Otsing sellest blogist

UUS!!!

Laanemetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Laanemetsad Laaneme...

kolmapäev, 15. detsember 2021

Vastuhakk nõukogude võimule

Vastupanu režiimile

Nõukogude võimu taaskehtestamisse suhtus suurem osa eestlasi pikka aega eitavalt, mis väljendus nii passiivses kui ka aktiivses vastupanus okupatsioonirežiimile. Aastatel 1944-1953 oli selle vastupanu keskmeks otsene relvavõitlus – metsavendlus. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu sõjaväe regulaarüksusi ja julgeoleku väeosi, miilitsaüksusi, aga ka kohalikke nõukogude aktiviste. See „sõda pärast sõda” oli ohvriterohke mõlemale poolele. Oluliselt nõrgendas metsavendade vastupanu 1949. aastal toime pandud küüditamine. Kuigi metsavennad ootasid uue suure sõja puhkemist ja Lääneriikide reaalset abi, saabus Eestisse maailmasõja-järgsel kümnendil vaid üksikuid Lääne luurajaid, kes langesid kiiresti Nõukogude julgeolekuorganite kätte. 1950. aastate alguseks suutis okupatsioonivõim relvastatud vastupanuliikumise maha suruda.
Relvastatud vastupanuliikumise kõrval osutasid nõukogude võimule vastupanu ka põrandaalused noorteorganisatsioonid. Sõjajärgseil aastail oli nende tegevus küllaltki ulatuslik ning see jätkus ka pärast relvastatud vastupanu mahasurumist. 1950. aastate noorte salaorganisatsioonid tekkisid peamiselt protestivaimust järjest enam maad võtva kokkulepluse ja nõukoguliku süsteemiga mugandumise vastu. Tolleaegseid salaorganisatsioone iseloomustas range distsipliin, põhikirjad, käsitsikirjutatud lendlehed, vandetõotused ja vähesel määral ka relvade hankimine.
1960. aastate teisest poolest asendasid senist põrandaalust noorsooliikumist ideeliselt ja poliitiliselt kandvamad, kuid oma olemuselt üsna eripalgelised demokraatlikud liikumised (nn dissidentlus). Demokraatlikud liikumised ei olnud enam kitsalt eestlaste pärusmaa, vaid nendes osalesid ka mitte-eestlased, kelle eesmärgiks oli NSV Liidu demokratiseerimine. Seega ei olnud põhirõhk mitte rahvusel, vaid eelkõige demokraatial: nüüd lähtuti tõsiasjast, et ükski ikestatud rahvas ei ole võimeline iseseisvust saavutama üksinda võideldes. Jõuti veendumusele, et Eesti iseseisvumine on ühtlasi ka rahvusvaheline küsimus. Sellele veendumusele aitas kaasa ka pagulasorganisatsioonide aktiivne tegevus Balti küsimuse tõstatamiseks rahvusvahelisel areenil.
Vastukaaluks kontrollitud ajakirjandusele püüdsid eestlased hankida võimalikult palju ja võimalikult vahetut teavet Lääne kultuurist ja ühiskonnaelust — infoallikatena olid tähtsal kohal Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis nähtav Soome televisioon ning samuti kogu Eestis rohkeid kuulajaid omanud raadiojaamad Raadio Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ja BBC World Service.
1970. aastate teisel poolel tugevnes venestamissurve, „ühtse nõukogude rahva” ja kakskeelsuse propaganda. Vene keele kasutamisele ja kasutajatele anti Eestis eelisõigusi, EKP ja ENSV juhtkond vahetati välja Kremlile veelgi kuulekama vastu. 1970. aastatel suundus vastupanu avalikku sfääri, mille peamisteks vahenditeks said avalikud kirjad ja pöördumised võimuorganitele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ning välisriikide valitsustele. Kõige märkimisväärsemaks pöördumiseks oli neljakümne eesti kultuuritegelase poolt 1980. aastal allkirjastatud nn 40 kiri Moskvale, milles juhiti tähelepanu süvenevale venestamisele. Üheks põrandaaluseks tegevussuunaks kujunes inimõiguste rikkumiste faktide väljaselgitamine ja dokumenteerimine, tõepärase teabe kogumine Eesti NSV-s valitsevast olukorrast ning kogutud materjalide toimetamine Läände pagulasorganisatsioonidele avalikustamiseks.
Metsavendlus:

Metsavennad

Nõukogude-vastased Eesti rahvuslikud sissid Teise maailmasõja ajal ja järel
Eesti metsavennaliikumises on eristatavad kaks etappi: esiteks 1941. a lahingud Eestist taganeva Punaarmeega ehk Suvesõda ja teiseks pärast Eesti taasokupeerimist aastatel 1944–1953 väldanud vastupanuvõitlus.
Nimetus metsavennad iseloomustab eelkõige Eesti partisanide võitlustaktikat. Nii 1941. a Suvesõjas kui ka hilisemal ajal otsisid vastupanuliikumisest osavõtjad kaitset metsadest, kust ka rünnati ootamatult vaenlase väiksemaid üksusi. Teisele maailmasõjale järgnenud aastatel varjas end metsades rajatud punkrites juba tuhandeid inimesi, keda ähvardasid Nõukogude võimu repressioonid. Kuigi ajalookirjanduses käsitletakse metsavendadena esmajoones relvastatud vastupanuliikumises osalenud mehi ja naisi, on mõiste mõnevõrra laiem, hõlmates sageli ka võõrvõimu eest varjunud, kuid aktiivsest relvavõitlusest hoidunud isikuid. Metsavendade koguarv ulatus kuni 30 000 inimeseni.
Nõukogude okupatsioonivõim kujutas metsavendi kriminaalkurjategijate ehk bandiitidena. Aastatel 1944–1947 tegeles nendevastase võitlusega Eesti NSV Siseministeeriumi allüksus banditismivastase võitluse osakond. Aastatel 1947–1953 oli relvastatud vastupanu mahasurumine Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 2N osakonna ülesanne.
Tänapäeval peetakse metsavendi Eesti rahvuskangelasteks. Neid austatakse ja neil on Eestis hea maine.

Nõukogude võimu vägivallapoliitika Eestis

Nõukogude Võimu vägivallapoliitika

​Nõukogude võimu vägivallapoliitika oli mitmekesine ja suunatud erinevate elanikkonnakihtide vastu eesmärgiga allutada ühiskond täielikult oma kontrollile. Selle poliitika suunajaks oli parteiaparaat ja otsesteks täideviijateks eelkõige julgeolekuorganid: nii sise- kui ka riikliku julgeoleku ministeerium. Juba 1944. aastal algasid Eestis Saksa okupatsioonivõimu toetajateks peetud isikute ja muidu nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised arreteerimised ning nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagritesse. Represseeritute arv oli aastatel 1944-1954 ligikaudu 30 000. Sõjajärgsetel aastatel jätkusid küüditamised. Esimene väiksem „operatsioon” toimus 1945. aasta augustis, mil metsatöödele Siberisse saadeti Eestis elanud sakslased, kokku 407 isikut. Sõjajärgne vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aastal toimunud massiküüditamisega. Märtsiküüditamise käigus deporteeriti ööl vastu 26. märtsi Eestist Siberisse 20 722 inimest. 1950. aastal toimus küüditamine ka Pihkva oblastis nendel aladel, mis 1944.-1945. aastal Eestilt ja Lätilt olid ära võetud. Kokku küüditati 1400 inimest, valdavalt eestlasi ja lätlasi.
​Otsesele füüsilisele represseerimisele lisandus vaimne vägivald, mis väljendus ühiskonna vaimuelu täielikus allutamises valitseva režiimi ideoloogilistele dogmadele ning sõjaeelse kultuurisfääri (haridus, teadus, kunst jms) tasalülitamises, mida teostati sõjajärgsel kümnendil mitme kampaania näol (võitlus nn kodanliku natsionalismi, nn rahvavaenlaste jne vastu). Sellega kaasnes kommunistliku propaganda vohamine