Uuskeinsism ka neokeinsism on koolkond majandusteaduse teooriad, mis on edasi arenenud John Maynard Keynesi ideedest (keinsism), kuuluvad osaliselt ka uusklassikaliste teooriate hulka, kuid mida ei peaks segi ajama postkeinsismiga, mis arendas keinsismi mudeleid edasi. Uuskeinsism sidus majandusteadust teiste sotsiaalteadustega ehk põhjendas mikroökonoomika baasil makroökonoomikat .
Uuskeinsism tekkis seoses 1970ndate majanduskriisi ajal tehtud kriitakaga keinsismile.
Algselt täiendas John Hicks keinsismi mudelit, kuidas poliitikaga saab kontrollida majandust, IS/LM mudeliga, mida kasutades on võimalik jälgida reaalse poliitika ja majanduse omavahelist sõltuvust ja leida tasakaalupunkti, arvesse võttes ka reaalset raha pakkumist ja SKPd.
Teine keinsismi põhimõte oli Phillipsi kõver, mis sidus omavahelisse sõltuvusse töötuse ja inflatsiooni. 1970ndatel leiti, et korraga võivad tõusta nii töötus kui suureneda inflatsioon.
Leiti, et vanad mudelid enam ei toimi ja otstarbekas oleks kombineerida omavahel biheiviorismi, mänguteooriaid ja monetarismi. Muutused NSV Liidu lagunemise tagajärjel ja majanduse üldisel globaliseerumisel ei võimaldanud enam klassikalise majandusteooria mudeleid kasutada, kuna hinnad ei muutnud nii kiiresti ja otseselt nagu nõudluse ja pakkumise vahekord muutus. Majandusteadlane Paul Krugman ütles selle kohta, et "töötab väga hästi praktikas, aga teoorias töötab halvasti". Joseph Stiglitz leidis, et olukorras, kus ratsionaalse valiku teooria arvestab, et kõigil on olemas kogu informatsioon, ei vasta tegelikule olukorrale ja pigem on oluline on tegeleda riskide juhtimisega.
Robert Lucas kritiseeris uuskeinsiste leides, et ratsionaalne valik on esmajärgulisem, kui ükskõik milline fiskaalpoliitika või rahanduspoliitika. Uuskeinsistid aga väitsid, et ratsionaalne valik toimib vaid teatud tasakaalutingimusel täieliku tööhõive olukorras.
Uuskeinsism tekkis seoses 1970ndate majanduskriisi ajal tehtud kriitakaga keinsismile.
Algselt täiendas John Hicks keinsismi mudelit, kuidas poliitikaga saab kontrollida majandust, IS/LM mudeliga, mida kasutades on võimalik jälgida reaalse poliitika ja majanduse omavahelist sõltuvust ja leida tasakaalupunkti, arvesse võttes ka reaalset raha pakkumist ja SKPd.
Teine keinsismi põhimõte oli Phillipsi kõver, mis sidus omavahelisse sõltuvusse töötuse ja inflatsiooni. 1970ndatel leiti, et korraga võivad tõusta nii töötus kui suureneda inflatsioon.
Leiti, et vanad mudelid enam ei toimi ja otstarbekas oleks kombineerida omavahel biheiviorismi, mänguteooriaid ja monetarismi. Muutused NSV Liidu lagunemise tagajärjel ja majanduse üldisel globaliseerumisel ei võimaldanud enam klassikalise majandusteooria mudeleid kasutada, kuna hinnad ei muutnud nii kiiresti ja otseselt nagu nõudluse ja pakkumise vahekord muutus. Majandusteadlane Paul Krugman ütles selle kohta, et "töötab väga hästi praktikas, aga teoorias töötab halvasti". Joseph Stiglitz leidis, et olukorras, kus ratsionaalse valiku teooria arvestab, et kõigil on olemas kogu informatsioon, ei vasta tegelikule olukorrale ja pigem on oluline on tegeleda riskide juhtimisega.
Robert Lucas kritiseeris uuskeinsiste leides, et ratsionaalne valik on esmajärgulisem, kui ükskõik milline fiskaalpoliitika või rahanduspoliitika. Uuskeinsistid aga väitsid, et ratsionaalne valik toimib vaid teatud tasakaalutingimusel täieliku tööhõive olukorras.
