Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rabastuvad metsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Rabastuvad metsad  ...

esmaspäev, 31. mai 2021

Chicago koolkond

Chicago koolkond on majandusteadlaste koolkond.
Chicago koolkond oli Chicago koolides moodustunud liberaalsete majandusteadlaste grupp, kes käisid välja teooria, et turg on parim alternatiiv mistahes muule ühiskonna organiseerimise moodusele. Koolkonna liidrid olid George Stigler ja Milton Friedman, kes pälvisid ka Nobeli majandusauhinnad. Chicago koolkonna mõiste tuli esmakordselt kasutusele 1950. aastatel.

reede, 28. mai 2021

Uuskeinsism

Uuskeinsism on majandusteooria.
Uuskeinsism ka neokeinsism on koolkond majandusteaduse teooriad, mis on edasi arenenud John Maynard Keynesi ideedest (keinsism), kuuluvad osaliselt ka uusklassikaliste teooriate hulka, kuid mida ei peaks segi ajama postkeinsismiga, mis arendas keinsismi mudeleid edasi. Uuskeinsism sidus majandusteadust teiste sotsiaalteadustega ehk põhjendas mikroökonoomika baasil makroökonoomikat .
Uuskeinsism tekkis seoses 1970ndate majanduskriisi ajal tehtud kriitakaga keinsismile.
Algselt täiendas John Hicks keinsismi mudelit, kuidas poliitikaga saab kontrollida majandust, IS/LM mudeliga, mida kasutades on võimalik jälgida reaalse poliitika ja majanduse omavahelist sõltuvust ja leida tasakaalupunkti, arvesse võttes ka reaalset raha pakkumist ja SKPd.
Teine keinsismi põhimõte oli Phillipsi kõver, mis sidus omavahelisse sõltuvusse töötuse ja inflatsiooni. 1970ndatel leiti, et korraga võivad tõusta nii töötus kui suureneda inflatsioon.
Leiti, et vanad mudelid enam ei toimi ja otstarbekas oleks kombineerida omavahel biheiviorismimänguteooriaid ja monetarismi. Muutused NSV Liidu lagunemise tagajärjel ja majanduse üldisel globaliseerumisel ei võimaldanud enam klassikalise majandusteooria mudeleid kasutada, kuna hinnad ei muutnud nii kiiresti ja otseselt nagu nõudluse ja pakkumise vahekord muutus. Majandusteadlane Paul Krugman ütles selle kohta, et "töötab väga hästi praktikas, aga teoorias töötab halvasti". Joseph Stiglitz leidis, et olukorras, kus ratsionaalse valiku teooria arvestab, et kõigil on olemas kogu informatsioon, ei vasta tegelikule olukorrale ja pigem on oluline on tegeleda riskide juhtimisega.
Robert Lucas kritiseeris uuskeinsiste leides, et ratsionaalne valik on esmajärgulisem, kui ükskõik milline fiskaalpoliitika või rahanduspoliitika. Uuskeinsistid aga väitsid, et ratsionaalne valik toimib vaid teatud tasakaalutingimusel täieliku tööhõive olukorras.

neljapäev, 27. mai 2021

Keinsism

Keinsism. Lähtub eeldusest, et kapitalistlik majandus ei ole oma olemuselt stabiilne ning seda peab riiklikult juhtima. Majandusprobleemid on seotud eelkõige ebapiisava nõudlusega. John Maynard Keynes (1883–1946),

Keinslik majandusteooria (ka keinsism, keinsianism, keinslus ja Keynesi teooria) on makromajanduse teooria, mis põhineb 20. sajandi inglise majandusteadlase John Maynard Keynesi ideedel.
Keinslikud majandusteadlased väidavad, et erasektori otsused võivad mõnikord viia ebaefektiivsuseni makromajanduslikes olukordades. Seega soovitavad Keynesi teooria pooldajad avaliku sektori sekkumist rahanduspoliitika kaudu, mida teostaks keskpank, ja fiskaalpoliitika kaudu, mida teostaks valitsus eesmärgiga stabiliseerida tootlus äritsükli käigus. Teooriaid, mis moodustavad keinsliku majandusteooria selgroo, esitleti esmakordselt raamatus "The General Theory of Employment, Interest and Money" (tuntud ka lühema pealkirjaga "The General Theory" ehk "Üldteooria"), mis ilmus 1936. Keynesi ideede tõlgendused on vastakad ja mitmed koolkonnad pärast teist maailmasõda on ennast tema pärandi hoidjateks kuulutanud.
Keinslikud majandusteadlased toetavad segamajandust, milles on põhiosa erasektoril, kuid mõjukas osa on ka valitsusel ja avalikul sektoril. Sellist mudelit kasutati suure depressiooni hilisemas osas, Teises maailmasõjas ja selle järgses majanduskeskkonnas aastatel 1945–1973. Pärast 1970. aastatel toimunud stagflatsiooni kaotasid keinslikud ideed mõju. Globaalse majanduskriisi algus 2008. aastal on taas tekitanud huvi keinslike majandusmeetmete vastu, kuigi nende meetmete kriitika on tugev ja kriis kestab edasi. 

Ülevaade


Vastavalt keinslikule teooriale võivad mõned individuaalselt ratsionaalsed toimingud mikromajanduslikul tasemel viia majandusliku ebaefektiivsuseni makromajanduslikul tasemel ja kuhjuda, kui võtta kollektiivselt suure osa eraisikute ja firmade poolt ning sellises olukorras oleks ka majanduslik tootlikkus madal ja allpool kasvumäära. Sellist olukorda on klassikaliste majandusteadlaste poolt nimetatud üldiseks ülekülluseks. Klassikaliste majandusteadlaste vahel on olnud samas ka vaidlusi, kas üldine üleküllus on üldse võimalik.
Keynes väitis, et koguküllus juhtub kui kogunõudlus kaupadele on ebapiisav, mis viib majandusliku languseni, mis omakorda viib tootluse languseni ebavajalikult kõrge töötusetaseme tõttu, mis tuleneb tootjate kaitsvatest või reaktsioonilistest otsustest. Sellises olukorras saaks kasutada valitsusmeetmeid kogunõudluse suurendamiseks suurendades seega majanduslikku tegevust ning vähendades tööpuudust ja deflatsiooni. Enamik keinslasi soosib aktiivset stabiliseerimispoliitikat äritsükli amplituudide vähendamiseks, mida nad peavad kõige tõsisemate majandusprobleemide hulka kuuluvaks. Näiteks kui töötusmäär on kõrge, siis saab valitsus kasutada laienevat rahanduspoliitikat.
Keynesi järgi oli lahendus suurele depressioonile majanduse stimuleerimine (investeerimisstiimul) läbi kahe lähenemise kombineerimise: intressimäärade vähendamine ja valitsusinvesteeringud taristusse. Investeering valitsuse poolt tekitab sissetulekut, mille tagajärjel on majanduses rohkem kulutamist, mis omakorda stimuleerib rohkemat tootmist ja investeerimist, mis omakorda toob kaasa suurema sissetuleku ja kulutamise ja nii edasi. Esialgne stiimul algatab sündmuste jada, mille majanduslik tagajärg on kordi suurem kui algne investeering.
Keinsliku majandusteooria keskne järeldus on paratamatus, et teatud olukordades ei suuda ükski automaatne mehhanism viia tootlust ja tööhõivet täieliku tööhõive poole. See järeldus on vastuolus majanduslike lähenemistega, mis eeldavad, et on olemas tendents majandusliku tasakaalupunkti poole. "Neoklassikalises sünteesis", mis kombineerib keinslikku makrokonseptsiooni koos mikrovundamendiga, mille üldise tasakaalu tingimused võimaldavad hinnareguleerimise kaudu selle eesmärgi saavutamiseks lõpuks. Veelgi laiemalt võttes nägi Keynes enda teooriat kui üldist teooriat, milles ressursside kasutamine võib olla nii madala kui kõrge tasemega, samas kui eelnevad majandusteooriad keskendusid täieliku ressursside kasutamise erandlikule olukorrale.
Uusklassikalised makromajanduslik liikumised, mille juured on 1960. aastates ja 1970. aastate alguses, kritiseerisid keinslikke teooriaid. Samal ajal taotlesid uuskeinslikud majandusteadlased Keynesi ideede baseerumist täpsematel teoreetilistel alustel.
Mõned tõlgendused Keynesist on rõhutanud Keynesi tähelepanu rahvusvahelisele koostööle, rahvusvaheliste majandusinstitutsioonide vajadust ja viise kuidas majandusjõud võivad viia sõjani või maailmarahu toetamisele.

Eelkäijad


Keynesi töö oli osa kaua kestnud debatist majandusringkondades üldise ülekülluse olemuse üle. Kuigi osa Keynesi ideedest (märkimisväärseks võib siin pidada valitsuse kulutamist ajal kui investeeringute tase ja tarbimine on madal) olid 19. ja 20. sajandi majandusteadlaste poolt edasi arendatud, peetakse siiski Keynesi teeneks ühe suure üldise teooria loomist, mis oli aktsepteeritav nii poliitilistele kui ka majanduslikele ringkondadele.

Koolkonnad

Keinsliku majandusteooria intellektuaalne eelkäija oli alatarbimise majandusteooria klassikalises majandusteaduses, mis pärines 19. sajandi majandusteadlaselt Thomas Malthus, kes oli Thomas Attwoodi Birminghami koolkonnas, ja ameerika majandusteadlased William Trufant Foster ja Waddill Catchings, kes olid 1920.–1930. aastatel mõjukad. Alatarbimise idee pooldajad olid, nagu Keynes pärast neid, huvitatud kogunõudluse suutmatust saavutada potentsiaalne tootmismaht, nimetades seda "alatarbimiseks" (keskendudes nõudluse poolele), mitte "ületarbimiseks" (mis keskenduks pakkumise poolele) ja pooldades majanduslikku sekkumist. Keynes arutles alatarbimise idee üle oma "Üldteoorias", nimetades seda "alatarbimiseks" Peatükk 22, Paragrahv IV ja Peatükk 23, Paragrahv VII.
Arvukaid kontseptsioone arendati välja varem ja iseseisvalt Keynesist Stockholmi koolkonna poolt 1930. aastatel; neid saavutusi kirjeldati ühes 1937. aasta artiklis, mis kirjutati vastusena 1936. aasta "Üldteooriale", jagades rootslaste avastusi.

Kontseptsioonid

Kordaja majandusteoorija lähtub Austraalia majandusteadlasest Alfred De LissastTaani majandusteadlasest Julius Wulffist ja Saksa-Ameerika majandusteadlasest Nicholas Johannsenist, Johannsen olles see, keda Keynes enda teose allmärkuses tsiteerib. Nicholas Johannsen pakkus 1890. aastatel välja ka efektiivse nõudluse teooria.
Säästlikkuse paradoksi formuleeris 1892 John M. Robertson raamatus "The Fallacy of Savings", varasemates vormingutes merkantilistlike majandusteadlaste poolt alates 16. sajandist ja sarnased teesid olid olemas ka antiikmaailmas.
Tänapäeval viidatakse neile ideedele, olenemata päritolust, akadeemilistes ringkondades kui "keinslikule majandusele", kuna just Keynes oli see, kes need läbi töötas, kokku viis, edasi arendas ja populariseeris.

Keynes ja klassikud


Keynesi eesmärk oli enda teooriaid eristada "klassikalisest majandusteadusest", sellele samas ka vastandudes. Klassikalise majandusteooria all pidas Keynes silmas David Ricardo ja tema järgijaid, sealhulgas John Stuart MilliAlfred MarshalliFrancis Ysidro Edgeworthi, ja Arthur Cecil Pigoud. Klassikalise vaate keskne tõekspidamine oli tuntud kui Say seadus, mis väidab, et pakkumine tekitab omaenda nõudlust. Say seadust saab kaheti tõlgendada. Esiteks, väide, et tootmismahtude koguväärtus on võrdne sissetulekuga, mis teeniti tootmises ja on aluseks rahvusliku sissetuleku identiteedile ja on seega vaieldamatu. Teine tõlgendus, mis on oma olemuselt tõestatavam väidab, et tootmismahtude hind on alati kaetud müügituludest, mis põhineb nõudlusel" sõltub sellest kuidas tarbimine ja säästmine on seotud tootmise ja investeerimisega. Keynes vaidles vastu just teisele tõlgendusele, väites, et see kehtib vaid siis, kui suurenemine isiklikes säästudes on täpselt võrdne suurenemisega koguinvesteeringus.
Keynes soovis luua teooriat, mis seletaks säästmise, tarbimise, investeerimise ja tootmise otsustavaid tegureid. Selles teoorias kogunõudluse ja kogupakkumise tasemed määravad tootmismahud ja tööhõive majanduses.
Selle tõttu, mida ta pidas klassikalise majanduse läbikukkumiseks 1930. aastatel oli Keynes sügavalt vastu selle põhiteooriale: muudatused hindades muudaksid automaatselt nõudlust ja kindlustavad täistööhõive.
Neoklassikaline majandusteooria toetab teesi, et kaks peamist hinda, mis suunavad nõudlust ja pakkumist on tööjõud ja raha. Läbi rahapoliitika jaotamise võib nõudlust ja pakkumist kohandada. Kui tööjõudu on rohkem kui nõudlust sellele, siis palgad langevad kuni palkamine algab taas. Kui säästmist on liialt ja tarbimist liiga vähe, siis intressimäärad langeksid seni, kuni inimesed oma säästude määra vähendaksid või alustaksid laenamist.

Palgad ja kulutamine

Suure depressiooni aegu väitis klassikaline majandusteooria, et majanduslik kokkukukkumine on kõigest tootmise stiimuli kadu ja massiline tööpuudus on kõrgete ja jäikade palkade tagajärg.
Keynesi jaoks on palkade määramine palju keerulisem. Esiteks väitis ta, et palgad pole reaalsed vaid töötajate ja tööandjate läbirääkimiste tulem, mittevahetuskauba laadne suhe. Teiseks, nominaalpalkade kärpeid oleks raske ellu viia seaduste ning töölepingute tõttu. Isegi klassikalised majandusteadlased möönsid, et need eksisteerivad; erinevalt Keynesist küll propageerisid nad miinimumpalkade, ametiühingute ja pikaajaliste lepingute tühistamist, suurendades seeläbi tööturu paindlikkust. Kuigi Keynesi arust hakkavad inimesed vastu nominaalpalga vähendamisele, isegi ilma ametiühinguteta, kuni nad näevad teisi palku vähenemas ja ka üldist hinnalangust.
Ta väitis ka, et majanduse elavdamiseks peavad reaalpalgad alla minema: nominaalpalgad peavad langema rohkem kui hinnad. Nii tehes väheneks tarbijanõudlus, nii et kogunõudlus kaupadele langeks. See omakorda vähendaks äritehingute tulusid ja eeldatavaid kasumeid. Investeeringuid uutesse tehastesse ja sisseseadesse muutuksid siis riskantsemaks ja vähem tõenäoliseks, olles tõenäoliselt juba heidutatud varasematest liialdustest. Selle asemel, et tõsta äriootusi, muudaksid palgakärped asjad palju hullemaks.
Lisaks, kui palgad ja hinnad langevad, siis hakkavadki inimesed eeldama, et nad jäävadki langema. See viiks majanduse allakäiguspiraalile, sest need, kel on raha, ootaksid lihtsalt seni, kuni langevad hinnad muudab selle väärtuslikumaks, kulutamise asemel. Nagu Irving Fisher väitis 1933 oma teoses "Debt-Deflation Theory of Great Depressions" ('Suurte majandussurutiste võladeflatsiooniteooria'). Langevad hinnad võivad muuta majandussurutise sügavamaks kuna langevad hinnad ja palgad muudavad varem eksisteerivad nominaalvõlad reaalsetes oludes väärtuslikumaks.

Liigne säästmine

Klassikud säästmisest ja investeerimisest
Keynesi jaoks oli liigne kokkuhoid ehk säästmine pärast planeeritud investeeringut tõsine probleem, julgustades majanduslangust või isegi majandussurutist. Liigne säästmine on tagajärjeks kui investeeringud langevad, põhjusteks võivad olla langev tarbijanõudlus, üleinvesteerimine varasematel aastatel või pessimistlikud äriootused ja kui säästmine ei lange võrdväärselt, siis majandus langeb.
Klassikaline majandusteadus väidab, et intressimäärad langevad "laenatava raha" liigse tarne tõttu. Esimene diagramm, mis on kohandatud "Üldteooria" ainsast graafikust, näitab seda protsessi. (Lihtsuse mõttes pole siin toodud teisi allikaid rahapakkumisest.) Graafiku mõistmiseks tasub eeldada, et fikseeritud investeeringud kapitalikaupadesse langevad "vanast minast" "uue minani" (aste a). Teine (aste b), tulemuseks olev säästude liig põhjustab intressimäärade kärpeid, kaotab liigse pakkumise: Nii et järjekordselt on (S) võrdne investeeringuga. Intressimäära (i) langus väldib sama toimuminst tootmises ja tööhõivesektoris.
Keynesil oli keerukas vastuväide taolisele laissez-faire tüüpi vastusele. Allolev graafik võtab selle väite kokku, eeldades, et fikseeritud investeering langeb (astmele A). Esiteks, säästmine ei vähene nii palju kui intressimäärad langevad kuna langevate määrade sissetuleku mõju ja asendusmõju lähevad eri suundadesse, mis omavahel ei sobitu. Teiseks kuna planeeritud fikseeritud investeeringud tehastes ja sisseseades põhineb enamasti tuleviku oleva kasumi pikaajalisel ootustel ja kulutamine ei tõuse nii palju kui intressimäärad langevad. Nii et S ja I on joonistatud graafikul jäigalt. Arvestades nii nõudluse kui pakkumise jäikust on vaja suurt intressimäärade langust vaja, et sulgeda säästmise/investeerimise vahet. Nagu joonistatud, siis see vajab negatiivset intressimäära kui tasakaalustust (kus uus I joon lõikub vana S joonega). Siiski see negatiivne intressimäär pole vajalik Keynesi teooria jaoks.
Keynes säästmisest ja investeerimisest
Kolmandaks, Keynes väitis, et säästmine ja investeerimine pole põhimäärajad intressimäärade puhul, eriti lühiperspektiivis. Selle asemel on raha pakkumise ja nõudluse varu see, mis määrab intressimäärad lühiperspektiivis. (Graafikul pole seda kujutatud.) Kumbki ei muutu kiiresti vastusena liigsele säästmisele, et lubada kiiret intressimäärade kohanemist.
Lõpuks väidab Keynes kuna on olemas hirm kaotada kapitali raha kõrval, võib tekkida likviidsuslõks, luues alammäära, millest allapoole ei saa intressimäärad langeda. Olles selles olukorras (likviidsuslõksus) on intressimäärad nii madalad, et iga suurendus rahapakkumises viib võlakohustuse omanikud (kartes intressimäärade tõusu ja seega ka kapitalikaotust nende obligatsioonidel) punktini, mil nad müüvad enda võlakohustused raha ligitõmbamiseks (likviidsus). Diagrammis, on tasakaal, mida paneb ette eeldus, et uue I joon ja vana Si joon pole saavutatavad nii et liigsäästmine jääb olukorrana alles. Mõningad majandusteadlased (nagu Paul Krugman) näevad seda viimast tüüpi likviidsustlõksu kui ülekaalus olevat 1990. aastatel Jaapanis. Enamik majandusteadlasi on ühel nõul selles, et nominaalsed intressimäärad ei saa langeda nullpunktist madalamale. Samas mõned majandusteadlased, eriti need, kes pärinevad Chicago koolkonnast, ei tunnista likviidsuslõksu olemasolu.
Isegi kui likviidsuslõksu ei eksisteeri, on olemas siiski neljas (tõenäoliselt tähtsamgi) element Keynesi kriitikal. Säästmine sisaldab kogu oma sisetuleku mitte kulutamist. Seega, see tähendab ebaefektiivset nõudlust äritoodangule, kui see pole just tasakaalustatud teiste nõudluse allikatega nagu fikseeritud investeeringud. Seetõttu, liigne säästmine on vastavuses varude soovimatu kogunemisega, klassikalised majandusteadlased kutsusid seda olukorda üldiseks ülekülluseks. See müümata jäänud kaupade kogunemine julgustab ärisid vähendama nii tootmist kui ka tööhõivet. See omakorda vähendab inimeste sissetulekut ja sääste, põhjustades S joone nihke vasakule (aste B). Keynesi jaoks tegi sissetuleku langus enamiku tööst, mida oli vaja liigse säästmise vähendamiseks ja lubamaks laenatavate vahendite turul saavutada tasakaalupunkt. Selle asemel, et intressimäärade kohandamine lahendaks probleemi teeb seda hoopis majanduslangus. Nii et diagrammis on intressimäärade muutus väike.
Olukorras kus klassikalised majandusteadlased eeldasid, et toodangu ja sissetuleku tase oli konstantne ning arvestatav mis tahes ajahetkel (välja arvatud lühiajalised kõrvalepõiked) nägi Keynes seda kui võtmemuutujat, et kohandada võrdsustatud säästmine ja investeerimine.
Lõpuks, majanduslangus õõnestab äriinitsiatiivi osalemist fikseeritud investeeringutes. Koos langevate sissetulekute ja nõudlusega kaupade jaoks langeb ka nõudlus tehastele ja sisseseadele (rääkimata eluasemetest). See kiirendusmõju nihutab I joont jälle vasakule, muutus mida ülemine graafik ei kajasta. See loob taas liigse säästmis probleemi ja õhutab majanduslangust jätkuma.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Keynesi jaoks on suhe liigsete varude vahel eri turgude, kuna tööpuudus tööturgudel julgustab liigset säästmist ja vastupidi. Selle asemel, et hinnad kohaneksid tasakaalu saavutamiseks on põhilugu kvantitatiivse kohandamise lubamine majanduslanguste ajal ja võimaliku vaeghõive tasakaalupunkti saavutamiseks.

Aktiivne fiskaalpoliitika

Keinslikud ideed mõjutasid Franklin D. Roosevelti vaateid sellest, et ebapiisav ostujõud põhjustas suure depressiooni. Oma presidendiaja jooksul võttis Roosevelt omaks mõninga keinsliku majanduse aspektid, eriti pärast 1937. aastat, ajal kui Ameerika Ühendriigid vaevlesid majanduslanguses kannatas riik eriti pärast algsele kriisile järgnenud raharingluse kokkutõmbumist. Paljude jaoks on keinslike poliitika tõeline võidukäik näha alles Teise maailmasõja algusega, mis elavdas maailmamajandust, eemaldas ebakindluse ja sundis kaotatud kapitali taasloomist. Keinslikud ideed muutusid pea ametlikuks sotsiaaldemokraatlikus Euroopas pärast sõda ja Ameerika Ühendriikides 1960. aastatel.
Keinslik teooria väidab, et aktiivne valitsuse poliitika võib olla efektiivne majanduse haldamises. Selle asemel, et näha tasakaalustamata valitsuse eelarvet kui midagi väära, räägib Keynes tsüklilivastastest rahanduspoliitikatest; poliitikad, mis töötavad äritsüklile vastu: defitsiitne kulutamine kui riik kannatab majanduslanguse käes või kui majanduse taastumine on aeglane ja tööpuudus püsivalt kõrge ja inflatsiooni mahasurumine majandusmulli ajal maksutõusude või valitsuse investeeringute kaudu. Ta propageeris seda, et valitsused peaksid probleeme lahendama lühiperspektiivis selle asemel, et oodata turujõude sama tegemas pikas perspektiivis kuna "pikas perspektiivis oleme me kõik niikuinii surnud."
See oli kontrastiks klassikalisele ja neoklassikalisele majanduse analüüsile rahanduspoliitikast. Fiskaalstiimulite defitsiitne kulutamine võib käivitada tootmise. Aga nendele koolkondade arust pole põhjust arvata, et see stimulatsioon edestab kõrvalmõjusid, mis puhul erainvesteeringud: esiteks suurendaksid nõudlust tööjõu järele ja tõstaksid palku, kahjustades nii kasumimäära; Teiseks suurendaks valitsuse defitsiit valitsuse võlakirjade varu, vähendades nende turuväärtust ja julgustades kõrgeid intressimäärasid, tekitades seeläbi olukorra kus äridel on palju raskem fikseeritud investeeringuid rahastada. Seega jõupingutused majandust stimuleerida oleksid ennastalistavad.
Keinslik vastus sellele on see, et taoline rahanduspoliitika on sobiv ainult siis kui tööpuudus on püsivalt kõrge, üle mittekiireneva töötuse määra inflatsiooni (non-accelerating inflation rate of unemployment ehk NAIRU). Sel puhul on väljatõrjumine minimaalne. Lisaks erainvesteeringud võivad omada positiivset mõju: fiskaalstiimul tõstab ärituru toodangut, tõstes rahavoogude taset ja kasumlikkust, luues ärioptimismi. Keynesi järgi see kiirendav mõju tähendab valitsuse ja ärid oleksid siinkohal teineteist täiendavaks, mitte asendavaks. Teiseks kui stiimul toimub, siis sisemajanduse koguprodukt tõuseb, tõstes säästude mahtu, aidates suurendada rahastust fikseeritud investeeringutele. Viimaks, valitsuse kulutused ei pea alati olema loomult raiskavad: valitsuse rahastus avalikku hüvesse, mida ei paku kasumiotsijad julgustab erasektori kasvu. See on valitsuse kulutused sellistel asjadel nagu alusuuringud, rahva tervisesse, haridusse ja taristusse võib aidata potentsiaalse toodangu kasvule kaasa.
Keynesi teooria järgi peab olema märkimisväärne passiivsus tööturul enne kui defitsiitne kulutamine saab olla põhjendatud. Nii konservatiivsed kui ka mõned neoliberaalsed majandusteadlased panevad selle eelduse küsimärgi alla, kui just ametiühingud või valitsus vabaturumajandusse vahele ei sega.
Vastupidiselt mõnele kriitilisele iseloomustusele sellest ei koosne keinslus vaid defitsiitsest kulutamisest. Keinsism soovitab tsüklivastaseid poliitikaid.[16] Näide tsüklivastasest poliitikast on tõsta makse majanduse jahutamiseks ja inflatsiooni ennetamiseks kui eksisteerib rikkalik nõudluse kasv ja defitsiitse kulutamise läbiviimises tööjõumahukates taristu projektides tööhõive ergutamiseks ja palkade stabiliseerimiseks majanduslanguste ajal. Klassikalised majandusteadlased seevastu väidavad, et makse tasuks kärpida siis kui riigieelarves esineb ülejääk ja kärpida kulutamist või mis veelgi ebatõenäolisem, suurendada makse majanduslanguse ajal. Keinslikud majandusteadlased usuvad, et kasumite ja sissetulekute suurendamine buumitsükli ajal läbi maksukärbete ja eemaldades sissetulekut ja kasumeid majandusest läbi kärbete kulutamises ja/või maksude suurendamises majanduslanguste ajal kipub süvendama äritsükli halbu mõjusid. See mõju on eriti selge kui valitsus kontrollib suurt osa majandusest ja on seega põhjus, miks eelarve konservatiivid soosivad palju väiksemat valitsust.

"Mitmekordistav mõju" ja intressimäärad

Kaks aspekti Keynesi mudelist omavad tagajärgi käitumisviiside jaoks:
Esiteks, on olemas keinslik mitmekordistaja, esmakordselt arendatud Richard Ferdinand Kahni poolt 1931. First, there is the "Keynesian multiplier", first developed by Richard F. Kahn in 1931. Välistekkelised suurendused kulutustes, nagu valitsuskulutuste suurendamine, suurendab kogukulutamist mitmekordselt. Valitsus võib ergutada suurt osa uuest tootmisest tagasihoidlike investeeringutega:
  1. inimesed, kes saavad seda raha, kulutavad enamiku tarbekaupadele ja säästavad ülejäänu;
  2. see lisakulutamine annab äridele ka võimaluse võtta tööle rohkem inimesi ja neile palka maksta, mis omakorda võimaldab tõsta tarbimist.
See protsess jätkub. Iga astemega on suurenemine kulutustes väiksem kui eelmises astmes nii et mitmekordistaja protsess kitseneb ja lubab tasakaalupunkti saavutamist. See lugu on muudetud ja modereeritud kui liigume eemale "suletud majandusest" ja toome sisse maksustamise rolli: Importide ja maksutulude kasv igal sammul vähendab põhjustatud tarbimist ja mitmekordistaja mõju.
Teiseks, analüüsib Keynes uuesti intressimäärade mõju investeeringutele. Klassikalises mudelis on rahaliste vahendite pakkumine (säästmine) määratud fikseeritud äriinvesteeringute kogusega. See on, kuna kõik säästud on pankades ja kõik investorid, kes vajavad laenatud raha lähevad pankade juurde, on säästude hulk määratud kogusega, mis on investeeringuteks vaba.

Sõjajärgne keinsism


Keynesi ideid võeti suuresti omaks pärast II maailmasõda ja kuni 1970. aastateni oli keinslik majandusteooria põhiinspiratsiooniks majanduspoliitika tegijatele Lääne tööstusriikides. Valitsused valmistasid ette kõrgekvaliteedilist majandusstatistikat jooksvalt ja püüdsid oma poliitikate baasiks võtta Keynesi teooriaid, millest oli saanud norm. neoliberalismi ja sotsiaaldemokraatia varases arengujärgus nautisid enamus lääne kapitalistlikest riikidest suhteliselt madalat, stabiilset tööpuudust ja mõõdukat inflatsiooni. See oli ajast, mida kutsutakse kapitalismi kuldseks ajastuks.
Poliitika mõttes olid sõjajärgse keinsistliku majanduspoliitika tööriistadeks fiskaal- ja rahanduspoliitika. Kuigi nende kohta öeldakse kui Keynesi ideedele, siis majandusteaduste ajaloolased nagu David Colander väidavad, et pigem Abba Lerneri Keynesi ideede tõlgenduse tõttu peaks neid pigem "lernerlikeks" nimetama.
1950. aastate jooksul juhtis mõõdukas valitsusnõudlus tööstusarengut ning fiskaal ja rahandus tsüklivastaste poliitikate rakendamine jätkus ja jõudis 1960. aastatel tippu, mil paljudele keinslastele tundus, et jõukus on alaline. 1971 kuulutas vabariiklasest USA president Richard Nixon : "Me oleme kõik keinslased nüüd." Seevastu 1973. aasta naftakriisi ja 1970. aastate majandusprobleemide tagajärjel kaotasid liberaalsed majanduspoliitikad populaarsust. Nendel aegadel said paljud majandused tunda kõrget ja tõusvat tööpuudust koos kõrge ja tõusva inflatsiooniga, mis on vastuolus Phillipsi kõvera ennustusega. Stagflatsioon mis järgnes näitas, et majanduslanguse vastaseid ekspansiivseid ja samaaegseid inflatsioonivastaseid meetmeid tuleb rakendada koos. See dilemma viis varem valitsenud keinslike ideede lõpuni ja 1970. aastatel tõusid esile ideed, mis põhinesid rohkem klassikalisel analüüsil, sealhulgas monetarism ja nõudlusest lähtuv majandusteooria, ja uusklassikaline majandusteooria. Samal ajal hakkasid keinslased enda mõtlemist ümber organiseerima, mõned neist hakkasid end siduma uuskeinsliku majandusteadusega.; ühe teooria järgi, mis kasutas ära kriitikat märkimisväärselt kõrge tööpuuduse ja potentsiaalselt pettumust valmistavate RKT mahuga seostasid kaks viimast teooriat 1980. aastate keskpaigaks, sihiga rõhutada madalat tööpuudust ja maksimaalset majanduslikku kasvu mõnevõrra kõrgema inflatsiooni hinnaga (selle tagajärjed oleksid olnud kontrolli all hoitud indekseerimise ja teiste meetoditega ja üleüldist taset hoitakse stabiilselt all meetmetega nagu seda on Martin Weitzmani "jagatud majandus). Mitmed majanduskoolkonnad, kes peavad ennast Keynesi ideede pärijaks on olemas praegusel ajal, märkimisväärne on siinkohal neokeinslik majandusteooriaUus-Keyneslik majandusteooria ja postkeinslik majandusteooria. Keynesi biograaf Robert Skidelsky kirjutab, et kõige lähemale on algupärastele keinslikele ideedele jäänud postkeinslik majanduskoolkond läbi rahandusteooria järgimise ja raha neutraalsuse idee kõrvalelükkamise. Sõjajärgsel ajastul kombineeriti keinslikku analüüsi neoklassikalise majandusteooriaga, et luua "neoklassikaline süntees", mille tagajärjeks oli neokeinslik majandusteooria, mis domnieeris "mainstream" makromajandusmõtlemises. Kuigi laialdaselt oli levinud arvamus, et pole olemas tugevat tendentsi täistööhõive poolt, arvasid paljud, et kui valitsuspoliitikat kasutada selle saavutamiseks, siis käitub majandus nii nagu neoklassikaline teooria ennustas. Taoline neokeinsliku majandusteooria domineerimine katkes 1970. aastate stagflatsiooni tagajärjel. 1980. aastatel oli makromajandusteadlaste hulgas konsensuse puudumine. Kuid uuskeinsliku majandusteooria esiletulek 1990. aastatel modifitseeris ja pakkus mikromajandusliku aluse neokeinslikele teooriatele. Need muudetud mudelid on praeguses majanduslikus mõtlemises domineerivad. Olivier Blanchar Post-Keyneslik majandusteooria see-eest hülgas neoklassikalise sünteesi ja neoklassikalise majandusteaduse mõju makromajandusele üldiselt. Postkeinslik majandusteooria väidab seega, et neokeinslik ja uuskeinslik majandusteooria on valed ja Keynesi ideede vääriti tõlgendamine. Postkeinslik koolkond haarab endasse mitmeid vaateid, kuid on seniajani olnud vähem mõjukas kui teised mõjukamad keinslikud koolkonnad.

Põhiteooriad

Peamised kaks teooriat, mida "mainstream" keinslik majandusteooria toetab on John Hicksi IS-LM mudel ja Phillipsi kõver; postkeinslased ei tunnista kumbagi neist. Postkeinslased, mitte ainult ei tunnista IS-LM mudelit, vaid väidavad, et selle mudeli levitajad on keinsismi "ärandajad", sest see on Hicksi mudel ja lisaks sellele väitis ka Hicks ise, et see mudel ei kajasta keinsismi ning pole midagi enamat kui klassiruumi gismo. Ehk selle mudeli autor ise väitis, et see mudel on vale. John Hicks oli see, kes lõi selge majandusmudeli, mida poliitikategijad saaksid kasutada majandusest arusaamiseks ja selle kontrollimiseks. See IS-LM mudel nagu seda hakati tundma on pea sama mõjukas kui algne keinslik analüüs reaalse poliitika ja majandushariduse jaoks. Mudel seostab nõudluse ja tööpuuduse kolme eksogeensesse kogumisse, nt raha hulk ringluses, valitsuse eelarve ja äritegemise eeldused. See mudel oli pärast II maailmasõda majandusteadlaste seas väga populaarne, sest sai mõista üldise tasakaalu teooria tingimuste valguses. See julgustas palju staatilisemat vaadet makromajandusele kui eespool kirjeldatud. Teine oluline osa keinsliku poliitikategijate teooria jaoks oli Phillipsi kõver. See kõver, mis oli oma loomult rohkem empiiriline uurimus kui teooria näitas, et suurenenud tööhõive ja vähenenud tööpuudus viitavad suurenenud inflatsioonile. Keynes ennustas vaid seda, et langev tööpuudus põhjustab kõrgemad hinnad, mitte kõrgema inflatsiooni. Seega majandusteadlased saavad kasutada IS-LM mudelit nt selleks, et suurenemine rahavoogudes tõstaks toodangumahte ja tööhõivet ja seeläbi saaks Phillipsi kõverat inflatsiooni kasvu ennustamiseks kasutada.

Kriitika


Monetaristlik kriitika

Üks koolkond alustas 1940. aastatel koos Milton Friedmaniga. Selle asemel, et mitte tunnustada makromeetmeid ja makromudeleid majandusest võttis monetaristlik koolkond omaks tehnikad majanduse mõistmiseks seeläbi, et majandust võetakse kui pakkumise ja nõudluse tasakaaluna. Seevastu Irving Fisheri vahetusvõrrandi tõttu pidasid nad inflatsiooni vaid rahapakkumise kõikumiste tagajärjeks selle asemel, et pidada seda kogunõudluse tagajärjeks. Nad väitsid, et väljatõrjumise mõju, millest eelpool arutati kammitseb või jätab fiskaalpoliitika ilma oma positiivsest mõjust. Selle asemel peaks rõhk olema rahapoliitikal, mida peeti ebaefektiivseks varaste keinslike majandusteadlaste poolt.

Neoklassikaline kriitika

1950. aastate algusega hakkasid neoklassikalised majandusteadlased kahtluse alla seadma metodoloogia, mida kasutasid Keynes ja tema järgijad. Keinslased rõhutasid tarbimise sõltuvusest ühekordsest kasutavast sissetulekust ja seega investeeringutest praegustesse kasumitesse ja rahavoogudesse. Lisaks sellele panid keinslased paika Phillipsi kõvera, mis sidus nominaalpalga töötuse määraga. Nende teooriate toetuseks kasutasid nad statistilisi tõendeid ja omaenda mudeli loogilisi aluseid kasutades introspektsiooni. Neoklassikalised teoreetikud nõudsid, et makromajandus oleks samadel alustel nagu mikromajanduse teooriagi, milles esinevad kasumit maksimeerivad firmad ja ratsionaalsed, kasumlikkust maksimeerivad tarbijad.
Selle metodoloogilise muutuse tagajärg tekitas mitu olulist kõrvalekallet keinslikust makromajandusest:
  1. tarbimise sõltumatus ja praeguse sissetuleku (elutsükli pideva sissetuleku hüpotees),
  2. praeguste kasumite investeerimise ebaolulisus (Modigliani-Milleri teooria),
  3. pikaajaline inflatsiooni ja töötuse sõltumatus (loomulik töötuse tase),
  4. rahanduspoliitika suutmatus stabiliseerida toodangut (ratsionaalsed ootused),
  5. eelarvedefitsiitide ja maksukärbete ebaoluline mõju tarbimisele (Ricardo samasus).

Austria koolkonna kriitika

Austria majandusteadlane Friedrich Hayek kritiseeris Keynesi majanduspoliitikaid nende aluseks olevate kollektivistlike poliitikate pärast juhtides tähelepanu sellele, et sellised teooriad julgustavad tsentraliseeritud planeerimisele, mis viivad kapitali väärinvesteerimiseni, mis on äritsükli põhjustajaks vastavalt Austria äritsükli teooriale. Hayek väitis ka, et Keynesi uuringud majanduse agregaatolekutest on petlikud, kuna majanduslangused on põhjustatud mikromajanduslikest teguritest. Hayek väitis, et ajutistest valitsuse majandusmeetmetest majanduse ergutamiseks saavad tihti alalised ja laienevad valitsusprogrammid, mis lämmatavad erasektorit ja kodanikuühiskonda.
Teised Austria koolkonna majandusteadlased on samuti rünnanud keinslikku majandusteooriat. Henry Hazlitt kritiseeris paragrahvhaaval, Keynes' General Theory oma teoses "The Failure of the New Economics". Murray Rothbard süüdistab Keynesi selles, et ta omab "juuri sügaval keskaegses ja merkantilistlikus mõtteviisis."

Uusklassikalise makromajanduse kriitika

Üks teine mõjukas koolkond põhines Lucase kriitikal keinsliku majanduse osas. Kriitika kutsus suuremale kooskõlale mikromajanduse teooria ja ratsionaalsuse vahel ja osaliset rõhutas rational expectationse eelduste ideed. Lucas ja teised väidavad, et keinslik majandus vajab üpriski mõtlematut ja lühinägelikku käitumist inimeste poolt, mis oli täielikus vastuolus arusaamaga nende majanduslikust käitumisest mikrotasandil. Uusklassikaline majandusteooria tõi sisse makromajanduslikud teooriad, mis põhinesid inimkäitumise mõistmisel mikrotasandil. Neid ideid on arendatud reaaläritsükli teooriaks, mis väidab, et äritsüklid võivad suures plaanis olla põhjuseks reaalsetele šokkidele mitte ainult nominaalsetele.

Keinslik vastus

Uuskeinsliku majanduse alus põhineb mikromajanduslikel mudelitel, mis näitavad, et nominaalpalgad ja hinnad on "kleepuvad" ehk ei muutu kiiresti vastavalt pakkumise ja nõudluse erinevustele nii et koguse reguleerimine saavutab ülekaalu. Paul Krugmani järgi:
"While I regard the evidence for such stickiness as overwhelming, the assumption of at least temporarily rigid nominal prices is one of those things that works beautifully in practice but very badly in theory."
Sellist seotust kritiseerivad ka teised majandusteadlased, kes seavad kahtluse alla ratsionaalse valiku tegemise täiusliku teabe keskkonnas kui eeldust mikromajanduslikuks teooriaks. Ebatäiuslike otsuste tegemine nagu seda on uurinud Joseph Stiglitz rõhutab riski haldamist majanduses.
Aja jooksul on paljud makromajandusteadlased naasnud IS-LM mudeli ja Phillipsi kõvera juurde kui esimese hinnanguna kuidas majandus töötab. Uusversioone Phillipsi kõverast nagu ka keinslik vaade Inflatsioonist läbi kolmnurgamudeli lubavad stagflatsiooni kuna kõver võib "nihkuda" pakkumisšoki või sisseehitatud inflatsiooni muutustes. "Kõigi tööhõive" ideed olid 1990. aastatel modifitseeritud NAIRU doktriini poolt, tuntud ka kui "tööpuuduse loomulik määr". NAIRU pooldajad soovitavad vaoshoitust tööpuudusega võideldes juhul kui kiirenev inflatsioon võib tagajärjeks tulla. Siiski on ebaselge, milline täpselt peaks olema NAIRU väärtus ja kas see üldse olemas on.
2008. aasta majanduskrahh taastas huvi keinslike ideede vastu ja ärgitas debatti Keynesi üle. Keynesi biograaf Robert Skidelsky, kirjutas raamatu "Keynes: The Return of the Master". Muud raamatud, mis rääkisid Keynesist ja avaldati vahetult pärast krahhi, olid üldjoontes soosivad.

Keynes ja Eesti

Hetke seisuga pole keinslikke majandusmeetmeid Eestis majanduse leevendamiseks suures ulatuses kasutatud, kuigi 2008 alanud globaalse majanduskriisi alguses oli arvamusliidreid, kes seda soovitasid. Sarnased arvamused kõlasid ka 1999. aasta majanduslanguse ajal, mil toimus "Vene kriis", mis ka Eestit mõjutas ning kui toimus tööhõivestruktuuri ümberograniseerumine Ida-Virumaal ja mujal.

kolmapäev, 26. mai 2021

Marginalism

Marginalistid. Valitses majandusteaduses kuni 1930 aastani, tänaseni oluline mikroökonoomikasCarl Menger (1840–1921), H. Gossen, Léon Walras (1834–1910), William Stanley Jevons (1835–1882), Alfred Marshall (1842–1924).

Marginalism on majandusteooria mikroökonoomikas, mis uurib tarbimist, nõudlust, pakkumist. Peaaegu samasugust majandusteooriate ja teadlaste koolkonda, rõhuasetusega Ameerika majandusteadlastele, kutsutakse USA käsitluse järgi neoklassikaliseks majandusteaduseks.
1870. aastal kerkis majandusteaduses esile marginalistlik majandusmõtte koolkond, mis valitses läänemaailma majandusharidust kuni 1930. aastani ning mis on tänaseni oluline mikroökonoomikas. Tuntumad majandusteadlased, kes kuuluvad marginalistide esimesse generatsiooni on Jevons Inglismaal, Menger Austrias ja Walras Šveitsis.
Jevonsi "Theory of Political Economy"(1871) leidis, et majandusteadus on samuti matemaatikaga seotud. Samas kasutas ta utilitarismi psühholoogilist baasi, et selgitada tarbimist heaolu maksimeerimise seisukohalt.
Walrasi "Elements of Pure Economics" (1871) tuletas nõudluskõvera.
Menger "Grundsatze der Volkswirtschaftslehre" (1871) ei olnud nii matemaatiline kui teistel. Tema selgitas inimese majandustegevuse aktiivsuse põhjusena vajaduste rahuldamist.
Teise generatsiooni marginalistid on Inglismaalt Philip Henry WicksteedWilliam Smart ja Alfred Marshall, Austriast Eugen von Böhm-Bawerk ja Friedrich von Wieser, Šveitsist Vilfredo Pareto ja USAst Herbert Joseph Davenport ja Frank A. Fetter.

Marginaalanalüüs


Marginaalanalüüsi kasutamine lähtutakse majanduslike protsesside kirjeldamisel kogutulukogukulu ja kasumlikkuse näitajate muutumise uurimisest. Uuritakse lisanduvat tulu, kulu ja kasumlikkust. Majandusteoorias on kasutusel mõisted: piirtulupiirkulu ja piirkasulikkus. Marginaalanalüüsi kasutamine viis ka ressursside paigutuse uurimiseni. Esimeseks rakenduseks oli nõudlusteooria, kus arendati välja piirkasulikkuse kontseptsioon.

Uusmarksism

UusmarksismLouis Althusser (1918–1990)
Uusmarktsistid keskenduvad immigratsiooni soodustamisele ning seksuaalvähemuste esiletõstmisele, on rahvuslusevastasus ja ka lõppeesmärk – rahvusriigi asendamine multikultuursete ühiskondadega – sama.

teisipäev, 25. mai 2021

Austria koolkond

Austria koolkond on majandusteadlaste koolkond, kes lõi Austria majandusteooria.

Austria koolkond on majandusmõtte koolkond, mis eristub teistest järgmiste tunnuste poolest:
  1. Loobumine matemaatilistest mudelitest, mis võimaldab arvesse võtta tegureid, mille olulisust neoklassiline teooria jälgijad küll tunnistavad, kuid tänu komplekssusele reeglina oletavad mõju mitte avaldavat.
  2. Hinnasüsteemi roll majanduses. Austria koolkond väidab, et ettevõtjad ja tarbijad vajavad hinnamehhanismi, mis annaks neile ebaisikulisi signaale kuidas käituda. Sotsialistlik majandussüsteem, mis püüdis hakkama saada ilma ebaisikulise hinnasüsteemita seisis Austria koolkonna arvates lahendamatute probleemide ees. Näiteks on Eugen von Böhm-Bawerk on oma kirjutistes toonud esile ressursside piiratuse ja Friedrich von Wieser täiendanud seda väitega, et ka sotsialistlik majandussüsteem ei saa ilma subjektiivsete väärtushinnanguteta, mis tulenevad ressursside piiratusest.
Ludwig von Misese kriitika baseerub aga omandiõigusel, mis võimaldab indiviididel toimida ja käituda ratsionaalselt. Täpsemalt rääkides väitis ta juba 1920. aastal avaldatud kirjutises ("Economic Calculation in the Socialist Commonwealth"), et sotsialism on teoreetiliselt teostamatu kuna olukorras, kus riik on samaaegselt nii tootmissisendite pakkuja kui ka tarbija, ei väljenda hinnad ressursside piiratust. Kuna aga ratsionaalse majandusliku kalkulatsiooni asemel saab antud tingimustes kasutada vaid poliitilisi eelistusi, siis ei saa von Mises’e arvates rääkida ratsionaalsest majandustegevusest sotsialismi tingimustes.
Friedrich von Hayek on seevastu öelnud, et isegi, kui sotsialism oleks teoreetiliselt võimalik, ei oleks seda võimalik praktiliste probleemide lahendamatuse tõttu rakendada. Selle väite selgitamiseks tõi ta esile teadmiste probleemi, mis lihtsustatult väljendatuna väidab, et kesksed planeerijad ei oma kunagi täiuslikku informatsiooni, mida oleks vaja tsentraalse planeerimise läbiviimiseks. Essees "Teadmiste kasutamine ühiskonnas" väidab von Hayek, et teadmised (informatsioon) on ühiskonnas küll olemas, kuid jaotatud kõigi ühiskonna liikmete vahel nii, et neist igaühel on teiste ees eelis mingi spetsiifilise teadmise osas antud ajas ja ruumis. Ainus võimalus sellest laialipillutatud informatsiooni hulgast kasu saada on von Hayeki arvates detsentraliseeritud majandussüsteemi ehk turumajanduse kasutuselevõtt.
Teises essees "Konkurents kui võti avastusteni" väidab von Hayek lisaks, et me vajame konkurentsi, kuna see on ainus viis, mis võimaldab meil vastuseid saada küsimusele, kes on muutunud majandustingimustes kõige leidlikum, suudab toota madalaimate kuludega ning tarbijat enim oma toodete ja teenustega rahuldada.
Ludwig von Mises’e kriitikat sotsialistliku majandussüsteemi aadressil ja Friedrich von Hayeki ideid teadmiste rollist ühiskonnas on edasi arendanud Israel Kirzner, kes on tuntuks saanud kui Austria koolkonna esindaja, kes on erilist tähelepanu pööranud ebakindlusele ja ettevõtja rollile ühiskonnas. Nimelt väidab Kirzner, et odavaim tootmisviis ja tarbijate vajadused ei ole majanduses ette antud, vaid ettevõtja on sunnitud neid aina uuesti ja uuesti leidma ja leiutama. Seega ei ole ettevõtja Austria koolkonna arvates mitte mittetöise tulu saaja, vaid leiutaja ja riskija, kes kasumi teenimise eesmärgil püüab leida soodsamaid lahendusi või rahuldamata vajadusi. Ta on ühiskonnale vajalik, kuna ta võtab ebakindlas olukorras riski.

Peamised Austria koolkonna esindajad



Osaliselt Austria koolkonna majandusteadlased


esmaspäev, 24. mai 2021

Neoklassikaline majandusteadus

Neoklassikaline koolkond ehk neoklassikaline majandusteadus on koolkondade rühm majandusteaduses.

Termin "neoklassikaline süntees" sündis 1955. aastal Nobeli majanduslaureaadi Paul Samuelsoni sulest ja viitab teesidele majandusteoorias, millega enamik ökonoomikas teoreetilise ettevalmistuse (hariduse) saanud ökonomiste tänapäeval nõustuksid. Me saame rääkida neoklassikalisest majandusteooriast vaatamata sellele, et John Maynard Keynesi makroökonoomika teesid olnud jätkuvate intellektuaalsete debattide aluseks ökonoomikas alates 1970. aastatest. Seda tänu sellele, et enamik kaasaegseid majandusmõtte koolkondi (välja arvatud neomarksistid) põhineb sarnastel eeldustel.
Neoklassikalise majandusteooria defineerivaks arusaamaks on tõdemus, et ressursid on piiratud samas kui inimeste vajadused on piiramatud. Seega püüab neoklassikaline majandusteooria leida vastust küsimusele, kuidas ühiskond jaotab oma piiratud ressursse inimvajaduste rahuldamiseks.
Neoklassikaliste teooriate keskmes on sageli kasulikkuse ja kasumi maksimeerimine. Kasumi maksimeerimisest lähtuvad neoklassikaline firmateooriatarbekaupade pakkumiskõverate tuletamine ja tootmistegurite nõudmistegurite tuletamine. Kasulikkuse maksimeerimisest lähtuvad neoklassikaline tarbimisteooria, tarbekaupade nõudmiskõverate tuletamine ning teguripakkumiskõverate tuletamine.
Neoklassikalised majandusteadlased mõistavad majandusteaduse all nappide ressursside alternatiivsete eesmärkide vahel paigutamise uurimist. William Stanley Jevons esitas majandusülesannet järgmiselt: "Antud on teatud populatsioon teatavate vajadustega ja teatavate tootmisvõimsustega, kes omab teatavaid maid ja muid materjaliallikaid; küsitakse nende töö rakendamise viisi, mis maksimeeriks nende toodangu kasulikkuse."
Neoklassikaline majandusteadus paneb rõhku tasakaaludele (individuaalsete maksimeerimisülesannete lahendustele). Majanduste seaduspärasusi seletatakse metodoloogilise individualismiga. See on õpetus, mille kohaselt kõiki majandusnähtusi saab lõppkokkuvõttes seletada indiviidide käitumiste summana. Rõhk on mikroökonoomikal. Rõhku ei panda institutsioonidele, mis võiksid olla individuaalse käitumise suhtes primaarsed ja seda tingida.

Neoklassikalise majandusteooria printsiibid


Kuidas inimesed otsuseid teevad?
  1. Inimesed seisavad valikute ees – tasuta lõunaid ei ole olemas.
  2. Kauba või teenuse maksumus on võrdne sellega, millest meil tuleb selle saamiseks (omandamiseks) loobuda. Alternatiivkulu – parimast alternatiivist loobumise hind.
  3. Ratsionaalsed inimesed mõtlevad piiripealselt (vt piirkasulikkus ja -tootlikkus). Inimesed vastavad ajenditele.
Kuidas majandus tervikuna töötab?
  1. Riigi elatustase sõltub tema võimest toota kaupu ja teenuseid (st produktiivsusest).
  2. Hinnad tõusevad kui valitsus trükib ja laseb ringlusesse liiga palju (st katteta) raha.
  3. Ühiskonna ees seisab valik lühiajalise inflatsiooni ja tööpuuduse vahel.
Kuidas inimesed omavahel suhestuvad?
  1. Kaubavahetus võib meid kõiki rikastada.
  2. Turud on tavalisel hea viis kuidas majanduselu korraldada (st efektiivne lahend koordinatsioonprobleemile).
  3. Turud vahetevahel hälbivad (ei suuda iseseisvalt optimaalseid lahendeid saavutada), mistõttu valitsused võivad vahetevahel turulahendeid parandada.

reede, 21. mai 2021

Marksism

  • Karl Marx (1818–1883). Omistas masside, eriti proletariaadi osatähtsust ajaloos. Tööline ei müü tööd, vaid tööjõudu. Tööjõu kui kauba väärtuse määrab tööaeg, mis on ühiskondlikult vajalik tööjõu tootmiseks ja taastootmiseks. Jaotab kapitali põhikapitaliks ja käibekapitaliks. Analüüsib ühiskondliku kapitali taastootmist ja ringlemist.
Karl Kautsky (1854–1938), Robert Owen (1771–1858).

Marksism on sotsiaalne teooriapoliitiline praktika ja ideoloogia, mille lähteks on Karl Marxi ja Friedrich Engelsi kirjatööd.
Marksism on avaldanud tugevat mõju 19. ja 20. sajandi sotsioloogialepoliitikale ja kogu maailmale tervikuna. Marksismile tuginevad paljud ideoloogiadparteid, grupeeringud, liikumised ja teooriad, ehkki nad omavahel võivad olla äärmiselt erinevad ja vastandlikud.
Marksismi rakendamine reaalses poliitikas avaldas tohutut mõju 20. sajandi maailmale.

Taust


Marksism kujunes välja 1850.–1880. aastatel koos paljude teiste uute sotsiaalsete ja poliitiliste teooriatega. 17891793 toimunud Prantsuse revolutsiooni ning teiste mõjurite tulemusena oli kuni 18. sajandini valitsenud seisuslik ühiskonnakorraldus Euroopas asendumas kõigi kodanike võrdsust ja vabadust tunnustava demokraatliku korraldusega. Prantsuse revolutsioon ja tema järelmõjud andsid palju ainet teoretiseerimisteks ja tõlgendusteks.
Samal ajal oli toimunud suur areng loodusteadustes, mille üheks olulisemaks kokkuvõtteks oli 1858. aastal ilmunud Charles Darwini "Liikide tekkimine". Idee, et evolutsiooni põhjuseks võib olla olelusvõitlus, esines juba Thomas Malthuse 1798. aastal avaldatud töös ning selle tugines nii Darwin kui ka Herbert Spencer, keda on peetud sotsiaaldarvinismi rajajaks.
Georg Hegeli filosoofias käsitletud vastuolude kaudu uuele kvaliteedile jõudmise õpetus (dialektika) avaldas samuti suurt mõju. Idee, et ka ühiskonnas toimuvaid protsesse võib käsitleda sellisel viisil; et riikide ja ühiskondade liikumapanevateks jõududeks ei pruugigi olla valitsejate tahe, vaid ühiskonna enda sees toimuvad seaduspärasused, konfliktid ja vastuolud, oli 19. sajandi üldise mõtteviisiga hästi kooskõlas. Marxi ja Engelsi töödest sõltumatult jõudis dialektilise materialismi sõnastamiseni näiteks Joseph Dietzgen.
Koos evolutsiooni mõiste laialdase kasutamisega arenes ka idee revolutsioonist kui järsust ja äkilisest muudatusest ühiskonnas, mis viib ühiskonna kvalitatiivselt uuele arengujärgule. Taas suuresti Prantsuse revolutsiooni näitel. Vana, seisuslikku ühiskonda käsitleti kui seisvat, stagneerunut ning uut, kodanikest koosnevat ühiskonda, kui dünaamilist ja edasipürgivat. Revolutsioonides hakati nägema seda uut ja edasiviivat impulssi, mida varasematel aegadel kõikvõimalike mässudeülestõusude ja muude puhul eitati.
19. sajandi etnoloogia (kultuuriantropoloogia) oli samal ajal kogunud suurel hulgal materjale erinevate ühiskondade, rahvaste ja hõimude kohta üle terve maailma. Üritati luua süsteemi ja terviklikku nägemust inimkonna arengust. Evolutsiooniliselt käsitleti teistsuguseid kultuure ja ühiskondi enamasti kui primitiivseid ja vähearenenuid. Usuti, et kõik ühiskonnad läbivad oma arengus paratamatult samasuguseid arengujärke ning jõuavad sama teed läbides lõpuks kõrgeimale tasemele. Postuleerides inimkonna algset olekut, ürgühiskonda, oletati, et mingil ajal oli inimühiskond vaba sellistest fenomenidest nagu riikrahaeraomandperekond jne.
Koos bioloogiaetnoloogia ja sotsioloogiaga arenes ka majandusteadus1776. aastal ilmunud Adam Smithi töös käsitleti majandust juba kui isereguleeruvat süsteemi. Tugevasti Thomas Malthuse tööst mõjutatuna ennustasid paljud teoreetikud selle süsteemi paratamatut kokkuvarisemist, katastroofe ja kriise. Arenev kapitalistlik tööstus oli loonud juba suurearvulise tööliste kihi, kelles mitmed nägid ähvardavat ja käsiteldamatut jõudu.
Polnud sugugi kindel, kas ja kuidas suudab kodanlik ühiskond ja majandus üldse püsida ja areneda. 1840. aastal ilmunud Pierre-Joseph Proudhoni teoses "Mis on eraomand?" seati kahtluse alla isegi juba eraomandi õiguspärasus. ("Eraomand on vargus!" väitis Proudhon.) Sellest poleemilisest raamatust sai lähtealus paljudele anarhistlikele ja nihilistlikele liikumistele.
Ebamäärane ootus, ärevus, dramaatiline ebakindlus, ülepaisutatud tunded olid iseloomulikud 19. sajandi kirjanduselekunstile ja muusikaleRomantismile oli sageli omane kaasajast eemale pöördumine: kaugesse minevikku või helgesse tulevikku. Sellises õhkkonnas olid väga teretulnud mitmesugused radikaalse sisuga sotsiaalsed teooriad. Marksism oli üks nendest.

Marksistlikud liikumised, suunad, režiimid, ideoloogiad ja poliitikad


Marksismist otseselt või kaudselt lähtuvate liikumiste, suundade, režiimide ja ideoloogiate loetelu on väga pikk. Paljud nimetused on ajaloolised või taktikalistel kaalutlustel kasutusele võetud ning seetõttu lühiajaliselt käibel olnud; mitmed on teiste liikumiste antud nimed, mida ideoloogia(d) ise ei kasuta(nud) ning ka vastupidi, on nimetusi, mida teised liikumised ei tunnusta; palju on ka omavahel kattuvaid mõisteid ja grupimõisteid, mis hõlmavad mitmeid ideoloogiaid. Loetelusse ei ole võetud lugematute sissidegeriljadeterroristide jmt väiksemate grupeeringute nimetusi PeruusFilipiinidelNepalisKagu-Aasias jm, kes samuti tegutsevad või tegutsesid marksismi (maoismikommunismi) ideede põhjal.

Marksismi edasiarendusi


Marksism andis paljudele rahulolematutele ja midagi teha üritavatele gruppidele ja üksikisikutele võimaluse oma tegevust teoreetiliselt põhjendada ja edasi arendada. Kuna marksismi põhisisu oli suhteliselt lihtsalt edastatav, siis hakati seda paljukordselt ümber jutustama vestlustel, kitsamates ringkondades, koosolekutel, lendlehtedes, ajalehtedes jm. Paljudele tundus, et kõige tähtsam on proletariaat üles äratada ja tegutsema panna. Polnud ju raske tööliste koosolekul kihutuskõnega esineda ja teha neile selgeks, et paadunud kapitalist varastab nende tööjõudu ja -aega ning nemad, proletariaat, on see uus klass, kes peab selle süsteemi hävitama.
Õige pea kujunes marksismi edasiarendustest omamoodi usu küsimus. Marksismi ideid võis selgitada kui rahulikku, evolutsioonilist teed, aga ka kui vägivaldset, revolutsioonilist. Mõisteid "sotsialism" ja "kommunism" võis tõlgendada erinevalt. Algasid vaidlused ja võitlused selle nimel, milline liikumine esindab kõige "õigemat" ja "puhtamat" marksismi.
Juba 1863. aastal loodi esimene marksismi ideoloogiale tuginev partei Saksamaal (Allgemeiner Deutscher Arbeiterverein), mille rajamisest loeb oma algust praegune Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei. Järgnevate aastakümnete jooksul tekkisid ja kujunesid üle terve Euroopa kümned ja sajad liikumised, grupeeringud, organisatsioonid ja parteid, kes kõik ühel või teisel määral olid innustust saanud marksismist.

Marksismi edasiarendusi Venemaal

Taust

Hoolimata Peeter I reformidest 17.18. sajandil oli Venemaa kuni 19. sajandi alguseni küllaltki eemalseisev ja kauge Euroopa mõttevoolude ja arengute suhtes. Värsked ideed tulvasid Venemaale aga pärast 1812. sõda Napoleoni Prantsusmaaga, mille käigus Vene armee jõudis Euroopasse ning koges seal vahetult revolutsiooni hingust.
Nooremate aadlike ja ohvitseride hulgas kujunesid poolsalajased sõpruskonnad, kus arutati ja loeti revolutsioonilisi materjale. Oldi üksmeelel, et ka Venemaa vajab revolutsiooni või vähemalt uut konstitutsiooni1825. aastal, pärast Aleksander I ootamatut surma, tekkis korraks troonijärgnevuse küsimuses segadus. Õigusjärgne troonipärija, Konstantin, loobus troonist ning uueks keisriks krooniti Nikolai I. Oma rahulolematust väljendades keeldusid mõned ohvitserid sama aasta detsembris truudusvande andmisest uuele keisrile. Järgnesid degradeerimised, asumiselesaatmised ja muud repressioonid ning neid ohvitsere hakati nimetama dekabristideks.
Ehkki tegemist ei olnud ülestõusu või revolutsiooniga, tekitasid need sündmused tugevat vastukaja paljudes ringkondades. Mõte revolutsioonist Venemaal kandus edasi ja laienes. "Revolutsioon" sai käibefraasiks kõigile rahulolematutele liikumistele ja üksikisikutele läbi terve 19. sajandi. Kellelgi neist polnud kahtlust, et üksnes revolutsioon võib Venemaad ja vene rahvast päästa.
Iseloomulikult Venemaale seostusid revolutsioonilised ideed sageli usuga vene rahva erilisse missiooni jmt. Sõnad "revolutsioon" ja "rahvas" seostusid mõistetega "püha", "paratamatu", tekitades aastakümneteks religioosse ootuse seisundi paljudes ühiskonnakihtides. Paljud marksistlikud grupeeringud hakkasid revolutsiooni mõistma kui omamoodi lunastust, mis vabastab moraalipühitseb vägivalla ja nii edasi.
Lugematute salajaste revolutsiooniliste organisatsioonide tekkimine ja nende tegevus 19. sajandi teisel poolel tekitas probleeme ja muret nii Vene salapolitseile (ohrankale) kui ka paljudele teistele. Üks tähelepanuväärsemaid teoseid selles aspektis on Fjodor Dostojevski 1872. aastal ilmunud romaan "Бесы" (eesti keeles "Sortsid" ja "Kurjad vaimud").

Põrandaalused organisatsioonid

Sellises õhkkonnas oli Venemaa marksistlike ideede vastuvõtmiseks äärmiselt sobiv keskkond.
Üks tuntumaid marksismist mõjutatud liikumisi oli narodnikute organisatsioon Земля и воля ("Maa ja vabadus"), asutatud 1876. aastal. Tol ajal tundus paljudele, et marksistlikke ideid ei saa Venemaa oludes otseselt rakendada, kuna proletariaadi osatähtsus oli vähene. Usuti, et Venemaa saab feodaalsest formatsioonist kohe edasi minna sotsialismikapitalismi etappi vahele jättes. Selle eesmärgi nimel läksid paljud intellektuaalid talurahva hulka selgitus- ja kihutustööd tegema. Neid hakatigi nimetama narodnikuteks, народники (rahvamehed).
Teine tuntud liikumine oli organisatsioon Народная воля (Rahva Tahe või Rahva Vabadus – vene keeles tähendab воля nii tahet kui ka vabadust; kirjanduses enam tuntud nimetusega "narodnovooletsid"), kes soovisid revolutsiooni esile kutsuda terroriaktide ja atentaatidega. Narodnovooletsite mõjukaim saavutus oli keiser Aleksander II tapmine aastal 1881.
Need organisatsioonid olid vaid mõned üksikud kümnete teiste samalaadsete hulgas.

Bolševikud

Bolševikud (большевики) olid Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (Российская социал-демократическая рабочая партия) vasakpoolne tiib, mis eraldus parteist 1903. aastal ning hakkas kasutama nimetust Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste (bolševike) Partei – VSDT(b)P. Ülejäänud osa VSDTP-st pälvis nimetuse "menševikud". Eraldumise põhjustas peamiselt bolševike idee kujundada parteist uut tüüpi, kinnine, üksnes professionaalsetest revolutsionääridest koosnev salaorganisatsioon.
Bolševism (hiljem leninismmarksism-leninismstalinism) oli teooria, ideoloogia ja praktika, millega põhjendati oktoobrirevolutsiooni ja Nõukogude Venemaa ning Nõukogude Liidu poliitikat. Selle teooria kohaselt oli bolševike partei ainus tööliste huve esindav organisatsioon Venemaal ning oktoobrirevolutsiooniga toime pandud võimuhaaramine oli marksistliku ajalookäsitlusega kooskõlas olev ja seaduspärane revolutsioon. Praktikas oli ka maoism peaaegu identne stalinismile – kuna Mao vallutas Hiina paljuski Stalini punavägede toetusel, olid ka tema praktilised tegevused Stalini omadega sisuliselt identsed kerge ajalise nihkega.

Marksismi poliitiline praktika


Marksismi kui praktikat, ideoloogiat ja filosoofiat hakati rakendama juba 19. sajandi teisel poolel mitmesugustes marksismile tuginevates ringides, sõpruskondades, liikumistes ja organisatsioonides. Praktiseeriti ateismipromiskuiteetianarhisminihilismiinternatsionalismi jmt.
Konventsionaalses poliitikas on kõige suurema eduga olnud sotsiaaldemokraatlike parteide tegevus paljudes riikides. Ehkki sotsiaaldemokraatlikud parteid SaksamaalInglismaalRootsis jm hoiavad distantsi marksismi radikaalsematest vooludest ja kommunistidest, seostavad nad end ometi marksistliku ideoloogia ja praktikaga. Sotsiaaldemokraatiale on iseloomulik suurem tähelepanu sotsiaalprobleemidele, ametiühingutele jne. Sotsiaaldemokraadid toetavad tasuta hariduse, arstiabi jpt sotsiaalprogrammide elluviimist ja arendamist, olles opositsioonis konservatiividega ning ajuti koalitsioonides liberaalidega.
Kõige suurema mõjuga oli marksismi vägivaldne rakendamine Nõukogude Liidus ja tema satelliitriikides aastatel 19171992.

Marksismi poliitiline praktika Nõukogude Liidus

On palju arutatud, kuivõrd olid bolševike tegevuse ajenditeks ideelised kaalutlused ja kuivõrd võimuiha. Teine küsimus on olnud, kuivõrd saab Nõukogude Liidus rakendatud süsteemi nimetada "marksistlikuks". Ametliku ideoloogia nimetuseks oli kasutusel "marksism-leninism", mis pidi viitama sellele, et tegemist on marksismi edasiarendusega.
Marksismi praktilise rakendamisega riiklikus süsteemis ilmnes terve rida iseärasusi.

Otseseid rakendusi

Marksismi rakendamisel Nõukogude Liidus võeti kasutusele suurel hulgal otseselt marksismist tulenevaid ideid.
  • Eraomandi likvideerimine oli üks marksismi olulisemaid ideid. Praktikas tähendas see kogu majanduse allutamist riigile.
  • Kodanluse kui klassi likvideerimine. Praktikas tähendas see varade konfiskeerimist ja riigistamist; majandusliku ja poliitilise eliidi füüsilist hävitamist ning ulatuslikku terrorit.
  • Kapitalistliku majandussüsteemi likvideerimine ja uue, sotsialistliku majandussüsteemi loomine. Praktiliselt tähendas see tsentraliseeritud majandussüsteemi loomist.
  • Internatsionalismi rõhutati marksismis vastukaaluks 19. sajandi rahvuslikele liikumistele. Klassivõitlus ja klassiteadlikkus pidi olema olulisem ja kõrgem väärtus kui rahvus ("proletaarlastel ei ole rahvust", "kõigi maade proletaarlased, ühinege" jne). Praktikas tähendas see Venemaa väikerahvaste allasurumist, küüditamist ja hävitamist.
  • Perekonna kaotamine – ka perekond pidi marksismi järgi olema üksnes eraomandist tingitud nähtus ning koos eraomandi kaotamisega pidi tähtsusetuks muutuma ka perekond. Selle praktiliseks ettevalmistuseks lõpetati abielude sõlmimine ning hakati neid üksnes formaalselt registreerima. Lapsed eemaldati vanemate juurest ning paigutati eraldi lastekodudesse, -laagritesse jm kasvatusasutustesse. Propageeriti klassivõitlust perekonna sees, vanemate ja laste vahelisi konflikte (legend Pavlik Morozovist jmt).
  • Ateism – üks marksismile iseloomulikke aspekte, leidis oma praktilise rakenduse kirikute ja kloostrite varade konfiskeerimisega ning vaimulikkonna hävitamisega. Pühanurgas (красный уголок – punanurk) olnud ikoonid asendati marksistliku sümboolikaga.
  • Töörahva võim pidi marksismi järgi olema uue ühiskonna aluseks. Praktikas võeti kasutusele enne oktoobrirevolutsiooni olemas olnud tööliste, talupoegade ja soldatite nõukogud. Sisuliselt toimus nende võimuorganite juhtimine bolševike (kommunistide) partei kaudu.
  • Maailmarevolutsioon, ülemaailmne revolutsioon, oli marksistlikus ajalookäsitluses lõplik eesmärk, millega pidi kogu maailm jõudma uude, kommunistlikku arengujärku. Bolševike hulgas vaieldi kaua, kas on võimalik ühes riigis eraldi sotsialismi ehitada või peab ootama, kuni toimuvad revolutsioonid kõikjal maailmas. Marksismi teooria järgi pidid uude ühiskonda esimestena jõudma arenenud tööstusriigid (Inglismaa jt). Venemaa oli aga suhteliselt vähearenenud tööstusega. Lõpuks jäi püsima seisukoht, mille järgi ühes, eraldiseisvas riigis pidi olema siiski võimalik uue ühiskonna arendamine. Maailmarevolutsiooni kiirendamiseks kasutati aktiivselt luure- ja õõnestustööd teistes riikides, korraldati riigipöördeid (revolutsioone) jne.

Kaudseid rakendusi

Nõukogude liidus võeti kasutusele rida täiendavaid abinõusid, mida põhjendati marksistliku ideoloogiaga, retoorika ja demagoogiaga.

Uusi ilminguid

Marksismi rakendamisel tekkis terve rida uusi ilmingud, mida ei põhjendatud, mis vaikiti maha või salastati.
  • Bürokraatia, riigi ja valitsemisaparaadi vohamine.
  • Tsensuur riigisaladuste hoidmise ettekäändel.
  • Orjandus (sunnitöö) – vangilaagrite süsteem (GULAG), kus töötasid ilma igasuguste õigusteta miljonid inimesed. Kümnete miljonite sunnitööliste töö tulemuseks oli kogu maa kiire industrialiseerimine. Tuntumad rajatised: BelomorkanalMoskva Riikliku Ülikooli peahoone, Moskva metroo, kümned linnad, sajad tehased, kaevandused jne.
  • Nomenklatuur – uus klass, privilegeeritud parteiladvik (muuhulgas oma haiglate ja hästivarustatud kauplustega).
  • Majanduslangus, mis väljendus nii tootmise, kaubanduse kui ka teeninduse efektiivsuse ja kvaliteedi languses, pidevates kriisides ning alalises kaubadefitsiidis. Ajuti leidsid aset ka suured näljahädad.

Marksismi poliitiline praktika mujal maailmas

Marksistliku maailmarevolutsiooni ideoloogiale tuginedes korraldati, relvastati, finantseeriti, nõustati või aidati kaasa riigipööretele ja revolutsioonidele üle terve maailma. Enamikul juhtudel oli tegemist Nõukogude Liidu relvajõudude või luureorganisatsioonide otsese sekkumisega; Aafrikas jm kasutati ka Kuuba vastavate jõudude aktiivset tegevust; Aasias toimusid sündmused sageli Hiina kaasabil.
Enamasti ilmnesid samasugused aspektid nagu Nõukogude Liidus marksismi rakendamisel: ühe partei võim ja privilegeeritud nomenklatuur, terror, orjus, majanduslangus jne.

Personaalia



Teooriaid


Marksismi rakendamisel Nõukogude Liidus ja mujal maailmas tekkisid uued teooriad, mis eri viisidel selgitasid ja analüüsisid kujunenud olukordi.
Nõukogude Liidus rakendati taolised tööd ideoloogia ja propaganda teenistusse. Nende eesmärgiks oli õigustada ja põhjendada riigi poliitikat Marxi, Engelsi ja Lenini teoste abil.
Lääne ajaloolaste ja sotsioloogide töödest on üks tuntumaid R. N. Coudenhove-Kalergi teos "Totaalne riik – totaalne inimene". Autor käsitleb oktoobrirevolutsiooni kui võrdsuse revolutsiooni, mis pidigi paratamatult järgnema vabaduse revolutsioonile. Coudenhove-Kalergi oletab, et sellele järgneb veel vendluse revolutsioon, mis tasandab eelmiste revolutsioonidega tekitatud ebakõlad ühiskonnas.
Vene ajaloolaste ja filosoofide hulgast on märkimisväärsemaid Nikolai Berdjajevi tööd. Autor võrdleb marksismi ja kristlust ning arendab teooriat nende sarnaste põhiprintsiipide alustel.
Kristliku ja marksistliku ajalookäsitluse võrdlus Nikolai Berdjajevi järgi
Kristlik ajalookäsitlusMarksistlik ajalookäsitlus
Posse peccare (e non posse peccare).
"Võib patustada (ja võib mitte patustada)".
Olukord enne pattulangemist.
Ürgkogukondlik kord.
Puuduvad klassid ja klassivõitlus.
Puudub eraomand, riik, perekond.
Non posse non peccare.
"Ei või patustamata jätta".
Olukord pärast pattulangemist.
Orjandus, feodalism, kapitalism.
Antagonistlikud klassid ja klassivõitlus.
Eraomand, riik, perekond.
Posse non peccare.
"Võib mitte patustada".
Olukord alates Kristuse saabumisest.
Marksismi tekkimine.
Võib valida õige ideoloogia.
Revolutsiooniline võitlus uue ühiskonna nimel.
Non posse peccare.
"Ei saa patustada".
Olukord pärast viimset kohtupäeva.
Kommunism.
Puuduvad klassid ja klassivõitlus.
Puudub eraomand, riik, perekond