Neoklassikaline majandusteadus

Neoklassikaline koolkond ehk neoklassikaline majandusteadus on koolkondade rühm majandusteaduses.

Termin "neoklassikaline süntees" sündis 1955. aastal Nobeli majanduslaureaadi Paul Samuelsoni sulest ja viitab teesidele majandusteoorias, millega enamik ökonoomikas teoreetilise ettevalmistuse (hariduse) saanud ökonomiste tänapäeval nõustuksid. Me saame rääkida neoklassikalisest majandusteooriast vaatamata sellele, et John Maynard Keynesi makroökonoomika teesid olnud jätkuvate intellektuaalsete debattide aluseks ökonoomikas alates 1970. aastatest. Seda tänu sellele, et enamik kaasaegseid majandusmõtte koolkondi (välja arvatud neomarksistid) põhineb sarnastel eeldustel.
Neoklassikalise majandusteooria defineerivaks arusaamaks on tõdemus, et ressursid on piiratud samas kui inimeste vajadused on piiramatud. Seega püüab neoklassikaline majandusteooria leida vastust küsimusele, kuidas ühiskond jaotab oma piiratud ressursse inimvajaduste rahuldamiseks.
Neoklassikaliste teooriate keskmes on sageli kasulikkuse ja kasumi maksimeerimine. Kasumi maksimeerimisest lähtuvad neoklassikaline firmateooria, tarbekaupade pakkumiskõverate tuletamine ja tootmistegurite nõudmistegurite tuletamine. Kasulikkuse maksimeerimisest lähtuvad neoklassikaline tarbimisteooria, tarbekaupade nõudmiskõverate tuletamine ning teguripakkumiskõverate tuletamine.
Neoklassikalised majandusteadlased mõistavad majandusteaduse all nappide ressursside alternatiivsete eesmärkide vahel paigutamise uurimist. William Stanley Jevons esitas majandusülesannet järgmiselt: "Antud on teatud populatsioon teatavate vajadustega ja teatavate tootmisvõimsustega, kes omab teatavaid maid ja muid materjaliallikaid; küsitakse nende töö rakendamise viisi, mis maksimeeriks nende toodangu kasulikkuse."
Neoklassikaline majandusteadus paneb rõhku tasakaaludele (individuaalsete maksimeerimisülesannete lahendustele). Majanduste seaduspärasusi seletatakse metodoloogilise individualismiga. See on õpetus, mille kohaselt kõiki majandusnähtusi saab lõppkokkuvõttes seletada indiviidide käitumiste summana. Rõhk on mikroökonoomikal. Rõhku ei panda institutsioonidele, mis võiksid olla individuaalse käitumise suhtes primaarsed ja seda tingida.

Neoklassikalise majandusteooria printsiibid

Kuidas inimesed otsuseid teevad?

1. Inimesed seisavad valikute ees – tasuta lõunaid ei ole olemas.
2. Kauba või teenuse maksumus on võrdne sellega, millest meil tuleb selle saamiseks (omandamiseks) loobuda. Alternatiivkulu – parimast alternatiivist loobumise hind.
3. Ratsionaalsed inimesed mõtlevad piiripealselt (vt piirkasulikkus ja -tootlikkus). Inimesed vastavad ajenditele.

Kuidas majandus tervikuna töötab?

1. Riigi elatustase sõltub tema võimest toota kaupu ja teenuseid (st produktiivsusest).
2. Hinnad tõusevad kui valitsus trükib ja laseb ringlusesse liiga palju (st katteta) raha.
3. Ühiskonna ees seisab valik lühiajalise inflatsiooni ja tööpuuduse vahel.

Kuidas inimesed omavahel suhestuvad?

1. Kaubavahetus võib meid kõiki rikastada.
2. Turud on tavalisel hea viis kuidas majanduselu korraldada (st efektiivne lahend koordinatsioonprobleemile).
3. Turud vahetevahel hälbivad (ei suuda iseseisvalt optimaalseid lahendeid saavutada), mistõttu valitsused võivad vahetevahel turulahendeid parandada.