Külm sõda ja Eesti
Teine maailmasõda muutis kardinaalselt jõudude vahekordi maailmas. NSV Liidu kui ühe võitjariigi mõjukus maailma asjade otsustamisel kasvas tunduvalt. Moskva laiendas järk-järgult oma ülemvõimu Ida-Euroopas ja allutas sealsed režiimid peaaegu täielikult enda kontrollile. Lääneriigid – lootes esialgu naiivselt sõjaaegse koostöö jätkumisele – ei suutnud NSV Liidu ekspansiooni tõkestada. Senise koostöö asemel kujunes välja uus vastasseis suurriikide vahel – külm sõda, mis paljuski jäi maailma arenguid mõjutama kuni 1980. aastate teise pooleni välja. NSV Liit ja tema liitlased sulgusid „raudse eesriide” taha. Sinna jäid ka Eesti, Läti ja Leedu.Tohutute inimohvrite, purustuste ja majanduslike kahjude kõrval luhtusid Balti riikide katsed taastada 1944. aastal riiklik iseseisvus – Eesti, Läti ja Leedu taasokupeeriti NSV Liidu poolt. Hilisstalinismiks nimetatud perioodil (1944-1953) algas laialulatuslik ühiskonnaelu sovetiseerimine, vastupanu mahasurumine, vaimuelu tasalülitamine ja käsumajanduse juurutamine. Üldist hirmuõhkkonda põhjustasid stalinliku režiimi repressioonid, mis tipnesid 1949. aasta märtsiküüditamisega.
Oodatud „valget laeva” ei tulnud ning tugevnes arusaam, et nõukogude võim jääb pikaks ajaks püsima. See omakorda tähendas eestlaskonna lõhestatuse püsimist: sõja ajal läände põgenenud eestlastel ei olnud võimalik naasta kodumaale ja nii kujunes teguvõimas Välis-Eesti kogukond kui sõjaeelse Eesti Vabariigi järjepidevuse kandja. Okupatsiooni jätkumisega Eestis kaasnes aga kohandumine režiimiga, mis algas 1950. aastate keskel NSV Liidu liidri Nikita Hruštšovi destaliniseermise poliitika tulemusel. „Hruštšovi sulaks” nimetatud perioodil (1950. aastate II pool kuni 1960. aastate I pool ) algas ühiskonnaelu stabiliseerumine. NSV Liidus lõppes laiaulatuslik riiklik vägivallapoliitika; majanduselu edenemine tõi kaasa elatustaseme tõusu ja inimeste elujärje paranemise. Samal ajal sai aina selgemaks, et NSV Liit ei ole valmis lõdvendama kontrolli oma mõjualade üle Ida-Euroopas, mida tõestasid Ungari ülestõusu (1956) ning Praha kevade (1968) lämmatamine.
Hruštšovi „sula” ajal alanud kohandumine režiimiga ei tähendanud selle kriitikata omaksvõtmist. Selle tõestuseks sai 1980. aastate teisel poolel vallandunud massiline vabadusliikumine, mis tipnes omariikluse taastamisega 1991. aastal. Pool sajandit NSV Liidu koossesisus tähendas Eestile majanduslikku, kultuurilist jm isoleeritust läänemaailmast, mis vastupidiselt kommunistikule retoorikale tõi kaasa ühiskonna mahajäämuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar