Aastaajad
Aastaajad on iga-aastaselt korduvad, looduslikult erineva ilmega aasta osad.
Aastaajad ilmnevad eriti selgelt parasvöötmes, vähem lähistroopikas ja arktilistel aladel. Lähisekvatoriaalses vöötmes ja mussoonkliimaga aladel võidakse aasta jaotada kaheks aastaajaks: kuivaks ja niiskeks perioodiks. Paljudes troopilistes piirkondades selgelt ilmnevaid aastaaegu ei olegi.
Määratlused
Astronoomilised aastaajad
Maa astronoomilised aastaajad korduvad iga troopilise aasta tagant. Astronoomiliste aastaaegade (astronoomiline kevad, suvi, sügis ja talv) eraldajateks on pööripäevad (kevadine võrdpäevsus, suvine päikeseseisak, sügisene võrdpäevsus ja talvine päikeseseisak). Astronoomilised aastaajad on tingitud Maa pöörlemistelje kaldest ekliptika ehk Maa orbiidi tasapinna suhtes.
Taevasfääril moodustab ekliptika kujutletava suurringjoone, mida mööda Päike aastaringselt näib kulgevat. Ekliptika asub taevaekvaatori suhtes 23°27' nurga all. Punkte, kus ekliptika taevaekvaatoriga ristub, nimetatakse võrdpäevsuspunktideks (sügiseseks ja kevadiseks võrdpäevasuseks) ehk ekvinoktsiumi punktideks.
Ekliptika ja ekvaatori vahelise nurga tõttu muutub aasta jooksul Päikese teekonna kõrgus taevaekvaatori suhtes, mis põhjustab aastaaegade vaheldumist Maa põhja- ja lõunapoolkeral. Kui ekliptika on taevaekvaatori kohal, käib Päike kõrgelt ja vastaval poolkeral on suvi ning vastaspoolkeral talv. Kui ekliptika on taevaekvaatori all, käib Päike madalalt (poolusel ei paista polaaröö jooksul üldse) ning vastaval poolkeral on talv ja vastaspoolkeral suvi (vastaspoolusel polaarpäev, mille jooksul päike ei looju päevade viisi).
Lisaks päevade erinevale pikkusele tekivad aastaaegade erinevused ka seetõttu, et Päikese kiired langevad Maale aasta jooksul erineva nurga all. Seetõttu saab suvel Maa pind ajaühikus rohkem päikeseenergiat, kuna kiired langevad järsema nurga all. Seevastu talvel, mil päikesekiired langevad maapinnale libamisi ja hajuvad atmosfääris, jõuab Maa pinnale vähem energiat.
Erinevused päeva pikkuses ja päikeseenergia hulgas põhjustavad Maa aastaajalisi temperatuurierinevusi.
Klimaatilised aastaajad
Klimaatilisi aastaaegu arvestatakse õhutemperatuuri muutuste järgi. Näiteks klimaatiline kevad algab, kui keskmine päeva õhutemperatuur jääb püsima vahemikku 5–13 kraadi. Eestis eristatakse kaheksat klimaatilist aastaaega: nelja põhiaastaaega (kevad, suvi, sügis ja talv) ning nelja üleminekuaastaaega (kevadtalv, varakevad, hilissügis ja eeltalv).
Fenoloogilised aastaajad
Fenoloogilisi aastaaegu eristatakse ilmastiku ja taimede iseärasuste järgi, kasutades kokkuleppelisi piire fenoloogiliste sündmuste ehk fenofaaside alusel. Ilmastiku järgi vahetuvad aastaajad tavaliselt varem kui astronoomilise kriteeriumi järgi. Näiteks fenoloogiline päriskevad algab vahtra õitsemahakkamisega. Fenoloogiliste aastaaegade nimetused on põhiliselt samad mis klimaatilistel aastaaegadel, lisaks põhiaastaaegadele on hilissügis, eeltalv, kevadtalv ehk eelkevad, varakevad, südasuvi.
Meteoroloogilised aastaajad
Meteoroloogilised ehk kalendrilised aastaajad on neli põhiaastaaega, mis Eestis tähistavad kokkuleppelisi aastaaegade piire täiskuude kaupa. Näiteks meteoroloogiline talv on detsembrist veebruarini, kevad märtsist maini, suvi juunist augustini, sügis septembrist novembrini. Sellise arvestusega on lihtsam teha aastaaegadest ülevaateid ja kokkuvõtteid. Meteoroloogilisi aastaaegu aetakse kirjanduses sageli segi klimaatiliste aastaaegadega.
