusumma kokku veidi üle oktavi, nn. Pythagorase komma suhtarvuga 531,441:528,288.

Klassikaline ajajärk

Klassikalisel ajajärgul oli keskne žanr tragöödia, mis arenes Dionysose kultusest ja põhineb koorilüürikal ehk ditürambidel. Klassikalise tragöödia rajajad AischylosSophokles ja Euripides lisasid koorile näitlejad ja dramaatilise tegevuse. Lisaks kooridele esitati osa näitlejate monoloogidest lauldes.5. sajandil eKr muutus muusika stiil radikaalselt, sest traditsioonid taandusid uute ideede ees. Lüürikas kujunes uus, subjektiivsem ja peenem väljenduslaad, mida nimetatakse "uueks muusikaks". Platon, kes jätkas Pythagorase õpetust arvudest, kaitses muusikas ranget korda ja traditsioone ning kritiseeris "uue muusika" meelelisust ja subjektiivsust. Ta nurises ka aulose kitaraleeelistamise üle, kuigi kitara keelte arvu suurendati, et selle heli sarnaneks aulose omaga. Aulos oli Platonile nii vastumeelne, et ta ei lubanud seda oma ideaalsesse riiki ja uskus, kes ei oska kitarat mängida, puudub korralik haridus. Platon võttis oma teostes "Seadused" ja "Riik" kokku klassikalise eetoseõpetuse ning erinevate muusikaliikide ja helilaadide kasvatusliku mõju.
Ka Aristoteles rõhutas muusika tähtsust kasvatuses, ent jättis sealjuures ruumi ka meelelisele naudingule. Aristotelese õpilane Aristoxenos oli üks tähtsmaid vanakreeka muusikaõpetlasi. Kuigi ta oli nõus, et muusika filosoofiline käsitamine on teadus, ei jaganud ta arvamust, et muusika on matemaatikaharu. Aristoxenose jaoks oli kõrgeimaks otsustajaks mitte mõistus vaid kõrv. Vastupidi Platoni idealismile kinnitas ta, et inimese hing on "keha harmoonia", millel on keelpilli omaga sarnane muusikaline "häälestus". Ta võttis aluseks kooskõla, mida tolleaegne treenitud kõrv suutis määratleda kui konsonantse: kvardi, kvindi ja oktavi. Teised intervallid olid muutlikud ja kohandusid vastavalt kontekstile. Tetrakordis sisalduvad toonid oli võimalik reastada kõrvakuulmise järgi. Sellest omakorda tuli Aristoxenos mõttele jagada täistoon kaheks võrdseks pooltooniks(vastandina Pythagorase limmale), mis tõi nootide paigutusviisi juba lähemale tänapäevasele helisüsteemile.

Hilisem ajajärk

Kuigi Aristoxenos kirjutas ka rütmist, oli Ptolemaios esimene, kes väitis, et rütmi tuleks käsitleda eraldi värsimõõdust (muusikapala üldisest struktuurist) ja pani aluse tonoide (laadide) süsteemile kreeka muusikas. Ta lõi selgelt ja täpselt sõnastatud õpetuse muusikateooriast pealkirjaga "Harmonika". Ptolemaios jagas oktavi 7 astmeks ja pakkus välja seitsme helilaadi (tonoi) süsteemi, millest arenes hiljem koos Boëthiuse lisatud hüpomiksolüüdiga keskaja muusika kaheksa põhilaadi süsteem.
Hellenismi ja Rooma võimu ajastul segunes klassikaline kreeka kultuur teiste piirkondade traditsioonidega. Sel ajal kujunes aristokraatlikus keskkonnas uuelaadne, peen ja õpetatud musitseerimine.
Kreeklased kasutasid kaht tähtnoodikirja: vanem pillimuusika ja hilisem vokaalmuusikajaoks.
Tähtsamate muusikanäidete hulgas on 2 Delfist pärit hümni:
  • Delfi ülistuslaul 138 eKr (Apolloni auks)
  • Delfi ülistuslaul 128 eKr (joogilaul Seikilose hauasambal)
Helifaili info Seikilose epitaafi muusika 

Seikilose epitaafi meloodia