Klimaatilised aastaajad on looduskeskkonna klimaatilise komponendi aastase tsükli iseseisvad etapid, mida iseloomustab kliimatekke protsesside ja klimaatiliste nähtuste ühetüübilisus ning ühtne üldsuund. Neid etappe võib kokkuleppeliselt valida igasuguseid. Eestis jagatakse klimaatilisi aastaaegu keskmise õhutemperatuuri ja lumikatte esinemise järgi põhi- ja üleminekuaastaaegadeks. Kokku on Eestis kaheksa klimaatilist aastaaega, kevad, suvi, sügis ja talv ning nii sügise-talve kui ka talve-kevade vahel asuvad kaks üleminekuaastaaega.
Läved
Eestis kasutatakse aastaaegade vahetegemiseks kolme kokkuleppelist aastaajapiiri:
- vee külmumistemperatuur 0 °C
- vegetatsioonitemperatuur +5 °C, mis on tähelepanekute alusel leitud piir, kus taimekasv reaalselt alguse saab.
- kokkuleppeline piir, ööpäeva keskmine üle 13 °C
Aastaajad
- kevadtalv ehk eelkevad: lume sulamise periood, mis algab päevast, kui saavutavad ülekaalu sulailmad ja lumikatte paksus hakkab vähenema. Märgib ka aega, kui lumi on sulanud, kuid talvised ilmad tulevad ajutiselt tagasi.
- varakevad algab ajast, kui lumi on täielikult sulanud, ja lõpeb taimede vegetatsiooniperioodi algusega
- kevad ehk päriskevad algab taimede vegetatsiooniperioodiga, kui ööpäeva keskmine temperatuur tõuseb üle +5 °C
- suvi algab ööpäeva keskmise temperatuuri püsiva tõusmisega üle 13 °C
- sügis algab, kui ööpäeva keskmine temperatuur langeb püsivalt alla 13 °C, ning lõpeb taimede vegetatsiooniperioodiga
- hilissügis algab, kui ööpäeva keskmine temperatuur langeb püsivalt alla 5 °C, mis on ühtlasi taimede vegetatsiooniperioodi lõpp, ning lõpeb esimese ajutise lumikatte tulekuga
- eeltalv algab esimeste külmailmade ja ajutise lumikatte moodustumisega, millega vahelduvad sulailmad, ning lõpeb püsiva lumikatte moodustumisega.
- talv algab püsivate külmade tulekuga ja tavaliselt koos sellega ka püsiva lumikatte tekkimisega.
Klimaatilisi aastaaegu nimetatakse inglise keeles meteoroloogilisteks, mistõttu kasutatakse mõnikord tõlkeartiklites mainitud terminit vales tähenduses, kuid eesti keeles tähistavad meteoroloogilised aastaajad hoopis kokkuleppelist aasta jaotust täiskuude kaupa, mille abil on lihtne teha pikaajalist võrdlevat statistikat.
Lisaks klimaatilistele aastaaegadele eristatakse ka fenoloogilisi aastaaegu, kus aastaaegade piirid valitakse looduses esinevate muutuste ehk fenofaaside järgi. Need sündmused on lähedalt seotud ilmastiku muutustega ja käivad sageli klimaatiliste aastaaegadega üht sammu.
Ajalugu
Klimaatilised aastaajad võeti Eestis kasutusele 1960. aastate alguses, et täpsemalt kirjeldada ilmastiku sesoonseid iseärasusi, kuigi Nõukogude Liidu uurijad olid teinud selliseks jaotamiseks ettepaneku juba varem. Neid aastaaegu kirjeldas Eesti NSV agrometeoroloogiline teatmik (1962), autoriteks Evald Maanvere ja Ants Raik. Klimaatiliste aastaaegade jaotus on omajagu subjektiivne, igaüks võib välja mõelda enda jaotused.
