Nõukogude võimu vägivallapoliitika Eestis

Nõukogude Võimu vägivallapoliitika

​Nõukogude võimu vägivallapoliitika oli mitmekesine ja suunatud erinevate elanikkonnakihtide vastu eesmärgiga allutada ühiskond täielikult oma kontrollile. Selle poliitika suunajaks oli parteiaparaat ja otsesteks täideviijateks eelkõige julgeolekuorganid: nii sise- kui ka riikliku julgeoleku ministeerium. Juba 1944. aastal algasid Eestis Saksa okupatsioonivõimu toetajateks peetud isikute ja muidu nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised arreteerimised ning nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagritesse. Represseeritute arv oli aastatel 1944-1954 ligikaudu 30 000. Sõjajärgsetel aastatel jätkusid küüditamised. Esimene väiksem „operatsioon” toimus 1945. aasta augustis, mil metsatöödele Siberisse saadeti Eestis elanud sakslased, kokku 407 isikut. Sõjajärgne vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aastal toimunud massiküüditamisega. Märtsiküüditamise käigus deporteeriti ööl vastu 26. märtsi Eestist Siberisse 20 722 inimest. 1950. aastal toimus küüditamine ka Pihkva oblastis nendel aladel, mis 1944.-1945. aastal Eestilt ja Lätilt olid ära võetud. Kokku küüditati 1400 inimest, valdavalt eestlasi ja lätlasi.
​Otsesele füüsilisele represseerimisele lisandus vaimne vägivald, mis väljendus ühiskonna vaimuelu täielikus allutamises valitseva režiimi ideoloogilistele dogmadele ning sõjaeelse kultuurisfääri (haridus, teadus, kunst jms) tasalülitamises, mida teostati sõjajärgsel kümnendil mitme kampaania näol (võitlus nn kodanliku natsionalismi, nn rahvavaenlaste jne vastu). Sellega kaasnes kommunistliku propaganda vohamine