Müstitsism on religioosne või spirituaalne praktika, mille järgi on intuitsiooni teel võimalik omandada absoluutset või peidetud tõde.
Praktikaga võivad seotud olla erinevad ideoloogiad, legendid, müüdid, riitused ja ka maagia .
Mõiste "müstitsism" tuleneb lreekakeelsest sõnast "μυω", mis tähendab otsetõlkes "varjama".
Müstika on mitmetes usundites ja filosoofias esinev taotlus saavutada kogemuslik ühendus Jumala või kõrgema/sügavama reaalsusega. Müstikaks nimetatakse ka uskumust, et selline ühendus on võimalik ja soovitav. Ehkki sellise ühenduse olemust on raske mõistusega mõista ja sõnadega kirjeldada, peavad müstikaga tegelejad (müstikud) võimalikuks selle sihipärast saavutamist vaimse enesearendamise ja meeleseisundi muutmise teel või üleloomulike jõudude abiga. Taotletud seisundi (valgustatuse, ekstaasi, pühaduse, ilmutuse vms) saavutamiseks praktiseerivad müstikud mitmeid tehnikaid ja meetodeid nagu askees, palvetamine, meditatsioon, rituaalid jt. Paljud müstikud arvavad, et Jumalat või kõrgemat reaalsust ei saa mõistusega mõista ega sõnadega kirjeldada. Seepärast kasutavad nad oma kogemuste ja uskumuste kirjeldamiseks sümbolite keelt ja tähtsustavad müstilist kogemust ennast enam kui selle kirjeldusi.
Filosoofilise tähenduse kõrval on müstika religioonis samastumine jumaluse või Jumalaga (kristluses – samastumine Jeesusega).
Rahvakeeles nimetatakse müstikaks ka ebausku ja salaõpetusi (esoteerikat).
Müstika erinevates traditsioonides
Katoliku teoloogias on müstikale pühendatud omaette osa (müstiline teoloogia), milles müstilisi kogemusi seletatakse Jumala armust lähtuvatena ja püütakse neid analüüsida ja süstematiseerida, samas tunnistades, et need pole mõistusega täielikult haaratavad. India-tiibeti traditsioonis paigutub müstika alla tantra. Islami müstilist traditsiooni nimetatakse sufismiks. Mitmete traditsioonide müstikast laenatud osi sünteesivad ja tõlgendavad omamoodi New Age'i vaimsed juhid (Osho jt).
Tuntud müstikuid
- Plotinos (umbes 205–270)
- al Hallaj (surnud 922)
- Hildegard Bingenist (1098–1179)
- al-Ghazali (surnud 1111)
- Franciscus Assisist (1182–1226)
- Jalal ad-Din Muhammad Rumi (1207–1273)
- Yunus Emre (umbes 1238–1320)
- Meister Eckhart (umbes 1260–1327/8)
- Katariina Sienast (1347–1380)
- Margery Kempe (umbes 1373 – 1438)
- Teresa Avilast (1515–1582)
- Jakob Boehme (1575–1624)
- Emanuel Swedenborg (1688–1772)
- Evelyn Underhill (1875–1941)
- Aldous Huxley (1894–1963)
