Kunstiajalugu on kunstiteaduse osa, mis tegeleb arhitektuuri, kujutava kunsti ja tarbekunsti ajaloolise arengu uurimise, teoste kirjeldamise, süstematiseerimise ning analüüsiga.
Kunstiajalugu uurib kunsti arengut, käsitledes seda ajalooliste etappide kaupa – vanaaja kunst, keskaja kunst, uusaegne kunst – ja kunstivoolude järgi.
Kunstiajalugu uurib kunsti arengut, käsitledes seda ajalooliste etappide kaupa – vanaaja kunst, keskaja kunst, uusaegne kunst – ja kunstivoolude järgi.
Kunstivoolud
Ürgaeg:
- Kiviaeg
- Pronksiaeg
- Mesopotaamia
- Egiptuse
- Egeuse
- Kreeka
- Etruski
- Rooma
- Bütsantsi
- Vanavene
- Merovingi
- Karolingi
- Romaani
- Gooti
- Renessanss: Vararenessanss, kõrgrenessanss, renessanss teisel pool alpe
- Barokk
- Rokokoo
- Klassitsism
- Romantism
- Realism
- Historitsism: uusbütsants, uusromaanika, uusgootika, uusrenessanss, uusbarokk, uusrokokoo ja uusklassitsism
- Impressionism
- Neoimpressionism
- Postimpressionism
- Juugendstiil
- Sümbolism
- Fovism
- Ekspressionism
- Kubism
- Futurism
- Sürrealism
- Abstraktsionism
- Popkunst
- Naivism
- Dadaism
Kunstiajaloo uurimine ja õpetamine
Kunstiteaduse esiisaks peetakse Johann Joachim Winckelmanni (1717–1768), kelle põhiteos "Vana aja kunsti ajalugu" ("Geschichte der Kunst des Alterthums") ilmus 1764. Kunstiajaloo uurimine ja õpetus olid Euroopas esialgu tihedalt seotud klassikalise filoloogia, muinasteaduse ja esteetika ning teoloogiaga. Kunstiteadus kujunes iseseisvaks distsipliiniks alles järgneva, 19. sajandi teisel poolel. 1873. aastal kogunes Viinis esimene rahvusvaheline kunstiajaloo kongress, mille resolutsioonis seati eesmärgiks rajada korralised kunstiajaloo õppetoolid kõigis ülikoolides. Esimene kunstiajaloo õppetool rajati Bonni ülikoolis 1860. aastal ja seal hakkas tööle Anton Springer.
